Obsah (7)

§ 4062§ 4034§ 94§ 416§ 195§ 108§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Laura-Liis Sarapuu Otsuse tegemise aeg ja koht 12.11.2024.a., Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-23-131922 Ts

(võlaõigusseadus) § 402 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. 7. Kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (3-21-32-06, p 14), mistõttu kontrollib kohus omal algatusel tarbijakrediidilepingu kehtivust. Tulenevalt

§ 4062

lg 1 tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Nimetatud määr oli 05.05.2022 lepingu 2 sõlmimise ajal 16,95%. Kohus leiab, et lepingus märgitud krediidikulukuse määr 41,7% aastas vastab tegelikkusele ning vastav määr

§ 4062lg 1-järgset piirmäära ei ületanud.

8.

§ 4034

lg 1 p 1-2 järgi krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: - omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja - hindama tarbija krediidivõimelisust. 9.

§ 4034

lg 6 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

1. Riigikohus on selgitanud, et kohtul on tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel sõltumata menetlusliigist kohustus ka omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (2-21-13098, p 13, 17). Sama lahendi p 18 järgi teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 pd 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
2. Tulenevalt KAVS (krediidiandjate ja -vahendajate seadus) § 50 lg 3 krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 järgi krediidiandja või vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (2-21-13098, p 18).
3. Tulenevalt KAVS § 49 lg 1 p 3 p 1-2 tuleb krediidiandjal tarbija krediidivõimelisuse hindamisel mh arvesse võtta millised on tarbija sissetulekuallikad ning vastavate sissetulekute laekumise regulaarsus, võttes sj aluseks piisava ajavahemiku. Riigikohus on selgitanud, et laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (2-21-13098, p 21).
4. Hageja selgituste kohaselt hinnati kostja maksevõimelisust laenulepingu sõlmimisel kostja kontoväljavõtte ja maksehäireregistri andmete alusel. Kostja kontoväljavõtte analüüsimiseks kasutati AccountScoringu teenust, mille tulemusel saadi kostja keskmiseks sissetulekuks 2 612,46 eurot, muud minimaalsed kulud 234 eurot (krediidiandja sise-eeskirjas kehtestatud miinimum), ülalpeetava kulu 55 eurot (krediidiandja sise-eeskirjas kehtestatud miinimum), puhver 130,62 eurot (krediidiandja sise-eeskirjas kehtestatud miinimum) ja finantskohustused 374 eurot (konto 3 väljavõttelt). Kostja maksevõimeks hinnati 1 818,83 eurot. Selle tulemusel jõudis esialgne krediidiandja järeldusele, et krediidilimiidi 2 000 euro tagastamine 60 kuu jooksul on kostjale jõukohane.
5. Kohus leiab, et krediidiandja ei selgitanud 05.05.2022 lepingu sõlmimisel välja kostja muude kohustuste ulatust ega tuvastanud kostja tegelike kulude suurust, sh igakuised vältimatud püsikulutused toidule, eluasemele, ülalpeetavatele jms. AccountScoring väljavõttel on pangakontol kajastatud makseid küll kulugruppide kaupa eristatud, kuid esitatust ei nähtu, et vastavat oleks sisuliselt analüüsitud ega arvesse võetud - krediidiandja on lähtunud tegelike kulutuste asemel oma sise-eeskirjas sätestatud eelduslikest kuludest (arvutuskäik dtl 105). Nähtuvalt konto väljavõttest (dtl 99-103) on kostja kandnud oma palgast enamiku igakuiselt kohe pärast selle laekumist oma abikaasale. Esitatust ei nähtu, et krediidiandja oleks vastava osas selgitusi küsinud. Esitatu kohaselt oli kostja märkinud igakuiseks kohustuseks 380 eurot, konto väljavõttel kajastuvad maksed Mogo OÜ-le 374 eurot kuus. Esitatust ei nähtu, et teavet oleks kogutud kostja olemasoleva kohustuse põhiosa ja intresside suuruse, lepingu(te) kestuse ning sellest tulenevalt ka kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju kohta kostja maksevõimele. Kohtule esitatud konto väljavõttest nähtub läbivalt, et kostja kontol püsivalt vahendeid märkimisväärses ulatuses ei ole.
6. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (2-14-21710, p 25.3). Kohus leiab, et teabe kogumine eelnevalt tuvastatud viisil ja ulatuses vastava kohustuse täitmiseks piisav ei olnud. Kohus asub seisukohale, et krediidiandja rikkus 05.05.2022 lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. 16.

§ 4034

lg 7 järgi kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. 17.

§ 94

lg 1 järgi kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Asjassepuutuva lepingu sõlmimise ajal oli

§ 94-järgne intressimäär 0%.

18.

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

1. Kohtule on esitatud lepingu ülesütlemise teatis (dtl 119), mille kohaselt on krediidiandja palunud kostjal tasuda seisuga 12.03.2023 tekkinud võlgnevuse ning on kostjat teavitanud, et juhul kui kostja võlgnevust ei tasu, siis loeb krediidiandja lepingu lõppenuks 27.03.
2. Hageja on 4 hagiavalduses selgitanud, et lepingu ülesütlemise hoiatus saadeti kostjale e-postiga aadressile XXX, mis on kostja kontaktaktaadressina märgitud lepingusse.
3. Laenulepingu kohaselt kohustus kostja tegema tagasimakseid tasudes igakuiselt minimaalse osamakse, mis koosneb krediidi tagasimaksest (1/60 kasutusele võetud krediidist) ja kasutusse võetud krediidilt igakuiselt arvestatud intressist (dtl 109-110). Hagiavalduses välja toodud andmete kohaselt olid kostjal lepingu ülesütlemise teatise saatmise seisuga tasumata 10.01.2023, 10.02.2023 ja 10.03.2023 osamaksed ning kostja ei tasunud neid ka täiendavalt antud tähtaja jooksul. Seetõttu leiab kohus, et lepingu ülesütlemise teate saatmise seisuga oli kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Kohus leiab, et leping on kehtivalt üles öeldud alates 27.03.
4. 21.

§ 195

lg 2 järgi kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Tulenevalt

§ 108

lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. 22. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kuna leping on üles öeldud, on kostja õigus krediidi kasutamiseks lõppenud. Hagiavalduse kohaselt sai kostja krediiti kokku 2 000 euro ulatuses ning kostjalt on lepingu täitmisena laekunud kokku 628,60 eurot, mis tuleb arvestada tasutuks põhivõla katteks. Seega jääb lepingu põhiosa jäägiks 1 371,40 eurot (2 000 – 628,60). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja tagastamata laenusumma 1 371,40 eurot. Kuna

§ 94

-järgne intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0, jääb nõue intressi välja mõistmiseks täies ulatuses rahuldamata. 23.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 24. Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja taotlenud viivise väljamõistmist perioodi 28.03.2023 kuni 30.10.2023 eest. Kohus mõistab kostjalt välja viivise

§ 113

lg 1 II lauses sätestatud määras 92,48 eurot vastavalt järgmisele arvestusele: 25. Hageja on esitanud nõude kostjalt mh hüvitise välja mõistmiseks seoses meeldetuletuskirjade saatmisega kogusummas 50 eurot. Riigikohus on selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral välistab

§ 4034

lg 7 teine lause tarbijalt erinevate tasude nõudmise ka kahjuhüvitisena; vastasel juhul võimaldaks laenuandja nõude „maskeerimine“ kahju hüvitamise nõudeks vältida seadusest tulenevat keeldu nõuda tarbijalt muid tasusid peale seadusjärgse intressi (2-21-13098, p 24). Juhindudes nimetatud seisukohast jätab kohus nõude sissenõudmiskulude hüvitamiseks täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud

1. TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt 5 hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hageja esitas hagi hinnaga 2 265,40 eurot, kuid kohus rahuldas hagi ulatuses, mis oleks vastanud hinnale 1 463,88 eurot, jagab kohus menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele selliselt, et hageja kanda jääb 35,39% ning kostja kanda 64,61% menetluskuludest.
2. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt tekkis hagejal kulu 350 eurot, mis koosneb riigilõivust. Nähtuvalt kohtute infosüsteemist on maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel tasutud 78,34 eurot ja hagi esitamisel täiendavalt 271,66 eurot riigilõivu.
3. Kostja menetluskulude nimekirja ei esitanud, kostja menetluses sisuliselt osalenud ei ole. Kohus asub seisukohale, et kostjale hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole.
4. Kohus mõistab vastavalt menetluskulude jaotusele kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 226,14 eurot (350 x 64,61%).
5. TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus vastavalt hageja taotlusele, et kostjal tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
6. TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Laura-Liis Sarapuu kohtunik 6