KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Otsuse tegemise aeg ja koht 20.12.2024, Tallinn Haldusasja number 3-24-2602 Haldusasi OÜ KTS Baltic kaebus Maksu- ja Toll
§ 32lg 43 ja lg 5).
Lahtreid 10 ja 11 ei täideta üheaegselt. Kaebaja ei ole esile toonud asjaolusid ega esitanud tõendeid, millest tulenevalt tal oleks olnud õigus igakuiselt korrigeerida käibemaksu real 11. 6.2 Maksuhaldur on maksuotsuse p-s 2.1.2 ja selle alapunktides tuvastanud, et kaebaja tegutseb tavapärase kaupade ostu ja müügiga ning tal puudub õigus korrigeerida KMD real 11 käibemaksu. Ka vahendustegevusega tegelemisel ei oleks kaebajal õigust deklareerida KMD-des andmeid oma käibemaksukohustuse vähendamiseks KMD rea 11 täitmisega. 6.3 Analoogne vaidlus oli poolte vahel ka haldusasjas nr 3-23-828, kus ringkonnakohus leidis, et kaebaja ei ole osutanud vahendusteenust, vaid ostis ja müüs kaupa enda nimel. Kaebajal tekkis käive kaupade ostust ja müügist, mitte tehingute vahendusest. 6.4 Maksuhaldur on maksuotsuse p-s 3.2 analüüsinud kaebaja esitatud lepinguid ja leidnud, et need ei ole käsitletavad vahendusteenuse osutamise lepingutena. Maksuotsuses on õigesti tuvastatud, et need viitavad tavapärastele ostu-müügi või järelmaksu kokkulepetele. Kaebaja ei ole tegutsenud vahendajana käibemaksuseaduse mõttes, sest täidetud ei ole
§ 2lg-s 11 sätestatud tingimused.
Vahendustegevusega tegelemisel tuleks vahendusteenuse tasu deklareerida KMD real 1, kuid kaebaja on seal deklareerinud kogu kaupade müügi. 6.5 Kaebaja raamatupidamine ei kinnita kaebaja vahendustegevust
§ 2lg 11 p 4 mõttes.
6.6 Vastustaja kontrollis kaebaja tegevust perioodil 01.01.2023 kuni 31.12.2023 ning kaebaja tegevus
- aastal ei ole antud asjas relevantne. Maksuhaldur on maksuotsuses vaid välja toonud, et alates 2024 kaebaja enam ei deklareeri käibemaksu KMD real 11, mis tähendab, et kaebaja on aru saanud, et nimetatud deklareerimine ei ole korrektne. KOHTU PÕHJENDUSED
- Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Käesolevas vaidluses on põhiliseks küsimuseks, mida tuleb mõista vahendustegevuse all käibemaksuseaduse (
) § 2 lg 11 tähenduses ning kas kaebaja osutas selle sätte tähenduses vahendusteenust. Maksuhaldur on maksuotsuses ja kontrollaktis piisava põhjalikkusega ja asjakohaselt selgitanud, mida mõistetakse vahendustegevusena
§ 2lg 11 tähenduses ning miks kaebaja tegevus nimetatud määratlusele ei vasta.
Kohus nõustub maksuotsuses ja kontrollaktis toodud põhjendustega ning ei korda neid kogu ulatuses üle (HKMS § 165 lg 2). Vastuseks kaebusele selgitab kohus järgmist. 8. Maksuotsuses ja kontrollaktis on kohaselt märgitud, mis eristab vahendustegevust tavapärasest ostust-müügist. Vahe vahendustegevuse ja ostu- müügi vahel seisneb selles, kas täidetud on
§ 2
lg-s 11 toodud tingimused.
§ 2
lg 11 kohaselt on vahendustegevuse osutamine maksukohustuslase tegutsemine teise isiku nimel ja arvel, milleks peavad olema täidetud vähemalt järgmised tingimused: 1) vahendaja ja kauba võõrandaja või soetaja või teenuse osutaja või saaja on kauba või teenuse vahendamiseks sõlminud lepingu; 2) kauba võõrandamise või teenuse soetamise eest vastutab kauba võõrandaja või teenuse osutaja; 3) kaup võõrandatakse või teenus osutatakse kauba võõrandaja või teenuse osutaja kehtestatud või heakskiidetud hinnaga ja tema kauba või teenuse saajale kehtestatud tingimustel; 4) vahendaja käibena kajastatakse vahendaja raamatupidamises üksnes vahendustasu; 5) kauba või teenuse saajale arve väljastamise korral 3
(5)väljastab selle kauba võõrandaja või teenuse osutaja või muu isik, sealhulgas vahendaja, kauba võõrandaja või teenuse osutaja nimel. Kõik need tingimused peavad olema täidetud samaaegselt. Vahendusteenuse puhul maksustatakse käibemaksuga üksnes vahendustasu, kui teenus. Kui maksukohustuslane tegutseb enda nimel ja arvel, vastutab ise oma kohustuste täitmise eest kliendi ees ning kannab ise tehinguga seotud riske, siis on tegemist tavapärase kauba müügi või teenuse ostmise ja edasi müümisega, mis tuleb käibemaksuarvestuses kajastada ostu ja müügi tehingutena. 9. Kaebaja on oma 04.06.2024 vastuses MTA küsimustele (MTA vastuse lisa 3) märkinud, et tema selgitus teenuse osutamise olemuse osas jääb samaks, millele ta tugines eelmises haldusasjas (nr 3-22-828) (vastus nr 3). Maksuhaldur on maksuotsuse leheküljel 11 toonud välja kaebaja poolt eelnevas menetluses avaldatu. Kaebaja selgitas eelmise kontrolli raames, et äriühing tegeleb kaubanduse vahendusega, et ostab ja müüb erinevaid soojus- ja kliimaseadmeid. Partnerid on tootjad, nad edastavad kataloogid ja suured kliendid valivad, mida nad tellida tahavad. Kaebaja tellib ja tootjad toovad kaubad Eestisse, kus kaebaja need siis vajadusel ümber pakib ja paneb Eesti koodidega kleepsud ja instruktsioonid peale. Kaebuse punktis 5.4 kaebaja kinnitab, et eelkirjeldatu vastab tema majandustegevusele ja arusaamale vahendustegevusest ka käesoleva vaidluse kontekstis. Nagu nähtub kaebaja poolt maksumenetluses vastustajale edastatud arvetest (MTA vastuse lisad 12-19), siis nähtub nendelt, et kaebaja väljastas arved enda nimel ning arved on esitatud erinevate kaupade müümise kohta kolmandatele isikutele. Arved tuli tasuda kaebaja arvelduskontole. Asjaolu, et kaebaja on ise nimetatud kaubad tarnijatelt ostnud ja tarnijatele kaupade eest tasunud, ei muuda kaupade edasimüüki aga vahendustegevuseks. Ostes kaupu enda tarnijatelt oli kaebaja ostja positsioonil, neid edasi müües, aga müüja positsioonil. Ka kaebaja poolt maksuhaldurile esitatud lepingud (MTA vastuse lisa 20) ei käsitle kaebaja tegevust vahendajana. Tegemist on tavapäraste ostu-müügi ja järelmaksuga ostu-müügi lepingutega. Lepingud käsitlevad kaupade ostmise tingimusi kaebaja poolt ning kaupade tarnimisega seonduvaid küsimusi. Ka SupplierPlus OÜ, AS SEB Liising ja kaebaja vahelises faktooringulepingus ei osale kaebaja mitte vahendajana, vaid kaupade müüjana. Lepingud reguleerivad kaebajale tasu maksmise korda ning ei reguleeri vahendustegevust. Maksuhaldur on maksuotsuse leheküljel 11 kaebaja poolt esitatud lepinguid põhjalikult analüüsinud ning kohus nõustub maksuhalduri järeldusega, et ükski leping ei ole sõlmitud vahendusteenuse osutamiseks. Ka boonussüsteemi rakendamine ei muuda kaebaja tegevust vahendustegevuseks
§ 2lg 11 mõttes.
Vastustaja vastuse lisaks 20 olevad dokumendid näitavad, et kaebaja leppis oma klientidega (Bauhaus Eesti OÜ ja Optimera Eesti OÜ) kokku ostude mahust sõltuvas boonussüsteemis. Boonussüsteem ja nende arvelt hilisemate arvete tasaarveldamine on kaupade edasimüügil kasutatav süsteem ning see ei muuda tehingute endi olemust. Kaebajat on boonussüsteemide puhul käsitletud kaupade müüjana, mitte aga vahendajana. 10. Ka kaebaja poolt esitatud raamatupidamisarvestus (vastustaja vastuse lisad 7-11 ja 21) ei kinnita, et kaebaja osales maksuotsuse aluseks olevates õigussuhetes vahendajana.
§ 2
lg 11 p 4 kohaselt kajastab vahendaja käibena oma raamatupidamises üksnes vahendustasu. Maksuotsuse p-s 2.1.2 a) on maksuhaldur välja toonud ja kaebaja ei ole sellele vastu vaielnud, et kaebaja on esitanud maksuhaldurile tavapärased müügiarved (esitatud MTA vastuse lisadena 1219). Samuti on kaebaja KMD-del deklareerinud müügiarvete summad kokku (MTA vastuse lisad 7-11), mitte vahendustasud. Maksuotsuse punktides 2.1.2 ja 3.5 on välja toodud ja kaebaja ei ole vastu vaielnud, et käibemaksualase infosüsteemi VIES andmetel deklareerivad kaebaja tehingupartnerid kaebajale kauba või transporditeenuse müüki, mitte vahendusteenuse eest saadud tulu.
- Maksuhaldur on maksuotsuses välja toonud, et kaebaja majandustegevuse iseloom ei ole muutunud võrreldes sellega, nagu see toimus ajaperioodil, mis oli hõlmatud 21.03.2022 maksuotsusega ja selle õiguspärasuse osas toimunud kohtuvaidlusega haldusasjas nr 3-22-
- Kaebaja on vastupidi, hoopis kinnitanud, et kõik on jätkuvalt toimunud nii, nagu see toimus varasema vaidluse ajal. Tallinna Ringkonnakohus on oma 15.12.2023 otsuses haldusasjas (otsuse 4
(5)punktid 10 ja 11) andnud hinnangu kaebaja poolt haldusasjas esitatud lepingutele ning leidnud, et lepingud ei kinnita seda, et kaebaja oleks osalenud tehingutes vahendaja rollis. Kohus leiab, et ka käesolevas asjas esitatud tõendite põhjal ei ole võimalik jõuda järeldusele, et kaebaja osutas vahendusteenust. Kaebaja majanduse tegevusspetsiifika ei ole muutunud ning tema tarnijad ja ostulahendused ning ka osad lepingud on jäänud samaks. Seega on maksuhaldur maksuotsuses ja kontrollaktis õigesti tuvastanud, et kaebaja tegevust ei saa pidada vahendustegevuseks
§ 2lg 11 mõttes.
Seda ei kinnita kaebaja poolt sõlmitud lepingud ega maksuhaldurile kontrollimenetluses edastatud arved.
- Maksuotsuse punktis 3.1 toodu ei ole vastuoluline. Maksuhaldur on vastuseks kaebaja eriarvamuses toodule selgitanud, et analüüsides kaebaja poolt esitatud KMD INF A osal deklareeritud kliente on näha, et kaebaja jätkas ka kontrolliperioodil samasugust müügitegevust, nagu
- aastal. Seejuures on kaebaja põhilised kliendid jäänud samaks. Kontrolliperioodiks käesolevas asjas on jaanuar kuni detsember
- Varasemas asjas oli kontrolli periood 01.10.2020 kuni 31.12.
- Seega ei oma käesolevas asjas tähendust, et kaebaja ei deklareeri alates 2024 KMD real 11 käibemaksu. Asjas ei oma mingit tähendust maksuhalduri väide, et kaebaja tegevus
- aastal ei ole muutunud. Kaebaja poolt esitatud faktooringulepingule on maksuhaldur andnud hinnangu maksuotsuse punktis 3.2 leides, et kaebaja ja tema koostööpartneritega arvete tasumise osas sõlmitud lepingud ei ole vahendusteenuse osutamise lepingud. Kaebajal on õigus tegeleda ettevõtlusega enda valitud viisil, kuid maksuhalduri pädevuses on anda hinnang kaebaja tegevusele
mõistes ja teha selle alusel kindlaks maksukohustus.
- Kohus nõustub maksuotsuse punktis 3.5 toodud väitega, mille kohaselt kaebaja tegutses enda nimel. Maksuhaldur osundas, et kaebaja ei tõendanud menetluses oma väidet, et kauba müüja määras edasimüügi hinna. Seega võisid isikud, kes kaebajale kauba müüsid küll määrata kauba/teenuse müügi hinna, kuid kaupade/teenuste edasimüügil oli kaebaja ise vaba otsustama, millise hinnaga ta kaupu/teenuseid edasi müüs. Kaebaja tegutses õigussuhtes tavapärase müüjana, kes arvestas edasimüügil juurde oma kasumimarginaali.
- Kohus nõustub maksuotsuse punktis 2.1.3 toodud järeldusega, mille kohaselt puudub kaebajal õigus igakuiselt korrigeerida KMD real 11 käibemaksu. Kaebaja väitel on KMD rea 11 täitmine seotud vahendusteenuse osutamisega. Kohus asus eelnevalt seisukohale, et maksuhaldur on õigesti tuvastanud, et kaebaja tegeleb tavapärase ostu-müügiga ning tal puudub õigus korrigeerida KMD real 11 käibemaksu. Analoogne vaidlus oli poolte vahel haldusasjas nr 3-22-828, kus Tallinna Ringkonnakohus selgitas 15.12.2023 aasta lahendis, et kaebajal tekkis käive kaupade ostust ja müügist, mitte tehingute vahendamisest. Lisaks ei kajastanud kaebaja KMD-del käibena vahendustasu, vaid kaupade ostu ja müüki. Kohtul ei ole alust hinnata õigussuhteid käesolevas asjas teisiti, kui seda tegid kohtud varasemas vaidluses.
- Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et maksuotsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. MENETLUSKULUD
- Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus on tehtud kaebaja kahjuks, mis tähendab, et menetluskulud tuleb jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulu väljamõistmist kaebajalt. Seega menetluskulude jaotamise küsimust ei tõusetu ning menetluskulud jäävad kummagi poole enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm 5
(5)