KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja Veiko Vaske Määruse tegemise aeg ja koht 1. oktoober 2024, Tallinn Haldusasja number 3-24-20

§ 121lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.B esitas Tallinna Vanglale 07.05.2024 taotluse hüvitada mittevaraline kahju 50 000 eurot selle eest, et tal ei võimaldatud minna planeeritud eriarsti vastuvõtule 30.04.
2. Tallinna Vangla jättis 05.07.2024 vastusega nr 5-37/24/60-2 X.B taotluse rahuldamata. Vangistusseaduse (VangS) § 52 lg 1 kuni 30.06.2024 kehtinud redaktsiooni kohaselt osutas taotluses märgitud ajal vanglas tervishoiuteenust tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Kinnipeetavate ravi (sh ravi osutamiseks väljaspool vanglat asuva tervishoiuteenuse osutaja juurde viimise) korraldas kuni 30.06.2024 seega vangla tervishoiutöötaja. Tallinna Vangla meditsiiniosakonnalt saadud teabe kohaselt ei olnud X.B-l 30.04.2024 ühtegi registreeringut eriarsti vastuvõtule vanglas ega ka väljaspool vanglat. Seega ei saa vanglale heita ette eriarsti vastuvõtu 3-24-2003 mittevõimaldamist, mistõttu puudub vangla õigusvastane tegevus kui üks kahju hüvitamise eeldustest.
3. X.B esitas Tallinna Halduskohtule 08.07.2024 kaebuse mõista Tallinna Vanglalt tema kasuks välja 50 000 euro suurune hüvitis mittevaralise kahju eest, mis põhjustati tema eriarsti vastuvõtule viimata jätmisega. Kaebaja jäi vanglale esitatud seisukohtade juurde.
4. Tallinna Halduskohus tagastas 09.08.2024 määrusega kaebuse

§ 121lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.

Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et Tallinna Vangla ei võimaldanud 30.04.2024 minna eriarsti vastuvõtule. Haldusasja nr 3-24-1229 materjalide kohaselt sai vangla eriarsti vastuvõtust teada üksuse juhile e-kirjaga saadetud teavitusest ja asjaolude uurimisel selgus, et arstiaja broneeris X.B ise helistades. Seejuures ei teavitanud kaebaja vanglat aja broneerimisest ega taotlenud lühiajalist väljaviimist. Kinnipeetava suunamise eriarstile otsustas kuni 30.06.2024 vangla tervishoiutöötaja (alates 01.07.2024 Tervisekassa). Väljaspool vanglat eriarstide külastamist ei saa kinnipeetav endale ise planeerida. Ka siis, kui vangla tervishoiutöötaja tuvastab kinnipeetaval vanglavälise eriarsti külastamise vajaduse, ei saa kinnipeetav ise otsustada, millisesse kliinikusse ja mis ajal ta läheb. X.B tervisekaardist nähtuvalt saab ta vanglas regulaarselt meditsiinilist abi. Kuigi kaebaja avaldas 20.12.2023 vastuvõtul vangla tervishoiutöötajale soovi minna seljavalu tõttu QQQ erakliinikusse, ei ole vangla tervishoiutöötaja kaebajat kõnealuse eriarsti juurde suunanud. Sellest, et kaebaja otsustas ise broneerida endale aja meelepärase eriarsti juurde, ei tähenda, et talle tekkis sellest õigus nõuda enda viimist 30.04.2024 vastuvõtule. Vanglal ei olnud kohustust toimetada kaebaja eriarsti vastuvõtule, mida ei olnud korraldanud vangla tervishoiutöötaja. Seega ei saanud vangla tegevus ilmselgelt põhjustada kaebajale kaebuses väidetud tervisekahju. 4. X.B palub 12.08.2024 määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus ja saata asi halduskohtule lahendamiseks teises koosseisus. Kaebajal on kaebeõigus. Kaebus on esitatud kaebaja elu ja tervise kaiseks. Asja materjalidest (e-kirjad, haiguslugu, pöördumised) nähtuvalt oli vangla teadlik kaebaja lähenevast eriarsti broneeringust ning ühestki õigusaktist ei tulnud kohustust taotleda vanglalt eraldi väljaviimist arsti juurde. Samuti ei tulene ühestki õigusaktist, et eriarsti vastuvõtu saab määrata üksnes vangla tervishoiutöötaja, kes ei ole meditsiiniliselt eriti pädev. Ka isikutele, kellel on juba broneeritud eriarsti vastuvõtt ja kes satuvad seejärel vanglasse, võimaldatakse eriarsti külastamist, sest vangistus ei võta õigust arstiabile. Vangla arst ei ole kaebajat eriarsti juurde suunanud, sest ei ole oma küündimatuse tõttu selleks vajadust näinud. Seetõttu broneeris kaebaja endale ise eriarsti vastuvõtu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5. Määruskaebus tuleb võtta

§ 207lg 1 alusel menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (

§ 121

lg 4), määruskaebus on tähtaegne (

§ 204

lg 1) ning vastab piisaval määral

§-de 52–54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (

§ 104lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

6. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus ei saanud kaebust tagastada

§ 121lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu.

Kaebaja on väitnud vangla tegevusetusega (30.04.2024 eriarsti vastuvõtule viimata jätmisega) tervisekahju tekitamist, mis on mittevaralise kahjuna hüvitatav (vt riigivastutuse seaduse § 9 lg 1). Kuna puudub vaidlus, et Tallinna Vangla ei viinud kaebajat nimetatud kuupäeval vanglast välja eriarsti vastuvõtule, siis ei ole tegemist olukorraga, kus kahju tekkimise võimalus oleks välistatud ja kaebeõigus ilmselgelt puuduks. 2

§ 121lg 2 p 2 1 alusel.

Mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse puhul võib õiguste riivet pidada

§ 121

lg 2 p 21 tähenduses väheintensiivseks eelkõige juhul, kui mittevaralise kahju rahas hüvitamine oleks asjaoludest ja kohtupraktikast tulenevalt ilmselgelt välistatud või äärmiselt ebatõenäoline. Seejuures ei ole riive intensiivsuse hindamisel tähtsust sellel, kas taotletud hüvitis ületab

§ 133

lg-s 1 sätestatud lihtmenetluse piirmäära või millise suurusega hüvitisi on konkreetse õigushüve rikkumise eest tavapäraselt välja mõistetud, vaid arvestada tuleb konkreetse õigushüve kaalukust ja sellesse sekkumise raskust (nt Tallinna Ringkonnakohtu 17.06.2024 määrus nr 3-23-2878, p 8; 23.04.2024 määrus nr 324-773, p 9; 14.07.2023 määrus nr 3-23-797, p 11; 20.04.2023 määrus nr 3-22-2021, p 23).

1. Halduskohtu poolt haldusasja juurde võetud Tallinna Vangla 23.04.2024 pöördumisest ja Q OÜ vastusest nähtub, et X.B broneeris telefoni teel endale 30.04.2024 vastuvõtu aja dr Y juurde. Haldusasja nr 3-24-1229 materjalide kohaselt sai vangla broneeringust ja X.B soovist teada hiljemalt 26.04.2024, mil vanglas registreeriti Q OÜ 25.04.2024 pöördumine, millest nähtus aja broneerimine 30.04.2024 vastuvõtule. Tallinna Vangla selgitas 26.04.2024 kirjas nr 5-4/24/8080-4 (vt haldusasi nr 3-24-1229, dtl 64) kaebajale, et kinnipeetavale on tagatud ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus (VangS § 53 lg 1) ning vajaduse korral suunatakse kinnipeetav tervishoiutöötaja poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde (VangS § 53 lg 2). Kuna X.B on broneerinud endale eriarsti vastuvõtu väljaspool vanglat, kuid ei ole selle küsimusega vangla poole pöördunud, siis suunatakse ta vangla tervishoiutöötaja vastuvõtule, hindamaks terviseprobleemi asjaolusid, mis võivad vajada suunamist asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Kui vangla tervishoiutöötaja hinnangul selgub, et kaebaja terviseprobleem on erakorraline ning vajab ravi, millega on vaja tegeleda vangistuse jooksul, siis suunab vangla ta ise eriarsti vastuvõtule. Kaebaja tervisekaardi 09.04.2018–30.04.2024 väljavõtte põhjal ei ole vangla tervishoiutöötajad tuvastanud kaebajal sellise ravi vajadust, mille andmiseks puudus vanglas võimalus. Kaebaja on küll pikemat aega kurtnud vahelduvalt alaseljavalu (vähemalt alates 29.04.2023 ja viimati 06.04.2024, sh nõudis kaebaja 20.12.2023 suunamist QQQ erakliinikusse), kuid vangla tervishoiutöötajad ei ole jätnud seda terviseprobleemi tähelepanuta, vaid korduvalt on hinnatud nii kaebaja liikumist kui ka määratud ravimeid, samuti on X.B-le 14.11.2023 soovitatud seljaharjutusi ja 20.12.2023 suunatud ta nimmelülide MRT-uuringule. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjust eeldada, et olukorras, kus vangla tervishoiutöötajad ei ole pikema aja jooksul tuvastanud vajadust sellise ravi järele, mille saamine ei ole vanglas tagatud, saanuks X.B 30.04.2024 vastuvõtule viimata jätmine intensiivselt riivata kaebaja õigust tervise kaitsele.
2. VangS § 52 lg-st 2 ja § 53 lg-st 2 tulenevalt korraldab tervishoiutöötaja vajaduse korral kinnipeetava suunamise ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Sellisel juhul peab ka vanglateenistus tagama kinnipeetava valve tervishoiuteenuse osutamise ajal (VangS § 53 lg 2 teine lause). Vangistust reguleerivad õigusaktid ei näe kinnipeetavale ette õigust nõuda vanglast väljaviimist tema enda broneeritud eriarsti vastuvõtule ning seejuures ei ole oluline, kas vangla broneeringust teadis või mitte. Kuna kaebaja broneeris eriarsti vastuvõtuaja vanglas viibides, siis ei ole asjassepuutuv küsimus, kas vangla võimaldab eriarsti külastamist neile isikutele, kes sattusid vanglasse pärast visiidi broneerimist. Kaebajale on vanglas arstiabi tagatud, kuid selle ise korraldamise vabadus (sh tervishoiutöötaja valik) on vangistuse tõttu paratamatult piiratud. Seega on esitatud hüvitamiskaebuse rahuldamise eduväljavaated olematud ja kaebus tulnuks tagastada

§ 121lg 2 p 21 alusel. 3