KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. mai 2018, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-17-10768 Kohtukoosseis Mati Kartau, Aarne Sarjas,

§ 424järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 16.

märtsi 2018 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Y.V kaitsja vandeadvokaat Gretta Oltjer-Timberg Prokurör Ringkonnaprokurör Anu Toluk Kaitsja Vandeadvokaat Gretta Oltjer-Timberg Süüdistatav Y.V isikukood XXX; elukoht XXX; varem kriminaalkorras karistamata; tõkendit kohaldatud ei ole. RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu
2. märtsi 2018 otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
3. Y.V apellatsioonimenetluse kulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
4. mail 2018 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamisel tuleb kassatsioon esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates
5. maist
6. Süüdistus
7. Y.V-d süüdistatakse

§ 424

(alates 01.11.2017

§ 424

lg 1) järgi selles, et juhtis 13.02.2016 kella 05.49 paiku alkoholijoobes Ida-Virus Sonda vallas Kiviõli-Varja tee teisel kilomeetril mootorsõidukit Audi A8 registrimärgiga XXX. Vastavalt uuringuaktile 332T tuvastati Y.V veres alkoholi mitte vähem kui 1,86+/-0,06 mg/g kohta. Maakohtu otsus 2. Viru Maakohtu 16.03.2018 otsusega mõisteti Y.V süüdi

§ 424

(alates 01.11.2017

§ 424

lg 1) järgi ning mõisteti karistuseks 3 kuud vangistust.

§ 73

lg 1 ja 3 alusel ei pöörata vangistust täitmisele, kui Y.V ei pane 2 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algus on maakohtu otsuse tegemise kuupäev, s.o 16.03.

2. Maakohtu hinnangul taandub antud asjas vaidlus sellele, kas vereproovi võtmisel järgiti kõiki nõudeid, kas ekspertiisiasutuseni on jõudnud ja alkoholijoobe tuvastamise ekspertiisi tehti just süüdistatavalt võetud vereproovi alusel ning lõppkokkuvõttes kas joobeseisundi tuvastamise ekspertiisi tulemused on tõendina usaldusväärsed või mitte.
3. Maakohus nõustub kaitsja väidetega seoses Ida-Viru Keskhaiglas toimunud vereproovi võtmisel aset leidnud Korra (Vabariigi Valitsuse määrus „Bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ja nende toimingute tasustamise kord") nõuete rikkumistega.
4. Maakohus leiab, et iseenesest on õige kaitsja viide kuni 04.10.2017 kehtinud Korra redaktsiooni § 5 lg-le 3, mille kohaselt katsut peab vereproovi võtmisest kuni postipakendisse sulgemiseni olema prooviandjale nähtav. Uuritud tõenditest nähtub, et antud juhul ei olnud järgitud vereproovi võtmisel Korra § 10 lg-st 1 tulenevaid nõudeid. Sellele osutavad selgelt tunnistajate I.Z. ja O.G. ütlused.
5. Kaitsja on viidanud sellele, et lahtri „proovi identifitseerimise markeeringu kood“ ei olnud täidetud proovi võtnud meditsiiniasutuses, vaid ekspertiisiasutuses. Sellist koodi katsutile pandud kleepsu peale märgitud ei olnud. Kuigi Kord ei näe otseselt ette, kes peab seda lahtrit täitma, tuleneb see saatekirja näidisvormist, sest see asub saatekirja osas, mis tuleb täita proovi võtmisel tervishoiuasutuses. Tunnistajate I.Z. ja O.G. sõnul proovi identifitseerimise markeeringu koodi lahtrit õed ei täida ning arst lisab saatekirjale vaid allkirja ja pitsati. Kumbki tunnistaja ei osanud öelda, kes proovi identifitseerimise markeeringu koodi saatekirjale paneb. Tunnistaja O.G. ütluste kohaselt ei pööra ta nimetatud lahtrile tähelepanu ning on võimalik, et mingeid koode enne tema poolse allkirja lisamist saatekirjale pannakse.
6. Eeltoodu alusel tuvastas maakohus, et süüdistatavalt vereproovi võtmisel rikuti Korra § 5 lg 3 ja § 10 lg 1 nõuded.
7. Kaitsja on viidanud ka Korra § 3 lg 1 p 5 nõude rikkumisele, mis tuleneb tunnistaja O.G. ütlustest, et Y.V verevõtu koht desinfitseeriti vahendiga, mis sisaldas alkoholi. Maakohus leiab, et tunnistaja ütlused ei ole piisavad tuvastamaks antud Korra nõude rikkumist. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt tuuakse temale kui arstile vaid dokument allkirjastamiseks ning vereproovi võtab medõde. Sama tuleneb ka tunnistaja I.Z. ütlustest, kust ei nähtu, et arst oleks viibinud Y.V-lt vereproovi võtmise hetkel selle juures. Seetõttu selles osas, millist desinfitseerimisvahendit kasutati ja kas see sisaldab alkoholi, on tegemist tunnistaja oletustega, 2 millele maakohus tugineda ei saa. Seoses sellega ei tugine maakohus antud otsuse tegemisel Korra nimetatud sätte rikkumisele.
8. Eeltoodust tulenevalt nõustus maakohus kaitsja väitega, et proovivõtja, s.o Ida-Viru Keskhaigla ei suutnud tagada Korra nõuetest 100% kinnipidamise. See on ühemõtteliselt taunitav ja proovivõtja pidi seda tagama. Maakohus leidis, et kuigi rikkumised on tõesti aset leidnud, ei viinud need ebausaldusväärse tõendi tekkimiseni ja puudub alus õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks.
9. Vastusena kaitsja viitele Tartu Ringkonnakohtu lahendile nr 1-16-4561 leidis maakohus, et faktilised asjaolud asjas nr 1-16-4561 ja antud asjas on niivõrd erinevad, et tegemist ei ole samastatavate olukordadega ning asjas nr 1-16-4561 tehtud järeldused ei ole praegusel juhul kohaldatavad. Käesolevas kohtuasjas Y.V puhul ei esine selliseid asjaolusid, et võetud proovimaterjali kogus oleks ekspertiisi jõudnud materjali kogusest oluliselt erinev. Viidatud lahendis leidis kohus, et olemasolevate tõendite alusel ei ole võimalik kindlalt öelda, et ekspertiisi jõudnud analüüs kuulus süüdistatavale, kuna selle segamini ajamine ei ole välistatud. Ka selliseid asjaolusid Y.V-lt vereproovi võtmisel tuvastatud ei olnud. Tunnistaja I.Z. ja süüdistatava ütlustest, samuti dokumentaalsetest tõenditest, sh uuringumaterjalide registrist ei nähtu, et Y.V-ga samal ajal oleks võetud vereproovi veel teiselt isikult. Kõik tõendid osutavad üheselt sellele, et võetud oli ja korraga tegeleti vaid ühe vereprooviga, s.o süüdistatavalt võetud vereprooviga, mistõttu teise prooviga segamini ajamise võimalus (mis leidis kinnitust kaitsja viidatud asjas nr 1-16-4561), on antud asjas välistatud. Tunnistajate I.Z. ja O.G. ütlustest nähtuvalt oli neil käsil vaid üks, s.o süüdistatava Y.V proov. Sama kinnitab ka tõendina esitatud fototabel uuringuks toodud uuringumaterjalide kohta. Maakohus nõustus prokuröri seisukohaga, et 13.02.2016 tunnistaja P. L laboris midagi sassi ajada ei saanud ning tal oli vaid üks EKEI-sse saatmiseks mõeldud ümbrik koos Y.V vereprooviga. Eelnev seisukoht on tõendatud dokumentaalsete tõenditega.
10. Maakohtu hinnangul oleks alusetu väita, et ükskõik milline proovi võtmise Korra rikkumine, olenemata rikkumise iseloomust ja teistest asjaoludest, toob automaatselt kaasa tõendi usaldusväärsuse kaotamise. Eeltoodule tuginedes leidis maakohus, et kuigi proovi võtmise korda oli rikutud, ei tähenda see automaatselt antud tõendi ebausaldusväärsust ning kogumis teiste tõenditega tuvastas maakohus, et alkoholijoobe tuvastamise ekspertiis tehti süüdistatavalt võetud vereproovi alusel.
11. Maakohus ei nõustu kaitsja käsitlusega, et proovi võtmise Korra rikkumise tulemusena kaotab vereproovi alusel saadud tõend usaldusväärsuse ning teiste tõendite puudumise tõttu tuleb süüdistatav õigeks mõista. Maakohus ei tuvastanud, et kui Korra § 5 lg 3 ja § 10 lg 1 nõudeid ei oleks rikutud ning proov oleks Y.V-le nähtav kuni postipakendisse sulgemiseni ja temalt oleks võetud allkiri konteinerile pandavale kleebisele, ei oleks sellist tõendit, s.o vereproovis sisalduva alkoholi määra tuvastamise ekspertiisi saadud. Uuritud tõendid viitavad sellele, et täpselt seesama Y.V-lt võetud vereproov oleks samamoodi jõudnud ekspertiisiasutuseni ja seal tehtav ekspertiis oleks näidanud sama tulemust.
12. Tõepoolest, kui Korra kõik nõuded oleksid 100% täidetud, siis selle tõendi usaldusväärsuses ei oleks a priori vähimatki kahtlust. Samas leiab maakohus, et ka antud juhul, isegi tingimustes, kus proovivõtja ei suutnud tagada kõigi Korrast tulenevate nõuete täitmist, ei teki kahtlust, et ekspertiisiasutuseni on jõudnud just süüdistatavalt võetud vereproov. Viimast kinnitavad muuhulgas tunnistajate I.Z. ja O.G. ütlused, et katsut Y.V vereprooviga oli märgistatud vastava kleebisega, millel olid märgitud Y.V nimi ja isikukood. Kaitse tõstatatud kahtlused, et tegemist võis olla teise isiku prooviga, ei haaku asjas uuritud tõenditega.
13. Maakohtu arvates kaitsja püstitatud versioon, et ekspertiisiasutuseni jõudnud vereproov ei kuulu süüdistatavale, ei haaku teiste uuritud tõenditega. Kaitsja on viidanud indikaatorvahendi 3 kasutamise protokollile, mille teisel lehel ei ole märgitud ühtegi välist tunnust, mis viitaks Y.V joobeseisundis olekule. Samas ei välista see Y.V joobes olekut. Tuleb tunnistada, et praktikas ei tule tihti ette selliseid juhtumeid, kus joobes oleval isikul ei avalduks tema joobetunnused tema välises käitumises. Reeglina sellised tunnused, kas üks või mitu, ikkagi on. Samas ainuüksi sellel alusel ei saa teha järeldusi, et Y.V oli kaine. Ka erialakirjanduses märgitakse, et kui on tuvastatud alkoholijoobe vastavalt LS § 69 lg 2 p 1, siis muutusi juhi terviseseisundis eeldatakse ning neid pole vaja eraldi tõendada. Terviseseisundi tegelike muutuste mitteesinemine pole sel juhul oluline.
14. Maakohus leiab, et põhjendatud kahtlust süüdistatava alkoholijoobes olekus ei loo indikaatorvahendi kasutamise protokolli teine lehekülg, milles ei ole märgitud ühtegi välist joobeseisundile viitavat tunnust, ega ka tunnistaja H.J. ütlused, mille kohaselt oli Y.V rahulik, koostööaldis ja tema käitumises väliseid alkoholijoobele viitavaid tunnuseid ei olnud. Mõõtmise tulemusena tuvastati Y.V väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,93 mg/l kohta. Ei ole alust kahelda selle tõendi usaldusväärsuses. Kuigi joobeastet ja alkoholisisalduse määra ei saa tuvastada indikaatorvahendi kasutamise tulemuste alusel, saab sellele tõendile tugineda tuvastamaks süüdistatava väljahingatavas õhus alkoholisisaldus kui selline. Tunnistaja H.J. ütluste kohaselt tunnistas Y.V ise peale indikaatorvahendiga joobe kontrollimist, et on alkoholi tarvitanud. Y.V tõendusliku alkomeetri kasutamisest keeldumist ei saa kasutada tema süü tõendina, kuid hinnates eeltoodud tõendeid kogumis, jõuab maakohus järeldusele, et kaitseversiooni toetavad tõendid antud juhul puuduvad.
15. Maakohtu hinnangul on süüdistatava ütlused ümber lükatud eelnevalt käsitletud tõenditega. Samuti on nimetatud tõenditega ümber lükatud tunnistaja I. S ütlused. Puuduvad teised tõendid, mis riimuksid kaitseversiooniga. Käesoleval juhul jääb kaitseversioon vereproovi mittekuuluvusest Y.V-le paljasõnaliseks.
16. Kui ekspertiisiasutuse poolt tehtud alkoholi sisalduse test mõtteliselt tõendikogumist kõrvaldada, siis maakohtu hinnangul oleks Y.V süüd kinnitavateks tõenditeks indikaatorvahendi kasutamise protokoll ning tunnistaja H.J. ütlused, mis kogumis joobeseisundi tuvastamise ekspertiisi tulemustega on küllaldased Y.V teos

§ 424

(praegu kehtivas redaktsioonis § 424 lg 1) kuriteokoosseisu tunnuste sedastamiseks. 18. Maakohus tuvastas eelnevale tuginedes, et 13.02.2016 kella 05.49 paiku juhtis Y.V IdaVirumaal, Sonda vallas, Kiviõli-Varja tee teisel kilomeetril mootorsõidukit Audi A8 registrimärgiga XXX, olles alkoholijoobes. Alkoholi sisaldus tema veres oli mitte vähem kui 1,80 mg/g kohta ehk ta oli alkoholijoobes liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1 tähenduses, mille järgi loetakse mootorsõidukijuht alkoholijoobes olevaks, kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi. Sellega on täidetud

§ 424

(praegu kehtivas redaktsioonis § 424 lg 1) kuriteokoosseisu objektiivsed tunnused. 19. Maakohus hindas süüdistatava süü olevaks vastavuses keskmise määraga. Võttes arvesse, et süüdistatav ei tunnistanud oma süüd, puuduvad karistust kergendavad või raskendavad asjaolud ning süüdistatav on pärast käesolevas asjas menetletavat kuritegu pannud toime väärteo, leiab maakohus, et süüdistatava suhtes tuleb kohaldada rangemat karistust ehk vangistust, aga selle miinimumäärale lähedases määras. Maakohus nõustus osaliselt prokuröri poolt nõutud karistusega ning määras Y.V-le karistuseks kolmekuise vangistusega, mis tuleb

§ 73

alusel jätta kohaldamata ja täitmisele pööramata kui Y.V ei pane katseaja jooksul uut tahtlikku kuritegu. Maakohus leiab, et prokuröri pakutud katseaeg on liiga lühike ning arvestades eripreventiivseid kaalutlusi, s.o väärteo toimepanemine pärast antud kuriteo toimepanemist, tuleb katseaeg määrata keskmise määra lähedale, nimelt 2 aastat.

1. Maakohtu hinnangul ei ole põhjendatud lisakaristuse kohaldamine Y.V suhtes. Y.V on varem kriminaalkorras karistamata ning maakohus leiab, et Y.V mõjutamiseks piisab 4 ka põhikaristuse kohaldamisest. Apellatsioon
2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Y.V kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja Y.V õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja Y.V-le määratud katseaja vähendamist ühe aastani. Veel taotletakse Eesti Vabariigilt välja mõista Y.V kasuks menetluskulu 7923,57 eurot.
3. Kaitsja leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 399 lg 2 mõttes, kui ta on isiku süüditunnistamisel tuginenud lubamatule või kohtukõlbmatule tõendile.
4. Vabariigi Valitsuse määruses „Bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ja nende toimingute tasustamise kord" (edaspidi: Kord) on kehtestatud nõuded, mida tuleb järgida uuringu jaoks vereproovi võtmisel alkoholijoobe tuvastamiseks. Nimetatud nõuete järgmine on oluline, et välistada edaspidiseid vaidlusi analüüsiga manipuleerimise teemal.
5. Korra § 3 lg 1 kohaselt kasutatakse vereproovi võtmiseks muuhulgas alkoholivaba desinfitseerimisvahendit. Tunnistaja O. G on 20.02.2018 istungil selgitanud, et Y.V verevõtu koht desinfitseeriti alkoholi sisaldava desinfitseerimisvahendiga. Kuigi tunnistaja enda hinnangul ei mõjuta desinfitseerimisvahendi alkoholisisaldus vereproovi tulemust, on Korra § 3 lg-s 1 expressis verbis öeldud, et kasutada tuleb just alkoholivaba desinfitseerimisvahendit, seega ei ole Y.V-lt vere võtmisel Korra § 3 lg-s 1 märgitud korda järgitud.
6. Viru Maakohus on leidnud, et tunnistaja ütlused ei ole piisavad tuvastamaks seda, kas seda Korra nõuet on rikutud. Maakohtu hinnangul on tunnistaja ütlused selles osas, millist desinfitseerimisvahendit kasutati ja kas see sisaldab alkoholi, pelgalt oletused, millele maakohus tugineda ei saa.
7. Kohtuistungi protokollist nähtub, et kaitsja küsimusele „Millise desinfitseerimisvahendiga käesoleval juhul Y.V verevõtu koht desinfitseeriti?“ vastas tunnistaja „Skodeks, nagu tavaliselt on meil“ ning küsimusele „Kas see vahend sisaldab alkoholi?“ vastas tunnistaja „Arvan, et jah“. Eeltoodud küsitlusest ei nähtu, et arst oleks pidanud oletama, millist vahendit verevõtu koha puhastamisel kasutati, vaid arst oli sellest teadlik. Niisamuti vastas arst kohtueelses menetluses toimunud ülekuulamisel, et Y.V verevõtu koht desinfitseeriti alkoholi sisaldava desinfitseerimisvahendiga. Kuivõrd ei kaitsja, prokurör ega kohus ise ei esitanud selles osas tunnistajale täpsustavaid küsimusi, oli tunnistaja ütluste selles osas kõrvale jätmine kaitsja jaoks üllatav ning põhjendamatu.
8. Kaitsja tugineb Ringkonnakohtu lahendile nr 1-16-
9. Kuigi maakohus on leidnud, et kriminaalasjaga nr 1-16-4561 sarnaseid asjaolusid käesoleval juhul ei esine, ei ole seda käesoleval juhul võimalik tõendada. Kohtueelse menetluse toimikus puudus vaatlusprotokoll või foto verekatsutist, samuti ei ole võimalik käesoleval ajal enam tuvastada, kui palju patsiente oli 12.02.2016 Ida-Viru Keskhaiglas, kellelt võeti vereproove, kelle proov võis minna Y.V prooviga segamini. Seega tuleb siiski asuda seisukohale, et käesoleval juhul esineb kahtlus vereproovi õigsuses ning nimetatud kahtlus tuleb tõlgendada Y.V kasuks.
10. Korra § 5 lg 3 kohaselt peab katsut vereproovi võtmisest kuni turvapakendisse sulgemiseni olema prooviandjale nähtav. Arvestades, et Y.V toimetati Ida-Viru Keskhaiglast ära koheselt peale vereproovi võtmist ning tal ei võimaldatud viibida proovi pakendamise juures, on käesoleval juhul Y.V õigusi jämedalt rikutud. Samuti on sellise tegevusega seatud olulisel määral kahtluse alla proovi usaldusväärsus. Sätte eesmärk on tagada proovimaterjali 5 võltsimise võimatus, selle turvalisus ja vähendada potentsiaalsete vaidluste teket seoses eeltoodud küsimusega. Sätte rikkumise korral tuleb aga proovi tulemus seada kahtluse alla ning kohaldada KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet.
11. Ka Viru Maakohus on ise nentinud, et Y.V-lt vere võtmisel on rikutud Korra reegleid. Kohtumenetluses on tuvastamist leidnud, et vereproovi saatedokumendid vormistatakse lõplikult alles laboratooriumis, s.t mitte prooviandja nähes ning Y.V lahkus haiglast kohe peale vereproovi võtmist. Samas leidis maakohus, et kuigi rikkumine on aset leidnud, et viinud see ebausaldusväärse tõendi tekkimiseni ja puudub alus õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks.
12. Korra § 10 lg 1 kohaselt kleebitakse üle konteineri silt, millele võetakse proovi andja allkiri. Tunnistajad I. Z ja O. G on kohtuistungil kinnitanud, et Y.V ei allkirjastanud katsutile kleebitavat silti. Ka Y.V se selgitas kohtuistungil, et temale ei antud võimalust allkirjastada katsutile kleebitavat silti, sest ta toimetati koheselt peale vereproovi andmist meditsiiniasutusest ära. Sätte rikkumise korral tuleb ka antud juhul proovi tulemus seada kahtluse alla ning kohaldada KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet.
13. Viru Maakohus on leidnud, et tunnistajate I.Z. ja O.G. ütlustega on tõendatud, et Y.V ei kirjutanud üle vereproovi katsuti kleebitavale sildile alla. Samas leidis maakohus, et kuigi rikkumine on aset leidnud, et viinud see ebausaldusväärse tõendi tekkimiseni ja puudub alus õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks.
14. Y.V 13.02.2016 joobeseisundi tuvastamise saatekirja lahter "proovi identifitseerimise markeeringu kood" on täidetud ekspertiisiasutuses, mitte proovi võtnud meditsiiniasutuses nagu Kord ette näeb.
15. Tunnistaja I.Z. selgitas, et Ida-Viru Keskhaigla, kes on võtnud Y.V-lt vereproovi, ei ole märkinud saatelehele proovi identifitseerimise markeeringu koodi. Ekspertiisiaktist nr 17EDK0120 nähtub samuti, et saatekirja lahter "Proovi identifitseerimise markeeringu kood" on täidetud ekspertiisiasutuse poolt, mitte tervishoiuasutuse poolt, kus võeti Y.V-lt vereproov.
16. Proovi identifitseerimise markeeringu kood on vajalik selleks, et tuvastada üheselt, kas uuringuks saadetud materjal vastab nõuetele, kas see tõend on kogutud korrektselt ning kas tõendi liikumine ühest asutusest teise on olnud jälgitav. Ekspertiisiks saadetavale materjalile tuleb kohaldada oluliselt kõrgemaid nõudeid kui keskmiselt vere proovi võtmisel kohaldatavad tingimused.
17. Tunnistaja I.Z. andis ütlusi, et tavaliselt on erakorralises meditsiiniosakonnas väga palju inimesi ja ta ei mäleta, kas samas vahetuses võeti veel mõnelt patsiendilt verd. Kuigi tunnistaja mäletamist mööda ei olnud Y.V-ga samal ajal samas tsoonis rohkem patsiente, on Ida-Viru Keskhaigla näol tegemist suure haiglaga, kust liigub ühe vahetuse jooksul läbi kindlasti hulgaliselt patsiente. Kuivõrd vereanalüüs on üks levinumaid diagnostilisi meetodeid, on tõenäoliselt sama vahetuse jooksul võetud verd ka teistelt patsientidelt peale Y.V ning tulenevalt Korras kehtestatud nõuete jämedast eiramisest ei ole välistatud, et Y.V-lt võetud vereproov on läinud vahetusse mõne teise samas vahetuses võetud vereprooviga või vereproov on andnud vale tulemuse tulenevalt alkoholi sisaldava desinfitseerimisvahendi kasutamisest.
18. Nimetatud rikkumise osas ei avaldanud maakohus oma arvamust, kas esineb Korra rikkumine või mitte.
19. Käesoleval juhul on Y.V-lt vereproovi võtmisel rikutud kokku nelja Vabariigi Valitsuse määruses „Bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ja nende toimingute tasustamise kord" kehtestatud nõuet:

§ 424

lg-s 1 sätestatud kuriteos süüdi mõistmine eeldab isiku kehas oleva alkoholi määra kindlaks tegemist, sest süüteokoosseis sõltub alkoholimäärast inimese kehas. Kuivõrd käesolevas asjas ei ole usaldusväärsete tõenditega üheselt tuvastatav, kas Y.V veres oli alkoholimäär sellises kontsentratsioonis, mis tingib kuriteokoosseisu täitmise, tuleb Y.V KrMS § 7 lg 3 alusel õigeks mõista.

1. Käesolevas kriminaalasjas ei ole kogutud usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et Y.V oleks juhtinud mootorsõidukit joobeseisundis. Küll esineb kaudseid tõendeid selle kohta, et isik ei olnud tegelikult joobeseisundis. Tunnistaja I. S on kinnitanud, et Y.V ei tarvitanud vähemalt perioodil alates
2. veebruar 2016 kell 21:00 või 22:00 kuni sõiduki peatamiseni
3. veebruar 2016 varahommikul alkoholi ning tal ei esinenud terve aja jooksul joobeseisundile viitavaid tunnuseid. Samu asjaolusid on kinnitanud ka Y.V ise oma ütlustega kohtuistungil. Veel enam, ka indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtub, et sõiduki kinnipidamisel ei esinenud Y.V-l joobeseisundile viitavaid tunnuseid.
4. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kuivõrd indikaatorvahendi mõõtmise tulemusena tuvastati Y.V väljahingatavas õhus alkoholisisaldus, siis ei ole alust kahelda selle tõendi usaldusväärsuses. Kuigi jooveastet ja alkoholisisalduse määra ei saa tuvastada indikaatorvahendi kasutamise tulemuste alusel, saab sellele tõendile maakohtu hinnangul tugineda tuvastamaks süüdistatava väljahingatavas õhus alkoholisisaldus kui selline.
5. Mootorsõiduki kinnipidamisel kasutati Y.V suhtes indikaatorvahendit Alcoquant, mis näitas küll tulemust numbrilisel kujul, kuid millega ei saa Riigikohtu praktika kohaselt tõendada alkoholi kontsentratsiooni väljahingatavas õhus. 7 45.

§ 424

lg-s 1 sätestatud kuriteos süüdi mõistmine eeldab isiku kehas oleva alkoholi määra kindlaks tegemist, sest süüteokoosseis sõltub alkoholi määrast inimese kehas. Seetõttu eeldab alkoholijoobe tuvastamine vältimatult teatud kindlat alkoholikontsentratsiooni veres või väljahingatavas õhus. Ainuüksi asjaolu, et isiku väljahingatavas õhus on tõendatud alkoholisisaldus kui selline (mida ta antud juhul ei ole), ei anna alust asuda seisukohale, et isik oleks toime pannud kuriteo. Kui tuvastatakse, et juhi vere alkoholisisaldus on kuni 1,49 milligrammi või väljahingatava õhu alkoholisisaldus kuni 0,74 milligrammi, saab isikut karistada LS § 224 alusel väärteo toimepanemise eest. Alkoholisisaldus väljahingatavas õhus alla 0,10 milligrammi ning alkoholisisaldus veres alla 0,20 milligrammi ei ole üldse karistatav. Seega ei piisa

§ 424

lg-s 1 sätestatud kuriteos süüdioleku tõendamiseks sellest, kui tõendatakse, et isiku väljahingatavas õhus esineb alkoholi, vaid see alkoholisisaldus tuleb tõendada konkreetse väärtusena.

1. Maakohus tunnistas, et praktikas ei tule tihti ette selliseid juhtumeid, kus joobes oleval isikul ei avalduks joobetunnused tema välises käitumises. Reeglina sellised tunnused, kas üks või mitu, ikkagi esinevad.
2. Riigikohus on oma praktikas varasemalt osundanud, et süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile (RKKK 3-1-1-109-10). Sellisel juhul tuleb aga kohtutel eriti hoolikalt kontrollida tõendiallika usaldusväärsust kindlustamaks KrMS §-s 61 sätestatud tõendamise üldnõuete täitmine. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärsele tõendile on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise (RKKK 3-4-4-87-11). Käesolevas asjas on maakohus tuginenud süüdimõistva otsuse tegemisel ainult ühele tõendile – joobeseisundi tuvastamise saatekirjale.
3. Maakohus on tuginenud abipolitseinik H.J. ütlustele, mille kohaselt Y.V-d unnistas ise peale indikaatorvahendiga tema joobe kontrollimist, et ta on alkoholi tarvitanud. Tunnistaja H.J. ütlused ei ole selles osas usaldusväärsed.
4. Tunnistaja H.J. on andnud kohtus ütlusi, et patrullpolitseinik E. Salla kontrollis Y.V joovet indikaatorvahendiga ning tema viibis kõrval, kuid ise Y.V-ga peale sõiduki peatamist ei suhelnud. Seega on arusaamatu, kuidas Y.V sai peale indikaatorvahendiga kontrolli teostamist temale kinnitada, et ta on alkoholi tarvitanud.
5. Tunnistaja H.J. andis kohtus ütlusi, et peale indikaatorvahendiga kontrolli teostamist suunduti Jõhvi tõendusliku alkomeetri kontrolli ning kuivõrd indikaatorvahend ja tõenduslik alkomeeter näitasid Y.V-l joovet ning Y.V ei vaidlustanud joobe esinemist, ei esinenud vajadust Y.V toimetamiseks meditsiiniasutusse vere proovi võtmiseks.
6. Tegelikult ei nõustunud Y.V indikaatorvahendi tulemusega ning seetõttu keeldus ka nimetatud menetlustoimingu protokolli allkirjastama. Samuti ei nõustunud Y.V joobe tuvastamisega tõendusliku alkomeetri vahendusel, mistõttu toimetas abipolitseinik H.J. 12.02.2016 varahommikul Y.V meditsiiniasutusse. Nimetatud asjaolud on tõendatud kirjalike tõenditega. Eeltoodust tulenevalt ei mäletanud tunnistaja H.J. enam kaks aastat tagasi toimunut ning tema ütlused on selles osas ebausaldusväärsed. Nimetatud asjaoludest tuleneb, et tunnistaja ütlused on ka vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega.
7. Riigikohus on selgitanud, et kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, tuleb aga kohtul KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnata kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuotsuse rajamine isiku nendele ütluste osadele, milles ilmnevad diametraalsed vastuolud, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (RKKK 38 1-1-131-13).
8. KrMS § 338 p 4 kohaselt on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alused mõistetud karistuse või muu mõjutusvahendi mittevastavus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule.
9. Kaitsja ei nõustu Y.V-le maakohtu poolt määratud katseajaga. Maakohus leidis, et prokuröri pakutud katseaja pikkus – 1 aasta on liiga lühike ja arvestades eripreventiivseid kaalutlusi (peale antud kuriteo toimepanemist pani Y.V toime veel ühe liiklusalase õigusrikkumise – väärteo), tuleb katseaeg määrata keskmisele määrale lähedalt, nimelt kaks aastat.
10. Prokurör on leidnud, et minimaalse katseaja kohaldamine Y.V-le on põhjendatud. Y.V-d ei ole kriminaalkorras karistatud ning karistusregistri kohaselt on Y.V-l üks kehtiv väärteokaristus. Kuigi tegemist on liiklusalase väärteoga (kiiruse ületamine), ei ole kiiruse ületamine ning mootorsõiduki juhtimine alkoholist põhjustatud joobeseisundis võrreldavad süüteod. Maakohus luges prokuröri karistusettepaneku lisakaristuse (juhtimisõiguse äravõtmine) osas alusetuks ning jättis rahuldamata. Maakohus sedastas, et Y.V puhul ei tuvastata selliseid asjaolusid, mis tingiksid lisakaristuse määramise, eelkõige asjaolusid, et ainuüksi põhikaristus ei ole piisav, et mõjutada süüdlast oma käitumist muutma ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohus ise rõhutas, et Y.V on varasemalt karistamata ning tema mõjutamiseks piisab põhikaristuse kohaldamisest. Eeltoodust tulenevalt taotleb kaitsja alternatiivselt, kui ringkonnakohus peaks leidma, et Y.V õigeks mõistmine ei ole põhjendatud, vähendada Y.V-le määratud põhikaristusele kohaldatavat katseaega ühe aastani, st prokuröri poolt taotletud katseaja määrani.
11. Tartu Ringkonnakohtu 12.04.2018 määrusega anti menetlusosalistele aega esitada apellatsiooni kohta kirjalikke seisukohti kuni 20.04.2018, kuid neid ei esitatud. Ringkonnakohtu järeldused
12. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, apellatsiooni, kohtuistungi protokolli ja dokumentaalsete tõenditega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
13. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsus on väga põhjalik ja igakülgselt motiveeritud. Selles on käsitletud kõiki kaitseversioone, antud neile hinnang ning näidatud, miks vereproovi võtmisel esinenud minetused ei too kaasa joobeseisundi tuvastamise ekspertiisi tulemuste kui tõendi mitteusaldusväärsust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega ning KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel jätab oma otsuses maakohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata.
14. Riigikohus on märkinud, et otsuse muutmata jätmise korral piisab nende apellatsioonis esitatud argumentide analüüsist, mida maakohtu otsuses ei ole käsitletud (RKKKo nr 1-16-5757 p 16).
15. Käesolevas asjas on enamus apellatsioonis esitatud argumentidest juba esitatud kaitseaktis, eelistungil ja kohtulike tõendite uurimisel maakohtus ning kaitsja kirjalikus kohtukõnes (I kd lk 7-8, 11, 38-41, 53-63). Kaitsja seisukohad olid maakohtule teada ja neile on maakohtu otsuses ammendavalt vastatud (vt MK otsuse p-d 1-3, 8-15, 42-64). Sellest lähtudes ringkonnakohus kaitsja 14-leheküljelist apellatsiooni käsitleb ainult selle põhipunktides ning lisaks osas, kus taotletakse vähendada Y.V-le määratud katseaja pikkust.
16. Kaitsja põhiväide on, et maakohtu otsus tugineb lubamatutele tõenditele. Seejuures kaitsja viitab Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud „Bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ja nende toimingute tasustamise kord" (edaspidi: Kord) nõuetele, mida tuleb järgida uuringu jaoks vereproovi võtmisel alkoholijoobe 9 tuvastamiseks. Nimetatud nõuete järgmine on oluline, et välistada edaspidiseid vaidlusi analüüsiga manipuleerimise teemal. Kaitsja leiab, et antud juhul rikuti neid nõudeid 4-l korral.
17. Kuigi maakohus nõustus kaitsja etteheidetega vereproovi võtmisel aset leidnud Korra nõuete rikkumiste kohta (vt MK otsuse p-d 43-49), leiab kaitsja endiselt, et need tõid kaasa kõrvaldamata kahtlused vereproovi kui süüd kinnitava tõendi usaldusväärsuses.
18. Kaitsja märgib, et Korra § 3 lg 1 kohaselt kasutatakse vereproovi võtmiseks muuhulgas alkoholivaba desinfitseerimisvahendit. Tunnistaja O. G on kohtuistungil selgitanud, et Y.V verevõtu koht desinfitseeriti alkoholi sisaldava desinfitseerimisvahendiga. Kuigi tunnistaja enda hinnangul ei mõjuta desinfitseerimisvahendi alkoholisisaldus vereproovi tulemust, on Korra § 3 lg-s 1 expressis verbis öeldud, et kasutada tuleb just alkoholivaba desinfitseerimisvahendit, seega ei ole Y.V-lt vere võtmisel Korra § 3 lg-s 1 märgitud korda järgitud. Antud juhul ei ole uuritud, kas ja mil määral võis alkoholisisaldus Y.V veres muutuda tulenevalt desinfitseerimisvahendi kasutamisest.
19. Viru Maakohus on leidnud, et tunnistaja ütlused ei ole piisavad tuvastamaks, kas seda Korra nõuet on rikutud. Maakohtu hinnangul on tunnistaja ütlused selles osas, millist desinfitseerimisvahendit kasutati ja kas see sisaldab alkoholi, pelgalt oletused, millele maakohus tugineda ei saa.
20. Kaitsja sellega ei nõustu. Kohtuistungi protokollist nähtub, et kaitsja küsimusele „Millise desinfitseerimisvahendiga käesoleval juhul Y.V verevõtu koht desinfitseeriti?“ vastas tunnistaja „Skodeks, nagu tavaliselt on meil“ ning küsimusele „Kas see vahend sisaldab alkoholi?“ vastas tunnistaja „Arvan, et jah“. Eeltoodud küsitlusest ei nähtu, et arst oleks pidanud oletama, millist vahendit verevõtu koha puhastamisel kasutati, vaid arst oli sellest teadlik. Niisamuti vastas arst kohtueelses menetluses toimunud ülekuulamisel, et Y.V verevõtu koht desinfitseeriti alkoholi sisaldava desinfitseerimisvahendiga. Kuivõrd ei kaitsja, prokurör ega kohus ise ei esitanud selles osas tunnistajale täpsustavaid küsimusi, oli tunnistaja ütluste selles osas kõrvale jätmine kaitsja jaoks üllatav ning põhjendamatu.
21. Ringkonnakohus märgib, et kaitsja on viidanud ainult mõnele tunnistaja O.G. vastusele. Protokollist nähtub, et kaitsja edasisele küsimusele, kas alkoholiga desinfitseerimisvahend võib mõjutada proovi tulemust, kui uuritakse alkoholi sisaldust veres, on tunnistaja vastanud, et ei saa mõjutada, sest algul pannakse peale, siis kuivab ära see koht ja kuivast kohast võetakse proov (lk 60 pöördel). Ringkonnakohus eeltoodust lähtudes leiab, et alkoholiga desinfitseerimisvahendi kasutamine ei saa mõjutada veeniveres olevat alkoholi sisaldust sellisel määral, et see seaks kahtluse alla Y.V-l tuvastatud 1,86 mg/g kohta.
22. Kaitsja märgib, et ülejäänud 3 rikkumist seisnesid selles, et katsut peab olema vereproovi võtmisest kuni turvapakendisse sulgemiseni prooviandjale nähtav, üle konteineri kleebitaval sildil peab olema proovi andja allkiri ning saatekirja lahter „proovi identifitseerimise markeeringu kood“ on täidetud ekspertiisiasutuses, kuigi tulnuks täita proovi võtnud meditsiiniasutuses.
23. Kaitsja ei nõustu maakohtuga, et kuigi need rikkumised leidsid aset, ei viinud need ebausaldusväärse tõendi tekkimiseni ega too endaga kaasa õigeksmõistmist.
24. Kaitsja leiab, et kuivõrd vereanalüüs on üks levinumaid diagnostilisi meetodeid, on tõenäoliselt sama vahetuse jooksul võetud verd ka teistelt patsientidelt peale Y.V ning tulenevalt Korras kehtestatud nõuete jämedast eiramisest ei ole välistatud, et Y.V-lt võetud vereproov on läinud vahetusse mõne teise samas vahetuses võetud vereprooviga. Kaitsja arvates maakohus selles osas oma seisukohta ei avaldanud.
25. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Maakohus on käsitlenud väidet, et Y.V-lt võetud 10 vereproov võis minna vahetusse mõne teise samas vahetuses võetud vereprooviga. Maakohus leidis, et see on välistatud, sest dokumentaalsetest tõenditest, sh uuringumaterjalide registrist ei nähtu, et Y.V-ga samal ajal oleks võetud vereproovi veel teiselt isikult. Kõik tõendid osutavad üheselt sellele, et võetud oli ja korraga tegeleti vaid ühe vereprooviga, s.o süüdistatavalt võetud vereprooviga, mistõttu teise prooviga segamini ajamise võimalus (mis leidis kinnitust kaitsja viidatud asjas nr 1-16-4561), on antud asjas välistatud. Tunnistajate I.Z. ja O.G. ütlustest nähtuvalt oli neil käsil vaid üks, s.o süüdistatava Y.V proov. Sama kinnitab ka tõendina esitatud fototabel uuringuks toodud uuringumaterjalide kohta. Maakohus nõustus prokuröri seisukohaga, et 13.02.2016 tunnistaja P. L laboris midagi sassi ajada ei saanud ning tal oli vaid üks EKEI-sse saatmiseks mõeldud ümbrik koos Y.V vereprooviga. Eelnev seisukoht on tõendatud dokumentaalsete tõenditega (vt MK otsuse p 54). Ringkonnakohus nõustub maakohtu eeltoodud põhjendustega, et Y.V-lt võetud vereproov ei läinud vahetusse mõne teise vereprooviga.
26. Kaitsja märgib, et isegi kui asuda seisukohale, et ükski nimetatud rikkumistest ei ole eraldivõetuna piisavalt raske, et mõjutada ekspertiisi tulemust, tuleb käesoleval juhul hinnata, kas viidatud rikkumised kogumis võiksid mõjutada joobeseisundi tuvastamise ekspertiisi tulemuste usaldusväärsust tõendina või mitte.
27. Ringkonnakohus märgib, et maakohus seda ka tegi ja leidis, et kuigi proovi võtmise korda oli rikutud, ei tähenda see automaatselt antud tõendi ebausaldusväärsust, sest kogumis teiste tõenditega on tuvastatud, et alkoholijoobe tuvastamise ekspertiis tehti süüdistatavalt võetud vereproovi alusel (vt MK otsuse p-d 55-64). Seejuures maakohus tuvastas, et isegi tingimustes, kus proovivõtja ei suutnud tagada kõigi Korrast tulenevate nõuete täitmist, ei teki kahtlust, et ekspertiisiasutuseni on jõudnud just süüdistatavalt võetud vereproov. Viimast kinnitavad muuhulgas tunnistajate I.Z. ja O.G. ütlused, et katsut Y.V vereprooviga oli märgistatud vastava kleebisega, millel nimi ja isikukood.
28. Ringkonnakohus nõustub maakohtu eeltoodud põhjendustega.
29. Kaitsja väidab, et maakohtu otsus rajaneb oletustel. Seejuures kaitsja viitab, et esineb kaudseid tõendeid selle kohta, et isik ei olnud tegelikult joobeseisundis. Tunnistaja I. S on kinnitanud, et Y.V ei tarvitanud alkoholi ning tal ei esinenud joobeseisundile viitavaid tunnuseid. Samu asjaolusid on kinnitanud ka Y.V ise oma ütlustega kohtuistungil. Ka indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtub, et sõiduki kinnipidamisel ei esinenud Y.V-l joobeseisundile viitavaid tunnuseid. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kuivõrd indikaatorvahendi mõõtmise tulemusena tuvastati Y.V väljahingatavas õhus alkoholisisaldus, siis ei ole alust kahelda selle tõendi usaldusväärsuses (vt eeltoodud väiteid täpsemalt käesoleva otsuse p-des 42-46).
30. Ringkonnakohus ei nõustu väitega, et maakohtu otsus rajaneb oletustel.
31. Maakohus jättis tunnistaja I. S ja süüdistatava ütlused, et Y.V alkoholi ei tarvitanud, tõendikogumist välja (vt MK otsuse p 61). Seega pole alust väita, et need tõendid kinnitavad, et Y.V alkoholi ei tarvitanud.
32. Puutuvalt väitesse, et indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtub, et sõiduki kinnipidamisel ei esinenud Y.V-l joobeseisundile viitavaid tunnuseid, maakohus märkis, et see ei välista alkoholijoovet. Ka erialakirjanduses märgitakse, et kui on tuvastatud alkoholijoobe vastavalt LS § 69 lg 2 p 1, siis muutusi juhi terviseseisundis eeldatakse ning neid pole vaja eraldi tõendada. Terviseseisundis tegelike muutuste mitteesinemine pole sel juhul oluline (

-i kom. väljaanne, lk 1017, p 8.3). Seetõttu põhjendatud kahtlust süüdistatava alkoholijoobes olekus ei loo indikaatorvahendi kasutamise protokolli teine lehekülg, milles ei ole märgitud ühtegi välist joobeseisundile viitavat tunnust, ega ka tunnistaja H.J. ütlused, mille 11 kohaselt oli Y.V rahulik, koostööaldis ja tema käitumises väliseid alkoholijoobele viitavaid tunnuseid ei olnud. Mõõtmise tulemusena tuvastati Y.V väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,93 mg/l kohta. Ei ole alust kahelda selle tõendi usaldusväärsuses. Kuigi joobeastet ja alkoholisisalduse määra ei saa tuvastada indikaatorvahendi kasutamise tulemuste alusel, saab sellele tõendile tugineda tuvastamaks süüdistatava väljahingatavas õhus alkoholisisaldus kui selline. Tunnistaja H.J. ütluste kohaselt tunnistas Y.V se peale indikaatorvahendiga joobe kontrollimist, et on alkoholi tarvitanud (vt MK otsuse p 60).

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu eeltoodud põhjendustega.
2. Kaitsja leiab, et käesolevas asjas on maakohus tuginenud süüdimõistva otsuse tegemisel ainult ühele tõendile – joobeseisundi tuvastamise saatekirjale.
3. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu, sest maakohtu otsus tugineb tõendite kogumile (vt MK otsuse p-d 19-22, 29-39, 57-64).
4. Kaitsja väidab, et maakohtu otsus tugineb tunnistaja H.J. ebausaldusväärsetel ütlustel.
5. Kaitsja märgib, et maakohus on tuginenud abipolitseinik H.J. ütlustele, mille kohaselt Y.V tunnistas ise peale indikaatorvahendiga tema joobe kontrollimist, et ta on alkoholi tarvitanud. Tunnistaja H.J. ütlused ei ole selles osas usaldusväärsed, sest ta on andnud kohtus ütlusi, et patrullpolitseinik E. Salla kontrollis Y.V joovet indikaatorvahendiga ning tema viibis kõrval, kuid ise Y.V-ga peale sõiduki peatamist ei suhelnud. Seega on arusaamatu, kuidas Y.V sai peale indikaatorvahendiga kontrolli teostamist temale kinnitada, et ta on alkoholi tarvitanud. Veel andis ta ütlusi, et peale indikaatorvahendiga kontrolli teostamist suunduti Jõhvi tõendusliku alkomeetri kontrolli ning kuivõrd indikaatorvahend ja tõenduslik alkomeeter näitasid Y.V-l joovet ning Y.V ei vaidlustanud joobe esinemist, ei esinenud vajadust Y.V toimetamiseks meditsiiniasutusse vere proovi võtmiseks.
6. Tegelikult ei nõustunud Y.V indikaatorvahendi tulemusega ning seetõttu keeldus ka nimetatud menetlustoimingu protokolli allkirjastama. Samuti ei nõustunud Y.V joobe tuvastamisega tõendusliku alkomeetri vahendusel, mistõttu toimetas abipolitseinik H.J. 12.02.2016 varahommikul Y.V meditsiiniasutusse. Nimetatud asjaolud on tõendatud kirjalike tõenditega. Eeltoodust tulenevalt ei mäletanud tunnistaja H.J. enam kaks aastat tagasi toimunut ning tema ütlused on selles osas ebausaldusväärsed. Nimetatud asjaoludest tuleneb, et tunnistaja ütlused on ka vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega.
7. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsus ei tugine ainuüksi tunnistaja H.J. ütlustele, vaid tõendite kogumile. Tunnistaja H.J. ütluste usaldusväärsusele hinnangut andes maakohus arvestas tema selgitust, et kuna sündmusest on palju aega möödas, siis ta enam kõiki detaile ei mäleta ja jäi selle juurde, mida ütles kohtueelsel uurimisel (vt MK otsuse p 27). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et tunnistaja H.J. ütlused kogumis teiste tõenditega kinnitavad Y.V süüd (vt MK otsuse p 64).
8. Kaitsja leiab, et mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja Y.V isikule. Selle all mõeldakse katseaja pikkust ja taotletakse mõistetud 2 aastase katseaja lühendamist 1 aastani. Seejuures viidatakse prokuröri sellekohasele taotlusele ja leitakse, et maakohtul ei olnud alust määrata pikemat katseaega kui prokurör taotles (vt käesoleva otsuse p-d 54-55).
9. Ringkonnakohus esitatud taotlust ei rahulda ja nõustub maakohtu põhjendustega karistuse mõistmise osas (vt MK otsuse p-d 72-73). Seejuures ringkonnakohus märgib, et kohtupraktika kohaselt kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Samas kohus on kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu (RKKKo nr 3-1-1-91-07 p 6.6). 12
10. Antud juhul maakohus on põhjendanud, miks katseaeg peab olema pikem kui seda taotles prokurör. Määravaks said siin eripreventiivsed kaalutlused, sest peale kuriteo toimepanemist pani Y.V toime veel ühe liiklusalase väärteo. See näitab vajadust tema suhtes kohaldada minimaalsest katseajast, mis

§ 73

lg 3 kohaselt on 1 aasta, pikemat katseaega, et tagada tema õiguskuulekat käitumist, sest teatavasti

§ 73puhul isikut spetsiaalsele käitumiskontrollile ei allutata. 88. Eeltoodu alusel ja juhindudes Kr

MS §-st 337 lg 1 p 1 jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 16.03.2018 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. 89. Kaitsja vandeadvokaat G. Oltjer-Timberg on koos apellatsiooniga esitanud arve maakohtu istungil osalemise, kohtuotsusega tutvumise ja apellatsiooni koostamise eest kokku 10 tunni ja 15 minuti ulatuses 1641,41 eurot (sealhulgas käibemaks 273,57 eurot). Eelnevalt on Y.V kohtueelses ja maakohtu menetluses kandnud menetluskulusid kokku 6282,16 eurot. Eeltoodust tulenevalt kaitsja taotleb, et riik hüvitaks Y.V-le kokku 7923,57 eurot. Ringkonnakohus seda taotlust ei rahulda ja leiab, et KrMS § 185 lg 2 esimesest lausest tulenevalt jääb menetluskulu 7923,57 eurot Y.V enda kanda, kuna apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud lahend. /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Kartau Aarne Sarjas 13 Tiit Lõhmus