KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Marian Miilaste Otsuse tegemise aeg ja koht 9. oktoober 2024, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-24-101736 Tsiviilasi B2 Tsiviilasja hi

§ 113

lg 1 kohases seadusjärgses viivisemääras, s.o

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas alates lepingu ülesütlemisest kuni menetlusdokumendi koostamise seisuga 404,94 eurot. KOHTU SEISUKOHT

1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 6 näeb ette, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.
2. Kohus on tsiviilasja menetlusse võtmise määruses selgitanud, et kohtul on õigus teha tagaseljaotsus vastavalt seaduses sätestatule.
3. Ringkonnakohus on selgitanud, et kui tagaseljaotsuse tegemise eeldused on täidetud, kuid kohtu hinnangul on hagi õiguslikult põhjendatud vaid osaliselt, on kohtul TsMS § 407 lg 1 järgi õigus rahuldada hagi tagaseljaotsusega ka osaliselt ning jätta see ülejäänud osas TsMS § 407 lg 6 järgi rahuldamata (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 222-145432, p 23).
4. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 järgi rahuldamata.
5. Hagiavaldusest nähtub, et hageja nõude aluseks oleva lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga võlaõigusseaduse (

) § 402 lg 1 mõttes. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ § 4034). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu

1. märtsi
2. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu
3. novembri
4. a määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja

§ 4034

lg 1 järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, 3

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

§ 4034

lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab

§ 403

3 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18 viimane lõik).

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. 9. Tulenevalt

§ 4034

lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal (hagejal). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja märkinud, et krediidiandja kontrollis isikusamasust rahvastikuregistrist tuvastatud andmete põhjal ja maksehäire registrist saadud andmeid ning tuvastas, et lepingu sõlmimise ajal ei olnud kostjal ühtegi maksehäiret. Lisaks lähtus krediidiandja sissetulekute ja kohustuste kontrollimisel laenutaotleja esitatud andmetest. Kostja krediidiandja iseteeninduskeskkonnas täidetud ankeedi kohaselt nähtub kostja igakuisteks sissetulekuteks 1600 eurot ja igakuised kulutused on 70 eurot. Kostja sissetulekuid ja väljaminekuid arvesse võttes leidis krediidiandja põhjendatult, et kostja on maksevõimeline ja et kostja on võimeline täitma lepingust tulenevaid kohustusi kokkulepitud tingimustel. Pärast krediidikohustuse tasumist jäi kostja kasutada tema sissetulekutest majapidamiskulude määr. Riigikohus on

1. novembri
2. a lahendis asunud seisukohale, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija 4

§ 4034

lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohus selgitas hagejale, et hageja peab kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Hageja esitas 7. oktoobril 2024 tagasimaksete arvestuse ning täpsustas nõuet. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks põhivõla 3285,78 eurot, sissenõudmiskulu 35 eurot ja viivise 404,94 eurot. Kostja on kasutanud krediidilimiiti kokku summas 4698 eurot. Kostja on teostanud tagasimakseid summas 1412,22 eurot. Kostjal on hagejale põhivõlast tasumata järelikult 3285,78 eurot (4698-1412,22). Seega rahuldab kohus hageja põhinõude osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 3285,78 eurot.

§-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 2,5%. Hageja on arvestanud nõude ümberarvestamisel intressimääraks 0%. Kohus lähtub hageja esiletoodust. Hageja nõude intressi 513,37 euro väljamõistmiseks jätab kohus rahuldamata. 11. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni (

§ 113lg 1 esimene lause).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Hageja on 7. oktoobril 2024 esitanud

§ 4034 lg 7 järgse tagasimaksete arvestuse. Kostja on jäänud osaliselt või täielikult võlgnevusse vähemalt kolme järjestikuse 5

§ 113lg 1 lause 1 kohaselt ehk summas 404,94 eurot.

12. Hageja palub kostjalt

§ 1132lg 2 p 3 alusel välja mõista ka sissenõudmiskulud summas 35 eurot.

Kohus rahuldab antud nõude.

1. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 3285,78 eurot, viivis 404,94 eurot ja sissenõudmiskulud 35 eurot.
2. Kohus tunnistab tagaseljaotsuse omal algatusel viivitamata täidetavaks TsMS § 468 lg 1 p-st 2 tulenevalt. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.
4. Kohus mõistis käesoleva otsusega kostjalt välja 3725,72 eurot. Hagi rahuldati ligi 71% ulatuses.
5. Menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta 29% ulatuses hageja kanda ning 71% ulatuses kostja kanda.
6. Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 595 euro väljamõistmiseks. Kostja ei ole hagile vastanud, seega kostjal eelduslikult hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
7. Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist põhjendatud menetluskuluga.
8. Kokku on hageja põhjendatud menetluskulud seega 595 eurot, millest kostja kanda jääb 71% ehk 422,45 eurot. Hageja kantud menetluskulud summas 172,55 eurot jäävad kostjalt välja mõistmata. Tuginedes TsMS § 177 lg-le 4 rahuldab kohus hageja taotluse märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
9. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Marian Miilaste kohtunik 6