Obsah (7)
§ 637§ 168§ 639§ 181§ 150§ 638§ 696KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Gea Lepik ja Kaija Piirmets Määruse tegemise aeg ja koht 19.11.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-22-13736 Kohtuasi
) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on 1668 eurot (13,9 tundi × 120 eurot/tund), mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista koos kohustusega tasuda hüvitiselt viivist. 4 2-22-13736 Apellatsioonkaebus
- Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada, või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda koos kohustusega tasuda menetluskulude hüvitiselt seadusjärgses määras viivist. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt kohaldas maakohus vääralt VÕS § 100 ja § 276 lg-t 1 ning asus vääralt seisukohale, et kostja ei ole üürilepingut rikkunud. Maakohus asus vääralt seisukohale, et hageja pidas lepingu rikkumiseks varikatuse ehitamata jätmist. Seetõttu on väär ka maakohtu järeldus, et kuna hageja ei pöördunud varikatuse ehitamise nõudega kostja poole, siis ei olnud kostjal kohustust varikatust ehitada ning ta ei ole seda kohustust rikkunud. Kostja põhikohustuseks oli tagada, et hageja saaks üüritud ruume oma majandustegevuse raames kasutada, kuid kostja ei täitnud seda kohustust ka täiendava tähtaja jooksul. Kuigi hageja heitis 29.06.2022 pretensioonis kostjale ette varikatuse ehitamata jätmist, pidas hageja rikkumiseks seda, et kostja ei taganud üüritud ruumi sobivat seisundit lepingu kehtivuse ajal, mitte varikatuse ehitamata jätmist. Hageja ei saanud kasutada üüritud ruume sihipäraselt, sest sissepääs majale, sh ümbritsevale territooriumile, oli kõrvalistele isikutele ehk hageja klientidele keelatud. 29.06.2022 pretensioonis tegi hageja ettepaneku olukorra lahendamiseks varikatuse ehitamisega, s.o teavitas rikkumisest ja andis teada, et ootab aktiivseid samme kohustuse täitmiseks. Sisuliselt andis hageja kostjale täiendava tähtaja. Kostja ei olnud kohustatud varakatust ehitama, see oli üks võimalikest viisidest, kuidas tagada üüritud eseme sihipärane kasutamine. Maakohus tuvastas, et tegemist ei olnud varjatud puudustega, sest ehitustellingud ja piirdeaed olid olemas juba lepingu sõlmimise ajal, kuid ei hinnanud, kas üüritud ruumidele oli tagatud vaba ja ohutu juurdepääs. Üürilepingus ei olnud pooled kokku leppinud, et seoses maja remondiga võib esineda tõrkeid üüripinna kasutamisel. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
- Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (
) § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes
§-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid. 6. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta
§ 637
lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (RKTKm 24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 12). Kohus peab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse aluseks olevate faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastav õigusnorm, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks 5 2-22-13736 (RKTKm 03.04.2018, 2-16-18835/64, p 10.1). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.
- Siinses asjas soovib hageja, et kostja hüvitaks talle kahju, mis tekkis seetõttu, et hageja oli sunnitud üürileandja poolsete üürilepingu rikkumiste tõttu üürilepingu üles ütlema. Seejuures heidab hageja apellatsioonkaebuses maakohtule ette üksnes seda, et maakohus mõistis valesti hageja väiteid seoses varikatuse ehitamise kohustusega. Osas, millega maakohus tuvastas, et kostja ei ole ülejäänud hageja väidetud kohustusi rikkunud, ei ole hageja maakohtule etteheiteid teinud. Iseenesest on õige hageja väide, et maakohus ei mõistnud hageja väiteid seoses varikatuse ehitamise kohustusega päris õigesti, kuid arvestades apellatsioonkaebuse väiteid, ei oleks ringkonnakohtul alust apellatsioonkaebust rahuldada. 7.
- Kolleegium märgib, et lepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude esmaseks eelduseks on VÕS § 101 lg 1 p 3 ja VÕS § 115 lg 1 järgi see, et võlgnik on kohustust rikkunud. Üürilepingu puhul on üürileandja põhikohustuseks VÕS § 271 järgi anda asi üürnikule kasutada, seejuures tuleb üürileandjal VÕS § 276 lg 1 järgi anda asi üürnikule üle kokkulepitud ajaks koos päraldistega lepingujärgseks kasutamiseks sobivas seisundis ja tagada asja hoidmine selles seisundis lepingu kehtivuse ajal. Kui üüritud asjal tekib lepingu kehtivuse ajal puudus, mille eest üürnik ei vastuta ja mida ta ei pea oma kulul kõrvaldama, või kui asja lepingujärgne kasutamine on takistatud, võib üürnik VÕS § 278 p-de 1 ja 3 järgi nõuda üürileandjalt puuduse või takistuse kõrvaldamist ning kahju hüvitamist. Ülaltoodu kohaselt on üürileandjal kohustus anda üürniku kasutusse lepingutingimustele vastav asi. Hageja apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei vastanud üüriese lepingutingimustele, sest üüriesemele juurde- ja sissepääs oli takistatud ja ei olnud ohutu. Üüritud pinnale juurdepääsu või ohutu juurdepääsu puudumine võib iseenesest tähendada seda, et üüriese ei vasta lepingutingimustele ning kui üürileandja annab sellise asja üürile, võib olla tegemist lepingu rikkumisega. Siinsel juhul ei ole aga hageja toonud esile selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et üüriesemele sisse- ja juurdepääs oli ohtlik või reaalselt takistatud. Ainuüksi sellest, et katusetööde tõttu maja ümber paigutatud piirdeaial oli märk, mille kohaselt oli võõrastel ehitusobjektil viibimine keelatud, ei saa järeldada, et maja kasutavatel isikutel oli majja sisenemine keelatud või katusetööde tõttu ohtlik. Ka sellest, et maja ümber olid paigaldatud tellingud, ei saa järeldada, et tellingute tõttu oli majja sisenemine ohtlik ning ohutu sisenemise tagamiseks tuli võtta tarvitusele täiendavaid abinõusid. Tavapäraselt ei takista maja katusetööd ning selle tõttu majale paigutatud tellingud ja piirdeaed majja sisenemist ning tellinguid paigaldades arvestatakse sellega, et majja sisenemine oleks ohutu. Seega ei ole hageja toonud esile asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et üüripinnale ei olnud ohutut juurdepääsu ning et kostjal oli kohustus võtta samme üüripinnale ohutu ja/või takistusteta juurde- ja sissepääsu tagamiseks. 7.
- Lisaks tuleb arvestada, et kui üürnik asja üleandmisel teadis või pidi teadma, et asi ei vasta lepingutingimustele, kuid võttis sellele vaatamata asja vastu, võib ta VÕS § 277 lg 2 järgi teostada VÕS §-s 278 sätestatud õigusi üksnes juhul, kui ta asja vastuvõtmisel endale sellise õiguse jättis. Sätte mõtte kohaselt peab üürnik asja vastuvõtmisel lepingu esemel avastatud puudustele kohe reageerima ning kui üürnik asja vastuvõtmisel puudusest teadis või pidi teadma, kaotab ta asja pretensioonideta vastuvõtmisega sellele puudusele viidates õiguskaitsevahendite rakendamise õiguse. Sisuliselt saab sellisel juhul eeldada, et pooltel oli kokkulepe, et asi vastab sellistele omadustele nagu see üürnikule üle anti, ning teadvalt puudustega üürieseme vastuvõtmine 6 2-22-13736 välistab õiguskaitsevahendite kasutamise, v.a kui üürnik avaldas hiljemalt asja vastu võttes, et ta jätab endale õiguse õiguskaitsevahendeid rakendada (vt VÕS II komm
(2019), § 276, p 3.2 ja § 277, p 3.3). Ka Riigikohus on leidnud, et VÕS § 277 lg 2 eesmärgiks ei ole võtta üürnikult ära õigust kasutada õiguskaitsevahendit puuduse osas, mille üürileandja on lubanud kõrvaldada, vaid selle sätte eesmärgiks on tagada see, et kui üürnik võtab asja pretensioonideta vastu, ei asu ta hiljem üllatuslikult kasutama õiguskaitsevahendeid puuduse osas, mille olemasolust ta oli teadlik (RKTKo 26.11.2015, 3-2-1-112-15, p 17). Siinses asjas tuvastas maakohus, et hageja vaatas üürieseme enne üürilepingu sõlmimist üle ning oli teadlik sellest, et hoones hakkab toimuma katuseremont ning hoone ümber ja ruumide sissepääsu juurde paigaldatakse tellingud ja piirdeaed, seejuures olid juba 01.06.2022, s.o lepingu sõlmimise päeval üüriruumi sissepääsu ümber paigutatud tellingud ning ehitusterritooriumi ümbritses piirdeaed, millel asusid märgid, mis keelasid kõrvalistel isikutel objektil viibimise, ning olukord ei olnud 09.07.2022 seisuga muutunud. Hageja ei ole maakohtu tuvastatud asjaolusid apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Seega pidi hageja teadma üürieseme vastuvõtmisel kostjale etteheidetavatest puudustest (lepingule mittevastavusest) ega saa seetõttu VÕS § 277 lg 2 järgi tellingute ja piirdeaia tõttu komplitseeritud juurde- ja sissepääsule tuginedes kasutada VÕS §-s 278 nimetatud õiguskaitsevahendeid. Olukorras, kus hageja nägi maja ümber paigaldatud tellinguid ja piirdeaeda, kuid võttis üürieseme pretensioonideta vastu, ei saa ta hiljem asuda kasutama õiguskaitsevahendeid tellingutest ja piirdeaiast tulenevate negatiivsete mõjude tõttu, sest ta oli tellingutest ja piirdeaiast teadlik ning pidi mõistma neist tulenevaid negatiivseid mõjusid. Hageja ei ole väitnud, et ta andis kostjale üürieset vastu võttes teada, et tellingud ja piirdeaed piiravad üürieseme eesmärgipärast kasutamist ja/või et ta soovib säilitada õiguskaitsevahendite kasutamise õiguse seoses tellingute ja piirdeaiaga. Seejuures ei ole tähtis, kas pooled tellingutest ja piirdeaiast tulenevates üürieseme kasutamise takistustes kokku leppisid või mitte. Kuna tellingutest ja piirdeaiast tulenevad asja kasutamise piirangud pidid olema hagejale teada, ja hageja ei esitanud üürieset vastu võttes kostjale pretensioone, saab eeldada, et hageja aktsepteeris, et üüripinnale sissepääs on ehitustööde ajaks mõnevõrra takistatud. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses väitnud ka seda, et tellingute ja piirdeaia olukord muutus üürilepingu ajal ja tekkis vajadus võtta kasutusele abinõud tellingute alt läbipääsu ohutuks muutmiseks (sh ehitada varikatus). Seega pidid tellingutest tulenevad võimalikud sissepääsutakistused olema hagejale juba üürieseme vastuvõtmisel teada ning hageja ei saaks sellele tuginedes kostja vastu õiguskaitsevahendeid kasutada. 7.3. Eelnevat arvestades ei oleks ringkonnakohtul apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades alust järeldada, et kostja rikkus üürilepingust tulenevat kohustust tagada üüriesemele ohutu juurde- ja sissepääs ning tähtsust ei ole sellel, kas hageja andis kostjale täiendava tähtaja rikkumise kõrvaldamiseks. Seega ei saaks ringkonnakohus apellatsioonkaebust rahuldada, mistõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse menetlusökonoomia kaalutlustel
§ 637lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.
8. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud
§ 168
lg 1 järgi koosmõjus
§ 639lg-ga 1 apellandi kanda.
Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada. 7 2-22-13736 9. Kuna eeltoodu kohaselt ei ole alust arvata, et apellandi kavaldatav menetluses osalemine on edukas, ei oleks alust rahuldada ka apellandi menetlusabi taotlust.
§ 181
lg 1 järgi antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Seejuures eeldatakse
§ 181
lg 2 järgi menetluses osalemise edukust, kui taotlus, mille esitamiseks menetlusabi taotletakse, on õiguslikult veenvalt põhjendatud ja faktiliselt põhistatud. Praegusel juhul ei ole ülaltoodud põhjendustel alust arvata, et apellandi menetluses osalemine oleks edukas, mistõttu ei oleks alust rahuldada ka tema taotlust vabastada ta menetlusabi korras riigilõivu tasumisest. Kuigi praeguses asjas ei ole apellant riigilõivu tasunud ja tema menetlusabi taotluse rahuldamiseks ei ole alust, ei palu ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel apellandil riigilõivu tasuda, s.o apellatsioonkaebuse puudust (
§ 637
lg 1 p 3) enne menetlusse võtmise otsustamist kõrvaldada, sest apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral oleks apellandil õigus
§ 150lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tagasi.
10. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta
§ 638
lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse
§ 638
lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele.
§ 638lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
11. Määruse peale, millega ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, võib
§ 696lg 1 esimese lause ja § 638 lg 9 järgi esitada määruskaebuse.
(allkirjastatud digitaalselt) 8