Obsah (7)

§ 44§ 151§ 121§ 152§ 45§ 2§ 43

MÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Tii

§ 44

lg 1 näeb ette, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. Kaebeõigus on üksnes neil isikutel, kelle õigusi kaevatav haldusakt või toiming otseselt puudutab, kui seaduses ei ole ette nähtud sellest erandeid. Kaebeõiguse eelduseks on isikule kuuluvate subjektiivsete õiguste riive (Riigikohtu 23.03.2005. a otsus asjas nr 3-3-1-86-04, p 13; 12.12.2017. a määrus asjas nr 3-17-981, p 11).

§ 151

lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad

§ 121lg-s 2 sätestatud asjaolud.

Vastavalt

§ 121

lg 2 p-le 1 võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kohus on seisukohal, et kaebus tuleb eeltoodud alusel jätta läbi vaatamata. 2) Kohus selgitas 22.02.

1. a käiguta jätmise määruses kaebajale, et kuna pärast kohtule kaebuse esitamist on lõppenud kaebaja süüdimõistetu staatus, ei ole vangla 04.04.
2. a ja 11.04.
3. a käskkirjade tühistamine kaebaja õiguste kaitseks enam vajalik, kuivõrd käskkirjad ei avalda kaebajale enam mõju. Sellest tulenevalt tuli kaebajal kohtule teada anda, kas ta soovib kaebusest loobuda või soovib ta esitada mõne muu nõude seonduvalt vangla käskkirjadega. Kaebaja teatas kohtule, et taotleb jätkata menetlust Viru Vangla käskkirjade nr 6-3/313-1 ja 6-3/283-1 õigusvastasuse tuvastamise nõuetes hilisema kahju hüvitamise nõude esitamise eesmärgil. Kohus võttis 14.03.
4. a määrusega kaebuse tuvastamisnõuetes menetlusse. 3) Kohus on seisukohal, et kaebuse menetlemine Viru Vangla 04.04.
5. a ja 11.04.
6. a käskkirjade õigusvastasuse tuvastamise nõuetes ei ole kaebaja õiguste kaitseks praegusel juhul vajalik. Antud juhul ei ole ka tegemist olukorraga, mil tulnuks kohaldada

§ 152

lg-t 2, kuna kohus ei olnud võtnud kaebust vangla käskkirjade tühistamise nõuetes menetlusse ega andnud pärast asjaolude muutumist (vaidlustatud käskkirjade ammendumist) kaebajale võimalust minna tühistamisnõuete menetlemiselt üle tuvastamisnõuetele. Sellises olukorras saanuks kohtupraktikast tulenevalt jaatada tuvastamisnõudele ülemineku võimalust hilisema kahjunõude esitamise eesmärgil. Praegusel juhul on tegemist olukorraga, kus kaebaja täpsustas puuduste kõrvaldamise avalduses senist kaebuse nõuet, märkides, et taotleb vangla käskkirjade õigusvastaseks tunnistamist, et kaitsta hiljem enda õigusi hüvitamisnõudega. Kohus on seisukohal, et hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsusel vangla käskkirjade õigusvastasuse tuvastamise nõuete esitamise õiguse välistab praegu

§ 45

lg 2, mille kohaselt ei anna hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks. Kaebaja ei ole põhjendanud tuvastamiskaebuse esitamist ka preventiivse eesmärgiga. Samuti ei näe kohus, et kaebajal võiks olla tuvastamiskaebuse esitamiseks preventiivne huvi. Kaebajal on tõhusam enda õigusi kaitsta kahjunõude esitamisega, kui ta leiab, et vangla tekitas talle 04.04.

1. a ja 11.04.
2. a käskkirjadega kahju, sest üksnes 2 toimingute või haldusaktide õigusvastasuse tuvastamine ei anna kaebajale mingit märkimisväärset õiguslikku kasu. Seejuures tuleb kaebajal enne hüvitamisnõudega kohtusse pöördumist läbida VangS § 11 lg-st 8 tulenev kohustuslik kohtueelne menetlus. Hüvitamiskaebuse esitamiseks ei ole vajalik eraldiseisvas menetluses vangla käskkirjade ja/või tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemine. Kaebaja ei ole esitanud ka põhjendusi selle kohta, miks ta ei saa kohe hüvitamiskaebust esitada. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et tuvastamiskaebuse menetluse jätkamine ei ole mingil moel vajalik kaebaja õiguste kaitseks ning tal on tõhusamad vahendid enda õiguste kaitseks, so võimalus esitada hüvitamiskaebus. Eeltoodust tulenevalt jättis halduskohus X.X.-i kaebuse

§ 151lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. X.X. esitas 21.06.2024 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu 13.06.
2. a määruse peale. Kaebaja palub tühistada halduskohtu määrus täies mahus ja vaadata käesolev asi sisuliselt läbi Tartu Halduskohtu poolt. Kaebaja jaoks on arusaamatu, miks halduskohus arvas, et antud juhul ei ole tegemist olukorraga, kus tuleb kohaldada

§ 152lg 2.

Käesolev asi ei erine millegi poolest haldusasjadest nr 3-22-31 ja nr 3-212281, kus kohus võttis menetlusse kaebused vangla distsiplinaarkaristuste määramise käskkirjade õigusvastasuse tuvastamiseks, eesmärgiga nõuda vanglalt hiljem hüvitist. Halduskohtu määrus tuleks seetõttu tühistada ja kaebus sisuliselt läbi vaadata. Vangla käskkirjade nr 6-3/313 ja nr 6-9/283-1 õigusvastasuse tuvastamise eesmärk on endiselt esitada edaspidi kahju hüvitamise kaebus ja sellisel viisil oma õigusi kaitsta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8.

§ 2

lg 4 lause 2 kohaselt kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Eeltoodust lähtudes ringkonnakohus tõlgendab, et kaebaja taotleb määruskaebuses Tartu Halduskohtu 13.06.

1. a määruse tühistamist täies ulatuses ja asja halduskohtule tagasisaatmist selle menetluse jätkamiseks.
2. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 13.06.
3. a määruse ja saadab asja halduskohtule tagasi menetluse jätkamiseks.
4. Asjas ei ole vaidlust selles, et X.X. esitas
5. a juunis ehk 30 päeva jooksul pärast seda, kui vastustaja oli 12.05.
6. a otsusega nr 6-12/179-3 kaebaja vaided tagastanud põhjusel, et kaebaja ei kõrvaldanud vaietes esinenud puudusi (ei esitanud vaiete eestikeelset tõlget), mida kaebaja pidas ebaseaduslikuks, halduskohtule vangla 04.04.
7. a ja 11.04.
8. a distsiplinaarkaristuste määramise käskkirjade peale tühistamiskaebuse. Tartu Halduskohus tegi 22.02.2023 kaebuse käiguta jätmise määruse, milles ütles: „Kuna pärast kohtule kaebuse esitamist on lõppenud kaebaja süüdimõistetu staatus 22.07.2022, ei ole vangla 04.04.
9. a ja 11.04.
10. a käskkirjade tühistamine kaebaja õiguste kaitseks enam vajalik. Vaatamata sellele, et kaebaja on uuesti vanglas kinnipeetu staatuses, puudub vaidlustatud käskkirjadel kaebaja õigustele jätkuv negatiivne mõju, mistõttu on need täielikult ammendunud. Kui haldusakt on täielikult ammendunud, on tühistamiskaebus menetluslikult lubamatu õiguskaitsevajaduse äralangemise tõttu. Arvestades eelnevat, tuleb kaebajal kohtule teada anda, kas ta soovib kaebusest loobuda või soovib ta esitada mõne muu nõude seonduvalt vangla käskkirjadega (näiteks vangla käskkirjade õigusvastasuse tuvastamise nõude). Kohus selgitab, et kaebusest loobumise korral lõpetab kohus asjas menetluse ning kaebaja ei saa 3 edaspidi esitada kohtule kaebust sama nõudega ning samal alusel (

§ 43lg 1 p 2, § 152 lg 1 p 3).

Käskkirjade õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamisel tuleb kaebajal täiendavalt põhjendada, miks on see tema õiguste kaitseks vajalik ja kuidas see aitab kohe või edaspidi kaasa kaebaja õiguste teostamisele või kaitsmisele.“ Kaebuse käiguta jätmise määruse tegemise aja seisuga, so ligi 9 kuu jooksul alates kaebuse esitamisest, ei olnud halduskohus esitatud tühistamiskaebust veel menetlusse võtnud. Kaebaja teatas halduskohtule, et ta tahab jätkata menetlust käskkirjade õigusvastasuse tuvastamise nõudes, sest ta tahab tulevikus esitada oma õiguste kaitseks vanglale kahjunõude. 14.03.2023 tegi halduskohus määruse, millega võttis kaebuse menetlusse tuvastamisnõudes: „Pärast kaebuse täpsustamist on kohtule esitatud Viru Vangla 04.04.2022. a käskkirja nr 6-3/283-1 ja 11.04.2022. a käskkirja nr 6-3/313-1 õigusvastasuse tuvastamise nõue vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 37 lg 2 p-le 6.“ Seega viitas halduskohus tavalise tuvastamiskaebuse esitamise alusele. Viru Vangla oma vastuses kaebusele ütles, et kaebus tuleks jätta läbi vaatamata, kuna

§ 45

lg 2 järgi pole kaebajal tuvastamiskaebuse esitamise õigust, sest hilisema hüvitamiskaebuse esitamise soov seda õigust ei anna. Pärast seda tegi halduskohus määruse, millega jättis X.X.-i tuvastamiskaebuse läbi vaatamata kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu põhjendusega, et kaebuse menetlemine Viru Vangla 04.04.2022. a ja 11.04.2022. a käskkirjade õigusvastasuse tuvastamise nõuetes ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik ja praegusel juhul ei olnud tegemist ka olukorraga, mil tulnuks kohaldada

§ 152

lg-t 2, kuna halduskohus ei olnud võtnud kaebust vangla käskkirjade tühistamise nõuetes veel menetlusse ega andnud pärast asjaolude muutumist (vaidlustatud käskkirjade ammendumist) seega kaebajale ka võimalust minna tühistamisnõuete menetlemiselt üle tuvastamisnõuetele. Praegusel juhul oli tegemist olukorraga, kus kaebaja täpsustas puuduste kõrvaldamise käigus kaebuse nõuet, märkides, et taotleb vangla käskkirjade õigusvastaseks tunnistamist, et kaitsta hiljem enda õigusi hüvitamisnõudega. Halduskohus leidis, et hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsusel vangla käskkirjade õigusvastasuse tuvastamise nõuete esitamise õiguse välistab käesolevas asjas

§ 45

lg 2, mille kohaselt ei anna hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks ning kaebajal on tõhusam enda õigusi kaitsta kahjunõude esitamisega pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist. 11. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole siiski käesoleva asja asjaolusid arvestades õige ega põhjendatud halduskohtu seisukoht, et

§ 152

lg 2 kohaldamine sõltub üksnes sellest, kas kohus jõudis tähtaegselt esitatud tühistamiskaebuse enne menetlusse võtta või mitte, kuigi muus osas on kõik sarnane jätkutuvastuse olukorraga, so halduskohus küsis tühistamiskaebuse esitanud kinnipeetava käest, et kuna kohtu hinnangul ei ole tühistamiskaebus enam tema õiguste kaitseks vajalik, kas ta soovib selle asemel mõne teist liiki kaebuse esitada (sisuliselt teisele nõudele üle minna) ja kaebaja ütleski, et ta soovib esitada tuvastamiskaebuse. Kaebaja poolt viidatud haldusasjades nr 3-22-31 ja nr 3-21-2281 oli tegemist sama kaebaja ja sisuliselt samade asjaoludega – X.X. esitas Viru Vangla käskkirjade peale tühistamiskaebuse ja tulenevalt tema vahepealsest süüdimõistetu staatuse lõppemisest küsis halduskohus kaebajalt, kas ta soovib üle minna tuvastamiskaebusele, kuna kõnealuste haldusaktide mõju kaebaja õigustele on halduskohtu hinnangul tema vahepealsest staatuse muutumisest tulenevalt täielikult ammendunud. Kaebaja seda soovis ja halduskohus lubas

§ 152lg 2 alusel üle minna tühistamiskaebuselt jätkutuvastamiskaebusele.

Ainus erinevus kahe viimatinimetatud asja ja käesoleva asja vahel on see, et nendes kahes asjas oli halduskohus võtnud tühistamiskaebused menetlusse, kuid käesolevas asjas ei olnud halduskohus ligi 9 kuu jooksul seda teinud. Ligi 9 kuud pärast tühistamiskaebuse esitamist on ringkonnakohtu hinnangul ilmselt möödunud mõistlik aeg selle menetlustoimingu tegemiseks, kuid seda enam peab halduskohus sellises olukorras tagama, et taoline viivitus ei mõjutaks lõpuks negatiivselt menetlusosaliste õigusi. Käesoleval juhul on 4 aga kaebaja osas nii juhtunud, sest tema tuvastamiskaebus, mis loeti tavaliseks tuvastamiskaebuseks, jäeti läbi vaatamata. Ringkonnakohus leiab, et arvestades käesoleva asja asjaolude sarnasust haldusasjadega nr 3-22-31 ja nr 3-21-2281 tulnuks ka siin analoogia korras kohaldada

§ 152

lg 2, sest kaebaja sisuliselt avaldaski soovi jätkutuvastuskaebusele üle minna ja tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele ülemineku põhjused olid ka samad. Sel juhul ei piira

§ 45lg 2 tuvastamiskaebuse lahendamist ka kahju hüvitamise eesmärgil.

Peale selle oleks tulnud arvestada ka asjaolu, et kaebaja esitas halduskohtule 2022. a juunis õigel ajal ja õiget liiki kaebuse – tühistamiskaebuse. 28.10.2020 asjas nr 3-20-580 tehtud määruse p-s 12 ütles Riigikohus järgmist: „Õigusvastasuse tuvastamise nõudele üleminek

§ 152

lg 2 alusel teenib ressursside otstarbeka kasutamise eesmärki olukorras, kus kohus ja menetlusosalised on kohtuasja menetluse käigus olulise osa vaidluse lahendamiseks vajalikust tööst ära teinud. Samuti on säte abiks kaebajale, kes on valinud oma õiguste kaitseks õigel ajal õige õiguskaitsevahendi, kuid kelle esitatud nõuet pole temast sõltumatult muutunud asjaolude tõttu enam võimalik rahuldada. Nende eesmärkide valguses ei ole kohus, kes otsustab kaebuse muutmise lubatavuse üle

§ 152

lg 2 alusel, seotud tuvastamiskaebuse esitamise piirangutega, mis on sätestatud

§ 45lg-s 2.

Küll aga peab tuvastamiskaebuse menetlemine olema kaebaja õiguste kaitseks vajalik. See võib nii olla näiteks juhul, kui kaebaja soovib esitada vaidlustatud haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise nõude või kui tuvastamiskaebuse rahuldamine aitaks kaebajal muul moel oma õigusi tulevikus tõhusalt kaitsta.“ Seega jätkutuvastuskaebusele üleminekul võib kaebaja õiguste kaitse vajadus tuleneda ka soovist tulevikus hüvitamiskaebus esitada ning taolise kaebuse rahuldamine annaks kaebajale reaalse eelise kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel. Kuna ka käesoleval juhul oli sisuliselt tegemist olukorraga, kus kaebaja valis oma õiguste kaitseks õigel ajal õige õiguskaitsevahendi, kuid kelle esitatud nõuet polnud temast sõltumatult muutunud asjaolude tõttu enam võimalik sellisena rahuldada, tulnuks kaebaja soovi minna üle tuvastamiskaebusele siiski lugeda jätkutuvastuskaebuse olukorraks § 152 lg 2 alusel olenemata sellest, et käesolevas asjas ei olnud halduskohus eelnevalt menetlusse võtnud esitatud tühistamiskaebust. Kaebajal endal polnud mingit võimalust mõjutada halduskohut ka selles asjas tühistamiskaebust varem menetlusse võtma. Samas ta ütles, et tahab esitatud tühistamiskaebuse asemel esitada tuvastamiskaebuse, kui kohus seda temalt küsis. Samuti võttis halduskohus kaebaja nn tavalise tuvastamiskaebuse esmalt menetlusse, pidamata seda

§ 45lg 2 alusel lubamatuks kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.

Mingeid muid uusi asjaolusid, mis oleksid tekkinud tuvastamiskaebuse menetlusse võtmise ja selle läbi vaatamata jätmise vahelisel perioodil ning mis oleksid kuidagi täiendavalt õigustanud tuvastamiskaebuse läbi vaatamata jätmist, ei ole halduskohus vaidlusaluses määruses välja toonud.

1. Kuigi Riigikohus selgitas 04.12.
2. a otsuses asjas nr 3-15-873 (p14), et juhul, kui kaebaja asendas haldusaktide tühistamisnõude õigusvastasuse tuvastamisnõudega, ei saa kohus enam tegeleda küsimusega, kas need tulnuks tühistada, peab ringkonnakohus siiski vajalikuks viidata ka halduskohtu teistsugusele praktikale sarnases olukorras. Asjas 3-21-2727 leidis Tartu Halduskohus näiteks, et olukorras, kus kinnipeetav muutus vahepeal vahistatuks ja siis uue kriminaalasja tõttu jälle süüdimõistetuks ning vanglast ta vahepeal reaalselt välja ei saanud, tuleb esitatud tühistamiskaebust edasi menetleda, sest kaebaja staatuse muutumine ei ole piisav väitmaks, et vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja mõju ja praktiline tähendus on kaebaja jaoks lõppenud. Ringkonnakohus oma lahendis nõustus sellega, öeldes vastuseks Tartu Vanglale muuhulgas, et ka karistuse kustumine ei pruugi tuua kaasa isiku suhtes haldusakti igasuguse õigusliku mõju lõppemist ja seetõttu ei saa järeldada, et isegi kohtumenetluse ajal distsiplinaarkaristuse kustumisel ei ole tühistamiskaebus enam lubatav. Eeltoodust tulenevalt oleks iseenesest ka käesolevas asjas 5 võinud arutleda selle üle, et kas vaidlustatud käskkirjade mõju lõppemine ikka oli selge või ei, sest ei kaebuse käiguta jätmise ega ka tuvastamiskaebuse menetlusse võtmise ajal, so ajal, kui kaebaja oli jälle kinnipeetav, ei olnud kaebajale 04.04.
3. a ja 11.04.
4. a käskkirjadega distsiplinaarkaristuste määramisest veel aastat möödas ehk vaidlustatud käskkirjad olid kehtivad. (allkirjastatud digitaalselt) 6