Obsah (10)

§ 402§ 100§ 101§ 108§ 403§ 4034§ 4033§ 91§ 113§ 1132

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Marian Miilaste Otsuse tegemise aeg ja koht 18. detsember 2024, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-24-100191 Hagi ese Modena Estonia OÜ

) § 402 lg 1 mõttes. Tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu (

§ 402lg 1).

8.

§ 100

kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p-st 1 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõude kohustuse täitmist ning

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostja ei ole hageja ees täitnud krediidilepingutest tulenevaid kõiki kohustusi. 9. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ § 403 4). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu 05.03.

1. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu 24.11.
2. a määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja

§ 403

4 lg 1 järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19.02.2014. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele 4 andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

§ 4034

lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab

§ 4033

lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24.11.2023. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18 viimane lõik).

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. 10. Tulenevalt

§ 4034

lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal (hagejal). Hageja märgib, et taotluse ajal kehtinud krediidivõimelisuse korra kohaselt juhul, kui krediidi summa oli kuni 1000 eurot (k.a), maksegraafiku järgne igakuise tagasimakse summa oli kuni 50 eurot (k.a) ning muud krediidi andmise korra kontrollid ei andnud kliendi suhtes negatiivset tulemust, võis krediidiandja krediidivõimelisuse hindamisel tugineda sissetuleku kontrollimisel kostja pensioniregistri

1. sambasse tehtud sissemaksete alusel arvestatud sissetulekule ning kasutada kostja enda esitatud igakuiste finantskohustuste summat. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja märkinud, et hageja on krediidivõimelisuse hindamisel hinnanud kostja sissetulekuid, finantskohustusi, elamiskulude suurus, ülalpeetavate arvu ja tööhõive staatust. Samuti on hageja kasutanud kolmanda osapoole krediidiriski hinnangut ning kontrollinud kostja varasemaid maksehäireid. Hageja küsis kostja pangakonto väljavõtet kontoteabe teenuse kaudu. Enne positiivse krediidiotsuse tegemist on hageja vaadanud kostja krediiditaotluse ning pangakonto väljavõtte läbi ka manuaalselt. Kontrolli käigus on hageja kostjaga ühendust võtnud ning tuvastanud tema sissetuleku suuruse veel kostjalt isiklikult. Samuti küsis hageja kostjalt teiste laenumaksete kohta (BB Finance OÜ-le). Hageja tuvastas kostja igakuiseks netosissetulekuks 1030,86 eurot ning finantskohustuste suuruseks 456,49 eurot. Krediiditaotluses märkis kostja oma teiste varaliste kohustuste suuruseks 0 eurot. Hageja leiab, et kostja on esitanud oma krediidivõimelisuse hindamiseks teadlikult andmed, mis ei vasta tegelikkusele. Hageja määras teiste varaliste kohustuste väärtuseks Statistikaameti veebilehel avaldatud viimase igakuise elatusmiinimumi summa ehk 220 eurot. Hageja on kontrollinud kostja maksehäirete olemasolu taust.ee andmebaasist. Kostjal aktiivsed maksehäired puudusid. Hageja on kostja varasematele regulaarsetele finantskohustustele ja majapidamiskuludele lisanud täiendava puhvri 10%. Täiendavalt on hageja tuvastanud, et kostjal ei ole ülalpeetavaid ning kostja töösuhe on kestev. Krediidiriski hinnangu järgi pidi kostja taotletava limiidi puhul jääma see alla 28 punkti ning kostja puhul oli väärtuseks 22 punkti. Kostja kvalifitseerus 5 krediidilimiidile ning tegemist oli keskmise riskiga. Pärast kõikide väljaminekute kokku liitmist jäi kostjale igakuiselt vaba raha 259,14 eurot (1030,86(456,49+220)x1,1-27,58). Seega kulutaks kostja taotluse esitamise ajal koos hageja krediidi igakuise tagasimaksega 46,96% sissetulekust oma kõikidele finantskohustustele. Krediidivõimelisuse hindamise tulemusel jõudis hageja seisukohale, et taotletav krediit on kostjale jõukohane.
2. Riigikohus on asunud seisukohale, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5) (vt Riigikohtu 24.11.
3. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18).
4. Hageja on märkinud, et tuvastas pangakonto väljavõttest ja täiendavalt kostjaga suheldes kostja igakuiste finantskohustuste suuruseks 456,49 eurot. Kohtule ei ole siiski arusaadav millistele pangakonto väljavõttest nähtuvatele andmetele ja kostjalt saadud infole hageja tugineb. Kostja on viidanud, et kostjal oli laenukohustusi rohkem, sh Hyba Credit, Holm Pank ja Ferratum Pank ees. Kohtule nähtub hageja esitatud kostja pangakonto väljavõttest (dtl 73-126), et kostjale tehti väljamakseid HyBa Creditilt ja Ferratumilt (väljavõtte read 31-38) ning kostja tegi tagasimakseid Holmile ja Ferratumile (väljavõtte read 325-332). Kohtu hinnangul on hagejal lisaks teabe kogumisele kohustus ka tarbijalt endalt kontrollida nimetatud teavet. Krediidiandja on küll kohtule esitanud kostja pangakonto väljavõtte, kuid ei ole esitanud analüüsi, mille alusel saaks leida, et hageja oleks arvestanud pangakonto väljavõttest nähtuva infoga (sh kostjal lasuvate muude finantskohustustega). Üksnes pangakonto väljavõtete küsimine ei ole piisav, et täita seaduses ettenähtud kontrollikohustust (

4034 lg 3 ja KAVS § 50 lg 4). Piisav ei ole ka tõdemus, et pangakonto väljavõtet kontrolliti või üldine viide kohustuste summale. Seega leiab kohus, et finantskohustuste väljaselgitamine ja kontroll ei olnud piisavad. 13. Hageja esitatud krediidianalüüsist nähtub, et kostja on märkinud laenutaotlusel oma majapidamiskuludeks 0 eurot. Esmalt märgib kohus, et

§ 4034

lg 3 teises lauses toodud tarbija kohustus ei vabasta laenuandjat oma kohustuste täitmisest. Hageja on selgitanud, et arvestas kostja krediidivõimelisuse hindamisel majapidamiskuludega 220 eurot, sest tegemist oli lepingu sõlmimise aja seisuga Statistikaameti veebilehel avaldatud viimase igakuise elatusmiinimumiga. Kuivõrd hageja käsutuses oli kostja pangakonto väljavõte, leiab kohus, et hageja saanuks kostja majapidamiskulude suuruse tuvastada kostja pangakonto väljavõtte alusel. Isegi juhul, kui hageja lähtub üldkohaldatavatest määradest, tuleb hagejal siiski kindlaks teha, kas tema poolt krediidivõimelisuse hindamisel kasutatav määr katab reaalselt kostja majapidamiskuludeks tehtavad kulutused. Kuivõrd hageja ei ole selgitanud, milliseid kulusid hageja kostja pangakonto väljavõttest on arvestanud, mis võimaldavad järeldada, et 220 eurot on piisav kostja igakuiseks majapidamiskuludeks, siis leiab 6 kohus, et hageja ei ole teinud mõistlikke pingutusi kostja muude kohustuste, s.o majapidamiskulude, kindlakstegemiseks.

1. Kohtule nähtub pangakonto väljavõttest (dtl 73-126), et kostja tegi ülekandeid teisele pangakontole (väljavõtte read 41, 44, 48, samuti 658-672 ja 674-684 jne). Kostja on märkinud, et kostjal oli pangakonto Revolut pangas. Hageja esitatust ei nähtu, et hageja oleks teise konto osas kostjalt täiendavalt infot küsinud või oleks kostja teist pangakonto väljavõtet kontrollinud. Seega ei olnud kontroll ammendav. Asjaolust, et kuumakse on sissetulekuga võrreldes väike, ei tulene, et kostja on krediidivõimeline. Tarbijal võib olla suures mahus väikeste kuumaksetega kohustusi, millised kogumis ei ole tarbijale enam jõukohased, mistõttu ei tohi sellisele tarbijale väljastada ka järgmist väikese kuumaksega krediiti. Hageja sisereeglitega ei saa eirata seadusest tulenevat kohustust.
2. Nõuetekohane hoolsus

§ 4034

lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll

§ 4034

lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on

§ 4034

lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018.a, nr 2-14-21710, p 29.3). Praegusel juhul seda ei tehtud. 16. Kohtu hinnangul ei ole hageja krediidiandjana järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, sest enne krediidi väljastamist ei kontrollinud krediidiandja teavet kostja kohustuste ja regulaarsete kulude kohta ning kostja teise pangakonto kohta. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust

§ 4034lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel.

17.

§ 4034

lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja ei ole intressinõuet esitanud. Kohus lähtub hageja nõudest. Kostja on võtnud kasutusele krediiti kokku 902,36 eurot. Hageja hinnangul on kostja teinud tagasimakseid summas 557,66 eurot. Kostja leiab, et tagasimakseid on tehtud 587,66 eurot. Kostja sõnul ei tunnista hageja kostjalt 10.06.2023 30 euro laenusumma tasumist pangaülekande teel hageja kontole, kuna maksekorraldusel puudus viitenumber.

§ 91

lg 3 kohaselt loetakse rahalise kohustuse täitmisel võlgnetava summa kandmisega võlausaldaja kontole kohustus täidetuks võlausaldaja konto krediteerimisest võlgnetava rahasumma ulatuses. Riigikohus leiab, et nõuetekohase täitmisega on tegemist ka juhul, mil summa hoolimata viitenumbri puudumisest jõuab võlausaldaja kontole (vt Riigikohtu 04.10.2012 määrus nr 3-2-1-108-12, p 14). Kohtule nähtub, et kostja on teostanud tagasimakseid kogusummas 587,66 eurot (dtl 328). Kohus rahuldab hageja põhinõude osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 314,70 eurot. 18. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni (

§ 113lg 1 esimene lause).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte 7 rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Hageja on esitanud viivise nõude. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud

§ 113lg 1 alusel.

Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlgnevuselt 314,70 eurolt alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast, s.o 20.02.2024, kuni põhinõude tasumiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

19. Hageja palub kostjalt

§ 1132lg 1 alusel välja mõista meeldetuletuskirja eest tasu 5 eurot.

Hageja on saatnud tasuta meeldetuletuskirja 17.09.2023 ning tasulise 20.09.2023 (dtl 135). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et sissenõudmiskulu 5 eurot on põhjendatud ja tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. 20. Hageja palub kostjalt

§ 1132lg 2 alusel välja mõista meeldetuletuskirja eest tasu 20 eurot.

Hageja on kostjale pärast lepingu lõppemist edastanud meeldetuletuskirja 08.12.2023 (dtl 138). Kohtule nähtub, et 08.12.2023 e-kirja eesmärgiks on teavitada kostjat lepingu lõppemisest. Sellele viitab ka kirja pealkiri. Kirja eesmärgiks ei ole vaid kostjale kohustuse täitmise meeldetuletamine. Meeldetuletuskiri on tarbijale kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis saadetud teade, mille ainuke eesmärk

-i regulatsiooni kontekstis on võlgnikule meelde tuletada oma kohustust eelnev võlg ära maksta (vt Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaanne I, § 1132 kommentaarid, lk 580). Kohus leiab, et hageja sissenõudmiskulu nõue 20 eurot ei ole õiguslikult põhjendatud ja see tuleb jätta rahuldamata. 21. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 314,70 eurot, sissenõudmiskulu 5 eurot ning viivis põhivõlgnevuselt 314,70 eurolt alates 20.02.2024 kuni põhinõude tasumiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Ülejäänud osas jätab kohus hageja nõude rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.
2. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
3. Hagi osalise rahuldamise tõttu jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda, sh arvestades hagi rahuldamise ulatust ja asjaolu, et tegemist oli tarbijakrediidilepingust tuleneva vaidlusega, millega puhul on tuvastatud kostjapoolne lepingu rikkumine ning krediidiandjaks oleva hageja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmata jätmine (vt ka Trt RngKo 12.05.2023 nr 2-22-11447, p 8). Kuna menetluskulud jäävad poolte endi kanda, ei määra kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust.
4. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. 8 /allkirjastatud digitaalselt/ Marian Miilaste kohtunik 9