Obsah (11)

§ 397§ 76§ 402§ 1§ 406§ 4034§ 416§ 4062§ 94§ 1132§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Karina Kukkes Otsuse tegemise aeg ja koht 27. november 2024, Võru kohtumaja Tsiviilasja number 2-23-119649 Tsiviilasi OÜ Aktiva Finance G

) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

§ 397lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

§ 76lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

7. Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping

§ 402lg 1 mõttes.

Esialgne võlausaldaja oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (

§ 1lg 5).

Tarbijakrediidilepingute puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (

§ 406

), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ 4034p-d 1 ja 2 ning lg 2).

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (

§ 416lg-d 1 ja 2).

8.

§ 4062

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 54,99% aastas. Lepingu sõlmimise ajal (

1. veebruaril 2021) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 20,52% (kolmekordne määr seega 61,56%). Seega ei ületa lepingu järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
2. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale

§ 4034lg-st 1.

3 Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 4034

lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ 4034lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: · tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); · tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); · tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); · tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu

1. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-2113098, p 18).
2. Hageja on p-s 1.3 selgitanud, et esialgne võlausaldaja on hinnanud kostja krediidivõimelisust. Hagile on lisatud kostja isiku samasuse tuvastamine, krediidianalüüs ja riskiprofiil. Kohus selgitas
3. augusti 2024 kohtunõudes, et hagiavalduses esitatud andmed ei võimalda kohtul kontrollida, kas esialgne võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Selliselt ei nähtu hagiavaldusest, millised olid kostja sissetulekud ja kohustused lepingu sõlmimise ajal. Kohtu hinnangul ei ole jälgitav, kuidas esialgne võlausaldaja jõudis positiivse otsuseni. Kohus palus hagejal selgitada, kuidas on praegusel ajal järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on
4. septembri 2024 menetlusdokumendis selgitanud, et esialgne võlausaldaja hindas kostja krediidivõimelisust kostja konto väljavõtte alusel. Esialgne võlausaldaja arvestas kostja 4 keskmiseks sissetulekuks 2927 eurot 47 senti kuus ning kohustusteks 430 eurot kuus. Seega jäi kostjale reservi 2209 eurot 66 senti (sissetulek 2927 eurot 47 senti – kohustused 430 eurot – laenumakse 150 eurot).
5. Kohtul esitatud kostja konto väljavõttest (dtl 99 – 131) nähtub küll hageja märgitud sissetulek, kuid samas nähtuvad ka muud kohustused, mida esialgne võlausaldaja ei ole arvestanud. Selliselt nähtub konto väljavõttest, et kostja on saanud
6. jaanuaril 2021 laenu 20 000 eurot, mille eest on samal kuupäeval välja ostnud sõiduki. Eelduslikult peaks kostja laenu ka tagasi maksma. Esialgne võlausaldaja ei ole sellega arvestanud ega kindlaks teinud, milline on igakuine laenumakse. Ka enne laenu saamist on kostja tasunud MR GREEN CAR OÜ-le igakuiselt 665 eurot 50 senti ning pärast väljaostmist on kostja tasunud samale äriühingule 1665 eurot 50 senti. Samuti nähtub konto väljavõttest, et kostja tasub üüri 550 eurot kuus. Lisaks pidi kostja eelduslikult tasuma ka majandamiskulusid. Seega ei saa nõustuda sellega, et kostja olemasolevad kohustused olid üksnes 430 eurot kuus. Kuivõrd esialgne võlausaldaja ei ole tuvastanud ega arvestanud kõiki kostja kohustusi, on ta kohtu hinnangul rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
7. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning

§ 4034

lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

§ 94

lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei saa

§ 4034

lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

1. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18134930, p 10).
2. Hageja on
3. septembri 2024 menetlusdokumendis toonud välja arvestuse olukorras, kus kohus asub seisukohale, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja pidi tagastama laenu maksegraafiku alusel perioodil
4. märtsist 2021 kuni
5. jaanuarini
6. Kostja on tasunud kokku 2987 eurot 22 senti. Seega on kostja tasunud täielikult kõik osamaksed alates
7. märtsist 2021 kuni
8. augustini 2025 ja osaliselt
9. septembri 2025 osamakse. Järelikult ei olnud kostja viivituses kolme järjestikkuse osamaksega ning seega ei olnud

§ 416lg-tes 2 ja 3 sätestatud eeldused lepingu ülesütlemiseks täidetud. Leping ei olnud kehtivalt üles öeldud. 14. Ts

MS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga, samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. TsMS § 369 alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhivõla osamaksed alates maksetähtpäevale järgnevast päevast järgmiselt: 1)

1. septembri 2025 osamakse summas 5 eurot 62 senti, 2)
2. oktoobri 2025 osamakse summas 120 eurot 51 senti; 3)
3. novembri 2025 osamakse summas 124 eurot 62 senti; 4)
4. detsembri 2025 osamakse summas 128 eurot 87 senti; 5)
5. jaanuari 2026 osamakse summas 133 eurot 5 16 senti.
6. Sissenõudmiskulude kohta märgib kohus järgmist. Hageja nõuab 50 euro suurust sissenõudmiskulu väljamõistmist.

1132 lg 2 p 3 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Kohus on eelnevalt leidnud, et leping ei ole kehtivalt üles öeldud. Seega ei saa hageja nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist

§ 1132lg 2 p 3 alusel.

Küll aga saaks hageja nõuda kulude hüvitamist

§ 1132lg 1 alusel.

Viidatud sätte kohaselt võib lepingu kehtivusajal majandusvõi kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Hageja ei ole praegusel juhul tuginenud sellele, et ta on enne nimetatud kirjade saatmist saatnud kostjale tasuta meeldetuletusi. Hageja ei ole ka vastavaid tasuta meeldetuletusi kohtule esitanud. Eelneva tõttu on kohus seisukohal, et hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist

§ 1132lg 1 alusel.

1. Eelneva tõttu mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhivõla osamaksed alates maksetähtpäevale järgnevast päevast järgmiselt: 1)
2. septembri 2025 osamakse summas 5 eurot 62 senti, 2)
3. oktoobri 2025 osamakse summas 120 eurot 51 senti; 3)
4. novembri 2025 osamakse summas 124 eurot 62 senti; 4)
5. detsembri 2025 osamakse summas 128 eurot 87 senti; 5)
6. jaanuari 2026 osamakse summas 133 eurot 16 senti. Kokku mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja seega põhivõlana 512 eurot 78 senti. Kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude 2471 euro 08 sendi ulatuses (2983,86 - 512,78). Kuivõrd hageja ei ole kohtule uut intressiarvestust esitanud, jätab kohus hageja intressinõude täies ulatuses (301 eurot 74 senti) rahuldamata. Kuivõrd kostja ei ole maksetega viivituses, ei ole hagejal õigust nõuda ka sissenõutavaks muutunud viivist ja kohus jätab vastava nõude (542 eurot 05 senti) rahuldamata. Kuivõrd hageja ei ole täpsustanud, kuidas peaks toimuma edasiulatuva viivise nõudmine tulevikus sissenõutavaks muutuvate põhivõla osamaksete puhul, ei saa kohus sellist nõuet ka rahuldada. Kohus jätab rahuldamata ka hageja sissenõudmiskulude nõude (50 eurot).
7. Arvestades hagi rahuldamise ulatust (hageja nõuded olid kokku 3877 eurot 55 senti ja kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 512 eurot 78 senti, seega rahuldab kohus hagi ca 13% ulatuses), jätab kohus TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskuludest 13% kostja ja 87% ulatuses hageja kanda.
8. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud 1122 eurot (riigilõiv 595 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulud 20 eurot ja lepingulise esindaja kulud 507 eurot). Kostja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud. Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest ja seega on tegemist põhjendatud kuluga. TsMS § 4842 järgi on maksekäsu kiirmenetluse põhjendatud kuluks 20 eurot.
9. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1 esimene lause). 6 Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepingulise esindaja kulud 507 eurot (3 h x 169 eurot/h). Kohtu hinnangul saab tasumäära 169 eurot tunnis pidada põhjendatuks vandeadvokaadist esindaja puhul. Praegusel juhul esindas kostjat mitteadvokaadist esindaja ning sellist tasumäära ei saa kohtu hinnangul Eesti õigusteenuse turu keskmist hinda mõistlikuks pidada. Kohtu hinnangul on mitteadvokaadist esindaja puhul mõistlikuks tunnitasuks 120 eurot. Hageja lepingulise esindaja ajakulu (3 tundi) on kohtu hinnangul põhjendatud. Hageja lepingulise esindaja kulu on seega 360 eurot (3 x 120).
10. Hageja põhjendatud ja vajalikud kulud on kokku 975 eurot (595 + 20 + 360). Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista menetluskulud 126 eurot 75 senti (975 x 0,13). Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (126 eurolt 75 sendilt)

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Karina Kukkes kohtunik 7