← Eesti

2-21-191/58

Obsah (19)§ 333§ 657§ 329§ 652§ 238§ 651§ 456§ 230§ 231§ 137§ 122§ 179§ 190§ 132§ 173§ 162§ 174§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gea Lepik, liikmed Liis Arrak ja Q.N-i Piirisild Otsuse tegemise aeg ja koht 16. detsember 2024, Tallinn Kohtuasj

) § 150 lg 1 p 1 ja riigilõivuseaduse (RLS) § 15 lg 1 p 1 alusel taotluse apellatsioonkaebuselt enam tasutud riigilõivu 60 euro tagastamiseks. Kostja märkis, et ta on tasunud riigilõivu 480 eurot, samas kui kaebuse esitamisel tuli tasuda riigilõivu 420 eurot.

  2. veebruari
  3. a määrusega jättis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse käiguta ja määras kostjale tähtaja täiendava riigilõivu 150 euro tasumiseks. Kostja tasus nõutud riigilõivu
  4. veebruaril 2023, kuid esitas
  5. veebruaril 2023

§ 333

lg 1 järgi vastuväite ringkonnakohtu tegevuse peale seoses täiendava riigilõivu määramisega ja taotluse enam tasutud riigilõivu 210 euro tagastamiseks. Kostja ei nõustunud ringkonnakohtuga, et ta vaidlustab sisuliselt kahte maakohtu otsusega rahuldatud ebaõigete andmete ümberlükkamise 7

(17)2-21-191 nõuet. Kostja arvates ei ole tegemist olemuslikult eraldi nõuetega, kuna maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3 on seotud sarnase kohustusega, st kostjat on mõlemas resolutsioonipunktis kohustatud avaldama teade varem öeldu ümberlükkamiseks. Vastustaja seisukoht ja menetluse edasine käik
  1. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud kostja kanda.
  2. Ringkonnakohus saatis pooltele
  3. septembril 2024 kirja, milles tutvustas pooltele oma esialgseid hinnanguid selle kohta, mida kostja mõistliku isiku arusaamast lähtuvalt väidetega nr 2 ja 3 avaldas, ning selgitas asja lahendamisel tõusetuvaid keskseid küsimusi ja asjaolude tõendamise koormust. Kohus võimaldas pooltel esitada seisukohti ja vajadusel lisatõendeid.
  4. Kostja leidis
  5. septembril 2024 esitatud seisukohas, et väite nr 2 näol on tegemist ülekantud tähenduses lausega, mille puhul sõnumi tuum on avaldatud illustreeriva väljendi kaudu. Keskmine lugeja saab avaldatut mõista selliselt, et hageja on heitnud kostjale ette remondifondi makse tõstmist, kuna selle mõjul tekiksid hagejal toimetulekuraskused. Väite avaldamise konteksti selgitas ja tõendas kostja
  6. mai
  7. a hagi vastuses. Väidet nr 3 saab mõista selliselt, et väite avaldaja on soovinud luua hageja ea kaudu võrdlusmomenti endisaegsete ja praeguste raamatupidamisalaste kvalifikatsiooninõuete vahele. Seda, et väide oli esitatud ajaloolis-võrdlevas kontekstis, viitab väitele järgnenud lause „Vahepeal on muutunud nii riigikord kui ka seadusandlus“. Kostja märkis, et asjas ei esitatud tõendeid selle kohta, et hagejal oleks raamatupidamisalane erialane ettevalmistus, mis on võrreldav tänapäevaste kvalifikatsiooninõuetega. Hageja esitatud Tallinna Majandustehnikumi
  8. juuni
  9. a diplomi kohaselt on hageja omandanud kaubatundmise, materiaal-tehnilise varustuse ja turustuse eriala. Esitatud dokument viitab erialasele ettevalmistusele kaubanduse-turustuse valdkonnas, mitte raamatupidamisalasele ettevalmistusele. Samuti puuduvad asjas tõendid, et hageja võimalik raamatupidamisalane ettevalmistus vastaks tänapäevastele kvalifikatsiooninõuetele. Isegi kui hageja omandatud eriala kätkes raamatupidamisalast väljaõpet, ei ole eluliselt võimalik, et 1970ndatel läbitud õppeprogramm vastaks tänapäevastele kutseoskuskriteeriumitele. Aastakümneid tagasi tehti raamatupidamist käsitsi, nüüd arvutis. Seega ainuüksi infotehnoloogilist protsessi arvestades saab väita, et raamatupidajate väljaõpe on ajas oluliselt muutunud.
  10. Hageja leidis
  11. septembril 2024 esitatud seisukohas, et hageja on tõendanud seda, et väide nr 2 ei vasta tõele. Maakohtu otsuse põhjendava osa p-s 13 on ära toodud hageja
  12. augusti
  13. a täpne vastus, mille ta postitas vastuseks kostja ettepanekule tõsta remondifondi makset. Sellist väljendit, et kostja ettepanek võtab hagejalt viimase leivaraha ära, selles kirjutises ei ole. Kostja faktiväide oli ebaõige, kuna hageja ei kasutanud sellist väljendit. Kostja postituses väljendatu oli tema meelevaldne tõlgendus hageja
  14. augusti
  15. a kirjast, seejuures pilkava ja alandava värvinguga, kommenteerides hageja tõsist muret selle kohta, et temal pensionärina ei pruugi jätkuda materiaalseid vahendeid remondifondi makse suurendamise korral veelgi suuremate hoolduskulude maksmiseks. Kuna faktiväide oli ebaõige, kohustas maakohus õigesti kostjat see ümber lükkama. Väite nr 3 kohta leidis maakohus õigesti, et see ei kujuta endast üldist nendingut hageja töötamise ajal kehtinud nõuete kohta, vaid otsest viidet sellele, et hagejal ei ole raamatupidamisalast hariduslikku ettevalmistust ja tema raamatupidamisalased teadmised ei ole piisavad selleks, et kritiseerida korteriühistu raamatupidaja tööd. Hageja tõendas oma raamatupidamisalast haridust Tallinna Majandustehnikumi diplomiga. Samuti tõendas hageja, et ta töötas praktiliselt kogu tööealise aja erinevates asutustes raamatupidajana, hagiavaldusele lisatud tööraamatu väljavõtte ja 8
(17)2-21-191 töölepingutega, millest enamus olid sõlmitud pärast
  1. aastat kuni
  2. aastani. Sellel ajal töötas hageja Eesti Tööturuametis, mille kohta on hagiavalduse lisana esitatud kirjalik tõend. Käesolevale seisukohale lisas hageja Tallinna Majanduskooli arhiivi õiendi selle kohta, et tema poolt läbitud kaubatundmise eriala kursusel oli õppeaineks raamatupidamine. Hageja töötamise aeg raamatupidajana ei piirdunud nõukogude ajaga, vaid ta töötas raamatupidajana ka Eesti Vabariigis ja riigiasutustes. Kostja on oma faktiväites meelevaldselt sidunud hageja töötamise raamatupidajana üksnes Eesti Vabariigi taasiseseisvumisele eelnenud ajaga ja väitnud, et oma puuduliku hariduse ja töökogemuse tõttu ei ole hageja Eesti Vabariigi muutunud seadusandlusega kursis. See väide ei vasta tõele, kuna sellisel juhul ei oleks hageja saanud töötada raamatupidajana Eestis erinevates firmades ja riigiasutustest. Järelikult kostja faktiväide selle kohta, et hagejal puudub erialane kvalifikatsioon ja töökogemus, mis lubaks tal kritiseerida ja kontrollida korteriühistu raamatupidajat, ei vasta tõele ja maakohus kohustas õigesti kostjat seda faktiväidet ümber lükkama.
  3. Kostja esitas
  4. oktoobril 2024 vastuse hageja
  5. septembri
  6. a seisukohale. Kostja leidis, et hageja on tema väidet nr 3 valesti mõistnud. Kostja ei esitanud hageja kohta isikulisi väiteid. Teadmata, millistel töö- või ametikohtadel hageja on töötanud, lähtus kostja hageja vanust silmas pidades eeldusest, et hageja võimalike õpingute periood (sh töötamise kõrgperiood) jäi aastakümnete tagusesse aega. Sellise arvamuse pinnalt jõudiski kostja väiteni, millega soovis öelda, et toonased kutseoskused või nõuded ei ole tänastega võrreldavad. Väide ei puuduta hagejat, vaid väljendas kostja arusaama sel ajal kehtinud nõuetest. Ühtlasi leiab kostja, et hageja on avaldatut liiga isiklikult mõistnud. Asjas lahendatavate põhiküsimuste seisukohalt ei oma tähtsust hageja viited erinevatele töö- ja ametikohtadele. Kostja väite konteksti silmas pidades ei oma tähtsust, kus hageja on töötanud või millist tööstaaži ta omab. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  7. Ringkonnakohus leiab, et

§ 657

lg 1 p 2 järgi tuleb maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus hagi rahuldas ning jaotas ja määras kindlaks menetluskulud. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi tervikuna rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

  1. Kolleegium otsustab kõigepealt hageja
  2. septembri
  3. a seisukohaga esitatud uue tõendi vastuvõtmise. 12.
  4. Hageja esitas koos oma
  5. septembri
  6. a seisukohaga uue tõendina Tallinna majanduskooli arhiiviteatise
  7. septembrist
  8. Hageja soovib selle tõendiga tõendada seda, et tema läbitud kaubatundmise eriala kursusel oli üheks õppeaineks raamatupidamine. Tõendi esitamist apellatsioonimenetluses põhjendas hageja sellega, et soovib täpsustada maakohtu menetluses esitatud diplomil märgitud eriala, kuivõrd selles ei olnud otsest viidet raamatupidamisele. 12.
  9. Kostja vaidles tõendi vastuvõtmisele vastu. Kostja leidis, et hagimenetlus on olemuselt võistlev menetlus, kus poole kohustus on tagada, et ta esitab piisavad tõendid. Pooled peavad avaldama oma seisukohad ja tõendid üldjuhul eelmenetluses (

§ 329

). Hageja ei ole uue tõendi lubatavust apellatsioonimenetluses nõuetekohaselt põhistanud. 12.3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgi on tõendite ja asjaolude esitamine ringkonnakohtus piiratud.

§ 652lg 1 järgi lähtub ringkonnakohus otsust tehes üldjuhul 9

(17)2-21-191 üksnes maakohtus esitatud asjaoludest ja tõenditest. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid

§ 652

lg-s 3 sätestatud juhtudel.

§ 652

lg 3 p 2 järgi võib apellatsioonimenetluses tõendi vastuvõtmise aluseks olla asjaolu, et tõendit ei saanud varem esitada kohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, mh põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus.

§ 238

lg 1 esimese lause kohaselt võtab kohus siiski vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust eelkõige juhul, kui tõendatavat asjaolu ei ole vaja tõendada, mh kui asjaolu ei ole vaidlusalune, ning kui asjaolu kohta on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendeid esitatud (

§ 238lg 1 teine lause ning p-d 1 ja 2).

12.

  1. Siinsel juhul on hageja
  2. septembril 2024 esitatud uus tõend apellatsioonimenetluses

§ 652

lg 3 p 2 järgi lubatav, kuna see jäi maakohtus esitamata kohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu. Maakohus ei selgitanud hagejale, et hagejal on kohustus tõendada seda, et kostja

  1. septembri
  2. a postituses sisalduvad väited hageja hariduse kohta ei vasta tõele. Vaidlustatud otsuses leidis maakohus ekslikult, et tõendamiskoormus väidete tõesuse osas lasus kostjal. Samuti on hageja esitatud uue tõendi vastuvõtmine põhjendatud

§ 238lg 1 järgi.

Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja väited hageja raamatupidamisalase ettevalmistuse kohta vastavad tõele või mitte. Seega on hageja raamatupidamisalase ettevalmistuse kohta käivatel tõenditel asja lahendamisel tähtsust. 13. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Siinsel juhul taotles hageja pärast hagi täpsustamist kostja kohustamist kolme faktiväite ümberlükkamiseks ja kostjalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist. Maakohus rahuldas hagi kahe faktiväite ümberlükkamise osas, jättes selle rahuldamata ühe väite ümberlükkamise ja mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise osas. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsuse hagi rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas. Hageja apellatsioonkaebust ei esitanud. Seega on maakohtu otsus

§ 456

lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause järgi vaidlustamata jõustunud osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata väite „V.V ei oska WC-potti nõuetekohaselt kasutada“ ümberlükkamise ja mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise osas. 14. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses järgmiste maakohtu tuvastatud asjaolude üle, mille ringkonnakohus võtab

§ 652lg 1 p 1 järgi asja lahendamisel aluseks: - kostja saatis 16.

augustil 2019 e-kirja korteriühistu XXX korteriomanikele (edaspidi

  1. augusti
  2. a e-kiri), kus ta avaldas järgmist: „[…] Kui enne koosolekut kirjutasin, et peaks remondifondimakset tõstma süüdistas ta mind napilt selles, et võtan talt viimase leivaraha ära […]“; - kostja tegi
  3. septembril 2019 korteriomanike suhtlemiseks mõeldud programmis ProKorto järgmise postituse (edaspidi
  4. septembri
  5. a postitus): „[…] Pr V.V kogemus tugineb ainult tema väidetel ning tema vanust arvestades töötas ta raamatupidajana ajal, mil sellise töö jaoks erialast ettevalmistust ei nõutudki. Vahepeal on muutunud nii riigikord kui ka seadusandlus […]“.
  6. Maakohus kohustas vaidlustatud otsusega kostjat ümber lükkama järgmised faktiväited: 10

(17)2-21-191 1) „V.V süüdistas Q.N-i selles, et Q.N-i ettepanek tõsta remondifondi makset võtab V.V-lt viimase leivaraha ära“ (väide nr 2). Maakohus leidis, et kostja avaldas väite nr 2 oma
  1. augusti
  2. a e-kirjas; 2) „V.V vanust arvestades töötas ta raamatupidajana ajal, mil sellise töö jaoks erialast ettevalmistust ei nõutudki“ (väide nr 3). Maakohus leidis, et kostja avaldas väite nr 3 oma
  3. septembri
  4. a postituses.
  5. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas kostja on
  6. augusti
  7. a e-kirjas ja
  8. septembri
  9. a postituses sisalduvad väited VÕS § 1047 mõttes avaldanud; mida kostja oma
  10. augusti
  11. a e-kirjas ja
  12. septembri
  13. a postituses avaldas, sh kas ta esitas seal vastavalt väite nr 2 ja väite nr 3 ning kas tegemist oli faktiväitega, samuti selle üle, kas kostja avaldatu oli õige või mitte.
  14. Kolleegium käsitleb kõigepealt apellatsioonkaebuse väiteid seoses sellega, kas kostja on käsitatav
  15. augusti
  16. a e-kirjas ja
  17. septembri
  18. a postituses sisalduvate väidete avaldajana VÕS § 1047 tähenduses. 17.
  19. Kostja leiab, et kuna ta edastas ühistu juhatuse liikmena korteriomanikele teabe e-kirja teel ja piiratud juurdepääsuga suhtluskeskkonnas (Pro-Korto), ei avaldanud ta andmeid kõrvalistele isikutele. Kostja arvates ei kohaldu VÕS § 1047 juhul, kui väited tehakse teatavaks kitsale omavahel seotud isikute ringile, nagu seda on korteriühistu liikmed, keda siinsel juhul oli kokku kümme (koos kaasomanikega). Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu ja leiab, et maakohus luges kostja õigesti vaidlusaluste väidete avaldajaks (vt maakohtu otsuse p-d 6, 11 ja 16). 17.
  20. Andmete avaldamine VÕS § 1047 ja § 1046 tähenduses on andmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemine ning avaldaja on isik, kes teeb kolmandatele isikutele andmed teatavaks (vt nt RKTKo 25.09.2013, 3-2-1-80-13, p 40; 19.03.2019, 2-17-17140, p 11). Senises praktikas on Riigikohus pidanud avaldamiseks nii kommentaaride kättesaadavaks tegemist piiramatu arvuga isikute ringile (avalikkusele) (RKTKo 10.06.2009, 3-2-1-43-09, p 14) kui ka ühe isiku poolt ebaõigete andmete ja/või ebakohaste väärtushinnangute avaldamist teisele isikule (RKTKo 25.09.2013, 3-2-1-80-13, p 40), sh meediaväljaandele (RKTKo 21.12.2005, 3-2-1-95-05, p 25; 09.01.2013, 3-2-1-166-12, p 13). Avaldamiseks on loetud ka andmeid sisaldava e-kirja saatmist konkreetsetele isikutele (RKTKo 13.04.2007, 3-2-1-5-07). Seega on faktiväidete või väärtushinnangute avaldamisega tegemist ka siis, kui neid avaldatakse vaid ühele või mõnele kolmandale isikule (s.o isikule, kes pole avaldaja ega see isik, kelle kohta avaldatu käib). Eelnevast lähtuvalt ei ole siinsel juhul kostja vaidlusaluste väidete avaldajaks lugemiseks oluline, et isikuid, kellele andmed avaldati, ei olnud palju (kuni kümme) ning tegemist oli määratletud isikute ringiga, s.o konkreetse korteriühistu liikmetega.
  21. Ringkonnakohus selgitab, et ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude rahuldamise eelduseks on see, et kostja on avaldanud väited, mille ümberlükkamist hageja taotleb, need väited käivad hageja kohta ja on ebaõiged. Kohtul tuleb hinnata, mida kostja mõistliku inimese arusaama kohaselt avaldas. Tuleb hinnata avaldamise viisi ja konteksti ning sellest tuletada mõistliku inimese arusaam vastava faktiväite suhtes (RKTKo 21.12.2010, 3-2-1-6710, p 21; TlnRnKo 08.03.2023, 2-20-12784, p 41.1). Avaldatud faktiväiteid tuleb võtta sellistena, nagu need on, st kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida kostja mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas. See, mida avaldaja ise silmas pidas, ei ole asjakohane (RKTKo 31.05.2006, 3-2-1-161-05, p 11). VÕS § 1047 lg 4 järgi ümberlükatavateks ebaõigeteks andmeteks võivad olla ka kaudsed faktiväited, st faktiväited, 11
(17)2-21-191 mida kostja avaldatust küll sõnaselgelt ei nähtu, kuid mis sellest mõistlikult võttes järelduvad (RKTKo 15.04.2015, 3-2-1-24-15, p 13 ja seal viidatud kohtupraktika; vt ka RKTKo 23.03.2023, 2-21-5449, p 11). Seega ei pea kostja olema faktiväidet, mille ümberlükkamist hageja taotleb, avaldanud sõnaselgelt. Oluline on, et hageja nimetatud faktiväited järelduvad e-kirja või postituse sisust. Sellisel juhul saab hageja nõuda, et avaldaja lükkaks ümber asjaolu, mis avaldatust järeldub (RKTKo 19.02.2008, 3-2-1-145-07, p 13).
  1. Siinsel juhul tuleb ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel hinnata, kas kostja
  2. augusti
  3. a e-kirja ja
  4. septembri
  5. a postituse sisust järelduvad mõistliku isiku positsioonilt tõlgendades maakohtu tuvastatud väited nr 2 ja
  6. Seda tehes tuleb lähtuda kostja e-kirjas ja postituses avaldatust, s.o nende sisust, arvestades ka avaldamise viisi ja konteksti. Samuti tuleb hinnata, kas kostja avaldatud väited käivad hageja kohta. Seejärel tuleb hinnata e-kirjas ja postituses esitatud faktiväidete, mille ümberlükkamist hageja on taotlenud, õigsust. Väide nr 2
  7. Ringkonnakohus on väite nr 2 osas seisukohal, et mõistliku isiku arusaamast lähtudes ei avaldanud kostja
  8. augusti
  9. a e-kirjas väidet, et „V.V süüdistas Q.N-i selles, et Q.N-i ettepanek tõsta remondifondi makset võtab V.V-lt viimase leivaraha ära“. 20.
  10. Asjas esitatud tõenditest nähtub järgnev: -
  11. augustil 2019 tegi kostja korteriühistu Pro-Korto keskkonna teadetetahvlil postituse seoses
  12. augustil toimuva üldkoosolekuga, kus korteriomanikud pidid arutama maja rekonstrueerimist. Kostja selgitas, et kui taotleda laenu 15 aastaks maksimaalselt 58 000 eurot, tuleks remondifondi makset tõsta 1,35 eurot/m2, mis tähendaks kulude tõusu 2-toalise korteri korral ca 22 eurot ja 3-toalise korteri korral ca 27 eurot (I kd, tl 56); - eelnevale vastas hageja samal päeval järgmise sisuga postitusega: „Krt.1 ei soovi kategooriliselt üüri hinna tõusu. See tähendab, et ekspl. ja rem on 59,27 euro iga kuu siia lisanduvad veel muud kulud ehk kokku tuleb pea 100.00 kuus. Ja siis veel tuleb juurde gaas, elekter ja telefoni arved seega tuleb juba kokku pea 200.00 euro, see tähendab peaaegu pool minu pensioni, nälja teete“ (samas); -
  13. augustil 2019, s.o pärast
  14. augustil toimunud koosolekut, kirjutas hageja korteriühistu liikmetele saadetud e-kirjas mh järgmist: „See et lükkasite maja remondi edasi on väga imelik ja suur rumalus. Nii kaua kui korjate raha maja laguneb ja vananeb. Aastatega remondi hinnad suurenevad seega remont jääb-gi tegemata. Meie maja renoveerimine meenutab miraazi ehk ainult unustus ja viirastus“ (I kd, tl 11 pöördel); - eelnevale vastas kostja samal päeval korteriühistu liikmetele saadetud e-kirjaga, milles seisis mh järgnev: „Imekspandav meeleolumuutus pr V.V-lt! Kui enne koosolekut kirjutasin, et peaks remondifondimakset tõstma, süüdistas ta mind napilt selles, et võtan talt viimase leivaraha ära. Kui nüüd otsustasime rekonstrueerimistööd kevadesse lükata, on jälle probleem“ (I kd, tl 12). 20.
  15. Arvestades kostja
  16. augusti
  17. a e-kirja tervikuna ja väite esitamise konteksti, mõistis mõistlik isik ringkonnakohtu hinnangul kostja avaldatut selliselt, et kostja väitel oli hageja väljendanud, et kostja ettepaneku kohaselt remondifondi makse suurendamine põhjustaks talle majanduslikke raskusi või raskusi eluks vajalike kulude kandmisel, s.o igapäevasel toimetulekul. Kolleegium nõustub kostjaga, et väljend „viimase leivaraha 12
(17)2-21-191 äravõtmine“ oli ülekantud tähenduses ja selliselt mõistab seda kolleegiumi hinnangul ka mõistlik
  1. augusti
  2. a e-kirja adressaat. Mõistlik isik ei mõista kostja avaldatut selliselt, et hageja väitel tahtis kostja ära võtta hageja viimast leiva ostmiseks mõeldud raha nende sõnade otseses tähenduses. Samuti ei mõista mõistlik adressaat väidet nii, et hageja oleks kostjat milleski otseselt süüdistanud, mis Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt
(2009)tähendab „kedagi milleski süüdlaseks väitma, kellelegi midagi süüks panema; kellelegi mingit halba, ebaväärikat tegu v. käitumist ette heitma“. Väite esitamise kontekstist, s.o kostja
  1. augusti
  2. a e-kirjast ja sellele eelnenud suhtlusest on aru saada, et kostja pidas oma väitega silmas seda, et hageja oli heitnud kostjale ette tema ettepaneku (tõsta remondifondi makset) negatiivset mõju hageja toimetulekule.
  3. Lisaks on maakohus eksinud väite nr 2 tõesuse osas tõendamiskoormuse jaotamisel, leides, et kostja oleks pidanud tõendama väite õigsust (vt maakohtu otsuse p-d 13 ja 14). 21.
  4. VÕS § 1047 lg 2 sätestab, et teise isiku au teotava või teisele isikule majanduslikult kahjuliku asjaolu avaldamine loetakse õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele. Riigikohus on leidnud, et VÕS § 1047 lg-s 2 sätestatud asjaolude tõendamise koormuse jagamise põhimõtet tuleb kohaldada ka VÕS § 1047 lg 4 puhul. See tähendab, et kui hageja kohta avaldati tema au teotavaid (mainet kahjustavaid) andmeid, siis peab kostja, kes ei suuda tõendada avaldatud andmete õigsust, need laskma oma kulul ümber lükata või parandada. Kui aga hageja nõuab VÕS § 1047 lg 4 alusel selliste faktiväidete ümberlükkamist või parandamist, mis tema mainet ei kahjusta, kuid rikuvad muul viisil hageja isiklikku õigust VÕS § 1045 lg 1 p 4 tähenduses, lasub temal endal kostja avaldatud faktiväidete ebaõigsuse tõendamise koormus (RKTKo 31.05.2006, 3-2-1-161-05, p 13; 15.04.2015, 3-2-1-24-15, p 13; 23.03.2023, 2-21-5449, p 13). Faktiväide võib olla isiku au teotav, kui see võimaldab isiku "väärtustamist" negatiivse hinnanguga (RKTKo 26.11.2010, 3-2-1-83-10, p 12). 21.
  5. Ringkonnakohus leiab, et väide nr 2 maakohtu tuvastatud kujul ega ka see, mida kostja ringkonnakohtu hinnangul hageja kohta tegelikult avaldas, ei ole hageja au teotav (mainet kahjustav). Tegemist oli sisult neutraalse väitega. Seejuures ei teota iseenesest isiku au see, kui väidetakse, et ta on teinud kellegi ettepanekule etteheiteid, viidates selle ettepaneku mõjule oma majanduslikule toimetulekule. Ka maakohus oli seisukohal, et väide nr 2 (maakohtu tuvastatud kujul) ei kahjusta hageja mainet ning
  6. augusti
  7. a e-kirja konteksti arvestades oli see neutraalse tähendusega (vt vaidlustatud otsuse p 13). Järelikult tuli hagejal kooskõlas üldise

§ 230

lg 1 järgse tõendamiskoormuse jaotusega tõendada, et kostja avaldatud faktiväide on ebaõige. Ringkonnakohus selgitas pooltele tõendamiskoormust

  1. septembril 2024 saadetud kirjas.
  2. Kolleegium märgib, et hageja ei ole taotlenud, ka pärast ringkonnakohtu
  3. septembri
  4. a kirjas esitatud selgitusi, et kostjat kohustataks väide nr 2 ümber lükkama kujul, nagu kostja ringkonnakohtu hinnangul mõistliku isiku arusaama kohaselt tegelikult avaldas. Sellegipoolest märgib kolleegium, et hageja
  5. augustil 2019 Pro-Korto keskkonna teadetetahvlile tehtud postituse põhjal saab järeldada, et viidatud kujul oli väide nr 2 õige. Hageja oli selles postituses väljendanud vastuseisu kostja ettepanekule remondifondi makset tõsta, tuues välja, et kostja sissetulekuid (pensioni) ja muid vältimatuid kulusid arvestades põhjustaks korteriühistu remondifondi makse suurenemine talle toimetulekuraskusi, s.o raskusi eluks vajalike kulude kandmisel. Oma
  6. mai
  7. a seisukohas märkis ka hageja ise, et ta oli oma
  8. augustil 2019 Korto teadetetahvlile tehtud postituses esitanud väite, et korteriga seotud kulude katmiseks kuluks pea pool tema pensionist (vt seisukoha p 2). Kuna 13

(17)2-21-191 kostja avaldatud väide oli õige, ei saa hageja nõuda VÕS § 1047 lg 4 alusel selle ümberlükkamist. Väide nr 3
  1. Ringkonnakohus on väite nr 3 osas seisukohal, et maakohtu tuvastatud kujul ei käi väide nr 3 hageja või tema tegevuse kohta VÕS § 1047 lg 1 tähenduses, vaid selle kohta, kas ajal, mil hageja raamatupidajana töötas, nõuti raamatupidajatelt erialast ettevalmistust või mitte. Ka kostja ise on menetluses selgitanud, et ta pidas väitega silmas seda, et nõukogude ajal ei nõutud raamatupidaja ametikohal töötamiseks eriharidust (
  2. veebruari
  3. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:45:11; vt ka kostja
  4. juuni
  5. a seisukoht, p 10). Arvestades, et kostja avaldas väite teistele korteriühistu liikmetele, kes olid teadlikud (vähemalt ligikaudu) hageja vanusest, ning kostja viitas postituses vahepeal toimunud riigikorra muutumisele, pidi väite mõistlik adressaat aru saama, et ajana, mil hageja raamatupidajana töötas, pidas kostja silmas nõukogude aega. Isegi kui kostja eksis küsimuses, kas raamatupidajatelt nõuti sel ajal erialast ettevalmistust, ei puuduta see väide hagejat, vaid kostja arusaama sel ajal kehtinud nõuetest. Seega ei ole hagejal VÕS § 1047 lg-te 1 ja 4 alusel õigust nõuda väite „V.V vanust arvestades töötas ta raamatupidajana ajal, mil sellise töö jaoks erialast ettevalmistust ei nõutudki“ ümberlükkamist. Kolleegium märgib täiendavalt, et ka selle väite osas on maakohus eksinud tõendamiskoormuse jaotamisel, leides, et ehkki väide oli postituse konteksti arvestades neutraalse tähendusega ja ei kahjustanud hageja mainet, tuli kostjal tõendada selle tõele vastavust (vt maakohtu otsuse p-d 18 ja 19).
  6. Maakohtus leidis hageja, et kostja avaldas oma
  7. septembri
  8. s postituses lisaks väitele, et hageja töötas raamatupidajana ajal, millal sellise töö jaoks erialast ettevalmistust ei nõutudki (vt hageja
  9. mai
  10. a seisukoht, p 4), ka järgmist: - ebaõiget teavet hageja hariduse ja erialase ettevalmistuse kohta (
  11. aprilli
  12. a hagi täiendus, p 2.5; hageja
  13. novembri
  14. a teesid, p 3); - väite, et hagejal puudub kogemus majandamiskulude arvestamisel, jaotamisel ja viivise kohaldamisel (hageja
  15. mai
  16. a seisukoht, p 3); - väite, et hageja on küll töötanud raamatupidajana, kuid tõenäoliselt tal vastavat haridust ei olnud (
  17. mai
  18. a hagiavalduse täpsustused, p 3). Kui algses hagiavalduses taotles hageja väite nr 3 ümberlükkamist kujul „Pr V.V vanust arvestades töötas ta raamatupidajana ajal, mil sellise töö jaoks erialast ettevalmistust ei nõutudki“ (vt
  19. aprilli
  20. a täpsustatud hagiavaldus, taotluste p 1.1.5), siis oma
  21. novembri
  22. a teesides palus hageja kohustada kostjat väide nr 3 ümber lükkama kujul „V.V ei oma vastavat haridust ega töökogemust töötamiseks raamatupidajana“ (vt menetlusdokumendi p 6.1.3). Seega hindab ringkonnakohus, kas kostja avaldatust tuleneb mõni muu faktiväide, millele hageja on menetluses viidanud või mille ümberlükkamist taotlenud, ehkki kolleegium nõustub maakohtuga, et teesides on liiga hilja asuda oma nõuet täpsustama.
  23. Kolleegium leiab, et mõistlik isik ei mõista kostja avaldatut tervikuna lugedes ja selle konteksti arvestades, et kostja oleks öelnud, et hagejal ei ole raamatupidamisalast töökogemust. Seda ei saa järeldada lauseosast „Pr V.V kogemus tugineb ainult tema väidetel“, kuna juba järgmises lauseosas viitas kostja sellele, et hageja on töötanud raamatupidajana. Ka 14
(17)2-21-191 hageja mõistis kostja avaldatut nii, et selle kohaselt on hageja raamatupidajana töötanud (kuid seadis kahtluse alla hageja hariduse) (vt hageja
  1. mai
  2. a hagi täpsustused, p 3). Kolleegiumi hinnangul saab mõistlik isik kostja
  3. septembri
  4. a postitust ja selle postitamise konteksti arvestades aru nii, et kostja väitel on hageja enda raamatupidamisalase kogemuse kohta vaid väiteid esitanud, toomata esile konkreetseid asjaolusid või tõendeid, mis tema kogemust kinnitaks. Asja materjalid ei anna alust järeldada, et see väide oleks olnud vale.
  5. Samuti ei ole kostja avaldatust võimalik järeldada, et kostja oleks väitnud, et hagejal puudub kogemus majandamiskulude arvestamisel, jaotamisel ja viivise kohaldamisel. Sellist väidet
  6. septembri
  7. a postituse asjassepuutuvas osas ei ole ning seda ei saa sealt ka kaudselt tuletada.
  8. Ringkonnakohtu hinnangul võis mõistlik isik kostja
  9. septembri
  10. a postitusest tuletada kaudse faktiväite, et hagejal ei ole tänapäevastele nõuetele vastavat raamatupidaja eriala ettevalmistust. Seejuures ei mõista mõistlik isik kostja väidetut selliselt, et hagejal puudus mis tahes ettevalmistus või haridus raamatupidajana töötamiseks, arvestades mh, et kostja möönis, et hageja on raamatupidajana töötanud. Seda, et kostja pidas silmas just tänapäevastele nõuetele vastava erialase ettevalmistuse puudumist, viitab postituses tehtud viide riigikorra ja seadusandluse muutumisele. Kolleegiumi hinnangul ei teota pensionieas hageja kohta esitatud väide, et tal puudub mingis valdkonnas tänapäevastele nõuetele vastav erialane ettevalmistus, tema au (ei kahjusta tema mainet), kuna pikka aega tagasi omandatud haridus ei pea ega saagi vastata praegu kehtivatele nõuetele. Seega oli ka kõnealuse väite puhul selle ebaõigsuse tõendamise koormus VÕS § 1047 lg 2 järgi hagejal.
  11. Hageja on esitanud menetluses tõendina talle
  12. juunil
  13. aastal väljastatud diplomi, mille kohaselt ta on lõpetanud Tallinna Majandustehnikumi kursuse „Kaubatundmise, materiaal-tehnilise varustuse ja turustuse“ erialal ja talle on omistatud tehnik-kaubatundja kvalifikatsioon (I kd, tl 29). Samuti on hageja esitanud Tallinna Majanduskooli
  14. septembri
  15. a arhiiviteatise, mille kohaselt lõpetas hageja Tallinna Majandustehnikumi kaugõppes
  16. juunil 1977 erialal „Kaubatundmine, materiaal-tehniline varustamine ja turustamine“ ning antud erialal läbiti ka aine „Raamatupidamine“ (I kd, tl 191). Kolleegiumi hinnangul saab nendest tõenditest järeldada, et hageja ei olnud lõpetanud raamatupidaja eriala, kuid tal oli majandusalane kesk-eriharidus ja ta oli õpingute raames hiljemalt
  17. aastal läbinud raamatupidamise aine. Samas ei saa eelnevast järeldada – ning hageja ei ole ka väitnud ega tõendanud –, et hiljemalt
  18. aastal läbitud raamatupidamise aine oleks taganud talle tänapäevastele nõuetele vastava raamatupidaja eriala ettevalmistuse. Esiteks ei ole ühe õppeaine läbimine piisav erialase ettevalmistuse jaatamiseks. Ühtlasi saab kolleegiumi hinnangul

§ 231

lg 1 mõttes üldtuntuks lugeda asjaolu, et seadusandlus, sh raamatupidamisalane, ja nõuded raamatupidajatele (sh kutsestandardid ja nõutav kvalifikatsioon) on vahepeal olulisel määral muutunud. Seega ei ole alust järeldada, et kostja oleks avaldanud hageja kohta ebaõige faktiväite, kui tema avaldatust on kaudselt tuletatav väide, et hagejal puudub tänapäevastele nõuetele vastav raamatupidaja eriala ettevalmistus.

  1. Eelnevat arvestades ei ole kostja avaldanud oma
  2. augusti
  3. a e-kirja ja
  4. septembri
  5. a postituse vaidlusalustes osades hageja kohta ebaõigeid faktiväiteid, sh selliseid, mille ümberlükkamist hageja on siinses menetluses taotlenud. Maakohtu otsus tuleb väidete nr 2 ja 3 ümberlükkamiseks kohustamise osas tühistada ning hagi tuleb nimetatud osas jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja muud menetluslikud küsimused 15

(17)2-21-191 30.

§ 137

lg 1¹ kohaselt võib kõrgema astme kohus asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus määratud ebaõigesti. Maakohus on määranud otsuse sissejuhatavas osas hagihinnaks 7000 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus määranud hagihinna ebaõigesti. Hagiavalduses tugines hageja kokku neljale andmete avaldamise episoodile:

(1)kostja
  1. juuni
  2. a e-kiri Qle;
(2)kostja
  1. augusti
  2. a e-kiri korteriühistu liikmetele;
(3)kostja
  1. septembri
  2. a postitus Pro-Korto teadetetahvlil;
(4)kostja
  1. novembri
  2. a postitus Pro-Korto teadetetahvlil. Menetluse käigus hageja korrigeeris oma nõudeid ja taotles kolme ebaõige faktiväite ümberlükkamist, mille kostja oli avaldanud vastavalt:
(1)
  1. juuni
  2. a e-kirjas Qle;
(2)
  1. augusti
  2. a e-kirjas korteriühistu liikmetele;
(3)
  1. septembri
  2. a postituses Pro-Korto teadetetahvlil (vt
  3. oktoobri
  4. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:09:34–00:12:54; vt hageja
  5. novembri
  6. a teesides esitatud taotlused). Nimetatud kolmel juhul heitis hageja kostjale ette erinevate väidete avaldamist, mida hageja käsitas ebaõigete faktiväidetena. Erinevad olid nii andmete avaldamise aeg, viis kui ka avaldatud andmete sisu (sh temaatika). Seega on tegemist kolme eraldi episoodiga, millega seotud ebaõigete faktiväidete ümberlükkamise nõudeid tuleb käsitada eraldi nõuetena. Lisaks taotles hageja kostjalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist kohtu äranägemisel. Eelnevast tulenevalt tuleb praeguses asjas lugeda hagihinnaks

§ 122, § 132 lg-te 1 ja 3 ning § 134 lg 1 järgi 14 000 eurot (3 × 3500 + 3500).

  1. Hageja tasus hagi esitamisel riigilõivu 450 eurot (I kd, tl 48). Hagilt tsiviilasja hinnaga 14 000 eurot tulnuks siinses asjas hagi esitamise ajal (
  2. jaanuar 2021) kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tasuda riigilõivu 650 eurot. Seega on hageja tasunud hagi esitamisel riigilõivu 200 eurot liiga vähe.

§ 179

lg 1 kohaselt mõistab asja lahendav kohus tasumata või vähem tasutud riigilõivu kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Eelnevast juhindudes mõistab ringkonnakohus hagejalt Eesti Vabariigi kasuks välja hagi esitamisel vähem tasutud riigilõivu 200 eurot.

§ 179

lg 5 kohaselt peab kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul. Praegusel juhul ei esine kolleegiumi hinnangul mõjuvaid põhjuseid, mis õigustaks hageja vabastamist menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest või tasumiseks hilisema tähtpäeva või osadena tasumise ettenägemist (

§ 190lg 7).

Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb hagejal tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (

§ 179lg 9).

  1. Ringkonnakohus jääb apellatsioonkaebuse hinna määramise osas
  2. veebruari
  3. a määruse põhjenduste juurde. Kostja vaidlustab sisuliselt kahte maakohtu otsusega rahuldatud ebaõigete andmete ümberlükkamise nõuet, kuna teda kohustati vaidlustatud otsusega avaldama kaks erinevat teadet erineva sisuga ja erineval viisil avaldatud väidete ümberlükkamiseks. Seda ei mõjuta kostja viidatu, et nii
  4. augusti
  5. a e-kirjaga avaldatud andmete kui ka
  6. septembri
  7. a postituses avaldatud andmete adressaadid kattusid. Vastavalt

§ 132

lg-le 1 ja § 134 lg 1 esimesele lausele ning arvestades maakohtu otsuse vaidlustamise ulatust, on apellatsioonkaebuse hind 7000 eurot. Sellise hinnaga apellatsioonkaebuselt tuli selle esitamise ajal kehtinud RLS § 59 lg-te 1 ja 15 ning lisa 1 järgi tasuda riigilõivu 630 eurot. Kostja ongi tasunud riigilõivu 630 eurot. Eelnevast lähtuvalt jätab ringkonnakohus rahuldamata kostja 16. veebruaril 2023 esitatud vastuväite kohtu tegevusele seoses täiendava riigilõivu määramisega ning kostja 8. veebruari 2023. a ja 16. veebruari 2023. a taotlused enam tasutud riigilõivu tagastamiseks. 16

(17)2-21-191 33. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust asja sisulise lahendamise osas, tuleb seda

§ 173lg 3 esimese lause järgi muuta ka menetluskulude jaotuse osas.

Ühtlasi tuleb

§ 173lg 1 kohaselt jaotada apellatsioonimenetluse kulud.

Arvestades, et ringkonnakohtu otsuse tulemusena jääb kostja vastu esitatud hagi tervikuna rahuldamata, tuleb menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus jätta

§ 162lg 1 alusel hageja kanda.

34. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu määratud menetluskulude jaotust ja maakohus vaidlustatud otsuses kostja menetluskulusid kindlaks ei määranud, ei tee seda

§ 174lg 4 teise lause järgi ka ringkonnakohus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab vastavalt

§ 177

lg-le 2 kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

  1. Hagejale oli maakohtu
  2. märtsi
  3. a määrusega antud riigi õigusabi esindamiseks siinses tsiviilasjas koos kohustusega osamaksetena täielikult hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud ühe aasta jooksul 12 võrdse osamaksena pärast õigusteenuse osutamise lõpetamist ning riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramist.

§ 190

lg 2 kohaselt menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Sama paragrahvi 4. lõikest tuleneb, et kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Ringkonnakohus leiab, et siinsel juhul tuleb hageja

§ 190

lg 7 alusel vabastada riigi õigusabi tasu ja kulude riigituludesse tasumise kohustusest. Seda õigustavaks mõjuvaks põhjuseks on asjaolu, et hageja näol on tegemist vanaduspensionäriga, kelle ainus püsiv sissetulek on pension (I kd, tl-d 76–77) ja kes oma majanduslikust seisundist tulenevalt ei oleks võimeline riigi õigusabi tasu ja kulusid hüvitama. Seejuures arvestab kolleegium, et hagejal tuleb siinsel juhul tasuda riigile ka hagi esitamisel vähem tasutud riigilõiv 200 eurot ning hüvitada vastaspoole menetluskulud. Nimelt ei välista ega piira menetlusabi andmine

§ 190

lg 1 järgi menetlusabi saaja kohustust hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulutused. 36. Vastavalt

§ 178

lg 1 esimesele lausele saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Määruse peale, millega ringkonnakohus mõistab isikult riigi kasuks välja tasumata või vähem tasutud riigilõivu, võib menetluskulusid maksma kohustatud isik või Eesti Vabariik valdkonna eest vastutava ministri käskkirjaga määratud asutuse kaudu esitada määruskaebuse, kui kaebuse hind ületab 100 eurot (

§ 179lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) 17

(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.