KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Anneli Roonet Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 9. detsember 2024, Tartu kohtumaja, Juhan Liivi 4, Tartu Tsiviilasja number

§ 401

lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 82

lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 101

lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning

§ 108

lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

1. Hageja on esitanud kohtule tõendina AS-i Inbank ja kostja vahel 03.01.2020 sõlmitud väikelaenu lepingu nr L89003274472 (dtl 12–18). Leping on kostja poolt allkirjastatud. Lepingu kohaselt oli laenusummaks 7809 eurot. Lepingust nähtuvalt võeti enne laenu väljamaksmist laenusummast 7809 eurost maha lepingutasu 156,18 eurot ning kostjale kanti üle 7652,82 eurot (dtl 12). Kostja kohustus laenu tagastama osamaksetega ning tasuma intressi, haldustasu ja lepingutasu. Kostja kohustus krediidiandjale tegema 72 osamakset, kuumakse suurusega 210,80 eurot, esimene osamakse 156,18 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu 15-ks kuupäevaks, esimene osamakse tuli teha 03.01.2020 (dtl 13, 14). Kohus loeb eeltoodud asjaolud esitatud tõendi alusel tuvastatuks. Krediidi kulukuse määr
2. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingutes toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas

§ 4062

lg-ga 1.

§ 4062

lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue 4

§ 4062lg-s 1 sätestatuga.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine 8. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17). 03.01.2020 sõlmitud laenuleping on tarbijakrediidileping

§ 402lg 1 tähenduses.

Esmalt hindab kohus, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet. 8.1.

§ 4034

lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 4034

lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034 lg 2).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka

§ 4034 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 5

§ 4034

lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23). Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (

§ 4034lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 4034lg 4 teine lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab 6

§ 4034

lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23). 8.2. Kohus on kahel korral määranud hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks. 7. juulil 2023 selgitas kohus hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on

§ 4034

lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema (dtl 45). 4. augustil 2024 selgitas kohus hagejale, et hageja ei ole hagis välja toonud vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevaid asjaolusid (dtl 81). Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks, ümberarvestuse tegemiseks ja tõendite esitamiseks. Hageja on seisukohal, et krediidiandja järgis kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja tugineb sellele, et enne laenulepingu sõlmimist märkis kostja laenutaotluses, et tema igakuise sissetuleku suuruseks on 1500 eurot ja igakuised kohustused on 0 eurot. Enne lepingu sõlmimist kontrollis krediidiandja kostja laenutaotlusel esitatud andmeid Maksu- ja Tolliametist. Samuti kontrollis krediidiandja kostja varasemat maksekäitumist maksehäireregistrist (taust.ee). Kostja varasem maksekäitumine oli korrektne ning varasemaid ega kehtivaid maksehäireid lepingu sõlmimise ajal ei olnud. Hageja väljatoodust nähtub, et krediidiandja tegi laenuotsuse kostja esitatud laenutaotluse pinnalt. Hageja esitatud väljavõttest kostja laenutaotluse kohta nähtub, et kostjalt on laenu taotlemisel küsitud andmeid tema keskmise kuusissetuleku ja igakuiste kohustuste kohta, millele kostja on vastanud vastavalt 1500 eurot ja 0 eurot (dtl 30). Hageja pole väitnud ega tõendanud, et krediidiandja oleks küsinud kostjalt muud teavet tema varalise seisundi kohta (s.o peale igakuise sissetuleku) ja varaliste kohustuste kohta, sh kostja regulaarsete (majapidamis)kulude kohta. Hageja ei ole küsinud teavet ka kostja varasemate krediidikohustuste täitmise kohta. Seejuures ei võimalda laenutaotluses küsitud teave hinnata isegi seda, millised finantskohustused kostjal teiste krediidiandjate ees olid ja kui palju neid oli. Samuti ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et krediidiandja oleks kostja laenutaotluses esitatud teavet kostja sissetulekute ja kohustuste kohta vastavalt

§ 4034 lg-le 4 ja KAVS § 50 lg-tele 3 ja 4 kontrollinud.

Hageja väljatoodust nähtub, et krediidiandja kontrollis andmeid Maksu- ja Tolliametist ja kostja varasemat maksekäitumist maksehäireregistritest. Üksnes kostja sissetuleku ja maksehäirete puudumise kontrollimine ei vasta krediidiandja nõuetekohasele hoolsusele tarbija krediidivõimelisuse hindamisel. Ilma mõistliku hoolsusega kontrollitud andmeteta tarbija kulude ja finantskohustuste ning varasemate finantskohustuste täitmise kohta ei võimalda need andmed teha adekvaatseid järeldusi tarbija krediidivõimelisuse kohta. Seejuures ei mõjutanud hageja kontrollikohustust see, et kostja oli laenutaotluses kinnitanud, et kostja esitatud andmed on tõesed. 7

§ 4034lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida.

Seda, et kostja ei olnud lepingu sõlmimise ajal krediidivõimeline, kinnitab mh see, et kostjal tekkis võlgnevus alates

1. osamaksest. 8.
2. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse

§ 4034

lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem

§-s 94 sätestatud intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24).

§ 4034

lg 7 kolmanda aluse kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult jätnud esitamata teabe vastavalt

§ 4034

lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjatele mingi teabe teadlikult esitamata. Olukorras, kus kostjalt polnud teavet küsitud – sh tema regulaarsete kulude kohta ning täpsemat teavet tema varasemate finantskohustuste ja nende täitmise kohta –, ei saa kostjale ette heita selle teabe esitamata jätmist. Asja materjalid ei võimalda ka tõsikindlalt järeldada, et kostja oleks esitanud taotluses ebaõiget teavet, märkides, et tal kulub olemasolevatele krediidikohustustele 0 eurot kuus. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks pelgalt nende laenutaotluses esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (

§ 104lg 5).

Samuti ei anna asjas esitatu alust järeldada, et krediidiandja oleks hinnanud kostja krediidivõimelisust valesti põhjusel, et kostja jättis mingi teabe oma varasemate kohustuste ja finantsraskuste kohta esitamata. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevate kohustuste täitmiseks oleks krediidiandja pidanud kostja taotluses esitatud teavet ka kontrollima. Juhul, kui krediidiandja oleks kostja laenutaotluses esitatud teabe kontrollimisel tuvastanud vastuolusid, oleks krediidiandjal tulnud küsida selle kohta kostjalt lisateavet. Ainuüksi kostja pangakonto väljavõtete nõudmine oleks andnud krediidiandjale teavet kostja muude finantskohustuste olemasolu ja hulga kohta ning võimaldanud kontrollida kostjal makseraskuste olemasolu. Kohtu hinnangul saab eeldada, et kui krediidiandja oleks nõuetekohaselt täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte osaks olevat teabe saamise kohustust ja kogunud kostja krediidivõimelisuse hindamiseks asjakohast teavet ning teinud mõistlikke pingutusi selle teabe kontrollimiseks, sh nõudnud kostjalt pangakonto väljavõtte esitamist, oleks krediidiandja kostja krediidivõimelisust õigesti hinnanud. Kohus leiab, et krediidiandja ei ole täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi ega selgitanud piisava hoolsusega välja kostja laenuvõimekust. Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine 9. Järgmisena tuvastab kohus, kas leping lõppes ülesütlemisega. 8

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

§ 4034

lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. 9.

1. Laenulepingust nähtub, et kostjal tuli maksegraafiku kohaselt tasuda ajavahemikul 03.01.2020–15.01.2026 igakuiseid põhiosa makseid, intressimakseid ja haldustasu makseid ning ühekordne lepingutasu. Põhiosamaksete tasumise kohustus algas 15.03.2020 (dtl 13, 14). 15.03.2020 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 57,75 eurot; 15.04.2020 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 48,56 eurot; 15.05.2020 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 54,68 eurot; 15.06.2020 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 50,69 eurot; 15.07.2020 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 56,78 eurot; 15.08.2020 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 52,90 eurot. Kokku 321,36 eurot. Hageja avaldas, et kostja on teinud tagasimakseid 577,78 eurot (dtl 87). Kostja tegi tagasimakseid perioodil 03.01.2020–10.03.
2. Hageja tugineb sellele, et kostja jäi viivitusse 15.04.2020, 15.05.2020, 15.06.2020 osamaksetega. Arvestades, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ei võlgne kostja haldustasu ja lepingutasu ning arvestades, et
3. aastal oli

§-s 94 sätestatud intressimääraks 0%, siis ei olnud kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva põhiosa tagasimaksega lepingu ülesütlemise ajal, s.o 24.07.

1. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et laenulepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud, mistõttu ei ole leping ülesütlemisega lõppenud.
2. Laenulepingu viimane osamakse tähtpäev on maksegraafiku järgi 15.01.2026 (dtl 14), mistõttu ei ole tänaseks laenulepingust tulenev laenu tagasimaksmise tähtaeg kõigi osamaksete osas veel möödunud ning laenu põhiosa ei ole muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks

§ 82lg 7 tähenduses.

Seega ei saa kohus võtta hagi rahuldamisel aluseks hageja väljatoodud summat (kostjale välja makstud summa). Hageja esitas kohtule ümberarvutuse ja taotleb ka tulevikus sissenõutavaks muutuva võlgnevuse väljamõistmist kostjalt. Kohus peab seda põhjendatuks. TsMS § 369 võimaldab nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Arvestades, et kostja ei ole pärast 10.03.2020 võlausaldajale makseid teinud ega osale kohtumenetluses, võib eeldada, et kostja ka tulevikus sissenõutavaks muutuvaid osamakseid tähtaegselt ei tasu. 9

§ 403

4 lg-s 6 sätestatut, ei võlgne kostja

§ 4034lg 7 teise lause järgi muid tasusid kui seadusjärgses määras intressi.

Järelikult ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt lepingu alusel haldustasu maksmist ja lepingutasu maksmist. 2020. aastal oli

§-s 94 sätestatud intressimääraks 0%. Hageja intressinõude osas ümberarvestust ei esitanud, kuigi kohus selgitas hagejale 04.08.2024 ümberarvestuse tegemise võimalust. Ilma ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi intressinõude osas osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks intressinõude osas peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised on ümberarvutuste järgsed intressimaksete võlgnevused. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2). Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata laenulepingust tulenevad hageja nõuded, s.o põhinõue 676,21 eurot (7751,25-7075,04=676,21), intressinõue 622,49 eurot, viivisenõue perioodi 25.07.2020–22.05.2023 eest 5235,67 eurot (dtl 35) ja viivis perioodi 23.05.2023– 08.12.2024 eest 2867,97 eurot, haldustasu nõue 10 eurot ja sissenõudmiskulude nõue 50 eurot. Kuivõrd hagejal ei olnud meeldetuletuskirjade saatmise ja muude väidetavate kulude kandmise ajal kostja vastu ülal toodud põhjendustel sissenõutavaks muutunud nõuet ning leping ei olnud kehtivalt üles öeldud, ei ole

§ 1132 lg 2 kohaldamise eeldus täidetud ning hagejal ei ole kostja vastu sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet. 10

§ 113

lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 esimese lause kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja nõuab kostjalt viivist ümberarvestatud põhivõla tasumisega viivitamise eest seadusjärgses määras alates kohtuotsuse jõustumisest (dtl 89). Kuivõrd tagasimaksed muutuvad sissenõutavaks erinevatel kuupäevadel ka pärast kohtuotsuse eeldatavat jõustumist, siis on põhjendatud välja mõista viivis sissenõutavaks muutunud põhinõudelt alates kohtuotsuse tegemisest ja tulevikus sissenõutavaks muutuvate osamaksete tasumise tähtpäevale järgnevast päevast. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt, mistõttu jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus märgib, et hagi esitamise ajal (22.05.2023) oli hagihinnaks 15 516,89 eurot, arvestades esitatud nõudeid, mis kohus menetlusse võttis. Kohus rahuldas hagiavalduse nõuetes, millele vastav hagihind on 7817,92 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagiavalduse 50% ulatuses ning jättis rahuldamata 50% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud 50% ulatuses kostja kanda ja 50% ulatuses hageja kanda.
2. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab asja menetlev kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses. 13.
3. Hagilt hinnaga 15 516,89 eurot kuulus riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tasumisele riigilõiv 980 eurot. Hageja on hagilt tasunud riigilõivu seaduses sätestatud ulatuses. Riigilõiv on põhjendatud kohtukulu (TsMS § 138 lg 2). 13.
4. Hageja palub kostjalt lepingulise esindaja kuluna välja mõista 1098,50 eurot (ilma käibemaksuta). TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta (RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 11). TsMS § 175 lg 1 võimaldab arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu (RKTKm 21.06.2021, 2-17-13164/62, p 9). Hageja lepingulisel esindajal kulus alusdokumentidega tutvumisele ja analüüsile ning hagi koostamisele ja lisade kogumisele ning komplekteerimisele ja kohtule esitamisele 3 tundi; 11

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist. 15. Ts

MS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates. (allkirjastatud digitaalselt) Anneli Roonet kohtunik 12