lg 2 ringkonnakohus määras: jätta süüdistatava Z.H ja tema kaitsja Vladimir Odinokovi apellatsioonid Viru Maakohtu 5. novembri 2010 otsuse peale kriminaalasjas 1-10-2819 läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu määruse peale võib
Määruskaebuse esitamise õigus on
lõikes 3 loetletud isikutel, samuti menetlusvälisel isikul advokaadi vahendusel, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. Määruskaebus esitatakse
lg 1 kohaselt 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, Tartu Ringkonnakohtule. Asjaolud Viru Maakohtu 05.11.2010 otsusega tunnistati Z.H süüdi KarS § 113 järgi ning mõisteti talle karistuseks 6 aastat vangistust. Z.H-le on esitatud süüdistus selles, et tema 07.10.2009 ajavahemikus alates kella 10.00 kuni 13.00 viibides alkoholijoobe seisundis oma kodus aadressil XXX , alkohoolsete jookide tarvitamisel tekkinud tüli käigus lõi oma elukaaslast M.B. korduvalt tapmise eesmärgil noaga kehasse, tekitades hulgaliselt haavu seljal ja kaks tungivat torke-lõikehaava rinnal, vasaku kopsu vigastusega ja sellele järgnenud massiivse sisemise verejooksuga, mis oligi vahetuks surma põhjuseks. Z.H tunnistas kohtus täielikult enda süüd temale esitatud süüdistuses. Kohtulikul uurimisel leidis tuvastamist, et Z.H tekitas tüli pinnal M.B. hulgaliselt noahaavu. M.B. suri verejooksu tagajärjel. Z.H rääkis üksikasjalikult nii kuriteole eelnevatest asjaoludest kui ka kuriteo päeval toimunud sündmustest. Z.H on ainus sündmuse pealtnägija ja selles osaleja. Tema ütlustest nähtub, et nende pere tegeles alkohoolsete jookide kuritarvitamisega. Nad jõid päeval ja öösel. Kella 11 paiku hommikul ta otsustas, et neile aitab joomisest ja on vaja magama minna. Kuna M.B. oli järgmisel päeval vaja minna tööturuametisse, keelas ta M.B. juua. Süüdistatava ütlused selles osas, et vastusena tema keelule hakkas M.B. nugade järele haarama ja tema peale karjuma, on usaldusväärsed. Neil tekkis konflikt. Ta vihastus M.B. peale ja tekitas talle esimese noahaava jala piirkonda ja kaenla alla, need oli lõikehaavad, mitte torkehaavad. Z.H kirjeldas täpselt sinist plastmassist käepidemega nuga. Samuti ütles ta, et peale tema ja naise ei olnud korteris kedagi. Uks oli kinni. Välisukse tegi ise lahti ja helistas politseisse, et juhtunust teatada. Süüdistatava ütlused haavadest, mida ta M.B. tekitas, on kinnitatud laiba kohtumeditsiinilise ekspertiisi aktiga. DNA ekspertiisi akt kinnitas, et sinise käepidemega noal olevad vereplekid kuuluvad M.B. See on kooskõlas süüdistatava ütlustega kuriteo toimepanemise vahendi kohta. Samuti andis DNA ekspertiis eitava vastuse, et seda nuga võis kasutada kolmas isik. See tunnistab, et kuriteo toimepanemise hetkel rohkem kedagi korteris ei olnud. Seega olid kõik M.B. sedastatud noahaavad tekitatud Z.H poolt, mis on tõendatud nii süüdistatava ütlustega, kui ka kriminaalasjas kogutud toimiku materjalidega. Lähtuvalt laiba kohtumeditsiinilise ekspertiisi aktist suri M.B. verest tühjaksjooksmise tõttu, kuna talle ei osutatud meditsiinilist esmaabi. M.B. noahaavade tekitamist selgitas süüdistatav sellega, et tema keelu peale rohkem mitte juua tekkis M.B. agressiivsus. Konflikt süüdistatava ja M.B. vahel tekkis alkoholi pärast. Seda tõendavad nii Z.H kohtus ja eeluurimise ajal antud ütlused, samuti kriminaalasja toimiku materjalid. Kui Z.H-le oleks noahaavu löönud M.B., ei istuks Z.H kohtualuste pingil. Z.H selgitas kohtuistungil, et eeluurimise ajal pidas ta mäluaukude tõttu võimalikuks ja isegi selgitas loogiliselt mõtet, et ta ise tekitas endale haavu, see tundub tõenäolisemana. Z.H kahetses siiralt toimepandut, rääkis kohtus ära kõik, mida mäletas, selgitas loogiliselt oma mäluauke ja tema poolt eeluurimise käigus väljaöeldud oletusi tapmise asjaolude kohta. Seega on süüdistatava ütlused kinnitatud kõikide kriminaalasjas uuritud tõenditega. Z.H ütlused on loogilised, kooskõlas nii omavahel kui ka kriminaalasja toimiku materjalidega. Kaitsja viited provotseeritud tapmisele on ümber lükatud Z.H ülestunnistusega, et ta lõi noahaavad tüli käigus. Süüdistatav ei osuta oma ütlustes, et M.B. kasutas tema suhtes füüsilist vägivalda või solvas teda. Järelikult ei viibinud Z.H äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine, s.t. ta ei olnud provotseeritud tapmise seisundis. Z.H tekitas kannatanule kaks vasaku kopsu piirkonda tungivat torke-lõikehaava ja hulgalised pindmised torke-lõikehaavad seljal, õlal, puusal. M.B. suri massiivse sisemise verejooksu tagajärjel. Haavade paiknemine rinnal ja seljal, kuriteo toimepanemise vahend – nuga ja samuti haavade iseloom, s.t. millise jõuga rinnaõõnde tungivad haavad tekitatud olid, räägivad sellest, et Z.H tegutses tahtlusega tappa. Z.H vihastus tüli käigus M.B. peale, haaras laualt noa ja lõi naist, hiljem lõi veel, tekitades hulgaliselt noahaavu. See asjaolu lükkab ümber kaitsja väited, et süüdistataval puudus tapmiseks tahtlus. 2 Karistuse mõistmisel arvestas maakohus Z.H puhtsüdamlikku kahetsust ja seda, et Z.H on varem kohtulikult karistamata ning pidas põhjendatuks mõista Z.H-le KarS § 113 järgi ettenähtud minimaalne karistus. Apellantide taotlused Z.H kaitsja esitas apellatsiooni, milles taotleb tühistada maakohtu otsus ning kvalifitseerida Z.H tegevus ümber KarS § 117 järgi ning jätta DNA ekspertiisi kulud riigi kanda. Apellatsiooni kohaselt tuvastas kohus, et kannatanule on tekitatud rohkearvulised mitteläbivad torke-lõikehaavad kehal, mis elavatel inimestel ei kutsu esile eluohtlikku tervisekahjustust ning tavalisel kulgemisel kutsuvad esile lühiajalise tervisekahjustuse - mitte üle nelja nädala. Ainult kaks noahaava tunnistati kohtuliku ekspertiisi poolt läbitungivateks. Neist ainult üks vasaku kopsu vähese haavamisega. Peale kõikide kehavigastuste tekitamist sai kannatanu teha aktiivseid tegevusi, sealhulgas rääkida ja liikuda. Z.H ütlustest tuleneb, et tema läks magama peale M.B. kehavigastuste tekitamist. Peale ärkamist avastas M.B. surnuna ja kutsus kohe politsei. Seega ei tunnista M.B. kehavigastuste tekitamise asjaolud objektiivselt seda, et Z.H tegutses kannatanu suhtes tapmiskavatsusega. Kannatanu surma suhtes nähtub tema tegevustest tegelikkuses ettevaatamatu süü. KarS § 16 lg 3 järgi paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda. Sama paragrahvi lõike 4 järgi paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Hinnates maakohtu otsuses tuvastatud Z.H tegevuste kogumit kannatanu M.B. suhtes sündmuskohal, on võimatu jõuda järeldusele sellest, et süüdistatav tegutses kannatanu suhtes tapmiskavatsusega. M.B. haaras nugade järele ja karjus Z.H peale, kes muutus tigedaks ja tekitas naisele kehavigastuste kogumi, mis oli toodud kohtuarstlikus ekspertiisis. Kõik vigastused olid tekitatud tumesinise käepidemega noaga, tera pikkusega 7,9 cm. Samal ajal olid Z.H käsutuses teised vahendid kehavigastuste tekitamiseks, muuhulgas nuga tera pikkusega 15,7 cm. Enamik kehavigastustest kuuluvad ekspertiisi põhjal lühiajalise tervisekahjustuse esilekutsuvate vigastuste hulka. Z.H-l ei olnud eesmärki M.B. tappa, kuid tema tegevused olid vastureaktsiooniks kannatanu katsele konflikti käigus nuga kasutada. M.B. surma vahetuks põhjuseks on massiivne sisemine verejooks, mitte torkehaav. Peale kõikide kehavigastuste tekitamist Z.H ja M.B. suhtlesid (jõid), seejärel läks Z.H magama, jättes M.B. seisundisse, mis ei kutsunud esile ohtu tema elule. Seda, et M.B. suri massiivsesse sisemisse verejooksu, sai süüdistatav teada juhuslikult, peale seda kui ärkas ja kohe politsei välja kutsus. Z.H tegevus sündmuskohal kinnitab, et ta soovis tekitada kannatanule kehavigastusi, mis iseloomult ei olnud suunatud elu võtmisele. Sündmuse asjaolude põhjal ei ole tuvastatud Z.H tegevusi, mis tõendaksid seda, et ta soovis või teadlikult möönas M.B. surma massiivsesse sisemisse verejooksu kopsu vähese haavamise tagajärjel kogumis teiste kehavigastustega, mis kogumis ei kuulu eluohtlike hulka. Järelikult on Z.H süü kannatanu M.B. surmas ettevaatamatu. Kohtuotsuse resolutiivosa järeldused selle kohta, et Z.H tuleb süüdi mõista tapmise toimepanemises, ei vasta kohtu poolt tuvastatud tõendamisesemega seotud asjaoludele. Vastavalt kohtuotsuses tuvastatud asjaoludele suri M.B. verejooksu tagajärjel, kuna talle ei osutatud õigeaegselt meditsiinilist abi. Kohtuarstliku ekspertiisi arvamuse kohaselt saabus M.B. surm kopsu ühe vähese vigastuse tagajärjel. M.B. surma vahetuks põhjuseks ekspertiisi arvamuse 3 põhjal oli massiivne sisemine verejooks. Järelikult ei vasta kohtuotsuse järeldused selle kohta, et S. Baburtšenov tegutses M.B. tapmise kavatsusega kohtuarutluse käigus saadud tõenditele. Vastavalt
§-le 180 lg 3 arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Z.H-l ei ole sissetulekut, ta tunnistas süüd täielikult, pole kunagi eitanud, et just tema kasutas nuga kannatanu suhtes, millega seoses on DNA ekspertiis määratud. Seoses sellega tuleb ekspertiisi läbiviimise kulud jätta riigi kanda. Z.H esitas ka iseseisva apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning kvalifitseerida tema süüdistus ümber KarS § 115 järgi provotseeritud tapmiseks. Kohtuotsusega väljamõistetud DNA ekspertiisi maksumuse palub apellant jätta riigi kanda. Apellatsiooni kohaselt ei nõustu apellant tema süüditunnistamisega tahtlikus tapmises. Apellandi väitel on M.B. varem korduvalt tekitanud apellandile noahaavu käe ja rinna piirkonda. Kuna tekitatud vigastused ei olnud eluohtlikud, ei pöördunud apellant kunagi politseisse. Ööl vastu 07.10. toimus joomine kuni hommikuni. Tunnistaja G.J. , kes tuli kell 11.30 poest, nägi lahti olevat ust ja hõikas M.B., kes selle peale ärkas. Peale ärkamist jõi M.B. viina edasi, hoolimata apellandi keelust joomine lõpetada, sest järgmisel päeval oli vaja minna Pensioniametisse raha saamiseks. Seejärel võttis M.B. laualt noa ja vehkis sellega ning karjus, et tapan ära. Z.H väidete kohaselt püüdis ta naisel nuga käest ära võtta ja lõikas endale seejuures kätte. M.B. istus tugitooli, kuid äkki kargas jälle püsti ja haaras temalt äravõetud noa. Z.H-l õnnestus väidetavalt lüüa eemale naise väljasirutatud käsi, milles oli nuga. M.B. näitas, et talle on rüseluse käigus sisse lõigatud. Seejärel toimus leppimine, mispeale apellant soovitas magama minna, kuid M.B. hakkas selle peale karjuma ja lõi väidetavalt apellanti kaks korda noaga rinna piirkonda. Apellandi väite kohaselt lõi tema M.B. poolse agressiooni lõpetamiseks naist instinktiivselt kaks korda noaga selga ja rinna piirkonda. Seejärel läks apellant magama, M.B. jäi diivanile istuma. Hommikul ärgates lebas M.B. põrandal, ta oli surnud. Eeltoodust tulenevalt leiab apellant, et antud juhul oli tegemist provotseeritud tapmisega. Samuti ei nõustu apellant DNA ekspertiisi kulude väljamõistmisega temalt. Ekspertiisikulude väljamõistmise ei ole põhjendatud seetõttu, et apellant ei eitanud oma süüd ja aitas uurimise läbiviimisele kaasa. Seega ei olnud vajadust tema süü tõendamiseks läbi viia DNA ekspertiisi. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus, hinnates esitatud apellatsioonide põhjendatust, nende kohtuliku läbivaatamise perspektiivi, olemasolevat kohtupraktikat ja võimalikku tulemust, leiab, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ja tulevad
Riigikohtu määruse nr 3-1-1-49-10 punkt 5 kohaselt apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik reeglina vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Riigikohtu määruse nr 3-1-1-120-09 punkt 8.2 kohaselt tuleb ilmselt põhjendamatuks
lg 2 teise lause mõttes lugeda sellist apellatsiooni, mida on põhjust pidada perspektiivituks ehk mille rahuldamist ei pea kolm ringkonnakohtu kohtunikku üksmeelselt võimalikuks. Tegemist on olukorraga, kus kaebus jääb prognoositavalt rahuldamata (menetlustulemi perspektiivitus). Kaitsja seisukohad väidetavast kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest ei leidnud ringkonnakohtu poolt tuvastamist. 4 Ringkonnakohus ei tuvastanud ka teisi
Apellatsioonides leitakse, et maakohus on valesti kohaldanud materiaalõigust ning Z.H tegevus ei vasta KarS § 113 tunnustele. Kaitsja arvates on tegemist KarS § 117 ja süüdistatava arvates KarS § 115 järgi kvalifitseeritava kuriteoga. Ringkonnakohus ei nõustu nende väidetega. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuses on igakülgselt põhjendatud (otsuse lk 3-5), millega on tõendatud Z.H-le esitatud süüdistus KarS § 113 järgi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega Z.H süü tõendatuse kohta ja apellatsioonides esitatud väited ei lükka maakohtu põhjendusi ümber. Kohtuistungi protokollist ja kohtuotsusest ei nähtu, et maakohus oleks oluliselt eiranud menetlusõigust ja valesti kohaldanud materiaalõigust, nagu seda apellatsioonides väidetakse. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega KarS § 113 järgi kuriteo kvalifitseerimises ja tõendamises ning apellatsioonides esitatud väide materiaalõiguse valesti kohaldamise kohta ei ole õiguslikult asjakohane.
lg 1 p 3 kohaselt kuuluvad menetluskulude hulka ka seoses ekspertiisi tegemisega tekkinud kulud.
lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Antud kriminaalasjas peeti vajalikuks läbi viia DNA ekspertiis (I kd lk 76-83) ja selle maksumus on 10 220 krooni.
Seega pole alust teda sellest nõudest vabastada. Neil asjaoludel ja lähtuvalt
§-st 326 lg 2 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ja tulevad jätta läbi vaatamata. Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 5 Mati Kartau
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.