KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Üllar Roostoja Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 22. november 2024 Tsiviilasja number 2-

) § 97 p 3 järgi on ülalpidamist õigustatud saama abivajav alaneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. Ülalpidamise ulatuse kindlaksmääramisel arvestatakse nii ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadusi ja tavalist elulaadi kui ka ülalpidamist andma kohustatud isiku varalist seisundit (

§ 99ja § 102 lg 1).

Hageja ei ole olnud täielikult töövõimetu, vaid osaliselt. Kontoväljavõtetest on näha, et lisaks laekunud töövõimetuspensionile on hagejale teinud ülekandeid C.C. ja veel mitu eraisikut, muu hulgas selgitustega, mis viitavad teenuse osutamisele, samuti on kontole tehtud sularaha sissemakseid. 2 Sundosa saamise otsustamisel tuleb hageja abivajadust hinnata eelkõige

1. a-l, mil pärandaja suri. Sel aastal on hageja saanud töövõimetuspensioni 267,35‒288,55 eurot kuus, on olnud laekumisi eraisikutelt, sh luku ja uksepolsterdamise eest (01.02.2022, 09.07.2022), on tehtud mõned sularaha sissemaksed. Hageja teisel kontol on ainult ülekanded hageja enda kontode vahel. Küll aga viitab esimene kontoväljavõte sellele, et pension ei olnud hageja ainus sissetulek. Ka Maksu- ja Tolliameti vastus menetlusabi andmise otsustamiseks tehtud päringule viitab, et hageja aeg-ajalt töötab,
2. a-l on tema eest tööjõumakse tasunud XXXXX OÜ. Hageja ei ole oma tegeliku sissetuleku kohta pärandi avanemise ajal kohtule andmeid esitanud. Vajalikud kulutused on hageja esitanud paljasõnaliselt. Toidukuluks on märgitud üle kahe korra suurem summa kui minimaalne toidukorv
3. a-l, Statistikaameti andmetel (127,99 eurot). Arusaamatu kululiik on taskuraha. Statistikaameti andmetel oli
4. a-l elatusmiinimum 303,38 eurot. Hageja pension jäi sellele küll mõnevõrra alla, kuid ta oli töövõimetu vaid osaliselt. Pension ei olnudki mõeldud katma kõiki kulutusi. Hageja oli eelduslikult võimeline teenima täiendavat sissetulekut ja võimalik, et ta seda ka tegi. Eelduslikult ei olnud hageja abivajav. Isegi kui jaatada hageja abivajadust, tuleb hinnata ka pärandaja võimekust abi anda. Kuna hageja oli täisealine, siis saanuks pärandajal olla ülalpidamiskohustus üksnes ulatuses, milles tema varaline seisund võimaldas hagejat toetada. Pärandaja oli pensioniealine. Hageja ei ole vaielnud vastu kostja väitele, et pärandaja pension oli 538,30 eurot kuus. Ei ole usutav, et pärandaja kulutas 260 eurot ehk peaaegu poole sellest hagejale. Ülalpidamiskohustust ei tekita see, kui ema toetas poega vastavalt võimalustele aeg-ajalt vabatahtlikult. Hagejat abistasid rahaliselt tuttavad, mis võis muu hulgas olla tingitud pärandaja suutmatusest hagejale abi anda. Täisealise lapse ülalpidamise kohustusest võib vanem vabaneda nii osaliselt kui ka täielikult. Arvestades, et hageja ei olnud täielikult töövõimetu, tal oli vähemalt elatusmiinimumile lähedane sissetulek ning pärandaja sissetulek ei olnud suur ja ta vajas haiglaravi, ei ole tõenäoline, et pärandajalt oleks hageja kasuks elatis välja mõistetud, kui hageja oleks sellise hagi esitanud. Sundosa ei ole meede testamendi vaidlustamiseks. Sundosa on testeerimisvabaduse piirang, mida seadusandja on näinud ette piiratud juhtudel. Tartu Ringkonnakohus ei ole pidanud testeerimisvabaduse põhimõttega kooskõlas olevaks käsitlust, mille kohaselt tuleks mõista sundosa hageja kasuks välja vaatamata sellele, et potentsiaalselt ülalpidamist andma kohustatud sugulane ei ole saanud esitada vastuväiteid, mille alusel ta võinuks ülalpidamiskohustusest osaliselt või täielikult vabaneda (otsus tsiviilasjas nr 2-15-15946). Kuna kohus ei pidanud hagejat PärS § 104 lg 1 ja perekonnaseaduse ülalpidamiskohustuse sätete alusel sundosa saama õigustatud isikuks, ei ole vaja analüüsida pärandvara väärtuse kohta esitatud väiteid, kuid kohus nõustus, et müügikuulutus näitab hinnasoovi, mitte tegelikku hinda. Hageja väited ei arvesta ka asjaolu, et korteriomandil oli müümise hetkel hüpoteek. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5. Q.J esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 13.05.2024 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja mõista R.U-lt välja Q.J-i kasuks sundosa 9000 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohus asjaolusid ja tõendeid valesti hinnanud. PärS § 104 eeldused on täidetud. Menetluses on leidnud tõendamist, et hageja on pärandaja alaneja sugulane ja abivajav, kuna hageja raha teenimise võimalused on piiratud ning hageja 3 igakuiseid vältimatuid kulusid ei ole võimalik katta tema sissetuleku arvelt. Hageja sisstulek oli oluliselt väiksem kui elatusmiinimum. Isegi kui sissetulek olnuks võrdne elatusmiinimumiga, on ebamõistlik, et hageja saanuks
6. a-l elada 303 euro arvelt (ainuüksi kommunaalkulud moodustasid ½ elatusmiinimumist). Seega on hageja

§ 97mõttes ülalpidamist saama õigustatud isik.

Vahet ei ole, mis suuruses mõistnuks kohus

1. a-l pärandajalt hageja kasuks elatise välja. Pärandajal oli seadusest tulenevalt ülalpidamiskohustus oma alaneja abivajava sugulase ees isegi siis, kui ülalpidamiseks oleks välja mõistetud 10 eurot. Pärandaja andis hagejale ülalpidamist vabatahtlikult, toetades teda regulaarselt rahaliselt.
2. R.U vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on

§ 97

p 3 alusel õigustatud ülalpidamist saama abivajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. Hagejal on osaline töövõime ja ta on võimeline ennast ise ülal pidama. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et pärandaja andis hagejale vabatahtlikult pidevalt rahalist abi. Hageja sissetulekud olid pärandaja surma ajal ja on ka praegu suuremad kui elatusmiinimum. Isikud, kelle sissetulek on väiksem kui elatusmiinimum, võivad taotleda sotsiaalhoolekandeseaduse § 22 alusel kohalikust omavalitsusest toimetulekutoetust. Hageja ei ole seda kordagi teinud. Seda võib kinnitada Narva-Jõesuu Linnavalitsuse sotsiaalosakond. Hageja on elanud vähemalt 18 aastat vabaabielus L. M. X XXX X. Neil on ühine majapidamine. Seda võib kinnitada X XXX X korteriühistu esimees A.A., kelle kostja palub tunnistajana ära kuulata. X XXX X on märgitud hageja elukohaks pangakonto väljavõttel ja hageja esimeses avalduses maakohtule. Antud infot ei saanud kostja maakohtule esitada, kuna kostjal puudusid korteriühistu esimehe kontaktandmed ja ta ei teadnud, kas esimees on nõus eeltoodut kinnitama. Sundosa ei saa olla 9000 eurot, kuna korter müüdi 29 000 euro eest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja Viru Maakohtu 13.05.2024 otsus muutmata.
2. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, on seisukohal, et maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud asjaoludele ja tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et pärandajal hageja suhtes perekonnaseadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse olemasolu pärandi avanemise seisuga ei ole tõendamist leidnud ning sellest tulenevalt puudub hagejal 20.07.2022 surnud Aita Q.J-i pärandist sundosa saamise õigus. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub kõigi esimese astme kohtu põhjendustega ega pea kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
3. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 8.
4. PärS § 104 lg 1 sätestab, et kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud seaduse järgi pärima õigustatud alaneja sugulase, oma vanemad või abikaasa, kelle suhtes pärandajal oli surma hetkel perekonnaseadusest tulenev kehtiv ülalpidamiskohustus, pärandist ilma või on nende pärandiosi vähendanud võrreldes sellega, mille nad oleksid saanud seadusjärgse pärimise korral, on neil õigus nõuda pärijatelt sundosa.

§ 97

p 3 kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama muu abivajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. 4 Maakohus on õigesti leidnud, et sundosa saamise õiguse üle otsustamisel tuleb hageja (kes on pärandaja täisealine laps) abivajadust hinnata eelkõige

1. a seisuga, mil pärandaja suri. Asja materjalidest nähtub, et hagejal on tuvastatud Eesti Töötukassa 28.10.2021 otsusega osaline töövõime ühe aasta vältel, s.o 20.11.2021 kuni 19.11.2022, ja 24.11.2022 otsusega osaline töövõime kahe aasta vältel, s.o 22.11.2022 kuni 19.11.
2. Varasemalt on talle olnud määratud töövõimetuspension, esitatud pensionitunnistuse kohaselt seoses 60% töövõimetusega alates 01.05.2010 kuni 30.04.2015 ja 08.06.2015 kuni 30.06.
3. Hageja väitel oli tema sissetulek
4. a-l kokku umbes 600 eurot kuus, sh pension 241,47-288,55 eurot, ema (pärandaja) materiaalne abi 80 eurot sularahas ja toitlustamine umbes 180 euro ulatuses, materiaalne abi tuttavatelt, s.o B.B. 50 eurot sularahas ja C.C., kes kandis hageja kontole igakuiselt väikeseid summasid. Sama suured olid hageja väitel ka tema väljaminekud, kuigi tegelikud vajadused olid hageja arvates suuremad, moodustades 629 eurot kuus. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et eelduslikult oli hageja võimeline teenima lisaks töövõimetoetusele täiendavat sissetulekut ja ilmselt ta seda vähemalt mingil määral ka tegi ning hageja ei ole oma sissetulekute kohta pärandi avanemise ajal esitanud kohtule täielikult tõeseid andmeid. Hageja ei ole kunagi olnud täielikult töövõimetu, vaid ainult osaliselt. Osalise töövõime puhul on isiku töötamine tema terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust arvesse võttes osaliselt takistatud (töövõimetoetuse seaduse § 5 lg 3 p 2). Hinnates hageja pangakontole toimunud laekumisi on maakohus põhjendatult järeldanud, et eraisikute tehtud ülekanded viitavad sissetuleku saamisele teenuste osutamisest (laekumised selgitustega „lukk ja uksepolsterdamine“ 01.02.2022, „polsterdus“ 09.07.2022, samuti
5. a laekumised selgitustega „uks rakveres, osaline“, „uks rakveres, lõplik“, lisasissetulekutele viitavad ka hageja kontole tehtud sularaha sissemaksed). Pärandaja surmale vahetult järgnenud aastal on hageja töötanud, kuna
6. a märtsis, juunis, juulis ja augustis on XXXXX OÜ tasunud tema eest tööjõumakse. Hageja töötab ka
7. a-l, XXXXX OÜ-s, konto väljavõttelt nähtuvalt netotöötasuga 395 eurot kuus. Eeltoodu kinnitab samuti, et vaatamata osalisele töövõimele hageja on ja ilmselt oli ka
8. a-l võimeline tööd tegema ja sissetulekut teenima ulatuses, mis koos töövõimetoetusega katab tema põhivajadused. Eeltoodu põhjal nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et vaatamata osalisele töövõimele ei olnud hageja ema surma ajal

§ 97

p 3 tähenduses abivajav täisealine laps, kes ei olnud võimeline ennast ise ülal pidama. 8.2. Samas isegi kui jaatada hageja abivajadust, tuleb hinnata ka pärandaja võimekust abi anda. Hageja ei ole millegagi tõendanud, et ema andis talle igakuiselt 80 eurot sularahas ja lisaks toitlustas umbes 180 euro ulatuses kuus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et ei ole eluliselt usutav, et pärandaja kulutas oma pensionist ligi poole hageja ülalpidamiseks. Pärandaja pensioni suurust (hageja ei vaielnud vastu kostja väitele, et see oli 538,30 eurot kuus) arvestades on ilmne, et valdavas osas kulus pension igakuiselt pärandaja enda vajaduste (korterikulud, toit, ravimid) katmiseks. Asja materjalidest ei nähtu, et pärandajal oleks muid sissetulekuid peale pensioni. Ülalpidamiskohustuse olemasolu tuvastamiseks ei piisa asjaolust, et ema võis hagejat mõnikord mõne pisisummaga toetada või süüa pakkuda. Kuna hageja on täisealine, siis saanuks emal olla hageja ülalpidamise kohustus üksnes selles ulatuses, milles tema varaline seisund seda võimaldas, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist (

§ 102lg 1).

Juhul kui hageja oleks esitanud ema vastu ülalpidamisnõude, oleks ema saanud tugineda

§ 102

lg-le 1, mille alusel muu alaneja või üleneja sugulane kui alaealise lapse vanem võib vabaneda ülalpidamiskohustusest ka täielikult. 5 Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et esitatud asjaolusid arvestades ei ole alust eeldada, et pärandajal oleks võinud tekkida hageja suhtes ülalpidamiskohustus. Ringkonnakohus märgib, et kuivõrd sundosa näol on tegemist testeerimisvabaduse piiranguga, mis on ette nähtud piiratud juhtudel, saab ülalpidamiskohustuse tagantjärele kindlakstegemine olukorras, kus pärandaja eluajal ülalpidamiskohustuse kohta dokumentaalne alus (nt kohtulahend) puudus, kõne alla tulla pigem erandlikel asjaoludel ning igal juhul tuleb arvesse võtta väidetavalt kohustatud isiku tegelikku varalist seisundit ja tema võimalikke vastuväiteid ülalpidamisnõudele. Hageja teistsugune seisukoht, st et hageja on

§ 97

mõttes ülalpidamist saama õigustatud isik ja vahet pole, mis suuruses oleks kohus mõistnud

1. a-l pärandajalt hageja kasuks elatise välja, ei vasta seadusele. Kõike eeltoodut arvestades on maakohtu järeldus, et hagi rahuldamiseks puudub alus, seaduslik ja põhjendatud.
2. Kostja taotles vastuses apellatsioonkaebusele A.A. tunnistajana ülekuulamist. Kostja põhjendas taotlust sellega, et A.A. on KÜ XXXXXXX esimees ning võib kinnitada hageja elamist koos L. M. XXX. Ringkonnakohus leiab, et kostja nimetatud taotlus tuleb jätta rahuldamata. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kostja ei ole põhjendanud, miks ta ei esitanud taotlust A.A. tunnistajana ülekuulamiseks maakohtus. Teiseks ei ole tõend (tunnistaja A.A. ütlused) taotluse põhjendustest lähtudes asjakohane tõend TsMS § 238 lg 1 p 2 tähenduses.
3. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi (hageja) kanda. Hageja oli menetlusabi korras vabastatud riigilõivu tasumisest nii hagi kui ka apellatsioonkaebuse esitamisel pooles ulatuses, s.o summas 350 + 350 eurot (vt Viru Maakohtu 06.03.2024 määrus ja Tartu Ringkonnakohtu 01.08.2024 määrus). Mõlemas määruses on hagejale selgitatud, et riigilõivu asumisest osaline vabastamine tagab hagejale vaid kohtusse pöördumise õiguse ning hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel tuleb tal TsMS § 190 lg 4 alusel kanda ka need menetluskulud, millest ta oli vabastatud. Seetõttu tuleb hagejalt seoses hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega välja mõista riigituludesse riigilõiv 700 eurot (350+350). Asja materjalide kohaselt on hageja osaliselt töövõimetu ning majandusliku seisundi teatise kohaselt on tema töötasu keskmiselt 790 eurot kuus. Seetõttu on hagejal tõenäoliselt raskendatud tasuda 700 euro suurust riigilõivu korraga. Ringkonakohus leiab, et hageja majanduslik olukord on käsitletav mõjuva põhjusena TsMS § 190 lg 7 tähenduses ning sellest tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud võimaldada hagejal tasuda riigituludesse väljamõistetav riigilõiv 700 eurot 50 euro suuruste igakuuliste osamaksetena alates kohtuotsuse jõustumisest. Osamaksete tasumisega viivitamisel tuleb hagejal tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg 9). Kostjal menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) 6