← Eesti

2-18-12957/38

Obsah (5)§ 156§ 158§ 63§ 141§ 299

KOHTUMÄÄRUS Kohtu nimetus Harju Maakohus Kohtunik Toomas Ventsli Kohtujurist Allar Kirikmäe Määruse tegemise aeg ja koht 13. mai 2022.a, Tallinna kohtumaja, Lubja tn 4, Tallinn Tsiviilasja number 2-18

) § 156 lg 1 ls 1 sätestab, et omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja.

§ 156

lg 1 järgi on juurdepääsu määramise eelduseks juurdepääsu puudumine avaldaja kinnisasjale avalikult kasutatavalt teelt. Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusraamatu registriossa nr 26101 on kantud kinnisasi asukohaga Harju maakond, Tallinn, Kesklinna linnaosa, Pärnu mnt 15 // Tatari tn 2 (sihtotstarve ärimaa 100%, katastritunnus 78401:106:0060) (valitsev kinnisasi). Kinnisasja omanik on avaldaja. Asjaolud on tõendatud kinnistusraamatu registriosa väljatrükiga (I kd, tl 86). Kinnistusraamatust nähtuvalt on valitseva kinnisasja kinnistu tekkinud 24.04.1995 kinnistusraamatu registriosa avamisega (I kd, tl 86). Valitseval kinnisasjal on ühine piir Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusraamatu registriossa nr 26037801 kantud kinnisasjaga, mille asukoht on Harju maakond, Tallinn, Kesklinna linnaosa, Allika tänav // Lätte tänav // Sakala tänav T2 // Tatari tänav T1 (sihtotstarve 100% transpordimaa, katastritunnus 78401:106:0039) (Tatari tänav), mille omanikuna on kinnistusraamatusse kantud Tallinna linn. Samuti on valitseval kinnisasjal ühine piir Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusraamatu registriossa nr 26084301 kantud kinnisasjaga, mille asukoht on Harju maakond, Tallinn, Kesklinna linnaosa, Pärnu maantee T2 (sihtotstarve 100% transpordimaa, katastritunnus 78401:101:4385) (Pärnu maantee), mille omanikuna on kinnistusraamatusse kantud Tallinna linn. Lisaks on valitseval kinnisasjal ühine piir Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusraamatu registriossa nr 25045901 kantud kinnisasjaga, mille asukoht on Harju maakond, Tallinn, Kesklinna linnaosa, Pärnu mnt 17 // Tatari tn 4 (sihtotstarve 100% ärimaa, katastritunnus 78401:106:0033) (teeniv kinnisasi), mille omanikuna on kinnistusraamatusse kantud puudutatud isik (I kd, tl 87). Kinnistusraamatust nähtuvalt on valitseva kinnisasja kinnistu tekkinud 08.06.2010 kinnistusraamatu registriosa avamisega (I kd, tl 87). Avaldaja kinnisasi piirneb Tatari tänava ja Pärnu maanteega, mis on 100% transpordimaa sihtotstarbega, kuuluvad kohalikule omavalitsusele ning on avalikult kasutatavad teed. Eeltoodut arvestades tuleb kontrollida, kas vaatamata avalikult kasutatavate teedega piirnemisele puudub valitsevale kinnisasjale vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt. Valitseval kinnisasjal asuv hoone on projekteeritud ja ehitatud selliselt, et valitseval kinnisasjal asuva hoone parkla sissepääs ei piirne Tatari tänava ja Pärnu maanteega. Kohus leiab, et avaldaja kinnisasjale puudub

§ 156lg 1 mõistes juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt.

Kuigi avaldaja kinnisasi piirneb Tatari tänava ja Pärnu maanteega, ei ole avaldaja kinnisasjal asuva hoone garaažist võimalik pääseda tänavale ilma puudutatud isiku kinnisasja kasutamata. Kohtu hinnangul ei ole välistatud, et kinnisasjal asuva hoone olulise ümberehitamise tulemusel on võimalik rajada juurdepääs Tatari tänavale ilma puudutatud isiku kinnisasja kasutamata, kuid kohus peab seda avaldaja jaoks ebamõistlikult koormavaks. Kohus arvestab seejuures, et hetkel kasutuses oleva juurdepääsu asukoht on olnud kasutuses enne puudutatud isikule kuuluva kinnistu esmakinnistamist ning avaldaja kinnisasjal asuva hoone projekteerimisel on juurdepääsu praeguse asukohaga arvestatud. Kuivõrd juurdepääs on rajatud enne teeniva kinnisasja esmakinnistamist, ei saa lugeda juurdepääsu rajamist selle praegusesse asukohta enda ilmajätmisena toimivast juurdepääsust. Eeltoodut arvestades on avaldajal kohtu hinnangul õigus nõuda juurdepääsu üle naaberkinnisasja. 4

(10)5. Avaldaja taotleb juurdepääsu määramist üle puudutatud isikule kuuluva teeniva kinnisasja. Menetlusosalised ei vaidle, et avaldaja soovib juurdepääsu määramist asukohta, mida on varem juurdepääsuna kasutatud. Kohus hindab võimaliku juurdepääsutee maakorralduslikku võimalikkust. Kohtu hinnangul on juurdepääs maakorralduslikult võimalik, mis nähtub muuhulgas sellest, et juurdepääsu on kasutatud pikka aega. Tee on olemas. Soovitav juurdepääsu asukoht on läbipääsetav sõidukitega, mida on võimalik parkida valitseval kinnisasjal asuvasse garaaži. Tallinna linn on aktsepteerinud valitsevale kinnisasjale hoone püstitamist selliselt, et juurdepääsutee kujutab endast pealesõitu Tatari tänavale. See nähtub nii Tallinna linna kinnitustega krundi plaanist (I kd, tl 8) kui ka valitseval kinnisasjal asetseva hoone asendiplaanist (I kd, tl 10). Kohtu hinnangul on juurdepääsutee määramine senisesse asukohta maakorralduslikult võimalik. 6.

§ 156

lg 1 ls 4 kohaselt tuleb arvestada juurdepääsu määramisel koormatava kinnisasja omaniku huve. Juurdepääsu määramise eelduseks on juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega (vt ka RKTKm 3-2-1-170-12 p 10). Kohus leiab, et olemasoleva juurdepääsu kasutamiseks on eelnevalt välja kujunenud tava ning see ei ole toimunud omavoliliselt. Asjaolu, et juurdepääsu rajamine ja kasutamine ei ole toimunud omavoliliselt, kinnitab avaldaja, H. K., kes oli teeniva kinnisasja kaasomanik, ning Tallinna Südalinna Kinnisvarahoolduse ME direktori T. Õ. 1997.a teeservituudi seadmise eelkokkulepe (I kd, tl 9). Samuti kinnitab väljakujunenud tava olemasolu asjaolu, et teeniva kinnisasja eelmised omanikud ei ole avaldajal takistanud juurdepääsu kasutamist. Kohtu hinnangul nähtub avaldaja esitatud tõenditest, et juurdepääsuga selle praeguses asukohas arvestati valitsevale kinnisasjale hoone projekteerimisel ja ehitamisel. Eeltoodut arvestades puuduvad kohtu hinnangul mõjuvad põhjused, mis annaksid alust senise juurdepääsu asukoha muutmiseks. Senise juurdepääsu kaotamine piirab avaldaja võimalusi kasutada valitsevat kinnisasja ja sellel asuvat hoonet viisil, millega arvestati hoone projekteerimisel ja ehitamisel. Uue juurdepääsu rajamise võimalused on piiratud maakorralduslikult ning seotud täiendavate oluliste kuludega. Teenival kinnisasjal asuva juurdepääsu kasutamise jätkamine ei muuda senist olukorda, seejuures ei piira puudutatud isiku poolt kinnisasja kasutamist võrreldes senise kasutamisega. Puudutatud isiku huvisid riivab eelkõige see, et tema võimalused teeniva kinnisasja sisehoovi senisest erinevalt kasutada on piiratud. Asjaolu, et puudutatud isik soovib asuda teeniva kinnisasja hoovi senisest erineval otstarbel ei kaalu kohtu hinnangul käesoleval juhul üles avaldaja huvi kasutada senist juurdepääsu. Kohus leiab, et puudutatud huvide riive kompenseerib juurdepääsu kasutamise eest makstav tasu. Kohus valib määratava juurdepääsu maakorralduslikult võimalike juurdepääsuteede seast. Kohtu hinnangul ei ole menetlusosalised kohtule kirjeldanud võimalikke alternatiivseid juurdepääsuteede asukohti, kuhu oleks võimalik juurdepääs määrata. Seetõttu määrab kohus juurdepääsu selle senisesse asukohta. Kohus rahuldab avalduse kinnistusraamatu registriossa numbriga 26101 kantud kinnisasjale (asukoht Harju maakond, Tallinn, Kesklinna linnaosa, Pärnu mnt 15 // Tatari tn 2 (sihtotstarve ärimaa 100%, katastritunnus 78401:106:0060) juurdepääsu määramiseks avalikult kasutatavalt teelt asukohaga Harju maakond, Tallinn, Kesklinna linnaosa, Allika tänav // Lätte tänav // Sakala tänav T2 // Tatari tänav T1 (sihtotstarve 100% transpordimaa, katastritunnus 78401:106:0039, registriosa nr 26037801) üle kinnistusraamatu registriossa numbriga 25045901 kantud kinnisasja (asukoht Harju maakond, Tallinn, Kesklinna linnaosa, Pärnu mnt 17 // Tatari tn 4, sihtotstarve 100% ärimaa, katastritunnus 78401:106:0033). Juurdepääsutee täpne asukoht ja suurus määratakse kindlaks juurdepääsu tingimustena. 7. Avaldaja on taotlenud juurdepääsu määramist selliselt, et valitseva kinnisasja omanikul ja omanikult nõusoleku saanud isikutel on õigus kasutada juurdepääsuteed tähtajatult, ööpäevaringselt, igapäevaselt ja aastaringselt, jalgsi ja igat liiki transpordivahendiga.

§ 156

lg 1 järgi eeldatakse, et juurdepääsuõigus annab õiguse kasutada teed jalgsi, jalgrattaga või muul sellesarnasel viisil liikumiseks (vt ka V. Murumets.

§ 156

. –

kommentaar, lk 605, komm 3.3.2). Kui 5

(10)kohus määrab

§ 156

lg 1 alusel juurdepääsuõiguse, peab kohus määrama, milliste liiklusvahenditega on valitseva kinnisasja omanikul õigus teenivat kinnisasja kasutada. Juurdepääsuõigus peab andma valitseva kinnisasja omanikule tegeliku võimaluse oma kinnisasja kasutada. Samas ei tohi kohus määrata juurdepääsuõigust suuremas mahus, kui see valitseva kinnisasja omanikule kinnisasja kasutamiseks on vajalik. Kohus arvestab, et puudutatud isik ei ole taotlenud juurdepääsu kasutamise ajalist reguleerimist avaldaja taotletust erinevalt. Samuti arvestab kohus, et puudutatud isik ei ole taotlenud, et kohus kitsendaks transpordivahendite ringi, millega avaldaja soovib valitsevale kinnisasjale pääseda. Kohus määrab eeltoodut arvestades juurdepääsu kasutamise tingimuseks, et valitseva kinnisasja igakordsel omanikul ja valitseva kinnisasja omanikult nõusoleku saanud isikul on õigus ööpäevaringselt, igapäevaselt, aastaringselt ja tähtajatult kasutada juurdepääsu jalgsi, kergliiklusvahenditega ja mootorsõidukitega. Avaldaja on taotlenud, et juurdepääsu korrahoidmise kohustus pannakse avaldajale. Puudutatud isik on taotlenud sama. Kohus määrab eeltoodut arvestades, et avaldaja on kohustatud juurdepääsuteed enda kulul korras hoidma ja hooldama. Avaldaja on taotlenud, et kohus määraks juurdepääsutee pikkuseks 16 meetrit ja laiuseks 3,66 meetrit, millest tulenevalt on juurdepääsu pindalaks 45,7 ruutmeetrit. Puudutatud isik on leidnud, et juurdepääsutee laius on vähemalt 4,41 meetrit ning juurdepääsu pindala on 58 ruutmeetrit. Avaldaja ja puudutatud isik vaidlevad selle üle, milline peaks olema juurdepääsutee pindala. Puudutatud isik leiab, et tal puudub vajadus kasutada avaldaja kinnisasja enda kinnisasjale pääsemiseks. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et avaldajal on oma kinnisasjale pääsemiseks vaja kasutada puudutatud isiku kinnisasja. Kohtu hinnangul on võimalik piiritleda teetõketega avaldaja juurdepääsuks kasutatav ala ning puudutatud isiku juurdepääsuks kasutatav ala, et välistada naaberkinnisasjade võimalikud vaidlused selle üle, kas juurdepääsutee kasutamine jääb määratud piiridesse. Samas on naaberkinnisasjadel asuvate hoonete kuja arvestades selline lahendus ebamõistlik, sest muudab juurdepääsu kasutamise keeruliseks. Samuti võib teetõkete paigutamine takistada suuremate sõidukite (nt eriotstarbelised sõidukid) pääsemist nii avaldaja kui ka puudutatud isiku kinnistutele. Kui jätta avaldajale juurdepääsuks määratav ala teetõketega eraldamata, pole võimalik tagada, et avaldaja kinnisasjale pääsemiseks kasutatakse puudutatud isiku kinnisasja, mis ei ole juurdepääsutee osaks. Kohus peab arvestama, et juurdepääsuteed hakatakse kasutama garaaži pääsemiseks, st valdavalt sõiduautodega. Kuivõrd erinevate sõidukijuhtide arv on suur (vt määruse põhjendava osa p 8), saab eeldada, et juurdepääsuteed kasutavate sõidukijuhtide sõiduoskused on erinevad. Kohtu määratud juurdepääsu kasutamise keerukusaste ei tohi olla kõrge, et juurdepääsu saaks kasutada keskmine sõidukijuht. Samuti peab kohus juurdepääsu määramisel arvestama, et kohtu määratava juurdepääsu kasutamine ei tekitaks naaberkinnisasjade omanike vahel uusi vaidlusi. Avaldaja taotletud ulatuses juurdepääsu määramine tooks seetõttu kaasa juurdepääsu kasutamise keerukuse ning ei välista naaberkinnisasjade omanike võimalikke vaidlusi juurdepääsutee kasutamise üle. Puudutatud isiku avaldatud ulatuses juurdepääsu määramine võimaldab juurdepääsutee mõistlikku kasutamist. Kohus arvestab seejuures, et kahe hoone vaheline ala (kuja) laiusega 4,41 meetrit langeb muust kasutusest välja. Puudutatud isikul puudub võimalus kahe hoone vahelist sissesõiduks kasutatavat ala kasutada muul viisil kui transpordimaana. Seetõttu on põhjendatud juurdepääsu määramine selliselt, et kahe hoone vaheline ala määratakse täies ulatuses juurdepääsutee osaks. Samuti määrab kohus juurdepääsutee osaks teenival kinnisasjal asuva sisehoovi osa, mis on vajalik valitseval kinnisasjal asuvasse garaaži sissesõitmiseks. Kohus määrab juurdepääsu asukohaks lõigu alates kinnistusraamatu registriossa nr 26101 kantud kinnisasja piirist üle kinnistusraamatu registriossa nr 25045901 kantud kinnisasja hoonestamata osa kuni kinnistusraamatu registriossa nr 26037801 kantud kinnisasja piirini (peale- ja mahasõit Tatari tänavalt). Kohus määrab juurdepääsu ulatuseks 58 ruutmeetrit vastavalt puudutatud isiku taotletule. Juurdepääsu asukoht on tähistatud määrusele lisatud skeemil rohelise värviga.

§ 158

lg 1 järgi peab tehnovõrgu või -rajatise eesmärk olema teise kinnisasja eesmärgipärase kasutamise või majandamise võimaldamine. Kohtu hinnangul ei kanna teealune küttekaabel eraldi eesmärki võimaldada teise kinnisasja eesmärgipärast kasutamist või majandamist, vaid selle 6

(10)eesmärk on võimaldada juurdepääsuõiguse teostamine. Kohus jätab seetõttu

§ 158lg-s 1 sätestatut arvestades Ts

MS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata avaldaja taotlused tuvastada juurdepääsutee alla paigaldatud küttekaabli seadusjärgne talumiskohustus ning taotlus kohustada puudutatud isikut sõlmima asjaõigusleping küttekaabli osas reaalservituudi seadmiseks ning andma nõusolek reaalservituudi kinnistusraamatusse kandmiseks. Kohis on seisukohal, et küttekaabel on teerajatise osa. Kohtu hinnangul on tee kasutamiseks ja lumevabana hoidmiseks põhjendatud tee ehitamisel küttekaabli paigaldamine teerajatisse. Kohtu hinnangul ei koorma küttekaabli paigaldamine puudutatud isikut täiendavalt ega piira tema võimalusi teeniva kinnisasja kasutamiseks. Kohus määrab juurdepääsu tingimuseks, et valitseva kinnisasja omanik on õigustatud paigaldama juurdepääsutee alla küttekaabli võimsusega 4kW lume ja jää sulatamiseks ning kaitseks libeduse eest ning küttekaablit hooldama ja korras hoidma ning teeniva kinnisasja igakordne omanik on kohustatud taluma küttekaablit maapõues. Puudutatud isiku taotlust arvestades määrab kohus, et küttekaabliga seotud hooldus- ja remonttööde läbiviimisest teatab valitseva kinnisasja omaniku teeniva kinnisasja omanikule kirjalikult ette vähemalt üks kuu enne tööde algust. Kohus määrab omal algatusel, et samadel tingimustel tuleb teeniva kinnisasja omanikku teavitada ka muudest juurdepääsuteega seonduvatest hooldus- ja remonttöödest. 8.

§ 156

lg 1 lause 2 sätestab, et juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel.

§ 156

lg 1 lause 3 sätestab, et kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus.

§ 156

lg 1 järgi tuleb tasu määrata igal juhul, kui teeniva kinnisasja omanik ei avalda, et ta tasu ei nõua. Juurdepääsutasu koosneb kolmest komponendist: maamaks, hüvitis omandiõiguse riive eest ja juurdepääsutee korrashoiu kulud. Hüvitis omandiõiguse riive eest määratakse teeniva kinnisasja omaniku poolt kaotatava kasutuseelise väärtuse järgi või valitseva kinnisasja omaniku säästetava kasutuseelise järgi. Kohus ei saa määrata suuremat tasu, kui teeniva kinnisasja omanik nõuab ega väiksemat tasu, kui valitseva kinnisasja omanik on valmis maksma. Kohus arvestab tasu määramisel tee kasutajate hulka ning tee kasutamise osakaalu nende vahel ja intensiivsust. Juurdepääsu määramisest tuleneda võivat kinnisasja väärtuse vähenemist ei hüvitata. Kohus pani juurdepääsutee korrahoidmise ja hooldamise kohustuse avaldajale. Seetõttu ei arvesta kohus tee korrashoiukuludega juurdepääsutasu määramisel. Kohus lähtub sellest, et juurdepääsutee alla jääva ala suuruseks on 58 ruutmeetrit. Teeniva kinnisasja eest kuulus 2021.a eest tasumisele maamaks 4664 eurot (I kd, tl 185). Teeniva kinnisasja pindala on 417 ruutmeetrit. Seega oli maamaksu suuruseks ühe ruutmeetri kohta 11,18 eurot. Juurdepääsuga koormatud maa eest kuulub tasumisele maamaks 648,44 eurot aastas (58*11,18=648,44). Kohtu hinnangul ei tule lähtuda sellest, milline on puudutatud isiku kavandatud kinnisasja kasutus ning sellele vastav kasutustasu. Seetõttu ei saa kohus võtta kasutuseelise kindlakstegemisel aluseks puudutatud isiku kaotatud parkimisvõimalusi ning parkimiskohtade kasutustasu. Kohus lähtub puudutatud isiku kaotatud kasutuseelise väljaselgitamisel teeniva kinnisasja kasutustasu väärtusest ehk kohalikust keskmisest turuhinnast. Puudutatud isik on ärimaa kasutustasu suurust tõendanud analüütik I. H. 26.01.2022 e-kirjaga (I kd, tl 183) ja 11.02.2022 arvamusega (II kd, tl-d 25-26), milles sisaldub analüütiku arvamus Tallinna südalinnas paremas asukohas asuva ärimaa kohaliku keskmise üüri- või rendihinna kohta (I kd, tl 184). Analüütiku hinnangul on selliseks hinnaks keskmiselt 15-20 eurot ruutmeetri kohta (I kd, tl 184). Kohtu hinnangul on tegemist asjakohase tõendiga, kuivõrd sellest nähtub valdkonna analüütiku valduses olev teave kinnisasjade kasutustasude turuhindade kohta. Kuigi arvamus ei ole antud teeniva kinnisasja kohta, annab e-kiri teavet sarnaste kinnisasjade kasutustasude hinnataseme kohta. Avaldaja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtub teeniva kinnisasjaga sarnases piirkonnas asuvate kinnisasjade kasutustasu suurus. Kohus ei saa lähtuda avaldaja esitatud kinnisvaraportaalis avaldatud kuulutuste väljatrükkidest (II kd, tl-d 5-6) ja A. R. 26.01.2022 e-kirjast (II kd, tl 7), sest nimetatud tõendid ei sisalda teavet teeniva kinnisasjaga samas piirkonnas asuvate sarnaste kinnisasjade kasutustasude kohta. Kuivõrd I. H. e-kiri sisaldab turuhinna vahemikku, mitte konkreetset arvamust teeniva kinnisasja kasutustasu 7

(10)turuhinna kohta, lähtub kohus madalamast turuhinnast 15 eurot ruutmeetri kohta. I. H. 11.02.2022 kinnitab analüütiku arutluskäigu usaldusväärsust. Juurdepääsuga koormatud maale 58 ruutmeetrit vastav kasutustasu on eeltoodut arvestades 10 440 aastas (58*15*12 = 10 440). Ülaltoodut arvestades kujuneb aastaseks juurdepääsu kasutustasuks 11 088,44 eurot (648,44 + 10 440 = 11 088,44). TsMS § 233 lg 1 sätestab, et kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. TsMS § 233 lg 2 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka muule varalisele vaidlusele, kui poolte vahel on vaieldav nõude suurus ja kõigi selle määramiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on seotud ebamõistlike raskustega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 6 sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus.

§ 156

lg 1 järgi tasu määramisel peab kohus arvestama, kuidas on juurdepääsu senini kasutatud. Kohus peab teeniva kinnisasja omaniku kasuks määratava tasu suuruse kindlakstegemisel arvestama sellega, kui palju kasutab juurdepääsu teeniva kinnisasja omanik ning kui palju kasutab juurdepääsu valitseva kinnisasja omanik. Avaldaja on toonud välja, et valitseval kinnisasjal asuva garaaži ust avati 17.01.2022 79 korral, 18.01.2022 84 korral, 19.01.2022 79 korral, 20.01.2022 78 korral, 21.01.2022 70 korral, 22.01.2022 10 korral ja 23.01.2022 6 korral (II kd, tl 10-14). Kuivõrd garaaži ust avatakse nii garaaži sissesõidul kui ka garaažist väljumisel, saab päevaseks keskmiseks garaaži sõitmise kordade arvuks lugeda 29 korda päevas. Puudutatud isik on esitanud tõendi, mille kohaselt perioodil 06.12.2021 kuni 12.12.2021 tehti 220 sissesõitu, perioodil 13.12.2021 kuni 19.12.2021 tehti 225 sissesõitu, perioodil 10.01.2022 kuni 16.01.2022 tehti 221 sissesõitu, perioodi 17.01.2022 kuni 23.01.2022 tehti 233 sissesõitu (I kd, tl-d 187-200). Puudutatud isiku andmetest nähtuvalt on valitsevale kinnisasjale sõidetud keskmisel 33 korda päevas. Kohtu hinnangul kinnitava menetlusosaliste esitatud tõendid üksteise usaldusväärsust ning tulemuste erinevused päevase kasutuskordade arvu suhtes tulenevad üksnes erineva pikkusega ajaperioodidest andmete kogumiseks ning mõõtevahendite erinevusest. Samuti tuleneb erinevus sellest, et mõõdeti erinevaid näitajaid – avaldaja esitas andmed garaaži ukse avamiste kohta, puudutatud isik esitas andmed juurdepääsuks kasutatava ala liikluskoormuse kohta. Kohus leiab, et menetlusosaliste tõenditest nähtuvalt kasutatakse juurdepääsuteed päevas keskmiselt 33 korda. Garaaži ust avatakse keskmiselt 29 korda päevas. Puudutatud isik on avaldanud, et kasutab sissesõiduteed maksimaalselt 2-3 korda kalendrikuus. Menetlusosalised ei ole kohtule esitanud tõendeid, millest nähtub teave puudutatud isiku poolt teeniva kinnisasja hoovi sisenemise kordade kohta. Puudutatud isik on sissesõidutee kasutamist kinnitanud, seega puudub menetlusosalistel vaidlus asjaolu üle, et puudutatud isik ise kasutab juurdepääsuteed. Kohtu hinnangul saab avaldaja tõendist garaažiukse avamise kohta ja puudutatud isiku esitatud tõendist liikluskoormuse kohta järeldada, et puudutatud isik kasutab juurdepääsu rohkem kui 2-3 kuus. Kohus leiab, et puudutatud isiku poolt juurdepääsu kasutamise väljaselgitamine on ebamõistlikult keerukas. Seetõttu leiab kohus kõiki asjaolusid arvestades, et kohtu siseveendumuse kohaselt tuleb juurdepääsu kasutamise osakaal määrata liikluskoormuse ja garaaži uste avamise suhtarvuna. Kohus leiab, et avaldaja poolne juurdepääsu kasutamise osakaal on 22/25 ning puudutatud isiku poolne juurdepääsu kasutamise osakaal on 3/25 (29 33-st on 22/25). Eeltoodut arvestades on avaldajale langev juurdepääsu tasu suurus 9757,83 eurot (11 088,44:25*22=9757,83). Teeniva kinnisasja omanikule ei tulene kinnisasja eelneva omaniku ja valitseva kinnisasja omaniku vahel välja kujunenud tavast kohustust lubada valitseva kinnisasja omanikku kasutada juurdepääsu tasuta. Küll aga peab kohus juurdepääsu senise kasutamise asjaolusid arvestama juurdepääsutasu suuruse kindlaksmääramisel. Kohus võtab arvesse asjaolu, et juurdepääsu rajamine ei ole toimunud omavoliliselt. Juurdepääsu rajamine on toimunud enne kinnistu tekkimist, mille koosseisus on teeniv kinnisasi. Juurdepääsu rajamisega olid nõus teenival kinnisasjal asuva ehitise omanikud (I kd, tl 108). Teeniva kinnisasja eelmised omanikud ei nõudnud avaldajalt eraldi tasu maksmist 8

(10)juurdepääsu kasutamise eest. Vastupidist ei ole menetlusosalised tõendanud. Teeniva kinnisasja suurust ja koosseisu arvestades ei saanud puudutatud isikule olla juurdepääsutee olemasolu ning selle kasutamine avaldaja poolt üllatuslik. Puudutatud isikule pidi kinnistusraamatust nähtuma, et juurdepääsutee kasutamiseks ei ole teenivale kinnisasjale seatud servituute naaberkinnisasja kasuks. Kohtu hinnangul on eeltoodud asjaolusid arvestades hea usu põhimõttega vastuolus juurdepääsu kasutamise tingimuste drastiline muutmine võrreldes eelnevalt aastate jooksul toiminud kasutusega. Selline drastiline muutus on ka olulise suurusega juurdepääsutasu määramine, kui seni on kasutamine toimunud tasuta. Samas leiab kohus, et avaldajal ei ole õiguslikku alust eeldada kinnisasja tasuta kasutamise jätkamist. Selline õigus oleks saanud avaldajale tuleneda üksnes kinnistusraamatusse kantud asjaõigusest, mille kohta naaberkinnisasjade omanikud kokkuleppeid sõlminud ei ole. Kohus võtab arvesse ka asjaolu, et avaldaja on teinud kulutusi varem rajatud juurdepääsutee taastamiseks, mis hävis seoses puudutud isiku tegevusega (II kd, tl-d 8-9). Kohtu hinnangul tuleb juurdepääsu tasu suurust 9757,83 eurot kõiki asjaolusid arvestades vähendada mõistliku suuruseni (TsMS § 233 lg 2). Kõiki asjaolusid arvestades kujunenud kohtu siseveendumuse kohaselt on aastase kasutustasu suurus 8880 eurot. Kohus määrab eeltoodut arvestades juurdepääsutasu suuruseks 8880 eurot aastas. Avaldaja ei ole avaldanud juurdepääsutasu maksmise tähtaega. Puudutatud isik on soovinud juurdepääsutasu maksmist kahes osas – maamaksule vastav osa seitsme päeva jooksul maamaksu saamisest ning omandiõiguse riive eest makstav tasu iga kuu 14. päevaks. Kohus leiab, et juurdepääsutasu maksmise tähtaeg on

§ 156lg 1 järgi võimalik määrata igakuiselt.

Eeltoodut arvestades määrab kohus, et juurdepääsutasu tuleb maksta igakuiselt osamakse suurusega 740 eurot (8880:12=740), mille tasumise päev on iga kuu

  1. päev. Kohus rahuldab puudutatud isiku taotluse ning määrab juurdepääsutasu maksmise tingimusena, et valitseva kinnisasja igakordne omanik on kohustatud tasuma juurdepääsutasu maksmisega viivitamise korral teeniva kinnisasja igakordsele omanikule viivist VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras. Puudutatud isik on avaldanud, et tal on õigus saada hüvitist omandiõiguse riive eest, mis seisneb evakuatsioonijuurdepääsude kasutamises avaldaja poolt. Kohus leiab, et avaldaja ei ole taotlenud juurdepääsu määramist evakuatsiooniväljapääsude kasutamiseks. Seetõttu ei saa kohus käesoleva asja lahendamisel arvestada puudutatud isiku võimaliku omandiõiguse riivega, mis seisneb evakuatsiooniväljapääsude võimalikus kasutamises avaldaja poolt. Puudutatud isik on taotlenud, et kohus indekseeriks kasutustasu, arvestades iga-aastast keskmise kasutustasu suurenemist. Kohus leiab, et puudutatud isiku taotletud viisil ei ole võimalik juurdepääsu tasu suurust indekseerida. Puudutatud isiku avaldatud asjaolusid ei ole võimalik kohtu poolt menetlusosaliste vahel siduvalt tuvastada. Kinnisasja kasutustasu turuhind on ajas muutuv ning see võib nii tõusta kui ka langeda. Turuhinna aluseks olevate asjaolude muutumist on võimalik eriteadmisi rakendades üksnes prognoosida ning nende tuvastamine käesolevas tsiviilasjas ei ole seetõttu võimalik. Kohus ei saa puudutatud isiku avaldatud asjaolusid võtta aluseks tasu indekseerimisel. Kohus jätab rahuldamata puudutatud isiku taotluse tasu indekseerimiseks.
  2. Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 1 ja lg 2 p 5 kohaselt on avaldaja taotletud märkuse kinnistusraamatusse kandmise vajalikuks eelduseks puudutatud isikute nõusolek. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 kohaselt juhul, kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma.

§ 63

lõike 1 punkti 4 kohaselt võib kinnistusraamatusse kanda märke muude seadusega kinnistusraamatusse kanda lubatud asjaolude nähtavakstegemiseks (märkus).

§ 141

lõige 3 sätestab, et kohtulahendi või tehinguga seatud kitsendus, samuti selle kitsenduse muutmine või lõpetamine kehtib kolmandate isikute suhtes, kui see on kinnistusraamatusse kantud. Vastava 9

(10)märkuse tegemine kinnistusraamatus tagab selle, et juurdepääsuga seonduvad asjaolud on selged ja üheselt mõistetavad ka kolmandatele isikutele, samuti saaksid nii pooled kui kolmandad isikud juurdepääsuga seotud õigusi praktikas paremini kaitsta ja nõuda teistelt isikutelt, s.h teeniva või valitseva kinnisasja omanikult, kitsendustele allumist. Märkus juurdepääsu kohta kinnisasjale tuleb kanda nimetatud kinnisasja kinnistusraamatusse selle nähtavakstegemiseks ja kehtimiseks kolmandate isikute suhtes. Märkus juurdepääsu kasutamise tasu kohta tuleb kanda avaldaja kinnisasja registriossa. Avaldaja on taotlenud juurdepääsu kohta märkuse tegemist kinnistusraamatusse. Kohus määras eelnevalt kindlaks juurdepääsu ja selle tingimused. Kohtu hinnangul on taotlus põhjendatud. Kohus kohustab puudutatud isikut andma nõusoleku märkuse kandmiseks kinnistusraamatusse. Puudutatud isik on taotlenud, et kohus kannaks valitseva kinnisasja kohta avatud kinnistusraamatu III jakku kitsenduse valitseva kinnisasja igakordse omaniku kohustuse kohta maksta tasu juurdepääsu kasutamise ja küttekaabli kasutamise eest. Kohtu hinnangul ei võimalda

§ 156

lg 1 kanda tasu maksmise kohustust kitsendusena valitseva kinnisasja kohta avatud kinnistusraamatu registriossa. Samuti ei võimalda

§ 156

lg 1 tasu maksmise kohustust kanda kinnistusraamatusse reaalkoormatisena

§ 299lg 1 mõistes.

Kohus jätab taotluse seetõttu rahuldamata.

  1. Tõendeid, mille analüüsimist määruses ei ole eraldi kirjeldatud, jätab kohus juhindudes TsMS § 238 lg 1 ja 5 tõenditena arvestamata kui asjakohatud või vaidlusaluseid asjaolusid mitte tõendavad.
  2. TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Tulenevalt TsMS § 172 lõikest 1 kannab hagita menetluses menetlusekulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Kohus arvestab sellega, et avaldaja taotlus oli ajendatud puudutatud isiku soovimatusest leppida avaldajaga kokku teeservituudi seadmises. Seetõttu ei ole põhjendatud menetluskulude jätmine avaldaja kanda. Kohus arvestab, et puudutatud isiku soovimatus avaldajaga mitte kokku leppida ei olnud pahatahtlik. Puudutatud isik ei ole olnud nõus tasu suurusega, mida avaldaja on olnud valmis tee kasutamise eest maksma. Avaldaja ei ole olnud valmis maksma tasu vastavalt puudutatud isiku soovitule. Kohus jättis avaldaja esitatud taotluse osaliselt läbi vaatamata. Seetõttu ei ole põhjendatud menetluskulude puudutatud isiku kanda jätmine. Kohus leiab eeltoodut arvestades, et menetlusosaliste menetluskulud on asjaolusid arvestades õiglane jätta menetlusosaliste endi kanda. Kohus jätab menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda ning menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. /allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Ventsli kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 09.12.2024 kohtumäärusega on saliselt tühistatud Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 13.05.2022 kohtumäärus. 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.