KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 9. oktoober 2023. a, Tartu kohtumaja Väärteoasja number 4-23-2026 Kohtunik Rutt Teeveer Väärteoasi K.C kaebus Politsei

§ 227

lg 2 järgi rahatrahviga 140 eurot, 04.01.2022.

§ 227

lg 2 järgi rahatrahviga 280 eurot, 16.02.2022.

§ 227

lg 2 järgi rahatrahviga sanktsiooni maksimaalses määras 400 eurot ning 14.06.2022.

§ 227lg 2 järgi sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega üheks kuuks.

Karistusena juhtimisõiguse äravõtmine ei mõjutanud menetlusalust isikut kuidagi oma tegudest õigeid järeldusi tegema ega hoiduma uute liiklusalaste rikkumiste toimepanemisest. K.C jätkas sõiduki juhtimist ka ajal, mil temalt oli juhtimisõigus ära võetud ning selle käitumise eest karistati teda Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 28.04.2021.

§ 201lg 1 järgi rahatrahviga 240 eurot.

Eelnev kinnitab, et K.C on viimastel aastatel liikluses korduvalt õigusvastaselt käitunud. Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-122-13, p-d 9 ja 11) (RKKKO nr 3-1-1-6-17, p 16). Kuna lubatud sõidukiiruse ületamiste eest korduvalt karistuseks mõistetud rahatrahvid ega ka juhtimisõiguse äravõtmine üheks kuuks ei suutnud heidutada K.C uut samaliigilist süütegu toime panemast, on kohus veendunud, et uue rahatrahvi kohaldamine ei täidaks eripreventiivset eesmärki. Kuivõrd K.C on korduvalt ja tahtlikult eiranud liiklusseaduse nõudeid, on ta teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Riigikohtu

1. juuli
2. a otsuses väärteoasjas nr 3-1-137-08 on antud juhised KarS § 50 lg 2 rakendamiseks. Selles otsuses nenditakse esmalt, et mootorsõiduki kasutamine seoses liikumispuudega tähendab seda, et isik kasutab puudest 5/6 tingitult enda igapäevase elu korraldamisel liiklemiseks mootorsõidukit. Mootorsõiduki kasutamine peab seejuures olema isiku puude tõttu vältimatult vajalik (vt RKKKo 3-1-1-91-07, p 7) (RKKKo nr 3-1-1-70-14 p 7). Kohus on arvamusel, et K.C põhjendused juhtimisõiguse vajalikkuse kohta töö tegemiseks ja sissetuleku teenimiseks, lapse transportimiseks ja ajutine jala vigastus ei välista temalt juhtimisõiguse äravõtmist, kuivõrd ta pole KarS § 50 lg-s 2 märgitud isik. Kohus peab arvestama karistuse mõistmisel ka üldpreventiivseid eesmärke, seega tuleb mõistetava karistusega anda ühiskonnale selge signaal, et korduval liiklussüütegude toime panemisel on ranged tagajärjed. Seetõttu tuleb menetlusalusele isikule uue väärteo toimepanemise eest mõista rangem karistus, mis loodetavasti edaspidi suunab K.C õiguskuulekamalt käituma ja ennetab samaliigiliste süütegude edasist toimepanemist. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus K.C kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja määratud karistuse muutmata ning leiab, et käesoleval juhul on KarS § 56 lg 1 mõtte kohaselt põhjendatud K.C karistada juhtimisõiguse äravõtmisega kaheks kuuks. Kohus selgitab, et K.C on tulenevalt LS §-st 127 kohustatud loovutama oma juhiloa elukohajärgsesse Transpordiameti teenindusbüroosse viie tööpäeva jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest ning juhiloa loovutamata jätmise eest sanktsioonina kohaldatava sunniraha ülemmäär on 640 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Rutt Teeveer Kohtunik 6/6