Obsah (5)

§ 196§ 101§ 103§ 105§ 399

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2024, Tartu Tsiviilasja number

§ 196lg-te 1 ja 2 ning § 116 lg 2 p 4 alusel.

Arvestades hageja minetusi laenulepingu täitmisel, sh teabe esitamise osas, oli kahjustatud lepingupoolel ehk kostjal mõistlik põhjus eeldamiseks, et hageja ei täida laenulepingu järgseid kohustusi ka edaspidi. Seetõttu ei pidanud kostja andma hagejale täiendavat tähtaega lepingulise kohustuse täitmiseks. Kostja eelnimetatud eeldus on hageja puhul realiseerunud, sest 21. aprilli 2022 makse jäi viimaseks makseks. Juhul kui hageja ei nõustuks laenulepingu ülesütlemisega ehk sooviks laenulepingu jätkuvat kehtimist, oleks hageja pidanud rikkumised viivitamatult kõrvaldama ja võlgnevused tasuma. Maakohus ei nõustunud hageja väitega, et laenulepingu erakorraline ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohtu hinnangul ei ole laenulepingu p 9 jj laenusaajat ebamõistlikult kahjustavad. Kostja on tulundusühistu ehk tulu teenimise eesmärgil loodud ettevõte, kellel on õigustatud huvi laenusaaja usaldusväärsuse vastu. Mõlemad pooled on laenulepingut sõlmides tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses. Ühtlasi on lepingu tingimustes ettenähtud tagajärjed otseselt sõltuvad laenusaaja käitumisest. Maakohus leidis, et tegemist ei ole olukorraga, kus hageja lepingurikkumine oli tingitud kostjast (

§ 101lg 3).

Kostja ei teinud hagejale takistusi kohustuste täitmiseks kokkulepitud arvelduskonto kaudu. Maakohus leidis, et ebaõiged on hageja väited selle kohta, et hagejal puudus ülevaade laenulepingujärgsetest kohustustest. Hageja juhatus vahetus 2021. aasta suvel. Asjas puudub vaidlus, et kuni jaanuarikuuni 2022 tegi hageja laenu tagasimakseid. Hageja laenulepingu rikkumine ei olnud vabandatav (

§ 103

lg 1).

§ 105

lg 1 kohaselt oli kostjal õigus laenuleping üles öelda ka siis, kui hageja rikkumine oleks olnud vabandatav. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti hagi rahuldamata ja teha tühistatud osas uue otsuse, 4 millega rahuldada hagi tervikuna. Alternatiivselt palub hageja saata asi tagasi uueks läbivaatamiseks Tartu Maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja on seisukohal, et asjaolu, et ta ei ole alates
2. a maist pooltevahelist lepingut täitnud, ei ole oluline hagi nõude lahendamise seisukohast. Hagis toodud nõude põhjendatuse kontrollimiseks peab ringkonnakohus hindama, et kas esinesid piisavad asjaolud poolte vahelise laenulepingu ülesütlemiseks etteteatamiseta
3. juuni 2022 seisuga. Kohtuasjas kogutud tõendeid kogumis hinnates ei esinenud
4. juuni 2022 seisuga ühtegi alust, millele tuginedes oleks võimalik väita, et hageja oleks lepingut oluliselt rikkunud. Lepingu
5. juuni 2022 avaldusega ülesütlemine oli seega kostja poolt ennatlik ja alusetu. Kostja asus alates
6. a veebruarist otsima võimalusi pooltevahelise lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Selline käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega, millest pooled peavad lepingulises suhtes lähtuma. Tegevused, mida hageja
7. juuni 2022 seisuga oli teinud, ei ole tõlgendatavad lepingu olulise rikkumisena. Hageja ei pidanud kostjale esitama viimase poolt nõutud dokumentatsiooni, olgugi et vastustaja seda nõudis. Kuivõrd hagejal puudus kohustus dokumentatsiooni esitada, siis ei olnud õige ka muu hulgas sellele tuginedes lepingu
8. juunil 2022 ülesütlemine.
9. juuni 2022 avalduses toodud võlgnevuse tasumiseks ei määranud kostja hagejale mõistlikku tähtaega, vaid ütles lepingu üles alusetult etteteatamiseta. Kostja tegi kõik võimaliku selleks, et tekitada hagejas segadust seoses lepingu täitmisega, et leida võimalus pooltevaheline leping erakorraliselt etteteatamiseta üles öelda. Isegi kui hageja poolt jäid mingid kohustused lepingu alusel tähtaegselt täitmata, siis ei olnud tegemist niivõrd kaalukate rikkumistega, mis oleksid andnud aluse lepingu erakorraliselt üles öelda. Hageja üritas astuda põhjendatult kostjaga läbirääkimistesse, kuid kostja keeldus sellest ühegi põhjenduseta. Kostja keeldus hagejale isegi esitamast väidetava võlgnevuse arvestust, olgugi et oli teadlik asjaolust, et hageja uuel omanikul on hageja majandustegevusest mingist perioodist puudulik ülevaade. Kokkuvõttes ei öelnud kostja
10. juuni 2022 avaldusega pooltevahelist laenulepingut kehtivalt üles. Kohtu poolt otsuses tehtud vastupidine järeldus on väär ega tugine asjas kogutud tõenditele. Kostja poolt hagejale antud laenude ennetähtaegne tagasinõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Sissenõutavaks mittemuutunud kohustuse täitmise nõudmine täitedokumendi alusel võimalik ei ole. Järelikult tuleb tunnistada ka täiteasjas kostja poolt hageja vastu algatatud sundtäitmine lubamatuks, kuivõrd kostjal puudub hageja vastu kehtiv nõue täiteasjas esitatud asjaoludel ning suuruses. Laenuandja ei või lepingut erakorraliselt üles öelda subjektiivsetel põhjustel, mis ei puuduta otseselt lepingu täitmist. Kostja võttis hagi sisuliselt õigeks, kui esitas
11. septembril 2023 kohtule avalduse poolte vahel
12. novembril 2017 sõlmitud laenulepingu nr L11 2129/17T ülesütlemiseks. Antud asjaolu ei ole kohus otsuses kuidagi käsitlenud, olgugi et hageja sellele tähelepanu juhtis. Kostja taotlustele hagi tagamise tühistamiseks või tagamise sõltuvusse seadmiseks tagatise andmisega vaidles hageja vastu. Seoses laenulepingu täitmisega leiab hageja, et see on võimalik alles siis, kui on selge, kas laenuleping on kehtiv või mitte. Hageja juhatuse poolt laenulepingu täitmine olukorras, kus on ebaselge, kas tegemist on kehtiva ja jätkusuutliku kohustusega või mitte, oleks vastuolus majandustegevuses tavapäraselt eeldatava hoolsuskohustusega. Tegelikkusele ei vasta kostja väide, et talle ei ole tehtud kohtuasja vältel laenu tagastamiseks ühtegi tagasimakset. Kostja enda poolt kohtule
13. augustil 2024 esitatud reskontrost nähtub, et kostjale on laekunud
14. augustil 2024 makse 2865 eurot. 5
15. Kostja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Maakohtu
16. mai 2024 otsus muutmata. Kostja palub tühistada hagi tagamine või muuta hagi tagamise määrust nõnda, et panna hagi jätkuv tagamine sõltuma hageja poolt jooksvate laenuosamaksete tasumisest ja jooksva võla tasumisest. Alternatiivselt palub kostja teha TsMS § 383 lg 1 järgi hagi tagamise jätkumine sõltuvaks tagatise andmisest summas 32 000 eurot kostjale tekkiva võimaliku kahju hüvitamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja on seisukohal, et apellatsioonkaebus on üldsõnaline ja ebakonkreetne. Maakohus on otsuse p-des 13–32 kontrollinud laenulepingu ülesütlemise materiaalse aluse olemasolu, analüüsides selleks detailselt asja juures olevaid tõendeid. Lisaks sellele, et ülesütlemise hetkeks oli laenusaaja hilinemises
17. a mai ja juuni osamaksete tasumisega, tugines ülesütlemine veel mitmetele laenusaaja jätkuvatele rikkumistele (andmete mitteesitamine, tagatise mitteesitamine, hindamisakti mitteesitamine, viivise mittetasumine jm), mille kõrvaldamist nõudis kostja kolmes järjestikkuses nõudekirjas (
18. veebruar,
19. märts,
20. aprill 2022), enne kui otsustas laenulepingu ülesütlemisega lõpetada. Maakohus on otsuse p-s 33 õigesti järeldanud, et arvestades hageja minetusi laenulepingu täitmisel, sh teabe esitamise osas, oli kahjustatud lepingupoolel ehk kostjal mõistlik põhjus eeldamiseks, et hageja ei täida laenulepingu järgseid kohustusi ka edaspidi.
21. aprilli 2022 makse jäi viimaseks makseks. Laenusaaja ehk hageja ei ole seega apellatsioonkaebusele vastuse esitamise ajaks maksnud mitte ühtegi osamakset ca 2 aasta ja 3 kuu jooksul. Kostja ei nõustu hageja väitega, et kostja on
22. septembri 2023 ülesütlemisavaldusega hagi sisuliselt õigeks võtnud. Kostja ütles laenulepingu
23. septembril 2023 alternatiivsel alusel üles, et olukorras ei saaks olla mitmeti mõistmist – konkreetne laenuleping on lõppenud kas siis
24. juuni 2022 avalduses või
25. septembri 2023 avalduses toodu järgi, aga ta on vaieldamatult lõppenud. Kui kohus peab põhjendatuks
26. juuni 2022 lõpetamise avaldust, siis tuleb jätta
27. septembri 2023 avaldus tähelepanuta, sellel avaldusel ei oleks siis toimet. Ka menetlusökonoomika vaatepunktist ei oleks põhjendatud hagi rahuldada lihtsalt selleks, et vastustaja pöörduks uuesti kohtutäituri poole nüüd juba
28. septembri 2023 lõpetamisele tuginevalt. Kostja taotleb hagi tagamise lõpetamist või selle jätkumise sõltuvaks tegemist tagatise andmisest. Laenu tagatiseks oleva hoonestusõiguse väärtus on igapäevaselt kahanemas, kuna hoonestusõigus lõpeb juba
29. aastal, so ca 2 aasta pärast. See tähendab, et kui hoonestusõigust ei õnnestu lähimal ajal realiseerida, siis võib selle väärtus käesoleva kohtumenetluse lõpuks olla nullilähedane, sest keegi ei osta hoonestusõigust, mille tähtaeg hakkab kohe lõppema. Hageja omandis oleval hoonestusõigusel on päikesepark, mis toodab hagejale elektrienergia müügist käivet. Samas ei kasuta kostja mitte sentigi saadud vahenditest hagejale laenu tagastamiseks. Hagejal ei ole muud vara peale tähtajalise hoonestusõiguse. Kostjale on jäänud mulje, et hageja soovib sundtäitmise peatamise (hagi tagamise) tingimustes ammutada hoonestusõigusest (päikseelektrijaamast) nii palju raha kui võimalik ja jätta kostjale laen täielikult tasumata, muutudes ise hoonestusõiguse tähtaja saabudes varatuks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
30. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta hageja kanda. 6
31. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (TMS § 221 lg 1) iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (vt ka RKTKo
32. jaanuar 2010 nr 3-2-1-153-09, p 25). Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selles, et nad on sõlminud
33. augustil 2016 hoonestusõiguse seadmise lepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingud (edaspidi notariaalne leping)), mille p 3.1 järgi hoonestaja ja hüpoteegipidaja lepivad kokku, et hoonestaja seab hüpoteegipidaja kasuks käesoleva notariaalakti alusel seatavale hoonestusõiguse esimesele vabale järjekohale hüpoteegi hüpoteegisummaga 400 000 eurot koos igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Hüpoteegiga on tagatud kõik hüpoteegipidaja nõuded hageja vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja hageja vahel tulevikus sõlmitavatest laenulepingutest ja nende võimalikest lisadest. Puudub vaidlus ka selles, et pooled on
34. novembril 2017 sõlminud laenulepingu nr L112129/17T ning edaspidi selle lisad. Põhiosa tasumata jääk oli
35. juuni 2022 seisuga 284 337,57 eurot.
36. juunil 2022 saatis kostja hagejale avalduse laenulepingu ülesütlemiseks, millega ütles laenulepingu üles alates
37. juunist 2022 (edaspidi ülesütlemisavaldus). Kostja esitas
38. juunil 2022 kohtutäiturile täitmisavalduse ja palus pöörata täitmisele
39. augusti 2016 notariaalne leping. Nõude kokku 305 868,16 eurot sisuks märkis kostja täitmisavalduses: 1) laenu põhiosa jääk täitmisavalduse esitamise seisuga 284 337,57 eurot; 2) intress 3491,15 eurot; 3) viivis 3824,80 eurot; 4) leppetrahv 14 217 eurot. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas laenulepingu ülesütlemine
40. juuni 2022 avaldusega oli õiguspärane ja kostja kogunõue sissenõutav. Kostja ei ole vaidlustanud eraldi täitmisavalduses märgitud nõude suurust.
41. Riigikohus on selgitanud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude korral piisab hagejale omapoolse tõendamiskoormise täitmiseks sellest, kui ta põhistab (teeb TsMS § 235 mõttes usutavaks), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust (RKTKo
42. september 2015, 3-2-1-85-15, p 12; RKTKo
43. mai 2012, 3-2-1-64-12, p 16; RKTKo
44. aprill 2024, 2-22-3718, p 12).
45. Ülesütlemisavalduse kohaselt ütles kostja laenulepingu üles järgmiste rikkumiste ja asjaolude tõttu (I kd tl 12): 1) kostja üldtingimuste p 14.2.1.4 ja 14.2.1.5 ja laenulepingu p 12.1 sätestatud majandusliku olukorra kohta teabe andmise kohustuse rikkumine; 2) laenulepingu p 12.1 (e) ja (f) sätestatud teatamiskohustuse rikkumine ja tagatise hindamisakti esitamata jätmine; 3) laenulepingu p 12.3b sätestatud täiendava tagatise andmise kohustuse rikkumine; 4)
46. juuni 2022 seisuga põhiosa võlgnevus 7713,82 eurot ja viivise võlgnevus 3824,80 eurot; 5) laenusaaja ei soovi enam jätkata koostööd laenusaajaga, kes ei anna talle andmeid ja on pidevalt hilinemas maksete tegemisega, keeldudes seejuures viivist maksmast (

§ 196lg 1).

Hageja väitel on laenulepingu ülesütlemine tühine ja ennatlik. Hageja ei pidanud esitama kostjale temalt nõutud dokumente ja informatsiooni, tegemist ei olnud lepingu olulise rikkumisega. Laenuandja ei või lepingut üles öelda subjektiivsetel põhjustel, mis ei puuduta otseselt lepingu täitmist. 11. Maakohus pidas laenulepingu ülesütlemist

§-de 195 lg 1, § 196 lg-te 1 ja 2, § 399 lg 1 ja lepingu p-de 9, 10.2.1, 12.1, 12.3 alusel põhjendatuks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et kostjal oli õigus laenuleping erakorraliselt lõpetada kostja poolsete kohustuste rikkumise tõttu (lepingu ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused 7 olid täidetud) ja ülesütlemine ei olnud vastuolus hea usu põhimõttega (maakohtu otsuse p-d 33 ja 35). Samas muudab ringkonnakohus osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi laenulepingu ülesütlemise materiaalõigusliku aluse osas. Kostja tugines laenulepingu ülesütlemisel ka kostja üldtingimuste p-dele 14.2.1.

1. ja 14.2.1.
2. Neid tingimusi ei ole kohtule esitatud, maakohus ei ole neid käsitlenud ning seetõttu ei saa neid hinnata ka ringkonnakohus.
3. Maakohus tuvastas ja pooled ei vaidle, et hageja ei ole alates maist 2022 laenu- ja intressimakseid tasunud. Hageja võlgnes enne laenulepingu ülesütlemist kostjale kahe kuu osamaksed. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga otsuse p-s 18, et sellega on täidetud laenulepingu erakorralise ülesütlemise alus lepingu p-de 9 ja 10.2.
4. ning

§ 399lg 1 p 2 alusel.

Pooled on laenulepingu p-s 15.1a kokku leppinud, et laenuandjal on õigus leping erakorraliselt üles öelda, kui laenusaaja on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja laenuandja on andnud laenusaajale vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Pooltel puudub vaidlus, et laenulepingu p-s 15.1a kirjeldatud asjaolusid käesoleval juhul ei esine ning kostja neile lepingu ülesütlemisavalduses ka ei tugine. Tegemist on võrreldes

§ 399lg 1 p-ga 1 erineva kokkuleppega.

Hageja oli lepingu ülesütlemise ajal viivituses kahe kuu osamaksetega, mis ei andnud eraldiseisvana lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alust. Maakohus on ebaõigesti tuginenud laenulepingu ülesütlemise põhjendatuse kontrollimisel lepingu p-le 9.

1. Neile asjaoludele ei ole kostja lepingu ülesütlemisel tuginenud ja neid asjaolusid ka ei esine. Maakohtu põhjendused otsuse p-s 28 tuleb otsusest välja jätta.
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga selles, et hageja rikkus laenulepingu ülesütlemise aluseks olnud lepingu p-dest 12.1 ja 12.3 tulenevat teabe andmise kohustust ja tagatise kohta ülevaate esitamise kohustust (maakohtu otsuse p 20). Maakohus tuvastas põhjendatult, et kostja soovis andmeid ja tagatise hindamist esmakordselt
3. veebruari 2022 kirjas ja kordas seda nõuet
4. märtsi ja
5. aprilli 2022 kirjades. Seejuures
6. aprilli 2022 kirjas hoiatas kostja hagejat ka lepingu erakorralise ülesütlemisega, kui hageja kohustust ei täida. Hageja sai kostja nõudekirjad kätte ja ka vastas (II kd lk 101), kuid kohustust ei täitnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga poolte kirjavahetusele (maakohtu otsuse pdes 21-27 ja 29-31) ja ei pea vajalikuks seda oma otsuses korrata. Ringkonnakohus märgib, et hageja ei ole kohtumenetluses, sh apellatsioonimenetluses arusaadavalt selgitanud, miks ta laenulepingu p-dest 12.1 ja 12.3 kokkulepitud kohustusi ei täitnud. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et olukorras, kus hageja täitis oma põhikohustust ja tasus laenumakseid, puudus laenuandjal õigus hagejalt teavet ja tagatise hindamist nõuda. Selline hageja seisukoht ei ole kooskõlas lepinguga. Pooled ei ole lepingu pdes 12.1 ja 12.3 laenuandja teabe saamise õigust seadnud sõltuvusse osamaksete võlgnevusest. Laenusaajal oli lepingu järgi õigus nõuda hagejalt teavet ka olukorras, kus kostjal osamaksete võlgnevus puudus. Laenuandja huvi laenuvõtja püsiva maksevõime kohta tuleb jaatada ning asjakohased kokkulepped laenulepingus teenivad seda eesmärki. Asjaolude kohaselt hakkas kostja hagejalt nõudma teavet tema maksevõime ja tagatiste väärtuse kohta pärast seda, kui hageja osanik muutus ning hageja jättis tasumata detsembrikuu 2021 osamakse. Seda asjaolu ei kummuta ka võla hilisem tasumine. Samuti möönis hageja ise makseraskusi
7. veebruari 2022 e-kirjas. Hagejale antud laenu tagas kolmandale isikule kuuluva kinnisasja (Saksaveski kinnistu) koormavale hoonestusõigusele tähtajaga 10 aastat (kuni
8. august 2026) seatud hüpoteek ning hageja endise osaniku T. Pisuke-Roosi käendus. 8 Pooled olid laenu tagastamise lõpptähtajaks leppinud kokku
9. novembri 2029, seega oleks lepingu jätkumise korral hoonestusõigusele seatud hüpoteek tagatisena lõppenud enne laenu tagastamiseks kokkulepitud tähtaega. Hoonestusõiguse alusel on Saksaveski kinnistule paigaldatud päikeseelektrijaam. Kostja on esitanud kohtule asjatundja A. Meesaku hinnangu päikesejaama töötamisest saadavale rahavoole, millega kostja seob oma hinnangu tagatise väärtusele (mida aeg edasi, seda väiksemaks muutub hoonestusõiguse väärtus, vt ka kostja vastus apellatsioonkaebusele lk 5). Kuigi hageja vaidleb A. Meesaku seisukohale ja kostja väidetele hoonestusõiguse väärtuse vähenemise osas ajas vastu (vt ka hageja
10. septembri 2024 menetlusdokument), ei ole hageja ise esitanud menetluses tõendeid, mis kostja seisukohad hoonestusõigusele seatud hüpoteegi kui tagatise väärtuse vähenemisele ja A. Meesaku arvamuse kummutaksid. Kostja selgitas oma huvi tagatiste väärtuse kohta (vt
11. märts 2022 nõudekiri) ka sellega, et tema andmetel on käendaja võõrandanud oma osalused Ruunimaja OÜ-s ja Tulbimaja OÜ-s. Oma kahtlusi kostja majandusliku olukorra osas on kostja selgitanud ja põhjendanud ka
12. veebruari 2022 kirjas hagejale. Seega oli kostja oma huvi tagatise väärtuse kohta nõudekirjades hagejale igati põhjendanud ning tema tegevus hagejalt lepingu p-de 12.1 (e) ja (f) ning 12.3 alusel teabe nõudmisel ei olnud vastuolus hea usu põhimõttega.
13. Kostja on ülesütlemisavalduses tuginenud ka

§ 196

lg-le 1, põhjendades seda asjaoluga, et ta ei soovi enam jätkata laenulepingut laenusaajaga, kes ei näita üles huvi mõistlikuks koostööks, ei anna andmeid maksevõime kohta, ei saada hindamisakti ega anna täiendavat tagatist ja on pidevalt hilinemas maksete tegemisega, keeldudes seejuures viivist maksmast.

§ 196

lg 1 kohaselt võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Maakohus on otsuse p-s 33 kostja selle seisukohaga nõustunud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole oma seisukohta

§ 196

lg 1 kohaldamisel lepingu erakorralise ülesütlemise alusena piisavalt põhjendanud. Kestvuslepingu erakorraline ülesütlemine on võimalik vaid mõjuval põhjusel. Esmalt võib mõjuv põhjus seisneda vastaspoole olulises lepingurikkumises (

§ 196lg 2).

Samas on poolel

§ 196

lg 1 järgi õigus leping üles öelda ka siis, kui lepingu teine pool lepingut rikkunud ei ole, kui lepingut lõpetada soovivalt poolelt ei saa mõistlikult nõuda, et ta lepingut ettenähtud ajani jätkaks. Käesoleval juhul tugines kostja lepingu ülesütlemisel eelkõige lepingu teise poole rikkumistele.

§ 196

lg 1 iseseisvaks kohaldamiseks ei anna alust kostja kahtlused, et hageja ei täida laenulepingu järgseid kohustusi ka edaspidi. Maakohtu otsusest (p 33) tuleb viited

§ 196lg 1 kohaldatavusele lepingu ülesütlemisel välja jätta.

15. Ringkonnakohus leiab kokkuvõtlikult, et kostjal oli õigus laenuleping üles öelda lepingu olulisele rikkumisele tuginedes (

§ 196lg 2).

Lepingu rikkumisena ei pea käsitlema üksnes laenu osamaksete tähtajaks tasumata jätmist. Pooled on lepingu p-s 15 (

1. b)kokku leppinud, et laenuandjal on õigus leping erakorraliselt üles öelda, kui laenusaaja ei täida kohaselt üht või mitut lepingust või seadusest tulenevat olulist kohustust laenuandja ees ja laenuandja on kirjalikult teatanud laenusaajale rikkumise kõrvaldamise tähtaja ja laenusaaja ei ole teates märgitud tähtaja jooksul lõpetanud vastavate kohustuste rikkumist. Lepingu p 15.1 (
2. d)järgi on laenuandjal õigus leping erakorraliselt üles öelda laenusaaja või lepingu täitmist tagava käendaja või garandi maksvõime sellise laenuandja hinnangul halvenemise korral, mis seab kahtluse alla lepingu nõuetekohase täitmise. Lepingu rikkumisena tuleb käsitleda lepingu p-des 12.1 ja 12.3 kohustuste rikkumist. Laenusaajal oli lepingu p-st 15(
3. d)tulenevalt õigus 9 hinnata ka lepingu täitmist tagava käendaja maksvõimet, sh maksevõime halvenemist. Laenusaaja talle antud tähtaja jooksul laenusaaja kahtlusi ei kõrvaldanud. Nimetatud õiguslikule alusele on laenandja lepingu ülesütlemisel ülesütlemisavalduses ka tuginenud (I kd lk 13). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et laenulepingu ülesütlemine on kehtiv, kõik laenulepingu järgi tasumisele kuuluv on muutunud sissenõutavaks ning sundtäitmine hageja suhtes on lubatav. 16. Vastuseks hageja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus veel järgmist. Hageja heidab maakohtule ette tõendite ühekülgset uurimist ning hageja tõendite hindamata jätmist. Apellatsioonkaebusest ei nähtu selgelt, milliste tõendite hindamata jätmist või ebaõiget hindamist hageja maakohtule ette heidab. Maakohus on otsuse p-des 24 ja 26 käsitlenud hageja kirju vastuseks kostja nõudekirjadele (M. Lepa 21. märtsi 2022 e-kirja ja 14. aprilli 2022 e-kirja). Maakohus on hageja e-kirju käsitlenud ka otsuse p-s 31. Hageja soovib nimetatud tõenditega tõendada, et kostja käitus laenulepingu ülesütlemisel pahas usus. Hageja heidab kostjale ette hageja osanike vahetusega arvestamata jätmist, võlgnevuse arvestuse ja kujunemise aluste selgitamata jätmist. Lisaks väidab hageja, et tema käsutuses ei ole äriühingu raamatupidamise dokumente. Maakohus on otsuse p-des 30 ja 31 hinnanud hageja kirjades esitatud väiteid, sh raamatupidamisdokumentide puudumise osas. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses neid maakohtu hinnanguid selgelt vaidlustanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et dokumentide puudumine ei takistanud hageja uut juhatust esitama kostjale andmeid tagatiste väärtuse kohta. Hoonestusõigusele seatud hüpoteek nähtub kinnistusraamatust, mis on avalik. Seega ei ole põhjendatud hageja väide, et maakohus on jätnud hageja esitatud tõendid uurimata. 17. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et alternatiivse ülesütlemisavalduse tegemisega 19. septembril 2023 võttis kostja hagi õigeks. Nimetatud ülesütlemisavaldus omaks mõju lepingule üksnes juhul, kui leping ei oleks eelnevalt lõppenud. Käesolevas asjas on kohtud tuvastanud, et laenuleping lõppes 13. juuni 2022 ülesütlemisavaldusega ja seetõttu on kostja 19. septembri 2023 avaldus toimetu. 18. Alternatiivselt märgib ringkonnakohus veel järgmist. Kuigi hageja ei pea lepingu ülesütlemist õiguspäraseks, ei ole hageja jätkanud ka laenulepingu täitmist ning igakuuliste laenumaksete tasumist. Kostja arvestuste kohaselt moodustaks hageja sissenõutavaks muutunud võlgnevus lepingu kehtivuse korral 5. augusti 2024 seisuga 115 257,04 eurot ja kostja nõue on muutunud selles osas sissenõutavaks. Hageja selgitab osamaksete tasumata jätmist usalduse puudumisega laenuandja vastu. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et lepingu kehtivuse korral moodustaks jooksvate osamaksete võlgnevus sama aja seisuga üksnes ca 67 000 eurot. 21. augusti 2024 reskontro väljavõtte kohaselt pidi igakuine osamakse (koos intressiga) olema 4246,47 eurot. Vaidlust ei ole, et hageja ei ole laenumakseid tasunud 28 kuu jooksul alates maist 2022 (välja arvatud ühekordne makse 2865 eurot 14. augustil 2024) ja arvestuslik võlg sellel perioodil ei ole ligilähedaseski vastavuses hageja väidetega. Notariaalse lepingu p-s 3.1 nõustus hageja alluma kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Hüpoteegiga on tagatud kõik hüpoteegipidaja nõuded hageja vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja hageja vahel tulevikus sõlmitavatest laenulepingutest ja nende võimalikest lisadest. Kostja õigusi nõuda hagejalt allumist kohesele sundtäitmisele ei 10 ole notariaalses lepingus piiratud laenulepingu ülesütlemisest tulenevate nõuetega. Riigikohus on selgitanud, et täitemenetlust hüpoteegi realiseerimiseks võib alustada ka siis, kui sissenõutavaks on muutunud üksnes osa hüpoteegiga tagatud nõudest, mh üksnes sissenõutavaks muutunud laenumaksete sissenõudmiseks laenulepingut üles ütlemata. Sundtäitmine on võimalik tunnistada lubamatuks ka osaliselt, mh piirates võlga, mille katteks saab tulemit arvestada (vt RKTKo 2. aprill 2014 nr 3-2-1-190-13, p-d 15 ja 16). Järelikult oleks kostjal olukorras, kui tema ülesütlemisavaldus oleks tühine, ikkagi õigus nõuda 29. juunil 2022 esitatud täitmisavalduse alusel sissenõutavaks muutunud kohustuste, sh tasumata osamaksete tasumist ning kohus ei saaks hagi täielikult rahuldada. 19. Seoses hagi rahuldamata jätmisega rahuldab ringkonnakohus TsMS § 386 lg 4 alusel kostja taotluse ja tühistab kohtuotsuse jõustumisel Tartu Maakohtu 11. augusti 2022 määrusega seatud hagi tagamise (täitemenetluse peatamine täiteasjas nr 193/2022/553). 20. Kuivõrd hagi ja hageja apellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, tuleb poolte menetluskulud ringkonnakohtus jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskuluks apellatsiooniastmes õigusabikulud 1365 eurot (9, 75h x 140 eurot). Õigusabikulud on tekkinud seoses esindaja poolt maakohtu otsusega tutvumisega, vastuse koostamisega apellatsioonkaebusele, ringkonnakohtule täiendavate andmete esitamisega, kohtuistungiks ettevalmistuse ja kohtuistungil osalemisega, menetluskulude nimekirja koostamisega. Nimekirja kohaselt kulus kostja esindajal kogu tööajast 4 tundi kohtuistungiks ettevalmistamisele, apellandi seisukohtadega tutvumisele ning osalemiseks ringkonnakohtu istungil. Ringkonnakohtu istung kestis 1h 14min. Ringkonnakohus leiab, et arvestades asja sisu ja esindaja seisukohti kohtuistungil ei ole kostja põhjendatud ja vajalik õigusabikulu ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamisel 2h 46min. Ringkonnakohus vähendab selles osas kostja õigusabikulusid 1h 30min ulatuses. Ringkonnakohus mõistab hagejalt kostja põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna välja õigusabikulud TsMS § 175 lg 1 alusel 8,25h osutatud õigusabi eest kokku 1155 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 11