← Eesti

3-23-1355/19

Obsah (4)§ 64§ 67§ 40§ 5

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-23-1355 Otsuse kuupäev 21. märts 2024 Kohtunik Kadri Palm Haldusasi X kaebus Võru Vallavalitsuse 16. mai 2023. a korralduse nr 308 tühistamiseks Me

) § 66 lg 1 kohaselt võib õigusvastase haldusakti, arvestades

§-s 67 sätestatut, isiku kahjuks kehtetuks tunnistada nii edasiulatuvalt kui ka tagasiulatuvalt, kui seadus ei sätesta teisiti.

§ 64

lg-st 2 tulenevalt otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama.

§ 64

lg 3 järgi tuleb kaalutlusõiguse teostamisel arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid.

§ 67

lg 1 sätestab, et isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades arvestab haldusorgan peale sama seaduse § 64 lg-s 3 sätestatu ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks. Seega annavad

§ 64

lg-d 2 ja 3 ning § 67 lg 1 haldusorganile haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamisel ulatusliku kaalutlusruumi ning nimetavad mitmeid asjaolusid, millega kehtetuks tunnistamise otsustamisel tuleb arvestada (vt ka Riigikohtu

  1. novembri
  2. a otsus asjas nr 3-3-1-74-11, p 17).
  3. Üksnes isiku lootus soodustava haldusakti kehtimajäämise suhtes ei pruugi olla piisav argument, mis keelaks haldusakti kehtetuks tunnistamise tema kahjuks (Riigikohtu
  4. oktoobri
  5. a otsus asjas nr 3-3-1-48-06, p 11). Usalduse kaitse haldusakti kehtetuks tunnistamise vastu on välistatud selle vaidlustamise perioodil (

§ 67lg 4 p 1).

Vastustaja tunnistas oma

  1. märtsi
  2. a korralduse kehtetuks ajal, mil kolmas isik oli selle
  3. aprillil 2023 vaidemenetluses vaidlustanud. Haldusakti vaidlustamine ei too küll automaatselt kaasa selle kehtivuse või täitmise peatumist, samas on selge, et vaidlustamine tähendab isikule, kelle õigusi haldusakt puudutab, õiguslikult ebakindlat olukorda. Seega ei saanud kaebajal olla mingit kaitstavat usaldust. Tõlgendust, et

§ 67

lg 4 alused ei välista ainult

§ 67

lgs 3 sätestatud usalduskahju, vaid isiku kaitstava usalduse tervikuna, kinnitab ka Riigikohtu praktika (

  1. detsembri
  2. a määrus nr 3-19-2448, p 13;
  3. märtsi
  4. a otsus nr 3-1452793, p 45;
  5. juuni
  6. a otsus nr 3-3-1-8-16, p 32;
  7. mai
  8. a otsus nr 3-3-1-16-13, p 27;
  9. novembri
  10. a otsus nr 3-3-1-74-11, p-d 14 ja 17;
  11. novembri
  12. a otsus nr 3-3-1-63-10, p-d 25‒27). 22.

§ 67

lg 2 kohaselt ei tohi haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistada, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Praegusel juhul ei ole ilmnenud, et kaebaja oleks oma tegevust vaidlustatud sauna teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride määramise kehtima jäämist usaldades korraldanud (sh oma vara märkimisväärselt ära kasutanud, töökorraldust muutnud vms).

  1. Vaidlustatud otsusest koosmõjus vastustaja kohtumenetluses esitatuga ilmneb, et vastustaja peab enda kaalumisruumi vaidlustatud otsuse tegemisel väga väheseks, tulenevalt Maa-ameti
  2. aprilli
  3. a seisukohast. Vastustaja on selgitanud, et tulenevalt Maa-ameti selgitustest, on vastustaja vääralt tõlgendanud C maakasutusõiguse alusel lubatud tegevusi ja tegelikkuses ei olnud sauna osas maakasutusõigust ehitamiseks. Samuti tuleb Maa-ameti 7 3-23-1355 selgitustest tulenevalt asuda seisukohale, et vastustaja tõlgendas korralduse andmisel valesti AÕSRS § 14 lg-t
  4. Lisaks selgitas vastustaja, et kuigi Lasva Vallavalitsus on
  5. juunil 2011 edastanud kaebajale kirja ning palunud maa ostueesõigusega erastamiseks esitada saunaiamaja osas maakasutusõigust tõendavad dokumendid või ehitusluba, et ole kaebaja palutud dokumente edastanud. Kohus peab vastustaja põhjendusi

§ 64lg 3 kohaldamise seisukohast piisavalt põhjalikeks.

24. Tuleb tunnistada, et korralduse nr 180 kehtetuks tunnistamise menetlus ei ole iseenesest olnud väga põhjalik. Muuhulgas ei nähtu asja materjalidest, et oleks toimunud menetlusosalise teavitamist menetlusest ega ärakuulamist. Kohtupraktika on pidanud ärakuulamiskohustuse täitmist oluliseks iseäranis adressaadile koormava haldusakti puhul, milleks tuleb pidada ka praegusel juhul kaebajale soodsa haldusakti kehtetuks tunnistamise korraldust.

§ 40

lg 3 p 1 kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks või avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda. Kohtu hinnangul ei olnud praegusel juhul tegemist sedavõrd kiireloomulise menetlusega, mis välistanuks X teavitamise ja ärakuulamise. Ka ärakuulamise puhul kohaldub vormivabaduse põhimõte (

§ 5

lg 1) ja haldusorgan saab valida menetluse iseloomust lähtudes kohase viisi ärakuulamise tagamiseks. Samas leiab kohus, et praegusel juhul ei oleks ka kaebaja põhjalikum ärakuulamine haldusaktide kehtetuks tunnistamise menetluses saanud kaasa tuua teistsugust tagajärge.

  1. Asja materjalidest nähtub, et C maakasutusõiguse dokumentide õigusliku aluse kontrollimiseks pöördus Võru Vallavalitsus
  2. veebruari
  3. a kirjaga nr 4-1/595 (dtl 177180) Maa-ameti poole sooviga saada erastamise korraldaja seisukoht selle kohta, kas Võru Vallavalitsus on põhjendatult asunud seisukohale, et Tuulõmäe katastriüksusel asuva saunaiamaja sauna osa puhul on tegemist õiguslikul alusel püstitatud ehitisega ning kas Eesti Põllumajandusprojekti Tartu osakonna poolt
  4. a juunis-augustis koostatud ning Võru rajooni Lepassaare sovhoosi õue-aiamajade mõõdistamise toimikus sisalduv õueaiamaa skeem 14 on käsitletav maakasutusõigusena AÕSRS § 14 lg 1 mõistes. Maa-amet pikendas
  5. märtsi
  6. a kirjaga nr 6-13/23/6226-2 Võru Vallavalitsuse pöördumisele vastamise tähtaega kuni
  7. aprillini
  8. Võru Vallavalitsus, soovides mitte rikkuda kohtuasjas nr 3-221812 kohtu poolt määratud toimingute tegemise tähtaega ja arvestades vallavalitsuse istungite toimumise kalendrit, võttis korralduse vastu enne Maa-ameti vastuskirja laekumist.
  9. Kohtu hinnangul ei saanud vastustajal Maa-ameti
  10. märtsi
  11. a vastamise tähtaja pikendamise kirjast tekkida teadmist, et vald on andnud Tuulõmäe katastriüksusel asuva saunaiamaja sauna osaga seoses vale hinnangu ning et seetõttu ei tohiks
  12. märtsi
  13. a korraldust nr 180 vastu võtta. Maa-amet andis vastustajale
  14. märtsil 2023 vaid teada, et olukorrast ülevaate saamiseks vaatab Maa-amet üle kõik dokumendid, mis selles asjas on Maa-ametile saadetud ja kuna dokumente on palju, vajatakse selleks lisaaega (dtl 184).
  15. Kohtuistungil esitas kohus vastustajale küsimuse, et kas vald kaalus ka Maa-ameti vastuse ära ootamist –
  16. märtsi
  17. a korraldus tehti teadmisega, et Maa-amet ei ole vastustajale veel vastanud ning vastustaja pidi teadma, et kui Maa-amet on teistsugusel seisukohal, kui vastustaja
  18. märtsi
  19. a korraldust andes, siis tuleb vastustajal ilmselt oma haldusakt kehtetuks tunnistada ja arvestada ka haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule. Vastustaja möönis, et Maa-ameti seisukoha oleks pidanud ära ootama. Aga nad olid kindlad, et nende seisukoht jääb pidama. Vastustaja kiirustas, kuna kohus kohustas neid teatuks ajaks toiminguid tegema (istungi ajamärge 00:43:47, dtl 204). 8 3-23-1355
  20. Riigikohtu halduskolleegium on
  21. mai
  22. a kohtumääruses nr 3-3-1-11-14 selgitanud, et jõustunud kohtulahendi täitmata jätmine tähendab kohtulahendi resolutsioonis sisalduva ettekirjutuse täitmata jätmist. Seega saab kohus kohtulahendi täitmata jätmise eest trahvi määrata, kui selles süüdiolev menetlusosaline on jätnud täitmata kohtuotsuse resolutsioonis sisalduva ettekirjutuse (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
  23. märtsi
  24. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-27-06, p 12).
  25. Tartu Halduskohus kohustas
  26. jaanuari
  27. a otsusega asjas nr 3-22-1812 vastustajat tegema järgmised otsustused (resolutsiooni p 3, otsuse põhjendust p 21 (dtl 214, 222)). Kui vastustaja jõuab järeldusele, et saun-aiamaja on täielikult või osaliselt püstitatud õiguslikul alusel, tuleb vastustajal määrata ehitise teenindamiseks vajalik maa 45 päeva jooksul arvates käesolevas asjas kohtuotsuse jõustumisest. Kui saun-aiamaja ei ole püstitatud õiguslikul alusel, tuleb vastustajal teha sama tähtaja jooksul järgmine toiming või anda haldusakt, mis on suunatud Yile maa tagastamisele. Kohus märkis, et maa ostueesõigusega erastamise ja sellele järgnev tagastamise menetlus koosnevad erinevatest toimingutest, mille järjestamine ja ajaline kestus sõltuvad erinevatest asjaoludest ning kohus ei saa nende menetluste erinevaid etappe ega nende kestust etteulatuvalt kindlaks teha ega sellest lähtuvalt määrata vastutajale kindlat kuupäeva, milleks kaebajale maa tagastamise küsimus peab olema lõplikult otsustatud.
  28. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt jõustus asjas nr 3-22-1812 kohtuotsus
  29. veebruaril 2023, seega 45 päeva, mil vastustajal tulnuks määrata ehitise teenindamiseks vajalik maa või teha järgmine toiming või anda haldusakt, mis on suunatud Yile maa tagastamisele, saabus
  30. aprillil
  31. Kohtul pole põhjust kahelda ka vastustaja väites, et lisaks tuli arvestada vallavalitsuse istungite toimumise kalendrit.
  32. HKMS § 248 lg 1 kohaselt määrab kohus kohtulahendi või kohtu kinnitatud kompromissi täitmata jätmise eest süüdiolevale menetlusosalisele rahatrahvi kuni 32 000 eurot. Viidatud säte lubab kohtuotsuse süülise mittetäitmise eest trahvida menetlusosalist, kellele ettekirjutus on suunatud. Kohtupraktikas on selgitatud, et kohtuotsuse ettekirjutuse mittetäitmise eest kohaldatav rahatrahv on sunnivahend, mis täidab nii kohustuse täitmisele stimuleerivat kui ka karistuslikku funktsiooni. Sellise sunnivahendi kohaldamine võimaldab ühel menetlusosalisel mõjutada teist menetlusosalist kohtuotsust täitma (vt nt Riigikohtu
  33. augusti
  34. a määrus asjas nr 3-3-1-21-13, p 18). Arvestades seda, et kaebaja ja kolmanda isiku vahelised vaidlused on kestnud juba kaua ning neid vaidlusi on olnud palju, on mõistetav vastustaja soov täita Tartu Halduskohtu kohtuotsuse nr 3-22-1812 resolutsiooni õigeaegselt. Kindlasti ei saa alahinnata ka kohtuotsuse täitmise tagamiseks algatatava menetluse ja võimaliku rahatrahvi mõju vastustajale.
  35. Maa-amet selgitas
  36. aprilli
  37. a vastuses nr 6-13/23/2662-2 (dtl 187), et õueaiamaa skeem 14 ei ole käsitletav ehitamiseks vajaliku maakasutusõigusena AÕSRS § 14 lg 1 mõistes. Vald on tõendanud, et maakasutusõigus oli olemas, kuid II maatükki võis kasutada ainult põllumaana, mitte ehitamiseks. Seega AÕSRS § 14 lg 1 mõistes on vaidlusalune saun vajaliku maakasutusõiguseta ja ehitusloata püstitatud ehitis, mis ei takista selle aluse maa tagastamist maa tagastamise õigustatud subjektile. Maa tagastamise menetluse käigus tuleb selgitada maa tagastamise õigustatud subjektile ja ehitise omanikule AÕSRS § 14 lg 2 sisu.
  38. Kaebaja leidis istungil, et Maa-ameti seisukoht on vaid kirjeldus, mis ei vasta õigusnormidele ja kohtupraktikale. Kohus kaebajaga ei nõustu. MaaRS § 22 2 lg 1 kohaselt korraldab maa erastamist Maa-amet. Kohalik omavalitsus teeb maa erastamisel seaduses ja sellest tulenevates õigusaktides sätestatud erastamise eeltoiminguid. MaaRS § 38 lg 2 p 1 9 3-23-1355 kohaselt on Maa-ametil maareformi läbiviimisel õigus kontrollida kohaliku omavalitsuse organi tegevust maareformi läbiviimisel. Seega on Maa-ameti seisukohad asja lahendava kohaliku omavalitsuse jaoks määrava tähtsusega.
  39. MaaRS § 6 lg 2 p-st 3 ja lg-st 3, §-st 20 lg-st 1, 22 lg-st 1 ja AÕSRS §-st 14 tuleneb, et ehitise omanik saab ostueesõigusega erastada maad vaid õiguslikul alusel püstitatud ehitiste juurde. Kohus nõustub Maa-ameti käsitlusega AÕSRS § 14 lg-st
  40. AÕSRS § 14 lg 1 kohaselt on õigusliku aluseta püstitatud ehitis maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis või selle osa (juurdeehitis), mis on maaga püsivas ühenduses. AÕSRS § 14 lg 3 sätestab, et õigusliku aluseta püstitatud ehitise omanikul on
  41. aasta jooksul pärast maa riigi omandisse jätmist õigus ehitis teisaldada või lammutada. Ehitis on püstitatud õiguslikul alusel ainult siis, kui on täidetud mõlemad tingimused: kui on õiguslikul alusel kasutatav maa ja kui ehitamiseks on seaduses sätestatud korras välja antud ehitusluba. Sama on leidnud nt ka Tallinna Halduskohus
  42. septembri
  43. a otsuses asjas nr 3-14-50435 p-s
  44. Kohus nõustub Maa-ametiga, et õueaiamaa skeem 14 ei ole käsitletav ehitamiseks vajaliku maakasutusõigusena AÕSRS § 14 lg 1 mõistes. II maatükki võis kasutada ainult põllumaana mitte ehitamiseks. Seega AÕSRS § 14 lg 1 mõistes on saun vajaliku maakasutusõiguseta ja ehitusloata püstitatud ehitis, mis ei takista selle aluse maa tagastamist maa tagastamise õigustatud subjektile.
  45. Kaebaja on kaebuses leidnud, et tal on juba
  46. a vastustaja korraldusest nr 573 ja kohtulahenditest tulenevalt tekkinud õiguslik kindlus ja teadmine, et temale kuuluv hoone on püstitatud õiguspäraselt. Kohus palus istungil kaebajal selgitada, kuidas selline kindlus ja teadmine on tekkinud, kui pärast seda on kohtud teinud lahendeid saun-aiamajaga seoses, samuti on vald
  47. a uuendanud kaebajale ostueesõigusega erastamise menetluse ja kolmandale isikule õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetluse. Kaebaja leidis, et need kohtulahendid on jõustunud ja sellest tulenevalt järgimiseks kohustuslikud. Kaebaja hinnangul ei ole neid asjaolusid arvestatud (istungi ajamärge 00:31:10, dtl 202). Kohus selgitas istungil ja märgib ka nüüd, et vastustaja on juhindunud hilisematest jõustunud kohtulahenditest.
  48. On tõsi, et piirinaabrite X ja Yi vaheline vaidlus piiriküsimuses on kestnud aastaid. Kahe naabri vaheline vaidlus maa küsimuse osas on alguse saanud juba õigustatud subjektide eelkäijate poolt esitatud avalduste esitamisest. Pikale veninud maa erastamise ja tagastamise menetlustes on läbi mitme aastakümne olnud menetluses mitmed kohtuasjad (mh haldusasjad nr 3-13-1034, 3-16-2400, 3-19-310, 3-19-935, 3-22-1812).
  49. Tartu Halduskohus leidis
  50. jaanuari
  51. a kohtuotsuses asjas nr 3-19-935, et jõustunud kohtulahendi põhjendustes sisalduv osa on oma olemuselt dokumentaalne tõend. Seega ühes haldusasjas tehtud jõustunud kohtuotsused võivad olla teises asjas dokumentaalsed tõendid, mida kohus hindab koos teises asjas kogutud tõenditega. Tõendite vastuolu korral hinnatakse vastuolulisi tõendeid kogumis ning otsustakse, millised tõendid on kohtu jaoks veenvad (p 37, dtl 83-84). Samuti leidis kohus otsuse p-des 40 ja 41, et haldusasja nr 3-19-935 lahendamisel on kohtule siduvaks vaid haldusasja nr 3-13-1034 kohtuotsuse resolutsioon (ja eelkõige just halduskohtu otsuse resolutsioon ringkonnakohtu muudatustega menetluskulude jaotuse osas). Siduv on see, et tühistati haldusakt, millega Lasva Vallavalitsus määras Xle ehitise teenindamiseks vajaliku maa ja andis nõusoleku Xle maa ostueesõigusega erastamiseks. Ning siduv on see, et kohus ei kohustanud Lasva valda tagastama Madala 60 endist talumaad Yile kogu ulatuses. Kohtuotsuse resolutsioonis ei ole siduvalt kindlaks tehtud, et Xle kuuluv saunaiamaja ei asu kaebajale tagastataval õigusvastaselt võõrandatud maal. Kohtulahendi 10 3-23-1355 põhjendused on dokumentaalne tõend, mida kohus hindab koos teiste tõenditega. Menetluskulusid puudutav kohtulahendi resolutsioon ei oma praeguses asjas tähtsust. Ka kohustamisnõude rahuldamata jätmine ei ole praeguse asja lahendamisel oluline, kuivõrd kohustamisnõue jäi rahuldamata põhjusel, et Madala 60 endise talumaa kaebajale tagastamise ulatus võis sõltuda Xle maa ostueesõigusega erastatava maa suurusest ja piiridest. Järelikult ei olnud vastustajal õigust otsustada kaebajale maa tagastamise küsimust lõplikult. Kuigi kohtuotsuses haldusasjas nr 3-13-1034 on halduskohus leidnud, et Xle kuuluv saun-aiamaja ei asu kaebajale tagastataval õigusvastaselt võõrandatud Madala 60 talumaal, on kaebaja esitanud vastutõendid, et saun-aiamajaks on kohtuotsuses nimetatud valet hoonet. Kaebaja väidab, et kohus oleks pidanud kindlaks tegema, et
  52. juuli
  53. a piiride kulgemise ettepanekuga maaplaanile ei ole kantud kõiki hooneid; et sellelt piiride kulgemise ettepanekult puudub selline hoone, nagu saun-aiamaja; et sellele piiride kulgemise ettepanekuga maaplaanile kantud hoone, mida Lasva vallavanem J. Juhansoo on nimetanud saun-aiamajaks, on tegelikult kuur-küün; et
  54. juuli
  55. a piiride kulgemise ettepanek on Lasva Vallavalitsuse poolt kehtetuks tunnistatud juba enne selle dokumendi kohtusse toomist. Seega ei olnud
  56. juuli
  57. a piiride kulgemise ettepanekuga maaplaanile kantud saun-aiamaja ning seetõttu ei saa sellele dokumendile tuginedes ka väita, et saun-aiamaja ei asu Madala 60 talumaal.
  58. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et „kui kohus on leidnud, et tegemist on täiesti seaduslike ehitustega ja ehitistega, mida veel oleks pidanud ja saanud X teha selles situatsioonis, et täiendavalt tõendada, et see ait-saun on sinna ehitatud seaduslikult, ehk see on seaduspärane, kui kohtud kahes lahendis on seda sõna otseses mõttes must-valgelt juba tuvastanud. Aga kuna on olemas kohtulahendid, siis ainult nendest saamegi me ümberlükkamatult juhinduda. Vallal puudus igasugune edaspidine vajadus veel midagi tõendada. Kohtud olid selle olukorra tuvastanud ja kohtu lahendiga reguleerinud oma otsuses.“ (dtl 203)
  59. Kaebaja on jätnud tähelepanuta, et Võru Vallavalitsus uuendas
  60. juuni
  61. a korraldusega nr 444 kaebajale maa ostueesõigusega erastamise menetluse Võru vallas Madala külas asuva maaüksuse (Tuulõmäe) osas (dtl 59-61). Vastustaja selgitas, et haldusasja nr 319-935 menetluse käigus on kohtus tuvastamist leidnud, et piir Tuulõmäe ja Väike-Madala maaüksuste vahel on kindlaks määramata. Kuna piiri kindlaksmääramisest sõltub erastatava ja tagastatava maa suurus ning paiknemine, siis tuleb kaebajale ostueesõigusega maa erastamise ja kolmandale isikule õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlused uuendada. Kohtule ei ole teada, et kaebaja oleks menetluse uuendamist vaidlustanud.
  62. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus tegi otsuse kaebaja kahjuks, mistõttu kannab kaebaja menetluskulud. Kuivõrd kolmas isik osales kohtumenetluses vastustaja poolel, on tal õigus kulude hüvitamisele vastustajaga samade reeglite alusel (HKMS § 108 lg 8). Arvestades asjaolu, et vastustaja ei ole menetluskulu dokumente esitanud, jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). Kolmas isik on esitanud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on ta kandnud õigusabikulusid 520 eurot. Kohtu hinnangul on need kulud vajalikud ja põhjendatud, mistõttu mõistab kohus need kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja. Kaebaja kannab oma menetluskulud ise.
  63. HKMS § 175 lg 3 sätestab, et andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda 11 3-23-1355 üheselt identifitseerida. Riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse, avalik-õigusliku juriidilise isiku või muu avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses omal algatusel kaebaja, kolmanda isiku ja teiste otsuses märgitud füüsiliste isikute nimed tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.