KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) ei näe ette isiku abivajaduse hindamisel tervishoiuteenuse osutaja menetlusse kaasamise kohustust.

§ 62

reguleerib sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajaduse tuvastamist, mille hindamine on täisealise isiku puhul SKA pädevuses ning see ei seondu kaebaja taotletud hooldaja määramise menetluse ja selle raames abivajaduse hindamisega. Elva vallas korraldatavate sotsiaalteenuste ja vallaeelarvest makstavate sotsiaaltoetuste taotlemist, määramist ja maksmist reguleerib määrus nr 6. 2) Ebaõige on kaebaja seisukoht, et vald on ümber hinnanud puude raskusastme tuvastamise otsuse ja töövõime hindamise otsuse seisukohad ega ole nendega arvestanud. Hooldaja määramise otsustamisel tuli vallal teha kindlaks abivajaduse täpne ulatus (määruse nr 6 § 28 2 lg 1).

ei reguleeri täpsemalt, milliseid hindamisvahendeid kohalik omavalitsus kasutama peab, selles osas on haldusorganil lai otsustusruum. Ankeetküsimustiku kasutamist välistavaid asjaolusid või selle usaldusväärsust kahtluse alla seadvaid asjaolusid ei esine. Kaebaja kirjeldus oma seisundi ja abivajaduse kohta ei anna alust arvata, et tegemist on hooldajat vajava isikuga. Kuna testide tulemused kinnitavad minimaalse kõrvabi vajadust, mida saaks tagada koduteenuse osutamisega, siis ei ole hooldaja määramine ja hooldajatoetuse maksmine põhjendatud. 3) Sotsiaaltööspetsialistide seletuskirjad (dtl-d 126-129) kinnitavad, et kaebajale selgitati testi ülesehitust ja selle täitmise reegleid. Asjaolu, et esimese testi tegemisel ei täitnud kaebaja testi ise, vaid sotsiaaltöötaja täitis testi kaebaja vastustest lähtuvalt, ei oma määravat tähendust. Miski ei kinnita, et sotsiaaltööspetsialist oleks irdunud testi küsimustest ja esitanud suunavaid või muul moel asjakohatuid küsimusi. Teise testi täitis kaebaja ise. Ei ole põhjust kahelda seletuskirjadest nähtuva teabe tõelevastavuses. Kaebaja vastuväited ei ole piisavad seadmaks selgituskohustuse täitmist kahtluse alla. Asja materjalid ei kinnita protseduurireeglite rikkumist ja kaebaja abivajaduse hindamise ebakohasust. 4) Kuigi testidel saadud punktide kogusumma varieerus (23 vs 55), oli mõlemal juhul kaebaja kõrvalabi vajadus selline, mis hooldaja ja hooldetoetuse määramist ei õigustanud. Meelevaldne on seisukoht, et vallal oli enne avalduse esitamist juba teada, et seda ei rahuldata ning et vald on olnud erapoolik. Toetustaotluse rahuldamata jätmist ei tinginud kaebaja majanduslik seisund, vaid asjaolu, et tema kõrvalabi vajadus ei olnud selline, mis õigustaks hooldaja määramist. Asjaolu, et kaebaja ei ole teistest valla pakutavatest sotsiaalteenustest huvitatud, ei tingi hooldaja määramata jätmise otsuse õigusvastasust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS 7. X.X. esitas 08.06.2023 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 31.05.2023. a otsus. Apellatsioonkaebuse põhjendused: Isiku sotsiaalvajaduste hindamine ja toetuse taotlemine on täpselt reguleeritud, tuginedes sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 1 p-dele 1-3 ning

§-dele 3 ja

1. Isiku pöördumisel või abivajajast teadasaamisel on vald kohustatud isiku abivajadust hindama. Kaebaja puhul on hindamine läbi viidud, tuginedes SKA 21.06.
2. a otsusele nr P260-2022-45918 ja Eesti Töötukassa 20.06.
3. a otsusele nr TVH/22/
4. Vallal puudub seaduslik alus läbi viia hindamisi testi vormis, määratlemaks isiku sotsiaalvajaduste määra.
5. XXX palub 28.06.
6. a vastuses jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: Kaebaja viide

§-le 62 ei ole asjakohane, sest sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajadust hindab SKA, mitte kohalik omavalitsus. Elva vallas korraldatavate sotsiaalteenuste ja vallaeelarvest makstavate sotsiaaltoetuste taotlemist, määramist ja maksmist reguleerib määrus nr

1. Abivajaduse hindamiseks kasutatakse ankeetküsimustikku, mis katab erinevad isiku toimetulekut puudutavad valdkonnad. Läbi viidud testide tulemused kinnitasid kaebajal minimaalse kõrvalabi vajadust, mistõttu ei ole kaebajale hooldaja määramine ja hooldajatoetuse maksmine põhjendatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Halduskohus ei eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel või tõendite hindamisel ega rikkunud kohtumenetluse norme. Ringkonnakohus nõustub HKMS § 201 lõikele 4 tuginedes 3 halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist. korrata. Vastuseks
3. KOKS § 6 lg-st 1 tulenevalt on omavalitsusüksuse ülesanne korraldada vallas või linnas muu hulgas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist.
4. Isikule sotsiaalteenuste osutamist ja sotsiaaltoetuste andmist reguleerib

(RTI 30.12.2015, 5).

eelnõu seletuskirjas selgitatakse, et kohalike omavalitsuste poolt osutatavad sotsiaalteenused on kohalike omavalitsuste ülesandeks, kus viimastele on jäetud otsustuspädevus ja kaalutlusruum, kuidas ülesannet täita (st osutatud abimeetme osas jääb kohalikule omavalitsusele valikukaalutlusõigus). Samas on eelnõus sätestatud sotsiaalteenuste puhul tegemist miinimumnõuetega, mida tuleb nende teenuste osutamisel tagada, ilma nende nõueteta puudub teenuse osutamisel mõte (inimene ei saa abi)1. Ühtlasi on eelnõus selgelt eristatud sotsiaalkaitse korraldamisel kohaliku omavalitsuse korraldatavad teenused (eelnõu 2. peatükk) ja riigi poolt korraldatavad teenused (eelnõu 3. peatükk) ning eelnõuga ei sätestata kohalikele omavalitsustele uusi kohustusi2. 12. Kaebaja poolt viidatud

§ 62on seaduse 3.

peatükis „Riigi korraldatav abi“.

§ 56

lg 3 järgi on sotsiaalse rehabilitatsiooni teenus teenuse vajaduse kindlaks määramisel koostatud tegevuskava, rehabilitatsiooniplaani või rehabilitatsiooniprogrammi alusel ja seaduse § 62 lg-s 2 nimetatud eesmärkidel osutatavate rehabiliteerivate teenuste kogum.

§ 56

näeb ette tingimused, mil riik võtab sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse enda kanda. Tasu maksmise kohustuse ülevõtmise taotlemiseks tuleb taotlus esitada SKA-le (§ 61 lg 1). Kaebaja poolt viidatud

§ 62

lg 1 näeb ette tingimused, millest lähtudes määrab SKA kindlaks isikute sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajaduse. Seega on

§ 62lõike 1 adressaadiks riik SKA kaudu, mitte kohalik omavalitsus.

Erandina näeb

§ 62

lg 3 ette kohaliku omavalitsuse üksuse kohustuse määrata kindlaks

§ 59lõike 1 punktis 2 nimetatud lapse sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajadus.

Kaebaja suhtes nimetatud säte ei kohaldu. Halduskohus on otsuses seega õigesti leidnud, et kaebaja seisukoht, mille kohaselt pidanuks vastustaja lähtuma

§-st 62, on ebaõige. 13.

§ 14

lg 1 näeb ette, et kohaliku omavalitsuse üksus kehtestab sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, mis peab sisaldama vähemalt sotsiaalteenuste ja toetuste kirjeldust ja rahastamist ning nende taotlemise tingimusi ja korda.

§ 14

lg 2 järgi võib kohaliku omavalitsuse üksus korraldada sotsiaalteenuseid ja maksta täiendavaid sotsiaaltoetusi kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest kohaliku omavalitsuse üksuse kehtestatud tingimustel ja korras. Täpsemad tingimused isiku abivajaduse ja sellele vastava abi ulatuse väljaselgitamiseks ning abi osutamise korraldamiseks sätestab

§ 15

.

§ 15

lg 2 näeb ette, et abivajaduse väljaselgitamisel lähtutakse terviklikust lähenemisest isiku abivajadusele, võttes arvesse tema toimetulekut ja ühiskonnaelus osalemist mõjutavaid asjaolusid, sealhulgas: 1) isiku personaalse tegevusvõimega seonduvaid asjaolusid; 2) isiku füüsilise ja sotsiaalse elukeskkonnaga seonduvaid asjaolusid.

1. Elva vallas korraldatavate sotsiaalteenuste ja vallaeelarvest makstavate sotsiaaltoetuste taotlemist, määramist ja maksmist reguleerib Elva Vallavolikogu 18.12.
2. a määrus nr 6 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord Elva vallas“. Määruse nr 6 § 25 näeb ette täisealise isiku hoolduse eesmärgi ja sisu. Määruse nr 6 § 28 lg 1 sätestab, et teenuse taotlemisel teostatakse abivajaduse hindamine määruse paragrahv 8 alusel. Halduskohus märkis? määruse nr 6 § 8 lõike 1 kuni 13.02.2023 kehtinud redaktsioonile viidates õigesti, et teenuse 1 2 file://just.sise/user/tartukohuser$/tiina.pappel/My%20Documents/Downloads/seletuskiri%20

ei reguleeri täpsemalt, milliseid hindamisvahendeid peab kohalik omavalitsus abivajaduse hindamisel kasutama ning haldusorganil on lai otsustusruum. Vastustaja poolt kasutatud ankeetküsimustik, milles on kaetud erinevad isiku toimetulekut puudutavad valdkonnad: motoorika ja käitumine; hügieen ja riietumine; sisseostude tegemine, toidutegemine ja söömine; tasakaaluvõime ja kukkumine; aistingud ja kommunikatsioon; teadvuse seisund ja orienteeritus; meeleolu, mälu ja initsiatiiv; ravimite võtmine; järelevalve ja juhendamise vajadus, on ringkonnakohtu hinnangul vastavuses nii Määruse nr 6 §-s 8 kui ka

§-s 15 toodud nõudega hinnata isiku personaalse tegevusvõimega, samuti füüsilise ja sotsiaalse elukeskkonnaga seonduvaid asjaolusid. Vastustaja 28.06.

1. a selgituse kohaselt ringkonnakohtule koostatakse lisaks küsimustikule ka kliendikaart (vt kliendikaart 7-9/343-2, tl 73-74), milles tuuakse välja isiku enda ütluste alusel muud asjaolud, mida ankeetküsimustik ei kata, näiteks lähi- ja formaalne võrgustik, eluruum ja selle kohandamise vajadus, eluaseme turvalisus (sh kas kellelgi on varuvõti, millised on kokkulepped kriisiolukordadeks, sidepidamise võimalus), abivahendi kasutamine, transpordi kasutamise võimalus (isiklik transport, abistajad), sotsiaalne aktiivsus, majanduslik toimetulek. Seega puudub alus arvata, et mingid kaebaja abivajadusega seonduvad asjaolud jäid vastustajal hindamata.
2. Kaebaja leiab, et tema puhul on hindamine juba läbi viidud, mille kohta on koostatud SKA 21.06.
3. a otsus nr P260-2022-45918 (tl 10) ja Eesti Töötukassa 20.06.
4. a otsus nr TVH/22/025185 (tl 95). Nii vastustaja kui halduskohus on seisukohal, et puude raskusastme tuvastamise otsus saab olla vaid üheks lähtealuseks teenuse soovija igakülgsel hindamisel ning ainuüksi raske puude olemasolu ei ole hooldaja määramise aluseks. Selle seisukohaga tuleb nõustuda. Vastasel korral puuduks kohalikul omavalitsusel vajadus

§ 15

kohaseks isiku abivajaduse hindamiseks, vaid kohalik omavalitsus saaks automaatselt aluseks võtta SKA või Eesti Töötukassa otsused. Samas on kohalikul omavalitsusel

§ 15järgi abivajaduse hindamiskohustus.

Eesti Töötukassa otsusest ei ole võimalik lähtuda ka põhjusel, et töövõime ulatuse kindlakstegemise eesmärgiks ei ole isiku abivajaduse väljaselgitamine (vt töövõimetoetuse seadus (TVTS) § 5 lg 1 ja § 11). Mis puudutab puude raskusastme tuvastamist, siis selle juures arvesse võetavad tegurid (liikumine, käeline tegevus, suhtlemine, teadvusel püsimine ja enesehooldus, õppimine ja tegevuste elluviimine, muutustega kohanemine ja ohu tajumine, inimestevaheline lävimine ja suhted 3) kattuvad vastustaja ankeetküsimustikus esile toodud valdkondadega vaid osaliselt. Seega ei hõlma SKA 21.06.

1. a otsus kõiki vastustaja poolt kaebaja abivajaduse väljaselgitamisel arvesse võetud aspekte. Halduskohus on õigesti leidnud, et kuna Elva Vallavalitsuse sotsiaal- ja terviseosakonna juhataja 13.07.
2. a otsus nr 7-9/343-5 on õiguspärane, puudub alus ka Elva Vallavalitsuse 09.08.
3. a korralduse nr 361 tühistamiseks.
4. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 31.05.
5. a otsus muutmata. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude taotlust esitanud, jäävad poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda. 3 Vt sotsiaalkaitseministri 29.02.
6. a määrus nr 18 „Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse tingimused“ § 4 lg 5 ning § 6 lg
7. 5
8. HKMS § 175 lg 3 alusel asendab ringkonnakohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) 6