← Eesti

3-24-2152/9

Obsah (4)§ 16§ 20§ 1§ 11

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Otsuse teatavaks tegemise aeg ja koht 20.12.2024, Tallinn Haldusasja number 3-24-2152 Haldusasi X kaebus Tallinna Vangla

) § 20 lg-s 1 sätestatud sisulisele eeldusele ehk vanglal pole piisavalt alust oletada, et kinnipeetav ei pane toime uut õigusrikkumist. Kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise otsust ei saa teha üksnes individuaalse täitmiskava (ITK) alusel, vaid arvesse tuleb võtta ka tingimusi. Avavanglasse saab paigutada üksnes kinnipeetava, kelle reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või kelle ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud. Kuupäev, millest alates ei ületa kaebaja ärakandmata vangistus 18 kuud on 04.12.2032.

§ 16

lg 1 p 2 kohaselt nähakse ITK-s ette kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglasse ning tegemist on üksnes haldusesisene prognoos, mitte siduv otsustus (haldusakt) kaebaja ümberpaigutamise kohta. 9.

  1. Avavanglasse ümberpaigutamine ainus sisuline tingimus on piisav alus eeldada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Nimetatu all ei tule kitsalt silmas pidada seda, et kinnipeetav ei kasutaks enda üleviimist avatud täideviimisele uute õiguskorras keelatud tegude, s.o väär- või kuritegude toimepanemiseks. Uutest õigusrikkumistest hoidumise nõude all mõeldakse kinnipeetava vastutusvõimet tervikuna iseloomustavaid tunnuseid. Vastustaja veendumus põhineb kaebaja ITK-l ja riskihinnangul, mille kohaselt on kaebaja kõrgohtlik avalikkusele ning tema turvalisusriskiks on usalduse kaotus. Vastustajal ei ole piisavalt usaldust isiku vastu, et soodustingimuste tekkimisel, mida kahtlemata avavanglasse paigutamine on, suudab isik käituda jätkuvalt õiguskuulekalt ja ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Hinnang põhineb ka asjaolul, et kaebaja pani toime narkootikumide suures koguses käitlemisega seotud kuriteo, mille puhul on tegemist ühiskonda ohustava kuriteoga. Samuti ei ilmunud kaebaja iseseisvalt karistust kandma, vaid ta peeti kinni tagaotsitavana Hispaanias. Kaebajale kohtuotsuse kättetoimetamise väidete osas vastustaja seisukohta ebapiisavast informatsioonist ja puuduvatest tõenditest tulenevalt anda ei saa, samas on vastustaja hinnangul mõistlik eeldada, et isikut puudutava kohtumenetluse toimumisel on isikul endal huvi olla kursis menetluses toimuvaga. 9.
  2. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud viiel korral (kehtivaid karistusi on kolm, arhiveerituid kaks) ning vangistuses viibib kolmandat korda. Käesolev karistus mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis (narko). Varasemalt on karistatud salajaste varguste eest (grupis), röövimise eest (grupis), avaliku varguse eest, mootorsõiduki juhtimise eest (narkojoobes), kahel korral narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemiste eest (grupis). Arvestades kuriteo asjaolusid, avavanglasse paigutamisega kaasnevat võimalust töötada järelevalveta väljaspool vanglat ning kantud karistusaja osa võrrelduna karistusaja pikkusega, puudub vastustajal jätkuvalt veendumus, et kaebaja käitumine avavanglas ja soodustusena väljaspool vanglat liikumise ajal võiks olla õiguskuulekas. 4

(8)3-24-2152 9.
  1. Kaebajal tuleb arvestada, et vabadusekaotusliku karistuse määramisel tuleb tal viibida vangistuses kinnises vanglas kogu temale määratud karistuse aja ja avavanglas viibimine on üksnes võimalus, mis ei pruugi rakenduda kõigile kinnipeetavatele. Vanglateenistus vastutab vanglas, sh avavanglas karistust kandvate isikute võimaliku mõju eest üldisele avalikule julgeolekule laiemalt. Seejuures omab tähtsust põhimõtteline ohu realiseerumise võimalus, mitte see, kas kõik võimalikud ohud realiseeruvad. Avalikkusel on ootus, et vanglas viibivate isikute üle teostatakse järelevalvet ja isikute suhtes, kes viibivad avavanglas, on vanglateenistusel piisav usaldus. Kui isiku suhtes pole alust olla kindel selles, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi, siis tuleb teda käsitleda kui potentsiaalselt ohtu kujutavat isikut. Julgeoleku tagamine kaalub üle kaebaja võimaliku paigutamise avavanglasse. 9.
  2. Arusaamatu ja meelevaldne on seostada kinnipeetava suhtes majandustööde teostamisel usalduse tekkimist, mis puudutab, et kinnipeetav täidab oma töökohustusi nõuete päraselt ning võrdsustada seda kinnipeetava avavanglasse paigutamise otsusega, mille kaalutlused on teised. Samuti toimub töötamine Vanglate ettevõtluskeskuses vangla territooriumil, ruumides, kus on pidev videojärelevalve. KOHTU PÕHJENDUSED
  3. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
  4. Kaebaja on Tallinna Vangla kinnipeetav, kes esitas 08.02.2024 Tallinna Vanglale taotluse enda ümberpaigutamiseks avavanglasse. Käesolevas asjas vaidlustab kaebaja Tallinna Vangla 17.05.2024 käskkirja nr 5-1/24/957 (käskkiri), millega vastustaja jättis kaebaja Tallinna Vangla kinnise vangla osakonnast karistuse kandmise jätkamiseks Tallinna Vangla avavanglasse ümber paigutamata, ehk millega sisuliselt jäeti kaebaja avaldus rahuldamata.
  5. Vangistusseaduse (

) § 20 lg 1 sätestab, et kinnipeetava võib tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse, kui on piisavalt alust oletada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õiguserikkumisi, ja kui kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, või kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud. 13. Kohus selgitab, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda avavanglasse paigutamist, kuid kinnipeetaval on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt subjektiivne õigus nõuda, et vangla hindaks, kas kinnipeetav vastab

§ 20

lg-s 1 sätestatud tingimustele, ning tingimuste täidetuse korral kaaluks tema avavanglasse ümberpaigutamist (Riigikohtu 10.04.2019 määrus nr 3-18-111, p 18). Kuivõrd seadusandja on näinud ette võimaluse, et vangistus viiakse täide avavanglas, ning on sätestanud selle jaoks vajalikud normid, on kinnipeetaval õigus sellele, et seadust järgitakse ka avavanglasse paigutamisel (Riigikohtu 06.11.2023 otsus nr 5-23-35, p 28). Reeglina saab aga

§ 20

lg 1 kohaselt kinnipeetava paigutada avavanglasse alles reaalse vangistuse lõppfaasis (Riigikohtu 12.06.2023 määrus nr 1-18-9392, p 11). Käesolevas haldusasjas hindabki kohus seda, kas kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise eeldused olid täidetud ning kas vastustaja teostas kaalutlusõigust õiguspäraselt. 14. Vastavalt

§ 20

lg-le 3 kinnipeetava ümberpaigutamise korra kinnisest vanglast avavanglasse kinnitab valdkonna eest vastustav minister. Sellise korra on kinnitanud justiitsminister 25.03.2008 määrusega nr 9 „Täitmisplaan“ 1 (edaspidi täitmisplaan). Täitmisplaani § 17 lg 1 täpsustab erinevatel alustel avavanglasse paigutamise korda ning kohtupraktika kohaselt tuleb viidatud sätet kohaldada koosmõjus

§ 20

lg-ga 1 (Tartu Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsus nr 3-19-1327, p 16; Riigikohtu 10.04.2019 määrus nr 3-18-111, p 19).

§ 20

lg 1 ei võimalda teha kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise otsust üksnes individuaalse täitmiskava (ITK) alusel, vaid arvesse tuleb võtta ka muid selles normis nimetatud tingimusi ehk

§ 20lg-s 1 sätestatud ajalist kriteeriumi.

Seega

§ 20

lg 1 järgi saab avavanglasse paigutada üksnes kinnipeetava, kelle reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või kelle ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud. Alles siis, kui on täidetud

§ 1Kättesaadav veebilehel - https://www.riigiteataja.ee/akt/123012024003 5

(8)3-24-2152 20 lg-s 1 sätestatud tingimused, on vanglal õigus kaaluda, kas paigutada kinnipeetav avavanglasse või mitte. See tähendab, et isiku usaldusväärsuse hindamine on oluline siis, kui teised eeldused ümberpaigutamiseks on täidetud (vt Tartu Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsus nr 3-19-1327, p 16). 15. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et kaebaja karistusaja alguseks loetakse 11.07.2019 ning kaebaja kannab karistust kuni 04.06.2034.

§ 16

lg 1 p 2 kohaselt nähakse kinnipeetava individuaalses täitmiskavas ette muu hulgas tema ümberpaigutamine avavanglasse või teise kinnisesse vanglasse. ITK kohaselt on kaebajale ette nähtud avavanglasse ümberpaigutamist täitmiskavast tulenevalt 07.06.2029 ning karistusajast tulenevalt 04.12.

  1. See tähendab, et karistustajast tulenev õigus avavanglasse ülmberpaigutamiseks on käesoleval juhul aeg, millest alates ei ületa kaebaja ärakandmata vangistus 18 kuud. Kohus nõustub vastustajaga, et ITK-sse märgitud avavanglasse ümberpaigutamise andmed on üksnes haldusesisene prognoos, mitte siduv otsustus (haldusakt) kaebaja ümberpaigutamise kohta ning ITK-s märgitud kuupäeval on üksnes informatiivne tähendus. Teisisõnu ei tulene ka tulevikus nende kuupäevade saabumisel kaebajale subjektiivset õigust saada avavanglasse ITK-s märgitud kuupäeval, vaid üksnes õigus nõuda avavanglasse paigutamise tingimustele vastavuse hindamist.
  2. Arvestades kaebaja karistuse kandmise aega, ületas kaebaja taotluse lahendamise hetkel tema ärakandmata karistus 18 kuud. Seega ei saa praeguses asjas olla vaidlust asjaolus, et kaebaja kinnisest vanglast avavanglasse ümberpaigutamiseks ei ole täidetud

§ 20lg-s 1 selleks ette nähtud ajaline kriteerium.

Ehkki kohtule nähtuvalt, on vastustaja 17.05.2024 käskkirjas asunud kaebaja taotluse lahendamisel kohe sisulise nõude täitmist kontrollima, ei anna see alust haldusakti tühistamiseks. Vastustajal tuleks sõltumata sellest, kas avavanglasse ümberpaigutamise sisulised eeldused lugeda täidetuks või mitte, avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamisest keelduda. Seega on vastustaja õigesti jätnud rahuldamata kaebaja taotluse avavanglasse ümberpaigutamiseks. 17. Hoolimata aga asjaolust, et kaebaja puhul ei ole täidetud formaalsed tingimused avavanglasse paigutamiseks, hindas vastustaja kaebaja taotlust siiski ka sisuliselt. Vangla kontrollis vaidlustatud käskkirjas täitmisplaani § 17 lg 2 p-s 1 ja

§ 20

lg-s 1 sätestatud eelduste täitmist ning asus seisukohale, et kuna kinnipeetava suhtes ei ole piisavalt alust eeldada, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi, siis ei ole avavanglasse paigutamise eeldused täidetud ning avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamiseks ei olnud alust. Kohus nõustub selle järeldusega. 18.

§ 20

lg-st 1 tulenevalt on avavanglasse ümberpaigutamise üheks määravaks kriteeriumiks, et kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Kohus selgitab, et kohtupraktikas on välja kujunenud kindel seisukoht, mille kohaselt vangistuse kinnine täideviimine prevaleerib avavanglas karistuse kandmise ees (vt nt Tartu Halduskohtu 28.05.2020 otsus nr 3-20-144, p 11; Tartu Halduskohtu 05.02.2021 otsus nr 320-1546, p 13). Avavanglasse paigutamisel allutatakse isik kinnise vanglaga võrreldes teistsugusele kinnipidamisrežiimile ega teostata kinnipeetavate üle nii tugevat järelevalvet kui kinnises vanglas. Avavanglas viibivatel kinnipeetavatel on võimalik vanglateenistuse loal liikuda iseseisvalt väljaspool vangla territooriumi õppimise, töötamise, sotsiaalprogrammis osalemise, tervishoiuteenuse osutamise, perekondlike või muude asjaoludega seonduvalt. Kuna avavangla kinnipidamisrežiim on kinnise vangla režiimiga võrreldes oluliselt leebem, peab vangla olema veendunud, et uute õigusrikkumiste toimepanemise tõenäosus on sedavõrd madal, et kinnipeetava võib paigutada leebema kinnipidamisrežiimiga avavanglasse. (Tartu Halduskohtu 05.02.2021 otsus nr 3-20-1546, p 13). 19. Vastustaja on kohtumenetluses õigesti viidanud erialakirjandusele 2, milles on rõhutatud, et uutest õiguserikkumistest hoidumise all ei tule kitsalt silmas pidada, et kinnipeetav ei kasutaks enda üleviimist avatud täideviimisele uute õiguskorras keelatud tegude (väär- või kuritegude) toimepanemiseks, vaid selle nõude all mõeldakse kinnipeetava vastutusvõimet tervikuna iseloomustavaid tunnuseid. Seega avavanglasse ümberpaigutamise eelduste kontrollimisel ei oma 2 Priit Pikamäe jt. Vangistusseadus §-d 1–109. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2014, § 20 kommentaarid, p-d 2 ja 4.1., lk 74 6

(8)3-24-2152 kehtivate distsiplinaarkaristuste puudumine ega ka individuaalse täitmiskava nõuetekohane täitmine ainumääravat tähendust. Vastustaja pidi arvestama kinnipeetava käitumist iseloomustavaid andmeid laiemalt ja hindama mh ka kaebaja ohtlikkust. Ohuhinnang on aga tulevikku suunatud prognoos, mille andmisel ei ole võimalik kindlalt väita ohu realiseerumist tulevikus, kuid saab hinnata ohu realiseerumise tõenäosust (vt Tartu Ringkonnakohtu 26.11.2020 otsus nr 3-20-144, p 19).
  1. Kohtule nähtuvalt on vastustaja vaidlustatud käskkirjas arvestanud asjaoluga, et kaebajat on kriminaalkorras karistatud viis korda, millest kehtivaid karistusi on kolm ja arhiveerituid kaks, ning kaebaja viibib vangistuses kolmandat korda. Kaebajat karistati viimati mootorsõiduki juhtimise eest narkojoobeseisundis ning selle eest on teda karistatud korduvalt. Varasemalt on kaebajat karistatud salajaste varguste eest grupis, röövimise eest grupis, avaliku varguse eest grupis ning kahel korral narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemiste eest grupis. Samuti on vastustaja võtnud arvesse, et kaebaja ei ilmunud iseseisvalt talle määratud karisust kandma, vaid kaebaja peeti kinni tagaotsitavana Hispaanias. Kaebaja toob välja, et talle ei toimetatud otsust kätte, ta ei teadnud, et kohtuotsus jõustus, ning kaebaja elukoht ei olnud otsuse tegemise ajal Eestis. Kohus leiab, et kaebaja väited otsuse kättetoimetamise kohta ei ole praegusel juhul asjakohased. Kui kaebaja elukohaandmed või muud kontaktandmed kohtumenetluse käigus muutusid või osutusid ebaõigeks, oli kaebajal võimalus sellest kohut teavitada. Kohus nõustub vastustajaga, et on mõistlik eeldada, et isikut puudutava kohtumenetluse toimumisel on isikul endal huvi olla kursis menetluses toimuvaga, seda eriti juhul, kui kohtumenetlus puudutab tema karistamist ja vabaduse võtmist. Kohtu hinnangul nähtub kaebaja toimepandud tegudest tema negatiivne suhtumine õiguskorda ning teistesse inimestesse, kuivõrd kaebaja on toime pannud valdavalt ühiskonnaohtlike ja rahvatervise vastu suunatud kuritegusid. Kohus leiab, et kaebaja käitumine enne avavanglasse ümberpaigutamise taotluse lahendamist ei andnud vastustajale piisavat alust veendumuseks, et tema uute õigusrikkumiste toimepanemise oht väljaspool vangla territooriumi on sedavõrd madal, et kaebaja avavanglasse ümberpaigutamine oleks põhjendatud.
  2. Kaebajale on määratud turvalisusriskiks usalduse kaotus. Kaebaja leiab, et vastustaja usaldust kaebaja vastu saab eeldada, kuna vastustaja on kaebaja määranud tööle käitisesse, kuhu usalduse kaotanud kinnipeetavaid tööle ei määrata. Kohus ei pea kaebaja etteheidet põhjendatuks ning nõustub vastustajaga kohtumenetluses esitatud seisukohaga, et töökohustuste täitmisest tulenev usaldus ei ole võrdsustatav kinnipeetava avavanglasse paigutamise aluseks oleva usaldusega. Nagu kohus eespool selgitas, on avavangla režiim leebem võrreldes kinnises vanglas karistuse kandmisega ning avavanglas viibides puudub kinnipeetava üle järelevalve. Seevastu käitises töötamisel viibib kaebaja vangla territooriumil ja ruumides, kus kaebaja üle teostatakse pidevat järelevalvet.
  3. Kaebaja leiab, et kaebaja individuaalse täitmiskava nõuetekohase täitmisega ja distsiplinaarkaristuste puudumisest tulenevalt peaks vastustajal olema tekkinud piisav usaldus kaebaja õiguskuulekale käitumisele. Kohtule nähtuvalt on vastustaja vaidlustatud käskkirjas selgitanud, et kehtivate distsiplinaarkaristuste puudumine ja madal korduva kuriteo toimepanemise tõenäosuse protsent ei ole ainsad asjaolud, mis usaldust mõjutavad, vaid selle aluseks on ohuprognoos. Käskkirjas on kaebajale selgitatud sedagi, et ohuprognoosis on oluline kaal isiku kuritegeliku käitumise aspektidel (kuritegude iseloom, kahju ulatus, organiseeritud tegutsemine, iseseisvalt vanglasse karistuse kandmiseks mitte ilmumine, süütegude toimepanemine katseajal jne), kuid analüüsi käigus arvestatakse ka teiste riskihindamise teemadega (nt suhted, majanduslik toimetulek, töö ja haridus, mõtlemine ja käitumine, hoiakud jms). Sealjuures pidas vastustaja kaebaja turvalisusriski taotluse lahendamisel endiselt aktuaalseks, võttes arvesse kaebaja riskihindamise käigus saadud hinnangut, et kaebaja on kõrgohtlik avalikkusele. Kohus nõustub vastustaja järeldusega, et kaebaja korduvalt raske ühiskonnaohtliku kuriteo toimepanemine isikute grupis suure varalise kasu saamise eesmärgil viitab sellele, et kinnipeetav ei teadvustanud kuriteo toimepanemise tegureid ega näinud oma tegevuses kahju ühiskonnale. Seetõttu on vastustaja ka põhjendatult leidnud, et kaebaja sisemine motivatsioon muutuste saavutamiseks võib olla muutlik. 7
(8)3-24-2152 Samuti arvestades, et kaebaja oli taotluse lahendamise hetkeks talle määratud karistusest ära kandnud vaid viis aastat, ei ole see aeg piisav, et vastustaja saaks teha tõsikindlaid järeldusi kinnipeetavas toimunud võimalike muutuste kohta. 23. Kohus peab vastustajale vajalikuks märkida, et kuigi

ei sätesta kindlat tähtaega avavanglasse ümberpaigutamise taotluse lahendamiseks, v.a vaide lahendamiseks ette nähtud 30päevane tähtaeg (

§ 11

lg 7), tuleb seda siiski teha mõistliku aja jooksul (vt nt Riigikohtu 14.10.2020 määrus nr 3-19-882, p 23.4). Praegusel juhul on kaebaja taotluse esitanud 08.02.2024, ent taotlus on lahendatud alles 17.05.

  1. Samuti on kaebaja esitanud vaided 18.05.2024 ning 11.06.2024, kuid kaebaja vaided lahendati 29.07.2024 vaideotsusega. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuigi vastustaja lahendas kaebaja taotluse ja vaided viivitusega, ei too see siiski kaasa kaebaja õiguste iseseisva rikkumise ega ole vaidlustatud haldusakti tühistamise aluseks. Kaebaja ei ole lähiajal vabanemas ning tema avavanglasse ümberpaigutamise ajaline kriteerium saabub individuaalsest täitmiskavast tulenevalt 07.06.2029 ning karistusajast tulenevalt 04.12.
  2. Kinnipeetaval ei ole õiguspärast ootust sellele, et ta olulist osa oma karistusest ära kandma ei pea või et saab karistust kanda avavanglas olles. Seetõttu leiab kohus, et kaebaja taotluste lahendamise viivitus ei too kaasa vaidlustatud haldusakti ega ka vaideotsuse tühistamist, kuna see ei muuda haldusakte tervikuna õigusvastaseks. Kaebaja taotlus ja vaided on sisuliselt lahendatud.
  3. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et vastustaja on õiguspäraselt jõudnud järeldusele, et kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise eeldused ei ole täidetud, ning kaebaja avavanglasse ümber paigutamata jätmine oli õigustatud. Ehkki vastustaja ei pidanud avavanglasse ümberpaigutamise üle formaalsete eelduste puudumise korral kaebaja avaldust sisuliste nõuete osas hindama, on kohtu hinnangul vastustaja siiski arvestanud asjakohaseid kaalutlusi. Kohus märgib, et kui kaebaja jätkab kinnises vanglas õiguskuulekat käitumist ja individuaalse täitmiskava täitmist, siis ei ole välistatud, et avavanglasse ümberpaigutamise võimaluse tekkimisel (nt täitmiskavast või karistusajast tulenevalt) vastustaja hinnang kaebaja isiksusest kui ka käitumisest tulenevalt ei võiks muutuda.
  4. Kohus leiab, et Tallinna Vangla 17.05.2024 käskkiri nr 5-1/24/957 on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Kuna vangla otsus kaebaja avavanglasse ümber paigutamata jätmise kohta oli õiguspärane, puudub kohtul alus ka vaideotsuse tühistamiseks ja kohustamisnõude rahuldamiseks.
  5. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus tervikuna jätta rahuldamata.
  6. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus on tehtud kaebaja kahjuks, mis tähendab, et menetluskulud tuleb jätta kaebaja kanda. Vastustaja on palunud jätta menetluskulud kaebaja kanda, ent ei ole esitanud menetluskulusid tõendavaid dokumente. Sealjuures nähtub kohtule, et vastustaja on esindanud ennast ise ilma välise õigusabi kasutamiseta, mistõttu ei saa vastustajal menetluskulusid olla tekkinud. Seega jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
  7. Kohus asendab avaldatavas lahendis kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.