Obsah (4)

§ 242§ 16§ 33§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. oktoober 2023. a, Tartu kohtumaja Väärteoasja number 4-23-2571 Kohtunik Rutt Teeveer Väärteoasi S.R-i kaebus Polit

) § 16 lg 1, § 33 lg 2 p 8 ja § 56 lg 1 nõudeid ning pani toime

§ 242lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Menetlusalune isik esitas 19.06.

1. a vastulause, milles leiab, et kohtuväline menetleja rikkus oluliselt menetlusnorme. S.R eitab väärteoprotokollis kirjeldatud teo toimepanemist ja tema hinnangul ei ole tegu kooskõlas tehioludega. S.R taotleb väärteomenetluse lõpetamist. Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 17.07.
2. a otsusega väärteoasjas nr 2780,23,004738 karistati S.R-i liiklusseaduse § 242 lg 2 järgi rahatrahviga 20 trahviühikut ehk 80 eurot. 01.08.
3. a esitas S.R nimetatud otsuse peale kaebuse Tartu Maakohtule, milles taotleb kohtuvälise menetleja 17.07.
4. a otsuse nr 2780,23,004738 tühistamist ja VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse lõpetamist, kuna menetlusaluse isiku teos puuduvad väärteotunnused või alternatiivselt kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS §-des 29 või 30 sätestatud alustel. S.R leiab, et kohtuvälise menetleja otsus ei vasta VTMS nõuetele ning väärteomenetlusõigust on oluliselt rikutud. Menetlusalune isik esitas antud ajas vastulause. VTMS § 74 lõike 1 punkti 8 kohaselt tuleb otsuses märkida vastulauses esitatu mittearvestamise põhjendus. Kohtuvälise menetleja otsuses on küll märgitud, et vastulauses esitatut arvestatakse otsuse koostamisel, kuid ei selgu, millises osas vastulausega arvestati. Menetlusalusele isikule kättesaadavaks tehtud otsus ja ka 01.08.
5. a seisuga e-toimikus olev kohtuvälise menetleja otsus ei ole menetleja poolt allkirjastatud, otsusel puudub ka märge selle kohta, et otsus oleks menetleja poolt digitaalset allkirjastatud. VTMS § 74 lõike 2 kohaselt kirjutab otsusele alla selle teinud kohtuvälise menetleja ametnik ning VTMS § 150 lõike 1 punkti 5 kohaselt on väärteomenetlusõigust oluliselt rikutud juhul, kui menetleja ei ole otsusele alla kirjutanud. Menetlusalune isik on jätkuvalt seisukohal, et kohtuvälises menetluses on rikutud menetlusnorme sellega, et ilmselt on tunnistajad üle kuulatud ühel ja samal ajal. Menetlusaluse isiku jaoks ei ole usutav, et blanketile on jäänud automaatselt eelmise ülekuulamise aeg. Nimelt ei ole kuidagi usutav, et eelmine menetlustoiming on tehtud
6. aastal ja järgmine menetlustoiming elektroonilises registris alles
7. aastal. Pigem viitab see selgitus asjaolule, et tegemist võib olla nn copy paste meetodi kasutamisega. Menetlusalusele isikule kättesaadavatest väärteoasja materjalidest ei nähtu, et tunnistajate ülekuulamise aja kohta tehtud käsitsi parandused oleksid tingitud tehnilistest põhjustest ja asjaolust, et menetleja seda kohe ei märganud. Samuti puuduvad andmed (otsuses ka viited selle kohta), et tunnistajate ülekuulamist läbiviinud ametnik ei oleks enne ülekuulamist märganud parandada ülekuulamise algusaega ja aastaarvu. Juhul, kui kohtuväline menetleja oleks pidanud vajalikuks muuta tunnistajate ülekuulamise protokollis ülekuulamise kellaaega ja aastaarvu, oleks pidanud selle muutmise vormistama menetlusdokumendina so määrusena, kus oleks tulnud ära näidata ka muutmise põhjus. 2 / 14 S.R-i hinnangul ei ole kohtuväline menetleja võtnud seisukohta menetlusaluse isiku poolt vastulauses esitatud taotluste osas eraldi menetlusdokumendis so määruses ega lahendanud esitatud taotlusi ka otsuses. S.R tõi kaebuses välja, et otsuses on küll kirjeldatud, et menetlusalune isik reastus peateel otseliikuvale sõidukile ette, samuti seda, et oli kohustus anda teed peateel liikuvale sõidukile, viidatud on tunnistajate sõidukis olevale pardakaamera lindistusele ja tunnistajate ütlustele, kuid ei selgu pardakaamera lindistuse konkreetne asjaolu ja tunnistajate ütluste sisu, millest saaks sellise järelduseni jõuda. Otsusest ei nähtu, et kohtuväline menetleja oleks analüüsinud ja arvestanud/jätnud arvestamata menetlusaluse isiku poolt antud ütlused. Menetlusalune isik on seisukohal, et asjas on ja saab olla objektiivseks tõendiks pardakaamera salvestus. S.R-i sooritatud peateele sõitmine ei saanud põhjustada ega ka põhjustanud tunnistaja A. T. juhitud sõiduki pidurdamist. A. T. oli alustanud menetlusaluse isiku poolt juhitud sõidukist möödasõitu, seega edasiselt toimunu ei olnud seotud menetlusaluse isiku tegevusega. Pardakaamera salvestusest nähtub, et A. T. juhitud sõidukiga Audi samas sõidusuunas liigub menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduk Honda, mille taga olev Audi ei pidurda. Audi pidurdamine toimub alles siis, kui ta on asunud eest sõidusuunas liikuvast Hondast mööduma ja sõidukid asuvad kõrvuti. S.R leiab, et auto sõitis tema järel kuni tema elukohani, kus A. T. juhitud sõiduki kõrvalistmel istunud R. T. avaldas, et „sa debiilik keerasid mulle ette ja ohutuse mõttes tõmbasin ma käsipidurit“. Eelnev ütlus on S.R-i hinnangul kokkulangev ka pardakaamera salvestusega so hetkega, kui kella 09:28:57 ajal karjub juht „R.“, ehk moment, kui kõrvalistuja R. T. tõmbas käsipidurit. S.R-i hinnangul sõidukit juhtinud A. T. ei tajunud sellist olukorda, kus menetlusaluse isiku tegevuse tõttu oleks ta pidanud pidurdama ja selle tulemusena oleks sõiduk sattunud teepervele. Seda kinnitab tema arvates pardakaamera salvestus, millelt on näha, kuidas menetlusaluse isiku poolt juhitud sõidukile järgi sõites kella 09:31:16 ajal küsib kõrvalistuja R. T. „kutsun politsei välja vä“, millele vastab kella 09:31:19 – 09:31:20 ajal autot juhtinud A. T. „Ah, mille eest“. Menetlusalune isik on seisukohal, tema teos ei ole sellist põhjuslikku seost, mis oleks kaasa toonud A. T. poolt juhitud sõiduki pidurdamise, samuti ei ole ta rikkunud

§-de 16 lõike 1, 33 lõike 2 punkti 8 ja 56 lõike 1 sätteid. Seega on tegu valesti kvalifitseeritud

§ 242lõike 2 rikkumisena.

Menetlusalune isik on seisukohal, et isegi juhul, kui ta oleks tõepoolset väärteoprotokollis kirjeldatud teo toime pannud, oleks ka kohtuvälisel menetlejal tulnud kaaluda menetluse lõpetamist VTMS § 30 lõike 1 punkti 1 alusel. S.R pidas vajalikuks kaebuses rõhutada, et kindlustus on kahjujuhtumi menetlemisel jõudnud järeldusele, et kahju ei ole tekitatud. Menetlusalune isik sai 31.07.

1. a kindlustusest informatsiooni kahjujuhtumi lõpetamise kohta. ERGO Insurance SE kahjukäsitleja teatas, et kindlustusjuhtum lõpetati, hüvitist vastaspoolele ei makstud, sest nende hinnangul kahju ei tekkinud. Menetlusalune isik omab juhtimisõigust alates 06.04.
2. a ja töötab AS XXX XXX alates 28.06.
3. a. Töökohast on menetlusalust isikut iseloomustatud positiivselt. 3 / 14 Menetlusalune isik ei soovi kohtuistungist osa võtta ning nõustub kirjaliku menetlusega. Kohtuväline menetleja palus kirjalikus seisukohas jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kohtuvälise menetleja hinnangul S.R ei veendunud ristmikule lähenedes enne manöövri sooritamist selle ohutuses ning eiras „anna teed“ märgi nõudeid, mille tõttu keeras ette peateel liikunud sõidukile ja tekitas liiklusohtliku olukorra. Kohtuvälise menetleja meelest jätab menetlusalune isik tähelepanuta, et kohtuväline menetleja ei ole otsuses kirjutanud, et ei arvesta vastulausega, vaid vastupidi - on arvestanud vastulauses esitatuga otsuse koostamisel. Kuigi detailne analüüs selle kohta, millises osas vastulausega arvestati, on otsuses puudu, siis ei saa ette heita vastulauses esitatuga mittearvestamist, kuna see on selgelt vastuolus tegelikkusega, mis on kirja pandud.

§ 242

lg 2 võimaldab karistuseks määrata kuni 100 trahviühiku suuruse rahatrahvi või juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Menetlusaluse isiku vastulauset võeti arvesse ja seetõttu on temale ka määratud selgelt alla sanktsiooni keskmise määra olev kõigest 20 trahviühiku suurune rahatrahv. Kohtuväline menetleja juhib tähelepanu, et vastavalt VTMS § 114 lg 5 asub väärteotoimik kaebuse esitamise tähtaja jooksul kohtuvälise menetleja juures ja seda ei väljastata. Menetlusosalised võivad väärteotoimikuga tutvuda ja teha sellest väljakirjutusi või taotleda tasu eest koopiate tegemist toimiku materjalidest. Originaalotsus, millel on nähtav ka kohtuvälise menetleja allkiri, asub väärteotoimiku juures. Menetlusalusele isikule on tehtud digitaalselt kättesaadavaks üksnes lahendi koopia, kuid tal on alati võimalus tutvuda ka kogu toimikuga, kaasaarvatud allkirjastatud otsusega, mis asub Tartu politseijaoskonnas. Kohtuväline menetleja on juba varasemalt otsuses selgitanud, kuidas blanketile jääb automaatselt eelmise ülekuulamise aeg ning nii võib ka uute koostatavate ülekuulamiste puhul tähelepanematuse tõttu sattuda sisse vigu, mis on seotud just kellaaegadega või kuupäevadega. Täpsemalt selgitades on uurijal mitu võimalust, kuidas ja milliseid ülekuulamise võimalusi kasutada. Esimene võimalus on digitaalne politsei infosüsteem, mis genereerib kohe ülekuulamise protokollile väärteoasja numbri ja kuupäeva, ainult kellaajad tuleb ise märkida. Teine võimalus on kasutada paberblanketti, millele inimene annab omakäelised ütlused. Kolmas võimalus on eelsalvestatud blanketti kasutada ja seda arvutis ülekuulamise ajal täita. Kolmanda variandi puhul on vaja käsitsi arvutis muuta kuupäevad, sest alusblankett on tavaliselt selle kuupäevaga, mis ta kunagi arvutisse salvestamise ajal jäi ehk siis kõigil blankettidel on algselt täpselt sama kuupäev ja kellaaeg. Lisatunnuseks sellise blanketi puhul on puuduv väärteomenetluse number, mis tuleb sinna käsitsi juurde kirjutada. Kui vaadelda antud menetluse juures olevaid tunnistaja ülekuulamisi, siis on arusaadav, et uurija on kasutanud ülekuulamisel just kolmandat varianti ehk siis eelsalvestatud blanketti, millel peab käsitsi muutma nii kuupäevad ja kellaajad, kui ka kirjutama väärteoasja numbri. Antud juhul on tegemist inimliku eksitusega ja kohtuväline menetleja, kes viis läbi tunnistajate ülekuulamisi, on kahjuks jätnud tähelepanuta need detailid, mis on siis ka parandusena ülekuulamiseprotokollile märgitud, et andmed oleksid korrektsed. Seega ei saa nõustuda menetlusaluse isiku eelduste ja arvamustega. Kohtuväline menetleja leiab, et antud juhtumi puhul on piisavalt analüüsitud asjaga seotud detaile. Otsuse kirjelduses on välja toodud ka põhjusliku seose olemasolu. Peateel liikunud sõiduk hoidis eespool liikuvate sõidukitega suuremat vahet, kuna maantee oli lumine ja libe ning väljas oli pime. Kui menetlusaluse isiku juhitud sõiduk keeras peateele ette, siis vähenes peateel liikuva tagant läheneva sõidukiga pikkivahe ning kokkupõrke vältimiseks keeras 4 / 14 peateel liikuv sõiduk rooli vasakule ning sõitis lumevalli. Sellist õnnetust ei oleks saanud juhtuda, kui menetlusaluse isiku juhitud sõiduk ei oleks peateele ette keeranud ja liiklusohtlikku olukorda tekitanud. Kohtuväline menetleja peab vajalikuks selgitada, et VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib väärteomenetluse lõpetada, kui menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Selle otsustamiseks tuleb hinnata isiku süü suurust, kuid antud asjas ei ole menetlusalune isik oma süüd tunnistanud ega kahetsenud, mistõttu ei saa öelda, et süü on väga väike ja et menetluse peaks otstarbekusega lõpetama. Kui menetlusalune isik mõistab oma teo ohtlikkust, kahetseb ja teeb vastavad järeldused, et antud olukorda liikluses rohkem ei juhtuks, siis on mõistlik ja otstarbekas, et isikut ei karistata ja menetlus lõpetatakse, eriti veel, kui liiklusrikkumise tagajärjel ei teki varalist ega tervisekahju. Siinkohal on menetlusalune isik seisukohal, et kutselise juhina oskab ta reageerida erinevates ootamatutes olukordades ning leiab, et kolonnis liikuvale sõidukile ettekeeramine ei ole eluliselt usutav. Kahjuks peab kohtuväline menetleja tõdema, et liiklusohtlikke olukordi võivad tekitada nii kogenud kui ka algajad juhid ja eksimatuid inimesi ei ole olemas, eriti veel liikluskeerises, mida mõjutavad nii ilmastikuolud kui ka inimfaktorid. Kohtuväline menetleja nõustub asja lahendamisega kirjalikus menetluses. VTMS § 120 lõikest 1 tulenevalt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Kuivõrd nii menetlusalune isik S.R kui ka kohtuväline menetleja on nõus kirjaliku menetlusega, lahendab kohus VTMS § 120 lg 1 alusel väärteoasja kirjalikus menetluse pooli kohtusse kutsumata. Kohtuotsuse põhjendused VTMS § 123 lg 2 mõtte kohaselt vaatab maakohus väärteoasja läbi täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus, võttes arvesse menetlusaluse isiku ja kohtuvälise menetleja seisukohti, olles vahetult uurinud asjas esitatud tõendeid ja oma siseveendumuse kohaselt kõiki tõendeid nende kogumis hinnanud, leiab alljärgnevat. Esmalt analüüsib kohus kaebuses välja toodud väärteomenetlusõiguslikke rikkumisi ning seejärel võtab seisukoha S.R-ile etteheidetava väärteo ja selle tõendatuse osas. Viimaseks võtab kohus seisukoha S.R-ile kohaldatava karistuse osas. S.R viitas kaebuses VTMS § 74 lg 1 punktist 8 tulenevale kohustusele märkida kohtuvälise menetleja otsuses vastulauses esitatu mittearvestamise põhjendus. Kohus märgib, et otsuse koostamisel on vastupidiselt menetlusaluse isiku väitele siiski arvestatud tema vastulauses esitatuga. Seetõttu ei saagi otsus sisaldada põhjendust, miks vastulauses esitatut ei arvestatud. 5 / 14 S.R-i hinnangul ei selgu otsusest, millises osas vastulausega arvestati. Kohus nõustub siinkohal kohtuvälise menetlejaga selles, et kuigi otsuses on puudu detailne analüüs selle kohta, millises osas vastulausega arvestati, nähtub siiski otsusest, et menetlusaluse isiku vastulauset arvestati näiteks teo tehiolude analüüsil ja tunnistajate ülekuulamise protokollide kohta käivate etteheidete osas, samuti karistuse mõistmisel. Kohtuväline menetleja jõudis otsuses vastupidiselt S.R-i vastulauses esitatud väidetele järeldusele, et menetlusalune isik sooritas pöörde, reastudes teed andmata peateel otseliikuvate sõidukite ette, veendumata selle manöövri ohutuses ning tekitas teisele sõidukile ette keerates liiklusohtliku olukorra, mille tagajärjel vähenes pikivahe ja tagapool liikunud sõiduauto ei saanud jää ja lumiste teedeolude tõttu pidama ning tegi pirueti teepervel. Kuna menetlusalune isik liikus kõrvalteel ning soovis suubuda peateele, siis oli kohustus anda teed peateel liikuvale eesõigust omavale sõidukile. Menetlusaluse isiku juhitud sõiduauto Honda sooritas pöörde arvestamata peateel liikujatega ning reastus ette Audile, mis antud juhtumi tagajärjel paiskus tee pervele lumevaaludesse. Samuti selgitati otsuses, kuidas sattus tunnistajate ülekuulamise protokollile vale kuupäev. Menetlusaluse isiku vastulauset arvesse võttes määrati talle karistuseks rahatrahv alla sanktsiooni keskmise määra. Järgmise etteheitena tõi S.R kaebuses välja selle, et temale kättesaadavaks tehtud otsus ja ka e-toimikus olev otsus ei ole menetleja poolt allkirjastatud, mistõttu on VTMS § 150 lg 1 p 5 kohaselt väärteomenetlusõigust oluliselt rikutud. VTMS § 74 lõikest 2 tulenevalt kirjutab otsusele alla selle teinud kohtuvälise menetleja ametnik. Kohtuväline menetleja on kohtule esitanud koopia 17.07.

1. a originaal otsusest, mille on käsikirjas allkirjastanud Lõuna prefektuuri eriasjade uurija Cristel Jakobson. VTMS § 114 lõikest 4 tulenevalt esitatakse kaebus üldmenetluses tehtud otsuse peale maakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuvälise menetleja otsus on menetlusosalisele kohtuvälise menetleja juures kättesaadav ning vastavalt sama sätte lõikele 5 asub väärteotoimik kaebuse esitamise tähtaja jooksul kohtuvälise menetleja juures ja seda ei väljastata. Menetlusosalised võivad väärteotoimikuga tutvuda ja teha sellest väljakirjutusi või taotleda tasu eest koopiate tegemist toimiku materjalidest. Eelnevast tuleneb, et kohtuvälise menetleja poolt allkirjastatud originaal otsus asub väärteotoimiku juures ning S.R-il oli võimalus allkirjastatud otsuse originaaliga kohtuvälise menetleja juures tutvuda. Menetlusalusele isikule tehti digitaalselt kättesaadavaks üksnes lahendi koopia. Eeltoodust tulenevalt on kohus veendunud, et otsus on nõuetekohaselt allkirjastatud ja kohtuväline menetleja ei rikkunud VTMS § 74 lg 2 nõuet. Menetlusalune isik on seisukohal, et kohtuvälises menetluses on rikutud menetlusnorme sellega, et tunnistajad on üle kuulatud ühel ja samal ajal. Kohtuväline menetleja selgitas kirjalikus seisukohas tunnistajate ülekuulamise protokollis märgitud kuupäeva ja kellaaja parandamist järgnevalt. Uurijal on mitmeid võimalusi, kuidas ülekuulamise protokolle vormistada. Ühe variandina on uurijal võimalik kasutada eelsalvestatud blanketti ja seda arvutis ülekuulamise ajal täita. Sellisel juhul peab uurija käsitsi arvutis muutma ülekuulamise kuupäevad, sest algne blankett on tavaliselt selle kuupäevaga, mis ta kunagi arvutisse salvestati. Lisatunnuseks sellise blanketi puhul on puuduv väärteomenetluse number, mis tuleb käsitsi juurde kirjutada. Uurija ongi kasutanud ülekuulamisel just seda varianti ehk eelsalvestatud blanketti, millel peab käsitsi muutma nii kuupäevad ja kellaajad kui ka juurde lisama väärteoasja numbri. Tunnistajate ülekuulamise protokollidest nähtub, et väärteoasja number on kirjutatud käsitsi ning mõlemal protokollil on parandatud käsitsi aastaarvu. Tunnistaja A. T. ülekuulamise 6 / 14 protokollis on lisaks muudetud käsitsi ülekuulamise kellaaega. Ülekuulamise protokollides tehtud parandused, sh väärteoasja numbri käsitsi lisamine kinnitab kohtuvälise menetleja seisukohta, millist ülekuulamise protokolli koostamise viisi on antud juhul kasutatud. Kohtu arvates ei tähenda protokollis märgitud esialgne koostamise aastaarv
2. a seda, et eelnev protokoll koostati aasta aega tagasi, vaid nagu kohtuväline menetlejagi rõhutas, on protokollis nähtuv esialgne kuupäev sellest ajast, mil blankett arvutisse salvestati. Mõlemale protokollile on uurija kirjutanud „parandus õige“ ning kinnitanud seda allkirjaga. Kuivõrd kohtupraktikas on aktsepteeritud väärteoprotokollide käsitsi parandamist ilma määrust koostamata, kohaldub kohtu hinnangul sama põhimõte ka ülekuulamisprotokollide parandamisele. Kohtul puudub alus kahelda selles, et tunnistajad kuulati üle eraldi ning nõuetekohaselt. Kumbki tunnistaja ei ole avaldanud, et nad oleks koos üle kuulatud. Tunnistajate koos ülekuulamist ei saa kuidagi aimata ka ütluste sisust. Ülekuulamise protokollides kuupäeva ja kellaaja parandamine ei väära kuidagi tõendi usaldusväärsust ega lubatavust. Protokollides on muudatuste õigsust kinnitanud uurija M. Oidjärv oma allkirjaga. Tegemist oli inimliku eksitusega, kus uurijal ununes eelsalvestatud blanketil kuupäev ja kellaaeg ära muuta. S.R-i hinnangul ei ole kohtuväline menetleja võtnud seisukohta vastulauses esitatud taotluste osas ega lahendanud esitatud taotlusi määruses ega ka otsuses. Kohtuvälisel menetlejal on kohustus väärteo tõendamiseks kasutada enda kasutuses olevaid parimaid võimalikke vahendeid. Kohtuväline menetleja on kogunud väärteoasjas piisavalt tõendeid, et välja selgitada väärteo toimepanemise asjaolud. Üle on kuulatud nii menetlusalune isik kui ka kaks tunnistajat. Märkimisväärne tõend praeguses väärteoasjas on vaieldamatult pardakaamera salvestis ehk rikkumine on videosalvestatud. Kohtuväline menetleja on otsuse rajanud just nendele tõenditele ning ei ole pidanud vajalikuks täiendavaid tõendeid koguda. Samas tuleb nõustuda menetlusaluse isikuga selles, et kohtuväline menetleja oleks pidanud taotluse tõendite kogumiseks lahendama määrusega, kuid seda ei tehtud. Kohus saab eelneva vea kõrvaldada kohtumenetluse käigus, võttes tõendite kogumise vajalikkuse osas seisukoha otsuses. Tõendid, millele väärteoasja menetlemisel ja otsuse koostamisel tugineti, on ka kohtule esitatud ning need tõendid, mille kogumise vajadusele kaebaja viitab, puudub kohtu hinnangul väärteo asjaolude pinnalt tõendamisväärtus. Seda, milliseid tõendeid selles väärteomenetluses oluliste asjaolude väljaselgitamiseks vaja oli, otsustas praegusel juhul Lõuna prefektuur. Kohtu arvates on intsidendi olulised asjaolud nähtavad salvestiselt ning ütlustest, seetõttu ei ole vajalik ka kohtumenetluse käigus koguda täiendavaid tõendeid, sh ei ole vajalik välja selgitada A. T. sõiduki kiirust ega küsida eksperdi hinnangut salvestise kohta. Eeltoodu alusel leiab kohus, et täiendavate tõendite kogumiseks praeguses väärteoasjas puudub vajadus. S.R-i arvates ei nähtu otsusest, et kohtuväline menetleja oleks analüüsinud ja arvestanud/jätnud arvestamata menetlusaluse isiku poolt antud ütlused. Kuigi vaidlusaluses otsuses ei ole eraldi välja toodud menetlusaluse isiku ütlusi, on otsusest siiski jälgitavalt arusaadav, et kohtuväline menetleja on otsust tehes analüüsinud ja objektiivselt kirjeldanud asjaolusid, mis nähtuvad mh pardakaamera salvestiselt ning selle põhjal on jõutud järelduseni, milliseid liiklusseaduses sätestatud nõudeid S.R rikkus, samuti on kirjeldatud S.R-i tegevust ning analüüsitud põhjusliku seose olemasolu. Seega tugineb kohtuvälise menetleja otsus tõenditel, mida on peetud usaldusväärseks ning mille põhjal on loetud tegu tõendatuks. 7 / 14 Menetlusalune isik on seisukohal, et kohtuvälisel menetlejal oleks tulnud kaaluda menetluse lõpetamist VTMS § 30 lõike 1 punkti 1 alusel. Kuivõrd kohtuväline menetleja otsustas S.R-i siiski karistada, saab järeldada, et kohtuvälise menetleja hinnangul ei olnud menetluse lõpetamine VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel põhjendatud. Samale seisukohale asus kohtuväline menetleja kirjalikus seisukohas, millest tuleneb, et kuna menetlusalune isik oma süüd ei tunnistanud ega kahetsenud, ei saa öelda, et tema süü on väga väike ja et menetluse peaks otstarbekusega lõpetama.

§ 242

lg 2 sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud liiklusoht ning kui puudub käesoleva seaduse §-des 201–203, 205–207, 209, 211, 212, 214–219, 221–224 ja 226–241 sätestatud väärteokoosseis.

§ 16

lg 1 kohaselt peab liikleja olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda.

§ 33

lg 2 p 8 sätestab, et juht on kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid.

§ 56

lõikest 1 tuleneb, et ristmikule lähenedes peab juht olema eriti tähelepanelik ja arvestama ristmiku liiklusoludega. Juht peab sõitma sellise kiirusega, et tal on vajaduse korral võimalik sõiduk seisma jätta ja anda teed eesõigust omavale liiklejale. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 22.02.2011. a määruse nr 12 § 7 p 3 sätestab, et märk 221 „Anna teed” kohustab juhti andma teed lõikuval teel, enne lõikuvat sõidurada sõiduraja kohale koos tahvliga 882 „Kehtivusrada” panduna lõikuval sõidurajal ja tahvli 834 „Sõidueesõigusega liiklemise või peatee suund” olemasolul aga peateel või sõidueesõigusega teel sõitvale juhile. Kohus leiab, et tunnistajate ütlused, eeskätt Audi A6 pardakaamera videosalvestiselt nähtuv kinnitab S.R-i poolt

§ 16

lg 1,

§ 33

lg 2 p 8 ja

§ 56lg 1 nõuete rikkumist.

Tunnistaja A. T. andis ütlusi selle kohta, et

1. märtsil
2. a ajal, kui väljas oli pime, juhtis ta mootorsõidukit Audi A6 registreerimismärgiga XXX Valgast Tartu poole. Tema juhitud sõiduki ees olid ka teised sõidukid. Kuna teeolud olid libedad ja lumised, hoidis A. T. ees sõitva autoga korralikku pikkivahet. Antud teelõigul oli suurim lubatud kiirus 80 km/h ja üle selle A. T. enda sõnul kindlasti ei sõitnud. Autos viibisid lisaks A. T. ka tema XXX ja XXX R. T.. A. T. kirjeldas, kuidas järsku sõitis Külitse teelt peateele välja otse tema sõiduki ette mootorsõiduk, mille tõttu pidi A. T. pidurid põhja vajutama ja tegema äkkpidurduse. Tema juhitud sõiduk jäi seisma vastassuuna vööndis suunaga Valga poole. Tahavaate peeglist märkas A. T., et talle ette keeranud auto seisma ei jää, vaid liikus edasi Tartu suunas. Abikaasa R. T. ütles tunnistajale, et ta järgi sõidaks. Seda A. T. ka tegi. Ette keeranud auto jäi A. T. kirjelduste järgi lõpuks seisma XXX alevikus vanade kortermajade juures. A. T. jättis auto seisma ja nii tema kui R. T. väljusid autost, samuti teine autojuht. A. T. abikaasa R. T. tundis teise autojuhina ära ammuse töökaaslase S.R-i . S.R juhtis mootorsõidukit Honda Accord registreerimismärgiga XXX. A. T. väitis ütlusi andes, et ta oli šokis, siis ei märganud ta kohe politseid kutsuda, kuid õnneks oli neil autos kaamera, mis salvestas kogu juhtumi. Selle salvestuse andis A. T. politseile üle ning avaldas, et kaameral on kuupäev vale, kellaaeg on 09, kuid tegelikult peaks olema kell 21 õhtul. Tunnistaja R. T. kirjeldas 11.03.
3. a toimunud intsidenti järgnevalt. R. T. sõitis XXX A. T., kes juhtis mootorsõidukit Audi A6 registreerimismärgiga XXX, Valgast Tartu poole. Õhtul kella 21.30 ajal Külitse teeotsa juures märkas R. T., et peateele läheneb mööda kõrvalteed üks 8 / 14 mootorsõiduk, kes liigub aeglaselt peatee suunas. Tema ja abikaasa sõiduk oli kolonnis viimane. Järsku sõitis Külitse teeotsast tulnud sõiduk peateele ette ja pidurdas. Selle tõttu pidi ka abikaasa A. T. tegema äkkpidurduse. Äkkpidurduse tõttu kaotas nende sõiduk juhitavuse ja tegi pirueti vastassuunda ning sealt lumevalli. Kuna keegi vigastada ei saanud, ütles tunnistaja R. T. enda abikaasale, et sõida järele. Seda naine ka tegi ja nii nad sõidukile järgnesid, kuni XXX alevikuni isiku elukohani välja. Tunnistaja R. T. väitis, et ta tundis juhina kohe ära endise töökaaslase S.R-i. Kui R. T. küsis S.R-ilt, miks viimane ette keeras, vastas S.R , et tema hinnangul oli ruumi küll ja nad oleksid võinud vabalt mööda sõita, kui ta oleks ette jäänud. Tunnistaja R. T. mäletas, et S.R juhtis sõidukit Honda Accord, kuid registreerimisnumber talle ei meenu. Menetlusaluse isiku, tunnistajate A. T. ja R. T. ütlustega on tõendatud, et vaidlusalune sündmus leidis aset
4. märtsil
5. a kella 21.30 paiku ning tunnistaja A. T. ütlustest tulenevalt on pardakaamera salvestisel kellaaeg ja kuupäev vale, õige kuupäev on 11.03.
6. a ning kellaaeg 09 asemel on
7. Vaatamata sellele, et pardakaamera salvestisel on jäänud ekslikult vale kuupäev ja kellaaeg, ei muuda see ebausaldusväärseks salvestist kui tõendit. S.R-ile ette heidetava väärteo toimepanemise aeg on tuvastatav tema enda ning tunnistajate ütlustega. Sõiduki pardakaamera salvestiselt MOVI2537.avi nähtub, et väljas on pime ning sõidutee on kaetud lumega. Sõidurajal on lume alt näha tumedat teekatet ainult kahe rehvijälje jagu, ülejäänud tee on lumine. Salvestise alguses alates kell 09:28:30 on näha, kuidas pardakaamerat omav sõiduk (edaspidi sõiduk 1) liigub paremal sõidurajal, vastu tuleb vastassuunavööndis sõidukite kolonn. Kell 09:28:41 möödub vastutuleva kolonni viimane sõiduk. Kell 09:28:45 on näha järgmist vastassuunas vastu liikuvat sõidukite kolonni ning vasakul pool kõrvalteel peatee suunas liikuva sõiduauto (edaspidi sõiduk 2) tulesid. Vastutulevatest autodest teise sõiduki tagant kell 09:28:51 sooritab sõiduk 2 kõrvalteelt pealteele vasakpöörde. Kell 09:28:52 ütleb sõidukis 1 olev meesterahvas: „On vaja?“ ning samal hetkel lõpetab peateele ette keeranud sõiduk 2 manöövrit. Kell 09:28:54 on peateele ette keeranud sõiduk 2 sõiduki 1 ees ning sõiduki 1 juht reageerib kell 09:28:55 ette sõitnud sõidukile 2 signaali laskmisega ja rakendab samal ajal pidurid. Salvestiselt on näha, kuidas pidureid rakendades kaldub sõiduk 1 vastassuuna vööndisse, juht üritab autot stabiliseerida, sõiduk 1 libiseb, hetkeks on mõlemad sõidukid 1 ja 2 kõrvuti. Samal ajal, kui sõiduk 1 üritab autot kontrolli alla saada kell 09:28:59 on vastassuunavööndis näha lähenemas sõidukit. Seejärel teeb sõiduk 1 kell 09:28:01 pirueti ja peatub vastassuunavöödis lumevallis kell 09:29:
8. Kell 09:29:13 ütleb sõidukis 1 meesterahvas: „Pane järgi!“ ning sõiduki 1 juht järgneb kell 09:29:16 peateele ette keeranud sõidukile
9. Kell 09:29:43 on sõiduk 1 jõudnud sõidukile 2 järele ning sõiduki 1 juht laseb signaali ja vilgutab tuledega, kuid sõiduk 2 ei peatu, vaid sõidab edasi ning kell 09:29:58 teeb parempöörde. Sõiduk 1 järgneb sõidukile 2 järgnevad poolteist minutit, lastes signaali ja vilgutades tuledega. Salvestisel MOVI2540.avi on näha, kuidas sõiduk 1 jätkab salvestise järgi kell 09:37:30 sõidukile 2 järgnemist. Kell 09:38:39 pargib sõiduk 2 kortermaja ees olevale parkimiskohale ning kell 09:38:44 on näha, kuidas sõidukist 1 on väljunud naisterahvas, kes liigub parkinud sõiduki 2 suunas pardakaamera vaateväljast välja. Menetlusalune isik S.R andis juhtunu kohta ütlusi, millest nähtub, et 11.03.
10. a õhtul kella 21.30 paiku juhtis ta mootorsõidukit Honda Accord registreerimismärgiga XXX. Teeolud olid talvised. S.R kirjeldas, kuidas ta sooritas Külitsest vasakpööret Jõhvi-Tartu-Valga maanteele. Kui S.R oli vasakpöörde ära sooritanud, liikus ta mööda Jõhvi-Tartu-Valga 9 / 14 maanteed Tartu suunas. Tagant tulev sõiduk sooritas temast möödasõitu. Sellise järelduse tegi S.R sellest, et sõiduk möödus temast vasakult poolt. S.R-i sõidukist möödumise hetkel tegi mööduv sõiduk pirueti ja libises vastassuuna vööndisse tee äärde. S.R jätkas sõitu XXX suunas. S.R nägi küljepeeglist, et pirueti sooritanud sõiduk hakkas tema sõidukile järele sõitma ning jälitas teda kuni koduni. S.R parkis sõiduki maja ette ära ja väljus autost. S.R-i sõnul väljusid autost ka taga sõitnud sõiduki kaasreisija ja juht. Kõrvalistujana tundis S.R ära R. T. (T.), kellega tehti varasemalt koos XXX. S.R väitis ülekuulamisel, et R. T. ütles talle, et tõmbas ohutuse mõttes käsipidurit. S.R arvas, et kaebus on ajendatud sellest, et tal oli XXX R. mõningaid probleeme. Kohus peab tunnistaja A. T. ütlusi usaldusväärseteks. Tema ütlused on kooskõlas pardakaamera salvestusega ning riimuvad tunnistaja R. T. ütlustega. Kohus ei pea tunnistaja R. T. ütlusi usaldusväärseks osas, milles tunnistaja väitis, et Külitse teeotsast tulnud sõiduk pidurdas pärast peateele ette keeramist, kuivõrd need ütlused ei ole kooskõlas pardakaamera salvestusega. Muus osas on tunnistaja R. T. ütlused usaldusväärsed ning haakuvad tunnistaja A. T. ütlustega. Menetlusaluse isiku S.R-i ütlusi ei pea kohus usaldusväärseteks osas, milles ta väidab, et tagant tulev sõiduk sooritas möödasõitu, R. T. ütles talle, et tõmbas ohutuse mõttes A. T. juhitud sõidukis käsipidurit ning kaebus tema vastu esitati tema ja R. T. vahelistest varasematest probleemidest ajendatuna. S.R-i ütlused ei ole kooskõlas tunnistajate ütlustega ja ennekõike pardakaamera salvestusega. Kohtu arvates on S.R andnud ennastõigustavaid ütlusi ning ta on üritanud nii ütlusi andes kui ka kohtule kaebust esitades salvestisel nähtuvat enda kasuks tõlgendada, luues mulje olukorrast, mida tegelikkuses ei toimunud. Pardakaamera salvestuselt nähtub üheselt, et menetlusalune isik eiras liiklusmärgi 221 (anna teed) nõudeid, keerates peateel liikunud A. T. juhitud sõidukile ette. Sõidukit Audi A6 juhtinud A. T. ei jäänud selle ootamatu manöövri tõttu muud üle, kui järsult pidurdada ning selle tulemusel kaotas sõiduk juhitavuse ning sõitis vasakule teelt välja. Kuna S.R keeras enda sõidukiga peateele sellises olukorras, kus A. T. liikusid vastassuunas vastu teised sõidukid ehk S.R sooritas vasakpöörde peateele nende sõidukite tagant, oli A. T. nähtavus piiratud. A. T. nähtavusse ilmus S.R-i sõiduk salvestise järgi kell 09:28:51, seega oli A. T. olukorrale reageerimiseks aega kõigest 3 sekundit enne, kui S.R-i juhitud sõiduk oli juba A. T. sõidurajal tema sõiduki ees. Kohus ei nõustu S.R-i väitega selle kohta, et A. T. tegi tema sõidukist möödasõitu. Salvestiselt on näha, kuidas A. T. pidi talle ootamatult peateele ette keeranud S.R-i juhitud sõiduki tõttu järsku pidurdama ning just seetõttu kaldus A. T. auto vastassuunavööndisse. Seega leiab kohus, et A. T. ei teinud S.R-i juhitud sõidukist möödasõitu ning seetõttu on S.R-i sellekohased väited salvestisega ümber lükatud. Kohtu arvates ei ole täpselt aru saada, mis sõna lausus A. T. salvestisel kell 09:28:
11. Kumbki tunnistaja ei ole ütlusi andes rääkinud sellest, et R. T. oleks käsipidurit tõmmanud. Samuti ei saa sellist tegevust järeldada pardakaamera salvestiselt. Kas A. T. ütles „R.“ või mõne muu sõna, ei vähenda kuidagi S.R-i rolli juhtunus ega lükka ümber fakti, et tema tegevuse ja käitumise tagajärjel pidi A. T. pidureid rakendama ja seetõttu kaldus vastassuunavööndisse. S.R-i hinnangul ei saanud põhjustada ega ka põhjustanud tema sooritatud peateele sõitmine tunnistaja A. T. juhitud sõiduki pidurdamist. Menetlusalune isik on seisukohal, et sõidukit juhtinud A. T. ei tajunud sellist olukorda, kus menetlusaluse isiku tegevuse tõttu oleks ta pidanud pidurdama ja selle tulemusena oleks sõiduk sattunud teepervele. Seda kinnitab A. 10 / 14 S.R-i arvates pardakaamera salvestus, millelt on näha, kuidas tema poolt juhitud sõidukile järgi sõites kella 09:31:16 ajal küsib kõrvalistuja R. T. „Kutsun politsei välja vä“, millele vastab kella 09:31:19-09:31:20 ajal autot juhtinud A. T. „Ah, mille eest“. Kuna tema teos ei ole sellist põhjuslikku seost, mis oleks kaasa toonud A. T. juhitud sõiduki pidurdamise, on tegu valesti kvalifitseeritud

§ 242lõike 2 rikkumisena.

Kohus sellise seisukohaga ei nõustu ning seda alljärgnevatel põhjustel. Pardakaamera salvestiselt on näha, et peateel liikunud A. T. hoidis teiste eespool liikuvate sõidukitega pikkivahet, kuna maantee oli lumine ja libe, samuti oli sel ajal väljas pime. Nagu kohus ka eelnevalt tuvastas, sooritas S.R teed andmata vasakpöörde peateele, reastudes peateel liikuva autokolonni viimase sõiduki ette. Menetlusalune isik ei veendunud manöövri ohutuses. Tema tegevuse tagajärjel tekkis liiklusohtlik olukord, kus peateel liikunud A. T. sõiduki ja S.R-i sõiduki vahel pikkivahe vähenes järsult, mille tõttu pidi A. T. rakendama pidurid, kuivõrd reageerimiseks oli tal aega kõigest sekundid. A. T. ei saanud sõidukit pidama ja tema auto kaotas juhitavuse, kaldudes vastassuunavööndisse ja lõpetades autoga lumevallis. Kui S.R ei oleks peateele teed andmata ette keeranud, ei oleks eelnevalt kirjeldatud liiklusohtlikku olukorda tekkinud, seega on tema käitumine põhjuslikus seoses A. T. juhitud sõiduki pidurdamisega ning juhitavuse kaotamisega, seega eksisteerib põhjuslik seos liiklusohtliku olukorraga. Kohtu arvates ei kinnita politsei mittekutsumine menetlusaluse isiku väidet selle kohta, et A. T. ei tajunud enne pidurdamist S.R-i tegevuses ohtlikku olukorda. A. T. kirjeldas ütlustes, et ta ei kutsunud politseid seetõttu, et ta oli šokis. See on kohtu hinnangul eluliselt usutav põhjus. Pardakaamera salvestiselt on kuulda A. T. ja R. T. vaheline vestlus, kus arutatakse mh selle üle, et S.R sõidukit ei peata ja R. T. pakkus välja kutsuda politsei. Arvestades sündmuste kulgu, on arusaadav, et A. T. oli juhtunust šokis ja sel hetkel oli tema sihiks sõita S.R-ile järele, et tekkinud olukorra kohta selgitusi nõuda. Samuti selgitas A. T. ütlusi andes, et õnneks salvestus juhtum pardakaamerale. Sündmuste keskel mitte olles tagantjärele vaadates on kerge mitte mõista, miks politseid kohe ei kutsutud. Seda, kuidas inimene šokiseisundis reageerib, ei saa kunagi ette ennustada ega ka hukka mõista. Seega on kohus veendunud, et politsei mittekutsumine ei tähenda kuidagi, et A. T. ei oleks tundud S.R-i manöövris ohtlikkust. Ohu tajumisele viitab üheselt A. T. reaktsioon ehk ta tegu äkkpidurdamisel. A. T. poolt ohu tunnetamisele viitab ka fakt, et A. T. sõitis R. T. soovitusel S.R-i sõidukile järele. Kui A. T. poleks tajunud S.R-i tegevuses mingisugust ohtu või tema arvates ei põhjustanud S.R-i peateele keeramine äkkpidurdamise vajadust, polnud põhjust S.R-i sõidukile järgneda. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et S.R ei arvestanud manöövrit tehes tee- ja ilmastikuoludega, ta ei veendunud enne manöövri alustamist, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning ta ei andnud teed eesõigust omavale liiklejale. S.R tegi hooletu manöövri ja tekitas liiklusohu. Eelnevalt tuvastatud liiklusnõuete rikkumine ehk menetlusaluse isiku tegevus peateele hooletu keeramise näol enesega mööda peateed liikunud mootorsõidukile Audi A6 kahju, samuti sõidukis viibinud isikute tervisele kahju kaasa ei toonud. See põhjustas vaid liiklusohu. Järelikult on S.R-i tegevus õigesti kvalifitseeritud

§ 242sätete järgi.

Menetlusaluse isiku viidet sellele, et ERGO Insurance SE lõpetas kindlustusjuhtumi ning hüvitist vastaspoolele ei makstud, saab kohus arvestada S.R-i süü suuruse hindamisel. Lähtudes eeltoodust loeb kohus tõendatuks, et S.R juhtis 11.03.2023. a kella 21.30 paiku Tartu maakonnas Kambja vallas Külitse teel suunaga Jõhvi-Tartu-Valga mnt 11 / 14 mootorsõidukit Honda Accord registreerimismärgiga XXX ning eiras liiklusmärgi 221 (anna teed) nõudeid ja ei andnud teed mööda peateed Tartu suunas liikuvale mootorsõidukile Audi A6 registreerimismärgiga XXX, mida juhtis A. T.. Selle tulemusel pidi A. T. järsult pidurdama, mistõttu kaotas sõiduk juhitavuse ning sõitis vasakule teelt välja. S.R , veendumata manöövri ohutuses, põhjustas liiklusohtliku olukorra. Seega on tema tegevuses tõendamist leidnud

§ 242lg-s 2 ettenähtud väärteokoosseisu objektiivse külje tunnused.

Kohtul tuleb tuvastada ka väärteokoosseisu subjektiivse külje tunnused. Kohtuvälise menetleja hinnangul pani menetlusalune isik teo toime ettevaatamatusest. KarS § 15 lg 3 sätestab, et väärteona on karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 18 lõikest 1 tulenevalt ettevaatamatus on kergemeelsus ja hooletus ning sama sätte lg 3 kohaselt paneb isik teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Menetlusalusele isikule heidetakse

§ 56lg 1 järgi ette hoolsuskohustuse rikkumist.

Mootorsõiduki juht saab võimaliku ohu tekkimist esmajoones ennetada seeläbi, et ta on ristmikule lähenedes eriti tähelepanelik ja arvestab ristmiku liiklusoludega. Juht peab enne paigalt liikuma hakkamist ja manöövri alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid. Kui juht ei veendu, et peateele keeramine on ohutu, pole võimalik rääkida ka sellest, et ta toimib eriti tähelepanelikult. Praegusel juhul S.R ei olnud ristmikule lähenedes eriti tähelepanelik ega arvestanud ristmiku liiklusoludega ja jättis veendumata manöövri ohutuses ehk selles, kas tema tegevus takistab või ohustab peateel liiklejaid. Seega rikkus S.R

§ 56

lg-s 1 sätestatud hoolsuskohustust ehk ta ei olnud ristmikule lähenedes eriti tähelepanelik ega arvestanud ristmiku liiklusoludega, mille tõttu põhjustas liiklusohtliku olukorra. Seega on täidetud ka väärteo subjektiivse külje tunnused. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. Kohtu seisukoht karistuse osas Kuivõrd S.R taotles alternatiivselt väärteomenetluse lõpetamist VTMS §-s 30 sätestatud alusel, tuleb kohtul hinnata, kas väärteomenetlus tuleks lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Nimelt juba alustatud väärteomenetluse võib otstarbekuse kaalutlustel lõpetada nii kohtuväline menetleja kui ka kohus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku §-s 202 sätestatut, s.o kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-91-13, p 15). Seega näeb seadus ette õigusliku aluse väärteomenetluse lõpetamiseks juhul, kui kohus leiab, et asetleidnud rikkumine on isiku väärteo korras karistamiseks ebaoluline või vähetähtis (RKKKo nr 3-1-1-5-16, p 8). Kohtu arvates ei ole S.R-i tegu ebaoluline või vähetähtis. S.R keeras pimedal ajal rasketes ilmastikuoludes suure liiklustihedusega libedal maanteel sõitnud eesõigust omavale teisele sõidukile ette. S.R-i käitumise tagajärjel pidi peateel liikunud sõiduk pidurdama, sõiduk kaldus libeduse tõttu vastassuunavööndisse ja tegi maanteel pirueti. S.R , hoolimata sellest, et tema tegevuse tõttu tekkis ohtlik olukord, enda sõidukit ei peatanud ega veendunud, kas teises sõidukis viibinud isikud jäid terveks või vajavad abi, vaid ta sõitis peatumata edasi enda koju. S.R on ilmekalt näidanud oma üleolevat suhtumist tekkinud olukorda ja teises sõidukis viibinud isikutesse, kus muuhulgas oli ka XXX. Selline käitumine vajab hukkamõistu, mistõttu eksisteerib praeguses väärteoasjas ka avalik menetlushuvi. Politsei 12 / 14 kohustus on taolistele rikkumistele reageerida, vastasel korral ei ole tagatud liiklusohutus ega ka õiguskorra kaitsmise huvid. Praegusel juhul ei ole menetlusalune isik oma tegu vähimalgi määral tunnistanud, ta on oma käitumist igati õigustanud, seega ei ole ta oma käitumist kahetsenud ega sellest vastavaid õigeid järeldusi teinud. Seetõttu on kohus veendunud, et oportuniteediprintsiibi rakendamine võib tingida S.R-i poolt väärtegude toimepanemise jätkamise. Kohus leiab, et nii eripreventiivsest kui ka üldpreventiivsest vajadusest lähtuvalt on menetlusaluse isiku karistamine tingimata vajalik.

§ 242

lg-s 2 sätestatud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut

§ 242

lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 20 trahviühikut ehk 80 eurot. Kohus peab käesolevas väärteoasjas lahendama ka küsimuse, kas kohtuvälise menetleja tehtud väärteootsus on määratud karistuse osas seaduslik ja põhjendatud. KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. S.R-i süü suurust hinnates arvestab kohus sellega, et S.R ei arvestanud enda sõidukiga peateele ette keerates tee- ega ilmastikuoludega. S.R pani talle etteheidetava väärteo toime pimedal ajal ning teel, mis oli libe ja kaetud paksu lumega. S.R otsustas sõidukite kolonni tagant ootamatult keerata peateele ette teises sõidukite kolonnis viimasena sõitnud A. T. juhitud sõidukile. Menetlusaluse isiku käitumise tagajärjel tekkis olukord, kus A. T. oli äärmiselt vähe aega olukorrale reageerida ning ta kaldus autoga vastassuunavööndisse, sõiduk kaotas juhitavuse ja tegi pirueti, sõites lõpuks teisel pool teed lumevalli. Menetlusalune isik omab juhtimisõigust alates 06.04.

1. a ja töötab XXX AS-s XXX alates 28.06.
2. a. Töökohast on menetlusalust isikut iseloomustatud positiivselt ning kirjeldatud, et ametikohal on tema tööülesanneteks erinevate materjalide vedu üle Eesti, millega kaasneb igapäevane osalemine liikluses nii maanteel kui linnas. Ka S.R-i enda hinnangul omab ta kogemust hinnata objektiivselt liiklusolukorda. Eelnevalt nimetatud asjaoludest hoolimata tegi S.R läbimõtlemata ja hooletu manöövri ning tekitas liiklusohtliku olukorra. Kogenud juhina oleks S.R pidanud mõistma, et halva nähtavusega libedale ja lumega kaetud maanteele tuleb keerata sellisel juhul, kui ta peateel liikuvaid sõidukeid ei takista. Menetlusalune isik oleks pidanud veenduma, et tema tegevus ei põhjustaks liiklusohtlikku olukorda, kus peateel liikuv sõiduk ei jõua reageerida. Kohus võtab arvesse ka seda, et õnnelikul kombel A. T. juhitud sõidukile varakahju ei tekkinud, samuti jäid terveks autos viibinud isikud. Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt S.R-i kriminaal- ega väärteokorras karistatud ei ole. Kohtu jaoks on kõnekas S.R-i suhtumine toime pandud teosse, samuti tema käitumine teo järgselt ja kaebuse esitamisel. Pärast peateel liikunud A. T. oma sõidukiga ette keeramist ei peatunud ta, et veenduda selles, kas vastassuunavööndisse kaldunud ja juhitavuse kaotanud sõidukis olnud isikud jäid terveks. Selle asemel jätkas S.R sõitu koju, isegi pärast seda, kui A. T. enda sõidukiga talle järgnes, tuledega vilgutas ja signaali lasi, et menetlusalusele isikule märku anda, et viimane peatuks. S.R peatus alles koju jõudes, kui tema teekond 13 / 14 koju lõppes. S.R ei ole kordagi oma tegu tunnistanud, samuti ei ole ta mõistnud oma teo ohtlikkust. Menetlusalune isik on asunud etteheiteid tegema A. T., väites, et tunnistaja tegi tema sõidukist möödasõitu ning S.R-i tegevus ei saanud mitte kuidagi põhjustada väärteoprotokollis kirjeldatud äkkpidurdust, sõiduki juhitavuse kaotamist ja teelt väljasõitu. Kaebuses on menetlusalune isik välja toonud, et temal on tulnud seoses antud sündmusega osaleda erinevates menetlustes ca 4 kuud, mis loomulikult on avaldanud mõju tema igapäevategemistele, vajalik on olnud erinevate menetluste asjaoludega tutvumine, omapoolsete vastuste, vastulausete jm asja menetluse seisukohalt vajalike menetlusdokumentide koostamiseks vajaliku juriidilise konsultatsiooni saamine. Kohus juhib S.R-i tähelepanu sellele, et need ebameeldivad tagajärjed on põhjustatud tema enda käitumisest ning on paratamatult süüteo toimepanemise üheks tagajärjeks. Kohtu arvates on S.R-i suhtumine äärmiselt küüniline, kuivõrd menetlusalune isik tajub üksnes temale endale tekkinud ebamugavusi, kuid on jätnud tähelepanuta selle, kuidas mõjus tema tegu teises sõidukis viibinud isikutele, tunnistajatele A. ja R. T.. Märkimist väärib ka see, et juhitavuse kaotanud ja lumevalli sõitnud autos viibis ka tunnistajate XXX. Seega ei ole S.R oma teo tõsidust mõistnud ega kohtu arvates ka oma käitumisest vastavaid järeldusi teinud. Menetlusaluse isiku tegevuses KarS §-s 57 sätestatud kergendavaid ega KarS §-s 58 sätestatud karistust raskendavaid asjaolusid ei esine. Arvestades väärteo toimepanemise asjaolusid, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, samuti lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja võimalusest mõjutada S.R-i edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, täidab tema karistamisel eesmärke rahatrahvi kohaldamine. S.R-ile on põhjendatud mõista rahatrahv alla sanktsiooni keskmist määra, nagu seda on teinud kohtuväline menetleja. Rahatrahv alla sanktsiooni keskmist määra vastab menetlusaluse isiku teole, tema süüle ning on kooskõlas ka karistuse üldpreventiivse eesmärgiga. Seega jätab kohus kohtuvälise menetleja määratud rahatrahvi muutmata. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus S.R-i kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja määratud karistuse muutmata ning leiab, et käesoleval juhul on KarS § 56 lg 1 mõtte kohaselt põhjendatud S.R-i karistada rahatrahviga 20 trahviühikut s.o 80 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Rutt Teeveer Kohtunik 14 / 14