Obsah (9)

§ 402§ 1§ 406§ 4034§ 416§ 4062§ 108§ 397§ 113

act OÜ (endise ärinimega OK Incure OÜ) hagi K.C vastu põhivõla 1998 euro 62 sendi, intressi, viivise ja sissenõudmiskulude saamiseks Tsiviilasja hind 2314 eurot 61 senti Menetlusosalised ja nende esin

§ 402lg 1 mõttes.

Esialgne võlausaldaja oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes võimaldas krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (

§ 1lg 5).

Tarbijakrediidilepingute puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (

§ 406

), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ 4034p-d 1 ja 2 ning lg 2).

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (

§ 416lg-d 1 ja 2).

7.

§ 4062

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingu I kohaselt oli esialgne krediidi kulukuse määr 37,460% ja lepingu II kohaselt oli selleks 29,50%. Lepingute sõlmimise ajal (

1. detsembril 2022 ja
2. jaanuaril 2023) oli oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 15,31% (kolmekordne määr seega 45,93%). Seega ei ületa lepingute järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
3. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale

§ 4034lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 4034

lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ 4034lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: · tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); · tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena 3 (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); · tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); · tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu

1. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-2113098, p 18).
2. Hageja on hagi p-s 1.1 selgitanud, et lepingu I puhul hindas esialgne võlausaldaja kostja krediidivõimelisust krediitkaardi taotluse ja taotlusele eelnenud kuue kuu konto laekumiste põhjal. Kostjale laekus sissetulek tööandjalt xxxxxxxxxxxxxxxxx (keskmine töötasu suurus 650 eurot 20 senti). Kostjal puudusid muud krediidikohustused ja aktiivsed maksehäired. Lepingust tuleneva igakuine maksimaalne intressi kohustus oli 15 eurot 83 senti (kui kasutuses oli kogu krediidilimiit). Lepingu II puhul hindas esialgne võlausaldaja kostja krediidivõimelisust krediitkaardi taotluse ja taotlusele eelnenud kuue kuu konto laekumiste põhjal. Kostjale laekus sissetulek tööandjalt xxxxxxxxxxxxxxxxx (keskmine töötasu suurus 565 eurot 71 senti). Kostjal puudusid muud krediidikohustused ja aktiivsed maksehäired. Lepingust tuleneva igakuine maksimaalne intressi kohustus oli 36 eurot 67 senti (kui kasutuses oli kogu krediidilimiit).
3. Kohus on rahuldanud hageja tõendite kogumise taotluse ning nõudnud esialgselt võlausaldajalt kostja konto väljavõtted. Esialgne võlausaldaja on vastavad tõendid kohtule esitanud (dtl 92 – 94). Hageja on
4. septembri 2024 menetlusdokumendis selgitanud, et kostja keskmine sissetulek oli 565 eurot 71 senti kuus. Esialgne võlausaldaja lähtus konservatiivsuse põhimõttest ega arvestanud keskmise töötasu hulka päevarahasid. Esialgne võlausaldaja võttis majapidamiskuludena arvesse eluasemekulud 341 eurot ja sidekulud 32 eurot 82 senti. Konti väljavõttest nähtub, et kostja on teinud makseid teisele kontole, mis on aga nõude aluseks oleva lepinguga seotud limiidikonto. Kohus märgib, et krediiditaotlustes (dtl 32 – 35) on kostja märkinud enda sissetulekuks 1000 eurot. Esialgne võlausaldaja on arvestanud kostja keskmise sissetulekuna 650 eurot 20 senti (lepingu I puhul) ja 565 eurot 70 senti (lepingu II puhul). Kostja tööandjaks on xxxxxxxxxxxxxxxxx. Kohtule esitatud konto väljavõtetest (dtl 92 – 94) nähtuvalt saab kostja ka päevarahasid, mida esialgne võlausaldaja ei ole sissetulekuna arvestanud. Töötasu koos päevarahadega on keskmiselt 860 eurot kuus. Kostja kulud on eluasemekulud 341 eurot ja sidekulud 32 eurot 82 senti. Muid finantskohustusi kostja konto väljavõtetest ei nähtu. Arvestades lepingutest tulenevaid intressi kohustusi (algselt 15 eurot 83 senti ning seejärel 36 eurot 20 senti) oli kostjal võimalik neid ka täita. Seega ei ole esialgne võlausaldaja vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud.
5. Järgnevalt käsitleb kohus lepingu ülesütlemist. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele 4 kehtivad piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (

§ 416lg-d 1 ja 2).

Kostja oli kohustatud tagama, et tema kontol oleks olemas piisavalt raha lepingu alusel tasumisele kuuluvate tasude debiteerimiseks. Kostja on seda kohustust rikkunud (osaliselt

1. aprilli 2023 ja
2. mai 2023 maksete ning täielikult
3. juuni 2023 makse puhul). Esialgne võlausaldaja andis
4. juuni 2023 teatises kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles esialgne võlausaldaja lepingu
5. juulil 2023 üles (dtl 63 – 65). Kohus leiab, et praegusel juhul on

§ 416lg-tes 2 ja 3 sätestatud eeldused lepingu ülesütlemiseks täidetud.

Seega on leping kehtivalt üles öeldud. 12.

§ 108

lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja on hagi p-s 2.1 toonud välja põhivõla arvestuse (saadud krediit 3322 eurot 74 senti – tagasimaksed põhivõla käteks 1324 eurot 12 senti). Kohus peab põhjendatuks lähtuda hageja toodud arvestusest. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja põhivõlg 1998 eurot 62 senti. 13.

§ 397

lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Lepingu II kohaselt on intressimääraks 19% aastas. Hageja on hagi p-s 2.2 toonud välja intressi arvestuse. Kohus peab põhjendatuks lähtuda hageja esitatud arvestusest. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja intress 124 eurot 74 senti. 14.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on hagi p-s 2.3 toonud välja viivise arvestuse (hageja on lähtunud

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast).

Kohus peab põhjendatuks lähtuda hageja esitatud arvestusest. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja viivis 156 eurot 25 senti. 15. Sissenõudmiskulude kohta märgib kohus järgmist. Hageja nõuab kostjalt 35 euro suuruse sissenõudmiskulu väljamõistmist.

113 2 lg 2 p 3 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja tugineb sellele, et ta on saatnud kostjale kolm nõudekirja (

1. novembril 2023,
2. detsembril 2023 ja
3. jaanuaril 2024). Need kirjad on kohtule ka esitatud (dtl 68 – 73). Seega peab kohus põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulud 35 eurot (25+5+5).
4. Eelneva tõttu rahuldab kohus hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 2314 eurot 61 5 senti (s.o põhinõue 1998 eurot 62 senti, intress 124 eurot 74 senti, viivis 156 eurot 25 senti ja sissenõudmiskulud 35 eurot).
5. Hagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
6. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud 350 euro suurune riigilõiv. Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest ja seega on tegemist põhjendatud kuludega. Kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja menetluskulud 350 eurot. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (350 eurolt)

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

1. Kuna kostja elu- või viibimiskoht ei ole kohtule jätkuvalt teada, siis tuleb kohtuotsus kostjale kätte toimetada avalikult avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Olukorras, mil hagiavaldus või kohtukutse on samas asjas kätte toimetatud Ametlike Teadaannete kaudu, ei pea kohus kontrollima kõiki kohtulahendi avalikult kättetoimetamise eeldusi TsMS § 317 lg 1 p 1 mõttes uuesti täies ulatuses. Praegusel juhul nähtub asjaoludest, et TsMS § 317 lg 1 p-s 1 sätestatud eelduste uuesti kontrollimine oleks tulemuseta (vt ka Riigikohtu
2. septembri 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-9218, p 10 ja
3. aprilli 2022 määrus tsiviilasjas nr 2-20-123093, p 9.2). /allkirjastatud digitaalselt/ Karina Kukkes kohtunik 6