KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Maris Kuurberg Otsuse tegemise aeg ja koht 28. juuni 2024. a, Tallinn Kohtuasja number 2-2

) § 37 lg 1 järgi on kinnipeetav kohustatud töötama. Kostjal on kohustus ja võimalus hankida nii enda kui ka oma lapse vajaduste rahuldamiseks vajalikke vahendeid. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest lähtuvalt saaks ja tuleks alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist vähendada alla miinimummäära või jätta elatis üldse välja mõistmata.

1. Elatiskalkulaatori kohaselt on seadusjärgne elatisemäär hageja osas 215,64 eurot perioodil 01.03.2023-31.03.
2. Alates 01.04.2023 on seadusjärgne elatisemäär hageja osas 260,33 eurot. Kuna kostja peab hagejale tasuma elatist igakuiselt 80 eurot vastavalt Harju Maakohtu 3 2-23-4194 19.10.2015 määrusele tsiviilasjas nr 2-15-111273, rahuldab kohus hageja hagi osaliselt. Kohus muudab Harju Maakohtu 19.10.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-111273 väljamõistetud elatise suurust ja mõistab kostjalt välja hageja kasuks hageja ülalpidamiseks elatise alates 17.03.2023 kuni 31.03.2023 summas 104,34 eurot (s.o 15 päeva eest) ja alates 01.04.2023 summas 260,33 eurot kuus kuni hageja täisealiseks saamiseni 27.04.2029, mis on arvestatud vastavalt PKS § 101 lõigetele 3–5 (249,78 eurot (baassumma) + 50,55 eurot (3% eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuutasust 1685 eurost) – 40 eurot (½ lapsetoetust 80 eurost)). Apellatsioonkaebus
3. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse hagi rahuldavas osas tühistada ja saata asi tühistatud ulatuses esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Alternatiivselt palub kostja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
4. Vaidlust ei ole selles, et laps elab koos emaga ning et laps isaga üldse ei kohtu. Vaidlus on selle üle, kui suures ulatuses peab kostja elatist tasuma. Lähtuda tuleb eelkõige lapse põhjendatud vajadustest. Lapse vajadused ei ole oluliselt muutunud. Samuti tuleb arvestada kostja halba majanduslikku seisundit.
5. Kostja viibib Tallinna Vanglas ja tööl ei käi. Kuna kostjal objektiivselt ei ole võimalik tööd otsida ega saada, siis pidanuks kohus sellega arvestama. Maakohus on jätnud oma selgituskohustuse täitmata ega ole piisavalt põhjendanud, miks tuleb varasemat kohtuotsust elatise suuruse osas muuta. Kohtu tuvastatud asjaoludest nähtub, et kostjal ei ole vara, temale ei laeku töötasu ega ole sääste. Kuna kohus tuvastas, et kostjal on halb varaline seisund, pidi kohus tuvastama, millises ulatuses on kostja võimeline tasuma elatist. 16.

§ 37

lg 1 kohaldub mitte ainult palgalise töötamise kohta, vaid ka töötamise kohta, mis on vajalik vangla enda toimetulekuks (nt koristustööd, söögijagamise tööd jms) ning mida tehakse kinnipeetavate poolt tasuta kinnipidamisasutuse vastava ametniku korralduse alusel. Seega fakt, et kinnipeetav töötab, ei tähenda koheselt seda, et see töö on tasustatav. Kohus pole menetluses tuvastanud asjaolu, kas kostja töötab või mitte. Kui kinnipeetav siiski töötab, siis pidi kohus arvesse võtma, et vanglas on töötasud väga väikesed ja selle arvelt ei ole võimalik tasuda väljamõistetud ulatuses elatist. Vanglas olles on tasustatavat töökohta saada praktiliselt võimatu. Kohtule esitati tõendid, et kostja viibib praegu kinnipidamisasutuses ja temal puudub püsiv, stabiilne ja igakuine arvestatav sissetulek, mille arvelt võiks tasuda elatist. Maakohus eiras seda fakti ning lähtus teoreetilisest hüpoteesist, et kostjal on võimalik saada vanglas endale töökoht.

1. Maakohus ei ole täitnud selgitamiskohustust. Maakohus ei ole selgelt ja arusaadavalt selgitanud, milliseid asjaolusid peaks kostja tõendama ja milliseid tõendeid peaks kostja kohtule esitama. Maakohus jättis arvestamata, et kostja puhul on tegemist kinnipeetavaga ja seega on tema võimalused tõendeid esitada komplitseeritud. Vastustaja seisukoht
2. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. 4 2-23-4194 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 2 1 osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
4. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude elatise suurendamiseks perioodi 17.03.2023-31.03.2023 eest summas 111,30 eurot. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 järgi jõustunud.
5. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti materiaalõigust kohaldades leidnud, et elatise suurendamiseks esineb alus. Samuti pole maakohus rikkunud menetlusnorme. Maakohtu otsuse põhjendusi on vajalik muuta osas, milles maakohus leidis, et kostjal on kohustus otsida vanglas endale tasuvamat tööd. Muus osas vastab otsuse põhjendav osa TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule ja ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega selles osas ning tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Järgnevalt esitab ringkonnakohus muudetud põhjendused ja vastab apellatsioonkaebuse väidetele.
6. Ringkonnakohus ei nõustu kostja etteheitega maakohtule, et maakohus ei ole täitnud selgitamiskohustust. Maakohus selgitas 11.04.2023 kirjas menetlusosalistele, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (RKTKo 22.03.2017, 3-2-1-174-16, p 13). Samuti selgitas maakohus, et kohus peab asja lahendamiseks tegema kindlaks vanemate sissetuleku/varalise seisundi ning hindama mõlema vanema sissetuleku teenimise võimet ning ülalpidamiskohustuse täitmise suutlikkuse hindamiseks tuleb hageja vanematel esitada kohtule andmed enda igakuiste sissetulekute suuruse ja varalise seisu ning kulude kohta. Maakohus juhtis tähelepanu, et PKS § 102 lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Seega on maakohus vajalikus ulatuses pooltele asjaolude esiletoomise ja tõendamise vajadust selgitanud ning pooled on saanud tõendeid esitada. Maakohus kogus ka ise tõendeid ja teostas 26.05.2023 kohtunõudega poolte varalise seisu väljaselgitamiseks TsMS § 230 lg 3, lg 4 ja lg 5 punktide 2, 4 ja 5 alusel päringud Maksu- ja Tolliametile, Sotsiaalkindlustusametile, Eesti Töötukassale ja krediidiasutustele.
7. Samas ei ole õige maakohtu märkus, et kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et kostja oleks otsinud mõistlikus ulatuses senisest tasuvamat tööd. Kostja kannab karistust vanglas ja põhjendatud on kostja seisukoht, et kostjal ei ole objektiivselt võimalik tööd otsida ega saada. Maakohtu sellekohane märkus tuleb kohtuotsuse põhjendavast osast välja jätta. Samuti tuleb maakohtu otsuse põhjendustest välja jätta maakohtu järeldus, et kuna kostja on tööealine ja -võimeline, ei välista vanglas viibimine kostjal leida senisest tasuvamat tööd. Maakohus ei ole selgitanud, kuidas see vanglas viibides oleks võimalik.

§ 37

lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kuid vangla tingimustes ei ole tegemist tavapärase tööturuga, kus oleks erinevaid tööpakkumisi, mille vahel valides endale paremat sissetulekut leida. Samuti ei saa vangla alati tagada kinnipeetavale töötegemise võimalust.

§ 38

lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus kinnipeetava tööga üksnes võimaluse korral.

§ 41

lg-st 1 nähtub, et kinnipeetaval, kelle suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi, võimaldatakse tema nõusolekul töötada järelevalveta või järelevalve all väljaspool vanglat, kui see on vastavuses vangistuse täideviimise eesmärkide ja kinnipeetava individuaalse täitmiskavaga. Antud juhul kostja nendele 5 2-23-4194 tingimustele ei kvalifitseeru (tl 149-150). Seega ei saa asuda seisukohale, et kostjal oleks karistuse kandmise ajal ka väljaspool vanglat võimalus paremat sissetulekut saada.

1. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et antud juhul tuleks lähtuda sellest, et lapse vajadused ei ole oluliselt muutunud. Igakuine elatis ühele lapsele ei või PKS § 101 lg 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kuna PKS § 101 lg-s 1 on sätestatud elatise miinimumsuurus, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (RKTKo 27.10.2021, 2-19-18082, p 11). Sellest, et hageja vanemad leppisid
2. aastal kokku, et kostja tasub hagejale elatist 80 eurot kuus, ei saa järeldada, et lapse tegelikud vajadused oleksid väiksemad kui seaduses sätestatud miinimummäär.
3. Kostja leiab, et olukorras, kus maakohus tuvastas kostja halva majandusliku seisundi, oleks kohus pidanud kohaldama PKS § 102 lõiget 1 ja jätma hagi rahuldamata. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu. 25.
4. PKS § 102 lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 näeb ette, et vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 alusel arvutatud elatise summa. Mõjuv põhjus võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmise korral käesoleva seaduse §-s 101 sätestatud ulatuses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Riigikohus on selgitanud, et PKS § 102 lg 2 kohaldub selle sõnastuse järgi üksnes alaealise lapse ülalpidamise korral ning muudel juhtudel võib ülalpidamist andma kohustatud isik PKS § 102 lg 1 alusel ülalpidamiskohustusest vabaneda (RKTKm 19.10.2015, 3-2-1-119-15, p 11). Seega kohaldas maakohus õigesti PKS § 102 lõiget
5. 25.
6. Maakohus tuvastas, et hageja ema töötab ja tema töötasuks on keskmiselt (periood november 2022-aprill 2023) 1307,21 eurot kuus. Kostja esitas Tallinna Vangla K-Raha vabakasutuskonto väljavõtte perioodi eest 19.10.2015 kuni 29.01.2024, millest nähtub, et kostjale on tehtud vanglas töötamise eest ebaregulaarselt alates 10.04.2018 kuni 06.07.2022 väljamakseid summades 9,82 eurot kuni 157 eurot (tl 140-148). PKS § 105 lg 3 kohaselt peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele ülalpidamist võrdsetes osades. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile (RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 22 ja seal viidatud varasemad lahendid). 25.
7. Ehkki hageja ja kostja sissetulekute proportsiooni kohaselt tuleks suurema osa hageja ülalpidamiskohustusest täita hageja emal, see käesolevas olukorras siiski nii ei ole. Riigikohus on selgitanud, et elatise väljamõistmisel alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et elatise vähendamiseks on PKS § 102 lg-s 2 sätestatud mõjuv põhjus. Mõjuvaks põhjuseks võib olla mh vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel alammääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps (vt RKTKo 16.01.2013, 3-2-1-160-12, p 17 ja seal viidatud varasemad lahendid). Kinnipidamisasutuses viibimine ei ole mõjuv põhjus PKS § 102 lg 2 tähenduses, mis annaks aluse vähendada alaealiste laste kasuks väljamõistetavat elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära (vt ka TrtRnKo 20.02.2020, 2-19-5072). Vanglas viibimine, vara puudumine ja võlgnevuste olemasolu ei võta kostjalt kohustust täita hageja ees 6 2-23-4194 ülalpidamiskohustust. Kostja on pannud ennast vangistuse kaasa toonud kuriteo toimepanemisega ise tahtlikult olukorda, kus ta ei saa teenida suuremat sissetulekut. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja vangistus ja sellega kostjale langevad tagajärjed aluseks vähendada hagejale väljamõistetavat elatist (vt ka TlnRnKo 22.08.2023, 2-21-19506, p 17). Seega on maakohus õigesti leidnud, et asjaolu, et kostja viibib vanglas tahtlikult toimepandud süüteo eest, ei saa olla aluseks elatise suurendamata jätmiseks. Lisaks märgib kolleegium, et ehkki kostjal puudub hetkel püsiv, stabiilne ja igakuine arvestatav sissetulek, mille arvelt võiks tasuda elatist, ei tähenda, et kostjal see võimalus vanglast vabanedes puuduks. Riigikohus selgitanud, et üksnes palga või sissetuleku puudumine ei vabasta töövõimelist vanemat elatise maksmisest (RKTKo 19.06.2007, 3-2-1-65-07, p 12). Kostja ei ole töövõimetu, kelle võime tööga elatist teenida oleks piiratud.
8. Eeltoodust tulenevalt on maakohus lõppjäreldusena õigesti leidnud, et kostjal on hageja ülalpidamiskohustus PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammääras, mistõttu esineb alus Harju Maakohtu 19.10.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-111273 väljamõistetud elatise suurendamiseks.
9. Menetluskulud maakohtus jäid õigesti TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda. Ka apellatsioonimenetluse kulud jäävad TsMS § 164 lg 1 järgi poolte endi kanda (vt ka RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160, p 21), välja arvatud kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg 7