Obsah (8)

§ 143§ 123§ 116§ 120§ 118§ 145§ 119§ 137

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Gea Lepik ja Kaija Piirmets Määruse tegemise aeg ja koht 27.12.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-24-2623 Kohtuasi X

§ 143

lg 1 järgi õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ning mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Suhtlusõiguse esmaseks eesmärgiks on tagada vanema ja lapse isiklike suhete tekkimine ja jätkumine, kui üks vanem ei ela lapsega koos. Vanemate lahuselu korral peavad vanemad

§ 143

lg 2 1 järgi leppima kokku lahuselava vanema ja lapse suhtlemises ning kui nad seda ei suuda, määrab vanemate vaidluse korral kohus lapse ja lahus elava vanema suhtlemise korra. Vanema ja lapse suhtlemise korda määrates peab kohus

§ 123

lg 1 järgi lähtuma esmajoones lapse huvidest, kuid arvestama seejuures ka nii vanemate hooldusõigust, vanemate õigust ja huvi lapsega suhelda kui ka lapse õigust ja huvi vanematega suhelda, samuti iga üksikjuhtumi asjaolusid, ja tegema kõike seda arvesse võttes lapse huvidest juhinduva lahendi. Sobiv suhtluskord tuleb määrata üksikjuhtumi asjaoludest lähtudes, arvestades lapse väljakujunenud elurütmi, arengut ja vanust. Kohtu ülesandeks on vanema ja lapse suhtlemise korda reguleerides lõpetada vanemate vaidlused lapsega suhtlemise korra, sh suhtlemise aegade üle, ning seetõttu peab vanema ja lapse suhtlemist reguleeriv kohtulahend olema suhtlemise aegade osas täpne. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg-st 5 tulenevalt seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, mis tähendab mh seda, et kaaluda tuleb kõiki võimalikke suhtluskorra alternatiive, mis tagaksid laste ja vanemate piisava suhtlemise (vt RKTKm 09.11.2011, 3-2-1-83-11, p-d 21 ja 22; RKTKm 07.12.2018, 2-17-3347, p 22; RKTKm 15.02.2023, 2-21-5895, p-d 15 ja 16, RKTKo 21.03.2007, 3-2-1-13-07, p 33). Eelneva kohaselt määrab kohus vanemate ja lapse suhtlemise korra lapse huvidest lähtudes, kaaludes kõiki asjas esitatud asjaolusid, ning kõrgema astme kohus sekkub alama astme kohtu kaalutlusotsusesse üksnes juhul, kui alama astme kohus on eksinud asjaolude kaalumisel, kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. 18.

1. Määruskaebuse kohaselt on ema peamine etteheide, et maakohus ei ole suhtluskorra määramisel võtnud piisavalt arvesse keskmise lapse tervisega seonduvat. Ema on välja toonud, et keskmine laps vajab ravitulemuste huvides stabiilsust ja võimalikult viirusevaba keskkonda, mis eeldab tema paremat eraldamist ning mida suudab talle pakkuda ema. Ema leiab, et ka noorem laps peaks olema peamiselt temaga, sest ema ei vii teda erinevalt isast keskmise lapse tervise huvides lasteaeda ning emaga rohkema aja koosveetmine aitaks nooremal lapsel ületada psüühilise trauma, mille ta sai
2. a alguses ema sagedase ja pikaaegse lastehaiglas viibimise tõttu keskmise lapsega. Kolleegium saab aru, et keskmise lapse tervis on hetkeolukorras pere prioriteet, ning mõistab ema muret keskmise lapse tervise pärast. Samas ei ole ringkonnakohtul alust arvata, et isa juures viibides ei oleks lapse tervis hoitud. Toimiku materjalidest nähtuvalt on mõlemad vanemad taganud keskmisele lapsele lapse nende juures viibides vajaliku ravi ning selle üle ei ole vaidlust. Samuti nähtub toimiku materjalidest, et mõlemad vanemad suudavad tagada 13 2-24-2623 keskmisele lapsele tervist toetava keskkonna ning on võtnud kasutusele selleks vajalikud meetmed, arvestades ka raviarstide soovitusi ja ettekirjutusi. Seejuures ei ole ka keskmise lapse raviarst leidnud, et tulenevalt lapsel diagnoositud haigusest, peaks laps olema isoleeritud keskkonnas, sh ei võiks kokku puutuda oma lähedaste inimestega. Lastehaiglalt kohtunõudele saadud vastuse (dtl 333) kohaselt on laps ravi ajal vastuvõtlik infektsioonidele, mistõttu on vaja vältida kontakti haigete inimestega ning rahvarohkeid kohti (nt ühistransport, kaubanduskeskused jms). Ema on välja toonud, et keskmise lapse ravi on lükkunud pooleteise aasta jooksul viiruste tõttu viiel korral edasi ning iga ravi edasilükkumine annab leukeemiale eluvõimalust ja kahandab tervenemise võimalust. Samas ei saa pelgalt ravi edasilükkumistest järeldada, et isa ei ole taganud keskmisele lapsele sobivat keskkonda. Vanemate vaheliste vestluste väljavõtetest on näha, et keskmine laps võib olla haigestunud nii ema kui ka isaga olles. Nii kaua, kui vanematel endil on kontakte teiste inimestega ning keskmine laps puutub nii nende juures olles kui ka nendega erinevaid tegevusi tehes kokku teiste inimestega, ei ole võimalik viirusi täielikult vältida, kuid kummaltki vanemalt ei saa ka oodata, et ta eralduks keskmise lapse või lastega täielikult ülejäänud ühiskonnast. Ema üheks peamiseks mureks on see, et isa juures olles käib noorem laps lasteaias, kus levivad sageli erinevad viirused, ning noorem laps puutub siis kokku keskmise lapsega, kes võib omakorda viirusega nakatuda. Isa esile toodu põhjal käis noorem laps
3. a esimeses pooles lasteaias vähe, 0–10 päeva kuus, ning isa on avaldanud valmisolekut ta lasteaiast ära võtta, kui raviarst peaks seda soovitama. Isa on täiendavas vastuses määruskaebusele toonud välja, et suhtles raviarstiga, kelle sõnul on noorema lapse lasteaed loomulikult haigustega seotud risk, kuid ta võib lasteaias käia minimaalsel määral ajal, mil ei ole viiruseperiood, ning teda ei pea lasteaiast täielikult isoleerima. Isa on kinnitanud, et kavatseb raviarsti sõnade järgi toimida. Kolleegiumil ei ole põhjust selles kahelda, kuid kolleegium paneb isale südamele, et keskmise lapse säilitusravi lõpuni jäänud ajal on mõistlik noorem laps käimasolevat ja eeldatavasti talve lõpuni kestvat viiruste perioodi arvestades reeglina koju jätta. Emal on mure ka isa perre lisandunud uue lapse pärast, kuid raviarst on isale öelnud, et ei näe uues lapses ohtu, kuid pärast elusvaktsiinide saamist tuleb teda keskmisest lapsest vajaliku aja eemal hoida. Isa on lubanud järgida ka seda soovitust. Toimiku materjalidest ei nähtu, et isa oleks avaldanud seisukohta, et keskmist last peaks viirustest eemal hoidma ainult raviperioodi haiglapäevadel, vaid selles osas paistab olevat tekkinud emal ekslik arusaam. Isa on vastuses määruskaebusele ka kinnitanud, et sellisel seisukohal ta kindlasti ei ole. Arvestades seda, et mõlemad vanemad soovivad ja saavad tagada keskmisele lapsele tervist toetava keskkonna ajal, mil lapsed viibivad vanema juures, ei ole ringkonnakohtu hinnangul üksnes keskmise lapse tervise tõttu alust vähendada isa ja kahe noorema lapse koosviibimise aega. 18.
4. Isa ja laste koosviibimise aega määrates tuleb muu hulgas arvestada ka laste eakohast soovi – keskmise lapse sooviks on isaga rohkem suhelda ja noorema lapse sooviks on senise vanematega võrdsel suhtlemisel põhineva suhtlemise jätkumine. Mõlemal lapsel on tugev kiindumus- ja usaldussuhe mõlema vanemaga ning võrdne suhtlus aitab seda hoida ja arendada. Ühtlasi on oluline toetada seda, et nooremad lapsed saaksid veeta pikemaid perioode ka vanema vennaga, hoidmaks ja tugevdamaks seeläbi vendade omavahelist sidet. Arvestada tuleb sedagi, et maakohtu määratud suhtluskord on noorematele lastele selge ja ettenähtav. Ema on määruskaebuses ka ise esile toonud, et tal ei ole põhimõttelist vastuseisu nooremate laste võrdsele suhtlusele mõlema vanemaga, ning on takistusena näinud üksnes keskmise lapse tervisega seonduvat. Keskmise lapse säilitusravi saab aga teadaolevalt peagi 14 2-24-2623 (2025 veebruaris või märtsis) läbi ning selle järel peaksid keskmise lapse tervisest lähtuvad piirangud oluliselt leevenema. 18.
5. Ema määruskaebuses pakutud suhtluskord ei ole kolleegiumi hinnangul laste parimaid huve arvestav, kuivõrd isa saaks selle alusel lastega olla senisest oluliselt harvem (üle nädala nädalavahetuseti) ning see võiks pikas perspektiivis isa suhet nooremate lastega kahjustada, samuti oleksid kõik vennad reeglina (v.a suvevaheaja neljal nädalal, jõuluvaheajal ja tähtpäevadel) koos vaid üle nädala nädalavahetuseti ja vaid ema juures, sest vanem laps on suhtluskorra järgi emaga kõik nädalavahetused ning nooremad lapsed isaga üle nädala nädalavahetused. Laste huvides on aga võimalikult palju koos kasvada ja areneda. Lisaks, kuigi suhtluskorra lahendusena võib välja kujuneda, et lapsed elavad peamiselt ühe vanemaga, on laste esindaja õigesti märkinud, et kohus ei saa suhtluskorra raames määrata laste elukohta ning see on hooldusõiguse osaks oleva viibimiskoha küsimus. Kohtu ette ei ole toodud ning kolleegiumi hinnangul ei ole muid suhtluskorra alternatiive, mis vastaksid maakohtu määratust rohkem laste huvidele. 18.
6. Maakohtu määruse muutmiseks ei anna alust ka noorema lapse väidetav psüühiline trauma. Noorem laps, kes oli keskmise lapse leukeemia diagnoosi saamisel 3,5-aastane, pidi mõnda aega ema keskmise lapsega haiglas viibimise tõttu emast pikki perioode eemal olema. Kuna olukord tekkis sisuliselt üleöö, oli see kindlasti nooremale lapsele harjumatu ja tal oli raske sellega toime tulla, kuid toimiku materjalidest ei nähtu, et ta oleks saanud sellest psüühilise trauma ning peaks selle ületamiseks peamiselt emaga olema. Saue Vallavalitsus suunas noorema ja vanema lapse ligi pool kuud pärast keskmise lapse diagnoosi saamist vanemate lahkumineku ja keskmise lapse haigusest tingitud olukorraga toimetuleku toetamiseks ka saviteraapiasse, kus nad käisid kokku kümnel korral. Teraapiat läbi viinud terapeut leidis vanematele antud tagasisides (dtl-d 321–323), et raskel olukorral oli kindlasti lastele oma mõju, kuid noorem laps oli üldiselt rõõmsameelne ja tal oli olukorraga lihtsam kohaneda. Kohtumenetluse raames kohtus ja vestles noorema lapsega Saue Vallavalitsuse lastekaitsespetsialist ning maakohus kuulas ta vahetult ära, kuid ka neile ei jäänud muljet, et noorem laps oleks saanud psüühilise trauma. Seejuures on noorem laps ise avaldanud, et soovib mõlema vanemaga võimalikult palju koos olla, ning on olnud rahul elukorraldusega, mille järgi ta on vaheldumisi nädal ema ja nädal isaga. 18.
7. Eeltoodut arvestades vastab maakohtu määratud suhtluskord kahe noorema lapse huvidele ning määruskaebuse väited ei anna alust seda muuta. 18.
8. Vastuseks isa 04.11.2024 ja 16.12.2024 teadetele maakohtu määratud suhtluskorra väidetavate rikkumiste kohta ema poolt märgib kolleegium, et esimesest teatest on võimalik aru saada, et ema on soovinud jõuda isaga noorema lapsega suhtlemise ajas ühel korral teistsugusele kokkuleppele, mis ei ole iseenesest välistatud. Vanemad peaksid lastega suhtlemisel alati esile seadma laste huvid ja olema vajadusel paindlikud, sh tegema järeleandmisi ja suhtluskorda erakorraliselt muutma, kui laste huvid seda tingivad. Küll aga saab suhtluskorrast kõrvale kaldumine toimuda siiski vaid vanemate kokkuleppel, milleni vanemad antud juhul ei jõudnud. Isa teisest teatest nähtub ühekordne arusaamatus isadepäeval isa ja laste kohtumise osas. Kolleegiumi hinnangul ei tingi isa esile toodud juhtumid vajadust rakendada esialgse õiguskaitse korras meetmeid suhtluskorra täitmise tagamiseks. Küll aga on vanematel mõistlik jätkata maakohtu määratud suhtluskorra täitmist ning hoida sellega ära tulevikus võimalike täitemeetmete rakendamine.
9. Kolleegiumi arvates asus maakohus kõiki asjaolusid arvestades põhjendatult seisukohale, et vanemate ühises hooldusõiguses ei ole alust muudatusi teha. Seejuures ei ole maakohus 15 2-24-2623 avalduse lahendamisel rikkunud materiaal- ja menetlusõiguse norme ega väljunud kaalumispiiridest. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid. 19.
10. Kolleegium selgitab, et vanematel on

§ 116lg 1 kohaselt laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused.

Vanema ja lapse õigustest olulisima osa moodustab hooldusõigus, mis tähendab

§ 116

lg 2 mõttes seda, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest, sh hoolitseda lapse isikliku heaolu (isikuhooldus) ja lapse vara (varahooldus) eest ning otsustada lapsega seotud olulisi asju (otsustusõigus), samuti on hooldusõiguslik vanem

§ 120lg 1 järgi üldjuhul lapse seaduslik esindaja (esindusõigus).

Ühise hooldusõiguse korral teostavad vanemad

§ 118

lg 1 järgi ühist hooldusõigust ja täidavad hoolsuskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Ka juhul, kui vanemad elavad lahus, peavad nad ühise hooldusõiguse korral otsustama lapsega seotud olulisi asju ühiselt, samas kui

§ 145

lg 2 järgi otsustab vanemate lahuselu korral lapse igapäevaelu (tavahooldamise) asju see vanem, kelle juures laps parasjagu viibib. Igal üksikjuhtumil tuleb eraldi hinnata, millised on konkreetse lapsega seotud olulised ja millised igapäevaelu küsimused. Vanemate võrdsuse põhimõttest on põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist. Vanemate vaidluse korral on võimalik teha muudatusi ühises hooldusõiguses otsustusõiguse üleandmise (

§ 119

) või ühise hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise (

§ 137

) kaudu (RKTKm 12.02.2016, 3-2-1-159-15, p 24; RKTKm 05.01.2022, 2-21-233, p-d 13 ja 14). Kui kohtule esitatakse

§-de 119 või 137 alusel avaldus, sest vanematel on ühise hooldusõiguse teostamisel erimeelsused, peab kohus kõigepealt välja selgitama, milles vanemate erimeelsused seisnevad. Seejärel hindab kohus hagita menetluse põhimõtteid arvestades, milline lähenemine on lapse huvidest lähtuvalt põhjendatud (

§ 123, Ts

MS § 477 lg 5).

§ 119

kohaldamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava ühekordse olulise küsimuse üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses lõpetada. Ühise hooldusõiguse osaline või täielik lõpetamine

§ 137

alusel on suunatud hooldusõiguses ulatuslikumate muudatuste tegemisele, mille tulemusel saab vanem õiguse otsustada iseseisvalt kõigi tulevikus tekkivate küsimuste üle valdkonnas, milles on talle ainuhooldusõigus antud. Vanemate ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes võib piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada tuleb võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus. Kui lapsel on mõlema vanemaga lähedane ja usalduslik suhe ja mõlemad vanemad suudavad ja tahavad lapse eest hoolitseda, ei ole põhjendatud piirata vanemate õigusi suuremas ulatuses, kui see on tegelikult hädavajalik. Sellises olukorras tuleb eelistada hooldusõiguse või otsustusõiguse reguleerimist kohtus selliselt, et see tagaks võimalikult suures ulatuses lapsele võimaluse saada isiklikku hoolitsust võrdselt mõlemalt vanemalt, toetades ja säilitades seeläbi ka vanemate lahuselu korral lapse suhet mõlema vanemaga (RKTKm 19.02.2020, 2-18-15686, p 18; RKTKm 19.05.2021, 2-20-1708, p 19; RKTKm 05.01.2022, 2-21-233, p 15). Vanemate hooldusõiguse muudatuste üle otsustades teeb kohus

§ 123

ning § 137 lg 2 p 2 ja lg 3 järgi esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi, sh vanemate vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumust lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Seega on ühise hooldusõiguse lõpetamise üle otsustamine kohtu kaalutlusotsus ning kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda üksnes juhul, kui alama astme 16 2-24-2623 kohus on väljunud kaalumispiiridest, kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. 19.

1. Siinsel juhul ei ole maakohus kaalumispiire ületanud, kui jättis vanemate ühise hooldusõiguse keskmise lapse terviseküsimustes ning kahe noorema lapse haridusküsimustes lõpetamata ja emale selles osas ainuhooldusõiguse või ainuotsustusõiguse üle andmata. Ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et vanemad ei suuda ühiselt otsustada keskmise lapse terviseküsimusi. Asjas ei ole esile toodud, et vanemate erimeelsuste tõttu oleks olnud keskmise lapse raviotsuste tegemise takistatud või raskendatud. Ema mure seondub pigem sellega, et keskmisele lapsele oleks ravi ajal tagatud ohutu keskkond, et tema ravi oleks võimalikult efektiivne. Seega ei ole vanematel keskmise lapse raviga seoses selliseid erimeelsusi, mis takistaksid vanematel lapse heaolu silmas pidades ühiselt lapse tervist puudutavaid küsimusi otsustada. Samuti ei ole vanematel selliseid erimeelsusi kahe noorema lapse haridust puudutavates küsimustes, mis tingiks ühise hooldusõiguse selles osas lõpetamise. Vanemad olid küll eri meelt selles, millises koolis peaks keskmine laps alustama kooliteed. See vanemate erimeelsus sai aga määruskaebemenetluse ajal esialgse õiguskaitse korras lahendatud ning lapse koolivalik on tänaseks tehtud. Seega saaks ühise hooldusõiguse lõpetamine selles osas puudutada täna peamiselt keskmise lapse kooli vahetamise üle otsustamist. Olukorras, kus keskmine laps elab nädala kaupa vahelduvalt kummagi vanema juures, ei oleks lapse kooli vahetamise vms haridust puudutavate küsimuste otsustamisel ühelt vanemalt kaasarääkimise õiguse äravõtmine kooskõlas lapse huvidega. Sama käib ka noorema lapse kohta. Ühtlasi ei ole asjas esile toodud selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et vanematel on erimeelsused noorema lapse lasteaiavaliku vms osas. Seejuures on ema avaldanud, et ta ei soovi vahetada noorema lapse lasteaeda. Ema soov on üksnes see, et noorem laps ei käiks lasteaias keskmise lapse terviseseisundi tõttu. Ülaltoodu kohaselt saab aga keskmise lapse praegune aktiivne raviperiood peagi läbi. Seetõttu ei oleks ainuüksi keskmise lapse terviseseisundi tõttu põhjust lõpetada noorema lapse haridusküsimuste osas vanemate ühist hooldusõigust. Lisaks ei pruugi ema soov võtta noorem laps lasteaiast ära, olla kooskõlas noorema lapse huvidega. Nooremal lapsel on huvi suhelda teiste eakaaslastega ja arendada seeläbi oma sotsiaalseid oskusi ning neid huve ei saa tahaplaanile jätta.
2. Ülaltoodud põhjendustel jätab kolleegium määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
3. Kuigi määruskaebus jääb rahuldamata, on arvestades vaidluse olemust ja asjaolusid õiglane jätta määruskaebuse menetlemise kulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel menetlusosaliste enda kanda, v.a lapse esindaja kulud, mis jäävad TsMS § 172 lg 3 teise lause alusel riigi kanda.
4. Hagita menetluses maakohtu menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale võib TsMS § 696 lg 3 järgi esitada määruskaebuse isik, kelle õigust on määrusega kitsendatud. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1 järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) 17