4-17-3604 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 05. september 2017, Narva kohtumaja, kirjalik menetlus Väärteoasja number 4-17-3604 (233017001519) Kohtunik M

§ 123

lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile. 9. M.A-le inkrimineeritakse RelvS § 45 lg 1 rikkumist. RelvS § 45 lg 1 kohaselt võib relva ja laskemoona hoida isik, kellel on relvaluba või tegevusluba relvade või laskemoona valmistamiseks, müügiks, parandamiseks, ümbertegemiseks või hoidmiseks teenusena. 10. Väärteotoimiku materjalidest nähtuvalt teostati kaebaja elukoha aadressil, s.o xxx ringkonnaprokurör Günter Kooviti 20.10.2016 läbiotsimismääruse alusel läbiotsimine. Samal kuupäeval teostatud läbiotsimisprotokollist nähtuvalt leiti ja võeti ära M.A elukoha aadressil teostatud läbiotsimise käigus, m.h 9 padrunit. Kõnealuseid padruneid on menetluse käigus ka vaadeldud ning 10.03.2017 koostatud asitõendi vaatlusprotokollist nähtuvalt vaadeldi markeeringu nr 2 all, täpsemalt p 2.1. all ühte metallist padrunit, kollast värvi kesta ja kuuliga. Padruni pikkus on 29 mm, kesta pikkus 19 mm. Kuuli mõõdud on 10,5 mm ja diameeter 9 mm. Kesta ümbermõõt on 9,5 mm. Padruni rõngasäärisel on survetöötluse toimel markeering Luger 9 mm LAPUA. Järgevalt nähtub toimiku materjalidest, et M.A 3 4-17-3604 elukoha läbiotsimisel leitud ja äravõetud ning menetluse käigus vaadeldud padrunid on edastatud ekspertiisi läbiviimiseks ekspertiisiasutusse ning ekspertiisiakti nr 17E-TB0051 alusel tuvastati, et püstolipadruni Luger näol on tegemist laskekõlbliku püstolipadruniga kaliibriga 9x19 mm, mis kuulub tulirelva laskemoona hulka. 11. Kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule inkrimineerinud RelvS § 45 lg 1 rikkumist ning RelvS §-s 8913 ettenähtud väärteo toimepanemist. RelvS § 45 lg 1 kohaselt võib relva ja laskemoona hoida isik, kellel on relvaluba või tegevusluba relvade või laskemoona valmistamiseks, müügiks, parandamiseks, ümbertegemiseks või hoidmiseks teenusena. Ekspertiisiaktist nähtuvalt on püstolipadruni Luger näol tegemist tulirelva laskemoonaga. Kohtu poolt juba eelnevalt viidatud RelvS § 45 lg 1 võimaldab laskemoona hoidmist üksnes relvaloa olemasolu korral. Menetluse käigus kogutud tõendikogumist nähtuvalt ei ole vaadeldaval juhul tuvastatud M.A-l relvaloa olemasolu ning ka M.A ise pole menetluse kestel ega ka kohtule adresseeritud kaebuses kinnitanud enesel relvaloa olemasolu. Sellest järeldub, et M.A-l puudus õiguslik alus Luger padruni kui laskemoona hoidmiseks. 12. RelvS § 8913 sätestab vastutuse tulirelva laskemoona ebaolulises koguses ebaseadusliku käitlemise eest või gaasirelvapadrunite ebaseadusliku käitlemise eest. Hinnates järgnevalt, kas M.A teos on sedastatavad talle inkrimineeritava väärteo tunnused, on esmalt põhjendatud välja tuua, et laskemoona ebaolulise koguse mõistet relvaseadus iseseisvalt ei ava. Kõrgeima astme kohus on lahendi nr 3-1-1-40-11 p-s 16.1 selgitanud, et olulise koguse sisustamisel tuleb juhinduda RelvS § 46 lg-st 5, mille p 1 lubab füüsilisel isikul hoida laskemoona kuni 100 püstolipadrunit. Eeltoodust johtuvalt tuleb nentida, et M.A poolt loata ehk ebaseaduslikult ühe püstolipadruni hoidmine oma elukohas on vaadeldav tulirelva laskemoona ebaolulises koguses ebaseadusliku käitlemisena. 13 St, et M.A rikkus RelvS § 45 lg-t 1 ja realiseeris selliselt RelvS §-s 89 sätestatud süüteokoosseisu objektiivse koosseisu. 13. Hinnates süüteokoosseisu subjektiivse koosseisu täidetust, nõustub kohus kohtuvälise menetleja lõpphinnanguga, et tuvastatud asjaoludele tuginedes on alust lugeda M.A käitumist subjektiivse koosseisu päraseks. Samas jääb kohus kohtuvälisest menetlejast erinevale seisukohale selles, et M.A realiseeris talle inkrimineeritava väärteo ettevaatamatusest hooletuse vormis. Nii tuleb märkida, et menetluse kestel on M.A selgitanud, et temalt leitud üheksa padrunit on tal juba ammu, ta leidis need metsast ja soovis need välja anda. Viitega kõrgeima astme kohtu lahendi nr 3-1-1-65-16 p-le 10 märgib kohus, et karistusseadustiku (KarS) §-de 16 ja 17 järgi peab isiku tahtlus hõlmama objektiivse koosseisu asjaolusid, mitte aga õigusnorme – teisisõnu ei ole tahtluse aspektist tähtsust sellel, kas isik oli teadlik koosseisu asjaolude õiguslikust tähendusest. Nii ei ole olukorras, kus isik on teadlik süüteokoosseisu moodustavatest faktilistest asjaoludest, subjektiivse koosseisu tasandil tähtsust asjaolul, kas ta oli tegu toime pannes teadlik kehtivast õiguslikust regulatsioonist. Analüüsides M.A enda selgitust padruni(

1. te)omandamisega seonduvalt, samuti seda, et ta on selgitanud, et soovis padrunid ära anda ning neid samu selgitusi on M.A korranud ka kohtule adresseeritud kaebuses, siis järeldab kohus kõnealuste selgituste sisust, eelkõige tema selgitusest, et ta soovis kõnealused padrunid politseile üle anda, et M.A on olnud teadlik süüteokoosseisu moodustavatest faktilistest asjaoludest – vastupidisel juhul puuduks tal teadmine ja arusaam laskemoona üleandmise vajalikkusest ja nõutavusest politseiasutusele ehk sellesisulise argumendi esitamiseks. Sellele vaatamata ei ole ta tarvitusele võtnud meetmeid laskemoona üleandmiseks politseiasutusele, vaid on hoidnud seda pikema aja (vt isiku ütlusi, mille kohaselt leidis ta laskemoona metsast juba ammu) vältel oma elukohas. Kohtu veendumuse kohaselt ei ole võimalik selliselt avaldunud objektiivsete asjaolude pinnalt rääkida ettevaatamatusest toime pandud teost, vaid 4 4-17-3604 tegemist on süüteoga, mis on toime pandud tahtlikult ja eesmärgipäraselt ehk kavatsetusega toime pandud teost, mis on olnud suunatud laskemoona hoidmisele oma elukohas. 14. Vastavalt RelvS § 8913 sätetele karistatakse laskemoona ebaolulises koguses käitlemise eest rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut RelvS § 45 lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest RelvS § 8913 järgi 45 trahviühikuga, s.o 180 euroga. Arvestades, et sanktsioonimäära keskmiseks on 151 trahviühikut, siis järeldub, et kohtuväline menetleja on menetlusalust isikut karistanud RelvS § 8913 ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast väiksemas määras ehk sanktsioonimäära alamäära lähedases määras. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Hinnates M.A süüd vaatlusaluse süüteo toimepanemises, siis asub kohus seisukohale, et menetlusaluse isiku süüd ei ole võimalik tuvastatud asjaolude pinnalt vaadelda suurena ega ka sellisena, mis peaks tingima talle karistuse mõistmise sanktsioonimäära keskmises määras, nagu seda tuleb üldjuhul rakendada vastavalt kohtupraktikas väljakujunenud arusaamale. Nii on põhjendatud arvesse võtta, et M.A realiseeris süüteokoosseisu ühe püstolipadruni hoidmisega. Samas asus kohus erinevalt kohtuvälisest menetlejast seisukohale, et M.A pani toime väärteo tahtlikult, selle raskeimas avaldumisvormis. Nagu märgitud, arvestatakse süü kõrval ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on tuvastanud karistust kergendava asjaoluna kahetsuse ja süü tunnistamise. Kohus leiab, et menetluse käigus kogutud materjalid, sh menetlusaluse isiku enda ütlused, annavad aluse seisukohaks, et põhjendatuks tuleb lugeda kahe karistust kergendava asjaolu esinemine, mis peavad kajastuma ka mõistetava karistuse määras. Analüüsides kohtuvälise menetleja otsustust, leiab kohus, et karistust kergendavate asjaolude arvestamist karistuse määra kindlakstegemisel on kohtuväline menetleja arvestanud. Tuleb selgitada, et karistuse mõistmise üldpõhimõtete ja asjakohase kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks seadusandja kehtestatud normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Osutatud seisukohast ja juhisest tulenevalt tuleb M.A suhtes karistusmäära kindlakstegemisel lähtuda seadusandaja kehtestatud keskmisest, milleks on 151 trahviühikut. Nagu kohus eelnevalt märkis, on M.A teosüüd alust hinnata väikeseks, mistõttu esines(
2. b)alus irduda sanktsioonimäära keskmisest määrast, mõistes talle karistuse, mis jääb alla sanktsioonimäära keskmise. Kohtuvälise menetelja otsusest nähtub aga, et M.A on karistatud sanktsiooni alammäära ületavas määras, mis jääb oluliselt alla sanktsioonimäära keskmise. Sellisest sanktsioonimäära valikust saab kohtu veendumuse kohaselt teha kahtlusteta järeldusi selle kohta, et kohtuväline menetleja on karistusmäära kindlakstegemiseks arvestanud ka karistust kergendavate asjaoludega. Peale karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude tuvastamise tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Arvestades menetlusaluse isiku karistusregistri väljavõttest nähtuvat, siis märgib kohus, et menetlusalust isikut on ka eelnevalt väärteokorras karistatud samaliigilise relvadega seotud rikkumise toimepanemise eest. Uue samalaadse süüteo toimepanemine viitab sellele, et eelnevalt määratud karistus oma eesmärki täitnud ei ole ning menetlusalune isik on jätkanud relva ebaseadusliku käitlemise seonduvate süütegude toimepanemist. Samas arvestades, et eelmine samalaadne väärtegu on toime pandud 07.12.2014 ning vaadeldav süütegu on toime pandud 20.10.2016, ehk et tegemist on pika ajavahemikuga, siis vaatamata sellele, et eelmise karistuse näol on tegemist arhiveerimata karistusega, ei saa see evida kaalukat mõju vaadeldaval juhul kohaldatavale karistuse määrale. 5 4-17-3604 Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kohtuvälise menetleja kohaldatud karistusmäär on selline, mis vastab täielikult menetlusaluse isiku süüle ning võtab arvesse kõiki seadusest ja kohtupraktikast kohalduvaid aspekte, mis võiksid mõjutada isikule kohaldatavat karistuse määra. 15. Kohtule adresseeritud kaebuses on kaebaja viidanud asjaolule, et menetlustoiminguid on tema suhtes tehtud tõlgi osavõtuta eesti keeles. Tutvudes väärteotoimiku materjalidega, tuleb nentida, et väärteotoimiku materjalidest nähtuvalt ei ole menetlustoimingutele tõepoolest kaasatud tõlki. Samas tuleb märkida,

§ 24

lg 2 ls 1 kohaselt kaasatakse tõlk kohtuvälises menetluses menetlustoimingu läbiviimisele menetlusosalise või tunnistaja taotlusel ning kohtumenetluses. Materjalidest ei nähtu, et M.A oleks taotlenud tõlgi osavõttu – veelgi enam – väärteoprotokolli on isik üheselt mõistetavalt märkinud, et tõlki ta ei vaja. Seega ei ole võimalik toodud faktiliste asjaolude pinnalt jaatada, et tõlgi menetlusse kaasamata jätmisega oleks kohtuväline menetleja rikkunud M.A kaitseõigust, et selline menetlusõiguse rikkumine oleks vaadeldav olulise rikkumisena, millega võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. 16. Mis puudutab kaebaja poolt vaidlustatud ekspertiisitasu suurust, siis märgib kohus, et konkreetse ekspertiisi maksumus on reguleeritud seadusega – täpsemalt kohtuekspertiisiseadusega (KES). KES § 277 p 20 kohaselt on tulirelvaekspertiisi maksumus 420 eurot. Seega puuduvad alused ekspertiisi maksumuse vähendamiseks. Mis puudutab osutatud menetluskulu väljamõistmist menetlusaluselt isikult, siis selgitab kohus,

§ 38

lg 1 kohaselt järgitakse kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses menetlustähtaegade ja menetluskulude arvestamisel ning menetlustähtaja ennistamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Seega koostoimes VTMS § 38 lg-ga 1 ja KrMS § 180 lg 1 kuulub ekspertiisitasu välja mõistmisele kaebajast menetlusaluselt isikult ja sellest on juhindunud ka kohtuväline menetleja.

1. Eelneva kokkuvõtteks ja juhindudes VTMS § 155 ja § 156 lg-st 3 ning VTMS
2. peatükist, leiab kohus, et kaebuse lahendamisel ilmnes küll kohtuvälise menetleja poolt ebaõige hinnangu andmine süüteokoosseisu subjektiivsele koosseissule, mis ei mõjuta aga kohtuvälise menetleja lõppjäreldust ega õiguslikku järelmit süüküsimuses. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja põhjendatud otsuse lõppjärelduse muutmiseks või tühistamiseks. Kuna kohtuvälise menetleja poolt määratud menetluskulude tasumise tähtajad on saabunud, siis korrigeerib kohus selles osas kohtuvälise menetleja otsust ja samuti täpsustab rahatrahvi tasumise tähtaega. /allkirjastatud digitaalselt/ 6