← Eesti

3-24-2193/10

Obsah (10)§ 44§ 37§ 16§ 121§ 207§ 203§ 204§ 104§ 46§ 45

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Villem Lapimaa, J.L Siigur Määruse tegemise aeg ja koht 12.11.2024, Tallinn Haldusasja number 3-24-2193 Haldusasi Seltsingu Saare

) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Seltsing Saaremaa Põlisrahvas esitas 26.07.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse erinevate taotlustega, sh esialgse õiguskaitse taotluse. Kaebaja taotleb järgmiste otsuste, korralduste, haldusaktide ja toimingute tühistamist, täideviimise keelamist ja esialgse õiguskaitse korras täideviimise peatamist: Eesti mereala planeering (kehtestatud Eesti Vabariigi Valitsuse korraldusega 12.05.2022 nr 146); majandus- ja taristuministri 14.03.2023 määrus nr 20 „Hoonestusloa menetluse konkursi korras algatamise kord“; muud kaasnevad ning avalikkusele seni mitte teada olevad haldusaktid ja toimingud, mille alusel on Vabariigi Valitsus andnud Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile (TTJA) õiguse ja ülesande teostada hoonestusõiguse enampakkumise korras müüki Eesti Vabariigi territoriaalmeres ja 3-24-2193 majandusvetes; TTJA poolt ajavahemikul 18.06.2024 kell 12.00 kuni 20.06.2024 kell 12.00 toimunud Saare 2.1 mereala elektrooniline enampakkumine ja selle enampakkumise võitja kinnitamine; TTJA poolt ajavahemikul 26.06.2024 kell 12.00 kuni 28.06.2024 kell 12.00 toimunud Saare 2.2 mereala elektrooniline enampakkumine ja selle enampakkumise võitja kinnitamine. Lisaks palub kaebaja keelata TTJA toimingud Saaremaa põlisrahvale ajalooliselt kuulunud merealade müügi korraldajana, kohustada Vabariigi Valitsust ning Saaremaa, Muhu ja Ruhnu vallavalitsusi kooskõlas rahvusvahelistes lepetes sätestatud põhimõtetega kaasama Saaremaa põlisrahva esindajaid nende eelneva, vaba ning informeeritud nõusoleku saamiseks kõigi edasiste planeeringumenetluste kohustusliku osana ning kohustada Vabariigi Valitsust, kõiki riigiasutusi ja kohalikke omavalitsusi kooskõlas rahvusvahelistes lepetes sätestatud põhimõtetega lõpetama Eesti Vabariigi territooriumil ajalooliselt elavate põlisrahvaste marginaliseerimine, diskrimineerimine ja inimväärikuse alandamine edasiste planeeringute jm otsuste tegemisel põlisrahvastele ajalooliselt kuuluvatel maadel ja merealadel. Samuti palub kaebaja tuvastada Saaremaa põlisrahva õiguste rikkumisega seonduvaid asjaolusid.
  2. Tallinna Halduskohus jättis 28.07.2024 määrusega kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse käiguta ja andis puuduste kõrvaldamiseks 10 päeva määruse kättesaamisest arvates. Puuduste kõrvaldamiseks tuli kaebajal põhistada kaebeõigust, täpsustada kaebust ja esialgse õiguskaitse taotlust ning tasuda 40 euro suurune riigilõiv. Halduskohus selgitas, et ei nähtu, millisel õiguslikul alusel on kohtusse pöördutud. Seega tuleb kaebajal puuduse kõrvaldamiseks viidata konkreetsele õiguslikule alusele, millest lähtudes seltsingul on kaebeõigus, arvestades

§ 44lg-tes 2 ja 3 ning §-s 16 sätestatut.

Halduskohus selgitas ka, et kaebus on ebaülevaatlik, raskesti arusaadav ning kaebuse nõuded ei vasta suures osas seaduses sätestatule (

§ 37

lg 2) ning kaebajal tuleb nimetada konkreetsed haldusaktid, mille tühistamist või mille konkreetsete osade tühistamist taotletakse. Samuti selgitas halduskohus erinevate nõuete kaebetähtaega ning kaebetähtaja ennistamise taotlemise võimalust, samuti

§-s 45 sätestatud kaebeõiguse piiranguid. Kaebajal tuli ära näidata ka esialgse õiguskaitse kohaldamise vajadus. 3. Kaebaja esitas 08.08.2024 kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse täienduse, milles selgitas, et on esitanud tuvastamis-, tühistamis-, keelamis- ja kohustamiskaebuse. Seoses kaebeõigusega märkis kaebaja, et ta on isikute ühendus, kes ei ole juriidiline isik, kuid Eesti Vabariigis elavate põlisrahvaste õiguste kaitseks seni kehtivad õiguslikud alused on puudulikud ja vajavad täiendamist. Kaebaja on esitanud kaebuse

§ 16ja § 44 alusel kui isikute ühendus.

Seltsing koosneb Saaremaa põlisrahva hulka kuuluvatest inimestest, kes on Saaremaa põlisrahva poolt valitud enda esindajateks ja kes tegutsevad Saaremaa põlisrahva õiguste kaitseks vastavalt seltsingulepingus sätestatud eesmärkidele ja ülesannetele. Põlisrahvastel on õigus oma valitud esindajate kaudu osaleda nende õigusi puudutavates otsustusprotsessides. Kaebuse eesmärgiks on saavutada kohtuotsus, mis võimaldab peatada ja keelustada vastustajate edasise diskrimineeriva tegevuse Saaremaa põlisrahva suhtes. Kohtuotsusega on võimalik lõpetada põlisrahvale edasise kahju tekitamine ning aidata kaasa edaspidiste positiivsete otsuste kujundamisele. Tühistamiskaebuse eesmärgiks on säilitada läbi aegade Saaremaa merelisele põlisrahvale kuuluvate põliste kalavete jätkuv olemasolu ja tühistada otsused, mis on tehtud nendele merealadele kavandatud tuuleparkide rajamiseks. 4. Tallinna Halduskohus tagastas 08.08.2024 määrusega kaebuse (resolutsiooni p 1) ja jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 2).

§ 121

lg 1 p 2 sätestab, et kui kaebaja ei ole määratud tähtajaks puudusi kõrvaldanud ning puudused takistavad asja läbivaatamist, tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale.

§ 121lg 2 p 1 alusel võib kohus tagastada kaebuse, 2

(8)3-24-2193 kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Halduskohus jättis 28.07.2024 määrusega kaebuse käiguta ning andis 10-päevase tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Kaebaja esitas 08.08.2024 täiendavad seisukohad, kuid ei kõrvaldanud määruses kirjeldatud puudusi. Vaatamata kohtu põhjalikule selgitusele on kaebus jätkuvalt ebaülevaatlik, raskesti arusaadav ning kaebuse nõuded ei vasta suures osas seaduses sätestatule. Lisaks ei ole kaebaja tõendanud kaebeõigust. Jätkuvalt ei nähtu, millisel õiguslikul alusel on kohtusse pöördutud. Kaebaja ei ole viidanud konkreetsele õiguslikule alusele, millest lähtudes seltsingul on kaebeõigus, arvestades

§ 44lg-tes 2 ja 3 ning §-s 16 sätestatut.

Selleks ei piisa üldisest viitest erinevatele rahvusvahelistele dokumentidele. Kaebaja taotles Vabariigi Valitsuse 12.05.2022 korralduse nr 146 tühistamist, millega kehtestati „Üleriigilise planeeringu Eesti mereala ja sellega piirneva rannikuala, samuti majandusvööndi teemaplaneeringu kehtestamine“ (korraldus nr 146). Tallinna Ringkonnakohus märkis 14.10.2022 määruse nr 3-22-1234 p-s 7, et vastavalt planeerimisseaduse (PlanS) § 13 lg-le 2 võib üleriigilise planeeringu koostada teemaplaneeringuna merealade ja nendega piirneva rannikuala, samuti majandusvööndi planeerimiseks. PlanS § 13 lg-s 2 nimetatud teemaplaneeringu ülesandeks on muu hulgas energeetikavõrgustiku rajamiseks sobivate alade määratlemine (PlanS § 14 lg 2 p 12). Sellist planeeringut ei saa vaidlustada populaarkaebusega, samuti pole võimalik esitada kaebust kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks. Üleriigiline planeering on niivõrd suure abstraktsuse astmega, et selle kehtestamisel ei hinnatagi selle mõju kõigi võimalike puudutatud isikute subjektiivsete õiguste tasandil. Üleriigilise planeeringu eesmärgiks on riigi ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine (PlanS § 13 lg 3). Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda, et Saaremaa rannikuala ei määratletaks tuuleenergeetika arendamiseks sobiva alana. Ka teiste kaebuses nimetatud konkreetsete haldusaktide ja toimingute vaidlustamiseks puudub kaebajal seadusest tulenev õigus, kuivõrd kaebaja ei ole mh välja toonud seltsingu subjektiivsete õiguste rikkumist. Kaebuses välja toodud tühistamiskaebuse eesmärk „säilitada läbi aegade Saaremaa merelisele põlisrahvale kuuluvate põliste kalavete jätkuv olemasolu ja tühistada otsused, mis on tehtud nendele merealadele kavandatud tuuleparkide rajamiseks“ käsitleb määratlemata hulga (mitte konkreetsete) inimeste huvide väidetavat rikkumist määratlemata hulga haldusaktidega, mis ei ole halduskohtusse pöördumisel lubatav. Erinevate planeeringute menetlusse kaasamise kohustus tuleneb PlanS-st ning igal isikul on õigus planeeringute osas kaasa rääkida, kes selleks soovi avaldavad (vt PlanS § 57, 76, 99 jne). Seega puudub vajadus eraldiseisvalt vastavat asjaolu kohtu kaudu tuvastada. Kaebaja on esitanud järgmise nõude: „Palume kohtul tuvastada ennast Saaremaa põlisrahvana määranud saarlaste olemasolu, mida kohus saab kinnitada vastavalt 12.02.2023 vastu võetud Saaremaa Põlisrahva Enesemääramise Manifestile ning teistele Saaremaa põlisrahva huvide ja eluliste vajaduste kaitseks vastu võetud otsustele ja dokumentidele, mis tuginevad maailma põlisrahvaste õiguste kaitseks kehtestatud rahvusvahelistele konventsioonidele, deklaratsioonidele, resolutsioonidele ja teistele lepetele /…/“ Seltsing asutatakse võlaõigusseaduse (VÕS) § 580 alusel, mida antud juhul on ka tehtud (kaebuse lisa nr 2). Eelneva tõttu ei ole vajalik kohtupoolne seltsingu moodustamise (kui juriidilise fakti) tuvastamine. Kuivõrd kohus tagastab kaebuse, jääb kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus 3

(8)3-24-2193 rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. Seltsing Saaremaa Põlisrahvas palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 08.08.2024 määrus osas, millega kohus tagastas kaebuse, ja saata asi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Kaebust ei võinud tagastada

§ 121lg 1 p 2 alusel.

Halduskohtul on uurimis- ja selgitamiskohustus. Seega saanuks kohus jätta kaebuse teist korda käiguta ning võtta kaebuse menetlusse ja selgitada kaebuse eesmärki, nõudeid asja sisulise lahendamise raames. On ilmselge, et kaebaja on püüdnud kohtu poolt antud selgitustele vastata, kuid oma puudulike juriidiliste teadmiste tõttu ei ole suutnud kohtule ennast lõplikult õiguslikult arusaadavaks teha. Halduskohus ei ole ka esile toonud, kus konkreetselt on kaebaja jätnud puudused kõrvaldamata või miks need ei võimalda kohtul asja menetlusse võtmist.

§ 121

lg 2 p 1 puhul on tegemist diskretsioonilise alusega, mis võimaldab tagastada kaebuse vaid juhul, kui kaebeõiguse puudumine on selge ilma kahtlusteta. Asjaolu, et kaebaja vaidlustatud korraldus nr 146 on üleriigiline planeering, ei saa olla iseseisev kaebuse tagastamise alus. Riigikohus on 14.03.2023 määruses nr 3-22-1312 (p-d 8 ja 10) öelnud, et üleriigiline planeering on põhimõtteliselt halduskohtus vaidlustatav haldusakt ja ei saa nõustuda, et suure üldistusastme tõttu ei saa üleriigiline planeering põhimõtteliselt ühegi füüsilise isiku õigusi riivata nõnda, et tal tekiks kaebeõigus. Lisaks selgitas Riigikohus, et avalikes huvides võivad keskkonnaasjas kaebuse esitada keskkonnaühendused, kui avalik huvi seostub ühenduse eesmärkidega. Kaebaja üheks oluliseks tegevuse eesmärgiks on Saaremaa põlisrahva kultuuripärandi uurimine, tutvustamine ja selle säilitamine, sealhulgas ka loodusliku kultuuri ja kultuuripärandi säilitamine (sh Saaremaa ümbruse merealade kasutamine ja kalapüük). Seega on kaebaja näol tegemist valitsusvälise organisatsiooniga keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 31 lg 1 p 2 mõistes, kellele kohaldub ka õigus kõnesoleva planeeringu kohtus vaidlustamiseks avalikes huvides. Merealasid hõlmav planeering on analüüsimata, põhjendamatu ja alusetu, sest puudub põhjalik analüüs, kus oleks hinnatud, mil määral ja kui suures ulatuses on üldse riigil põhjendatud, proportsionaalne ja vajalik tuuleenergeetika arendamine merealadel, eriti Saaremaa rannikualal. Õigusakti analüüs ei käsitle samuti kõiki seonduvaid võimalikke mõjusid nagu traditsiooniliste eluviiside ja tööhõive kadu (kalandus, sadamad, turism); kinnisvarahindade ja põllumajandustingimuste hävimine; loodust ja inimese tervist kahjustavate häiringute mõju; mõju mikrokliimale; mõju Läänemere reostatusele (eurtofeerumistase, setted, mikroplast); kalade kudealade kadu; traalkalapüügivõimaluste kadu. Planeeritav tuulepark oleks üks suuremaid Euroopas. Ainus võrreldav (seni maailma suurim) tuulepark Hornsea asub Inglismaal ja selle kaugus rannikust on 120 km. Eestis aga planeeritakse suurema tuulepargi rajamist ainult 11 km kaugusele rannikust. On väljakujunenud tava kogu maailmas, et tuulikute asukoht ja kõrgus tuleb valida nii, et need poleks nähtavad enam kui 45 km kaugusel asuvalt rannalt. TTJA korraldas elektroonilised enampakkumised meretuulepargi arendamiseks Saaremaast läände jäävatele Saare 2.1 ja Saare 2.2 merealadele ja kinnitas nende võitja. Saare 2.1 mereala on suurusega 163,8 km², Saare 2.2 suurusega 88,5 km². Seega on riik määratlenud võimalike tuuleparkide ala (sh kauguse rannikust) ning seda arvesse võttes on alustatud reaalsete hoonestusloa enampakkumiste korraldamisega. 4

(8)3-24-2193 Tegemist on aina konkretiseeruvate plaanide elluviimisega, mis ei arvesta mingilgi viisil Saaremaa põlisrahva õiguseid ja huve. Saaremaa põlisrahvas on 12.02.2023 manifestiga määratlenud enese põlisrahvaks. Manifesti on allkirjastanud saarlaste esinduskogu, milles osalesid igast Saaremaa kihelkonnast vähemalt kolm kohaliku põlisrahva hulka kuuluvat inimest. Manifesti koostamisel on lähtutud põlisrahvaste õigustest, mis on sätestatud järgmistes rahvusvahelistes lepetes: Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 27.06.1989 põlisrahvaste ja hõimurahvaste konventsiooni art 12 sätestab põlisrahvaste õiguse kas eraldi või oma esinduskogude kaudu kohtumenetlusi algatada;
  1. a ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioon art-d 25, 26, 45, 46; Euroopa Parlamendi 03.07.2018 resolutsioon maailma põlisrahvaste õiguste rikkumise, sealhulgas maa hõivamise kohta. Kaebaja viitas nendele dokumentidele juba kaebuses. Seltsingu kaebeõigus tuleneb otseselt Eesti Vabariigi põhiseadusest (PS § 3) ja eelviidatud rahvusvahelistest õigusaktidest. Saaremaa põlisrahvale kui vähemusele ettenähtud põhiõigusi ei ole võimalik ignoreerida ning neile tuleb anda tingimusteta reaalne võimalus oma huvide ja õiguste eest seista (ja seda juba planeerimismenetluses) ning meretuuleparkide planeerimist ja rajamist Saaremaa rannikuvetes vaidlustada, sest see tegevus likvideerib nende võimaluse kasutada ajalooliselt väljakujunenud merealasid kalapüügiks. Lisaks ajaloolisele kalapüügile sobivad vaidlusalused merealad ka muuks vesiviljeluseks, mis omakorda loob võimaluse põlisrahva kestlikuks arenguks. Tulenevalt rannikulähedaste tuuleparkidega seotud muudest häiringutest kaoks Saaremaa põlisrahval võimalus kasutada ka neile juba omandiõiguse alusel kuuluvaid maa-alasid, sest need muutuksid kasututeks ja väärtusetuteks. Põlisrahvaste õigus olla kaasatud juba meretuuleparkide rajamise planeerimisstaadiumis (hilisematest konkreetsematest toimingutest rääkimata) on niivõrd fundamentaalne, et sellise konkretiseeritud ja Eesti õigusaktides otseselt välja toomata kaebeõiguse puudumine on ilmses vastuolus PS-ga. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus võtab

§ 207

lg 1 alusel määruskaebuse halduskohtu 08.08.2024 määruse resolutsiooni p 1 peale menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (

§ 203

lg 1, § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (

§ 204

lg 1) ning vastab

§-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (

§ 104lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

7. Määruskaebus ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub kokkuvõttes halduskohtu seisukohaga, et kaebajal puudub praegusel juhul kaebeõigus, mistõttu tuleb tema kaebus

§ 121lg 2 p 1 alusel tagastada.

8. Kaebaja hinnangul peaks tal olema kaebeõigus Saaremaa põlisrahva esindajana. Kaebaja on seltsing, kelle seltsinguleping on sõlmitud 12.02.2023 (dtl 17). Seltsing on isikute lepinguline ühendus, mis ei ole juriidiline isik.

§ 44

lg 1 järgi võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks (

§ 44lg 1).

Muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks, võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul (

§ 44lg 2).

Isikute ühendus, kes ei ole juriidiline isik, võib kaebuse esitada vaid seaduses sätestatud juhul (

§ 44lg 3). Seltsingul võib olla kaebeõigus keskkonnaorganisatsioonina Ke

ÜS alusel. Muud kaebeõiguse alust kehtivad seadused seltsingule praegu ei anna. Ringkonnakohus leiab, et olukord, kus mittejuriidiline isikute ühendus ei saa põlisrahva õiguste kaitseks kohtusse pöörduda, ei ole põhiseadusvastane. Esiteks ei ole kaebaja viidatud ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioon ja Euroopa Parlamendi 03.07.2018 resolutsioon maailma põlisrahvaste õiguste rikkumise, sealhulgas maa hõivamise kohta õiguslikult siduvad dokumendid. ILO 1989. a põlisrahvaste 5

(8)3-24-2193 ja hõimurahvaste konventsiooniga ei ole Eesti ühinenud. Teiseks sätestab PS § 15, et igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. PS § 9 kohaselt on PS-s loetletud igaühe õigused võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel ning laienevad juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste olemusega. Seega ei näe PS ette kohtupõhiõigust ühendustele, mis ei ole juriidilised isikud. Samuti ei näe PS ette kaebeõigust avalikes huvides või teiste isikute õiguste kaitseks. Subjektiivsest õigusest sõltumatu kohtusse pöördumise õiguse andmine on puhtalt seadusandja valik, mitte PS-st tulenev kohustus (vt nt Riigikohtu 28.05.2020 määrus nr 3-19-1627, p 11). Ka väidetavalt põlisrahva hulka kuuluvad isikud saavad vajaduse korral pöörduda kohtusse

-is sätestatud tingimustel oma subjektiivsete õiguste kaitseks nagu kõik teised isikud. Nagu halduskohus märkis, on seadusandja näinud lisaks ette iga isiku õiguse kaasa rääkida planeeringute menetluses, sh keskkonnamõju hindamises (vt nt PlanS § 9 lg 2, §-d 19, 23, 50, 57, 62, 76, 82, 99, vt ka keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus). 9. Kaebaja leiab määruskaebuses, et tal on kaebeõigus keskkonnaorganisatsioonina. Keskkonnakaitset edendava juriidiliseks isikuks mitteoleva ühenduse kaebeõigust reguleerib keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 30 lg 2, mis sätestab, et kui keskkonnaorganisatsioon vaidlustab haldusakti või sooritatud toimingu

-is või haldusmenetluse seaduses sätestatud korras, eeldatakse, et tema huvi on põhjendatud või et tema õigusi on rikutud, kui vaidlustatud haldusakt või toiming on seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkide või senise keskkonnakaitselise tegevusvaldkonnaga. Valitsusväline keskkonnaorganisatsioon KeÜS tähenduses on muu hulgas juriidiliseks isikuks mitteolev ühendus, kes liikmete kirjaliku kokkuleppe alusel edendab keskkonnakaitset ja esindab olulise osa kohalike elanike seisukohti (KeÜS § 31 lg 1 p 2). Keskkonnakaitse edendamiseks peetakse ka keskkonnaelementide kaitset inimese tervise ja heaolu tagamise eesmärgil, samuti looduse ja loodusliku kultuuripärandi uurimist ja tutvustamist (KeÜS § 31 lg 2). Riigikohus selgitas 28.11.2006 määruses nr 3-3-1-43-06 (p 26), et kohtusse pöörduv mitteformaalne ühendus peab ära näitama selle, et ta esindab olulise osa kohalike elanike, s.t üldsuse seisukohti. Kohus võib üldsuse nõusoleku olemasolu eeldada, kui ühendus on konkreetses valdkonnas oma varasemas tegevuses tuginenud üldsuse toetusele. Viidatud asjas tõendas organisatsiooni seost üldsusega asjaolu, et selle organisatsiooni seisukohtade toetuseks oli allkirja andnud 2483 isikut (samas, p 27). Seejuures tekib ühenduse halduskohtumenetlusõiguslik teovõime keskkonnaasjades seltsingu moodustamisel (seltsingulepingu allakirjutamisel) ja eeskätt saab seltsing teostada kaebeõigust nende aktide ja toimingute suhtes, mis on antud pärast ühenduse kujunemist. Erandlikult on mõeldav laiendada seltsingu kaebeõigust ka aktidele ja toimingutele, mis on antud enne seltsingu kujunemist, kui need on erakordselt koormava iseloomuga (samas, p 28). Lisaks on Riigikohus selgitanud, et kui ühendus tugineb kaebuse esitamisel KeÜS § 30 lg-le 2, peavad tema kaebuse aluseks olevad argumendid seonduma keskkonna kaitsega (nt Riigikohtu 08.08.2018 otsus nr 3-16-1472, p 17). 10. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kaebajat pidada KeÜS § 31 lg 1 p-s 2 sätestatud keskkonnaorganisatsiooniks, sest kaebaja ei ole ära näidanud, et ta esindab olulise osa kohalike elanike seisukohti. Kaebuse lisa 2 kohaselt on seltsingulepingu sõlminud kolm isikut 12.02.2023 (dtl 17–18). Kuigi selles on märgitud, et lepinguosalised on valitud 12.02.2023 „Saaremaa enesemääramise manifesti“ vastu võtnud Saaremaa põlisrahva esindajate poolt, ei leidu kaebuses ega selle lisades esindatavate isikute või nende täpse arvu kohta mingeid andmeid. Ka ei ole selline teave leitav nt kaebajaga seotud veebilehelt https://maarahvas.ee/saaremaa. Kohtule ei ole esitatud ka andmeid, millest saaks järeldada, et kaebajal oleks oma varasemas tegevuses olnud üldsuse toetus. Seejuures ei ole tegemist pikka 6

(8)3-24-2193 aega tegutsenud ühendusega. Kuigi kaebajal on määruskaebemenetluses õigusteadmistega esindaja, ei ole eelnimetatud nõude täitmiseks esitatud andmeid ka koos määruskaebusega. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et isegi kui kaebaja lepinguosalised on tõepoolest valitud „esinduskogu“ poolt, milles „Saaremaa enesemääramise manifesti“ kohaselt osalesid igast Saaremaa kihelkonnast vähemalt kolm isikut (vt dtl 16), ei ole tegemist sellise isikute hulgaga, keda tuleks pidada oluliseks osaks Saaremaa elanikest KeÜS § 31 lg 1 p 2 tähenduses. 11. Korralduse nr 146 vaidlustamiseks puudub kaebajal lisaks kaebeõigus seetõttu, et kaebaja moodustati seltsinguna 12.02.2023, s.t alles 9 kuud pärast korralduse kehtestamist. Seega on tegemist haldusaktiga, mis on antud enne kaebaja halduskohtumenetlusõigusliku teovõime tekkimist ja üldreegli järgi ta seda vaidlustada ei saa. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik kaebuses ja määruskaebuses esitatud üldsõnalistest väidetest järeldada ka korralduse nr 146 erakordselt koormavat mõju kaebaja keskkonnakaitselistele õigustele, mis võiks tingida tema kaebeõiguse laiendamise erandkorras ka enne seltsingu moodustamist antud haldusaktile. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et isegi kui pidada korraldust nr 146 kaebaja keskkonnakaitselistele õigustele äärmiselt koormavaks, on kaebus selle korralduse tühistamis- ja kohustamisnõudes esitatud igal juhul 30-päevast kaebetähtaega ületades (

§ 46lg-d 1 ja 2).

Kaebuse lisadest nähtuvalt oli asjaolu, et Saaremaa rannikuvetesse kavandatakse tuuleparke ja need võivad kaebaja õigusi rikkuda, kaebaja lepinguosalisele J.Lile teada vähemalt 2023. a novembris (vt nt kaebuse lisana 6 esitatud Saare Wind Energy juhatuse liikme 18.11.2023 vastus Saare Wind Energy meretuulepargi keskkonnamõju hindamise aruande avaliku väljapaneku ajal esitatud ettepanekutele, dtl 38). Kuigi kaebuse haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks võib esitada kolme aasta jooksul haldusakti andmisest (

§ 46

lg 4), on tuvastamiskaebuse esitamine lubatud vaid piiratud juhtudel (vt

§ 45lg 2), mille olemasolu ei ole kaebaja ära näidanud.

12. Kaebaja on kaebuses ja määruskaebuses nimetanud veel vaidlustatavate haldusaktidena Saare 2.1 ja Saare 2.2 merealade elektroonilise enampakkumise võitja kinnitamise otsuseid. Ringkonnakohus saab aru, et kaebaja peab siinkohal silmas TTJA 20.06.2024 otsust nr 17/24-205 ja 28.06.2024 otsust nr 1-7/24-2141, millega TTJA kinnitas vastavalt Saare 2.1 mereala ja Saare 2.2 mereala elektrooniliste enampakkumiste võitjaks Deep Wind Offshore AS-i. Kuna kaebuse täienduse kohaselt sai kaebaja nendest otsustest teada 28.06.2024 (vt dtl 152) ja kaebus esitati 25.07.2024, on eeldatavasti nende vaidlustamiseks iseenesest pöördutud kohtusse õigeaegselt. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja siiski põhjendanud, kuidas on nimetatud TTJA otsuste vaidlustamine vajalik nende keskkonnakaitsega seotud eesmärkide saavutamiseks. Otsustest nähtuvalt korraldas TTJA konkursi enampakkumise alusel konkureerivate hoonestusloa taotluste vahel (ehitusseadustiku (EhS) § 11310). Nimetatud konkursi teel selgitatakse välja taotleja, kelle suhtes algatatakse hoonestusloa menetlus, mis aga võib lõppeda ka hoonestusloa andmisest keeldumisega, mh põhjusel, et esineb keskkonnale oluline negatiivne mõju, mida ei ole võimalik piisavalt vältida ega leevendada (vt EhS § 11310 lg-d 12 ja 13; § 11311 lg 2 p 5). Seega puudutavad vaidlustatud TTJA otsused üksnes hoonestusloa menetluse algatamist, mille järel alles asutakse hindama seda, kas hoonestusloa andmine on üldse lubatav, sh võimaliku mõju tõttu keskkonnale. Seega ei too TTJA eelviidatud otsused kaasa mingisugust vahetut mõju keskkonnaelementidele ega saa seega olla vastuolus kaebaja keskkonnakaitseliste eesmärkidega. Seetõttu on ilmne, et kaebajal ei saa olla vajadust ega õigust neid keskkonnakaitse argumendil vaidlustada. Ringkonnakohtu hinnangul võivad kõnealused TTJA otsused eeskätt rikkuda mõne 1 Vt TTJA veebileht https://ttja.ee/ariklient/ehitised-ehitamine/meretuuleparkide-hoonestusload/enampakkumisevoitjad#saare-21-mereala-el; otsused kättesaadavad TTJA dokumendiregistris https://jvis.ttja.ee/modules/dokumendiregister/ 7

(8)3-24-2193 enampakkumisel osalenud isiku õigusi, kuid asjaoludest nähtuvalt kaebaja nende hulka ei kuulu.
  1. Kaebuse kohaselt on kaebaja soovinud kohtus vaidlustada ka TTJA poolt korraldatud enampakkumisi ja muid TTJA toiminguid merealade müügi korraldajana. Tegemist on TTJA menetlustoimingutega, mille vaidlustamine ei ole HMS § 45 lg-st 3 tulenevalt halduskohtus üldjuhul võimalik, vaid isikul tuleb ära oodata menetluse lõpptulemus. Kaebusest nähtuvalt on kaebaja eesmärgiks vaidlustada tuuleparkide rajamist Saaremaa rannikuvetesse. Kaebaja ei ole selgitanud, miks tal on selleks vajalik vaidlustada juba TTJA menetlustoiminguid enne, kui TTJA on teinud Saare 2.1 ja Saare 2.2 merealadele tuuleparkide rajamise kohta lõplikud otsused (s.t teinud otsuse hoonestusloa andmise või sellest andmisest keeldumise kohta). Seega ei ole kaebajal kaebeõigust TTJA menetlustoimingute vaidlustamiseks.
  2. Kuna halduskohus tagastas õigesti kaebuse

§ 121

lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu, ei ole tähtsust sellel, kas halduskohus võis kaebuse tagastada ka

§ 121lg 1 p 2 alusel puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu.

  1. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 08.08.2024 määruse resolutsiooni p 1 muutmata.
  2. Määruskaebuselt on tasutud ringkonnakohtule riigilõivu 20 eurot. Kuna määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba, tuleb tasutud riigilõiv tagastada. Ringkonnakohus tagastab makstud riigilõivu OÜ Swoop arvelduskontole nr EE
  3. (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.