KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karolin Soo Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 18.12.2024, Tallinn Haldusasja number 3-24-2352 Haldusasi X kaebus Sots

) § 4 lõikele 3 leiab kaebaja, et perehüvitiste saamise õiguse puhul on oluline isiku püsiv elukoht, mitte isiku ajutine eemal viibimine Eestist. Isegi kui isik viibib ajutiselt eemal, on tal õigus perehüvitistele. Sotsiaalkindlustusametile oli teada, et lapse mõlemad vanemad on Eesti maksuresidendid (info nähtus Töötamise registrist ja rahvastikuregistrist). 19. Kui vanemahüvitise saamise õigus isegi tekkis 19.02.2024, siis tulenevalt

§ 34

lõikest 2 on alates õiguse tekkimisest, st alates 19.02.2024 õigus saada vanemahüvitist kuni 605 kalendripäeva (sisaldab ema vanemahüvitist, isa vanemahüvitist ja jagatavat vanemahüvitist) kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni ning

§ 37lõike 2 kohaselt on jagatud vanemahüvitise päevade arvuks 515 kalendripäeva.

20. Periood XX XX XXXX kuni XX XX XXXX ei oma jagatud vanemahüvitise päevade arvu 515 kalendripäeva mõttes tähtsust, kuivõrd kaebaja ei ole taotlenud vanemahüvitist perioodi XX XX XXXX kuni XX XX XXXX kohta.

annab lapsevanemale õiguse valida, millal vanemahüvitist sh jagatud vanemahüvitist kasutada.

1. 24.10.2024 täiendavas seisukohas rõhutas kaebaja lisaks varasemate seisukohtade kordamisele eelkõige seda, et kaebaja pere on Eestis elav pere ning oli Eestis elav pere ka lapse sündimisel X. Vastustaja seisukohad
2. Vanemahüvitise määramisel on oluline veenduda, et nii laps kui ka teda kasvatav ja vanemahüvitist taotlev isik elavad Eestis. Juhul kui laps ei ole sündinud Eestis, on tavapärane menetluse osa, et tehakse kindlaks isikute elukohad ja ka perehüvitiste saamine teisest riigist (

§ 4

). Hüvitisi ei maksta perioodi eest, mil perehüvitiste saamise tingimused ei ole täidetud. Perehüvitisi ei maksta isikutele ja isikute eest, kes ei ole kantud Eesti rahvastikuregistrisse või kellel puudub rahvastikuregistri andmetel Eestis elukoht. Kaebaja puhul ei ole tegemist analoogse olukorraga, kus vanemad koos lastega on välisreisil, sest üksnes välisreisil viibimiseks ei muudeta oma elukoha andmeid rahvastikuregistris, st et ka välisreisil olles jääb vanemate ja laste elukoht tavapäraselt rahvastikuregistris Eestisse. 3

§ 35lg-d 2 ja 6).

Isa vanemahüvitise saamise õigus tekib 30 päeva enne lapse eeldatavat sünnikuupäeva (

§ 36lg 2).

Jagatava vanemahüvitise saamise õigus on emal pärast ema vanemahüvitise saamise õiguse lõppemist ja isal pärast isa vanemahüvitise saamise õiguse lõppemist (

§ 37lg 3).

Lapsendajal, eestkostjal või hoolduspere vanemal on õigus vanemahüvitisele alates lapse sünnist 545 päeva (

§ 37lg 4).

Kui vanemahüvitis on määratud, tekib vanemahüvitise saajal võimalus vanemahüvitise maksmine peatada (

§ 461lg 1).

Vanemahüvitise maksmine peatub isiku määratud kuupäeval (

§ 461lg 2).

Juhul kui vanemahüvitise maksmine peatatakse, tekib isikutel võimalus kasutada vanemahüvitise päevi osa kaupa ja saada vanemahüvitist kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Juhul kui ei peatata, algab vanemahüvitise saamise õigus lähtuvalt lapse eeldatavast sünnikuupäevast või lapse sünnist ja kestab kuni kõik päevad on ära kasutatud. Seejuures algab vanemahüvitise saamise õigus ühtemoodi isikutel, kelle laps sünnib Eestis ja kelle laps ei sünni Eestis. Antud juhul leiab kaebaja, et tema puhul peaks seadust kohaldama teisiti, kui Eestis elava pere puhul. SKA kohaldab perehüvitiste, sh vanemahüvitise, regulatsiooni ühtemoodi kõigi isikute suhtes ning vanemahüvitise saamise õiguse teke on seotud lapse sünni või eeldatav sünniga. 27. SKA määrab vanemahüvitise sellele õiguse tekkimise päevast, kui ta on vanemahüvitise määramiseks vajalikud andmed saanud kuue kuu jooksul vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise päevast arvates (

§ 46lg 1).

See tähendab, et kui Eesti elav pere ei esita mingil põhjusel kuue kuu jooksul õiguse tekkimisest taotlust või ei kinnita perehüvitiste pakkumust, siis ka neile ei maksta perehüvitisi tagasiulatuva perioodi eest ja vanemahüvitis määratakse perioodiks, milleks perel on veel õigus. Kaebajale ei määratud ega makstud ka lapsetoetust lapse sünnist (

§ 17lg 1) kuni Eestisse saabumiseni ning seda tagantjärele ei maksta.

Ja samamoodi ei tekkinud tal ka õigust vanemahüvitise saamisele alates lapse sünnist. Perehüvitisi tagasiulatuvalt perioodi eest, mil laps ei olnud Eestis ega Eesti rahvastikuregistris ei määrata ega maksta. 28. Reeglina määrakse vanemahüvitis seoses Eestis sündinud lapsega ning analoogset olukorda, st vajadust seaduses toodud päevade arvu korrigeerida, sel juhul ei teki ning vanemahüvitise pakkumuse kaardil kuvatakse sama päevade arv mis seaduses. Kaebaja puhul otsustati pärast tema pöördumisi, sh küsimust, milline päevade arv talle kohaldub ja vaide esitamist anda välja 4

§ 8lg 3 lisamist seadusesse (seletuskirja lk 13).

Selle sätte mõte ei ole see, et maksta perehüvitisi isikutele või isikute eest, kes ei ole kantud Eesti rahvastikuregistrisse, vaid selle mõte on vältida olukorda, kus isikute elukohana on rahvastikuregistris kajastatud Eesti, kuid tegelikkuses Eestis ei elata. Seletuskirjas on ka selgitatud, et reeglina lähtutakse isiku elukoha määramisel rahvastikuregistri andmetest. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Esmalt peab kohus vajalikuks tuua välja käesolevas asjas lahendamisele kuuluvad kaebuse nõuded, milleks on: 1) SKA 15.08.2024 otsuse nr P7-2024-241305-1 ja 15.08.2024 otsuse nr P7-2024-2413053 tühistamise nõue; 2) Kohustamisnõue SKA kohustamiseks arvestama ja tasuma kaebajale jagatavat vanemahüvitist 515 kalendripäeva; 3) alternatiivne nõue 05.03.2024 otsuse tühistamiseks (juhuks kui kohus leiab, et nimetatud otsusega määrati jagatava vanemahüvitise päevade arvuks 414) ja SKA kohustamiseks teha uus otsus, millega määratakse kaebajale jagatud vanemahüvitis 515 päeva; 4) vaide tagastamise õigusvastasuse tuvastamise nõue.
2. Praeguse asja keskseks vaidlusküsimuseks on see, kas SKA on õiguspäraselt määranud 15.08.2024 otsustega ja 05.03.2024 otsusega kaebaja vanemahüvitise päevade arvuks 414 mitte
3. Hinnata tuleb, kas SKA järeldas põhjendatult, et kuna laps on sündinud välisriigis, perioodil XX XX XXXX-XX XX XXXX ei olnud laps Eestis ega rahvastikuregistris registreeritud, siis nimetatud perioodi eest ei olnud kaebajal õigust saada perehüvitisi.
4. Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54). 15.08.2024 otsuste ja 05.03.2024 otsuse sisu
5. Kohus mõistab SKA 15.08.2024 otsust nr P7-2024-241305-1 jätkuvalt (dtl 83 jj, 105) esitatud materjalide (digitaalse kohtutoimiku (dtl) 14, 96-97) põhjal nii, et 05.03.2024 otsuse kehtetuks tunnistamise põhjuseks oli haldusakti põhjendamispuudus, kuna haldusaktis ei kajastunud vanemahüvitise päevade arv, mis oli olemas vanemahüvitise kaardil. See tähendab, et 15.08.2024 otsusega ei muudetud vanemahüvitise päevade arvu 515-lt 414-le, vaid lisati 5

§ 4

lõiked 1 ja 2, § 33 lõige 1, HMS § 35 lõike 1 punkt 2, § 64 lõige 2, § 66 lõige 1 ja §

2. 15.08.2024 otsuse nr P7-2024-241305-3 õiguslike alustena on märgitud

§ 33

lõiked 1,3 ja 5, § 34 lõige 5, § 35 lõige 4, § 37 lõiked 1-4, § 44 lõige 1, § 39 lõike 3 punkt 2, § 39 lõiked 5 ja 5¹ ja lg 7, § 40 lõige 1, § 42 lõige 1, SÜS § 3 lõige 1 ja § 16 lõige

2. Sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused on Eestis elaval Eesti kodanikul, pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel ning tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel (SÜS § 3 lg 1). Õigus hüvitisele tekib seaduses sätestatud hüvitise andmise faktiliseks aluseks oleva sündmuse toimumisest, asjaolu saabumisest või muu tingimuse täitmisest arvates (SÜS § 16 lg 1). Seaduses sätestatud juhul tekib õigus hüvitisele taotluse esitamisest või seaduses sätestatud ooteaja möödumisest arvates (SÜS § 16 lg 2).
3. Hüvitise taotlemisel ja saamisel on isik kohustatud: 1) esitama hüvitise andjale kõik teadaolevad tõesed ja täielikud andmed, dokumendid ja muud tõendid, mis on vajalikud hüvitise saamise õiguse või muu hüvitise andmiseks olulise asjaolu väljaselgitamiseks, sealhulgas seaduses sätestatud juhul andmed kolmandate isikute kohta; 2) teavitama hüvitise andjat viivitamata hüvitise saamise õigust ja hüvitise andmist mõjutavatest asjaoludest ja asjaolude muutumisest; 3) osalema aktiivselt talle hüvitise andmises, sealhulgas täitma hüvitise andmisega seotud kõrvaltingimusi, seaduses sätestatud juhul ja tingimustel läbima hüvitise andja nõudel uuringu, arstliku läbivaatuse või ekspertiisi (SÜS § 21 lg 1).
4. Perehüvitisi määratakse ja makstakse perehüvitisi perehüvitiste seaduses sätestatud tingimustel sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud isikule (

§ 4lg 1).

Perehüvitise saamise õigus on

§ 4

lõikes 1 nimetatud isiku Eestis elaval pereliikmel ja välismaal õppimise tõttu perest eemal viibival lapsel (

§ 4lg 2).

Eesti alalisel elanikul, kelle elukoht on mitmes riigis, on õigus perehüvitistele, kui ta on resident tulumaksuseaduse § 6 lõike 1 tähenduses (

§ 4lg 3).

Perehüvitise saamise õigust ei ole Eesti elanikul, kes saab mõne teise riigi samaliigilist hüvitist (

§ 4lg 4).

42. Vanemahüvitise saamise õigus on last Eestis kasvataval vanemal, vanema abikaasal, registreeritud elukaaslasel, lapsendajal, eestkostjal või hoolduspere vanemal, arvestades

§s 4 sätestatud tingimusi (

§ 33lg 1).

43. Vanemahüvitise liigid on ema vanemahüvitis, isa vanemahüvitis, jagatav vanemahüvitis ja lapsendaja vanemahüvitis (

§ 34lg 1).

44. Vanemahüvitist on õigus saada õiguse tekkimise päevast alates lapse kolmeaastaseks saamiseni lapse kohta kuni 605 kalendripäeva, mis sisaldab ema vanemahüvitise, isa vanemahüvitise ja jagatava vanemahüvitise kalendripäevi (

§ 34lg 2). 6

§ 8lg 3).

RRS § 68 alusel on rahvastikuregistri subjektiks olev isik kohustatud tagama rahvastikuregistris enda ja oma alaealiste laste ning eestkostetavate elukoha aadressi olemasolu ja õigsuse RRS-s sätestatu kohaselt. Isik esitab rahvastikuregistrisse kandmiseks selle elukoha aadressi, kus ta alaliselt või peamiselt elab (RRS § 65 lg 1). Kui isik kasutab alaliselt või peamiselt elamiseks mitut elukohta, esitab ta rahvastikuregistrisse kandmiseks kõigi nende aadressid, valides neist ühe õigusliku tähendusega elukoha aadressiks (edaspidi elukoha aadress) (RRS § 65 lg 2 lause 1). Välisriiki, välja arvatud RRS § 71 lg-s 4 nimetatud välisriiki, elama asumisel teatab isik ühe kuu jooksul viimase Eesti elukoha järgsele kohaliku omavalitsuse üksusele või Eesti välisesindusele RRS § 21 lg 1 p-s 6 sätestatud andmed oma välisriigi elukoha kohta (RRS § 69 lg 4). 47. Isa vanemahüvitise saamise õigus tekib 30 päeva enne lapse eeldatavat sünnikuupäeva (

§ 36lg 2).

Jagatava vanemahüvitise saamise õigus on emal pärast ema vanemahüvitise saamise õiguse lõppemist ja isal pärast isa vanemahüvitise saamise õiguse lõppemist (

§ 37lg 3).

Lapsendajal, eestkostjal või hoolduspere vanemal on õigus vanemahüvitisele alates lapse sünnist 545 päeva (

§ 37lg 4).

Vanemahüvitise saamise õigus

1. Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes: laps on sündinud välisriigis, perioodil XX XX XXXX-XX XX XXXX ei olnud laps Eestis, laps kanti rahvastikuregistrisse XX XX XXXX. Poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et lapse mõlema vanema elukoht on rahvastikuregistri andmetel Eestis ja töötamise registri andmetel töötavad mõlemad vanemad Eestis ja seda nii enne lapse sündi kui ka pärast lapse sündi (dtll 110-111,130-131).
2. SKA on 15.08.2024 otsuses (dtl 14) selgitanud, et kuna laps on sündinud välisriigis, perioodil XX XX XXXX-XX XX XXXX ei olnud laps Eestis, seega sellel perioodil ei olnud õigust saada perehüvitisi. Õigus perehüvitistele Eestis tekib, kui laps on rahvastikuregistris registreeritud. 50.

§ 33

lõike 1 kohaselt on vanemahüvitise saamise õigus last Eestis kasvataval vanemal, arvestades

§-s 4 sätestatud tingimusi. 51. Kohus nõustub SKA-ga selles, et perehüvitiste saamise eelduseks on ka Eestis elamine.

eelnõu seletuskirjas on märgitud, et Eestis on residentsuspõhine perehüvitiste skeem, mis tähendab, et perehüvitisi on õigustatud saama

põhimõtteid arvestades Eestis elavad perekonnad (perehüvitiste seadus (217 SE), seletuskiri, lk 9). Kohtupraktikas on seejuures selgitatud, et toetuse saamiseks ei piisa sellest, kui isiku üks elukohtadest on Eesti Vabariigis.

§ 4

lg-st 3 tulenevalt on õigus perehüvitistele Eesti alalisel elanikul, kelle elukoht on mitmes riigis, kui ta on Eesti resident TuMS § 6 lg 1 tähenduses. Säte ei näe ette, et perehüvitise saamiseks on piisav üksnes residendiks olemine TuMS § 6 lg 1 mõttes ja taotleja ning lapse elukoha registreerimine rahvastikuregistris. Oluline on faktiline Eestis elamine (TlnRnKo 28.10.2020 nr 3-19-1451/10, p 21). 7

§ 33

lõiget 1, SÜS § 3 lõiget 1 ja § 16 lõiget 2 perehüvitise õigust siduda formaalselt lapse rahvastikuregistri kande puudumisega tema ajutise välisriigis viibimise perioodil.

§ 33

lõikes 1 toodud tingimus „Eestis last kasvataval“ tuleb tõlgendada koostoimes SÜS § 3 lõikes 1 toodud tingimusega „Eestis elaval kodanikul“. Eelnevast johtub, et lapse ajutine eemalviibimine Eestist ei välista õigust perehüvitisele. 54. Kohus leiab, et

§ 8

lõiget 3 ei saa tõlgendada kitsalt viisil, kus SKA-l on õigus kõrvale jätta üksnes rahvastikuregistri kanne seoses pere tegeliku Eestist väljaspool elamisega, kuid ei ole õigust arvestada asjaoluga, et lapse vanemad elavad püsivalt Eestis ja lähtuvalt sellele on nende lapsel ka õigus perehüvitisele isegi juhul kui rahvastikuregistri kande tegemine ajutiselt välismaal viibimise tõttu viibib. Sätte sõnastus „/…/ lisaks rahvastikuregistri seaduses sätestatud andmetele õigus lähtuda ka teistest andmetest, mille alusel otsustatakse perehüvitise maksmine, peatamine või lõpetamine“ ei piira samuti SKA õigust tegeliku olukorra tuvastamisele üksnes isiku kahjuks, vaid vastupidi. Kohtu hinnangul on sätte eesmärgiks anda SKA-le võimalus lähtuda tegelikest asjaoludest sõltumata registrikandest.

1. SKA on vastuses kaebusele (dtl 94) märkinud, et „Hüvitisi ei maksta perioodi eest, mil perehüvitiste saamise tingimused ei ole täidetud. Perehüvitisi ei maksta isikutele ja isikute eest, kes ei ole kantud Eesti rahvastikuregistrisse või kellel puudub rahvastikuregistri andmetel Eestis elukoht. Kaebaja puhul ei ole tegemist analoogse olukorraga, kus vanemad koos lastega on välisreisil, sest üksnes välisreisil viibimiseks ei muudeta oma elukoha andmeid rahvastikuregistris, st et ka välisreisil olles jääb vanemate ja laste elukoht tavapäraselt rahvastikuregistris Eestisse.“ Olukorras, kus SKA ei ole tuginenud sellele, et lapse vanemad ei ela Eestis, vaid on kinnitanud vastupidist, on viidatud SKA seisukoht vastuoluline ülejäänud kaebuse vastuse tekstiga.
2. Kohus märgib, et SKA on oma seisukoha kujundanud ekslikult üksnes rahvastikuregistri kande alusel jättes kõrvale kõik muud asjaga seotud tehiolud. Praegusel juhul puudub vaidlus, et lapsevanemate elukoht ongi läbivalt olnud Eestis, sh rahvastikuregistri andmetel. SKA on ka nõustunud, et lapse vanemad on järjepidevalt elanud ja töötanud Eestis. Ka lapse rahvastikuregistrikannet ei ole muudetud, vaid see on tehtud peale lapse sündi Eestisse naasmisel. Sealjuures on eluliselt usutavad kaebaja selgitused ühes tõenditega seoses välisriigis väljastatud sünnitunnistuse ja Eestisse naasmisega (dtl 112, 119-123). Vastustaja ei ole eeltoodud asjaolusid kordagi kahtluse alla seadnud. Niisiis saab jaatada lapse ajutist mitte püsivat välismaal viibimist. Eelnevast tulenevalt on asjakohatud ka vastustaja poolt 04.11.2024 vastuses toodud viited perehüvitiste seaduse seletuskirjale (dtl 130). Seletuskirjas viidatud probleemikirjeldus ei ole sarnane käesoleva asja tehioludega – SKA ei ole praegusel juhul tuginenud sellele, et pere faktiliselt Eestis ei ela.
3. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et SKA ei saanud otsuse tegemisel tugineda sellele, et kuna laps on sündinud välisriigis, perioodil XX XX XXXX – XX XX XXXX ei olnud laps Eestis, siis sellel perioodil ei olnud õigust saada perehüvitisi ning õigus perehüvitistele Eestis tekib, kui laps on rahvastikuregistris registreeritud. Kohus leiab, et kuna puudub vaidlus, et lapse vanemad olid ja on kogu kirjeldatud perioodi Eestis elavad isikud ning jaatada saab lapse ajutist välismaal viibimist, on kaebajal

§ 33lõike 1, SÜS § 3 lõike 1 ja SÜS § 16 lõike 2 alusel õigus perehüvitisele. Jagatava vanemahüvitise saamise õigus 8

§ 46lg 1).

Seega tuleb tuvastada, milline on käesoleval juhul kaebaja vanemahüvitise tekkimise päev. 60. Jagatava vanemahüvitise saamise õigus on lapse vanemal. Vanema abikaasal või registreeritud elukaaslasel on õigus jagatavale vanemahüvitisele, kui lapse sünniaktis või rahvastikuregistrisse kantud perekonnaseisuandmetes puuduvad andmed isa või teise vanema kohta või kui lapse üks vanem on surnud, ei täida perekonnaseadusest tulenevat kohustust last kasvatada ja tema eest hoolitseda või kui lapse vanem esitab SKA-le kirjaliku teate vanemahüvitise saamise õiguse kasutamisest loobumise kohta. Jagatavat vanemahüvitist on õigus saada 475 kalendripäeva, arvestades

-s sätestatud erisusi. Isikul, kellel ei ole õigust ema vanemahüvitisele enne lapse sündi, on õigus saada jagatavat vanemahüvitist 515 kalendripäeva (

§ 37lõiked 1 ja 2).

Jagatava vanemahüvitise saamise õigus on emal pärast ema vanemahüvitise saamise õiguse lõppemist ja isal pärast isa vanemahüvitise saamise õiguse lõppemist (

§ 37lg 3).

Isa vanemahüvitise saamise õigus tekib 30 päeva enne lapse eeldatavat sünnikuupäeva (

§ 36lg 2).

Vastustaja määras kaebajale isa vanemahüvitise alates 19.02.2024 kuni 19.03.2024 (dtl 116). Seega tekkis isal jagatava vanemahüvitise saamise õigus alates 20.03.

2. Kohus nõustub SKA-ga selles, et vanemahüvitise päevade arvestamise perioodi algus on seotud lapse sünniga. Nii on ema vanemahüvitisele õigus emal kas enne lapse sündi sõltuvalt lapse eeldatavast sünnikuupäevast või alates lapse sünnist (

§ 35lg-d 2 ja 6).

Isa vanemahüvitise saamise õigus tekib 30 päeva enne lapse eeldatavat sünnikuupäeva (

§ 36lg 2).

Jagatava vanemahüvitise saamise õigus on emal pärast ema vanemahüvitise saamise õiguse lõppemist ja isal pärast isa vanemahüvitise saamise õiguse lõppemist (

§ 37lg 3).

SKA märgib kohaselt, et hüvitise saamise õigus ja hüvitise saamise periood ei ole identsed mõisted. 62. Tuginedes

§ 34

lõikele 2, § 37 lõigetele 1 ja 2 on kaebajal oli õigus saada jagatavat vanemahüvitist 515 kalendripäeva alates õiguse tekkimisest (isa vanemahüvitise lõppemisest) ning vastav õigus on kuni lapse 3 aastaseks saamiseni, kuid vanemahüvitise perioodi algus on siiski seotud lapse sünniga. Kohus selgitas eelnevalt (käesoleva otsuse punktid 48-57), miks vastustajal ei ole õigust tugineda sellele, et perioodil XX XX XXXX (lapse sünnist) kuni registrikande tegemiseni XX XX XXXX (s.o 101 päeva) ei olnud kaebajal õigust perehüvitistele ja seega ka õigust hüvitisele 101 päeva ulatuses vähendada. Seega kujuneb kaebaja jagatava vanemahüvitise päevade arvuks 515 (

§ 37lg 2).

1. Eelnevast tulenevalt kuuluvad tühistamisele SKA 15.08.2024 otsused. Rahuldamisele kuulub ka kaebaja alternatiivnõue – tühistamisele kuulub ka SKA 05.03.2024 otsus, sest kohus leidis, et nimetatud otsusega määrati kaebajale samuti vanemahüvitist 414 päeva. Vaide tagastamise õigusvastasuse tuvastamise nõue
2. Kohus märkis 29.08.2024 määruses, et kahtleb, kas kaebajal on vaide tagastamise õigusvastasuse tuvastamise nõude osas praegusel juhul kaebeõigus (HKMS § 45 lõiked 2 ja 3). Kohus otsustas võtta vaide tagastamise õigusvastasuse tuvastamise nõude menetlusse, lähtuvalt menetlusliku ja õigusliku olukorra keerukusest seoses SKA läbiviidud haldusmenetlusega.
3. Selles küsimuses tuleb hinnata, kas vaide tagastamine sai iseseisvalt rikkuda kaebaja õigusi (HKMS § 45 lõiked 2 ja 3).
4. SKA tagastas vaide 15.08.2024 toiminguga HMS § 79 lõike 1 punkti 1 alusel – isikul puudus õigus vaie esitada. Vaidemenetluse algatamise õigust reguleerib HMS § 71 lõige
5. Vaideõigus on isikul, kes leiab, et haldusaktiga või haldusmenetluse käigus on rikutud tema 9