Obsah (6)

§ 25§ 199§ 121§ 64§ 68§ 76

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 26. juuni 2019, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-18-8602 Tiit I.K, Aarne Sarjas, Mati Kartau Kohtukoosseis Vaidlusta

§ 25

lg-te 1, 2

§ 199

lg 2 p 9 järgi 6 kuu vangistusega ja

§ 121

lg 2 p 2 järgi 1 aasta vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel suurendati üksikkaristustest raskeimat ja liitkaristuseks kuritegude kogumi eest mõisteti I.K-le 1 aasta 6 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati I.K eelvangistuses kahtlustatavana kinnipeetavana 07.06.2018-08.06.2018 viibitud 2 päeva, 09.07.2018-10.07.2018 viibitud 2 päeva ning 14.07.2018-16.07.2018 viibitud 3 päeva karistusaja hulka. Karistusest jäi kanda 1 aasta 5 kuud 23 päeva vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati I.K eelvangistuses alates 31.07.2018 kuni kohtotsuse tegemise ajani viibitud aeg karistusaja hulka ja loeti 1 aasta 5 kuu 23 päeva vangistuse kandmise alguseks 31.07.

1. Karistuse kandmise aja lõpp 23.01.
3. Tartu Maakohtu 31.05.2019 määrusega jäeti I.K ennetähtaegselt vangistusest vabastamata. 2.
4. I.K kannab karistust teise astme kuritegude toimepanemise eest ning kohtuistungi toimumise ajaks oli I.K temale mõistetud karistusajast ära kandnud pisut üle 9 kuu, s.o üle 1/2 mõistetud karistusajast. Seega on formaalsed alused kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks täidetud. 2.
5. Vabanedes puudub vangla iseloomustusest nähtuvalt isikul kindel elukoht. Varasemalt elas I.K sotsiaalkorteris aadressil XXX, Tartu, kuid esitatud iseloomustusest ei nähtu, kas isikul on võimalik antud aadressile elama asuda vabanemisel või mitte. Kinnipeetava enda hinnangul on elukohaks sotsiaalkorter, on kehtiv üürileping olemas ja kõik mööbel on sees. Kinnipeetav märkis, et korteriga majandab hr L.. Kui tema vabaneb, saab H. käest uue korteri vastu, seega ei saa elukoht probleemiks. 2.
6. Olenemata sellest, kas isikul on ennetähtaegse vabastamise puhuks kindel elukoht, leidis maakohus, et I.K vabastamine ei ole võimalik muudest asjaoludest tulenevalt. I.K-d on varem korduvalt karistatud ja vanglas on ta olnud samuti mitmeid kordi. Käesolev vangistus on tema jaoks järjekorras kolmeteistkümnes. Seepärast ei ole alust loota, et karistus iseenesest või vangistus spetsiifiliselt suudab I.K-d õiguskuulekal rajal hoida. Samuti ei nähtu, et isiku suhtlusringkonda kuuluks kedagi, kes teda suudaks õiguskuulekal teel hoida. Ema ning elukaaslase suhtes on isik vägivalda kasutanud ning lastega on vangla iseloomustusest nähtuvalt suhted olematud. Kõik lähedased isikud olid ka varasemalt kinnipeetava elus, kuid see ei hoidnud teda seadusekuulekal teel. 2.
7. Ka on murettekitav isiku suhtumine alkoholi. Kinnipeetav on kuriteod pandud toime enamasti alkoholijoobes, sealhulgas vägivaldsed kuriteod. Ka on ta rikkunud korduvalt kriminaalhoolduse nõudeid, kuritarvitades alkoholi. Siiski ise kinnipeetav sõltuvusprobleemi ei tunnista, seega jätkab ta suure tõenäosusega vabaduses alkoholi kuritarvitamisega. 2.
8. Suurim ohumärk kinnipeetava puhul on asjaolu, et ta ei tunnista toimepandud kuritegusid, ta käitub ennastõigustavalt ning süüdistab pigem teisi. Nii selgitas I.K , et ei tea, mille eest vangistust kannab ja vabanedes kavatseb asja uuesti käiku panna, kuna ei ole elukaaslast löönud. Vangla iseloomustusest nähtuvalt süüdistab isik seoses viimase kuriteoga elukaaslast valetamises. Ka vargustega seoses on kinnipeetav pisendanud rikkumist ning selgitanud, et varastatud prillid sokutati tema taskusse. Kinnipeetav on elu jooksul toime pannud arvukalt eriliigilisi kuritegusid. Sellegipoolest jätkab ta enda õigustamist ja teiste süüdistamist. Kui selline isik ei tunnista enda süüd ega teadvusta käitumise keelatust ja vajadust edaspidi oma käitumises muudatusi teha, on äärmiselt suur tõenäosus, et vabanedes naaseb isik oma varasema kriminaalse eluviisi juurde. Kuivõrd isikuga ei ole läbi viidud ühtegi rehabiliteerivat tegevust, ei saa loota ka neile kui võimalikele suunamuutjatele. 2.
9. Kinnipeetav ähvardas kriminaalhoolduse ajal joobes olles 25.12.2015 politseiametnikku üles otsimise ja tapmisega. On rikkunud korduvalt kriminaalhooldusnõudeid. Vestluse käigus väitis, et tema ei ole elu jooksul ühtegi naist löönud ja naiste vastu vägivalda üles näidanud, kuid varasemalt on karistatud oma ema vigastamise eest, lüües teda mitu korda noaga ning viimase karistusena on elukaaslasele kehavigastuste tekitamine. Korduv eriliigiliste kuritegude toimepanek iseloomustab isiku ükskõikset suhtumist ühiskonda ja kehtivasse korda, lisaks motivatsiooni puudumist loobuda kuritegelikust käitumisest. Vangla iseloomustusest ning 2 kinnipeetava ütlustest ei ilmne, et isiku hoiakutes oleks toimunud või oleks toimumas muudatusi seadusekuulekuse suunas. Samuti ei nõustunud maakohus kaitsja väitega justkui isik ei ole oma vanusest tulenevalt võimeline uusi kuritegusid toime panema. Kinnipeetav on 56aastane ega ole seega sellises vanuses, mis välistaks varavastaste või vägivallakuritegude toimepanemise. 2.
10. Maakohtul puudus veendumus, et I.K suudab vabadust piisavalt väärtustada ning edaspidi toimida seadusekuulekalt. Maakohus nõustus vangla ja prokuratuuri seisukohtadega, et tõenäosus ennetähtaegse vabastamisega kaasneva kriminaalhoolduse edukaks läbimiseks on väike. Asja materjalidest ega isiku ütlustest ei ilmne, et eksisteeriks sellised asjaolud, mis võimaldaks loota, et isiku käitumine seekord saab olema seadusekuulekas. I.K on isik, kelles on sügavalt juurdunud kuritegelikud mõttemallid ja käitumisviisid, mille muutmiseks puudub tal motivatsioon. Kinnipeetava vabastamisel käitumiskontrollile allutamine ja talle erinevate lisakohustuste määramine ei ole maakohtu hinnangul piisav uute kuritegude toimepanemise riskide maandamiseks. Määruskaebus
11. Tartu Maakohtu 31.05.2019 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu I.K kaitsja vandeadvokaadi abi Heiki Kuningas, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega vabastataks I.K ennetähtaegselt. Määruskaebuses leitakse kokkuvõtlikult järgmist. Maakohus lähtus vangla iseloomustusest ega arvestanud sotsiaalhoolekande õiguslikku regulatsiooni. Maakohus ei ole arvestanud SHS § 14 lg-t 1, mille kohaselt on isikul võimalik abi saada kohalikult omavalitsuselt. Vangla iseloomustus tugineb kontrollimata andmetele. Kui taasühiskonnastavaid programme ette ei näha, siis järelikult ei ole neid isikule vaja. Seega pole isik ka ohtlik. Maakohus tugineb süüdimõistetu varasemale elukäigule (sündmus kriminaalhooldusel). Maakohtu määruses puuduvad põhistused, miks I.K varasem karistatus ja kuritegude toimepanemine kaitseajal on aluseks järeldusele, et karistus ei ole oma eesmärki saavutanud ja süüdimõistetu on jätkuvalt ohtlik. Isikupoolset kuriteos mitte süüdi tunnistamist ei saa arvesse võtta. See ei saa olla kaalukeeleks vabastamata jätmisel, seda asjaolu ei peaks üldse kaaluma. I.K-l puuduvad distsiplinaarkaristused. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
12. KrMS § 390 lg 1 sätestab, et määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus järgitakse sama seadustiku
13. või
14. peatüki sätteid, arvestades
15. peatükis sätestatud erisusi. Kriminaalmenetluse seadustiku
16. peatükk ei reguleeri maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse eelmenetlust ringkonnakohtus. Seega tuleb kõnealuses küsimuses kohaldada kriminaalmenetluse seadustiku
17. peatüki
18. jao sätteid, sh KrMS § 326 (apellatsiooni käiguta ja läbi vaatamata jätmine). KrMS § 326 lg 3 sätestab, et ringkonnakohus võib apellatsiooni määrusega jätta läbi vaatamata ka juhul, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohtu praktika kohaselt saab ilmselt põhjendamatuks lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27.04.2011 määrus asjas nr 3-1-1-36-11, p 8) Tulenevalt KrMS § 390 lg-st 1 saab ringkonnakohus eeltoodud reegleid järgides jätta läbi vaatamata ilmselgelt põhjendamatu, sh perspektiivitu määruskaebuse. 3
19. Kohtukolleegiumi hinnangul on määruskaebus tervikuna perspektiivitu. Selles toodud argumendid ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab

§ 76

lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma juhul, kui

§ 76

lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.04.2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16) 6. Tartu Maakohus on I.K vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamata jätmist põhjendanud piisavalt ja veenvalt. Maakohus on kaalunud

§ 76

lg-s 4 nimetatud asjaolusid kogumis ja leidnud, et I.K tingimisi ennetähtaegne vanglast vabastamine ei ole põhjendatud, kuna vabastamise sisulised eeldused on täitmata. Seejuures ei jätnud esimese astme kohus süüdimõistetu vabastamise seisukohalt olulisi asjaolusid arvesse võtmata ega omistanud ühelegi asjaolule ilmselgelt ebaõiget kaalu. Maakohus on arvestanud süüdimõistetu suhtes esinevaid asjaolusid, mis valdavas enamuses on negatiivsed. Ka määruskaebuse pinnalt ei ole võimalik vastupidisele seisukohale asuda.

§ 76

lg-st 4 tulenevalt arvestatakse asjaolusid kogumis ning sellesse kogumisse kuulub seaduse kohaselt ka süüdimõistetu isik, süüdimõistetu varasem elukäik, kuriteo toimepanemise asjaolud ja ka käitumine vangistuse jooksul. Ainukeseks positiivseks asjaoluks on süüdimõistetul distsiplinaarkaristuste puudumine. Seejuures kuriteo mittetunnistamine ja ennastõigustavad seisukohad on süüdimõistetu isikut iseloomustav asjaolu, mida tuligi maakohtul arvesse võtta. Määruskaebuses ei ole välja toodud asjaolusid, mis annaksid aluse maakohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale asuda. Kui määruskaebuses ei nõustuta maakohtu seisukohtadega, ei tähenda see, et tegemist oleks määruses põhistuste puudumisega. Kui süüdimõistetu väidab, et tal on olemas garanteeritud elukoht, tuleb tal selles osas ka kinnitus esitada. SHS § 14 lg 1 ei kohusta kohut süüdimõistetule elukohta otsima. Samuti ei ole tegemist automaatselt tagatud kohustusega kohalikule omavalitsusele süüdimõistetule elukoht garanteerida. Seega ei teinud esimese astme kohus menetletavas asjas

§ 76

lg-t 4 kohaldades kaalutlusviga, mis võiks anda aluse kohtumääruse tühistamiseks.

1. Kaitsja on esitanud kaitsjatasutaotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks, milles taotleb tasu summas 120 eurot, sh käibemaks 20 eurot. Tasu koosneb maakohtu lahendiga ja protokolliga tutvumisest 1 pooltunni ulatuses ja määruskaebuse koostamisest 3 pooltunni ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et tasutaotlus selles ulatuses on põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele samuti osaliselt. Arvestades määruskaebuse mahtu, selles maakohtu määruse seisukohtade ülekordamist ning asjakohaseid argumente, on põhjendatud rahuldada taotlus määruskaebuse koostamise eest 2 pooltunni ulatuses. Kokku kuulub tasutaotlus rahuldamisele 90 eurot ulatuses, sh käibemaks 15 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 187 lg 2 alusel tuleb I.K-l hüvitada H. Kuninga kaitsjatasu 90 eurot.
2. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 326 lg st 3 tuleb jätta määruskaebus läbi vaatamata. /allkiri/ Tiit I.K /allkiri/ /allkiri/ Sarjas Mati Kartau 4