2-24-3532/7

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Siret Siilbek Määruse tegemise aeg ja koht 07.06.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-24-3532 Kohtuasi W.Q hagi F. C ja W. Z vastu Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 05.03.2024 määrus Kaebuse esitaja ja liik W.Q määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Hageja W.Q (isikukood XXX) Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1.

Jätta Harju Maakohtu 05.03.2024 määrus muutmata.

Jätta W.Q määruskaebus rahuldamata.

Jätta W.Q riigi õigusabi taotlus rahuldamata.

Määruskaebuse menetlemisest tingitud kulud jätta W.Q kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad teiste menetlusosaliste menetluskulud puuduvad.

5.Mõista W.Q-lt riigituludesse välja riigilõiv 70 eurot. Riigilõiv tuleb tasuda 15 päeva jooksul alates lahendi jõustumisest vastavalt määrusele lisatud makseinfole.

Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.

2-24-3532 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. W.Q (hageja) esitas 03.03.2024 Harju Maakohtule hagi F. C (kostja I) ja W. Z (kostja II) vastu, paludes võõrandada kostjate kinnisasi aadressil Männimetsa tee 2/1 (katastritunnus 65301:001:0974) sundmüügiga, mille tulemusena rahuldatakse hageja võlanõue summas 83 988,10 eurot, alates 04.03.2024 lisanduv viivis ja kohtutäiturite kulud. Hageja esitas 04.03.2024 ka hagi tagamise taotluse ja taotluse riigi õigusabi saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt on kostjalt I hageja kasuks tsiviilasjas nr 2-20-17979 jõustunud kohtuotsusega välja mõistetud põhinõue 52 250 eurot ja viivised põhinõudelt alates 02.12.2020 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni, käesolevaks ajaks ka menetluskulud 2769 eurot koos lisanduva viivisega. Kohtulahendite sundtäitmine ei ole õnnestunud, sest kostja I on tahtlikult muutnud ennast varatuks. Kostja I pikaajaline elukaaslane on kostja II, kostjad elavad koos, neil on ühine majapidamine ja lapsed. Kostjad I ja II on omanud ühisvara, mille müügist saadud raha arvelt ostsid kostjad uue ühise kinnisasja aadressil Männimetsa tee 2/1 (katastritunnus 65301:001:0974). Kinnisasi on kinnistusraamatu kohaselt kostja II ainuomandis. Kostjad elavad seal ühise perena.

Eluasemelaenu on võtnud kostja I. Kinnisasi on majanduslikus mõttes kostjate ühisvara, mida saab jagada. Kostjad peale ühise kinnisasja pidamise juhivad veel koos ühiselt erinevaid pereettevõtteid, kus kostja II teeb raamatupidamist. Sellest tulenevalt vastutavad ka mõlemad kostjad hageja võlanõude täitmise eest.

Maakohtu määrus ja põhjendused 2. Harju Maakohus keeldus 05.03.2024 määrusega (vaidlustatud määrus) hagi menetlusse võtmisest, jättis hageja 04.03.2024 taotlused hagi tagamiseks ja riigi õigusabi saamiseks rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt keeldus kohus hagi menetlusse võtmisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2 alusel. Hageja esitatust on arusaadav, et hageja soovib tsiviilasjas nr 2-20-17979 tehtud kohtulahendite täitmist Männimetsa tee 2/1 kinnisasja arvel. Hagis märgitud asjaoludel ei ole seda eesmärki võimalik saavutada. Kui kostja II osas täitedokument puudub, siis ei saa kostja II vara arvel ka lahendit sundtäita.

Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 14 lg 2 järgi võib sissenõudja nõuda abikaasade ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist. Hagis esitatu kohaselt kostjad abielus ei ole. Tulenevalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg-st 5 saab ühisomand tekkida ainult seaduses sätestatud juhtudel. Hagis viidatud Riigikohtu praktika ei puuduta ka selles endas märgitu kohaselt eseme asjaõiguslikku kuuluvust, vara on käsitletud ühisvarana „majanduslikus mõttes“ võimalike võlaõiguslike hüvitisnõuete kontekstis kooselu lõppemisel seoses kooselu kestel tehtud oluliste rahaliselt hinnatavate sooritustega. Seejuures on Riigikohus selgitanud, et vara on võimalik lugeda teatud tingimustel (majanduslikus tähenduses) ühisvaraks üksnes poolte sisesuhtes (3-2-1-109-14, p 19). Ühisvara puudumisel ei saa sissenõudjal ühisvara jagamise nõuet olla. TMS § 15 järgi sissenõude pööramiseks seltsinguvarale on vajalik kõikide seltsinglaste suhtes kehtiv täitedokument. Seega isegi kui asuda seisukohale, et asjassepuutuv kinnisasi on omandatud seltsingulaadse õigussuhte raames, eeldaks ka analoogia alusel seltsingu sätete kohaldamine kinnisasjale sissenõude pööramiseks täitedokumendi olemasolu mõlema kostja vastu.

Seoses hagi menetlusse võtmisest keeldumisega jättis maakohus taotluse hagi tagamiseks rahuldamata. Samuti jättis kohus rahuldamata hageja taotluse riigi õigusabi saamiseks riigi 2 2-24-3532 õigusabi seaduse § 7 lg 1 p 2 alusel, leides eeltoodud põhjendustel, et taotlejal ei saa olla õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik 3. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada vaidlustatud määrus, võtta menetlusse hageja hagiavaldus ja jätta menetluskulud kostjate kanda. Lisaks palus hageja määrata talle riigi õigusabi korras antud valdkonna kogemustega vandeadvokaadist esindaja, rahuldada 04.03.2024 kohtule esitatud hagi tagamise taotlus ning anda hagejale riigilõivu tasumisest vabastamiseks menetlusabi.

Hageja arvates ei ole maakohus seltsingu sätete (konkreetselt seltsingu likvideerimise sätete) kohaldamist (vähemasti osaliselt) analüüsinud kõigil võimalikel õiguslikel alustel. Hageja on seisukohal, et esitatud hagi ei ole selgelt perspektiivitu TsMS § 371 lg 2 p 1 tähenduses.

Määruskaebuses viitas hageja Riigikohtu 03.12.2014 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, millest järelduvalt on hageja esitatud nõue õiguslikult võimalik, kuna kostjad on ühise kinnisasja soetamisel teinud rahaliselt hinnatavaid panuseid. Lisaks märkis hageja, et on hagiavalduses esitanud kohtule kinnisasja aadressil Männimetsa tee 2/1 seltsinguvarasse kuulumise tuvastamise nõude.

4.Maakohus andis hagejale menetlusabi, millega vabastas ta riigilõivu tasumise kohustusest seoses 26.03.2024 määruskaebuse esitamisega. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel (koosmõjus §-ga 659) jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

6.Maakohus keeldus hageja hagiavaldust menetlusse võtmast TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel, mis võimaldab jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Kui kohus leiab, et avalduse menetlusse võtmisest tuleb keelduda TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel, on tal kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus (nt RKTKm 21.12.2016, 3-2-1-120-16, p 16). Kolleegiumi hinnangul põhjendas maakohus oma menetluslikku otsustust piisavalt. Vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg 6 ja § 659 koosmõjust neid kõiki ei korda.

7.Hageja leiab määruskaebuses endiselt, et tulenevalt Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3-21-109-14 ja seltsingu likvideerimise sätetest on hagejal võimalik kostja I võlausaldajana esitada hagi kostja II ainuomandisse kuuluva kinnisasja müümiseks ja müügitulemi arvel hageja nõude rahuldamiseks. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.

7.1. Hageja väitel on kostjad elukaaslased, kes elavad ühises majapidamises, kuid ei ole abielus. Kinnisasi aadressil Männimetsa tee 2/1 kuulub kostjale II. Hagejal ei ole kostja II suhtes kehtivat täitedokumenti ning hageja ei ole seda väitnud ka määruskaebuses. Kuna kostjad ei ole abielus, siis ei saa hageja nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist TMS § 14 lg 2 alusel.

3 2-24-3532 7.2. Hageja leiab, et kostjale II kuuluv kinnisasi aadressil Männimetsa tee 2/1 on soetatud kostjate ühisvara arvel ning mõlemad kostjad on teinud kinnisasjale rahaliselt hinnatavaid panuseid, mistõttu saab hageja nõuda seltsinguvara jagamist ja kostja I vastu eksisteeriva nõude rahuldamist. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 580 lg 1 sätestab, et seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. VÕS § 589 lg 1 sätestab, et seltsinglaste tehtavad panused, samuti seltsingu jaoks omandatud vara lähevad seltsinglaste ühisomandisse (seltsinguvara). Kolleegium selgitab, et püsivat ühise majapidamisega abieluvälist kooselu (vabaabielu) ei ole senises kohtupraktikas loetud seltsinguks, millele saaks kohaldada VÕS § 580 jj. Sellise kooselu puhul ei ole vähemasti eelduslikult tegu ka võlaõigusliku lepinguga VÕS § 8 lg 1 mõttes, mis eeldab poolte ühist tahet õiguslikult siduvalt kohustuda midagi tegema või tegemata jätma (vt RKTKo 09.12.2014, 3-2-1-109-14, p 14). Kui hageja väitel oli seltsingulepingu esemeks Männimetsa tee 2/1 kinnistu omandamine, pidanuks selline seltsinguleping olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis (AÕS § 119 lg 1). Hageja ei ole toonud esile, et kostjad oleksid teinud tahteavaldusi seltsingulepingu sõlmimiseks ning et leping oleks sõlmitud seaduses nõutud vormis. Järelikult ei ole võimalik kohaldada kostjate suhtele ja aadressil Männimetsa tee 2/1 asuva kinnisasja suhtes seltsingu sätteid.

7.3. Hageja viitab iseenesest asjakohaselt Riigikohtu praktikale, mille järgi saab teatud tingimuste esinemisel kohaldada analoogia korras seltsingu likvideerimise sätteid (VÕS § 600

jj)ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele (RKTKo 09.12.2014, 3-2-1-109-14, p 19, vt lisaks ka 21.12.2016, 3-2-1-129-16, p-d 20, 22; , 24.09.2019, 2-16-12328, p 12). Kui tingimused on täidetud, saab pooltevahelises suhtes (sisesuhtes) neid asju lugeda ühisvaraks, mida saab kooselu lõpetamisel ka jagada. Kuivõrd tegemist on seltsingu likvideerimise sätete kohaldamisega analoogia korras, ei saa ringkonnakohtu hinnangul tõlgendada Riigikohtu praktikat laiendavalt, mis võimaldaks lisaks sellele, et abieluväliselt koos elavad isikud saavad nõuda üksteiselt kooselu lõppemisel teatud tingimustel suurema väärtusega esemete jaotamist, et ka ühe kooselu poole võlausaldaja saaks analoogia korras esitada nõudeid nende asjade jagamiseks, et võimaldada sundtäitmist. Maakohus tõi vaidlustatud määruses õigesti esile, et TMS § 15 kohaselt on seltsinguvarale sissenõude pööramiseks vajalik kõikide seltsinglaste suhtes kehtiv täitedokument, kuid kostja II suhtes kehtivat täitedokumenti hagejal ei ole. TMS § 126 võimaldab pöörata sissenõude seltsinglase osale seltsinguvaras, kui sissenõudja on seltsingulepingu võlaõigusseaduses sätestatud korras üles öelnud, millisel juhul saab vara jagamisel sissenõude pöörata seltsinglasele kuuluvale osale. Kui vabaabielus olevad isikud ei ole seltsingulepingut sõlminud, siis ei saa võlausaldaja seda ka üles öelda (VÕS § 599). Kuna Riigikohtu lahendites on võimalikuks peetud kitsalt üksnes seltsingu likvideerimissätete (eelkõige VÕS § 600 ja § 602–604) kohaldamist, siis ei saa ka analoogia korras kohaldada abieluvälise kooselu puhul VÕS § 599 ja TMS § 126, mis võimaldaks ühe kooselu poole võlausaldaja nõudel seltsinguvara jagamist.

7.4. Hageja väidab määruskaebuses, et esitas hagiavalduses tuvastusnõude, et kinnisasi kuulub seltsinguvarasse. Kuigi sellist nõuet hagiavaldusest ei nähtu, ei oleks ka vastava nõude esitamine praegusel juhul samuti õiguslikult perspektiivikas. TsMS § 368 lg 1 sätestab, et hageja võib esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Tuvastushagi alusel tehtud otsusega peab olema võimalik vaidlust lahendada ja õigusselgust tagada ning välistada vajadus edasisteks menetlusteks.

Seega eeldab tuvastushuvi, et tuvastusnõude alusel tehtud kohtulahend on ka sobiv vahend eesmärgi saavutamiseks. Juhul kui kohus tuvastaks, et vaidlusalune kinnisasi kuulub analoogia korras seltsingu sätete kohaselt kostjate seltsinguvarasse, ei oleks hagejal võimalik 4 2-24-3532 selle tuvastuse alusel nõuda selle seltsinguvara jagamist (vt eelmist punkti). Seega ei muutuks sellise tuvastushagi rahuldamisel hageja õiguslik positsioon, mistõttu ei ole tal tuvastamiseks õiguslikku huvi.

8.Hageja esitas maakohtule 26.03.2024 riigi õigusabi taotluse ja kordas taotlust ringkonnakohtu menetluses 22.05.2024. Hageja palus endale määrata esindaja mh osalemiseks määruskaebemenetluses. Ringkonnakohus jätab hageja taotluse rahuldamata RÕS § 7 lg 1 p 2 alusel, kuna hagejal ei saa olla õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb.

Ringkonnakohus selgitab, et ka juhul, kui hageja määruskaebuse oleks koostanud ja põhjendanud riigi õigusabi korras määratud advokaat, ei saaks määruskaebust rahuldada, kuna ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja hagiga õiguslikult võimalik tema soovitud eesmärki saavutada.

9.Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, siis tuleb määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta hageja kanda. Kuivõrd kostjaid ei ole veel menetlusse kaasatud, puuduvad neil hüvitatavad menetluskulud. Harju Maakohus rahuldas 15.05.2024 määrusega hageja menetlusabi taotluse ja vabastas ta määruskaebuse esitamisel riigilõivu summas 70 eurot tasumisest. TsMS § 190 lg 4 kohaselt, kui hageja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik või hagita menetluse avaldaja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, tuleb riigilõiv TsMS § 190 lg 4 järgi avaldajalt välja mõista riigituludesse. TsMS § 179 lg 5 järgi tuleb kohtulahendi alusel raha riigituludesse tasuma kohustatud isikul täita lahend 15 päeva jooksul lahendi jõustumisest. Valdkonna eest vastutava ministri käskkirjaga määratud asutus võib määruse riigilõivu väljamõistmise osas sundtäitmisele saata, kui hageja ei ole nõuet täitnud määruse jõustumisest alates 15 päeva jooksul (TsMS § 179 lg 6). TsMS § 179 lg 9 järgi tuleb tasumisega viivitamise korral tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

10.Käesoleva määruse peale saab kaevata TsMS § 372 lg 5 esimese lause ja § 696 lg 1 teise aluse alusel. (allkirjastatud digitaalselt) 5

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.