Obsah (7)

§ 223§ 237§ 57§ 169§ 236§ 2§ 39

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. november 2024, Narva kohtumaja Väärteoasja number 4-24-3246 (233024001714) Kohtunik Jaanika Kõrgmaa Kohtuistungi se

§ 223

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühikut, s.o 400 (nelisada) eurot ning

§ 237

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 120 trahviühikut, s.o 480 (nelisada kaheksakümmend) eurot, kokku 220 trahviühiku ulatuses, s.o summas 880 (kaheksasada kaheksakümmend) eurot.

1. Muus osas jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata.
2. Rahatrahv 220 trahviühiku ulatuses, s.o 880 eurot tuleb 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri
4. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, kui süüdlane ei järgi rahatrahvi tasumise tähtaega, saadab vastavalt VTMS §-le 202 lahendit täitmisele pöörav asutus kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. Edasikaebamise kord Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Viru Maakohtule 7 päeva jooksul kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui selleks ajaks ükski menetluspool soovist kasutada kassatsiooniõigust ei teata, vormistatakse kohtuotsus selle lõpposana. Kassatsiooniteate esitamisel on motiveeritud kohtuotsus pooltele kättesaadav Viru Maakohtu Narva kohtumaja kantseleis alates 04.12.
5. Kohtuotsuse peale võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse tervikteksti avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSES TOIMUNU Kohtuvälise menetleja otsus
6. 20.09.2024 tegi Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna menetlusgrupi III uurija Aljona Denissova üldmenetluse otsuse väärteoasjas nr 233024001714, millega karistati J. Vassiltšenkot karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 56 lg 1, § 63 lg 1 ja § 63 lg 3 juhindudes, liiklusseaduse (edaspidi

) § 236 lg 1 alusel rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400,00 eurot ja

§ 237lg 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 12 kuuks.

Karistuste määramise aluseks oli see, et 24.06.2024 kell 16:34 Narva-Jõesuu linnas, Ida-Viru maakonnas, Tallinn-Narva, juhtis J. Vassiltšenko Opel Zafirat reg. märgiga XXX , ei olnud piisavalt hoolas ja tähelepanelik, oma käitumisega ei hoidunud kõigest, mis võiks takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda, ei andnud teed peateel liikunud mootorrattale BMW reg. märgiga XXX, mida juhtis kaine ning vastava kategooria juhtimisõigust omav E T . Opel Zafira ja BMW vahel toimus kokkupõrge, mootorratas BMW sõitis otsa Opel Zafira tagumisele vasakule küljele, mille tagajärjel kaotas mootorratas juhitavuse ja juht kukkus. Opel Zafira juht lahkus sündmuskohalt ja ei teavitanud juhtunust politseid, kuigi teavitamine oli kohustuslik. Liiklusõnnetuse tagajärjel sai mootorrattur raskelt vigastada ning sõiduauto omanikule tekitati varaline kahju. Otsuse kohaselt rikkus kaebuse esitaja

§ 57

lg 1 pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav

§ 223lg 1 järgi, samuti rikkus J.

Vassiltšenko

§ 169

lg 2, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav

§ 236lg 1 järgi.

Lisaks rikkus J. Vassiltšenko

§ 169

lg 6, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav

§ 237lg 1.

Kaebus ja poolte seisukohad kohtus

1. 07.10.2024 registreeris Viru Maakohus menetlusaluse isiku kaebuse kohtuvälise menetleja 20.09.2024 otsusele. Kaebuse kohaselt ei ole kaebaja kohtuvälise menetleja otsusega nõus. Kaebuses tuuakse välja, et lähtudes protokollist, liiklusõnnetusest teatamata jätmine ja sündmuskohalt lahkumine ei olnud tahtlik tegu, sest menetlusalune isik isegi ei teadnud kokkupõrkest mootorrattaga ja kui sai sellest teada, siis südamest kahetses juhtunut. Kaebaja leiab, et otsus määratud karistuse osas ei ole proportsionaalne. Juhtimisõiguse äravõtmine ei ole põhjendatud, sest otsuse tegemisel kohtuvälise menetleja ei analüüsinud ja ei arvestanud olulise asjaoluga, et juhilubade olemasolu on menetlusaluse isiku puhul hädavajalik. Isikul ja tema abikaasal on tuvastatud raske puue ning liikumine ja igapäevane asjaajamine ning toimetamine on võimalik ainult transpordivahendi abil. Kohtuväline menetleja asus ekslikult seisukohale, et juhtimisõiguse äravõtmine on tõhusam karistus kui rahatrahvi määramine. Kaebajal on piisav sissetulek trahvi tasumiseks, kuid see ei ole nii suur, et trahv summas kuni 400 eurot ei jääks märkamatuks ja ei avaldaks mõju kaebaja liikluskäitumisele. Määratud karistus, mille kohaldamisel järgneb kaebaja ja kaebaja abikaasa väga raskesse seisundisse asetamine ja Jevgeni Vassiltsšenko töötuks jäämine ning sissetuleku kaotus, ei ole proportsionaalne. Kaebaja palub tühistada kohtuvälise menetleja Politsei-ja Piirivalveameti otsus määratud karistuse osas väärteoasjas nr. 233024001714 ja määrata rahatrahv ning jätta kaebaja menetluskulud kaebaja kanda. Kaebuse juurde on lisatud kõnealuse väärteoasja otsus, Sotsiaalkindlustusameti otsused ja epikriisid, käsundusleping T Ü ja J. J. Vassiltšenko vahel ning volikiri ja kaitsja haridust tõendav dokument.
2. Viru Maakohtu 15.10.2024 määrusega võeti J. Vassiltšenko kaebus menetlusse. J. Vassiltšenko kaebuse ärakiri edastati koos teiste dokumentidega Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuurile. Määrati, et vaadata J. Vassiltšenko esitatud kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 20.09.2024 otsusele väärteoasjas nr 233024001714 läbi suulises menetluses avalikul kohtuistungil Viru Maakohtu Narva kohtumajas 07.11.2024 algusega kell 10.
3. Kohtuistungile kutsuda: menetlusalune isik Jevgeni Vassiltšenko ja tema kaitsja Sergei Desjatnikov, kohtuvälise menetleja esindaja ning tunnistajad E T, D V, A T.
4. Kohtuvaidluste käigus märkis kaitsja, et kohtueelses menetluses jäi esitamata vastulause, mille raames oleks võimalik täiendavate tõendite esitamine. Need tõendid on nüüd esitatud kohtule. Kaebaja leiab, et juhtimisõiguse äravõtmine ei olnud põhjendatud ja nüüd arvestades tõenditega, mis on kohtumenetluses juba esitatud võib kindlalt väita, et J. Vassiltšenko on XXX ja kui sellega oleks arvestatud kohtuvälises menetluses, siis oleks võimalik ka sellisel juhul KarS § 48 kohaldamine. XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. Lisaks sellele abikaasa olukord ei ole parem. Tal on hulk haigusi ja arstide juures käimine on vältimatu. Menetluses on kaitsja arvates tuvastatud, et kaebajal on selge mõistus, selge nägemine. Seega juhtimisega ta saab hakkama, vaatamata sellele, et ta on kõrges vanuses juba. Isik lahkus sündmuskohalt, see on tuvastatud. Aga kaitsja arvab, et siin tuleb arvestada sellega, et isik tõesti ei teadnud, et oli kokkupõrge. Politseiniku D V ütlustest tundub, et ta enam ei mäleta, mis seal tegelikult oli. Kaitsja jaoks ei ole usaldusväärsed tunnistaja D V ütlused selles osas, et kui nad jõudsid esimest korda kohale, siis pidid nad kaebajat väidetavalt peatama ehk kaebaja sõitis. Tegelikult ta ei sõitnud, võib-olla ta tahtis sõita, sest ütlustest tulenevalt J. Vassiltšenko tahtis juba tagasi sõita. Seega palub kaitsja D V ütlustega mitte arvestada, sest nad on vastuolulised. Kaitsja selgitas, et kuna nad ei taotle otsuse tühistamist, vaid karistuse osas muutmist, siis on õiglane kaebuse rahuldamisel menetluskulud jätta kaebaja kanda.
5. Kohtuvälise menetleja esindaja palus jätta otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja jõudis järeldusele, et liiklusõnnetuse põhjustamine toimus just ettevaatamatusest, kuid liiklusõnnetusest teatamata jätmine ja sündmuskohalt lahkumine oli tahtlik tegu. Menetlusalune isik väitis kohtuistungil, et sõitis sündmuskohalt ära, kuna ta ei saanud aru, mis toimus ning ei näinud kedagi sõiduteel. Väärteoasjas kogutud materjalidest on näha, et menetlusaluse isiku auto sai nii tugevaid kahjustusi, et ei olnud võimalik mitte tajuda kokkupõrget. Samuti antud kahjustus viitab sellele, et löök oli tehtud suure jõuga, mis on füüsiliselt ka tajutav. Seega arvab kohtuväline menetleja, et pole eluliselt usutav, et isik ei tajunud, et toimus kokkupõrge. Isiku käitumine oli kohatu, avariis osalenud inimene sai kannatada ning sündmuskohale oli kutsutud kiirabi, aga isik isegi ei väljunud sõidukist olukorda kontrollima. Sellisel viisil kaebaja tahtis vastutusest kõrvale hoiduda. Kaebaja ei ole aru saanud oma teo ohtlikkusest ega selle võimalikest tagajärgedest ja siiamaani õigustab ennast. Kohtuväline menetleja leiab, et J. Vassiltšenko suhtumine liikluskorda on hoolimatu ja ükskõikne. Mis puudutab valitud karistusliiki arvab kohtuväline menetleja, et juhtimisõiguse äravõtmine on antud konkreetsel juhul mõjus ja kohane ning vastab süü suurusele. Kohtuvälise menetleja arvamusel ei ole tõendatud, et kaebajal on XXXXXXXXXXXXXXXX Kohtuväline menetleja nõustub, et isikul on XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. Menetleja ei nõustu kaebaja ja kaitsjaga selles, et isikul ei ole võimalik kasutada muid võimalusi oma elu korraldamiseks. Esiteks võib isik sõita tööle ja arsti juurde kasutada ühissõidukeid või taksoteenust, samuti isik võib paluda kellegi abi, et toimetada teda, kuhu ta vajab tema autoga. Ilmselgelt ei ole see võrreldav isikliku sõiduauto mugavustega ja eeldab teatud määral oma liikumise planeerimist, kuid võimatu see pole. Seega leiab kohtuväline menetleja, et isiku suhtes võib kohaldata põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Kohtuväline menetleja leiab, et arvestades, et isik ikkagi tunnistas täna oma süüd ja kahetseb juhtunut, võib karistust vähendada viie kuu võrra, aga muus osas palus kohtuväline menetleja jätta otsus muutmata.
6. 07.11.2024 toimunud kohtuistungil kuulati üle menetlusalune isik J. Vassiltšenko ja tunnistajad E T, D V, A T.
7. Istungil uuriti ka toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid, nimelt väärteootsus 24.06.2024, väärteoprotokoll 22.08.2024, sündmuskoha vaatlusprotokoll 24.06.2024, vaatluse protokoll 24.06.2024 koos fototabeliga, vaatluse protokoll 24.06.2024 koos fototabeliga, indikaatorvaheni kasutamise protokoll 24.06.2024, IVKH teatis liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest 24.06.
8. Lisaks uuriti kirjalikult tõendeid, mis olid esitatud koos kaebusega: Sotsiaalkindlustusameti teatis, mille kohaselt J. Vassiltšenkol on XXXXXXXXXXXXXX, digiloo haigusjuhtum J. Vassiltšenko kohta 12.08.2024, haigusjuhtum 17.02.2024 J. Vassiltšenko osas, käsundusleping T Ü ja J. Vassiltšenko vahel, Sotsiaalkindlustusameti teatis A T suhtes, digiloo haigusjuhtum A T suhtes, digiloo haigusjuhtum A T suhtes 10.05.2023-27.03.
9. Samuti lisati dokumentaalsete tõendite juurde isiku karistusregistri väljavõtte. KOHTU PÕHJENDUSED
10. Kohus, tutvunud asja materjalidega ning uurinud ja hinnanud esitatud tõendeid kogumis, leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri 20.09.2024 otsus üldmenetluse nr 233024001714 tühistada osaliselt, s.o menetlusalusele isikule määratud karistuse osas. Tühistatud osas teha uus otsus, millega karistada KarS § 63 lg 1, 3 alusel Jevgeni Vassiltšenkot

§ 223

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühikut, s.o 400 eurot ning

§ 237

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 120 trahviühikut, s.o 480 eurot, kokku 220 trahviühiku ulatuses, s.o summas 880 eurot.

1. Kuna VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. Muuhulgas peab kohus välja selgitama, kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse, kas teo on toime pannud menetlusalune isik, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. A. Varalise kahju või tervisekahjustuse tekitamine Objektiivne koosseis
2. Otsuses heidetakse J. Vassiltšenkole ette

§ 223

lg 1 alusel seda, et 24.06.2024 kell 16:34 Narva-Jõesuu linnas, Ida-Viru maakonnas, Tallinn-Narva, juhtis J. Vassiltšenko Opel Zafirat reg. märgiga XXX , ei olnud piisavalt hoolas ja tähelepanelik, oma käitumisega ei hoidunud kõigest, mis võiks takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda, ei andnud teed peateel liikunud mootorrattale BMW reg. märgiga XXX, mida juhtis kaine ning vastava kategooria juhtimisõigust omav E T. Opel Zafira ja BMW vahel toimus kokkupõrge, mootorratas BMW sõitis otsa Opel Zafira tagumisele vasakule küljele, mille tagajärjel kaotas mootorratas juhitavuse ja juht kukkus. Opel Zafira juht lahkus sündmuskohalt ja ei teavitanud juhtunust politseid, kuigi teavitamine oli kohustuslik. Liiklusõnnetuse tagajärjel sai mootorrattur raskelt vigastada ning sõiduauto omanikule tekitati varaline kahju. Sellega rikkus J. Vassiltšenko otsuse kohaselt

§ 57

lg 1 nõudeid, pannes toime

§ 223lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

11.

§ 57

lg 1 näeb ette, et kõrvalteel sõitev juht peab andma teed juhile, kes läheneb ristmikule või liigub sellel mööda peateed või sõidueesõigusega teed, sõltumata tema sõidusuunast. 12.

§ 223

lg 1 kohaselt võib karistada mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus.

1. Vaidlust ei ole väärteo toimepanemise aja osas. Väärteootsuse ja -protokolli kohaselt oli toimepanemise ajaks 24.06.2024 kell 16:
2. Menetlusalune isik on andnud ütlusi, et sündmus toimus
3. juunil ning seda kella viie paiku, pool viis või kolmveerena viis. Samuti on tunnistaja D V andnud ütlusi, et tema olles ekipaažis 4476 koos paarilisega 24.06.2024 umbes kell 16:30 sai väljakutse. Tõendid viitavad üheselt, et väärtegu oli toime pandud väärteootsuses nimetatud kellaajal.
4. Sisulist vaidlust ei ole ka sündmuse kohas. Väärteootsuses on selleks nimetatud Narva-Jõesuu linn, Ida-Virumaa, Tallinn- Narva. Väärteoprotokollis on väärteo toimepanemise kohaks märgitud Narva-Jõesuu linn, Ida-Viru maakond, Tallinn-Narva maantee ja Narva-Narva-Jõesuu-Hiiemetsa ristmik. Täpsem oleks olnud märkida ka otsuses, et väärteo toimepanemise kohaks oli Tallinn-Narva maantee ja Narva-Narva-JõesuuHiiemetsa ristmik. Menetlusosaliste vahel ei ole olnud sündmuse toimumise koha osas vaidlust. Kokkuvõttes ei ole sündmuskoha määratlemise viis väärteoprotokollis takistanud kaitseõiguse teostamist (vt ka Riigikohtu 21.03.2018 otsuse nr 4-17-3969 p 9.2.).
5. Samuti on tuvastatud, et Opel Zafira ja BMW vahel toimus liiklusõnnetus

§ 2

p 32 mõttes, mootorratas BMW sõitis otsa Opel Zafira tagumisele vasakule küljele, mille tagajärjel kaotas mootorratas juhitavuse ja juht kukkus. Kaebaja ütluste kohaselt sõitis ta teeristilt maanteele, kus oli kiirendusrada. Tema sõnul vaatas ta vasakule ja seal ei olnud mitte kedagi. Tee keskel oli mingi tume laik, kuid ta ei osanud arvata, et sealt võib keegi tulla, kuna kõik transpordivahendid kasutavad lähitulede võimalust. Vaadates vasakule ei näinud ta mitte kedagi ja pööras paremale kiirendusvööndisse ja asus sõiduteele. Sõites 25-30 meetrit tundis ta tõugatust ja see oli selline liigutus, et talle anti nagu mingi kiirendus. Müra ta ei kuulnud, kuid tagaistmel olevad klaaspurgid tegid häält. Ta vaatas küljepeeglisse, kuid sõiduteel ei olnud mitte ühtegi transpordivahendit. Tal ei tulnud pähe ühtegi mõtet seoses teise transpordivahendiga. Tunnistaja A T selgitas sarnaselt kaebajale, et viibis koos oma abikaasa J. Vassiltšenkoga sõidukis ja nad keerasid kiirendusrajale ja sõitsid seal, kuid tundsid auto tõmblemist ning klaaspurgid kõlisesid. Tunnistaja E. T sõnul oli ta peateel ja paremalt teeristilt sõitis välja sõiduk, mis ei lasknud teda mööda ega andnud teed, ületas pideva joone ja sõitis välja sõiduvööndisse. Tunnistaja sõnul sõitis ta 90 km/h ja ei jõudnud reageerida ja isegi pidurdada. Kõik toimus kiiresti ja ta sõitis sõidukile tagant tagumisse vasakusse külge sisse. Toimus löök ja vahetult peale seda ta ei mäleta mitte midagi. Samuti on võimalik 24.06.2024 mootorsõiduki vaatlusprotokollist tuvastada, et mootorsõidukil Opel Zafira olid vasakpoolne tagatiib ja stange vigastatud ning osa vasakpoolsest tagatiivast oli sõiduki küljest lahti tulnud. 24.06.2024 mootorratta vaatlusprotokolli kohaselt seisis mootorratas ümberkukkununa maanteel. Mootorratta sadul ja vasakpoolne tagumine varustuskohver olid ratta küljest ära paiskunud ja seisid eemal maanteel. Nimetatud tõenditest on võimalik tuvastada, et kui J. Vassiltšenko juhitud Opel Zafira reg.märgiga XXX ei andnud teed peateel liikunud mootorrattale BMW reg.märgiga XXX, siis toimus nende vahel kokkupõrge. Ei ole eluliselt usutav ega reaalselt võimalik, et sõidueesõigusega tee oli tühi ja siis hetk hiljem oli seal mootorratas, millega toimus kokkupõrge. Seega leiab kohus, et kuigi menetlusalune isik oma antud ütluste kohaselt ei näinud peateel liikunud mootorsõidukit, siis on tuvastatud asjaolu, et toimus kokkupõrge ja J. Vassiltšenko mootorrattale teed ei andnud.

1. Kõigi nende vigastuste ja kahjustuste faktilise olemasolu üle ei ole kohtumenetluses vaidlust olnud, nagu ei ole keegi ka vaielnud, et need tekkisid J. Vassiltšenko juhitud Opel Zafira reg-märgiga XXX ja mootorratta BMW reg. märgiga XXX vahelise kokkupõrke tulemusena. Seega on tõendamist leidnud, et toimus kokkupõrge sõiduauto Opel Zafira reg.märgiga XXX , mida juhtis J. Vassiltšenko, ja mootorratta BMW reg. märgiga XXX vahel, mille tulemusel tekkisid sõidukitele kahjustused ja varaline kahju ning mootorrattur E T sai kehalisi vigastusi. SA Ida-Viru Keskhaigla liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumises teatise kohaselt on E T seisundina 24.06.2024 avastatud parema jala lateraalse malleooli (külgmise pekse) kinnine murd. Samuti on tunnistaja E T kohtuistungil öelnud, et üks jalg ei ole tal siiamaani korras. Ta sõidab autoga ja vaevalt saab vajutada siduripedaali. Seda, et liiklusõnnetuse tagajärjel sai vigastada ka mootoratas kinnitab 24.06.2024 mootorratta XXX BMW R 1200 R M vaatlusprotokoll fototabeliga, mille kohaselt seisab mootorratas vasakul küljel ümberkukkununa maanteel. Mootorratta sadul ja vasakpoolne tagumine varustuskohver on ratta küljest ära paiskunud ja seisavad eemal maanteel. Maanteel on erinevaid pisi-plastik detaile ja puru. Mootorratta metallist kaitse-tugiraami paremal küljel on hõõrdumis/kulumisjäljed. Lisaks kinnitab 24.06.2024 vaatlusprotokoll, et mootorsõidukil Opel Zafira olid samuti vigastused, mida kaebaja sõnul oli võimalik hiljem parandada. Kõigi nende vigastuste ja kahjustuste faktilise olemasolu üle ei ole kohtumenetluses vaidlust olnud, nagu ei ole keegi ka vaielnud, et need tekkisid J. Vassiltšenko juhitud Opel Zafira regmärgiga XXX ja mootorratta BMW reg. märgiga XXX vahelise kokkupõrke tulemusena.
2. Seega on tõendatud varalise kahju ja tervisekahjustuse tekitamisega liiklusõnnetuse toimumine väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas. Tagajärje omistamine J. Vassiltšenkole 18.

§ 223

lg 1 ettenähtud väärteokoosseisu tuvastamiseks tuleb tuvastada ka liiklusõnnetuses osalenu poolt liiklusnõuete rikkumine, mis oli põhjuslikus seoses teisele isikule varalise kahju või tervisekahjustuse tekitamisega. Kohtuväline menetleja on kaebajale ette heitnud

§ 57

lg 1 rikkumist, mille kohaselt kõrvalteel sõitev juht peab andma teed juhile, kes läheneb ristmikule või liigub sellel mööda peateed või sõiduõigusega teed, sõltumata tema sõidusuunast. J. Vassiltšenko kaitsepositsioon on olnud väärteomenetluses selline, et enne väljasõidu tegemist ristuvale teele veendus J. Vassiltšenko, et ühtegi lähenevat sõidukit, kellel peaks teed andma, ei olnud. Seega otsustas ta teha manöövri. Ometi viis teele pööramine omakorda kokkupõrkeni mootorrattaga BMW. Sellest tulenevalt on üheks peamiseks küsimuseks see, kas liiklusõnnetus, mille tagajärjel toimus kokkupõrge ja E T saadud kehavigastused on omistatavad

§ 223lg 1 tagajärje mõttes just J.

Vassiltšenkole. Kohus leiab, et juhul kui kaebuse esitaja oleks eeltoodud liiklusnõuet korrektselt järginud, siis oleks liiklusõnnetust olnud võimalik vältida. Seega kuigi kaebaja enda sõnul veendus manöövri ohutuses, siis kohtu hinnangul ei veendunud ta piisavalt hoolsalt selles, et tee oleks teistest liiklejatest vaba. Nagu kohus on varasemalt märkinud ei ole eluliselt usutav, et sõidueesõigusega tee oli tühi ja siis hetk hiljem oli seal mootorratas. Siinkohal rõhutab kohus, et J. Vassiltšenko on ise oma ütluses kinnitanud, et nägi tee keskel mingit tumedat laiku, aga ei seostanud seda sõidukiga.

1. Liiklusnõudeid rikkunud ja ettevaatamatusest teisele isikule kahju tekitanud mootorsõidukijuhi käitumisele õiguslikku hinnangut andes tuleb lähtuda ettevaatamatusdeliktile kohalduvatest nõuetest. Tagajärjedeliktide korral moodustavad sarnaselt tahtliku süüteoga ettevaatamatusdelikti objektiivse külje tegu, tagajärg ja nendevaheline põhjuslik seos. Teo ja tagajärje vahelise põhjusliku seose tuvastamine ning selle omistamine teo toimepanijale toimub ettevaatamatusdelikti puhul samamoodi nagu tahtliku süüteo korral. Selleks on esmalt tarvis küsida, kas teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata. Käesoleval juhul oleks see tõesti nii olnud – kui J. Vassiltšenko oleks veendunud, et maanteel ei ole teisi tema planeeritavale sõidurajale jäävaid liiklejaid, siis ei oleks J. Vassiltšenko koheselt manöövrit alustanud ja lasknud mootorrattal mööduda ning siis oleks liiklusõnnetus ja sellega kaasnendud kahju jäänud olemata.
2. Põhjuslikkus ekvivalentsusteooria tähenduses, mille järgi on tegu tagajärjega põhjuslikus seoses, kui teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata, on aga üksnes tagajärje toimepanijale omistamise minimaalseks eelduseks (vt ka RKKKo 3-1-130-13, p-d 13 ja 18). Jaatav vastus eelnevas punktis ei tähenda tingimata seda, et J. Vassiltšenko tagajärje põhjustamise eest vastutab. Lisaks on vaja analüüsida, kas tagajärg on talle normatiivselt omistatav, sest mitte alati ei saa isiku poolt tekitatud kahju pidada tema teo tagajärjeks karistusõiguslikus mõttes. (vt nt RKKKo asjas nr 3-1-1-23-13, p 6 ja RKKKm nr 3-1-1-87-15, p 12). Näiteks ei saa isikule omistada tagajärge normatiivselt juhul, kui tema teo ja tekitatud tagajärje vahel puudub õigusvastasusseos, kui isik tegutses lubatud riski piires või kui ta põhjustas tagajärje väljaspool asjasse puutuva normi kaitseala (RKKKo nr 3-1-1-13605, p 9; 3-1-1-90-06, p 21).
3. Selleks tuleb teha kindlaks, kas tagajärje põhjustanud isik rikkus mingit hoolsuskohustust. Hoolsuskohustuse rikkumisest tuleb kõneleda siis, kui teo toimepanija jätab üles näitamata ühiskonnas vajaliku hoolsuse (RKKKo nr 3-1-1-45-14, p 8). Vajaliku hoolsuse üles näitamata jätmist saab isikule tagajärjedelikti puhul ette heita üksnes siis, kui saabunud tagajärg oli teo toimepanijale objektiivselt ettenähtav (RKKKo nr 3-1-1-79-10, p 20). Tagajärje objektiivse ettenähtavuse hindamisel tuleb arvesse võtta nn usalduspõhimõtet, mille järgi võib teo toimepanija eeldada, et teised isikud käituvad õiguspäraselt (RKKKo nr 3-1-163-03, p 12; 3-1-1-95-11, p 10). See eeldus aga kehtib üksnes juhul, kui teo toimepanijal pole põhjust lähtuda vastupidisest: nt märkab autojuht sõidutee ääres mängivaid lapsi, kelle puhul ei saa tulenevalt nende east ja käitumisest (mängimine) lähtuda sellest, et nad liikluseeskirjadevastaselt teele ei jookse, või teab jalakäija kohaliku elanikuna, et autojuhid ületavad mingil teelõigul pidevalt lubatud sõidukiirust (3-1-1-52-16). Siinkohal leiab kohus, et saabunud tagajärg oli kaebajale objektiivselt ettenähtav, kuna kaebaja pidi juhtimisõigust omava isikuna aru saama, et sõidueesõigusega maanteele pöörates võivad teised liiklejad liikuda suure kiirusega ja ei jõua aegsasti reageerida. Seega pidi kaebaja ise maantee kiirendusrajale pöörates andma teed peateel liikujatele ja selle kaudu vältima liiklusohtlikke olukordi.
4. Tagajärje normatiivne omistamine isikule võib olla välistatud ka seetõttu, et kahju kannatanu asetas ise ohtu enda õigushüve või tema hoolde usaldatud kolmandale isikule kuuluva õigushüve (RKKKo nr 3-1-1-23-13; p 6). Sellisel juhul pole põhjust tagada õigushüve kandjale tema õigushüve riigipoolset kaitset karistusõiguse abil. Mitme osapoolega liiklusõnnetuste puhul tuleb hinnata kõigi õnnetuse osapoolte käitumist ( nt RKKKo nr 3-1-1- 2-05, p 8, 3-1-1-79-06, p 6 ja 3-1-1-85-12, p 6). Liiklusõnnetuste puhul vabaneb hoolsuskohustust rikkuva teoga kahju põhjustanud isik vastutusest eeskätt siis, kui ka kahju kandnud isik rikkus mõnda liiklusseaduses sätestatud kohustust ja ohustas sellega ise liiklusõnnetuses kahjustatud õigushüve.
5. Riigikohtu praktikast tuleneb ka teine põhjus, miks tuleb liiklusõnnetusega seotud väärteoasja arutamisel vaadelda liiklussituatsiooni tervikuna (vt nt RKKKo nr 3-1-1-2-05, p 8 ja RKKKo 3-1-1-106-10, p 11; 3-1-1-95-11, p 9), st arvestades ka teiste liiklusõnnetuse osaliste käitumist. Liiklusõnnetuse puhul pole iseenesest ka välistatud, et mitte ainult ühe, vaid mõlema õnnetuses osalenud juhi käitumises esinevad liiklusnõuete rikkumised, mis on üheaegselt ka saabunud tagajärjega kausaalseoses. Sellisel juhul võib olla tegemist situatsiooniga, kus tagajärje suhtes osutub põhjuslikuks mitme isiku käitumine korraga (nn kumulatiivne põhjuslikkus), tingides seeläbi olukorra, kus mitmest teost ei saa ühtegi ära mõelda, ilma et tagajärg ära langeks.
6. Reeglina tuleb iga liiklusõnnetuses osalenud isiku vastutuse küsimus kõigi deliktistruktuuri elementide osas lahendada siiski iseseisvalt. Käesoleva väärteoasja raames tuleb seega otsustada, kas J. Vassiltšenko vastutab vahetult talle väärteoprotokollis etteheidetud teo eest. Samas on tema tegevusele hinnangu andmise vältimatuks eelduseks siiski ka liiklusõnnetuse teiseks osapooleks olnud sõiduki liikumise ja selle juhi käitumise hindamine.
7. Kohtumenetluses ei ole välja toodud asjaolusid, mis annaksid aluse arvata, et mootorsõidukit juhtinud E T liikluskäitumine oleks võinud põhjustada kokkupõrke. Tuginedes esitatud tõenditele puudub ka kohtu hinnangul alus arvata, et E T käitumine moodustaks osa kausaalseosest. Tunnistaja E T sõnul valgus J. Vassiltšenko poolt juhitav mootorsõiduk üle pidevjoone. Menetlusaluse isiku ja tunnistaja A T sõnul liikusid nad mootorsõidukiga esialgu kiirendusrajal ja seejärel suundusid sõidurajale. Kohus juhib tähelepanu, et arvestades, et E T liikus mootorrattaga maanteel ja seda suurel kiirusel (90 km/ h), siis on eluliselt usutavad tema selgitused, et kui ta nägi mootorsõiduki kaldumist üle pidevjoone, siis ei olnud tal piisavalt aega reageerimiseks. Samuti arvestades, et menetlusaluse isiku sõnul ta mootorratast ei märganud, siis on võimalik, et rajavahetus võis toimuda mootorratturile ootamatult (vahetus läheduses). Samuti olid liiklusõnnetuse osalised kained ja vastava kategooria juhtimisõigust omavad. 24.06.2024 tehtud vaatlusprotokollide juurde kuuluvatest fototabelitest on võimalik tuvastada, et toimingud viidi läbi 24.06.2024 kella 17:36-17:42 ja 17:50-17:55 ajal ning see toimus valgel ajal, ilm oli selge. Samuti oli menetlusalune isik öelnud, et päike ei olnud liiga erk ja nähtavus oli hea. Sündmuskohale saabunud tunnistaja D V andnud ütlusi, et ilm oli päikseline ja tee oli kuiv. Seega puuduvad kohtu hinnangul ka muud ilmastikust tulenevad asjaolud, mis oleks saanud liiklejate käitumist mõjutada.
8. Seega on eeltooduga tuvastamist leidnud menetlusaluse isiku teo ja tagajärje vahel otsene põhjuslik seos ja see on talle ka objektiivselt omistatav. See tähendab, et kui J. Vassiltšenko oleks järginud liiklusreegleid ja oleks enne sõidueesõigusega teele välja sõitmist veendunud, et see ei põhjusta liiklusohtlikku olukorda, siis ei oleks toimunud kokkupõrget. J. Vassiltšenko aga ei andnud teed mootorratta juhile, kes liikus mööda peateed. Subjektiivne koosseis
9. Kohus leiab, et J. Vassiltšenko pani

§ 223lg 1 objektiivsele koosseisule vastava teo toime ettevaatamatusest. 28. Kar

S § 12 lg 3 kohaselt on süüteokooseisu subjektiivseteks tunnusteks tahtlus (kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus) või ettevaatamatus. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 18 lg 2 kohaselt paneb isik teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema.

1. Kohus leiab, et kui J. Vassiltšenko oleks olnud tähelepanelikum ja kohustundlikum, siis oleks tal olnud võimalik veenduda selles, et tee ei ole eesõigusega teele pööramiseks vaba ning oleks saanud kokkupõrget vältida. Seega pani ta teo toime hooletusest.
2. Õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid ei esine. J. Vassiltšenko on süüvõimeline, s.t ta oli väärteo toimepanemise ajal ja on ka käesoleval ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane (täpsemalt – sündinuna
3. a detsembris, oli ta teo ajal 81-aastane).
4. Eeltoodud asjaolude pinnalt asub kohus seisukohale, et menetlusaluse isiku käitumisele on antud õige karistusõiguslik hinnang ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 223 lg 1 järgi. B. Liiklusõnnetusest mitteteatamine Objektiivne koosseis
5. Kohtuväline menetleja on oma otsuses leidnud, et J. Vassiltšenko on rikkunud

§ 169

lg 2 tulenevaid nõudeid ja pani toime

§ 236lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

33.

§ 169

lg 2 näeb ette, et kui liiklusõnnetuses on inimene saanud vigastada või surma, peab juht kui liiklusõnnetuse kohal on sooritamata käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud toimingud, tähistama selle koha ohukolmnurgaga vastavalt käesoleva seaduse § 39 lõikele 9 ja tegema kõik võimaliku, et liiklus liiklusõnnetuse kohal oleks ohutu; teavitama liiklusõnnetusest häirekeskust ning tegutsema sealt saadud korralduste kohaselt; andma abivajajale esmaabi oma oskuste piires; kirjutama üles liiklusõnnetuse pealtnägijate nõusolekul nende nimed ja aadressid. 34.

§ 236

lg 1 sätestab vastutuse liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumise eest, kui teatamine oli kohustuslik. 35. Eelnevalt on tuvastatud, et sõidukite teel liikumise tagajärjel toimus liiklusõnnetus

§ 2p 32 tähenduses.

Kuivõrd käesoleva otsuse punktis 16 on tuvastatud, et mootorratta juht E T sai vigastada, siis oli kaebaja

§ 169

lg 2 tulenevalt kohustatud tegema teatavaid toiminguid, sh liiklusõnnetusest teavitama.

1. Vaidlus puudub selles, kas J. Vassiltšenko teavitas häirekeskust toimunud õnnetusest või kas ta jäi sündmuskohale abi andma ja ohutust tagama. Tunnistaja E T sõnul kutsus kiirabi möödasõitev auto, mis liikus Narva poole. Seal sõitis tema sõnul noor naisterahvas. Samuti kinnitas tunnistaja D V, et tema teada kutsusid kiirabi inimesed, kes sõitsid sündmuskohast mööda. Seega on tuvastatud, et kaebaja J. Vassiltšenko ei teavitanud toimunud liiklusõnnetusest häirekeskust ja väljakutse abi kutsumiseks tegid kõrvalised liikluses osalenud isikud.
2. Eeltoodut kokkuvõttes on kohtu hinnangul tõendatud, et J. Vassiltšenko pani toime väärteomenetluse otsuses

§ 236lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo objektiivsele koosseisule vastava teo.

Subjektiivne koosseis 38. Kohus leiab, et J. Vassiltšenko pani

§ 236lg 1 objektiivsele koosseisule vastava teo toime otsese kahtlusega. 39. Kar

S § 16 lg 3 kohaselt on tegu pandud toime otsese tahtlusega, kui isik teab, et ta teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda.

1. Kuigi süüteo realiseerimiseks piisab ka ettevaatamatusest leiab kohus, et J. Vassiltšenko puhul on võimalik tuvastada objektiivsete koosseisu tunnuste täitmise suhtes otsene tahtlus. Sellist seisukohta ei muuda ka asjaolu, et nii kaebaja kui ka kaitsja selgituste kohaselt ei saanud menetlusalune isik aru, et toimunud on kokkupõrge mootorrattaga BMW. Kohus leiab, et kaebaja väide sellest, et ta ei saanud aru, et kokkupõrge toimus, ei ole eluliselt usutav. Kohus peab vajalikuks ka märkida, et kohtuväline menetleja on toimunud kohtuistungil asjakohaselt välja toonud, et nii kaebaja kui ka tema abikaasa tunnistaja A T on andnud kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses vastuolulisi ütlusi. Nii on kohtuväline menetleja istungil välja toonud, et kohtueelses menetluses on kaebaja andnud ütlusi, et tema naine ütles, et teel on mootorrattur ning ta sai aru, et mootorratas sõitis neile otsa ning nad otsustasid edasi sõita ning nad otsustasid abikaasaga mitte teha tegemist selle asjaga, sõitsid edasi. Kohtumenetluses on menetlusalune isik andnud ütlusi, et peale lööki ei näinud ta endiselt sõiduteel ühtegi transpordivahendit ja ühtegi mõtet ei tulnud tal pähe seoses teise transpordivahendiga. Ta jäi koheselt seisma ja palus abikaasal minna autost välja ja minna vaadata, kas klirisevad purgid on terved. Abikaasa ütles, et kõik on korras ja nad hakkasid taas sõitma. Nad kuulsid mingit sahisevat häält ja nad peatusid esimesel võimalusel, aga see tee oli päris kitsas ja pikki teed oli pidev joon. Ees oli suur bussipeatus, kus ta tuli autost välja ja nägi, et auto külg on katkine. Isiku sõnul sai ta siis aru, et ikka juhtus midagi. Nad otsustasid koheselt sõita teeristile tagasi, kuid siis märkas, et Sillamäe poolt hakkas ümber keerama politsei patrullauto. Tunnistaja A T osas on kohtuväline menetleja kohtuistungil välja toonud, et kohtueelses menetluses andis tunnistaja ütluseid, et ta tuli välja vaatama ja nägi, et tee peal keskel on mootorrattur, tõstab mootorratast üles ja kuna mootorrattur ise tõstis mootorratta üles, ta mõtles, et kõik on korras ja mootorrattur jõuab neile järele ja räägime. Kohtumenetluses on tunnistaja selgitanud, et nii ei saanud olla, ta võib olla rääkis segaselt, tal oli stress ja šokk. Nad sõitsid mööda kiirendusrada ja ta tundis mingit auto tõmblemist, purgid kõlisesid. Nad jäid kohe seisma, tema väljus autost ja vaatas tagumise ukse kaudu klaaspurke. Ta vaatas tahapoole ja ei näinud mitte kedagi. Istus autosse ja sõitma hakates kuulsid lohisemise müra. Otsisid kohta, kus peatuda ja jäid seisma. Nad vaatasid autot ja said aru, et mingi kokkupõrge oli neil. Tol momendil, kui nad seda tundsid, otsustasid sõita tagasi. See aeg just tuli politseiauto ja küsis, mis juhtus. Siis nad nägid kaugelt, et seal seisab mootorrattur oma mootorratta kõrval.
2. Kohtu hinnangul ei ole menetlusaluse isiku ja tunnistaja A T ütlused osas, et nad ei saanud aru, et toimus liiklusõnnetus, usaldusväärsed. Kohus leiab, et ei ole võimalik, et menetlusalune isik ja tunnistajast kaassõitja ei saanud aru, et on toimunud liiklusõnnetus. Hinnates sõidukitele tekkinud vigastuste ulatust (vt otsuse p 16) on ilmselge, et kokkupõrge oli piisavalt tugev, et äratada liiklejate tähelepanu ja peatada sõiduk. Tegemist ei olnud nö väikese plekimõlkimisega parklas väikesel kiirusel, vaid kaebaja autole sõitis mootorratas tagant sisse umbes 90 km/h. Selline kokkupõrge ei saanud jääda märkamata. Kaebaja on ka kinnitanud, et ta sõiduki peatas, kuid ei pidanud ise vajalikuks autost väljuda, vaid palus seda teha oma naisel. Tunnistaja E T ütluste kohaselt toimus löök ja peale seda ta rohkem ei mäleta. Pärast ta tõusis püsti ja nägi, kuidas selle kiirendamise vööndis jäi seisma musta värvi sõiduk. E T lihtsalt lehvitas talle käega ja sõiduk sõitis ära. Kohus leiab, et eluliselt ei ole usutav, et autost väljudes ei olnud näha teel olevat mootorratast ja mootorratturit. Kohtu hinnangul on võimalik, et menetlusalune isik hindas tekkinud olukorda leebemaks (mootorrattur tõusis püsti) või otsustas emotsionaalsest seisundist tulenevalt teekonda jätkata ning alles hiljem otsustas tagasi pöörduda. See aga ei väära asjaolu, et J. Vassiltšenko ei kontrollinud, kas liiklusõnnetuses osalenud mootorratas ja selle juht on kannatanud kahjusid ning kas juht võiks vajada abi ning J. Vassiltšenko jättis häirekeskusesse liiklusõnnetusest teavitamata. Selline käitumine on inimlikult võimalik, kuid siiski äärmiselt taunimisväärne. Juhtimisõigust omava inimesena pidi J. Vassiltšenko teadma, et liikusõnnetusest teavitamine on kohustuslik, mistõttu pani ta teo toime otsese tahtlusega.
3. Õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid ei esine. J. Vassiltšenko on süüvõimeline, s.t ta oli väärteo toimepanemise ajal ja on ka käesoleval ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane (täpsemalt – sündinuna
4. a detsembris, oli ta teo ajal 81-aastane).
5. Eeltoodud asjaolude pinnalt asub kohus seisukohale, et menetlusaluse isiku käitumisele on antud õige karistusõiguslik hinnang ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 236 lg 1 järgi. C. Liiklusõnnetuse sündmuskohalt põgenemine Objektiivne koosseis
6. Lisaks eelmärgitule on menetlusalusele isikule ette heidetud

§ 169

lg 1 p 1 nõuete rikkumist ja

§ 237

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemist, s.o selles, et menetlusalune isik põgenes liiklusõnnetuse sündmuskohalt. Kohtu hinnangul on väärteoprotokollis kirjeldatud liiklusõnnetuse sündmuskohalt põgenemine tõendatud. 45.

§ 169

lg 1 p 1 näeb ette, et kui on juhtunud liiklusõnnetus, peab liiklusõnnetuses osalenud juht võimalikult kiiresti seisma jääma, põhjustamata sellega lisaohtu, ja lülitama sisse ohutuled. Kui sõidukil puuduvad ohutuled või kui liiklusõnnetuses osalenud sõiduk asub kohas, kus nähtavus on halb või piiratud, tuleb teele panna ohukolmnurk vastavalt

§ 39lõikele 9.

46.

§ 237

lg 1 sätestatud väärteokoosseisu objektiivseteks tunnusteks on liiklusõnnetuse sündmuskohalt põgenemine või liiklusõnnetuses kannatada saanud abitus seisundis oleva inimese abita jätmine. 47. Esmalt märgib kohus, et nagu eelpool tuvastamist leidis, siis osales J. Vassiltšenko liiklusõnnetuses. Kuna

§ 169

lg 1 p 1 sõnastus ütleb üheselt, et liiklusõnnetuses osalenud juht peab seisma jääma, siis saab sellest järeldada, et süüküsimus ei ole seisma jäämisel oluline, vaid oluline on liiklusõnnetuses osalemise fakt. Samuti on kohus käesoleva otsuse punktis 41 selgitanud, et menetlusaluse isiku ja tunnistaja A T ütlused osas, et menetlusalune isik ei saanud aru, et toimunud on liiklusõnnetus, ei ole usaldusväärsed. Menetlusalune isik pidi tajuma kokkupõrget. Kohus ei saa märkimata jätta, et kuigi menetlusalune isik peatas korraks auto vahetult peale kokkupõrget, siis jätkas ta sõitmist ilma, et oleks tundnud huvi kokkupõrke asjaolude ning teise liiklusõnnetuses osalenud osapoole tervise osas ja lahkus sündmuskohalt. Seda kinnitavad tunnistaja E T ütlused, mille kohaselt ta nägi, kuidas kiirendamise vööndis jäi seisma musta värvi sõiduk, mis sõitis ära. Samuti tunnistaja D V ütlused, et talle antud info kohaselt isik oli sündmuskohalt lahkunud.

1. Kaebaja pidi nägema ja mõistma, et liiklusõnnetuse tagajärjel võis sõiduk saada kahjustada ja sellel viibinud isik vigastada. Kohtu hinnangul on küüniline tunda muret autos olevate klaaspurkide osas (kaebaja ja tunnistaja A T ütlused, miks oli vaja seisma jääda, et kontrollida klaaspurke), aga mitte tunda muret teise inimese tervise osas. Seda olukorras, kus tegemist oli mootorratturiga, kes võrreldes sõiduautoga on liikluses oluliselt vähem kaitstud ning kelle vigastused kokkupõrkel võivad olla mistahes raskusastmega. J. Vassiltšenko aga jätkas sõitmist ja põgenes liiklusõnnetuse sündmuskohalt. Seega on käesolevas asjas etteheide liiklusõnnetuse sündmuskohalt põgenemise osas kinnitust leidnud.
2. Eeltoodud põhjustel on kohtu hinnangul tõendatud, et J. Vassiltšenko pani toime väärteomenetluse otsuses

§ 237lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo objektiivsele koosseisule vastava teo.

Väärteomenetleja on kajastanud rikkumist otsuses õigesti. Subjektiivne koosseis 50. Kohus nõustub, et J. Vassiltšenko pani

§ 237lg 1 objektiivsele koosseisule vastava teo toime samuti otsese tahtlusega.

1. Peale liiklusõnnetuse toimumist sõitis menetlusalune isik sõidukiga edasi ja lahkus sündmuskohalt. Võimalik, et selle tingis J. Vassiltšenko ettekujutus selles, et mootorrattur ajab ennast püsti ja ei ole raskeid tagajärgi kannatanud. Kohtu hinnangul on selline tegu toimepandud teadlikult ja tahtlikult. Menetlusalune isik on väitnud, et ta ei tajunud liiklussituatsiooni liiklusõnnetusena, kuid selles osas on kohus oma seisukoha esitanud juba ülalpool. Kohtu arvates sai menetlusalune isik liiklussituatsiooni arvestades üheselt aru sellest, et ta oli osalenud liiklusõnnetuses, samuti pidi ta juhtimisõiguse saanud isikuna teadma, et sellisel juhul tuleb võimalikult kiiresti seisma jääda, põhjustamata sellega lisaohtu, ja lülitada sisse ohutuled, kuid ta lahkus sündmuskohalt. Arvestades menetlusaluse isiku käitumist saab asuda seisukohale, et süütegu on toime pandud vähemalt otsese tahtlusega, s.o menetlusalune isik teadis, et ta teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja ta ka tahtis seda.
2. Õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid ei esine. J. Vassiltšenko on süüvõimeline, s.t ta oli väärteo toimepanemise ajal ja on ka käesoleval ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane (täpsemalt – sündinuna
3. a detsembris, oli ta teo ajal 81-aastane).
4. Eeltoodud asjaolude pinnalt asub kohus seisukohale, et menetlusaluse isiku käitumisele on antud õige karistusõiguslik hinnang ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 237 lg 1 järgi. Karistus
5. Kohtuväline menetleja on õigesti märkinud, et KarS § 63 lg 3 kohaselt pani menetlusalune isik

§ 236

lg 1 ja

§ 237

lg 1 järgi kvalifitseeritavad teod toime ühe teona ning

§ 223lg 1 järgi kvalifitseeritava teo eraldiseivana teona. Seega tuleb Kar

S § 63 lg 1 kohaselt määrata isikule karistus eraldi

223 lg 1 ja

§ 237lg 1 järgi.

55.

§ 223

lg 1 sätestab sanktsioonina mootorsõiduki poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustuse, karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Kuivõrd

§ 223lg 1 ei ole sätestatud rahatrahvi minimaalset määra, tuleneb see Kar

S § 47 lg 1, mille kohaselt on rahatrahvi minimaalne määr 3 trahviühikut. KarS § 47 lg 1 lause 2 kohaselt on üks trahviühik neli eurot. Seega peaks mõistetav rahatrahv jääma vahemikku 3-300 trahviühikut (s.o 12-1200 eurot). Sanktsiooni keskmine oleks ca 150 trahviühikut ehk 600 euro ringis. Kohtuväline menetleja on määranud trahvi alla sanktsiooni keskmist määra – 100 trahviühikut ehk 400 eurot.

1. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
2. Subjektiivsete tunnuste poolest pani J. Vassiltšenko selle väärteo toime ettevaatamatusest. Kuigi sõidueesõigusega teele pöörates on sõidukijuht kohustatud veenduma manöövri ohutuses ja vajadusel andma teed, siis oli J. Vassiltšenko hooletu. Kuivõrd kohtumenetluses on J. Vassiltšenko avaldanud, et väga kahetseb tehtut, siis leiab kohus, et on võimalik kohaldada KarS § 57 lg 3 tulenevalt kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust.
3. Arvestada tuleb ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk seda, kuidas on võimalik mõjutada J. Vassiltšenkot edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Karistusregistri andmetel ei ole J. Vassiltšenkol kehtivaid karistusi, seetõttu leiab kohus, et alla keskmise sanktsiooni määra kuuluvat rahatrahvi võib pidada piisavaks karistuseks.
4. Kohus on seisukohal, et J. Vassiltšenko tuleks mõista karistuseks rahatrahv, mis jääb

§ 223

lg 1 sätestatud sanktsiooni keskmäärast alla ning seda ei väära ka võimalikud täiendavad üldpreventiivsed kaalutlused. Kohtuvälise menetleja poolt J. Vassiltšenkole määratud rahatrahv vastab isiku süü suurusele ning üld- ja eripreventiivsetele eesmärkidele. Seetõttu jätab kohus kohtuvälise menetleja määratud 100 trahviühiku ehk 400 euro suuruse rahatrahvi muutmata. 60.

§ 237

lg 1 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemise eest on sätestatud sanktsiooniks rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni. Kohtuväline menetleja on määranud menetlusalusele isikule karistuseks juhtimisõiguse äravõtmise kaheteistkümneks kuuks. Kohus ei pea kohtuvälise menetleja poolt mõistetud karistust põhjendatuks.

1. J. Vassiltšenko pani teo toime otsese tahtlusega, st teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja vähemalt möönis seda (KarS § 16 lg 3). Põgenedes sündmuskohalt pidi J. Vassiltšenko vähemalt möönma, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu. Seega on võimalik isiku poolt toime pandud tegu hinnates pidada isiku süüd keskmiseks. Kuid kohtupraktika kohaselt hinnates teo raskust, ei saa seda vaadata lahutatult teistest karistuse mõistmisel olulistest teguritest, milleks on esmajoones menetlusalust isikut iseloomustavad andmed ja karistuse üld- ja eripreventiivsed eesmärgid(RKKK 20.03.2017, nr 3-1-1-6-17, p 14).
2. Kohus peab siinkohal vajalikuks peatuda J. Vassiltšenkolt juhtimisõiguse äravõtmisel. Kohtumenetluses on kaitsja toonud välja, et arvestades J. Vassiltšenko isikut, siis ei ole tema puhul võimalik juhtimisõiguse äravõtmist kohaldada tulenevalt KarS § 48 1 lg
3. Nimetatud sätte kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Kaitsja selgitas kohtuistungil, et J. Vassiltšenkole on vajalik juhtimisõiguse olemasolu, kuna ta abikaasal on tervisega probleeme ja teda on vaja arsti juurde viia. Samuti on isikul XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. Esimeseks tõendiks on Sotsiaalkindlustusameti teatis, mille kohaselt J. Vassiltšenkol on XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. Samuti on esitatud digiloo haigusjuhtumid J. Vassiltšenko kohta 12.08.2024 ja 17.02.2024, kust on võimalik tuvastada, et isikul on XXXX. Asjaolu, et J. Vassiltšenko töötab kinnitab käsundusleping T Ü ja J. Vassiltšenko vahel. Isiku abikaasa tervislikku seisundit iseloomustab Sotsiaalkindlustusameti teatis A T suhtes, digiloo haigusjuhtum A T suhtes, digiloo haigusjuhtum A T suhtes 10.05.2023-27.03.
4. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja kohtuistungil esitatud seisukohaga, et kuigi isikule on määratud XXXXXXXXXXXXXXXXXXX. Seega KarS § 481 lg 2 kohaldamine ei ole käesoleval ajal põhjendatud. Teiste esitatud tõendite kohta märgib kohus, et on võimalik tuvastada, et isikul on .XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX Ometi ei leia kohus, et nimetatud asjaolud tooksid endaga kaasa juhtimisõiguse äravõtmise kui karistusliigi kohaldamise absoluutse keelu. See tähendab, et isiku elukvaliteeti mõjutaks negatiivselt juhtimisõiguse äravõtmine ning tal tuleks leida teatavateks tegevusteks täiendavat abi. Ometi on ühistranspordi ja takso kasutamine ning lähedastelt abi palumine nimetatud tegevuste puhul võimalikuks alternatiiviks.
5. Järgnevalt hindabki kohus seda, missuguse karistusliigi kohaldamine oleks J. Vassiltšenko isikut arvestades kohane. Karistusmäära ja karistusliigi hindamisel arvestab kohus eripreventiivseid kaalutlusi ehk seda, kuidas on võimalik J. Vassiltšenkot mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohtupraktikas on selgitatud, et korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, mistõttu on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. Rahatrahvi kohaldamine on end üldjuhul ammendanud ega täida eripreventiivset eesmärki olukorras, kus menetlusalusele isikule määratud korduvad rahatrahvid ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma. Isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. (RKKK 20.03.2017, nr 3-1-1-6-17, p-d 16-19.) Kohtu hinnangul ei ole põhjust asuda seisukohale, et J. Vassiltšenko käitumist liikluses on võimalik mõjutada vaid juhtimisõiguse äravõtmisega ja veelgi enam kaheteistkümneks kuuks. Asjaolu, et isikul ei ole mitte ühtegi varasemalt karistust viitab sellele, et tegemist on ühekordse rikkumisega ning isikut on võimalik mõjutada ka rahatrahviga. Kohus märgib ka seda, et kuigi kohus leidis, et J. Vassiltšenko näol ei ole tegemist isikuga, kelle puhul saaks kohaldada KarS § 48 1 lg 2, siis ei saa tähelepanuta jätta kaebaja tervislikku seisundit. Vaidlust ei ole, et kaebajal on XXX ning juhtimisõigusest ilma jätmine mõjutaks tema elukvaliteeti oluliselt. Kohus nõustub kaitsjaga, et sellisel määral kaebaja elukvaliteedi mõjutamine oleks antud juhul ebaproportsionaalne tema toime pandud rikkumisega.
6. Kohus on seisukohal, et kuigi isik pani teo toime tahtlikult, siis on tuvastatud ka karistust kergendav asjaolu. Kuigi J. Vassiltšenko on läbivalt väitnud, et ei saanud aru, et toimus kokkupõrge mootorrattaga, siis J. Vassiltšenko on kohtumenetluses avaldanud, et kahetseb väga tehtut. Seega leiab kohus, et on võimalik kohaldada KarS § 57 lg 3 tulenevalt kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Mis puudutab süüdlase isikut, siis peab kohus taaskord rõhutama, et karistusregistri andmetel ei ole J. Vassiltšenkol kehtivaid karistusi.
7. Kohtu hinnangul on proportsionaalne määrata isikule karistuseks sanktsiooni alammäärast suurem karistus ehk 120 trahviühikut, s.o 480 eurot. Kohus leiab, et arvestades J. Vassiltšenko isikut, siis on kõnealune trahvimäär piisavaks, et panna isikut toime pandud teguviise ümber hindama. Mõistetavat karistust ei väära ka võimalikud täiendavad üldpreventiivsed kaalutlused. See tähendab, et muuhulgas ka karistusliigi valikut ei saa põhjendada peamiselt üldpreventiivsete kaalutluste kaudu, lähtudes kõigest õiguskorra kaitsmise huvidest.
8. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus J. Vassiltšenko kaebuse osaliselt ning määrab tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri 20.09.2024 otsus üldmenetluse nr 233024001714 osaliselt, s.o menetlusalusele isikule määratud karistuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega karistada KarS § 63 lg 1, 3 alusel Jevgeni Vassiltšenkot

§ 223

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühikut, s.o 400 eurot ning

§ 237

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 120 trahviühikut, s.o 480 eurot, kokku 220 trahviühiku ulatuses, s.o summas 880 eurot. Muus osas jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata . /allkirjastatud digitaalselt/ Jaanika Kõrgmaa Kohtunik