KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-22-8546 Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 8. oktoober 2024 Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Indrek Parre

) § 177 lg 2 sätestatud korras (

§ 174lg 4).

4.

1. Hageja väidab, et kostja võttis hagejale kuulunud raudteerööpad üles ja viis need hageja nõusolekuta ning mistahes õigusliku aluseta kinnistutelt ära. Rööbaste äraviimine põhjustas hagejale otsese varalise kahju VÕS § 128 lg 3 mõttes, mis hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud vara väärtuse vähenemist. Deliktilise kahju hüvitamise nõude esmaseks eelduseks on objektiivse teokoosseisu esinemine, mille all tuleb mõista teisele isikule kahju tekitamist sellise teo tagajärjel, mis oma tunnuste poolest võiks vastata mõne VÕS § 1045 lg-s 1 või muus sättes kirjeldatud õigusvastse teo tunnustele. Esmalt tuleb seega tuvastada, kas esines kostjale etteheidetav tegu (raudteerööbaste demonteerimine hageja loata ja teadmata), mis vastab õigusvastase teo tunnustele (VÕS § 1045 lg 1 p 5 tunnustele), seejärel kas selline tegu on põhjustanud kahju (põhjuslik seos), mille hüvitamist hageja nõuab, ning kostja süü. 4.
2. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja teostas raudtee demonteerimistöid kostja ja Enefiti vahel
3. oktoobril 2020 sõlmitud raudteede müügilepingu alusel, st kostja ostis kinnistutel registriosa numbritega 2142108, 908307 (katastritunnus 32208:001:0018), 858407 ja 2837807 asunud raudteed nende demonteerimise eesmärgil. Vaidlust ei ole ka selles, et hagejale kuulusid Ritsika vkt 37 ja Ritsika vkt 38 kinnistud ning kostja ja Enefiti vahel sõlmitud lepingu p 2.1 kohaselt sai kostja õiguse eemaldada raudteerööpad mh katastriüksuselt nr 32208:001:0018, mis piirneb hagejale kuulunud kinnistutega.
4. detsembri
5. a kirjas Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile (TTJA) juhtis hageja tähelepanu, et ehitusloa taotlusele lisatud plaanil on rööbaste demonteerimistööd osaliselt märgitud hageja kinnistutele. TTJA saatis Enefiti esindajale
6. detsembril 2019 e-kirja, milles märkis, et hageja on nõus Enefitile ehitusloa andmisega juhul kui Enefit ei lammuta hageja kinnistutel asuvaid rööpaid. Enefiti esindaja (kontaktisik) J. Kin saatis enne lepingu sõlmimist (
7. septembril 2020) kostjale e-kirja koos skeemiga demonteeritavate rööbaste kohta. Skeemilt on näha, et demonteeritavateks on märgitud rongiteed nr 2 ja 3, kuid mitte hageja kinnistutele jäävad raudteelõigud 1 ja 1 a. Seega kostja ei oleks tohtinud lepingu alusel hageja kinnistutel asuvaid rööpaid demonteerida.
8. oktoobril 2021 kinnitas kostja transpordiosakonna juhataja I. Surkin Enefitile, et Enefit ei andnud rööbaste demonteerimiseks korraldusi ja lubasid, mida lepingus kirjas ei olnud. 5

§ 238lg 5 viimase lause alusel otsuse tegemisel arvestamata.

V. Valdese allkirjastatud kinnitus ja seletus ei ole ilmselt antud tema enda sõnade kohaselt, vaid on koostatud pigem poolte esindajate suunamise järgi. Kuna

1. juuni
2. a ortofotolt on tuvastatav rööbaste olemasolu ja
3. mai
4. a ortofotol need puuduvad, demonteeriti need Enefiti ja kostja vahelise lepingu täitmise ajal. Raudteerööbaste demonteerimine eeldab oskusi, töötajaid, vastavat tehnikat, tehnoloogiat. Äriregistri väljavõtte kohaselt on kostja tegevusala (põhitegevusala) metallide- ja metallimaakide hulgimüük. Kuna kostja viibis hageja kinnistutega vahetult piirneval kinnistul demonteerimistöid tehes üksi, ei ole eluliselt usutav ega tõenäoline, et kostjale jäänuks märkamatuks see kui hageja kinnisasjadel oleks teostanud raudteerööbaste ülesvõtmist keegi teine (nt mõni kostja konkurent). Sellisel juhul ei oleks tõenäoline ka kostja mittereageerimine esitatud kahjunõuetele ning vastuoluliste selgituste andmine või selgituste andmisest hoidumine, vaid eelduslikult oleks kostja viidanud konkreetselt tööde teostajale. Enefit juhatuse liikme P. Onuchaki väited vastuses hageja kahjunõudele kinnitavad, et hageja raudtee demonteeriti kostja poolt. Kostja töötaja I. Surkini (kes juhatas kostja poolelt demonteerimistöid) ja juhatuse liikme P. Suslovi (lepingujärgne kontaktisik) ülekuulamist ei pidanud kostja vajalikuks. Kuigi
5. novembri
6. a kohtuistungil märkis kostja esindaja, et I. Surkini ülekuulamine oleks vajalik, ei formuleerinud kostja sellekohast selgesõnalist taotlust.
7. novembri
8. a menetlusdokumendi lisana esitas kostja tõendina aga I. Surkini kinnituskirja, milles I. Surkin kinnitab, et kostja ei ole Ritsika 37 ja 38 kinnistutel raudteed demonteerinud. Kinnistuskiri tuleb jätta

§ 238lg 5 alusel otsuse tegemisel arvestamata.

Kohtul ei ole veendumust, et kinnituskiri on antud isiku enda ütluste järgi ja isik on aru saanud millele allkirja annab. Kohtul ei ole andmeid kas ja kuivõrd mõistab I. Surkin eesti keelt, kinnituskiri on koostatud aga korrektses eesti keeles ilma tõlketa, millest järeldab kohus, et kinnituskiri ei ole vormistatud või esitatud I. Surkini enda poolt, vaid on üksnes allkirjastatud. Seega on tõendatud nii raudteerööbaste eemaldamine kui nende eemaldaja. Raudteerööbaste eemaldamine hageja kinnistutelt on õigusvastane tegu VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes. 4.3. Hageja on tõendanud kahju tekkimist. Hageja ei tugine oma nõudes sellele, et raudteerööbaste kinnistutelt eemaldamise tõttu vähenes kinnistute väärtus ja et hagejale tekitatud kahju seisneb kinnistute väärtuse vähenemises. Seetõttu tuleb jätta otsuse tegemisel arvestamata või tähelepanuta kostja esitatud Imsan OÜ kinnituskiri, mille kohaselt ostis osaühing Ritsika vkt 37 ja 38 kinnistud hagejalt hinnaga 43 200 eurot. Vaidlust ei saa olla selles, et kinnistutelt eemaldatud rööbastel on vanametallina väärtus, mille hüvitamist on hagejal õigus tuginedes VÕS § 132 lg-le 2 nõuda. Põhjendamatud ja paljasõnalised on kostja väited, nagu ei kuulunuks raudtee hagejale. Hageja sai kinnistute omanikuks veebruaris 2018, seega ei oma tähtsust tõend selle kohta, kelle omandis oli 6

§ 163lõikest 1.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus hagi rahuldas, ning teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata, või saata asi uueks lahendamiseks tagasi samale maakohtule. Kostja palub jätta kõik menetluskulud hageja kanda. 5.
2. Kostja ja Enefiti vahel sõlmitud lepinguga kokku lepitud rööbaste demonteerimisele asus kostja
3. a märtsis (seda tuvastas ka kohus kaevatavas 7

§ 230, § 436 lg-d 1–4).

Kohus põhjendab järeldusi mh sellega, et kuna raudteerööbaste demonteerimine eeldab oskusi, töötajaid, vastavat tehnikat, tehnoloogiat ning kuna kostja põhitegevusala on äriregistri kohaselt metallide- ja metallimaakide hulgimüük, demonteeris rööpad hageja kinnistutel kostja. See järeldus on ekslik Metalli hulgimüügiga tegelevad väga paljud (sajad kui mitte tuhanded) äriühingud Eestis. Seetõttu ei saa kostja tegevusala olla vaidlusaluse raudtee demonteerimise tõendiks. Samuti on oletuslik ja ekslik maakohtu seisukoht, et kuna kostja viibis hageja kinnistutega vahetult piirneval kinnistul demonteerimistöid tehes üksi, ei ole eluliselt usutav ega tõenäoline, et kostjale jäänuks märkamatuks see, kui hageja kinnistutel oleks raudteerööpaid üles võtnud keegi teine (nt mõni kostja konkurent). Samuti oletab kohus, et sellisel juhul ei oleks tõenäoline ka kostja reageerimata jätmine esitatud kahjunõuetele ning vastuoluliste selgituste andmine või selgituste andmisest hoidumine. Kohus ei ole kunagi kostjalt küsinud, kas tema on kedagi hageja kinnistutel näinud või kas temale on teada, kelle poolt olid rööpad hageja kinnistul demonteeritud.

§ 436

lg-test 3 ja 4 tulenevalt ei saa kohus tugineda otsust tehes asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti on otsus rajatud kolmandate isikute vastuolulistele e-kirjadele, milles nad viitavad sellele, et nendele teadaolevalt olevat keegi midagi väitnud. Kostja ei ole hageja rööpaid demonteerinud ega ole demonteerimist kunagi tunnistanud.

1. detsembri
2. a menetlusdokumendis viitas kostja sellele, et hagi lisa 21 on Enefit Power AS-iga juhatuse liikme P. Onuchaki
3. novembri
4. a vastus hageja kahju hüvitamisele nõudele. Kostjal oli sõlmitud leping Enefit Kaevandused AS-iga, mille juhatuse liige ei ole P. Onuchak kunagi olnud. Seetõttu jääb arusaamatuks, kuidas nimetatud füüsiline isik üldse asjasse puutub. Lisaks lähtub P. Onuchak
5. novembri
6. a vastuses ekslikust eeldusest, et kostja olevat hageja rööpaid demonteerinud. P. Onuchaki üksnes kordab kirjas hageja advokaadi väidet ning kirjast ei ole võimalik aru saada, kes ja kellega väidetavalt telefoni teel suhtles ning kes konkreetselt kostja nimel väidetavalt tunnistas hageja raudtee demonteerimist. Seetõttu ei tõenda nimetatud kiri kostja poolt millegi tunnistamist ega hageja raudtee kostja poolt demonteerimist. Kirjas toodud väide ei ole üldse kontrollitav, sest teada ei ole, neid füüsilisi isikuid, kelle sõnadele P. Onuchak kirjas tugineb. Samuti jättis kohus tähelepanuta hagi lisas 24 oleva Enefit Power AS-i juhatuse liikme P. Onuchaki
7. detsembri
8. a vastuse hageja täpsustatud kahjunõudele. Nimetatud kirjast tulenevalt ei ole Enefitile üldse teada, kes, millal, kuidas ja miks hagejale kuulunud raudtee demonteeris. Sellega lükkas P. Onuchak enda esimeses (
9. novembri
10. a) kirjas toodud ekslikud väiteid täielikult ümber. P. Onuchak täpsustab, et tema kirjad ei ole käsitletavad tõenditena hageja raudtee demonteerimise kohta. Ühtlasi seab ta hageja raudtee demonteerimise kostja poolt kahtluse alla, märkides, et see ei ole kinnitust leidnud. Jättes hagi lisa 24 kohtuotsuses hindamata, rikkus kohus oluliselt

§ 2328

§ 238lõiget 5 valesti.

Tõendi arvestamata jätmiseks puudus alus. Kinnituskiri on I. Surkini poolt digitaalselt allkirjastatud. Puudub mistahes alus kahelda selles, et kinnituskirja allkirjastamisel ei saanud ta kinnituse tekstist aru või, et see ei vastanud tema tegelikule tahtele. 5.2. Hageja tugines menetluses väitele, et kinnisasja müügihind oleks olnud kinnisasjal asuva vanametalli väärtuse võrra kõrgem, kui rööpaid poleks demonteeritud. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et temal oleks olnud võimalus raudtee ise demoneerida ja eraldi müüa. Hageja kinnitas kohtule esitatud dokumentides selgesõnaliselt, et tema soov oli müüa kinnistud koos kinnistutel asunud raudteega ja tema soovitud müügihinnaks oli 44 000 eurot. Imsan OÜ ostis hagejalt kinnistud ilma raudteeta 43 200 euro eest. Seda kinnitas kinnistute ostja Imsan OÜ juhatuse liige I. Kuzmenkov ning kinnistute müük hagejalt Imsan OÜ-le on tõendatud kostja esitatud kinnistusraamatu väljavõtetega, kust nähtub omanike vahetus. Eeltoodust tuleneb, et hagejal oli soov müüa kinnistud koos raudteega 44 000 euro eest, aga pärast raudtee demonteerimist olid kinnistud müüdud 43 200 euro eest. Võib eeldada, et kui hageja müügikuulutuses oli märgitud soovitud müügihind 44 000 eurot, siis mõistliku tingimise raames oleks suure tõenäosusega võimalik hinna 800 euro võrra alandamine. Seega pole hagejal kahju üldse tekkinud. Kui kostjalt mõistetakse hageja kasuks välja vanametalli väärtus (mille eraldi müügi tahet ja võimalust ei ole hagejal kunagi olnud), siis see on vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (VÕS § 128 lg-d 1 ja 5) ja selle tulemusel hageja rikastub alusetult. Hageja nõude rahuldamine oleks mõistlikkuse ja hea usu põhimõttega vastuolus. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, kui jättis kostja poolt esitatud tõendid hagejalt kinnistute ostmise hinna kohta arvestamata. 5.3 Hagiavalduse kohaselt hõlmab tekitatud kahju hageja kinnisasjadelt eemaldatud rööbaste kui vanametalli müügiväärtust metallikokkuostupunktis. VÕS § 127 lg 5 järgi tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel. Vaidlust ei saa olla selles, et raudtee demonteerimine, rööbaste lõikamine, veovahenditele laadimine ja transport kokkuostupunktini on mahukas ja kallis töö (mis vajab töölisi, tehnikat, seadmeid). Seda ei ole võimalik kulusid kandmata teha. Hageja kinnitas, et tema ei saanud seda tööd ise teha. Kinnistul asuva vana raudtee kujul oleva vanametalli väärtus on vanametalli väärtusest kokkuostupunktis oluliselt väiksem. Hageja ei ole vanametalli väärtust kinnistul asuva raudtee kujul tõendanud. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, kui palju oleks raudtee demonteerimine ja metalli kokkuostupunktini transportimine maksma läinud. Seega on tõendamata hageja poolt nõutava kahju suurus. 5.4 Kostja on esitanud TTJA poolt väljastatud raudtee registreerimistunnistuse nr 025-08 kohaselt kuulus hageja kinnistutel asuv raudtee OÜ-le Floberg Trans, kusjuures see äriühing ei ole kinnistute omanikuks kunagi olnud. Seega kuulus kinnistutel asuv 9

§ 436lg 1 oluline rikkumine).

TTJA registreerimistunnistusega on tõendatud raudtee kui vallasasja kuuluvus kolmandale isikule. Kinnisasja omandamisel ei ole hageja kinnistul asuvat raudteed kui vallasasja omandanud. Kostja arvates ei kuulu AÕS § 107 lg 3 asjas kohaldamisele, sest TTJA registreerimistunnistusest tulenevalt võib kinnistul astuv raudtee kuuluda ka mitte kinnistu omanikule.

1. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. 6.
2. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja kinnistult kadusid raudteerööpad samal ajal, kui kostja tegi samas piirkonnas ning hageja kinnistutega piirnevatel kinnistutel Enefitiga sõlmitud lepingu alusel raudteerööbaste demonteerimistöid. Maakohus hindas õigesti menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ning tuvastas, et hageja kinnistutel paiknenud raudteerööpad pidid olema eemaldatud kostja poolt 6.
3. Maakohus ei saanud rikkuda I. Surkini ja P. Suslovi vande all üle kuulamata jätmisega menetlusõigust, kuna kostja ise jättis vastavasisulise taotluse kohtule esitamata ja nõustus asjas kirjaliku menetlusega. I. Surkini ja P. Suslovi ülekuulamine olnuks ka tarbetu. 6.
4. I. Surkini kinnituskirja jättis maakohus

§ 238lg 5 alusel õigesti arvestamata.

Viidatud tõend ei olnud ilmselgelt koostatud I. Surkini poolt. 6.

1. Kostja väited seoses hageja kinnistute müügihinnaga on asjakohatud, sest hageja nõue kostja vastu ei seisne mitte kinnistute väärtuse vähenemises, vaid kinnistutelt eemaldatud raudteerööbaste väärtuses vanametalli kokkuostupunktis. 6.
2. Mistahes mahaarvamiste tegemine hagejale väljamõistetavast kahjuhüvitisest on põhjendamatu. Kahjuhüvitise määramisel ei saa praegusel juhul arvestada VÕS § 127 lgs 5 toodut. Esiteks ei ole kostja nimetatud normi kohaldamise eelduseks olevaid asjaolusid tõendanud. Teiseks oleksid mahaarvamised vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. 6.
3. Kostja väide, nagu võinuks hageja kinnistutel paiknenud raudteerööbaste omandiõigus kuuluda hoopis OÜ-le Floberg Trans, on tõendamata ja ka õiguslikult põhjendamatu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsiooni tuleb

§ 442

lg 5 ja § 445 lg 2 alusel täiendada otsustusega hagi tagamise abinõu jõusse jätmise kohta. Sellega seoses esitab ringkonnakohus

§ 654

lg 2² järgi otsuse resolutsiooni juures maakohtu otsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Muus osas tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta

§ 657lg 1 p 21 järgi muutmata, kuid muuta tuleb osaliselt otsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 8. Ringkonnakohus kontrollib

§ 651

lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 29 722 eurot 86 senti ning viivise alates

1. juunist 2021, sh alates
2. juunist 2022 sissenõutavaks muutunud viivise. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles kohus hagi rahuldas. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles kohus 10

§ 456lg 2 p 1 alusel jõustunud.

1. Kostja on menetluses tuginenud mh sellele, et hageja kasuks välja mõistetavalt kahjuhüvitiselt tuleb VÕS § 127 lõike 5 alusel maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud. Maakohus on otsuse põhjendustes märkinud, et ei nõustu kostja väitega, nagu oleks vanametalli väärtuse hüvitamise nõue vastuolus hea usu põhimõtte või kahju hüvitamise eesmärgiga või et demonteeritud raudteerööbaste hüvitamise nõudega rikastuks hageja alusetult. Maakohus ei ole VÕS § 127 lg 5 (koosmõjus sama paragrahvi lõikega 1) kohaldamise osas selget seisukohta võtnud. Selles osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi täiendada. Iseenesest on usutav, et raudtee demonteerimise, rööbaste lõikamise, veovahenditele laadimise ja transpordiga kokkuostupunktini kaasneksid hagejale kulutused. Siiski on VÕS § 127 lg-st 5 tulenevalt samas sättes nimetatud mahaarvamiste tegemine välistatud, kui see oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et mahaarvamiste tegemine olukorras, kus kostja on hagejale kuulunud raudteerööpad sisuliselt varastanud, oleks kostja soovitud mahaarvamiste tegemine kahju hüvitamise eesmärgiga vastuolus. Lisaks ei olnud kostja tegevuse tagajärjel tekkinud kahju puhul võimalik hageja väidetavat kasu demonteerimistööde kuludelt kokkuhoidmise näol vältida. Eelmärgitut arvestades ei käsitle ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel poolte väiteid selle kohta, kas VÕS § 127 lg 5 kohaldamise muud eeldused on tõendatud.
2. Maakohus jättis

§ 238lg 5 alusel arvestamata I.

Surkini kinnituskirja, mille kohaselt ei ole kostja hageja kinnistutel raudteed demonteerinud (II kd, tl 40). Maakohus põhjendas kõnealuse tõendi arvestamata jätmist esmalt sellega, et kinnistukiri ei asenda tunnistaja ütlusi ega ole arvestatav tunnistaja ütlusena. Samuti ei olnud maakohtul veendumust, et kinnistuskiri on koostatud I. Surkini enda ütluste järgi ja ta on aru saanud, millele allkirja annab. Lisaks puudusid andmed, kas ja kuivõrd mõistab I. Surkin eesti keelt, kuid kinnituskiri on koostatud korrektses eesti keeles ilma tõlketa. Sellest järeldas maakohus, et kinnituskiri ei ole vormistatud või esitatud I. Surkini enda poolt, vaid on üksnes allkirjastatud. Kuna kinnituskiri on maakohtu tuvastatu kohaselt allkirjastatud I. Surkini poolt, ei võimaldanud maakohtu ülalviidtud põhjendused jätta I. Surkini allkirjastatud kinnituskirja

§ 238lg 5 esimese ega teise lause alusel asja lahendamisel arvestamata.

Sellel, kes kinnituskirja teksti koostas või ette valmistas, ei ole ringkonnakohtu hinnangul

§ 238lg 5 kohaldamise seisukohalt määravat tähtsust.

Samas ei ole ringkonnakohtu hinnangul samadel maakohtu esitatud põhjendustel kinnituskirjal olulist tõendiväärtust, lisaks tuleb arvestada seda, et kinnituskirja sisu on äärmiselt lakooniline ning asja materjalidest nähtuvalt on I. Surkin kostja töötaja. Kuna I. Surkini kinnituskirjal puudub oluline tõendiväärtus, ei saanud maakohtu minetus selle tõendi arvestamata jätmisel mõjutada otsuse sisu. Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb vastavas osas siiski muuta. 11. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata.

Vastusena apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist. 11.1. Kostja leiab, et maakohus tuvastas ebaõigesti, et raudteerööpad hageja kinnistutelt eemaldas kostja. Maakohtu otsus on kostja arvates selles osas nõuetekohaselt põhjendamata ning rajaneb oletustel. Ringkonnakohus nende etteheidetega ei nõustu. 11

§ 232

lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses

§ 436ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud.

Apellatsioonkaebuses väidetud tõendite hindamist puudutavate menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi ringkonnakohus asja materjalide põhjal ei tuvastanud. Ringkonnakohus küll arvestab I. Surkini kinnituskirjaga, kuid ei pea kokkuvõttes võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Maakohtu järeldused, mille kohaselt eemaldas raudteerööpad hageja kinnistutelt kostja, on valdavalt rajatud küll kaudsetele tõenditele, kuid selliste tõendite kasutamine tsiviilkohtumenetluses on lubatav (RKTKo 26.10.2021, 2-19-7379, p 21 koos selles viidatud kohtupraktikaga). Ülalviidatud I. Surkini kinnituskiri, hinnates seda kogumis maakohtu otsuses analüüsitud tõenditega, ei lükka ümber maakohtu järeldusi. 11.

1. Kostja arvates jättis maakohus põhjendamatult tähelepanuta hagi lisas 24 oleva tõendi, s.o Enefiti Power AS-i juhatuse liikme P. Onuchaki
2. detsembri
3. a vastuse hageja täpsustatud kahjunõudele (I kd, tl 82–83), rikkudes sellega oluliselt menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus kostjaga etteheitega ei nõustu. Kõnealusest tõendist ei saa teha kostja soovitud järeldusi.
4. detsembri
5. a kirjas ei lükka P. Onuchak ümber enda poolt varesemas,
6. novembri
7. a kirjas esitatud selgitustest (I kd, tl 177), mille kohaselt demonteeris kostja tema enese kinnitusel hagejale kuuluva raudtee eraldiseisva kokkuleppe alusel kolmanda osapoolega. Hageja juhib põhjendatult tähelepanu ka kostja apellatsioonkaebuse väidete vastuvrääkivusele seoses P. Onuchaki kui tõendiallikaga. Apellatsioonkaebuse p-s 8 väidab kostja, et P. Onuchak on üldse asjassepuutumatu isik, kuna ei ole olnud Enefit Kaevandused AS-i juhatuse liige. Kostja selline arusaam on siiski väär, kuna Enefit Power AS on Enefit Kaevandused AS-i üldõigusjärglane (Enefit Kaevandused AS oli
8. aastaks äriregistrist kustutatud). 11.
9. Kostja arvates on maakohus talle alusetult ette heitnud I. Surkini ja P. Suslovi ülekuulamise taotluse esitamata jätmist. Ringkonnakohtu arvates on ka see kostja etteheide põhjendamatu. Maakohus ei ole otsuses kostjale tunnistaja ülekuulamise taotluse esitamata jätmist ette heitnud, vaid on üksnes konstateerinud seda asjaolu ning märkinud, et selle asemel otsustas kostja esitada
10. novembri
11. a menetlusdokumendi lisana ülalkäsitletud I. Surkini kinnituskirja. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (

§ 5lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1).

Seetõttu on hagimenetluses eelkõige poole enda kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. Kostja ei ole ka apellatsioonimenetluses taotlenud tunnistajate ülekuulamist. Kostja väitel loobus ta ülalnimetatud tunnistajate ülekuulamisest põhjusel, et hageja ei nimetanud neid konkreetseid füüsilisi isikuid, kellega Enefit raudteerööbaste demonteerimist puudutavates küsimustes kostjaga suhtles. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et I. Surkini ülekuulamine selle tuvastamiseks, kes võisid olla need isikud, kes Enefitiga suhtlesid, olnuks tarbetu. Enefiti ja kostja vahelise lepingu p 3.7 alusel oli kostja kontaktisikuks P. Suslov (I kd, tl 44). Samas nähtub hagiavalduse lisast 14 (I kd, tl 57, tõlge tl 58), et kostja nimel suhtles Enefitiga ka I. Surkin. Asja õige lahendamise seisukohalt ei oleks tähtsust sellel, kumb nimetatud isikutest Enefitiga suhtles. P. Suslovi ei oleks saanud kohus tunnistajana üle kuulata juba põhjusel, et ta on juhatuse liikmena kostja seadusjärgne esindaja (

§ 251lg 1). 12

§ 4lg 2, § 5 lg 1).

Hagiavaldusest (punktidest 15 ja 16) nähtuvalt põhineb hageja kahjunõue kostja vastu üksnes sellel, et kostja eemaldas kinnistutelt rööpad, millel on vanametallina rahaline väärtus. Hageja see positsioon ei ole menetluse käigus muutunud. Hageja pole tuginenud sellele, et raudteerööbaste eemaldamise tõttu kinnitute väärtus vähenes. Seetõttu ei ole asjakohased ka kostja esitatud väited ja apellatsioonkaebuses märgitud tõendid, mis puudutavad kinnistute müügihinda. 11.

1. Maakohus leidis õigesti, et hageja nõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega, mh ei nähtu tõenditest, et raudteerööbaste eemaldamise tagajärjena oleks hageja kinnistute väärtus suurenenud. Hageja võimalik soov müüa kinnistud koos nendel asuvate rööbastega (neid eelnevalt eemaldamata), ei oma hageja praeguses asjas esitatud kahjunõude lahendamisel tähtsust. 11.
2. Muus osas kordab kostja apellatsioonkaebuses oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on neid väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitletud ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks väidetele veelkord vastata. Maakohus on esitatud tõendite ja tuvastatud asjaolude põhjal hageja väiteid piisava põhjalikkusega hinnanud. Kostja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust otsuse tühistamiseks, kui kohus on otsust tehes materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. 12.

§ 442

lg 5 esimese lause kohaselt peab kohus lahendama otsuse resolutsiooniga rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Maakohus rahuldas

1. juuni
2. a määrusega hageja hagi tagamise taotluse, seades hagi tagamise korras hageja kasuks kostjale kuuluvale kinnisasjale kohtuliku hüpoteegi summas 45 000 eurot (I kd, tl 111–112). Hüpoteek on
3. juunil 2022 ka kinnistusraamatusse kantud (I kd, tl 117). Maakohus ei ole otsuse resolutsioonis otsustanud kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse jätmist ega tühistamist. Ringkonnakohus saab selle minetuse kõrvaldada, täiendades maakohtu otsust. Kuna hageja hagi rahuldatakse, tuleb
4. juuni
5. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu jätta

§ 445lg 2 alusel jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna.

Hageja ei ole taotlenud abinõu tühistamist. 13. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulud

§ 171lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda.

Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud. Seetõttu ei määra ka ringkonnakohus

§ 174

lg 4 kohaselt kindlaks apellatsiooniastme menetluskulusid.

§ 177

lg 1 p 2 ja lg 2 järgi määrab menetluskulud kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes praeguse otsuse peale edasi kaevates (

§ 178lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 13