Obsah (8)

§ 424§ 329§ 203§ 63§ 68§ 65§ 76§ 121

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 1. november 2018, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-16-685 Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Mati Kartau Kohtukoosseis Vaid

§ 424

järgi 1 aasta 6 kuu vangistusega,

§ 329

järgi 1 aasta vangistusega ja

§ 203

lg 1 järgi 2 aasta 9 kuu vangistusega.

§ 63

lg 1 alusel mõisteti K.X-ile karistuseks

§ 203

lg 1, § 329, § 424 ettenähtud kuritegude toimepanemise eest 2 aastat 9 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg alates 30.04.2015 kuni 02.05.2015, s.o 3 päeva, karistusaja hulka ning mõisteti K.X-ile lõplikult ärakandmisele 2 aastat 8 kuud 27 päeva vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu 26.03.2015 kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra (11 kuud 27 päeva vangistust) ning mõisteti K.X-ile liitkaristuseks 3 aastat 8 kuud 24 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja algus 25.04.2016 ja lõpp 18.01.

2. Viru Maakohtu 27.08.2018 määrusega jäeti K.X vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. 2.
3. Kinnipeetaval on karistusregistri andmetel 2 kehtivat kriminaalkaristust. Seega ei ole varasemad karistused isikule vajalikku eripreventiivset mõju avaldanud ning ta on jätkanud kuritegude toimepanemist. Kuritegude dünaamika on jäänud samaks, varem pani toime mootorsõiduki juhtimise alkoholijoobes olles, lisandus ulatuslik materiaalse kahju tekitamine avarii tagajärjel. Soodusteguriks on alkoholi tarvitamine. Kinnipeetaval on ka 1 kehtiv distsiplinaarkaristus, millest järeldub, et isik ei suuda vangistuses range järelevalve all viibides alluda korraldustele ega järgida kehtestatud nõudeid, mistõttu puudus maakohtul kindlus selles, et K.X on oma kuritegelikust käitumisest teinud käesolevaks ajaks vajalikud järeldused. Seega ei ole õiguspärase käitumise kriteerium kinnipeetava puhul täidetud. 2.
4. Positiivsena võib välja tuua, et peale eelmise vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise läbivaatamist
5. aastal, on kinnipeetav lisaks varasematele täitmiskavas ettenähtud tegevustele läbinud sotsiaalprogrammi Eluviisitreening järeltegevuse, vägivaldset käitumist käsitleva sotsiaalprogrammi Viha juhtimine ja vestluse psühholoogiga perevägivalla teemal. Kinnipeetaval on olemas elukoht koos abikaasa ja alaealise pojaga korteris, kus elas ka enne vangistust ning kus on varem oma abikaasa ja laste suhtes kasutanud vägivalda. Enne vangistust ametlikult ei töötanud, oli XXX ning sissetuleku moodustasid pension ja ettevõtlusest saadav tulu. Vanglas olles töötab koristajana, kuid on esinenud ka tööst keeldumist, viimane distsiplinaarkaristus on määratud tööst keeldumise tõttu. Kinnipeetaval on vabanemisel garanteeritud töökoht ja kindel igakuine sissetulek, mis aitab tal võlgnevusi tasuda. Varem oli raskusi perekonnaliikmetega läbisaamisel, kuid väidetavalt on nüüdseks suhted paranenud, abikaasa on talle andestanud ning suheldakse telefoni teel ja kokkusaamistel käies. 2.
6. Käesolev kuritegu on toime pandud alkoholijoobes olles. Vanglas on diagnoositud alkoholisõltuvus. Tunnistab, et kuritarvitas alkoholi ja näeb enda sõnul seost alkoholi tarvitamise ja toimepandud kuriteo vahel. On varem püüdnud alkoholi tarvitamise probleemi lahendada kodeerimisega, kuid jätkas tarvitamist. Vangla iseloomustusest nähtub, et sotsiaalprogrammide läbimise järgselt on kinnipeetava motivatsioon oma käitumist muuta jätkuvalt madal. Ta tunnistab toimepandud kuritegu, kuid ei kahetse tehtut. Samuti ei näe kinnipeetav oma elus probleeme ning leiab, et vihaga tal probleeme ei ole. Lähtudes eeltoodust ning asjaolust, et kinnipeetav on ka varem kriminaalhooldusele allutatuna rikkunud lisakohustust mitte tarvitada alkoholi ning pannud toime uue kuriteo, ei ole maakohus veendunud, et kinnipeetav tingimisi ennetähtaegse vabastamise korral on võimeline katseaja edukalt läbima. Vangla ja prokuratuur ei toeta samuti isiku ennetähtaegset vangistusest vabanemist. 2 Määruskaebused
7. Viru Maakohtu 27.08.2018 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu K.X , kes palub tühistada maakohtu määruse ja vabastada süüdimõistetu ennetähtaegselt vangistusest. Süüdimõistetu leiab, et tema suhtes on võimalik rakendada ranget elektroonilist valvet ning tuleks anda võimalus näidata, et süüdimõistetu kahetseb, ta on oma käitumist muutnud, ta soovib läbida katseaega, abistada võimaluste piires kaasat koduasjades, poja ja lapselapse kasvatamisel ning alustada tekitatud kahju hüvitamist. Määruskaebuses leitakse kokkuvõtlikult järgmist. Uue kuriteo toimepanemise tõenõenäosust vähendab asjaolu, et süüdimõistetu on aidanud 2004 vabatahtlikult põgenenud ohtliku kurjategija otsinguid ehk see näitab süüdimõistetu seaduskuulekat positsiooni, kuid mida on ignoreerinud nii maakohus kui ka PPA. Koostööd tegi K.X 2004-
8. Süüdimõistetu oli nõus prokuratuuriga kokkuleppe sõlmimisega, sest vastasel juhul lubas riiklik süüdistaja kvalifitseerida teo mõrvakatse järgi. Kuriteo pani süüdimõistetu toime tingituna psüühilisest kriisist. Kokkuleppemenetlusega nõustumine, vabatahtlik vanglasse saabumine ning 12 600 euro osas kokkuleppe saavutamine on argumendiks, et süüdimõistetu tunnistab toimepandut ja kahetseb. 13.09.2018 kustub määratud distsiplinaarkaristus, seega on süüdimõistetu käitumine vangistuses olnud õiguspärane. Samuti on süüdimõistetu teinud koostööd vanglaametnikega. Esitatud andmed seoses alkoholiga on valed, kuid vangistuse ajal on süüdimõistetu maailmapilt muutunud, ta jätab alkoholi oma elust välja ning alkoholiga seoses kuriteo toimepanemine oli juhuslik, seotud psühholoogiliste probleemidega ning konfliktiga vanema pojaga. Lähedaste suhtes füüsilise vägivalla tarvitamine on tugevalt liialdatud, küll vajab perekond tema toetust poja kasvatamise näol. Suurem osa kriminaalvalvest on süüdimõistetul möödunud rikkumisteta. K.X on viibinud statsionaarsel ravil psühhiaatriakliinikus unehäirete tõttu. Kokkuleppemenetluses arutati võimalust süüdimõistetu ennetähtaegselt vabastada. Kokkuleppe sõlmimisel oli ka kannatanu tingimuseks, et süüdimõistetu vabastatakse, et ta saaks kahju hüvitada. Vangistuses olles süüdimõistetu maksta ei saa, tal ei ole tulu ning võlgadega abikaasat koormata ei oleks õige. Lisaks on süüdimõistetu maksnud kohtukulusid 2500 eurot. Ka on vangistuses süüdimõistetu terviseseisund kiiresti halvenenud, kuna ta ei ole saanud piisavalt ravi ja uuringuid.
9. Viru Maakohtu 27.08.2018 määruse peale esitas määruskaebuse ka süüdimõistetu K.X-i kaitsja, kes palub tühistada maakohtu määruse ning vabastada K.X vangistusest tingimisi ennetähtaega. 4.
10. Maakohus on hinnanud K.X-i puhul liigselt negatiivset ning on jätnud arvestamata positiivsed asjaolud. Seejuures toetab kaitsja süüdimõistetu kaebust. Kaitsja arvates on maakohus liiga suure tähenduse andnud K.X-ile määratud distsiplinaarkaristusele, mis määrati talle tööst keeldumise eest ja mis kaitsja arvates oli läbinisti ebaseaduslik ning inimõigusi sihilikult eirav. See oli vanglapoolne jõudemonstratsioon, näitamaks et nad teevad kinnipeetavaga mida tahavad. K.X ei vaidlustanud distsiplinaarkaristust, mida võiks kohus kaitsja arvates vääriliselt hinnata. 4.
11. Maakohus on vangla eeskujul vääriti mõistnud asjaolusid, mis puudutavad K.X-i eluaset, abikaasat ja lapsi. Seda kõike on käsitletud kui ohukollet (eluaseme risk olemas) ja seda sisuliselt põhjendamata. See, et K.X on pere suhtes vägivaldne olnud, selle eest ongi ta vangistuses. Puudub igasugune loogiline põhjendus selle asjaolu teistkordseks arvestamiseks. Tema abielu ei ole lahutatud, olemas on abikaasa toetus ja ka poja toetus vabanemise puhuks. Oma eelnevatest tegudest, minevikust õppimiseks, on K.X läbinud individuaalses täitmiskavas ettenähtud koolitused, mis võimaldab uskuda, et ta oma seniseid vigu enam ei korda. 3 K.X-i poolt toimepandu kuriteod on teise astme kuriteod, ometi on vangla ta kõrgohtlikuks hinnanud. Siit jääks vaid retooriliselt küsida, kuidas hinnata siis neid, kes on korduvalt esimese astme kuritegusid toime pannud ja on korduvas vangistuses.
12. Tartu Ringkonnakohtu 19.10.2018 määrusega võeti määruskaebused menetlusse ning anti aega esitada määruskaebuste kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 30.10.
13. Nimetatud ajaks täiendavaid seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
14. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ning määruskaebused rahuldamata. Määruskaebustes ei ole välja toodud uusi asjaolusid, mida maakohus ei oleks arvestanud või mis omaksid kaalu asuda maakohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale.
15. Maakohus analüüsis nii positiivseid kui ka negatiivseid asjaolusid ning kuna ringkonnakohus nõustub selle analüüsiga, siis ei pea kohtukolleegium vajalikuks seda üle korrata. Määruskaebustes jäetakse tähelepanuta, et kõiki asjaolusid tuleb hinnata kogumis, s.o

§ 76

lg-st 4 tulenevaid asjaolusid – kuriteo toimepanemise asjaolud, süüdlase isik, varasem elukäik ning käitumine karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimused ja need tagajärjed, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Isegi, kui positiivseid asjaolusid esineb arvuliselt rohkem ei tähenda see automaatselt, et isik tuleks ennetähtaegselt vangistusest vabastada. Seega on väär seisukoht, et tuginedes üksnes asjaoludele, et süüdimõistetu sõlmis kokkuleppe, asus vabatahtlikult vangistust kandma, on nõustunud kahju maksmise kokkuleppega 12 600 euro ulatuses ning on teinud politseiga koostööd, tuleks süüdimõistetu ennetähtaegselt vabastada. Samuti ei näita see, et süüdimõistetu kahetseb toimepandust, kuna leiab sellele jätkuvalt õigustusi. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine on süüdimõistetupõhine, seega paralleelide tõmbamine teiste süüdimõistetuga ei ole kuigi adekvaatne. Ka ei ole arvestatavad väited selle kohta, et süüdimõistetu suhtes määratud distsiplinaarkaristus oli vangla jõudemonstratsioon. Kuigi kaitsja teab, et tegemist on jõustunud distsiplinaarotsusega ja seda ei ole vaidlustatud, asub ta kritiseerima täitmiseks kohustuslikku otsustust. Mittenõustudes distsiplinaarkaristusega oleks tulnud süüdimõistetul see vaidlustada, hilisemad õigustused sellel teemal ei ole adekvaatsed. Küll tuleb nõustuda süüdimõistetutuga, et kuna tulenevalt VangS § 65 lg-st 5 kustub distsiplinaarkaristus 1 aasta jooksul distsiplinaarkaristuse määramisest arvates, siis ei saa käesoleva määruse tegemise ajal arvestada vangla poolt 13.09.2017 määratud karistust, kuna see on kustunud. Siinkohal märgib kohus, et jäetakse tähelepanuta ka kõik kokkuleppemenetlust puudutavad argumendid, sest sõlmitud kokkuleppe on kinnitatud ning see on aluseks käesolevale vangistusele. Tegemist on 30.03.2016 jõustunud kohtuotsusega, mis on kõigile täitmiseks kohustuslik ning selle otsuse aluseks oleva kokkuleppe sõlmimise asjaolud ei ole ennetähtaegse vabastamise küsimuse arutamisel asjakohased.

1. Ringkonnakohtul puudub veendumus, et süüdimõistetu suhtes oleks uue kuriteo toimepanemise risk käesolevaks ajaks maandatud. Kindlasti ei ole selliseks asjaoluks politseiga väidetav koostöö vahemikul 2004-2010, sest vaatamata koostööle on süüdimõistetut karistatud kriminaalkorras 2016 ja
2. Seega ei näe kohus seost, kuidas nimetatud koostöö mõjutas süüdimõistetut hoiduma süütegude toimepanemist, kuidas see näitaks tema seadusekuulelikkust või veelgi enam vähendab uue kuriteo toimepanemise võimalikkust. Süüdimõistetul on sõnas soov muutuda ja elada õiguskuulekat elu oma lähedaste pärast, kuid nimetatule räägib vastu süüdimõistetu varasem karistatus, tema isikust tulenevad asjaolud ning jätkuvalt esinevad riskid 4 uueks kuriteo toimepanemiseks. Süüdimõistetu on küll osalenud tööhõives, läbinud sotsiaalprogramme ning tal puuduvad käesolevaks hetkeks distsiplinaarkaristused, kuid üksnes tuginedes nende asjaoludele ei saa olla veendunud, et süüdimõistetu ei jätka vabaduses kuritegude toimepanemist. Positiivseid asjaolusid on maakohus arvestanud ning vastupidist ei saa väita. Ringkonnakohtul puudub ka veendumus, et käesoleval ajal oleks uusi kuritegusid maandavaks riskiks kriminaalhooldus. Süüdimõistetu on varasemalt olnud kriminaalhooldusel, kuid see on ebaõnnestunud. Käesoleval ajal ei esine ringkonnakohtu hinnangul selliseid asjaolusid kogumis, mis annaksid aluse seisukohaks, et süüdimõistetu on võimeline kriminaalhooldusel olles oma käitumist muutma. Süüdimõistetu väide, et suures osas kriminaalhooldus õnnestus, ei anna alust vastupidisele seisukohale asumiseks. Süüdimõistetu ei ole rahul, et vangla on diagnoosinud tal alkoholisõltuvuse ja leiab, et alkoholi tarvitamine on olnud juhuslik ja tingitud probleemidest. Vangla iseloomustusest tuleneb, et süüdimõistetu on ise otsinud abi seoses alkoholiga ning vanglas on tal diagnoositud sõltuvus alkoholist. Sotsiaalprogrammides on tunnistanud probleemi alkoholiga. Seega väites nüüd määruskaebuses, et süüdimõistetul probleeme alkoholiga ei ole, on vastuoluline. Sellise seisukoha ebaõigsust näitab ka asjaolu, et süüdimõistetut on karistatud nii kriminaalasjas nr 115-7 kui ka kriminaalasjas nr 1-16-685

§ 424

järgi, seega sellises olukorras väita, et süüdimõistetu tegevus on juhuslik, on alusetu. Süüdimõistetul puudub probleemide lahendamise oskus ning oskus oma käitumise suunamiseks. Seega ongi tegemist üksnes edutute lubadustega alkoholist loobumiseks. Karistades isikut korduvalt uuesti süütegude toimepanemise eest näitab üheselt, et süüdimõistetu suhtes kohaldatud karistused ei ole oma eesmärki saavutanud. Vangla iseloomustusest kui ka süüdimõistetu määruskaebusest tuleneb, et süüdimõistetu ei ole aru saanud, et ta vastutab vaid ise oma tegude eest. Kumab kaitseväide, et tegemist on tema vastu suunatud käitumisega või terviseseisundiga, mida põhjustavad teised. Sellest tulenevalt on põhjendatud ka maakohtu tähelepanu juhtiv seisukoht, et süüdimõistetu on lähedaste vastu süütegusid toime pannud. Eelneva kohtuotsuse aluseks on tegu

§ 121

järgi, mille kohaselt K.X alkoholijoobes korteris aadressil Narva, XXX (kuhu süüdimõistetu soovib vabaneda), oma abikaasaga tekkinud tüli käigus, tervisekahjustuse tekitamise eesmärgil, lõi kannatanut pükstega, mille rihmal oli metallpannal, vastu nägu, millega tekitas talle pealae lahtise haava ja füüsilist valu. Seega lähedaste toetus ja elukoht, ei pruugi olla uute kuritegude riske maandavaks asjaoluks, sest süüdimõistetu on toime pannud tegusid oma elukohas ka varasemalt lähedaste suhtes. Siinjuures on kohtu hinnangul märkimisväärseks ohuks, et süüdimõistetu ei ole vangla iseloomustuse kohaselt leidnud vajadust osaleda Viha Juhtimise sotsiaalprogrammis ja vestlustel psühholoogiga seoses perevägivallaga, kuna vihastumine ei ole tema jaoks probleem ning ta ei näe endas probleeme. Vaatamata sellele on nimetatud tegevused süüdimõistetu läbinud. Ka vajadus mõjutada alaealist poega, kellel on probleeme kooliskäimisega, ei ole asjaolu, mis annaks aluse süüdimõistetu ennetähtaegseks vabastamiseks.

1. Veel märgib süüdimõistetu, et tema tervis on vangistuse jooksul oluliselt halvenenud ning ta ei ole saanud piisavat ravi ja uuringuid. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kui süüdimõistetu on väidetavalt haigestunud ja ei ole võimeline karistust kandma, siis selle jaoks on eraldiseisev menetluskord ning see ei kuulu arutamisele süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise üldise küsimuse otsustamisel. Samuti tulenevalt VangS § 52 lg-st 2 on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud 5 ülesandeid. VangS § 53 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et kinnipeetavale tagatakse ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus ning kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Seega vaeguste esinemisel tuleb süüdimõistetul pöörduda meditsiiniosakonda. Määruskaebused jäävad edutuks.
2. Vandeadvokaat Ahto Sirendi on esitanud kaitsjatasutaotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks, milles taotleb tasu AET-is vajalikke materjalide otsimise, väljaprintimise, tutvumise ja kaebetähtaja väljaselgitamise eest 2 pooltunni ulatuses; Viru Vanglas konsultatsiooni ja iseloomustuse edastamise eest 2 pooltunni ulatuses ja määruskaebuse koostamise eest 2 pooltunni ulatuses. Kokku tasu 6 pooltunni ulatuses, s.o 180 eurot, sh käibemaks 30 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tasutaotlus selles ulatuses on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Lisaks määratud kaitse teostamise eest taotleb kaitsja ka riigi õigusabi osutamisel kantud vajalike kulude eest tasu, s.o sõidukulud. Kaitsja taotleb sõidukulude hüvitamist suunal TallinnViru Vangla-Tallinn 334 km eest summas 120,24 eurot, sh käibemaks 20,04 eurot. Ka sõidukulud on põhjendatud ning kuuluvad rahuldamisele Vabariigi Valituse määruse nr 16, s.o riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused § 16, § 17 lg-te 1 ja 2 alusel. Kokku kuulub kaitsjatasu taotlus rahuldamisele summas 300,24 eurot, sh käibemaks 50,04 eurot. KrMS § 187 lg 2 alusel tuleb kaitsjatasu summas 300,24 eurot hüvitada süüdimõistetul.
3. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Viru Maakohtu
4. augusti 2018 määrus muutmata ning määruskaebused rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Maarika Kuusk 6 Mati Kartau