KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 20. detsember 2024; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-23-970 Haldusasi X kaebu

) sätestatud eeskirju. Täidetud ei ole mitte ükski alus (

§ 33lg 1 ja § 32 lg 3) rahvastikuregistri kande muutmiseks.

1. Pärast isaduse tuvastamist tekivad vanematel perekonnaseaduse (PKS) § 116 lg 1 kohaselt automaatselt võrdsed õigused, kui seadus ei sätesta teisiti. Antud juhul ei ole seaduses normi, mis välistab vanema tuvastamise järgselt vanemal hooldusõiguse tekkimise. Samas PKS § 123 1 näeb ette ühise hooldusõiguse taastamise, kui hooldusõigust on kas piiratud või kui hooldusõigus on ühele vanemale üle antud. Käesoleval hetkel ei ole kaebajalt vanemaõiguseid ära võetud ega piiratud, mistõttu puuduvad ka alused PKS § 1231 alusel hooldusõiguse taastamiseks ja hooldusõiguse mõlemale vanemale andmiseks.
2. Täiendavas 18.11.2024 seisukohas toob kaebaja välja, et Siseministeeriumi seisukoha kohaselt on PKS § 1231 lg 3 alusel ühise hooldusõiguse taotlemine kohane ka olukorras, kus tegemist ei ole hooldusõiguse taastamisega, vaid ühise hooldusõiguse tekkimisega. Kaebaja jääb oma varasemate seisukohtade juurde ning ei pea sellist lähenemist kohaseks. Lapse huvidele ja võrdse kohtlemise põhimõtetele vastab PKS § 117 lg 2 käsitlus, et isaduse omaksvõtu korral vanemate ühist hooldusõigust eeldatakse ning kohane on seda rakendada ka isaduse tuvastamisel. Kaebaja palub kaebus rahuldada ja määrata kindlaks ja mõista Pärnu Linnavalitsuselt X kasuks välja halduskohtumenetluses 3-23-970 kantud menetluskulud kogusummas 2191,95 eurot (sh käibemaks). VASTUSTAJA SEISUKOHT
3. Vastustaja ei nõustu kaebusega ja palub kaebuse rahuldamata jätta. Perekonnaseisutoimingute seaduse (PKTS) § 25 lg 2 kohaselt kantakse lapse isa andmed rahvastikuregistrisse dokumendi alusel, mis tõendab tema abielu lapse emaga, või nimetatud seaduse §-s 26 nimetatud isaduse omaksvõtu avalduse ja selle juurde kuuluva ema nõusoleku või põlvnemise tuvastamise kohtulahendi alusel. Vaadeldaval juhul oli isa kande aluseks Pärnu Maakohtu 21.03.2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-4910, milles kohus tuvastas, et A põlvneb Xst.
4. Rahvastikuregistrisse kannete tegemisel lähtutakse muuhulgas ka Siseministeeriumi kohtulahendite täitmise juhendist. Juhendi II osa punktis 2.5 on selgitatud (vastustaja 23.05.2023 vastus kohtunõudele; lisa 1), et põlvnemise tuvastamise kohtulahendiga lisatakse hooldusõigused isikule, kellest põlvnemine tuvastatakse, selliselt nagu on kirjas kohtulahendi resolutsioonis, sh kui isaduse tuvastamise kohtulahendi resolutsioonis puudub info hooldusõiguse kohta, siis isale hooldusõiguseid ei lisata. Juhendi I osa punktis 2.2.7 on kirjeldatud saki „Hooldusõigused“ täitmist ning selle kohaselt, kui isadus tuvastatakse kohtus, ei too see automaatselt kaasa isa hooldusõigust. Hooldusõiguse andmine peab olema kohtulahendi resolutsioonis kirjas, vastasel juhul isa hooldusõigust ei saa (vastustaja 23.05.2023 vastus kohtunõudele; lisa 2). Registrimenetlus on formaliseeritud menetlus ning perekonnaseisuametnik ei saa kande tegemisel väljuda kohtulahendis antud piiridest, sh määratleda iseseisvalt vanema õigusi ja kohustusi kohtulahendis märkimata ulatuses.
5. Maakohus tuvastas tsiviilasjas nr 2-21-4910 lapse põlvnemise kaebajast, kuid ei teinud otsustusi hooldusõiguse kohta. Justiitsministeerium on oma 21.04.2023 vastuses (15.05.2023 esitatud kaebuse täienduse lisa 1) kaebajale, Siseministeeriumile ning vastustajale PKS § 117 kohta selgitanud, et lapse isa ei saa põlvnemise tuvastamisega automaatselt lapse hooldusõigust, vaid peab lapse hooldusõigust soovi korral kohtult eraldi taotlema. Vanema hooldusõigus kantakse registrisse vaid sellise kohtulahendi alusel, mille resolutsioonis on hooldusõiguse kuuluvus selgelt kirjas. Antud juhul ametnik 3 eksis kohtulahendi sisestamisel andmete kandmisega rahvastikregistrisse. Esialgse ja parandatud kande (03.01.2023 kanne) puhul oli tegemist menetlusveaga, mille ametnik parandas.
6. Rahvastikuregistri seaduse (

) § 6 lõigete 1 ja 2 kohaselt on rahvastikuregistri kandel üksnes tõenduslik tähendus ning selle vaidlustamisega ei ole võimalik muuta seaduse alusel tekkivaid perekonnaõiguslikke õigussuhted. Rahvastikuregistrisse kantavad isikuandmed on muu hulgas hooldusõiguse andmed (

§ 21lg 1 p 11).

Rahvastikuregistri kanne ei tekita ega lõpeta kaebaja hooldusõigust oma lapse suhtes, vaid sellel on üksnes tõenduslik tähendus. Hooldusõiguse sisulisi küsimusi reguleerib PKS-i

1. peatükk. Antud juhul lähtus vastustaja kande parandamisel, et isaduse kohtus tuvastamine ei too automaatselt kaasa hooldusõigust lapse suhtes ja seega ei olnud perekonnaseisuametnikul pädevust otsustada rahvastikuregistri kande tegemisel hooldusõiguse küsimust, sest kohus ei olnud sellist otsust teinud. Järelikult ei saaks ka kohus vastustajat sellise kande tegemiseks kohustada. SISEMINISTEERIUMI SEISUKOHT
2. Siseministeerium on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus, kuivõrd hetkel kehtiv rahvastikuregistri kanne on tehtud kohtuotsuse alusel ning kooskõlas kehtiva õigusega.
3. Siseministeerium ei nõustu, et tegemist oli kehtiva kandega, mis õigusvastaselt kustutati. Nagu vastustaja on juba selgitanud, siis ühise hooldusõiguse kustutamise rahvastikuregistrist tingis eksimus antud kande tegemisel. Hetkel kehtiva kande aluseks olnud faktiline olukord ei ole aga muutunud. Kuivõrd kohtuotsuse resolutsioonis, millega isadus tuvastati, ei ole hooldusõiguse kuuluvuse otsustust tehtud, siis automaatselt hooldusõigust ka rahvastikuregistrisse ei kanta. Hooldusõiguseid muudab, taastab, piirab ja peatab kohus. Seega kui kohtuotsuse resolutsioonist ei nähtu hooldusõiguse kuuluvuse jaotus, siis Siseministeeriumi hinnangul ei saa kaebaja sellekohase kande tegemist nõuda ka olukorras, kus ekslikult vahepeal niisugune kanne oli tehtud. Käesolevas asjas ei vastanud enne kande parandust tehtud andmed kohtulahendis sisalduvatele andmetele, st tegemist oli ebaõigete andmetega (

§ 32lg 3 p 4).

Kui tekib olukord, et rahvastikuregistris olevate andmete ja andmete kandmise aluseks olnud dokumendi andmed on erinevad, loetakse õigeks dokumendi andmed (

382 SE, lk 20).

1. Vastavalt PKS § 84 lg 1 punktidele 1–3 loetakse lapse isaks meest, kes on lapse eostanud ja kes on lapse sünni ajal lapse emaga abielus või kes on isaduse omaks võtnud või kelle isaduse on tuvastanud kohus. Seega on PKS-is sätestatud regulatsiooni kohaselt lapse isaks muuhulgas mees, kelle isaduse on tuvastanud kohus. Vanema hooldusõiguse kuuluvust reguleerib PKS §
2. Nimetatud sätte lõike 1 kohaselt on omavahel abielus olevatel vanematel lapse suhtes ühine hooldusõigus ning lõikest 2 tuleneb, et kui vanemad ei ole lapse sünni hetkel omavahel abielus, on neil ühine hooldusõigus, kui nad isaduse omaksvõtu tahteavaldusi esitades ei ole väljendanud oma soovi jätta vanema hooldusõigus vaid ühele vanematest. Siseministeerium nõustub siinkohal Justiitsministeeriumi seisukohaga PKS § 117 lg 2 tõlgenduse osas (kaebaja 15.05.
3. a seisukoha lisa nr 1). Siseministeeriumi hinnangul ei ole automaatne hooldusõiguse tekkimine koos põlvnemisega põhjendatud ka seetõttu, et sellisel juhul ei küsita lapse emalt nõusolekut hooldusõiguse tekkimise osas, st hooldusõiguse tekkimine otsustatakse ema arvamust küsimata ja seega ema arvamusega arvestamata. Isaduse omaksvõtu puhul näeb aga seadus ette, et emalt küsitakse selle kohta nõusolek. PKTS § 29 lg 2 kohaselt, kui vanemad ei ole omavahel abielus, märgivad nad isaduse omaksvõtu avaldust ja ema sellekohast nõusolekut esitades, kas nad soovivad teostada vanema hooldusõigust ühiselt või jätta hooldusõiguse üksnes ühele vanemale. Siseministeeriumi hinnangul ei ole põhjendatud, et kui isaduse omaksvõtul on vajalik ühise hooldusõiguse tekkimisel ema nõusolek, siis isaduse tuvastamisel kohtu poolt nõusolekut vaja ei ole ja hooldusõigus tekib automaatselt. 4
4. Siseministeerium ei nõustu kaebajaga ka selles, et puudub materiaalõiguslik nõude alus, mille alusel taotleda ühist hooldusõigust. Kohtu kaudu isaduse tuvastamise korral peab lapse isana tuvastatud isik taotlema kohtult PKS § 138 lõike 1 alusel hooldusõiguse kindlaksmääramist. PKS § 1231 lõike 3 alusel tuleb kohtusse pöörduda ka juhul, kui vanema hooldusõigust ei ole varem muudetud ning taotletakse hooldusõiguste kuulumist vanematele ühiselt. Siseministeerium leiab, et PKS § 123 1 lg 3 alusel ühise hooldusõiguse taotlemine on kohane ka olukorras, kus tegemist ei ole hooldusõiguse taastamisega, vaid ühise hooldusõiguse tekkimisega.
5. Siseministeerium mõistab kaebaja selgitusi vanemate võrdsuse kohta. Siiski peab Siseministeerium kaalukamaks seda, et lapsega seotud menetlustes tuleb arvestada lapse huvidega. Olukorras, kus lapse ainuhooldusõigus on ühel vanemal, on ühist hooldusõigust võimalik taotleda hagita menetluse sätete kohaselt kohtult. Hooldusõiguse otsustamisel tuleb lähtuda seisukohast, et laps on riigi kaitse all. Kuigi vanematel on õigus ja kohustus lapse eest hoolitseda, tuleb siiski kontrollida, kas isik, kellest põlvnemine tuvastati, on võimeline ja soovib lapse hooldusõiguseid teostada. Siseministeerium peab oluliseks ka ringkonnakohtu 25.09.
6. aasta määruses väljatoodut selle kohta, et rahvastikuregistri kandest ei sõltu kaebaja õigus suhelda oma lapsega. Lapsega suhtlemise õiguse sätestab PKS § 143 lg
7. Ka olukorras, kus hooldusõigus kuulub ühele vanemale, on hooldusõiguseta vanemal kohustus ja õigus suhelda oma lapsega isiklikult. Siseministeerium märgib, et kuni
8. aastani tehti koos põlvnemise tuvastamise kohtulahendi kandmisega rahvastikuregistrisse ka hooldusõigust puudutav kanne, kuid selline praktika muutus pärast seda, kui Justiitsministeerium saatis 29.01.2021 Siseministeeriumile kirja (18.10.2024 seisukoha lisa nr 1), kus juhtis tähelepanu asjaolule, et perekonnaseaduse § 117, mis räägib vanemate ühise hooldusõiguse tekkimisest lapse sünni järgsel isaduse tuvastamisel, ei laiene isaduse hilisemale tuvastamisele. KOHTU PÕHJENDUSED
9. Käesolevas haldusasjas on esitatud kohustamisnõue Pärnu linna vastu rahvastikuregistri kande taastamiseks ühise hooldusõiguse kohta (lapse) A suhtes. Eelnevalt oli kaebaja vaidlustanud lapse isaduse, kusjuures vastavasisulise Pärnu Maakohtu 21.03.2022 otsusega tsiviilasjas nr 2-21-4910 tuvastatigi lapse põlvnemine nimelt Xst ja seetõttu ka lapse sünniaktis ühe vanema kohta tehtud kande ebaõigsus. Pärnu Maakohtu 21.03.2022 otsuse resolutsiooni punkti 5 kohaselt oli vaja saata lahend 10 päeva jooksul arvestatuna jõustumisest perekonnaseisukannete muutmiseks perekonnaseisuasutusele, so Pärnu Linnavalitsuse perekonnaseisutoimingute ja rahvastikuregistri teenistusele (TsMS § 455 lg 2). Nähtuvalt haldusasja materjalist oligi sellekohane kanne 03.01.2023 seisuga tehtud vastavalt Pärnu Maakohtust 30.12.2022 edastatud kohtudokumentidele (vt Pärnu Linnavalitsuse 23.05.2023 vastus kohtunõudele). Kandes oli märgitud, et kaebajal on lapse A suhtes täielik isikuhooldusõigus alates 12.12.2022 ja täielik varahooldusõigus samuti alates 12.12.
10. Nimetatud kande väljatrükk on haldusasja materjali juurde ka esitatud. Käesoleva vaidluse põhiolemus väljendub aga selles, et vastustaja muutis 06.03.2023 seda kannet lapse hooldusõigust puudutavas osas (vt Pärnu Linnavalitsuse 23.05.2023 vastus kohtunõudele) kustutades märke täieliku isikuhooldusõiguse ja täieliku varahooldusõiguse kohta, mida kaebaja peab erinevatel põhjustel õigusvastaseks, sealhulgas ka seetõttu, et menetlusse teda ei kaasatud ning ärakuulamist ei toimunud. Vastustaja seostab kande muutmist sellega, et Siseministeeriumist saabus 06.03.2023 vastav märgukiri ja et seetõttu parandati varasem viga.
11. Seega on käesoleva vaidluse puhul põhiküsimus selles, kas isa hooldusõigus võib tekkida automaatselt ja seda siis ka olukorras, kus isadus tuvastatakse näiteks kohtu kaudu või peaks lapse isana tuvastatud isik taotlema kohtult veel eraldi hooldusõiguse kindlaksmääramist. Nimetatud küsimus 5 on saanud tekkida või siis on selle tekkimist põhjendatud sellega, et perekonnaseaduses ei käsitata selgelt olukorda, kus isadus tuvastatakse hiljem kohtus, kuid hooldusõigusega seonduvaid aspekte ei puudutata. Samas ei puudutata perekonnaseaduses ka mitmeid muid küsimusi, sest seadus ei saa olla ülemääraselt detailne. Kaebaja põhiväide või üks põhiväidetest väljendub aga selles, et vastavalt PKS § 116 lõikele 1 koosmõjus sama seaduse §-ga 117 kaasneb isaduse tuvastamisega lapse suhtes automaatselt ka hooldusõigus. Ilmselt oli ka vastustaja esialgu sarnasel arvamusel, kuid muutis seda arvamust peale Siseministeeriumi märgukirja.
12. Perekonnaseaduse § 116 lg 1 kohaselt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused kui seadusest ei tulene teisiti. Antud juhul see perekonnaseadusest teisiti ei tulene. Abielus olevatel vanematel on oma lapse suhtes ühine hooldusõigus, mille üle keegi ju sisuliselt vaielda ka ei saakski, kuid vastavalt PKS § 117 lg 2 on vanematel ühine hooldusõigus isegi siis kui lapse sünni hetkel ei oldud abielus. Eelnimetatut on küll võimalik muuta, jättes näiteks isaduse omaksvõtu tahteavaldusi esitades vanema hooldusõiguse vaid ühele vanematest. Antud juhul isaduse omaksvõtus küsimust ei ole. Vastupidi, kaebaja on taotlenud põlvnemise tuvastamist ning vanema hooldusõigust ei ole jäetud ainult ühele vanematest. PKS § 82 kohaselt tulenevad vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused laste põlvnemisest, mis on kindlaks tehtud seaduses sätestatud korras. A põlvnemine kaebajast ongi tehtud kindlaks seaduses sätestatud korras. Seega, lähtuvalt perekonnaseaduse sätete grammatilise tõlgendamise meetodist, võib järeldada, et kaebajal tekkis lapse suhtes põlvnemise tuvastamise järgselt ühtlasi ka hooldusõigus. Kaebaja on osundanud oma menetlusliku positsiooni õigsuse ilmestamiseks ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11.06.2008 lahendile kohtuasjas 3-2-1-36-08, mille punktides 12 ja 13 on näiteks selgitatud, et põlvnemise tuvastamise korral kohtus tuleb mees lugeda lapse isaks alates lapse sünnist, kuid (võimaliku) ülalpidamise nõude korral võib mõista selle üldjuhul välja alates vastava hagi esitamisest, mitte tagasiulatuvalt sünnihetkest. Vastavalt PKS § 118 lg 1 teostavadki vanemad laste suhtes ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel pidades silmas lapse heaolu. Eraldi küsimus on see kui vanematel ei ole võimalik hooldusõigust teostada, kuid sel juhul rakendab kohus vastavalt PKS § 118 lg 2 lapse huvides asjakohaseid abinõusid. Nähtuvalt haldusasja materjalist ei ole antud juhul asjakohaste abinõude rakendamise vajadust või küsimust tekkinud. Lähtuvalt eeltoodust võib asuda seisukohale, et vastustaja esialgne kanne oli õiguspärane ning selle hilisem muutmine õigusvastane.
13. Seadust on vaja tõlgendada esmajärjekorras siiski grammatiliselt ning erinevad tõlgendamisjuhendid ei pruugi osutuda üldse tarvilikuks. Liigne tõlgendamine võib viia ebaõigete resultaatideni. Siseministeerium on käesoleva haldusasja raames arvamuse andjana püüdnud oma positsiooni põhjendada PKS § 1231 ja PKTS § 29 lg 2 regulatsiooniga, kuid PKS § 1231 reguleerib vanema hooldusõiguse taastamisega seonduvaid küsimusi ning PKTS § 29 lg 2 olukorda, kus toimub isaduse omaksvõtt koos ema sellekohase nõusolekuga. Antud juhul ei ole tegemist kaebaja hooldusõiguse taastamisega ega isaduse omaksvõtuga. Tuvastati lapse põlvnemine kaebajast ning sellega kaasnesid võrdsed õigused lapse suhtes.
14. Arvestades asjaolu, et kohus nõustus kaebaja põhipositsiooniga isa hooldusõiguse tekkimisest automaatselt ja seda ka olukorras, kus isadus tuvastatakse kohtu kaudu, ei ole vaja kaebaja etteheiteid menetlusse kaasamata ning ärakuulamisõiguse tagamata jätmise kohta enam sisuliselt hinnata. Seega kuulub kaebus rahuldamisele ning vastustajal on vaja vastavasisuline esialgne registrikanne taastada.
15. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus vastustaja kahjuks, mistõttu tuleb kaebaja menetluskulu vastustajalt välja mõista. Kaebaja on menetluskulude nimekirja koos vastava arve ning teenuse lühikirjeldusega haldusasja materjali juurde tähtaegselt esitanud. Kaebaja taotleb 2131 euro ja 95 sendi suuruste õigusabikulude väljamõistmist koos käibemaksuga. Kohus lähtub eelnimetatud taotlusest. 6 Menetluskuluna on nimetatud veel haldusasjas tasutud riigilõivusid summas 60 eurot. Nähtuvalt kohtute infosüsteemist on käesolevas haldusasjas tasutud riigilõivudena 40 euro suurune summa. Kohus lähtub sellest. Halduskohtumenetluse seadustiku § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud, kuid antud juhul neid ülemäärasteks pidada ei saa. Seega mõistab kohus menetluskuluna vastustajalt kaebaja kasuks välja taotletud õigusabikulu koos käibemaksuga ning ka riigilõivudena tasutud 40 euro suuruse summa ehk menetluskuluna kokku 2171 euro ja 95 sendi suuruse summa.
16. Halduskohtumenetluse seadustiku § 175 lg 3 alusel võib kohus asendada andmesubjekti nime tähemärgiga ja jätta avaldamata tema registrikoodi, aadressi ning muud andmed, mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida. Riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse, avalik-õigusliku juriidilise isiku või muu avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. Antud juhul asendab kohus avaldatavas lahendis kaebaja nime, B nime ning A nime tähemärkidega. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik 7