KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Määruse tegemise aeg ja koht 8. august 2024, Tallinn Haldusasja number 3-24-2193 Haldusasi Seltsingu Saaremaa Põlisrahvas kaebus Menetl

) § 121 lg 1 p 2 kohaselt, kui kaebaja ei ole määratud tähtajaks puudusi kõrvaldanud ning puudused takistavad asja läbivaatamist, tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale.

§ 121

lg 2 p 1 alusel võib kohus tagastada kaebuse, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Tallinna Halduskohus jättis 28.07.2024 määrusega kaebuse käiguta ning andis 10-päevase tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Kaebaja esitas 08.08.2024 täiendavad seisukohad, kuid ei kõrvaldanud määruses kirjeldatud puudusi. Vaatamata kohtu põhjalikule selgitusele, on kaebus jätkuvalt ebaülevaatlik, raskesti arusaadav ning kaebuse nõuded ei vasta suures osas seaduses sätestatule. Lisaks ei ole kaebaja tõendanud kaebeõigust. 5.

§ 16

järgi saab isikute ühendus olla kaebajaks vaid seaduses sätestatud juhul.

§ 44

lg 3 sätestab, et isikute ühendus, kes ei ole juriidiline isik, võib kaebuse esitada vaid seaduses sätestatud juhul. Võlaõigusseaduse § 580 lg 1 järgi kohustuvad seltsingulepinguga kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma subjektiivsete õiguse kaitseks (

§ 44lg 1).

Muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks, võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul (

§ 44lg 2).

Kaebeõiguse puhul tuleb kontrollida eeskätt seda, kas isikul on riivena väljenduv puutumus vaidlustatud haldusaktiga, mis haldusakti õigusvastasuse korral tähendaks isiku õiguste rikkumist. Riigikohtu seisukoha järgi piisab kaebeõiguse tekkimiseks sellest, kui hinnangu andmine isiku suhtes antud haldusaktile aitab piisaval määral kaasa tema õiguste kaitsele (Riigikohtu halduskolleegiumi 08.06.2016 määrus nr 3-3-1-12-16, p 13). Kohtule ei nähtu jätkuvalt, millisel õiguslikul alusel on kohtusse pöördutud. Kaebaja ei ole viidanud konkreetsele õiguslikule alusele, millest lähtudes seltsingul on kaebeõigus, arvestades

§ 44lg-tes 2 ja 3 ning §-s 16 sätestatut.

Selleks ei piisa üldisest viitest erinevatele rahvusvahelistele dokumentidele.

1. Kaebaja taotles Vabariigi Valitsuse 12.05.2022 korralduse nr 146 tühistamist, millega kehtestati „Üleriigilise planeeringu Eesti mereala ja sellega piirneva rannikuala, samuti majandusvööndi teemaplaneeringu kehtestamine“. Nimetatud haldusakti osas märkis Tallinna Ringkonnakohus 14.10.2022 kohtumääruse haldusasjas nr 3-22-1234, p-s 7, et vastavalt PlanS § 13 lg-le 2 võib üleriigilise planeeringu koostada teemaplaneeringuna merealade ja nendega piirneva rannikuala, samuti majandusvööndi planeerimiseks. PlanS § 13 lg-s 2 nimetatud teemaplaneeringu ülesandeks on muu hulgas energeetikavõrgustiku rajamiseks sobivate alade määratlemine (PlanS § 14 lg 2 p 12). Planeeringut ei saa vaidlustada populaarkaebusega, samuti pole võimalik esitada kaebust kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks. Üleriigiline planeering on niivõrd suure abstraktsuse astmega, et selle kehtestamisel ei hinnatagi selle mõju kõigi võimalike puudutatud isikute subjektiivsete õiguste tasandil. Üleriigilise planeeringu eesmärgiks on riigi ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine (PlanS § 13 lg 3). Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda, et Saaremaa rannikuala ei määratletaks tuuleenergeetika arendamiseks sobiva alana.
2. Ka teiste kaebuses nimetatud konkreetsete haldusaktide ja toimingute vaidlustamiseks puudub kaebajal seadusest tulenev õigus, kuivõrd kaebaja ei ole mh välja toonud seltsingu subjektiivsete õiguste rikkumist. Kaebuses väljatoodud põhjus: „Tühistamiskaebuse eesmärgiks on säilitada läbi aegade Saaremaa merelisele põlisrahvale kuuluvate põliste kalavete jätkuv olemasolu ja tühistada otsused, mis on tehtud nendele merealadele kavandatud tuuleparkide rajamiseks“ käsitleb määratlemata hulga (mitte konkreetsete) inimeste huvide väidetavat rikkumist määratlemata hulga haldusaktidega, mis ei ole halduskohtusse pöördumisel lubatav.
3. Täiendavalt selgitab kohus, et erinevate planeeringute menetlusse kaasamise kohustus tuleneb samuti planeerimisseadusest ning igal isikul on õigus planeeringute osas kaasa rääkida, kes selleks soovi avaldavad (vt planeerimisseadus § 57, 76, 99 jne). Eelnevast tulenevalt puudub vajadus eraldiseisvalt vastavat asjaolu kohtu kaudu tuvastada.
4. Kaebaja on esitanud järgmise nõude: „Palume kohtul tuvastada ennast Saaremaa põlisrahvana määranud saarlaste olemasolu, mida kohus saab kinnitada vastavalt 12.02.2023 vastu võetud Saaremaa Põlisrahva Enesemääramise Manifestile ning teistele Saaremaa põlisrahva huvide ja eluliste vajaduste kaitseks vastu võetud otsustele ja dokumentidele, mis tuginevad maailma põlisrahvaste õiguste kaitseks kehtestatud rahvusvahelistele konventsioonidele, deklaratsioonidele, resolutsioonidele ja teistele lepetele ning lähtuvad Eesti Vabariigi Põhiseaduse §3, mille järgi rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatuks osaks.“ Nagu kohus 28.07.2024 määruses ja eelnevalt välja tõi asutatakse seltsing võlaõigusseaduse § 580 alusel, mida antud juhul on ka tehtud (kaebaja lisa nr 2). Eelneva tõttu ei ole vajalik kohtupoolne seltsingu moodustamise (kui juriidilise fakti) tuvastamine.
5. Kuivõrd kohus tagastab kaebuse, jätab kohus rahuldamata kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse.
6. Toimetada määrus kaebajale kätte. (allkirjastatud digitaalselt)