Obsah (22)

§ 63§ 65§ 2§ 305§ 339§ 3051§ 297§ 307§ 64§ 60§ 12614§ 322§ 11§ 489§ 331§ 340§ 14§ 1267§ 1265§ 15§ 185§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. märtsil 2024. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-21-7384 Kohtukoosseis Janika Kallin, Pavel Gontšarov ja S

§ 63mõttes asjas tõendiks ja tõend on lubatav.

4. Kooskõlas

§ 65

lg 1 on Eesti kriminaalmenetluses lubatud kasutada välisriigis selle riigi seaduste kohaselt kogutud tõendeid, kui tõendi saamiseks tehtud menetlustoiming ei ole vastuolus Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega;

§ 2

järgi on kriminaalmenetlusõiguse allikaks mh rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid ning Eestile siduvad välislepingud. Väljapool Euroopa Liitu toimub rahvusvaheline koostöö lepingute alusel ja piires. Riikidega, millega soovitakse kriminaalasjade raames koostööd teha, peab olema sõlmitud koostöö leping, mille piires on võimalik õigusabi saada. Eesti Vabariigi ja Ameerika Ühendriikide vahel on sõlmitud õigusabileping, mille esemeks on vastastikune õigusabi kriminaalasjades. Lisaks on Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu vahel sõlmitud õigusabileping. Lepingute vastuolu korral tuleb kohaldada viimast.

1. Kaitsjad viitasid, et neil puudub teave õigusabitaotlusele eelnenud toimingute kohta. Samas ei pidanud kaitsjad vajalikuks ristküsitleda USA ja Eesti keskkriminaalpolitsei vahelist kontaktisikut. Kohtule Eesti Vabariigi poolt Ameerika Ühendriikidele esitatud õigusabitaotlusele laekunud vastusest nähtub, et Eesti riik on kogunud informatsiooni õigusabitaotluse alusel ning selles märgitud ulatuses. Kooskõlas vastastikuse õigusabilepingu art 5 täidetakse taotlus taotluse saanud riigi seadustega sätestatud korras. Kohtule ei esitatud tõendeid selle kohta, et USA kogus tõendeid ja ei järginud oma riigi seadusi. Lepingupooltel ei ole õigust nõuda, et tõendi kogumine toimuks nende riigi kriminaalmenetluse sätteid järgides. Harju Maakohtul pole pädevust kontrollida USA uurimisasutuste tööprotsesse ja tõendite kogumise seaduslikkust. Välisriigist õigusabipalve korras saadud tõendite hindamisel lähtutakse eeldusest, et neid koguti kooskõlas taotluse saanud riigi seadustega. Kohtule esitati 15.07.
2. a täiendavale õigusabitaotlusele laekunud vastus, milles kinnitatakse, et operatsioon Trojan Shield meetod ANOM platvormi käivitamiseks vastas Ameerika 3 Ühendriikide seadustele. ANOM server asus kolmandas, Euroopa Liidus asuvas riigis. Serveri asukohariik järgis oma riigi kohtumenetlust ja taotles load, mille alusel lubati ANOM serverisse edastatud sõnumite kopeerimine. Kuivõrd kolmas riik järgis oma seadusi, võib USA tugineda välismaa kasutajate vahelise suhtluse kohta saadud andmetele. Järelikult toimus ANOM tõendite kogumine kooskõlas Ameerika Ühendriikide seadustega ning see oli kooskõlas ka Euroopa Liidu riigi seadustega, kus asus server. 6.

§ 65

lg 1 mõttes ei ole iga kriminaalmenetlusõiguse norm käsitatav Eesti kriminaalmenetluse põhimõttena. Välisriigis tõendite kogumine ei tohi sattuda vastuollu Eesti Vabariigi põhiseaduse asjakohaste sätetega, eeskätt PS § 22-24 (RKKK 3-1-1-84-09 p 10.1). Kaitsjate viide, et Ameerika Ühendriigid ei austa teatud juhtudel (Guantanamo vangla, Leedu Vabariigis asunud n.ö salavangla) inimõigusi, ei ole asjakohane. Kaitsjad ja süüdistatavad ei vaidlustanud sõnumite autentsust ja sisu, süüdistatavatelt ei kogutud andmeid nt neid piinates või ähvardades. Antud juhul ei rikutud PS § 43 ja EIK art 8 lg 1, mis tagavad sõnumisaladuse kaitse. Esiteks on üldteada asjaolu, et ANOM telefonid olid suunatud kurjategijatele, kes soovisid omavahel konspireeritult vestelda ja vältida õiguskaitseorganite huviorbiiti sattumist. Teiseks kuulub PS § 43 kaitsealasse suhtluse jälgimine reaalajas. Kui tutvutakse juba toimunud vestluste või sõnumitega, siis riivatakse inimese õigust perekonna- ja eraelule. ANOM telefon on krüpteeritud telefon, mida sai kasutada ainult telefoni enda krüpteeritud süsteemis. Telefonil puudusid muud rakendused ja kasutusprogrammid. Telefone ei müüdud tavakauplustes, vaid käest-kätte. Kõik need asjaolud räägivad sellest, et telefone ei kasutatud legaalsetel eesmärkidel. Krüpteeritud sõnumite kaudu toimuv varjatud suhtlus ei ole vajalik ausat äri ajavatele inimestele, vaid kuritegelikule maailmale. Käsilolevas asjas on ANOM rakenduse kaudu edastatud info vajalik narkokuritegude tuvastamiseks ning õigusabitaotluse järgi on ANOM telefonide vahendusel toimunud suhtluse talletamisel järgitud seaduses sätestatut. 7. Kaitsjate esitatud Ameerika Ühendriigi advokaadi PR kirjalik arvamus ei ole lubatav tõend.

§ 63lg 1 järgi on tõendiks asjatundja ütlused.

Järelikult eristab kriminaalmenetluses asjatundja rolli eksperdi omast mh asjaolu, et tema eriteadmistel tuginevaid selgitusi ei fikseerita ega esitata kirjalikul kujul ekspertiisiaktile sarnanevas dokumendis.

1. Kriminaalasjas läbi viidud jälitustoimingud on seaduslikud. Kaitsjatele jäeti taotlused/load põhjendatult osaliselt tutvustamata. Load jälitustoiminguteks anti kohasel õiguslikul alusel ning nende (häda)vajalikkust on piisavalt põhistatud. Järelikult on jälitustoimingute protokollid lubatavad tõendid. Süüdistatava Margus Reidolfi kaitsja apellatsioonis esitatud taotlus:
2. Kaitsja taotleb tühistada Harju Maakohtu 01.11.
3. a otsus osas, millega Margus Reidolf mõisteti süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Margus Reidolf talle esitatud süüdistuses õigeks. Kaitsja palub mõista Eesti Vabariigilt välja süüdistatava kasuks apellatsioonimenetluse kulu ja vabaduse võtmisega tekitatud kahju. Süüdistatava Gert Raali kaitsja apellatsioonis esitatud taotlus:
4. Kaitsja ei vaidlusta Harju Maakohtu 01.11.
5. a otsust osas, millega Gert Raal mõisteti KarS § 184 lg 2 p 1 järgi süüdi 49,72g kokaiini (19.03.2021.a episood) ja 50g marihuaana (13.04.
6. a episood) käitlemises. Kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega Gert Raal mõisteti süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi 4712g kokaiini (2021.a veebruari episood) ja 4 100g marihuaana (28.03.
7. a episood) käitlemises. Vaidlustatud osas taotleb kaitsja Gert Raali õigeks mõistmist. Kaitsja palub mõista Eesti Vabariigilt välja süüdistatava kasuks apellatsioonimenetluse kulu ja vabaduse võtmisega tekitatud kahju. Apellantide argumendid, mis kattuvad:
8. Maakohus jättis nn ANOM tõendite lubatavuse hindamisel olulised kaitseväited analüüsimata ja rikkus nii

§ 305

1 lg 1 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine

§ 339lg 2 mõttes.

Õigusabitaotlusele esitatud vastus, mis sisaldab ANOM-vestlusi, on lubamatu tõend ja tuleb kohtuotsuse tegemisel kõrvale jätta. 12. M. Reidolfi teopanus narkootiliste ainete käitlemisel seisnes süüdistuse järgi kooskõlastamises, informatsiooni edastamises või organiseerimises. M. Reidolfile esitatud süüdistus tugineb ainult ühele tõendile, milleks on ANOM-vestlused. Maakohus leidis ekslikult, et tõend on lubatav. Järelikult on M. Reidolfit süüdimõistev otsus rajatud lubamatule tõendile ning see on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine

§ 339lg 2 mõttes.

G. Raalile esitatud süüdistus põhineb valdavas osas ANOM-vestlustel ja neid kajastavatel vaatlusprotokollidel. Maakohtu seisukoht, et ANOM-vestlused on lubatav tõend, on vale. Järeldust tehes ei analüüsinud maakohus kõiki kaitseväiteid ning rikkus seega

§ 3051

lg 1 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine

§ 339lg 2 mõttes.

13. Maakohus viitas

§-le 65 lg 1, kuid jättis kontrollimata, millist riiki tuleb normi mõttes käsitleda tõendi kogujana. Maakohus järeldas automaatselt, et selleks oli Ameerika Ühendriigid, kuid see ei vasta kriminaalasja tehioludele. Kuigi ANOM seadmeid turustati ja nende hilisema jälgimise operatsioon loodi USA-s, toimus sõnumite faktiline kogumine ja töötlemine mujal. Seda asjaolu kinnitab USA abiprokuröri 19.07.2022 vastus, milles viidatakse kolmandale Euroopa Liidu liikmesriigile, kus asus ANOM-i server. Järelikult oli andmete koguja kolmas riik, kellelt USA küsis andmed ja edastas need õigusabitaotluse alusel Eesti Vabariigile. Juhul, kui

§ 65

lg 1 lubaks tõendi kogujana käsitleda riiki, kes on palunud teha menetlustoimingud mõnel teisel riigil, kaotaks säte enda mõtte tagada tõendite kogumise vastavus kogujariigi seadustega.

1. Andmeid kogunud kolmandale Euroopa Liidu liikmesriigile ei ole Eesti Vabariik õigusabitaotlust esitanud. Järelikult pole õige maakohtu järeldus, et tõend koguti õigusabitaotluse alusel. Kehtiva kohtupraktika (RKKKo 3-1-1-89-12 p 11) järgi loetakse sarnane tõend reegeljuhtumil lubatavaks vaid juhul, kui see on saadud Eesti abistamistaotluse alusel. Sellist lähenemist toetab ka erialakirjandus (E. Kergandberg, P. Pikamäe. Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2012, § 65, komm. 2.).
2. Maakohtul ei olnud võimalik kontrollida, kas tõend saadi tõendi kogunud riigi seadust järgides. Kriminaalasjas ei esitatud tõendeid selle kohta, millise riigi territooriumil andmeid koguti (kopeeriti), töödeldi ja analüüsiti. Lisaks ei ole ühtegi tõendit selle kohta, millisel õiguslikul alusel andmeid koguti ning kas seda tehti kooskõlas selle riigi seadustega.
3. Isegi kui eeldada, et tõendi kogunud riigiks oli Ameerika Ühendriigid, ei kontrollinud maakohus, kas tõend saadi kooskõlas Ameerika Ühendriikide seadustega. Ekslikud on maakohtu väited, et kohtul pole pädevust kontrollida USA uurimisasutuste tööprotsesse ja tõendite kogumise seaduslikkust ning välisriigist õigusabipalve korras saadud tõendite 5 vastavust neid kogunud riigi seadustega tuleb eeldada. Maakohtu arusaama kummutab

§ 65lg 1.

Norm seab mitu erinevat eeltingimust. Kehtiva kohtupraktika järgi peab tõendi lubatavust hindav kohus veenduma, et tõendi kogumisel järgiti kehtivat õigust, s.o tõendi saamise viis peab olema vajadusel kontrollitav (RKKKo 1-16-6179 p 54). Maakohtule ei saa ette heita vajaliku kompetentsi puudumist. Küll aga pidanuks maakohus sellises olukorras korraldama täiendava tõendite kogumise, nt kaasama vajalike teadmistega eksperdi või asjatundja. Kaitsja juhtis sellele asjaolule kohtu tähelepanu ja esitas omalt poolt vastava tõendigi. Tallinna Ringkonnakohus on oma varasemas praktikas (TlnRngko 1-15-11024 p 17.1) leidnud, et kuigi üldjuhul ei või kohus õigusküsimuste lahendamiseks tugineda asjatundja seisukohale või eksperdi arvamusele, on olukord teine, kui küsimus puudutab välisriigi õiguse kohaldamist. 17. Kohtu õigus koguda tõendeid iseseisvalt on üldjuhul piiratud. Kohus on erapooletu ja sõltumatu ning võistlevuse põhimõttega läheks vastuollu, kui kohus koguks

§-des 297 lg 1 ja 307 sätestatud juhtudel tõendeid, mis oleks olulise tähtsusega teokoosseisu, õigusvastasuse või süü tuvastamisel. Vastupidine on olukord juhul, kui tõend on vajalik selleks, et saaks täidetud

§ -des 306 ja 311-314 sätestatud nõuded. Täiendava tõendi kogumise õiguse kasutamine on teatud olukordades – nt

§ 65lg 1 kohaldamisel – lausa nõutav.

Võistlevuse põhimõttega ei ole vastuolus, kui kohus kontrollib tõendi lubatavust olukorras, kus hinnang võib olla süüdistatavale soodne. ANOM-vestluste kogumise seaduslikkusega seotud probleemidele viitasid kaitsjad juba alates eelistungist. Maakohus oleks pidanud pärast kohtumenetluse poolte esitatud tõendite uurimist määrama kooskõlas

§ 297lg 1 omal algatusel täiendavate tõendite kogumise.

Lisaks oleks maakohus võinud

§ 307alusel nõupidamistoas kohtuliku uurimise uuendada.

Viidatud võimalusi maakohus ei kasutanud, kohtulik uurimine oli seega puudulik ning see viis lubamatu tõendi vastuvõtmiseni. Lahendades küsimuse tõendi kogumise seaduslikkusest tõdemusega, et kohtul selleks vajalikke teadmisi ei ole, rikkus kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust.

1. Välisriigis kogutud tõendite korral ei saa tugineda vaikimisi eeldusele, et need on saadud seaduslikult. Sellisele eeldusele saaks kohus tugineda üksnes juhul, kui kaitsja ei tõstata kohtumenetluses vastavaid kahtlusi (TlnRngko 1-15-6690 p 14).
2. Maakohus ei saanud tugineda USA prokuröri 19.07.
3. a blanketsele kinnitusele, et tõend on kogutud seaduslikult. Ameerika Ühendriikides kriminaalasja juhtiv prokurör on huvitatud samalaadsete tõendite kasutamisest (või kasutatavusest) ei ole USA õiguse asjatundja või isik, kes saaks hinnata tõendite kogumise seaduslikkust. Nii näiteks ei saa kohus tugineda prokurör V. Verte suusõnalisele kinnitusele, et kõik oli seaduslik. Asjaolu, kas tõendi kogumine toimus kooskõlas kogujariigi õigusega, peab kaitsjal ja kohtul olema võimalik kontrollida mingisuguste reaalsete tõendite (nt uurimistoimingu protokoll, määrus jms) põhjal.
4. Olukorras, kus maakohus aktsepteeris USA prokuröri kirjalikku kinnitust kui asjatundja arvamust, millega prokuratuur soovis tõendada ANOM-vestluste kogumise vastavust Ameerika Ühendriikide seadustele, koheldi pooli ebavõrdselt. Maakohus tunnistas lubamatuks kaitsja kirjaliku tõendi (USA advokaadi kirjalik arvamus), millega sooviti tõendada vastupidist. Maakohtu seisukoht, et tõend oli vastuolus

§ 63

lg 1, mille järgi saavad tõendiks olla ainult asjatundja ütlused, ei ole õige.

ei sätesta tõendi vormi, mille abil kontrollida tõendi kogumise vastavust välisriigi õigusele. Tallinna Ringkonnakohus on 6 lahendis nr 1-15-11024 leidnud, et välisriigi õiguse sisu tuvastamiseks on lubatavad kõik

§ 63lg 1 loetletud tõendid.

Tegemist on asjaoluga, mille tõendamisel võib tugineda ka nn vabatõenditele (RKKKo 3-1-1-89-13 p 12). Järelikult pidi maakohus pärast seda, kui leidis, et kaitsja tõend ei vasta asjatundja ütlustele kui tõendi formaalsetele tingimustele, käsitlema USA advokaadi kirjalikku arvamust lubatava vabatõendina või dokumentaalse tõendina. 21. Maakohus kontrollis väga pealiskaudselt, kas tõendi kogumine oli kooskõlas Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega. Senises kohtupraktikas on leitud, et

§ 65

mõttes on tõendi lubatavust välistava kriminaalmenetluse põhimõtetena käsitatavad eelkõige PS §-d 2224. Konkreetsemad tõendite kogumise põhimõtted on sätestatud

§ 64, eriti selle paragrahvi esimeses lõikes (RKKKo 3-1-1-84-09 p 10.1).

Ringkonnakohtute praktikas peetakse

§ 65

mõttes kriminaalmenetluse põhimõtetega vastuolus olevaks ka

§des 63 lg 2 ja 64 sätestatud rikkumisi (TlnRnKo 1-21-1410 p 82). Lisaks on selgitatud, et

§ 65

mõte on tagada, et Eesti menetlusse ei toodaks n.ö tagaukse kaudu sisse meie õiguskorras vastuvõetamatut tõendite kogumise praktikat (TrtRnKo 1-18-3710 p 106). Maakohus analüüsis kaitsja kohtukõnes esitatud argumentidest (kohtuvaidluste teesid p-d 152-162) ainult EIK praktikat, mis on seotud Ameerika Ühendriikide poolse inimõiguste järgimisega ning PS § 43 ja EIÕK art 8 lg 1 rikkumistega.

1. Üksikute maakohtu poolt käsitletud küsimuste puhul ei ole kohus arusaadavalt oma seisukohti selgitanud. Nii näiteks väidab maakohus, et juba kogutud sõnumite vaatlemine kuulub perekonna- ja eraelu, mitte PS § 43 kaitse alla. Maakohus ei käsitle ega vastusta kaitsja väidet, et Ameerika Ühendriigid ja kolmas riik töötlesid serveris olevaid sõnumeid, s.o teostasid Riigikohtu praktika järgi asja varjatud läbivaatust, mis on jälitustoiming ja seega PS § 43 kaitsealas.
2. Maakohus tugines tõendi kogumist õigustades oletustele ning see on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine

§ 339lg 2 mõttes.

Maakohtu väide, et ANOM telefoni kasutasid kurjategijad, ei ole seotud Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega, lisaks ei ole see asjaolu

§ 60lg 1 ja 3 mõttes üldtuntud.

Mitte ükski uuritud tõend ei näita, kui paljud ANOM-seadmeid kasutanud isikutest tegelesid kuritegevusega. Kaitsjate esitatud USA advokaadi arvamus kinnitab vastupidist: ANOM seadmete kogukasutajate arvu silmas pidades vahistati väga vähe isikuid. Maakohtu väide, et krüpteeritud suhtlusvahendite kasutamine on tarvilik kuritegude toimepanemiseks, ei ole õige. Nii näiteks toetatakse EL Nõukogu 24.11.2020 resolutsiooni järgi tugeva krüpteerimise kui põhiõiguste ning kodanike, valitsuste, tööstuse ja ühiskonna digitaalse turvalisuse kaitsmiseks vajaliku vahendi arendamist, rakendamist ja kasutamist.

1. Maakohus jättis tõendi lubatavuse hindamisel käsitlemata kaitsja väite, et ANOMvestlused on jälitustoimingutega kogutud tõend (kohtuvaidluste teeside p-d 25-47). Maakohus pole analüüsinud, millise menetlustoimingu abil toimus ANOM-vestluste kogumine ning kas on tegemist jälitustoimingutega saadud tõendiga või mitte. Seisukoht, kas ANOM-vestluste kogumine toimus jälitustoimingutega, on oluline hindamaks, milliste seadustega pidi toiming andmeid kogunud riigis kooskõlas olema ja millised tagatised pidid vastava toimingu puhul subjektidele (mh EIK-i praktikast) tulenema. ANOM-vestlusi koguti sihistamata massjälitusega, mille puhul ei esinenud subjektiks sattunud inimeste suhtes põhjendatud kuriteokahtlust. 7
2. Maakohus jättis tõendi lubatavuse hindamisel käsitlemata kaitsja väite, et ANOMvestluste kogumine ei vastanud EIK praktikast tulenevatele kriteeriumitele. EIK on sõnastanud rea reegleid hindamaks, kas riigid järgivad EIÕK art 8 sätestatut. Kuivõrd menetlusosalistele ei teatatud, kes oli ANOM-vestlusi kogunud ja töödelnud kolmas riik, ei ole võimalik kontrollida vähemalt järgmisi EIK praktikas kinnistunud kriteeriume: 1) riigisisene alus jälitustoimingute läbiviimiseks (antud juhul puudub info isegi selle kohta, millise riigi õigusest lähtuti); 2) riigisisese aluse kättesaadavus, ettenähtavus, selgus; 3) kriteeriumid selle kohta, milliste rikkumiste puhul, keda ja kui kaua võib jälitada; 4) jälitustoiminguteks loa andmise (kohtuliku) eelkontrolli olemasolu; 5) põhjendatud kuriteokahtlus; 6) ultima ratio põhimõte (nn vajalikkuse nõue demokraatlikus ühiskonnas). Olukorras, kus puudub teadmine rakendatud õiguse kohta, ei saa väita, et see vastas EIÕK art 8 nõuetele.
3. Maakohus ei analüüsinud kaitsja väidet, et riikide-ülese jälituse teostamise ja jälitusteabe vahetamise tingimused ei olnud täidetud. Eesti Vabariigi ja Ameerika Ühendriikide vahel ei ole lepingut, mis lubaks pealtkuulamisoperatsioonide materjalide vahetamist. Järelikult ei olnud sellisel tegevusel seaduslikku alust, toimingute läbiviimine ei olnud andmesubjektidele ettenähtav ning tõendi kogumisel rikuti konventsiooni art
5. Maakohus ei analüüsinud kaitsja väidet, et kaitsjate eest teabe varjamise ning EIÕK art 8 rikkumiste läbi rikuti EIÕK art 6 lg 1 sätestatud ausa kohtumenetluse põhimõtet. ANOMvestlused on ainuke (M. Reidolfi) või valdavas osas (G. Raal) süüdistatavaid süüstav tõend, mida kaitsjal pole võimalik sisuliselt vaidlustada.
6. Kuigi Riigikohus on asunud seisukohale, et tõendi kogumist reguleerivate menetlusõiguslike sätete rikkumine ei tähenda automaatselt tõendi lubamatust (RKKKo 3-11-72-07 p 8 ja 3-1-1-52-09 p 11.1), tunnistab kehtiv kohtupraktika arvestatavat hulka erandeid. Esiteks ei ole kohtul kaalutlusõigust juhul, kui menetlusõigust rikuti jälitustoimingute käigus (RKKKo 3-1-1-31-11 p 16). Lisaks on tõend lubamatu, kui pole võimalik kontrollida tõendi kogumise seaduslikkust; kui rikuti tahtlikult menetlusõigust; kui see ei vasta välisriigis kogutud tõendi kasutamise eeltingimustele või kui puuduvad algandmed. Tõendi lubatavust hindav kohus peab veenduma, et selle kogumisel järgiti kehtivat õigust (RKKKo 1-16-6179 p 54) ning

§ 64

mõtte kohaselt ei saa käsitada lubatavana tõendit, mille seaduslikkust ei saa hinnata (RKKKo 3-1-1-21-09 p 9.4).

1. Maakohus jättis analüüsimata kaitsja väite, et ei kaitsjatel ega kohtul ei olnud võimalik kontrollida tõendi kogumise seaduslikkust. Kriminaalasja materjalide järgi olid olemas: 1) Ameerika Ühendriikide kohtumäärused, mis lubasid ANOM-seadmete väljatöötamise; 2) tundmatu kolmanda riigi kohtumäärused, mis andsid loa paigaldada riiki ANOM-vestlusi koguv (kopeeriv) server; 3) Ameerika Ühendriikide õigusabipalve kolmandale riigile, millega edastati ANOM-seadmetega kogutud teave; 4) Europoli operatiivse töörühma (OFT) töökorraldus ja suhtlus, mis kätkes ANOM-seadmetega kogutud teabe töötlemist koos FBI-ga; 5) riikidevaheline politseilt-politseile suhtlus, mille käigus vahetati ja analüüsiti kolmandas riigis kogutud teavet ning tuvastati võimalikke kahtlustatavaid. Kohtule ei esitatud mitte ühtegi nimetatud määrust, dokumenti või suhtluse talletust. Järelikult pole võimalik hinnata kas menetlus oli korrektne. Kaitseõiguse tagamata jätmine viis EIÕK art 6 rikkumiseni.
2. Maakohus ei analüüsinud kaitseväidet, et tõendi kogumise seaduslikkust tuleb tõendada selle esitajal ehk prokuratuuril. Maakohus nõustus prokuröri seisukohaga, et tõendite 8 kogumise ebaseaduslikkust tuleks tõendada kaitsjatel. Käsitlusega pole võimalik nõustuda, sest kaitsjatel ei ole võimalik tõendada negatiivseid asjaolusid, mille tõendamist ei saa kohtumenetluse poolelt selle ebaproportsionaalsuse või võimatuse tõttu nõuda (RKKKo 3-11-58-16 p 43 või 3-1-1-46-10 p 8.4), sh 1) jälitustoiminguid väidetavalt lubanud Ameerika Ühendriikide ja kolmanda riigi kohtumääruste puudumist või kohtumäärustes vajalike põhjenduste puudumist; 2) fakti, et prokuratuur pole jälituslubade olemasolu või nende sisu iseseisvalt kontrollinud ja nende seaduslikkuses veendunud.
3. Maakohus ei analüüsinud kaitsja väidet, et materjalide puudumisega kaasnevaid kahtlusi ei kõrvalda prokuratuuri ja USA ametivõimude kinnitused. Õiguspoliitiliselt ei saa aktsepteerida seda, et täitevvõimu esindajad otsustavad keelduda tõendi kogumisega seotud teabe edastamisest kohtule ja otsustavad teadlikult vältida kohtulikku kontrolli tõendi kogumise seaduslikkuse üle.
4. ANOM-operatsioon ehitati üles viisil, mis võimaldas minna mööda isikute õigustest ja ausa kohtumenetluse põhimõttest. Kaitsja ja kohtu õigus tutvuda tõendi kogumise aluseks olnud asjaoludega on elementaarne ja fundamentaalne osa EIÕK art 6 lg 1 sätestatud ausast menetlusest ning art 6 lg 3 (c) sätestatud õigusest efektiivsele kaitsele. EIK on rõhutanud, et kaitsjal peab olema juurdepääs teabele, mis puudutab tõendi lubatavust, usaldusväärsust ja terviklikkust (EIKo 11.12.2008 6293/04 Mirilashvili vs Venemaa, §-d 200 jj). Olukorras, kus sellist juurdepääsu ei saa tagada (nt julgeolekukaalutlus) peavad olema tasakaalustavad menetluslikud õigusvahendid (vt eelmine viide, kuid § 203). Kehtiva kohtupraktika järgi on tõend lubamatu, kui algusest peale oli toimingu eesmärgiks minna mööda puudutatud isiku õigustest (RKKKo 1-20-1208 p 32, 3-1-1-77-15 p 13). ANOM-operatsioonis jäeti puudutatud isikute kaitsjad ja kohtud ilma võimalusest kontrollida tõendite kogumise seaduslikkust. Eesti õigusabitaotluse järgi käivitati ANOM-operatsioon selleks, et koguda võimalikult suure hulga määratlemata isikute kohta teavet, mida oleks hiljem võimalik kasutada kriminaalmenetluses. ANOM-operatsioon nägi ette, et server, kuhu ANOM-seadmete vahel edastatavad sõnumid kogutakse, pidi asuma kolmandas riigis. Üks osa USA ja kolmanda riigi vahelisest kokkuleppest nägi ette, et kolmanda riigi identiteet ja tõendite kogumise asjaolud jäävad varjatuks. Järelikult viidi operatsioon „Greenlight“ juba algusest peale läbi eesmärgiga varjata kaitsjate ja kohtute eest tõendite kogumise asjaolusid.
5. Tahtlikku menetlusõiguse rikkumist kinnitab tõsiasi, et operatsioon oli USA kodanike suhtes ebaseaduslik. See asjaolu nähtus nii kaitsja esitatud USA advokaadi kui ka prokuratuuri esitatud USA prokuröri kirjalikust arvamusest. Lisaks võib senise praktika pinnalt öelda, et USA poolt läbi viidavate operatsioonidega võivad kaasneda inimõiguste rasked rikkumised.
6. Maakohus ei analüüsinud kaitsja väidet, et Eesti osales operatiivses töörühmas ning seoses sellega oli menetlejal operatsiooni kohta rohkem materjale, kui kaitsjatele avaldati.
7. Maakohus ei analüüsinud kaitsja väidet, et 22.07.
8. a vaatlusprotokollis sisalduva teabe õigsust pole võimalik kontrollida. Vaatlusprotokolli lisaks olevad Exceli tabelid koostas menetleja M. Eha. Järelikult on see koostatud mingisuguse informatsiooni põhjal, mis juba iseenesest on olemuslikult vaatlus. Hiljutises praktikas rõhutas EIK kaitsja õigust tutvuda (krüpteeritud) andmete vaatluse aluseks olnud algandmetega (EIKo 26.09.
9. a 15669/20 Yüksel Yalcinkaya vs Türgi p 327). 9
10. Kriminaalasjas viidi jälitustoiminguid läbi tuvastamata Euroopa Liidu riigis ja sellega kogutud andmeid soovitakse kasutada teises ehk Eestis, kuid andmed ei jõudnud Eestisse Euroopa Liidu sisese koostöö kaudu, vaid operatsiooni korraldaja ja tuvastamata EL riigi kaasaja Ameerika Ühendriikide kaudu. Kriminaalasjas ei esitatud uurimismäärust, sest väidetavalt ei tea Eesti õiguskaitseorganid, milline EL riik jälitustoiminguid läbi viis ja ANOM-vestlusi kogunud serverit majutas. Õigusabipalvete segane ahel (esimene palve USAlt tuvastamata kolmandale riigile seal majutatud serverisse kogutud ANOM-andmete välja andmiseks USA-le ja teine palve Eestilt USA-le kolmandast riigist saadud andmete välja andmiseks Eestile) ei takista väita, et üks EL liikmesriik teostas intensiivseid ja kohtu luba nõudnud jälitustoiminguid Eesti kodanike suhtes Eesti territooriumil. 16.10.2023 esitas Euroopa Kohtu kohtujurist kohtuasjas nr C-670/22 (Staatsanwaltschaft Berlin vs M.N) ettepaneku Berliini esimese astme kohtu eelotsustustaotlusele, mis puudutab Saksamaal toimuva menetluse raames koostatud uurimismäärusi, millega taotleti Prantsusmaa ja Madalmaade ühise kriminaaluurimise käigus kogutud krüpteeritud telekommunikatsioonivõrgu EncoChat vestluste üleandmist. Kohtujuristi ettepanekus rõhutati järgmisi aspekte: 1) tõendite, sh side pealtkuulamise teel kogutud tõendite üleandmine kahe kriminaalmenetluse vahel peab olema uurimismääruse esitajariigi õiguse kohaselt võimalik, sealjuures ei saa taotlev riik hinnata tõendite algse kogumise õiguspärasust uurimismääruse täitjariigis; 2) uurimismäärust on pädev koostama asutus või ametiisik, kes oleks pädev riigisiseses õiguses sarnases riigisiseses asjas; 3) taotlev asutus või ametiisik peab olema veendunud, et Euroopa uurimismäärus on asjaolusid arvestades vajalik ja proportsionaalne; 4) liikmesriik, kes oma ühepoolse kriminaaluurimise või -menetluse käigus kuulab pealt elektroonilist sidet teise liikmesriigi territooriumil, peab teist riiki pealtkuulamisest teavitama – Euroopa uurimismääruse direktiivi art 31 eesmärk on kaitsta ühtaegu asjaomaseid elektroonilise side individuaalkasutajaid ja teavitatud liikmesriigi suveräänsust; 5) tõendite üleandmist taotlev riik või ametiisik ei saa seada kahtluse alla algse toimingu tarbeks antud teise riigi loa kvaliteeti, kuid tuleb kontrollida, kas algse toimingu jaoks on saadud kohtult luba. Margus Reidolfi kaitsja taotlus ja argumendid, mis puudutavad süüdistatava suhtes teostatud jälitustoiminguid:
11. Maakohtu seisukoht, mis puudutab M. Reidolfi suhtes teostatud jälitustoimingute seaduslikkust, on deklaratiivne. Sel põhjusel tuleks ringkonnakohtul kontrollida, kas M. Reidolfi suhtes läbi viidud jälitustoimingute aluseks olnud lubade, määrust ja taotluste kinni katmiseks esines

§ 12614

lg 1 p-des 1-7 sätestatud aluseid ning kontrollida jälitustoimingute seaduslikkust. Väärib märkimist, et õigustades jälitustoimingute seaduslikkuse kontrolli napisõnalisust, on maakohus viidanud osaliselt kustumata riigisaladusele. Samas pälvis kohtu tähelepanu prokuratuuri 08.04.2021 koostatud luba jälitustoiminguks nr PL11179/2021, mis oli kokku 7 lk pikk. Loa erinevatel lehekülgedel on kokku kaetud 26 tekstirida. Pole usutav, et kinnikaetud osa kummutab kaitsja tõstatatud küsimused, mis puudutavad M. Reidolfi kuriteokahtluse põhjendatust ja ultima ratio printsiibi järgimist. Kaitsjale nähtavaks tehtud osas loa kvaliteet seadusega ettenähtud nõuetele ei vasta. Gert Raali kaitsja taotlus ja argumendid, mis puudutavad süüdistatava suhtes teostatud jälitustoiminguid: 10 38. Maakohus leidis, et G. Raali suhtes lubati teha jälitustoiminguid seaduslikul alusel ning load on nõuetekohaselt põhjendatud. Maakohtu seisukohaga pole võimalik nõustuda eelkõige põhjusel, et see on väga deklaratiivne. Kaitsja palub ringkonnakohtul kontrollida: 1) kas G. Raali suhtes läbi viidud jälitustoimingute aluseks olnud lubade, määruste ja taotluste osaliseks kinni katmiseks esines

§ 12614

lg 1 p-des 1-7 sätestatud aluseid; 2) jälitustoimingute seaduslikkust ning tuvastada jälitustoiminguteks antud lubade õigusvastasus, millega anti luba jälitustoimingute tegemiseks G. Raali suhtes. Menetluse edasine käik. 39. Ringkonnakohus tegi kaitsjate apellatsioonkaebused nähtavaks süüdistatavatele ja prokuratuurile.

§ 322

lg 3 sätestatud tähtaja jooksul vastuväiteid ja kirjalikke selgitusi ei laekunud. Kohus määras 30.01.

1. a, et asi lahendatakse kirjalikus menetluses ning määras apellatsioonimenetluse pooltele tähtaja taotluste, kirjalike seisukohtade ning prokuratuurile jälitustoimiku esitamiseks. Prokuratuuri kirjalik seisukoht.
2. Prokurör on seisukohal, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonides esitatud etteheited on alusetud ega anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Prokurör palub jätta kaitsjate apellatsioonid rahuldamata ning Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 01.11.
3. a otsus muutmata. Oma taotlust põhjendab prokurör nii.
4. Kriminaalasjas uuriti vaatlusprotokolle, milles vaadeldud andmed saadi Ameerika Ühendriikidelt riikidevahelise koostöö raames (s.o vastused 24.05.
5. a ja 04.06.
6. a Eesti Vabariigi õigusabitaotlustele). Apellantide tõstatatud keskne küsimus puudutab seda, kas ja millises ulatuses on siseriiklik kohus pädev ja kohustatud hindama rahvusvahelise koostöö raames välisriigist saadud tõendite kogumise seaduslikkust.
7. Maakohus on seda teemat lahanud otsuse p-des 7-19 ning jõudnud järeldustele, mis on seaduslikud ja kooskõlas valitseva arvamusega. Kehtiva kohtupraktika järgi (RKKKo 3-1-189-12 p 11) peab kohus välisriigist saadud tõendi lubatavuse hindamisel kontrollima, kas tõendi saamiseks esitati välisriiki nõuetekohane õigusabipalve ja kas välisriik edastas taotletava tõendi vastusena õigusabitaotlusele. Täiendavat kontrolli välisriigis kogutud tõendi kogumise seaduslikkuse kohta rahvusvahelise koostöö raames kogutud tõendite puhul ei teostata. Välisriigi puhul eeldatakse, et nende edastatud tõend koguti selles riigis kehtivate seaduste alusel ning mingit täiendavat erikontrolli igakordselt Eesti kohtutes täiendavalt läbi ei viida. Täiendav kontroll võiks kõne alla tulla üksnes siis, kui on konkreetsed viited, et tõendi kogumisel rikkus riik oma seadusi. Käsiloleval juhul on Ameerika Ühendriigid kinnitanud, et varem Eesti Vabariigiga jagatud teave koguti seaduslikult ja kooskõlas Ameerika Ühendriikide seadustega.
8. Maakohus rõhutas vaidlustatud lahendis õigesti, et siseriiklikul kohtul puudub tulenevalt

§ 2

voli Ameerika Ühendriikide kriminaalmenetlusnormide või relevantse kohtupraktika kohaldamiseks. Juhul, kui kohus asuks hindama, kas Ameerika Ühendriikide ametivõimud kogusid süüdistatavate ANOM telefonide vahel edastatud ja vastu võetud teavet kooskõlas Ameerika Ühendriikide siseriikliku õigusega, eeldaks see ka selle kohaldamist Eesti Vabariigi kohtus. Sellist pädevust

§ 2alusel siseriiklikul kohtul ei ole.

Siseriikliku kohtu pädevuse kontekstis viitas maakohus otsuse p-s 12 põhjendatult, et vastastikust abistamist kriminaalasjades reguleerib

1. ptk
2. jagu, täpsemalt

§ 11464.

Lisaks on Eesti Vabariik ja Ameerika Ühendriigis alla kirjutanud vastastikusest õigusabist kriminaalasjades käsitlevale kokkuleppele, mis sätestab muuhulgas, et taotlused täidetakse taotluse saanud riigi seadustega sätestatud korras. Isegi juhul, kui Ameerika Ühendriigid kogusid tõendeid õigusabitaotluse alusel, tehti seda Ameerika Ühendriikides kehtiva seaduse järgi, s.o ka seal on võimalik tõendeid koguda õigusabitaotluse alusel. 44. Välisriigis kogutud tõendite lubatavuse vaidlused vaieldakse vajadusel läbi enne tõendi väljastamist täitvas riigis. Osundatud põhimõttele viitab ka

§ 489

48 lg 2, mis küll reguleerib Euroopa uurimismääruse alusel tõendite üleandmist, ent sätte järgi antakse tõend taotlevale riigile üle alles pärast seda, kui täitvas riigis on tõendi kogumise seaduslikkuse küsimused lahenduse saanud. 45. Maakohus sedastas õigesti, et

-is ja kohtupraktikas omaksvõetud arusaamade järgi on siseriiklikul kohtul kohustus üksnes hinnata seda, kas välisriigist õigusabitaotluse alusel edastatud tõendid võivad olla saadud menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste olulise rikkumisega (nt piinamise tulemusena) või tuvastamist on leidnud kriminaalmenetluse aluspõhimõtete rikkumine. Käsilolevas asjas tuvastas maakohus õigesti, et mitte mingisugust vastuolu Eesti kriminaalmenetluse aluspõhimõtetega ei ole. 46. Maakohus jättis õigesti tähelepanuta asjatundja PR kirjaliku arvamuse. Esiteks ei saa PR olla asjatundja

mõttes, sest kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi peavad sarnaselt eksperdile ka asjatundja eriteadmised olema mitteõiguslikku laadi (vt RKKKo 1-205071 p 16). Kaitsja O. Nääsi apellatsioonis tõmmatud paralleel nn Kenderi kaasusega (TlnRKo 1-15-11024) ei ole kohane, sest selles asjas oli küsimus identses normis, mis on KarS § 7 lg 1 järgi tuvastamist vajav koosseisuelement ning seega materiaalõiguslik, mitte menetluslik küsimus. Käsilolevas asjas seadsid kaitsjad kahtluse alla menetlusliku küsimuse (kuidas Ameerika Ühendriikides teavet koguti) ning järelikult ei ole PR kirjalikule seisukohale tuginemine lubatav.

1. Maakohus eiras põhjendatult kaitsjate paljasõnalisi väiteid, mis ei põhinenud kohtus uuritud tõenditel ning sel põhjusel on alusetud apellantide etteheited, mis puudutavad kaitseväite – tegemist oli jälitustoimingutega - käsitlemata jätmist. Apellatsioonides on kaitsjad jätkuvalt seisukohal, et kriminaalasjas koguti andmeid jälitustoimingutega. See ei ole õige. Prokuratuur esitas Lõuna-Austraalia osariigi ülemkohtu 05.04.
2. a otsuse, milles kirjeldatakse üksikasjalikult, kuidas õiguskaitseasutused said juurdepääsu ANOM-sõnumitele. Otsuses sisalduva tehnilise kirjelduse valguses on oluline Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-93-15 rõhutatu, et jälitustoiminguga on tegu ainult siis, kui jälgitakse reaalajas edastatavat teavet. Kaitsjate kirjalik seisukoht (kattuv).
3. Kaitsjad jäid apellatsioonides väljendatud seisukohtade ja taotluste juurde ning esitasid menetluskulude hüvitamise taotlused. Apellandid märkisid täiendavalt, et 13.02.
4. a tegi EIÕK otsuse asjas Podchasov vs Venemaa. Kohus rõhutas lahendis, et vajadus EIÕK konventsiooniga sätestatud õiguste kaitsemeetmete järele on selle võrra suurem, kui isikuandmete töötlemine toimub automaatselt, eelkõige siis, kui andmeid kasutatakse politseilistel eesmärkidel (sh massjälituses) ning eriti kui tehnoloogilised võimalused muutuvad aina keerukamaks. „Konventsiooni artikliga 8 tagatud kaitse oleks lubamatult nõrgendatud, kui kaasaegse tehnoloogia kasutamine kriminaalõigussüsteemis oleks lubatud 12 ükskõik, mis hinnaga, kaalumata selliste vahendite ulatusliku kasutamisega kaasnevat kasu inimeste eraeluliste huvidega“.
5. Lisaks märkisid kaitsjad, et kuigi ringkonnakohus arutab

§ 331

lg 2 järgi tavapäraselt kriminaalasja esitatud apellatsiooni piirides, võib ringkonnakohus tulenevalt

§ 340

lg 1 sõltumata apellatsioonides esitatud väidetest tuvastada ka omal algatusel minetused, mis seavad kahtluse alla ANOM-tõendite seaduslikkuse. Ringkonnakohtu seisukoht. 50. Kolleegiumi hinnangul tuleb enne apellatsioonide lahendamist fikseerida ringkonnakohtule teadaolevad faktid nn ANOM-operatsiooni, kogutud andmete ja käsilolevas menetluses saadud andmete mahu, ulatuse ja kasutamise kohta. Ühtlasi annab ringkonnakohus vastuse küsimusele, kas Ameerika Ühendriikide advokaadi PR kirjalikku arvamust saab asja lahendamisel kasutada või mitte (kohtuotsuse osa I). Järgnevalt peatub ringkonnakohus apellatsioonides tõstatatud probleemidel, mis kolleegiumi arvates pikemat käsitlust ei vaja (kohtuotsuse osa II). Seejärel tuleb vaagida apellatsioonimenetluse keskset küsimust: kas vaidlusaluste ANOM-vestluste puhul on täidetud

§ 65lg 1 sisalduvad kriteeriumid (kohtuotsuse osa III).

Viimaks võtab ringkonnakohus seisukoha, kas ANOM-vestlused on lubatav tõend, vaatab üle G. Raalile mõistetud karistuse, lahendab apellantide taotlused süüdistatavatele alusetu vabaduse võtmisega põhjustatud kahju hüvitamiseks (kohtuotsuse osa IV), lahendab menetluskulud ja võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (kohtuotsuse osa V). I

1. Eesti Vabariigi käsutuses olev teave Ameerika Ühendriikide (FBI) poolt läbi viidud nn ANOM-operatsiooni üksikasjade kohta on lünklik. Riigiprokurör selgitas kriminaalasjas
2. detsembril
3. a toimunud eelistungil (kd I tlk 73-96), et prokuratuuri teadmine selle kohta, kuidas ANOM-operatsiooni läbi viidi, ei ole väga põhjalik: kõik andmed pärinevad avalikest allikatest, eeskätt meediast.
4. Maakohtule esitati viis dokumenti, mis avavad veidi ANOM-operatsiooni olemust: Eesti Vabariigi
5. mail
6. a esitatud õigusabitaotlus Ameerika Ühendriikidele (kd VI tlk 89138) koos vastusega (kd VI tlk 119-137), Eesti Vabariigi
7. juulil
8. a esitatud täiendav õigusabitaotlus Ameerika Ühendriikidele (kd VIII tlk 179-182) koos vastusega (kd VIII tlk 188), AFP (Australian Federal Police) kodulehele
9. detsembril
10. a riputatud pressiteade koos tõlkega (kd VIII tlk 43-47), Lõuna-Austraalia osariigi ülemkohtu otsus (kd X tlk 97-113) ja Ameerika Ühendriikide advokaadi PR kirjalik arvamus (kd VIII tlk 121-130 pö). Loetletud dokumentidest viimast pidas maakohus lubamatuks põhjusel, et

§ 63lg 1 järgi on tõendiks asjatundja ütlus, mitte kirjalik arvamus.

Apellandid maakohtu järeldusega ei nõustunud. Ringkonnakohus leiab, et vaidlusalune tõend on osaliselt lubatav järgmistel põhjustel.

1. Esmalt ei saa kolleegium jätta märkimata, et prokuröri märkus, mille kohaselt peavad asjatundja eriteadmised olema mitteõiguslikku laadi, põhineb küll kehtival Riigikohtu praktikal, kuid viidatud kaasuses (RKKKo 1-20-5071 p 16) lahendatav küsimuste ring ei puudutanud välisriigi õigust. Kolleegium leiab, et välisriigi õigusnormide sisu väljaselgitamisel võib tugineda asjatundjate ning ekspertide arvamustele. Ringkonnakohus 13 jääb selles küsimuses oma varasema, 1-15-11024 lahendis sisalduva seisukoha juurde (vt viidatud lahendi p 17.1).
2. Kui tulla tagasi apellatsioonides tõstatatud küsimuse juurde, siis maakohtu järeldus PR arvamuse lubatavuse kohta ühtib üldjoontes Tallinna Ringkonnakohtu varasema praktikaga (vt siinkohal 1-15-9051 p 6), kuid kolleegiumi hinnangul tuleb tõendi täieliku või osalise lubatavuse üle otsustamiseks vaadata, mida arvamus sisaldab. Juhul, kui asjatundja kirjalik arvamus sisaldab avalike allikate abil kontrollitavaid fakte, ei ole tegelikult adekvaatset põhjust nende kõrvale jätmiseks. Tegemist on asjaoludega, mida on võimalik tunnistada

§ 60lg 3 alusel üldtuntuks.

Näiteks on vaidlusaluses arvamuses tuginetud artiklitele, kohtuasjadele jpm, mille tekstidega või nendest tehtud kokkuvõtetega on kõikidel huvilistel võimalik internetis tutvuda. Lisaks on vajadusel kontrollitavad õigusaktidele (näiteks Ameerika Ühendriikide põhiseaduse neljas parandus) tehtud viited. Eeltoodu tõttu on PR arvamusest avalikest allikatest kontrollitavad andmed teave, mis tuleb tunnistada üldtuntuks. Asja lahendamisel ei saa arvestada seda osa PR kirjalikust arvamusest, milles konstrueeritakse teabe, andmete ja faktide põhjal järeldusi. Maakohtul on õigus, et nende kohta pidanuks PR andma kohtus asjatundjana ütlusi. Kui füüsilisel isikul on teadmised mingisuguse spetsiifilise valdkonna kohta, mis on menetlusosaliste ja kohus jaoks tundmatu, siis on ta asjatundja, kes saab kooskõlas

§ 63lg 1 oma teadmisi vahendada ütluste vormis.

Kuigi vabatõendiks loetakse tõendit, mis ei ole

§ 63

lg 1 nn rangete tõendite loetelus, pole võimalik ütlusi kirjaliku arvamusega asendada. Asjatundja vahetu küsitlemise poolt räägib juba kasvõi seegi, et vastaspoolel on õigus õõnestada asjatundja pädevust, esitades talle esmalt küsimusi tausta ja teadmiste kohta.

1. Mis puudutab apellatsioonide lahendamiseks vajalikke fakte, siis on maakohtule esitatud tõendite põhjal võimalik välja sõeluda 1) asjaolud, mis on kindlalt teada; 2) asjaolud, mis ei ole täie kindlusega teada ja 3) asjaolud, mis ei ole teada. Lisaks on olemasoleva tõendusteabe põhjal võimalik öelda seda, milliseid andmeid ANOM-kasutajate kohta koguti ja edastati (sh käsilolevas kriminaalasjas).
2. Ringkonnakohtule on ANOM-operatsiooni kohta kindlalt teada järgmised asjaolud: - ANOM oli krüpteeritud seadmete platvorm, mida arendas ja haldas FBI (kd VI tlk 89138, kd VIII tlk 121-130 pö); - ANOM-seadmeid turustati kuritegelikele ühendustele kui seadmeid, mille kaudu toimuvale suhtlusele õiguskaitseorganid ligi ei pääse (kd VI tlk 89-138, kd VIII tlk 4347, kd VIII tlk 121-130 pö); - kõikidele ANOM-seadme kasutajatele omistati unikaalne identifikaator (JID), mida ei saanud muuta (kd VI tlk 89-138, kd VIII tlk 121-130 pö); - FBI jälgis ANOM-seadmete kasutajate omavahelist suhtlust. Kui kasutaja A koostas ANOM-rakenduses sõnumi ja vajutas saatmisnupule, kavatsusega saata sõnum kasutajale B, siis saadeti sõnum B-le. Enne, kui A sõnum rakendusest väljus, loodi sõnumist pimekoopia, mis edastati serverisse (kd VI tlk 89-138, kd VIII tlk 121-130 pö, kd X tlk 97-113); 14 - server, kuhu ANOM-seadmete kasutajate vahelisest sõnumisuhtlusest tehtud pimekoopiad edastati, ei asunud Ameerika Ühendriikides, vaid kolmandas riigis, mis on Euroopa Liidu liikmesriik (kd VI tlk 89-138, kd VIII tlk 121-130 pö, kd VIII tlk 188); - kolmas riik, kus ANOM-server asus, kasutas oma kohtumenetlust, saamaks kohtumäärus, millega lubati serverisse edastatud sõnumite kopeerimist. Serverisse laekunud sõnumid edastati Ameerika Ühendriikidele rahvusvahelise koostöö ehk vastastikuse õigusabilepingu alusel. Kolmas riik sõnumite sisuga ei tutvunud, vaid saatis FBI-le serveri koopia. Serveri sisu ehk sinna laekunud ANOM-seadmete kaudu saadetud sõnumite pimekoopiad vaatas läbi FBI (kd VIII tlk 121-130 pö, kd VIII tlk 188); - osana oma läbivaatusprotsessist kehtestas FBI Ameerika Ühendriikide geopiirded, millest lähtuvalt Ameerika Ühendriikide mobiilse riigikoodi identifitseerimistunnustega seadmetest väljuvate sõnumite puhul ei kasutataks mistahes FBI iBoti serveri vahendusel toimuvat sidet. Valdav osa ANOM-seadmeid kasutanud isikutest ei olnud Ameerika Ühendriikide kodanikud ega asunud Ameerika Ühendriikides. Nende isikute suhtes ei kohaldu Ameerika Ühendriikide põhiseaduse neljas muudatus. Mitte ükski ainult välismaiste kasutajate vahel vahetatud sõnumites ei läbinud Ameerika Ühendriikide infrastruktuuri, nii et need ei olnud seotud Pealtkuulamisseadusega, USA seadustiku
3. jaotise § 2510 (kd VIII tlk 121-130 pö, kd VIII tlk 188); - FBI alustas ANOM-seadmete kaudu saadetud sõnumisuhtluse läbi vaatamist alates oktoobrist
4. a (kd VI tlk 89-138, kd VIII tlk 121-130 pö); - ANOM-operatsioon avalikustati juunis
5. a (kd VIII tlk 121-130 pö).
6. Ringkonnakohtule ei ole täie kindlusega teada järgmised asjaolud: - riigid, mille kodanikud või residendid kasutasid ANOM-seadmeid. Teada on üksnes see, et kasutajaid oli üle maailma (kd VI tlk 89-138, kd VIII tlk 43-47, kd VIII tlk 121-130 pö); - ANOM-seadmete kasutajate arv. Teada on üksnes see, et neid võis olla tuhandetest kümnete tuhandeteni (kd VIII tk 43-47, kd VIII tlk 121-130 pö); - kas ANOM-seadmete kasutajate vahelist sõnumisuhtlust oli võimalik reaalajas pealt kuulata või mitte või oli see tehniliselt võimalik, kuid seda ei tehtud andmemassiivi mahu tõttu (viide reaalajas jälgimise võimekusele vt kd VIII tlk 43-47, muus osas vt uuesti kd VI tlk 89-138, kd VIII tlk 121-130 pö); - kas ANOM-seadmeid kasutasid ainult kurjategijad kuritegelikel eesmärkidel. Teada on üksnes see, et see võis tõenäoliselt nii olla (vt kategooriline väide kd VIII tlk 43-47, kuid pehmem käsitlus – eelkõige – kd VI tlk VI 89-138)
7. Ringkonnakohus ei tea (kohtuotsuse kuulutamise seisuga) järgmist: 15 - millises kolmandas (Euroopa Liidu liikmesriigis) asus server, kuhu edastati ANOMseadmete kasutajate vahelisest sõnumisuhtlusest tehtud pimekoopiad.
8. ANOM-seadmete kasutajate kohta koguti ja edastati järgmisi andmeid (kd VI tlk 89-138, kd X tlk 97-113): - - ANOM-seadmete kasutajate vaheliste sõnumite sisu (nii tekstisõnumid, häälsõnumid kui ka kujutised, s.o fotod) koos JID-identifikaatoriga; kõik sõnumitega seotud metaandmed (sh GPS-andmed, UTC/GMT andmed, ANOMseadme JIT andmed, s.o IMEI - https://www.telia.ee/abi/juhend/54/imei-kood, ICCID - vt https://akit.cyber.ee/term/5670-iccid, IMSI – vt https://akit.cyber.ee/term/2017); ANOM-seadmete paroolid.
9. Käsilolevas kriminaalasjas on tõendatud järgmised faktid, mida apellandid ei vaidlusta (kd V tlk 72-79, tlk 113-119, tlk 120-123, tlk 152-153; kd VI tlk 89-138; kd VI tlk 139-178, kd VII tlk 1-10, tlk 11-17, tlk 18-29, tlk 30-35, tlk 36-40, tlk 41-57, tlk 58-63, tlk 64-72, tlk 7378, tlk 133-137): - - - G. Raal ja M. Reidolf kasutasid suhtlemiseks (sh süüdistust läbiva AFga, kelle kriminaalasi on eraldatud) ANOM-seadmeid; G. Raali kasutajanimed olid Mendoza ja simpleuntil ning JID’id olid Mlf3a ja simpleuntil. M. Reidolfi kasutajanimi oli Asus ja JID 8e8952; Ameerika Ühendriigid edastasid Eesti Vabariigile
10. mail
11. a õigusabitaotluse täitmiseks G. Raali ja M. Reidolfi ANOM-seadmete kaudu toimunud suhtluse ning sõnumitega seotud metaandmed; õigusabitaotluse abil saadud M. Reidolfi teabevahetus hõlmas ajavahemikku
12. detsembrist
13. a –
14. juunini
15. a ehk veidi rohkem kui viis kuud. Saadud sõnumisuhtlusest esitati kriminaalasjas tõendina (ehk omas eelduslikult tõenduslikku väärtust) järgmistel ajavahemikel toimunud sõnumivahetus:
16. märtsist
17. a-
18. märtsini 2021.a (s.o 4 päeva),
19. märts
20. a ja
21. märts
22. a (s.o 2 päeva),
23. aprillist 2021.a-
24. aprillini
25. a (s.o 9 päeva),
26. aprillist
27. a – 27.aprillini
28. a (s.o 12 päeva),
29. aprillist
30. a-
31. maini
32. a (s.o 9 päeva),
33. maist
34. a-
35. maini
36. a (s.o 2 päeva) ja
37. maist
38. a-
39. maini
40. a (s.o 20 päeva); G. Raali teabevahetus hõlmas ajavahemikke
41. augustist
42. a–
43. maini
44. a (kasutajanimi „Mendoza“) ning
45. aprillist
46. a–
47. maini
48. a (kasutajanimi „simpleuntil“) ehk kahe kasutaja peale kokku ca kaheksa ja pool kuud. Saadud sõnumisuhtlusest esitati kriminaalasjas tõendina (ehk omas eelduslikult tõenduslikku väärtust) järgmistel ajavahemikel toimunud sõnumivahetus:
49. veebruarist
50. a–
51. veebruarini
52. a (s.o 7 päeva),
53. märtsist
54. a-
55. märtsini 2021.a (s.o 4 päeva),
56. märtsist
57. a-
58. märtsini
59. a (s.o 4 päeva),
60. märts
61. a ja
62. märts
63. a (s.o 2 päeva) ja
64. aprillist
65. a-
66. aprillini
67. a (s.o 2 päeva). II
68. Järgnevalt märgib kolleegium, et ringkonnakohus ei nõustu maakohtu aadressil tehtud etteheidetega, mis puudutavad kohtuliku uurimise ühekülgsust ja puudulikkust.
69. Apellandid pole rahul, et maakohus ei kaasanud

§ 297lg 1 alusel omal algatusel asjatundjat ja/või eksperti.

Kolleegium ei jaga kaitsjate seisukohta, et kohtutel on teatud 16 juhtudel suisa kohustus ise tõendeid koguda, sest olukorras, kus tulem võib olla süüdistatavale soodne, ei irdu kohus

§ 14lg 1 sätestatud võistlevuse põhimõttest.

Vastust selle kohta, kuidas peaks kohus käituma siis, kui resultaat süüdistatava kasuks ei räägi, esitatud apellatsioonidest ei leia. Samaväärselt võiks väita, et kohus võib võistlevuse põhimõtte tahaplaanile jätta juhul, kui mõne tõendi lubatavus on süüküsimuse lahendamisel kaalukeeleks ning nii isiklik kui ka ühiskondlik õiglustunne nõuab teo toimepanija süüdi tunnistamist. Käsiloleval juhul soovisid kaitsjad selgitada välisriigi õigust Ameerika Ühendriikide advokaadi PR ütluste abil, kuid otsustasid tema kirjaliku arvamuse esitamise kasuks (kd I tlk 42, 59-60, kd IX tlk 15-16). Asjatundja ristküsitlemisest loobumine on võistlevas menetluses poole enda risk, kui ta leiab, et sama asjaolu tõendav teiseliigiline tõend on kindlasti lubatav ja piisav. Mis puudutab küsimust, kas Eesti Vabariigi

1. juuli
2. a õigusabitaotluse vastuses (kd VIII tlk 188) sisalduvat Ameerika Ühendriikide prokuröri selgitust ANOMoperatsiooni seaduslikkuse kohta saab asja lahendamisel arvesse võtta, siis ringkonnakohus leiab, et seda võib kasutada. Esiteks ei loe ringkonnakohus sellise vastuse kasutamise keeldu välja Eesti Vabariigi valitsuse ja Ameerika Ühendriikide valitsuse vahelisest lepingust, mis käsitleb vastastikust õigusabi kriminaalasjades (vt siinkohal viidatud lepingu art 1 p 2 h). Teiseks pole tegu lakoonilise kinnitusega, et kõik on seaduslik. Vastus sisaldab fakte, mis üldjoontes haakuvad nende asjaoludega, mis on ära toodud ka PR arvamuses.
3. Apellandid heidavad maakohtule ette seda, et too jättis analüüsimata kaitsjate väite, mille järgi osales Eesti Vabariik operatiivses töörühmas ning sellega seoses oli menetlejal rohkem materjale, kui kaitsjatele avaldati. Ringkonnakohus ei näe, et maakohus oleks saanud teha enamat. Maakohus rahuldas kaitsjate taotluse ning koostas määruse täiendava teabe välja nõudmiseks (kd X tlk 1-6). Vaatamata n-ö politseilt-politseile suhtlusega väidetavalt kursis olnud tunnistaja M. Eha võimaliku ristküsitlemise ümber valitsenud pidevale segadusele (vt nt eelistungi protokollid kd I tlk 73-96, 97-104, kohtuistungite protokollid kd II tlk 5-16, 221239, kd III tlk 127-146) olid kaitsjad need, kes deklareerisid
4. novembril
5. a toimunud kohtuistungil (ja hiljemgi) selgelt, et nemad tunnistaja kohtusse kutsumist ja küsitlemist vajalikuks ei pea (kd VI tlk 61-76).
6. Kaitsjad on seisukohal, et Eesti Vabariigi ja Ameerika Ühendriikide vahel ei ole lepingut, mis võimaldaks n-ö pealtkuulamisoperatsioonide käigus saadud teabe vahetamist. Ringkonnakohus kaitsjatega ei nõustu. Eesti Vabariigi ja Ameerika Ühendriikide valitsuste vaheline leping vastastikusest õigusabist kriminaalasjades seda ei välista (art 1 lg 2 p-d b ja h). Leping võimaldab vahetada juba eelnevalt kogutud tõendeid, teavet jms, see ei piirdu võimalusega esitada taotlus tõendite kogumiseks.
7. Apellandid viitasid, et ANOM-operatsioon tähendas sisuliselt seda, et välisriik allutas Eesti Vabariigi kodanikud Eesti Vabariigi territooriumil intensiivsetele jälitustoimingutele. Ringkonnakohus ei näe, et siin oleks mõni õiguslik takistus olukorras, kus seda võimalust näeb ette välisriigi õigus. Kolleegiumi arvates on võimalikud üleskerkivad probleemid eeskätt diplomaatilist, mitte õiguslikku laadi.
8. Apellantide hinnangul olid maakohtu põhjendused deklaratiivsed osas, mis puudutas G. Raali ja M. Reidolfi suhtes teostatud jälitustoimingute seaduslikkuse kontrolli. Sel põhjusel taotlesid kaitsjad, et ringkonnakohus 1) kontrolliks, kas neile tutvumiseks esitatud prokuratuuri taotluste/lubade ning eeluurimiskohtunike lubade tekstide osaline tutvustamata 17 jätmine oli seaduslik ja põhjendatud; 2) kontrolliks, kas jälitustoimingute läbi viimine oli põhjendatud ja seaduslik.
9. Riigiprokuratuur esitas ringkonnakohtule tutvumiseks jälitustoimiku nr 203000012 viies köites. Kolleegiumil ei ole maakohtule (vt kohtuotsuse p-d 20-26 ja 01.03.
10. a määrused, kd 133-135, 136-138) suurt midagi lisada. Põhjendused jäävadki paraku üldsõnaliseks olukorras, kus kohtutel pole võimalik sisu detailsemalt avada. Ringkonnakohus märgib üksnes seda, et taotlustes ning lubades kaeti prokuratuuri määruse alusel kinni lõigud, milles sisalduvat teavet pole riik kohustatud kaitsjatele ja/või puudutatud isikutele tutvustama. Valdavalt on tegu n-ö allikainfoga ning selle tutvustamise võimatuse osas jääb ringkonnakohus oma varasema seisukoha juurde (vt TlnRngKm 14.06.2023 nr 1-23-2341). Maakohus tuvastas õigesti, et põhjendatud kahtlustuse jaatamiseks vajalik tõendi- ja teabebaas oli olemas ning jälitustoimingute vältimatut vajalikkust on vaidlusalustes taotlustes ja lubades sisustatud vajalikul määral. Tuginemine kuriteoliigi eripärale on lubatav ning tõendite kogumise keerukust hinnates võib tugineda ka kriminaalmenetluslikule kogemusele. III
11. Kriminaalasjas on keskseks küsimuseks, kas G. Raali ja M. Reidolfi ANOM-seadmete kaudu vahetatud sõnumid on kriminaalasjas lubatav tõend või mitte. Tõendi usaldusväärsust ei vaidlustata. Selle üle, et G. Raal ja M. Reidolf ANOM-seadmeid kasutasid ning kriminaalasjas tõendina esitatud vaatlusprotokollid kajastavad nende omavahelist ja suhtlust AFiga, asjas ei vaielda. Tõendi lubatavus taandub selle kogumisega seotud asjaoludele ning viimaks küsimusele, kas rikkumine on piisavalt oluline, et toob endaga kaasa tõendi kõrvalejätmise. 69.

§ 65

lg 1 lubab kasutada välisriigis selle riigi seaduste kohaselt kogutud tõendeid, kui tõendi saamiseks tehtud menetlustoiming ei ole vastuolus Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega. Kolleegium jagab kohtupraktikas väljendatud seisukohta, mille kohaselt on normi mõte tagada, et Eesti menetlusse ei toodaks n-ö tagaukse kaudu sisse meie õiguskorras vastuvõetamatut tõendite kogumise praktikat (TrtRngKo 1-18-3710 p 106). Tõele vastab, et rahvusvahelise koostöö üks aluspõhimõtetest on usaldus ning õigusabi taotlemisel lähtutakse eeldusest, et välisriik kogub tõendeid kooskõlas kehtivate seadustega. Samas on viidatud lahendis toodud kohane näide hüpoteetilisest olukorrast, kus välisriigist laekunud tõend koguti kooskõlas seal kehtiva seadusega, kuid vaatamata sellele vastandub tõendi kogumise viis täielikult Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetele. Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et olukorras, kus tõstatatakse mõistlik ja põhjendatud kahtlus, et esitatud tõend ei vasta

§ 65

lg 1 nimetatud kriteeriumitele, on siseriiklik kohus pädev ja ka kohustatud hindama rahvusvahelise koostöö raames välisriigist saadud tõendite seaduslikkust. Prokuratuuri tõlgendus, et

§ 65

lg 1 kontekstis on vajalik täita ainult õigusabitaotluse esitamise nõue, ei ole õige. Kui tunnustada pimesi õigusabitaotluste segasevõitu ahela kaudu saadud tõendeid1, võibki tulemuseks olla TrtRngKo lahendis nr 1-18-3710 p 106 kirjeldatud olukord. Eeltoodu valguses on apellantidel õigus, et maakohus jättis osa kaitsjate argumente käsitlemata. 1 Antud juhul Ameerika Ühendriikide õigusabitaotlus kolmandale riigile seal kogutud andmete saamiseks ning Eesti Vabariigi õigusabitaotlus Ameerika Ühendriikidele kolmandas riigis kogutud ja Ameerika Ühendriikidele õigusabitaotluse alusel üle antud andmete saamiseks. 18

1. Niisiis on välisriigis kogutud tõendit võimalik Eesti kriminaalmenetluses kasutada juhul, kui see koguti kooskõlas selle riigi seadustega. Ennekõike on tõenäoliselt silmas peetud asjaolu, et tõendi kogujaks on selleks pädev (ameti)asutus või isik ning kogumisel järgiti kehtivat õigusraamistikku. Käsiloleval juhul tõstatasid kaitsjad kahtluse, kas Ameerika Ühendriigid said ja võisid nii kõikide isikute ANOM-sõnumisuhtluse sisu ning sõnumite metaandmeid koguda. Kolleegium möönab, et esitatud tõendite põhjal on vastus eitav. Esiteks eristasid Ameerika Ühendriigid väga suure tõenäosusega oma ning ülejäänud riikide kodanikke, sest Ameerika Ühendriikide kodanike suhtes ei tarvitsenud sellisel moel andmete kogumine olla lubatav.
2. Käsilolevas kriminaalasjas esitas Eesti Vabariik
3. juulil
4. a Ameerika Ühendriikidele täiendava õigusabitaotluse (kd VIII tlk 179-182), sest Riigiprokuratuur soovis kinnitust selle kohta, et operatsioon Greenlight oli seaduslik. Õigusabitaotlusele laekunud vastuse (kd VIII tlk 188) kohaselt võisid Ameerika Ühendriigid tugineda välismaa kasutajate vahelisele suhtluse kohta saadud andmetele mh põhjusel, et nende isikute suhtes ei kohaldu Ameerika Ühendriikide põhiseaduse neljas muudatus. Põhjusel, et mitte ükski ainult välismaiste kasutajate vahel vahetatud sõnumitest ei läbinud Ameerika Ühendriikide infrastruktuuri, ei olnud need seotud ka pealtkuulamisseaduse ja USA seadustiku
5. jaotise §-ga
7. Tsiteeritud õigusabitaotluse vastusest järeldab ringkonnakohus, et server, kuhu ANOMseadmete kaudu peetud sõnumisuhtlusest automaatselt tehtud pimekoopiad vaikimisi edastati, võidi väga suure tõenäosusega paigutada kolmandasse riiki kindlal eesmärgil: 1) välistada andmete masskorje tõttu üles kerkida võivad vastuolud Ameerika Ühendriikides kehtivate õigusaktidega; 2) luua Ameerika Ühendriikidele võimalus andmete küsimiseks õigusabitaotluse alusel.
8. Kui alustada viimasest, siis
9. juulil
10. a esitatud õigusabitaotluse vastuse (uuesti kd VIII tlk 188) järgi võisid Ameerika Ühendriigid tugineda välismaa kasutajate vahelise suhtluse kohta saadud andmetele ehk see oli seaduslik, sest 1) server asus kolmandas riigis; 2) kolmandas riigis oli serverisse edastatud sõnumite kopeerimiseks olemas kohtu luba; 3) kolmas riik edastas kogutud andmed Ameerika Ühendriikidele vastastikuse õigusabilepingu alusel esitatud õigusabitaotluse alusel. Eeltoodust saab teha üksnes järelduse, et andmete saamine õigusabitaotluse alusel kolmandalt riigilt vabastas Ameerika Ühendriigid kohustusest vaagida, kas sellisel viisil andmete kogumine vastab Ameerika Ühendriikide õigusaktidele või mitte. Vajalike lähteandmete puudumise tõttu ei oska kolleegium täie kindlusega öelda, kas õiguslik olukord olnuks teistsugune, kui ANOM-seadmete kasutajate sõnumisuhtlusest tehtud pimekoopiad oleks edastatud otse Ameerika Ühendriikides asunud serverisse. Kahtlemata nähti serveri paigutamises Ameerika Ühendriikidesse teatud riske, sest millegi muuga ei ole kolmanda riigi ANOM-operatsiooni lülitamist võimalik mõistuspäraselt selgitada. Näiteks Austraalias olemasolevate andmete põhjal kolmandat riiki ei kasutatud, seal paigutati server Austraaliasse, New South Walesi osariiki (kd X tlk 97-113).
11. Ameerika Ühendriikide põhiseaduse neljas muudatus kõlab nii: „Keelatud on rikkuda inimese õigust olla kaitstud iseenda ja oma kodu põhjendamatu läbiotsimise ning dokumentide ja vara alusetu konfiskeerimise eest. Vastav määrus väljastatakse ainult küllaldase aluse korral, mille koostanu on andnud vande või ametliku kinnituse ning milles on kirjeldatud läbiotsitavat kohta, vahistatavat isikut või konfiskeeritavat eset“ (kd VIII tlk 124). 19 Viidatud norm ei erine Eestis kehtivast põhimõttest, mille järgi peab kriminaalmenetluses põhiõiguste piiramiseks olema kohtu (teatud juhtudel prokuratuuri) luba ning piisavalt konkreetsed andmed sekkumist õigustavate asjaolude kohta. Ameerika Ühendriikide põhiseaduse neljas muudatus oli norm, mis Eesti Vabariigi
12. juuli
13. a õigusabitaotlusele laekunud vastuse järgi erinevalt USA kodanikest välisriikide kodanikele ei laienenud ja tegi sellepärast võimalikuks nende suhtes andmete kogumise. Siinkohal on paslik viidata ka PR kirjalikus arvamuses esitatud (ja avalikust allikast pärinevale) asjaolule, et lisaks rakendati nn geopiirdeid sõelumaks välja Ameerika Ühendriikide mobiilse riigikoodi identifitseerimistunnustega seadmetest väljuvad sõnumid. Õigusabitaotluse vastusest (vt uuesti kd VIII tlk 188) nähtubki, et valdav enamus ANOM-i kasutanud isikutest ei olnud Ameerika Ühendriikide kodanikud ega asunud Ameerika Ühendriikides. Väga lihtsustatult jagasid Ameerika Ühendriigid ANOM-seadmeid kasutanud isikud kohe teadlikult kaheks: need, kelle võimalikku privaatsfääri kaitsti (Ameerika Ühendriikide kodanikud) ja need, kelle puhul seda ei tehtud (ülejäänud riikide kodanikud). Võimalust teha vahet oma kodanikel ja välisriigi kodanikel viisil, et viimaste suhtes on võimalik koguda tõendeid (sh nt välisriigi palvel) nende põhiõigustest kõrvale minnes, kolleegium Eesti õigusaktidest välja ei loe.
14. Apellandid viitasid, et maakohus pidas

§ 65

lg 1 mõttes automaatselt tõendi kogujaks Ameerika Ühendriike, kuid ei kontrollinud selle järelduse vastavust kriminaalasja tehioludele. Ringkonnakohus nendib, et olemasolevate andmete põhjal võisid selleks olla mõlemad riigid. Esiteks on avalikest allikatest ja asjas esitatud tõenditest välja loetav, et nn ANOM-operatsioon oli Ameerika Ühendriikide algatus ning kõik edasine Ameerika Ühendriikide kontrolli all (sh kuni sinnamaani, millist infot operatsiooni kohta avalikustada ja teistele riikidele anda). Tõendite ehk ANOM-vestluste kogujaks ja nende analüüsijaks olid lõppastmes vaieldamatult Ameerika Ühendriigid. Samas ei saa mööda vaadata faktist, et server, kuhu edastati automaatselt pimekoopiad ANOM-seadmete kaudu peetud suhtlusest, asus kolmandas riigis, s.o tõendikorje toimus siiski seal. Väga lihtsustatult täitis tundmatu kolmas riik Ameerika Ühendriikide tellimust koguda tõendeid. Kui vaadata Ameerika Ühendriikide

1. juuli
2. vastust Eesti Vabariigi
3. juuli
4. a õigusabitaotlusele (kd VIII tlk 188), siis võib eeldada, et Ameerika Ühendriigid käsitasid ka ise kolmandat riiki tõendi kogujana ( vt siinkohal vastuses sisalduvat lauset: „Kolmas riik edastas sõnumid Föderaalsele Juurdlusbüroole vastavalt taotlusele vastastikuse õigusabi lepingu järgi“).
5. Kaitsjad ei nõustunud maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei rikutud ANOM-seadmete kaudu peetud sõnumisuhtluse masskorjega Eesti Vabariigi PS §-i 43 ja EIK art 8 lg
6. Maakohus tugines oma järelduse tegemisel järgmistele asjaoludele: 1) ANOM-seadmed ei töötanud üldkasutatavas võrgus; 2) PS § 43 kaitseb suhtluse jälgimist reaalajas ning 3) seadmeid kasutasid kurjategijad kuritegude toime panemiseks.
7. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et olemasolevate andmete põhjal töötasid ANOM-seadmed eraldi võrgus, sest seadmete jaoks lõi FBI iseseisva platvormi. Õige on maakohtu märkus, et seadmeid levitati otse- ja võrkturunduse abil. Tõendeid ja andmeid selle kohta, et ANOM-i sideteenust pakuti üldistel alustel laiemale üldsusele, ei ole. Samas ei ole kontrollitav väide, et ANOM-seadmeid kasutasid ainult kurjategijad üksnes kuritegelikel eesmärkidel. Mitte mingisuguseid tõendeid selle kohta esitatud ei ole ning usaldusväärset teavet pole võimalik saada ka kriminaalmenetluse välistest allikatest. Järelikult ei saa tõsikindlalt väita, et kasutajad ANOM-seadmete kaudu privaatsetel teemadel sõnumeid ei vahetanud või oli sellise suhtluse osakaal sisuliselt olematu või väga tühine. Isegi kui eeldada, 20 et ANOM-seadmeid kasutati valdavalt kuritegelikuks suhtluseks, ei kehti Eesti kriminaalmenetluses põhimõte, mille järgi võib menetlejale teadaoleva n-ö töötelefoni või sideseadme sõnumiseansse jälgida kas ilma loata või loa alusel, mille koostamisel ei pea kohus või prokuratuur järgima seaduses ja kohtupraktikas kinnistunud põhimõtteid (s.o põhjendatud kuriteokahtlus ja ultima ratio põhimõte). Lisaks eeltoodule kaitstakse ka muul viisil, kui üldkasutatava tehnilise sidevahendi abil edastatava teabe pealtkuulamist ja vaatamist (vt

§ 1267). 78.

Käsilolevas kriminaalasjas ei saa ringkonnakohtu arvates täie veendumusega öelda, et G. Raal ja M. Reidolf kasutasid ANOM-seadmeid ainult selleks, et panna toime neile etteheidetavaid kuritegusid. Ringkonnakohus tõi kohtuotsuse osas I välja selle, et õigusabitaotluse kaudu saadud M. Reidolfi kasutuses olnud ANOM-seadme teabevahetus hõlmas ajavahemikku

1. detsembrist 2020 –
2. juunini
3. a (s.o veidi rohkem kui 5 kuud), kuid tõendina kasutati suhtlust, mis toimus 58 päeva (s.o 2 kuu ja 8 päeva) jooksul ning G. Raali kasutuses olnud ANOM-seadme teabevahetus hõlmas ajavahemikke
4. augustist
5. a–
6. maini
7. a ning
8. aprillist
9. a–
10. maini
11. a (s.o kahe kasutaja peale kokku ca 8,5 kuud), kuid tõendina kasutati suhtlust, mis toimus 19 päeva jooksul
12. Maakohtus ei uuritud tõendit selle kohta, et ülejäänud ajal (s.o ajal, mis jäi viidatud 58-st ja 19-st päevast välja) M. Reidolf ja G. Raal ANOM-seadmeid omavaheliseks suhtluseks üldse ei kasutanud. Olukorras, kus nad seda tegid ja see teave ei ole kriminaalmenetluse tõendamiseseme asjaolusid silmas pidades oluline, ei ole põhjust väita, et võimalik suhtlus puudutas kas toimepandavaid või kavandatavaid kuritegusid. Tõsikindlalt pole võimalik välistada seda, et ANOM-seadmeid kasutati mh ka omavaheliseks eraviisiliseks suhtluseks.
13. Apellandid heidavad maakohtule ette, et too ei analüüsinud, millise menetlustoimingu alusel toimus ANOM-vestluste kogumine ning kas tegu oli jälitustoiminguga või mitte.
14. Kolleegium asus kohtuotsuse I osas seisukohale, et pole ühtegi argumenti, mis võimaldaks väita, et tehniliselt ei olnud ANOM-suhtluse reaalajas jälgimine võimalik. Samas andmeid, et seda tehti, esitatud ei ole. Arvestades, et ANOM-seadmete kasutajaid oli erinevatel andmetel (kümneid) tuhandeid, on mõistlik eeldada, et ressursse suhtluse reaalajas jälgimisele ei kulutatud. Selle kasuks räägib ka teave, mille järgi said Ameerika Ühendriigid kolmandalt riigilt õigusabitaotluse alusel korrapäraselt andmeid ning hakkasid neid alles pärast laekumist läbi vaatama. Fakt on, et riik või riigid ei saanud ANOM-vestlusi oma valdusesse kasutajate seadmetest. Esitatud andmete alusel oli kolmandas riigis asunud server lahutamatu osa FBI initsiatiivil välja töötanud nn ANOM-platvormist. ANOM-seadmete kasutajad ei teadnud sellest, et nendevahelisest sõnumisuhtlusest tehakse automaatselt pimekoopia, mis edastatakse serverisse, kuhu laekunud sõnumite sisu ja sõnumite metaandmeid pidevalt monitooritakse, midagi. Juurdepääs ANOM-vestlustele saadi selleks otstarbeks spetsiaalselt loodud serveri kaudu, kuhu laekuva teabe (sõnumite sisu, asukohaandmed jpm) ulatust ja edasist saatust ANOM-seadmete kasutajad kontrollida ei saanud. Kolleegiumi hinnangul vastab eeltoodu olemuslikult asja ehk arvutisüsteemi varjatud läbivaatusele

§ 1265lg 1 mõttes.

1. Olemasolevad lähteandmed võimaldavad järeldada, et Ameerika Ühendriikide initsieeritud nn ANOM-operatsioonil on kõige rohkem ühist JAS-is sätestatud teabehankega (vt JAS § 26 lg 2, § 26 lg 3 p-d 4 ja 5), mis võib riivata isiku era- ja perekonnaelu 2 vt kd VI tlk 139-178, kd VII tlk 1-10, 11-17, 18-29, 30-35, 36-40, 41-57, 58-63, 64-72, 73-78 vaatlusprotokollides sisalduv menetleja märge, et vaatluse eesmärgiks oli koondada kõik kriminaalasjas olulised vestlused protokollidesse. 21 puutumatust. Teoreetiliselt ei välista JAS võimalust, et julgeolekuasutus taotleb ja halduskohus annab loa vaadata varjatult läbi andmekandja, kuhu on talletatud mingisuguseid kindlaid suhtlusseadmeid kasutavate isikute omavaheline suhtlus. Olukorras, kus on teada, et neid seadmeid kasutatakse tõenäoliselt ainult kuritegelikel eesmärkidel ehk riive isikute eraelule on eelduslikult minimaalne ja taotletav kasu riigile (nt põhiseadusliku korra tagamine) maksimaalne, võiks jaatada võimalust, et luba antakse kindlaksmääramata ringi tuvastamata isikute suhtes. Samas eeldaks loa taotlemine ja andmine ikkagi seda, et julgeolekuasutusel on piisavaid andmeid konkreetse (kavandatava) kuriteo (ja seotud isikute panuse) kohta, mida tõkestada soovitakse ning see kuritegu haakub julgeolekuasutusele pandud ülesannete täitmisega (vt nt JAS §-d 6 ja 7 ning 25 lg 2). Kolleegium nendib, et need nõuded nn ANOM-operatsiooni puhul ilmselt täidetud ei olnud. Antud juhul ANOMseadmete turustamisel küll eeldati, et kasutajad võivad osutuda kurjategijateks ning seadmete kaudu vahetatud sõnumite jälgimine võimaldab õiguskaitseasutustel tõkestada ja tõendada kasutajate poolt planeeritavaid ning toime pandavaid kuritegusid. Samas ei olnud teabe kogumise ja talletamise põhjuseks piisavad andmed mingisuguse konkreetse kuriteo ja selle võimaliku toimepanija kohta, vaid tõdemus, et kusagil paneb tuvastamata hulk inimesi tõenäoliselt toime mingisuguseid kuritegusid, mis võivad olla ka rasked. Lähteandmete puudumise tõttu pole võimalik öelda, mis asutus väljastas ja kuidas põhjendati tuvastamata arvu isikute sõnumite sisu ja nende metaandmete masskorjet peaaegu kahe aasta (s.o teadaolev ajavahemik on oktoober
2. a – juuni
3. a) vältel. Eeltoodud tingimustele vastavat ja sisuliselt pikaajalist/tähtajatut teabe õngitsemisele suunatud luba Eesti Vabariigis kehtiva JAS sätete alusel kolleegiumi arvates siiski võimalik väljastada ei ole.
4. Mis puudutab kolmandat riiki, kus asus server, siis siin võiks iseenesest riigi Euroopa Liidu liikmelisuse tõttu eeldada, et kolmas riik toimetab Eesti Vabariigiga sarnaste põhimõtete alusel vähemalt osas, mis puudutab põhiõigusi. Samas ei tea ringkonnakohus seda, milleks ja millise loa kolmanda riigi kohus andis. Kui lähtuda eeldusest, et tegu võis olla asja varjatud läbivaatusega

§ 1265

lg 1 tähenduses, siis ka siin tuleb loa väljastajal eelduslikult lähtuda konkreetse kuriteo ja sellega seotud isikute kohta käivast teabest. Need nõuded tõenäoliselt täidetud pole. Lisaks pole kolmanda riigi identiteeti otsuse allkirjastamise seisuga ametlikult avalikustatud. Järelikult võib selleks riigiks teoreetiliselt olla ka Eesti Vabariik ning kui andmete kogumiseks andis loa Eesti kohus, siis ei rakenduks ANOMsõnumite kogumisele norm, mis reguleerib tõendi saamist välisriigis. 83. Eesti Vabariigi PS ja

erinevad sätted järgivad loogikat, et isiku õigust era- ja perekonnaelule saab piirata, kuid selleks peab olema kohtu või teatud juhtudel ka prokuratuuri luba. Sealjuures on näiteks jälitustoiminguteks antud loas esitatud põhjendusi kohtul võimalik vajadusel kontrollida, sest isiku õigusi võib piirata ainult teatud eelduste (s.o piisavad andmed kavandatava või toime pandava kuriteo ning sellega seotud isiku kohta või põhjendatud kuriteokahtlus) olemasolul. Kolleegium möönab, et üldjuhul tuleks välisriiki usaldada ning eeldada, et õigusabitaotluse alusel laekunud tõend koguti seaduslikult. Kahtluste korral peaks aga Eesti Vabariigi kohus saama tõendi päritolu ja saamislugu kontrollida. Käsiloleval juhul viitavad (puudulikud) andmed asjaolule, et ANOM-vestluste kogumine ei tarvitsenud olla kooskõlas Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega ja apellatsioonides viidatud EIK praktikaga. Paraku pole Eesti Vabariigi kohtutel võimalik seda kontrollida. Ringkonnakohus ei tea kas üldse ning kui jah, siis milline ja millise pädeva asutuse või isiku luba väljastati ANOM-operatsiooni läbi viimiseks Ameerika Ühendriikides. 22 Kolleegiumil pole aimu, milleks andis loa kolmas Euroopa Liidu liikmesriik, kus asus server, kuhu andmeid koguti. Eeltoodud põhjusel pole võimalik

§ 65

lg 1 mõttes jaatada seda, et ANOM-seadmete kaudu peetud sõnumisuhtluse ja sõnumite metaandmete kogumine oli kooskõlas Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega. IV 84. Riigikohus jäi asjas nr 1-16-6179 oma varasema praktika juurde selles, et tõendi lubamatuks tunnistamisel tuleb lähtuda rikkumise olulisusest (p 69). 85.

§ 65

lg 1 seab välisriigis kogutud tõendi kasutamisele tingimuse: tõendi saamiseks tehtud menetlustoiming ei tohi olla vastuolus Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega. Käsiloleval juhul asus kolleegium seisukohale, et nn ANOM-vestlused saadi menetlustoimingutega, mille kooskõla Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega pole võimalik kontrollida. Pigem viitavad olemasolevad andmed, et Eestis poleks nn ANOM-operatsioon sellisel kujul tõenäoliselt lubatav ning sel viisil poleks riik järelikult valdavalt (G. Raal) või ainukest (M. Reidolf) süüstavat tõendit saadud. Kolleegiumi käsutuses ei ole teavet, mis viitaks võimalusele, et nn ANOM-operatsiooni ülesehitusel ja andmete kogumisel üritati mingilgi moel puudutatud isikute õigustega arvestada. Vastupidi, Ameerika Ühendriikide kodanike välja jätmine näitab, et ANOM-vestluste kogumisel peeti juba algusest peale võimalikuks, et toiming võib rikkuda kasutajate õigusi. Eesti kohtupraktikas on menetlusõiguse tahtlikku rikkumist tõendi kogumisel üldjuhul käsitatav olulise rikkumisena, mis toob kaasa tõendi kasutamiskeelu (RKKKo 3-1-1-114-04, p 12).

1. Ringkonnakohus ei näe, et kirjeldatud olukorras (võimalik tahtlik rikkumine, võimalik vastuolu Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega, võimatus kontrollida tõendi kogumisega seotud asjaolusid, sh kolmanda riigi identiteedi varjamise tõttu jpm) on võimalik isikustamata masskorje raames kogutud ANOM-vestlusi tõendina kasutada. Kolleegium nendib, et tõendi lubatavust ei saa õigustada asjaoluga, et puudutatud isikud osutusidki narkokuritegusid toime panevad kurjategijateks ning jääksid tõendi lubamatuks tunnistamisel karistuseta. Kuritegude tõendamiseks peab riik koguma tõendeid seadusega ettenähtud korras, sealjuures on riigil võimalik kasutada kõiki seaduses ette nähtud võimalusi.
2. Väga lihtsustatult on tõenduslik olukord vaidlustatud episoodides maakohtu otsuse kohaselt järgmine: 1) G. Raal: - asjaolu, et G. Raal organiseeris veebruaris
3. a koos AFga 4712g kokaiini salakaubaveo Lätist Eestisse tõendavad ANOM-vestlused; - asjaolu, et tuvastamata ajal, kuid enne
4. märtsi
5. a organiseeris AF G. Raali palvel talle marihuaanat vähemalt 100g, mille RM toimetas
6. märtsil 2021.a AFlt saadud juhiste järgi eeluurimisel täpselt tuvastamata kohta G. Raalile, kes tasus selle eest 1200 eurot, tõendavad RM kohtueelses menetluses antud ütlused ja ANOMvestlused). 2) M. Reidolf: - asjaolu, et M. Reidolf organiseeris 49,72g kokaiini, mida G. Raal käitles
7. märtsil 2021.a, tõendavad ANOM-vestlused; - asjaolu, et M. Reidolf omandas koos AFiga enne
8. märtsi
9. a RAlt ja RLlt ca 100g kokaiini, tõendavad ANOM-vestlused; 23 - asjaolu, et M. Reidolf omandas koos AFiga enne
10. aprilli
11. a RAlt ja RLlt ca 150g kokaiini, tõendavad ANOM-vestlused; asjaolu, et M. Reidolf omandas koos AFiga enne
12. aprilli
13. a RAlt ja RLlt ca 100g kokaiini, tõendavad ANOM-vestlused; asjaolu, et M. Reidolf omandas koos AFiga enne
14. aprilli
15. RAlt ja RLlt ca 100g kokaiini, tõendavad ANOM-vestlused; asjaolu, et M. Reidolf korraldas koos AFiga ning RK ja JM abil
16. mail
17. a Hollandist Eesti kaudu Soome ca 1kg kokaiini salakaubavedu, tõendavad ANOMvestlused ja 17.09.
18. a jälitustoimingu protokoll (vt kd III tlk 156-158, tegemist on varjatud jälgimise protokolliga, kus on fikseeritud üksnes fakt, et M. Reidolf jalutas koos RL sarnase inimesega.
19. Eeltoodu tõttu on kaitsjatel õigus, et valdavalt on vaidlustatud episoodides ANOMvestlused ainukeseks G. Raali ja M. Reidolfi süüstavaks tõendiks. Ainuke erand puudutab G. Raalile ette heidetud 100g marihuaana käitlemist, kuid seal pole võimalik teda RM ütluste alusel süüdi mõista, sest see oleks vastuolus

§ 15lg 3 sätestatuga.

1. Kuivõrd kolleegiumi hinnangul on ANOM-vestlused lubamatu tõend, tuleb G. Raal ja M. Reidolf vaidlustatud episoodides süü tõendamatuse tõttu õigeks mõista. Kriminaalasjas kohaldati M. Reidolfi suhtes tõkendina vahistamist, maakohus jättis kuni kohtuotsuse jõustumiseni tõkendi muutmata (vt kohtuotsuse resolutiivosa p 7). M. Reidolfi õigeks mõistmise tõttu tuleb tõkend vahistamine tühistada ning õigeksmõistetu tuleb viivitamatult vabastada.
2. Ringkonnakohus nendib, et kui M. Reidolf tuleb talle esitatud süüdistuses täielikult õigeks mõista3, siis G. Raali puhul see nii ei ole. Kaitsja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega G. Raal mõisteti KarS § 184 lg 2 p 1 järgi süüdi
3. märtsil
4. a 49,72g kokaiini käitlemises ja tuvastamata ajal, kuid enne
5. aprilli
6. a vähemalt 50g marihuaana käitlemises. Eeltoodu tõttu tuleb ringkonnakohtul revideerida G. Raalile KarS § 184 lg 2 p 1 järgi mõistetud karistust.
7. KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime panemise eest on karistuseks ette nähtud üksnes vangistus, mida võib mõista vahemikus 3-15 aastat. Sanktsiooni keskmine määr on seega 8 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus. G. Raal jäi süüdi 49,72g kokaiini (vt siinkohal ka maakohtu otsuse p 54) ja vähemalt 50g marihuaana käitlemises. Maakohus tuvastas (vt kohtuotsuse p 118) EKEI vastuse alusel, et suur kogus kokaiini puhul algab suur kogus vähemalt 0,65 grammist ja marihuaana puhul vähemalt 7,5 grammist. Järelikult ületasid ainete kogused suure koguse piirmäärasid märkimisväärselt ning seetõttu pole paslik rääkida süüst, mille suurus jääb tunduvalt alla keskmise. Käideldud ainetest kokaiini puhul ei ole asjas ühtegi viidet, et aine oli mõeldud enda tarbeks. See pole kogust ning käitlemise viisi (metsapeidikusse viimine) silmas pidades tõendatud ja peale selle ka eluliselt usutav. Kriminaalmenetluslik kogemus võimaldab väita, et suurem kogus ainet paigutatakse peidikusse selleks, et see läheks edasi ringlusesse ja jõuaks nii igapäevatarvitajateni. Järelikult ei olnud G. Raal tühipaljas n-ö tänavadiiler. Mis puudutab marihuaanat, siis see võis RM ütlusi arvesse võttes olla G. Raali enda tarbeks. G. Raal oma süüd ei tunnistanud ega kahetsenud. Karistust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid ei ole. G. Raal on varem 3 Prokuratuur ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega kohus mõistis M. Reidolfi õigeks episoodis, mille järgi omandas süüdistatav enne
8. maid
9. a R. Arult ja R. Leedilt 99,33g kokaiini. 24 kriminaalkorras karistamata, kuid narkokuritegude puhul on kohtupraktikas läbivalt jaatatud kõrget korduvriski. Liialt leebed karistused tähendaks seda, et aine käitlemisest saadav võimalik hõlptulu kaalub üles aine käitlemisega seotud potentsiaalsed tagajärjed. Maakohus on õigesti viidanud, et KarS §-ga 184 kaitstavaks hüveks on rahvatervis, ainete tarvitamise ja nendest sõltuvusse jäämisega kaasnevad negatiivsed tagajärjed nii tarvitajale, tema lähedastele kui ka ühiskonnale tervikuna. Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb G. Raalile KarS § 184 lg 2 p 1 järgi karistuseks mõista 7 aasta pikkune vangistus. G. Raali suhtes kohaldatud tõkend vahistamine tuleb jätta muutmata (vt maakohtu otsuse p 148) ning karistuse kandmise alguseks tuleb KarS § 68 lg 1 alusel lugeda G. Raali kahtlustatavana kinni pidamine alates
10. maist
11. a.
12. Mis puudutab G. Raali kaitsja taotlust vahistamisega tekitatud kahju hüvitamiseks, siis see tuleb jätta SHKS § 5 lg 1 alusel rahuldamata. Kahju hüvitamist saab nõuda juhul, kui isik mõistetakse õigeks. G. Raal on ka pärast apellatsioonimenetlust süüdi- mitte õigeksmõistetu.
13. M. Reidolfi kaitsja taotlus (vt kd IX tlk 172-173 ja apellatsioon) M. Reidolfile vahistamisega tekitatud kahju hüvitamiseks tuleb rahuldada. Ringkonnakohus mõistis M. Reidolfi talle esitatud süüdistuses täielikult õigeks. Kooskõlas SHKS § 5 lg 1 p 1 ja § 2 võib õigeksmõistetu nõuda vahistamise ja kahtlustatavana kinnipidamisega tekitatud kahju hüvitamist; SHKS § 11 lg 4 järgi hüvitatakse vabaduse võtmise korral mittevaraline kahju päevamäära alusel iga alanud kalendripäeva kohta, kui isikult oli vabadus võetud. Päevamäära suurus on kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30-ga.
14. M. Reidolf vahistati Harju Maakohtu
15. juuni
16. a määruse alusel (kd VII tlk 211-216). Edasi pikendati tõkendi kestust ning maakohus märkis vaidlustatud kohtuotsuses, et tõkend vahistamine tühistatakse kohtuotsuse jõustumisel (vt maakohtu otsuse resolutiivosa p 7). Kuivõrd ringkonnakohus määras, et M. Reidolfi õigeksmõistmise tõttu tuleb tõkend vahistamine tühistada ja vahistatu viivitamata vabastada, siis peaks kõikide eelduste järgi M. Reidolf vabanema otsuse kuulutamise päeval, mis on
17. märts
18. a. Järelikult võeti M. Reidolfilt alusetult vabadus ajavahemikul
19. juunist
20. a –
21. märtsini
22. a ehk 2 aastaks 9 kuuks ja 18 päevaks, mis on 1018 päeva. M. Reidolfi kaitsja kordas
23. detsembril
24. a esitatud apellatsioonis taotlust hüvitada M. Reidolfile alusetu vahistamisega tekitatud mittevaraline kahju. Järelikult tuleb päevamäära suurus arvutada detsembrikuule
25. a eelnenud viimase Statistikaameti avaldatud kvartali keskmise bruotokuupalga alusel, mis oli 1812 eurot (https://www.stat.ee/et/uudised/keskmine-brutokuupalk-oli-kolmandas-kvartalis1812-eurot-mediaanpalk-1500-eurot). Päevamäära suurus on 60,40 eurot. Eesti Vabariigilt tuleb seega M. Reidolfi kasuks välja mõista alusetult vabaduse võtmisega tekitatud mittevaraline kahju 61 487,20 eurot (1812 : 30 x 1018). V
26. Maakohus jättis süüdistatavatel tekkinud menetluskulu kas täielikult (G. Raal) või osaliselt (M. Reidolf) nende endi kanda ning mõistis nii G. Raalilt kui ka M. Reidolfilt välja ekspertiisikulu ja sundraha (maakohtu otsuse p-d 161-163, 165-173). Mõlemad apellandid taotlevad seda, et Eesti Vabariigilt mõistetaks süüdistatavate kasuks välja kriminaalmenetlusega tekkinud ja valitud kaitsjatele makstud menetluskulu ning apellatsioonimenetluse kulu. Kuivõrd esitatud apellatsioone kroonis edu, siis tuleb maakohtu otsus tühistada ka osas, mis puudutab menetluskulude välja mõistmist. Menetluskulude 25 hüvitamise otsustust tehes hinnatakse taotlevate tasude põhjendatust ja hüvitamisväärsust kohtupraktikas omaksvõetud pidepunkte (toimingute vajalikku, ajakulu põhjendatus, asja mahukus ja keerukus, argumentide asjakohasus, õigusabiteenuse tunnihinna mõistlikkus jpm) silmas pidades.
27. M. Reidolfi kaitsja esitas maakohtule taotluse mõista M. Reidolfi kasuks välja menetluskulu 34 629,82 eurot, mis koosnes valitud kaitsjatele makstud tasust ning muust menetlusega seotud kulust. Taotlusele laieneb ka adv O. Nääsi (170 eur/h, millele lisandub käibemaks) ajakulu, mis on seotud M. Reidolfi esindamisega alates
28. maist
29. a toimuvatel kohtuistungitel (kd X tlk 225-228, lisad tlk 229-256).
30. Taotluse kohaselt oli kuni
31. maini
32. a M. Reidolfi kaitsjate ajakulu 199,15 tundi (s.o kui arvestada tööpäeva kestuseks 8h, siis on see 24,89 tööpäeva) ning edasi (s.o
33. mai
34. a,
35. mai
36. a ja
37. juuni
38. a kohtuistungid) 8 tundi ja 20 minutit. Järelikult kulutasid kaitsjad maakohtu menetluses M. Reidolfi esindamisele (mis hõlmab menetlusdokumentide koostamist, jooksvate küsimustega tegelemist, istungiteks ettevalmistamist, osavõttu kohtuistungitest) kokku ca 26 tööpäeva. See ajakulu ei ole kolleegiumi arvates kriminaalasjas tõstatatud küsimusi, peetud istungite arvu jpm silmas pidades ebamõistlik. Mis puudutab M. Reidolfile osutatud õigusabiteenuse tunnihinda, siis on ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga seda meelt, et õigusabiteenuse maksumus (kuni) 170 eur/h on mõistliku suurusega. Kaitsja taotluses toodud muud kulud (tõlkekulud ja riigilõiv) on põhjendatud. Kokkuvõtlikult tuleb M. Reidolfi kaitsja poolt maakohtule esitatud taotlus menetluskulu hüvitamiseks rahuldada. Taotluses väljendatud summale tuleb liita kaitsjatasu, mis oli seotud süüdistatava esindamisega kohtuistungitel alates
39. maist
40. a. Kokku tuleb Eesti Vabariigil M. Reidolfile hüvitada kriminaalmenetluse kulu 36 330,50 eurot (summa sisaldab käibemaksu). Õigeksmõistmise tõttu ei pea M. Reidolf maksma temalt maakohtu otsusega välja mõistetud sundraha ja ekspertiisikulu, viimane jääb riigi kanda.
41. G. Raali kaitsja esitas maakohtule taotluse mõista G. Raali kasuks välja menetluskulu (sh kulu, mille G. Raali eest tasusid Bohemia Kristalli OY ja Dalmagest OÜ) 48 791,88 eurot, mis koosnes valitud kaitsjale makstud tasust, asjatundja arvamusega seotud kuludest ning tõlkekulust. Taotlusele laieneb ka adv S. Potisepa (160 eur/h, millele lisandub käibemaks) ajakulule, mis on seotud G. Raali esindamisega alates
42. maist
43. a toimuvatel kohtuistungitel (kd X tlk 277-279, lisad tlk 280-347).
44. Taotluse kohaselt oli kuni
45. maini
46. a G. Raali kaitsja ajakulu kokku 251,35 tundi (s.o kui arvestada tööpäeva kestuseks 8h, siis 31,41 tööpäeva) ning edasi (s.o
47. mai
48. a,
49. mai
50. a ja
51. juuni
52. a kohtuistungid) 8 tundi ja 20 minutit. Järelikult kulutas kaitsja kriminaalmenetluses (sh kohtueelne- ja kohtumenetlus) G. Raali esindamisele (mis hõlmab menetlusdokumentide koostamist, jooksvate küsimustega tegelemist, istungiteks ettevalmistamist, osavõttu kohtuistungitest) kokku ca 32 tööpäeva (s.o 1 kuu ja 1 päev).
53. G. Raalile oli süüdistus esitatud neljas erinevas episoodis: 1) ta organiseeris veebruaris
54. a koos AFiga 4712g kokaiini salakaubaveo Lätist Eestisse; 2)
55. märtsil
56. a 49,72g kokaiini käitlemine; 3) tuvastamata ajal, kuid enne
57. märtsi
58. a organiseeris AF G. Raali palvel talle marihuaanat vähemalt 100g, mille RM toimetas
59. märtsil 2021.a AFilt saadud 26 juhiste järgi eeluurimisel täpselt tuvastamata kohta G. Raalile, kes tasus selle eest 1200 eurot; 4) tuvastamata ajal, kuid enne
60. aprilli
61. a vähemalt 50g marihuaana käitlemine.
62. Apellatsioonimenetluses ei vaidlustanud G. Raali kaitsja
63. märtsi
64. a episoodi ning enne
65. aprilli
66. a toime pandud episoodi. Kuivõrd G. Raal mõisteti esitatud süüdistuses osaliselt süüdi, siis tuleb talle kaitsjatasugi hüvitada üksnes osaliselt. Kolleegium nendib, et iseenesest ei pruugi arvestuslik ajakulu (ca 32 tööpäeva) olla ebamõistlik olukorras, kus õigusabiteenus hõlmab nii kohtueelset kui ka kohtumenetlust. Samas tuleb kohtueelse menetluse puhul silmas pidada näiteks seda, et vahistati G. Raal kahtlustatuna
67. märtsi
68. a episoodis (vt kd VII tlk 155-161), Ameerika Ühendriikide asjatundja arvamust kaitsja(te) soovitud kujul ringkonnakohus ei aktsepteerinud (vt järgmine p). Arvestades eeltoodut ja lisaks seda, et kaitsja kesksed argumendid olid kõikide episoodide puhul sarnased ning paralleelselt ka M. Reidolfi kaitsjate ajakulu, leiab ringkonnakohus, et põhjendatud ajakulu on samuti 199,15h (s.o 31 864 eurot) ning sellele tuleb liita ajakulu, mis oli seotud süüdistatava esindamisega kohtuistungitel alates
69. maist
70. a (s.o 8h ja 20min). G. Raalile tuleb osalise õigeksmõistmise tõttu hüvitada ½ kaitsjatasust ehk 16 588 eurot (summa on vastavalt taotlusele ilma käibemaksuta). Ülejäänud kulu jääb süüdistatava enda kanda.
71. Taotluse järgi maksti Ameerika Ühendriikide advokaadile PRle 7530,15 eurot. Seda kulu kolleegium põhjendatuks ei pea: ringkonnakohus asus seisukohale, et arvamusest kasutamiskõlblik on avalikest allikatest kättesaadav teave, mida oleks saanud hankida ka muul moel ja eelduslikult väiksemate kuludega (tõlkekulud võõrkeelsete tekstide tõlkimiseks). See kulu jääb süüdistatava enda kanda. Tõlkekulu kokku 968,53 eurot on põhjendatud kulu ning sellest tuleb G. Raalile hüvitada ½ ehk 484,26 eurot. Ülejäänud tõlkekulu jääb G. Raali enda kanda. Kokku tuleb Eesti Vabariigilt G. Raali kasuks välja mõista menetluskulu 17 072,26 eurot.
72. Kuivõrd G. Raal on ka pärast apellatsioonimenetluses süüdimõistetu, kes pani toime I astme kuriteo, siis peab ta jätkuvalt tasuma maakohtu otsusega välja mõistetud sundraha. Maakohtu otsusega mõisteti G. Raalilt välja narkootilise aine ekspertiisikulu, mis oli seotud ekspertiisiaktidega nr 21E-AN0416 (kd III tlk 77-83, ekspertiisiks esitati 49,72g kokaiini), 21E-AN0709 (kd V tlk 109-112, ekspertiisiks esitati G. Raali valdusest leitud kanep) ning DNA-ekspertiisikulu, mis oli seotud ekspertiisiaktidega nr 21E-GE0297 ja 21E-GE0481 (kd III tlk 88-107, G. Raali võrdlusmaterjali otsiti soonsulguriga kilepakendilt, mis oli seotud 49,72g kokaiini käitlemisega). Maakohtu otsust, mis puudutab ekspertiisikulu, pole põhjust muuta, sest kulu on seotud nende episoodidega, milles G. Raal tunnistati süüdi.
73. Mõlemad apellandid esitasid taotluse Eesti Vabariigilt süüdistatavate kasuks apellatsioonimenetluse kulude välja mõistmiseks. Käsiloleval juhul rahuldab ringkonnakohus mõlemad apellatsioonid ja tühistab maakohtu otsuse vaidlustatud osas. Järelikult kannab apellatsioonimenetluse kulud kooskõlas

§ 185lg 1 Eesti Vabariik.

1. G. Raali kaitsja esitas taotluse 4557,40 euro (koos käibemaksuga 5474,28 eurot) kaitsjatasu hüvitamiseks. Esitatud taotluse järgi osutasid G. Raalile apellatsioonimenetluses õigusteenust advokaadid E. Altroff (hinnaga 180 eur/h, millele lisandub käibemaks), S. Potisepp (hinnaga 180 eur/h, millele lisandub käibemaks) ja O. Nääs (hinnaga 220 eur/h, millele lisandub käibemaks). Kokku osutati G. Raalile õigusteenust 23,93h. Advokaatide poolt osutatud õigusabiteenuse tunnihinnad on ringkonnakohtu hinnangul üldise elukalliduse 27 tõusu silmas pidades mõistlik. Kolleegiumi hinnangul ei ole kindlasti põhjendatud järgmine ajakulu: ANOM-artiklitega tutvumine kestusega 0.33h (puudub seos apellatsioonimenetlusega), Soome kohtuotsustega tutvumine, analüüs ja suhtlus Soome advokaadiga kestusega 2h (ei näe seost apellatsioonimenetlusega) ja menetluskulude nimekirja koostamine kestusega 0,5h (ei näe, et seda peaks tegema advokaat tunnihinnaga 180 eurot, millele lisandub käibemaks).
2. M. Reidolfi kaitsja esitas taotluse 3961,80 euro (summa koos käibemaksuga) kaitsjatasu hüvitamiseks. Esitatud taotluse järgi osutasid M. Reidolfile apellatsioonimenetluses õigusteenust advokaadid E. Altroff (hinnaga 130 eur/h, millele lisandub käibemaks) ja O. Nääs (hinnaga 170 eur/h, millele lisandub käibemaks). Kokku osutati M. Reidolfile õigusteenust 22,8h. Kolleegiumi hinnangul ei ole kindlasti põhjendatud järgmine ajakulu: menetluskulude nimekirja koostamine kestusega 0,5h (ei näe, et seda peaks tegema advokaat tunnihinnaga 130 eurot, millele lisandub käibemaks).
3. Kolleegiumi hinnangul on mõlema süüdistatava puhul põhjendatud aeg, mis kulus enne apellatsioonkaebuse koostamist kliendisuhtlusele. On mõistlik eeldada, et apellatsioonkaebuse koostamisele eelnevalt tuleb kliendile selgitada maakohtu otsust, edasikaebamise perspektiive jpm. Seejärel asub kaitsja koostama apellatsiooni ning edasine suhtlus pole otseselt hädavajalik ja sellise suhtlusega kaasnevat kulu riik kolleegiumi arvates kandma ei pea. Mis puudutab apellatsioonide koostamiseks kulunud aega, siis siin märgib ringkonnakohus järgmist.
4. G. Raali ja M. Reidolfi kaitsjate apellatsioonid ning kirjalikud seisukohad on olulises osas kattuvad. Esimestes korratakse paljuski väiteid, mis kõlasid maakohtus peetud kohtuvaidluses. Kui vaadata G. Raali kaitsja taotlusele lisatud spetsifikatsiooni, siis nähtub sellest apellatsiooni koostamise kohta järgnev: Kuupäev 22.11.2023 Töötaja E. Altroff 22.11.2023 O. Nääs 23.11.2023 E. Altroff 26.11.2023 E. Altroff 27.11.2023 E. Altroff 30.11.2023 E. Altroff 30.11.2023 O. Nääs 29.02.2024 E. Altroff Tegevus Apellatsiooni koostamine Apellatsiooni koostamine Apellatsiooni koostamine Apellatsiooni koostamine Apellatsiooni koostamine, suhtlus kliendiga Apellatsiooni täiendamine, nõupidamine O. Nääsiga Apellatsiooni koostamine Seisukohtade koostamine ringkonnakohtule Kestus 3,50 Summa (EUR) 630,00 2,50 550,00 2,00 360,00 1,50 270,00 1,75 315,00 2,00 360,00 3,00 660,00 1,00 180,00 28
5. Kui vaadata M. Reidolfi kaitsja taotlusele lisatud spetsifikatsiooni, siis nähtub sellest apellatsiooni koostamise kohta järgnev: Kuupäev 22.11.2023 Töötaja E. Altroff 22.11.2023 O. Nääs 23.11.2023 E. Altroff 26.11.2023 E. Altroff 27.11.2023 E. Altroff 30.11.2023 E. Altroff 30.11.2023 O. Nääs 29.02.2024 E. Altroff 01.03.2024 O. Nääs Tegevus Apellatsiooni koostamine Apellatsiooni koostamine Apellatsiooni koostamine Apellatsiooni koostamine Apellatsiooni koostamine, suhtlus kliendiga Apellatsiooni täiendamine, nõupidamine O. Nääsiga Apellatsiooni koostamine Seisukohtade koostamine ringkonnakohtule Seisukohtade koostamine Kestus 3,50 Summa (EUR) 455,00 2,50 425,00 2,00 260,00 1,50 195,00 1,75 227,50 2,00 260,00 3,00 510,00 1,00 130,00 1,50 255,00
6. Kui kahte tabelit võrrelda, siis erineb ainult viimane lahter ja seda põhjusel, et G. Raalile osutasid advokaadid õigusteenust mõnevõrra kõrgema tunnihinnaga kui M. Reidolfile (võrdle taotlusi). Mõlemal juhul kattuvad nii apellatsioonide ja seisukohtade koostamisele kulunud aeg (v.a M. Reidolfi puhul O. Nääsi poolt täiendavalt kulutatud 1,50h seisukoha koostamiseks) kui ka menetlusdokumentide koostaja. Arvestades eeltoodut ja seda, et menetlusdokumentides sisalduvad argumendidki kattuvad, leiab ringkonnakohus, et mõlema süüdistatava puhul on põhjendatud hüvitada ½ taotletavast menetluskulust, mis on seotud apellatsioonide ja kirjalike seisukohade koostamisega. M. Reidolfi kaitsja O. Nääsi täiendav ajakulu 1,50h hüvitamisele ei kuulu: kui võrrelda G. Raali ja M. Reidolfi huvides esitatud kirjalikke seisukohti, siis viimase sisu ei erine esimesest praktiliselt üldse.
7. Kokkuvõtvalt on G. Raali apellatsioonimenetluse kulust põhjendatud 2076,50 eurot. Kui summale lisada käibemaks, siis tuleb Eesti Vabariigilt G. Raali kasuks välja mõista 2533,33 eurot. M. Reidolfi apellatsioonimenetluse kulust on põhjendatud 1367,75 eurot. Kui summale lisada käibemaks, siis tuleb Eesti Vabariigilt M. Reidolfi kasuks välja mõista 1668,65 eurot. Ülejäänud süüdistatavatel tekkinud kulu jääb nende endi kanda.
8. Kõike eeltoodut silmas pidades leiab ringkonnakohus, et kooskõlas

§ 337lg 1 p 4 tuleb Harju Maakohtu 1.

novembri

1. a otsus osaliselt tühistada. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas: 1) millega M. Reidolf tunnistati süüdi ja karistati KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, 2) millega M. Reidolfi suhtes kohaldatud tõkend vahistamine tühistatakse kohtuotsuse jõustumisel; 3) millega M. Reidolfilt mõisteti välja sundraha ja ekspertiisitasu 29 ning kaitsjatasu jäeti osaliselt tema enda kanda; 4) millega G. Raal tunnistati süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ja karistati 10 aasta pikkuse vangistusega; 5) millega G. Raali kaitsjatasu ja tõlkekulu jäeti tema enda kanda.
2. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega 1) mõistab M. Reidolfi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi õigeks; 2) tühistab M. Reidolfi suhtes kohaldatud tõkendi ja määrab, et vahistatu tuleb viivitamatult vabastada; 3) rahuldab M. Reidolfi kaitsja taotluse ja hüvitab M. Reidolfile alusetu vahistamisega tekitatud mittevaralise kahju; 4) mõistab Eesti Vabariigilt M. Reidolfi kasuks välja süüdistatava kantud kriminaalmenetluse kulu; 5) tunnistab G. Raali süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ja karistab vangistusega 7 aastat; 6) mõistab Eesti Vabariigilt G. Raali kasuks välja osa süüdistatava kantud menetluskulust.
3. Kaitsjate apellatsioonid tuleb rahuldada. Apellatsioonimenetluse kulu jääb põhjendatud osas Eesti Vabariigi kanda ning ülejäänud osas süüdistatavate endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tühistatud osaliselt Riigikohtu 16.01.2025 otsusega RESOLUTSIOON
4. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
5. märtsi
6. a otsus, välja arvatud osas, millega jäeti osaliselt muutmata maakohtu otsus ning rahuldamata Gert Raali kaitsja taotlus vahistamisega tekitatud kahju hüvitamiseks.
7. Jõustada Harju Maakohtu
8. novembri
9. a otsus.
10. Jätta Gert Raalil ja Margus Reidolfil enne kassatsioonimenetlust tekkinud menetluskulu süüdistatavate endi kanda.
11. Prokuratuuri kassatsioon rahuldada. Gert Raali kaitsja kassatsioon jätta rahuldamata.
12. Mõista Eesti Vabariigilt Gert Raali kasuks välja 4758 eurot kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
13. Mõista Eesti Vabariigilt Margus Reidolfi kasuks välja 2403 eurot ja 40 senti kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. 30