KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Maris Juha Otsuse tegemise aeg ja koht 11.12.2024 Tallinn Tsiviilasja number 2-24-7431 Tsiviilasi Rediem Capital AB (endine hageja TF Ban

§ 113

2 lõikes 2 sätestatust järgmiselt: 16.06.2021 esimese tasulise kirja saatmine 25 eurot, 7.07.2022 teise tasulise kirja saatmine 5 eurot, 15.07.2022 kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot ja muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot. Võlgniku makseviivitusega tingitud muud kulud sisaldavad: - nõude andmete 3 töötlemise ja kontrollimise kulud; - kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; - võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; - võlgnikule tehtavate kõnede kulud; - võlanõude avaldamisega tehtud kulud. 2.9. Kohtu nõudel esitas hageja nõude ümberarvestuse

§ 4034lg 7 kohaselt.

Vastavalt lepingu maksegraafikule tuli laen tagastada perioodil 10.06.2018 – 10.05.2023 ehk kõikide osamaksete tähtaeg oli hagi esitamisega saabunud. 12.02.2017 lepingu alusel sai kostja laenu 5000 eurot, 1.08.2017 lepingu nr xxxx alusel sai kostja lisalaenu 3000 eurot, 4.05.2018 lepingu nr xxxx alusel sai kostja veel lisaks laenu 1300 eurot. Kokku sai seega kostja laenu summas 9300 eurot. Kõigi kolme lepingu alusel on kostja teinud tagasimakseid summas 8313,13 eurot. Seega arvestades kõik maksed saadud laenude katteks on põhiosa jääk 986,87 eurot. Kohtuvälises menetluses on kostja tasunud hagejale täiendavalt 400 eurot, seega põhiosa jääk on 586,87 eurot. Seega juhul kui kohus asub seisukohale, et vastutustundliku laenamise põhimõtteid on rikutud, palub hageja välja mõista põhivõla jääk 586,87 eurot ning viivis

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates lepingu lõpptähtajale järgnevast päevast so 11.05.2023 kuni põhivõla tasumiseni. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

1. Hageja on 09.10.2024 kompromissilepingus avaldanud kohtule ka taotluse asendada senine hageja uuega tulenevalt sellest, et senine hageja loovutas 01.09.2024 oma nõuded sh nõude kostja vastu Rediem Capital AB-le (registrikood 559310-4697). Kompromissilepingus sisaldub ka kostja kinnitus, et kompromissilepingu allkirjastamisega annab ta nõusoleku hageja asendamiseks. Kohtule esitatud kompromissilepingul on kostja digiallkiri. Kohus leiab, et Rediem Capital AB saab astuda senise hageja asemele menetlusse TsMS § 210 lg 3 esimese lause kohaselt. Hageja avaldas, et sel juhul palub ta kohtuotsusega välja mõista summad Rediem Capital AB kasuks.
2. Kostjale on hagiavaldus ja menetlusse võtmise määrus kätte toimetatud 16.07.
3. Menetlusse võtmise määrusega oli kostjale antud tähtaeg 14 päeva arvates kättetoimetamisest. Kostja sisulist vastust esitanud ei ole, on üksnes kinnitanud, et sai kätte kohtukutse ning küsinud saadetud dokumentide kohta. Kohtuistungist 05.11.2024 võttis osa hageja, kostja ei ilmunud ega teatanud ka mitteilmumisest. Kohus selgitas istungil hagejale, et ei kinnita 09.10.2024 kompromissi ilma, et kohus oleks saanud vahetult kostjale selgitada nõudega seonduvat. Muu hulgas seda, et kompromissi kohaselt peaks kostja tasuma küll veidi vähem kui oli hagi nõue (kompromissi summa kokku 5450,72 eurot), ent kordades rohkem kui tal tuleks maksta juhul, kui kohus leiab, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Sellest tulenevalt pakkus kohus hagejale, et kas lükata istung edasi, lootuses, et kostja järgmisel korral ilmub kohtusse ning kohus saab ta vahetult ära kuulata ning veenduda kostja tahtes. Hageja avaldas, et ei soovi istungi edasi lükkamist ning taotleb asja sisulist läbivaatamist kostja osavõtuta. Kuivõrd kohus ei ole veendunud, et kostja on aru saanud enda õigustest ning kompromissi kohaselt tuleks kostjal tasuda kordades rohkem, kui vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise tuvastamise korral, ei kinnita kohus 09.10.2024 kompromissi.
4. Kas leping on sõlmitud ja kehtis, kas krediit on välja makstud 4 5.
5. Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv krediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole krediiti tagasi maksnud ning kohustus on sissenõutavaks muutunud. Krediidi andmisel pidi krediidiandja järgima

§ 4034

sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust ning krediidi kulukuse määr ei tohtinud ületada maksimaalset lubatud määra.

§ 401

kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

§ 9

lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel.

§ 404

lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud

§ 404lg-s 2 loetletud teave.

Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (

§ 408lg 1).

Hageja peab hagi nõude alusena tõendama, et tarbija on teinud

§ 404

kohase (st vastavas vormis ja sisuga) tahteavalduse ning krediidiandja andis tarbijale lepingudokumendi püsival andmekandjal. Hageja peab seega tõendama millal, millisel viisil ja mis sisuga tahteavalduse tarbija järelmaksulepingu sõlmimiseks tegi ning millal ja mis viisil hageja tarbijale lepingudokumendid püsival andmekandjal esitas. 5.

1. Hageja leiab, et lepingud olid sõlmitud taasesitatavas vormis. Hageja on kohtule esitanud nõude aluseks olevad laenulepingud, mis on kostja poolt digiallkirjastatud (esimene leping 12.02.2017, teine leping 1.08.2017 ja kolmas leping 4.05.2018). Digiallkirjastatud lepingute konteineris on lepingu eritingimused, laenulepingu üldtingimused, maksegraafik ja Euroopa tarbijakrediidi teabeleht. Kohtuistungil avaldas hageja, et lepingud saadeti kostjale kostja enda poolt antud e-postiaadressile allkirjastamiseks, ta allkirjastas need enda arvutis ja saatis tagasi ning seeläbi sai kostja lepingud püsival andmekandjal. Eeltoodu põhjal on kohus seisukohal, et lepingud sisaldasid seadusega nõutud andmeid ning olid sõlmitud nõutud vormis. Hageja on esitanud laenu väljamaksmise kohta tõendid (maksekorraldused, dtl 133-137) millest nähtub, et kostjale on 13.02.2017 välja makstud 5000 eurot, 02.08.2017 3000 eurot ja 04.05.2018 1300 eurot. Kostja on seega tõendanud 9300 euro kostja kasutusse andmise. Krediidi kulukuse maksimaalne määr esimese lepingu sõlmimise ajal oli 56,85%, teise lepingu sõlmimise ajal 56,76% ja kolmanda lepingu sõlmimise ajal 56,43% ning kohus kontrollis, et lepingute krediidi kulukuse määrad jäid maksimaalsete määrade piiresse.
2. Vastutustundliku laenamise kohustus 6.1.

§ 4034

kohaselt on krediidiandja kohustatud tarbijakrediidi andmisel järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selleks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja hindama selle teabe alusel tarbija krediidivõimelisust. 5 Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja olema omandanud teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Selleks on vaja tõendada, et ta on hankinud tarbija kohta järgnevad andmed: a. tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); b. tarbija teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); c. tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); d. tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise, sh intressimäära tõusu mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5); e. krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist (KAVS § 49 lg 1 p 6). Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister, pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (

§ 4034 lg 3).

Seejuures saab krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte, pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms). Krediidiandja ei või soodustada ega julgustada tarbijat tema krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet esitamata jätma. Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. KAVS § 48 tuleneb, et laenuotsuse tegemise aluseks olnud andmed tuleb dokumenteerida ja säilitada (krediiditoimik). Seega tuleb krediidiandjal andmete säilitamise korraldamisel läbi mõelda, kuidas andmeid koguda ja salvestada selliselt, et need oleksid hiljem kasutatavad tõendina, st omaksid tõendi kvaliteeti, sisaldades tõendamiseseme jaoks kõiki vajalikke andmeid. Kui krediidiandja seda ei tee, võtab krediidiandja ise endale riski, et tema nõude õiguslik alus jääb tõendamata ning nõue rahuldamata. 6.

1. Hageja on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiseks esitanud laenutaotlused (dtl 79 – 81). Hageja väitel tehti ka maksehäireregistri päringud, ent nende kohta on kohtule esitatud päring (dtl 36), mis on tehtud enne kohtusse pöördumist
2. a, mis ei tõenda päringu tegemist ega selle tulemusi enne laenude väljastamist. Hageja ei ole esile toonud, et kostjalt oleks nõutud pangakonto väljavõtet. Kohus saab aru, et hageja on jaganud laenutaotlusel oleva sissetuleku summa kuude arvuga aastas (esimese laenu taotluses on kostja sissetulekuks märgitud 9000 eurot, teises ja kolmandas 12 000 eurot). Hageja ei ole esile toonud, et ta oleks kostja sissetuleku suurust ega selle allikat kusagilt kontrollinud (nt riiklikest registritest või pangakonto väljavõttelt). Hageja ei ole ka esile toonud, et ta oleks välja selgitanud ja kontrollinud olemasolevaid finantskohustusi (kuigi laenutaotlustel on nende olemasolule viidatud) ning igakuiste 6 majandamiskulude suuruse. Kohtu hinnangul ei saanud hageja laenutaotlustel esitatut pidada usaldusväärseks, sest lühikeste ajavahemike järel esitatud laenutaotlustes on esimesel korral märgitud eluaseme tüübiks „koos vanematega“, teises „omanik“ ja kolmandas „rentnik“. Ka täiskasvanute arv perekonnas on laenutaotlustel olnud muutuv. Kohtu hinnangul on hageja jätnud seega vastutustundliku laenamise kohustuse täielikult täitmata. Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral saab hageja siiski nõuda tagasi põhivõlga ning seadusjärgses määras intressi ja viivist.
3. Põhivõla nõue Hageja on kohtu nõudel teinud

§ 4034lg 7 kohaselt nõude ümberarvestuse.

Selle kohaselt sai kostja 9300 eurot ning on teinud tagasimakseid 8313,13 eurot + kohtuvälises menetluses 400 eurot, seega põhiosa jääk on 586,87 eurot. Lepingud on tähtaegselt lõppenud (esimese lepingu tähtaeg oli 10.02.2022, teisel 10.08.2022 ja kolmandal 10.05.2023). Lepingute lõppkuupäevaks pidi kogu põhivõlg olema tasutud. Seega on lepingutest tulenev põhivõlg sissenõutav. Kohus rahuldab hageja põhivõla nõude 586,87 euro ulatuses

§ 4034

lg 7, § 396 lg 1,

§ 397lg 1, § 101 lg 1 punkti 1 ja § 108 lg 1 alusel.

8. Intressi ja haldustasu nõuded Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise puhul asendub lepingu intressimäär seadusjärgse intressimääraga, mis lepingute sõlmimise ajal oli 0 ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Kohus jätab seega

§ 4034 lõikest 7 tulenevalt hageja intressinõude ja haldustasu nõude rahuldamata.

9. Viivisenõue Hagis nõuab hageja viivist alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast s.o alates 26.04.2021 lepingujärgses viivisemääras 18,9% aastas. Arvestades, et kostjal on laenuks saadud 9300 eurost tagastamata vaid 586,87 eurot, on selge, et jaotades kostja poolt kokku tagasi makstud summad viimase lepingu järgsete tagasimaksete arvuga

§ 113

lõikest 1 tulenevalt on võlausaldajal ka vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral siiski õigus saada seadusjärgset viivist, tingimusel, et see ei ole kõrgem lepingus kokku lepitud viivisemäärast. Hagi esitamiseni kehtinud seadusjärgne viivisemäär ei olnud lepingujärgsest viivisemäärast kõrgem. Ning kuivõrd lõpptähtajaks pidi kogu põhivõlg olema tagastatud, mõistab kohus viivise välja alates 11.05.2023. Kuni kohtuotsuse tegemise päevani (k.a) mõistab kohus viivise põhivõlalt välja kindla summana eurot ning edasi

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Ajavahemiku 11.05.2023-09.05.2024 eest on viivis 70,17 eurot ja 10.05.2024-11.12.2024 eest on viivis 42,64 eurot. 10. Sissenõudmiskulud Hageja leiab, et tal on õigus nõuda võla sissenõudmiskulude hüvitamist pärast lepingu lõppemist lähtudes

§ 1132lg-st 2.

Hageja viitas, et lepingule lisatud tarbijakrediidi 7 teabelehes (dtl 54) oli märgitud, et maksetega hilinemisega kaasneb krediidiandjal õigus nõuda meeldetuletuskirja tasu 4,15 eurot. Kuivõrd kohus asus seisukohale, et lepingut ei saa kehtivalt üles öelduks lugeda, ei olnud ka võla sissenõudmiskulud tehtud peale lepingu lõppemist (ega ka peale kolmanda lepingu korralist lõppemist). Seetõttu on kohus seisukohal, et hageja ei ole kohtu ette toonud meeldetuletuskirjade saatmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude eeldusi ning kohus jätab nõude rahuldamata. 11. Menetluskulud Hageja palub hagis mõista välja kostjalt hageja kasuks menetluskulud ja väljamõistetud menetluskuludelt viivise alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lg-s 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses viivisemääras.

Hageja menetluskuludeks on riigilõiv 840 eurot ja hageja poolt esindajale makstud tasu 338 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja on käibemaksukohustuslane ning saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja menetluskulude nimekiri on kostjale kätte toimetatud koos hagiavaldusega 16.07.2024. Kostja vastanud ei ole. Kostja ei ole menetluses aktiivselt osalenud ja tsiviilasja toimikust nähtuvalt kostjal rahaliselt kindlaksmääratavaid menetluskulusid ei ole, samuti ei ole kostja esitanud menetluskulude nimekirja. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 163 lg 1 alusel jätab kohus hagi osalise rahuldamise tõttu menetluskulud poolte endi kanda, sh arvestades hagi rahuldamise ulatust ja asjaolu, et tegemist oli tarbijakrediidilepingust tuleneva vaidlusega, millega puhul on tuvastatud krediidiandjaks oleva hageja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte täielik täitmata jätmine (vt ka Trt RngKo 12.05.2023 nr 2-22-11447, p 8). Kuna hageja menetluskulud jäävad hageja enda kanda, ei määra kohus kindlaks hageja menetluskulusid rahaliselt ja ei hinda hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Maris Juha kohtunik 8