KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots Määruse tegemise aeg ja koht 10.01.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-22-18759 Kohtuasi I.G av

) §-s 157 sätestatud tähtaeg. 2 2-22-18759 4.

1. Vaidlusaluses täiteasjas on täitedokumendiks Harju Maakohtu 29.06.2012 määrus tsiviilasjas nr 2-07-21937, mis jõustus 09.11.2012 ja millega märgiti mh sissenõudja tunnustatud nõude osa, mille ulatuses võlausaldajal jäi raha saamata, s.o 1274,90 eurot. Puudub vaidlus, et täitedokument esitati esmakordselt kohtutäiturile täitmiseks 06.12.
2. 4.
3. Maakohus ei nõustunud avaldaja seisukohaga, et nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema alates 23.10.2008, st alates nõuete kaitsmise koosolekust.

§ 157

lg 3 sätestab, et pankrotimenetluses tunnustatud nõude täitmise aegumistähtaeg on kümme aastat pankrotimenetluse lõppemisest arvates. Pankrotimenetlus lõppes 29.06.2012 määrusega (jõustus 09.11.2012), mis on ühtlasi ka vaidlusaluses täiteasjas täitedokumendiks. Puuduvad alused teistsuguse järelduse tegemiseks. 4.4. Täiteasjas oleksid täitedokumendist tulenevad nõuded

§ 157

lg 3 tulenevalt kõige varem aegunud 09.11.2022, s.o pankrotimenetlust lõpetava ja täitedokumendiks oleva kohtumääruse jõustumisest. Samas ei saa tähelepanuta jätta, et jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude või muust täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi esimest korda täitmiseks esitamisega (

§ 159lg 1).

Käesolevas asjas on nii kohtutäitur kui ka sissenõudja esile toonud, et avaldus täitemenetluse algatamiseks esitati esmakordselt 06.12.2018. Avaldaja ei ole eeltoodule vastu vaielnud. Täitemenetluse algatamise hetkeks ei olnud sissenõudja nõue aegunud. Seega juhindudes

§ 159lg-st 1 katkes nõude täitmise aegumine 06.12.2018 ja algas samal hetkel uuesti.

Kuna nõude täitmise aegumistähtaeg on kümme aastat (

§ 157lg 1), siis ei ole vaidlusalune nõue veel aegunud.

4.

1. Eeltoodust tulenevalt tuli avaldus jätta rahuldamata, kuivõrd täiteasjas täitedokumendist tuleneva nõude täitmine ei olnud aegunud. Maakohus ei pidanud asjakohaseks avaldaja seisukohta, et tema suhtes ei saa sundtäitmine kesta 20 aastat. Avaldaja suhtes algas täitedokumendist tuleneva nõude sundtäitmine alles detsembris
2. Seega ei toimu tema suhtes sama nõude osas sundtäitmist 20 aastat. Ühtlasi on kohus seisukohal, et käesoleva tsiviilasja lahendamisel ei oma tähtsust FIMS ega avalduse täienduses viidatud Euroopa Liidu Parlamendi ja Nõukogu 20.06.2019 direktiiv 2019/1023, kuivõrd need ei mõjuta käesolevas asjas täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaega ning aegumistähtaja alguse ja katkemise asjaolusid. 4.
3. Avalduse rahuldamata jätmise tõttu jättis maakohus menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel avaldaja kanda. Maakohus rahuldas sissenõudja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avalduse täies ulatuses ja mõistis avaldajalt sissenõudja kasuks välja menetluskulud 900 eurot (ilma käibemaksuta). Määruskaebus
4. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja teha uus määrus, millega avaldus rahuldada ja jätta menetluskulud sissenõudja kanda. Alternatiivselt palub avaldaja jätta sissenõudja kanda tema menetluskulud 240 eurot ületavas summas. 5.
5. Avaldaja arvates tuleks täitemenetlus lõpetada, kuna avaldaja pankrotimenetlus lõppes 2012 ja pankrotimenetluses sissenõudja rahuldamata jäänud nõude täitmise tähtaeg 10 aastat lõppes 2022 sõltumata sellest, et 2012–2018 toimunud avaldaja kohustustest vabastamise menetlus lõppes avaldajale edutult. Avaldaja leiab, et nimetatud periood tuleks arvata nõude täitmise tähtaja hulka. Avaldaja maksis perioodil 2012–2018 oma sissetuleku, millele oli 3 2-22-18759 õigus sissenõuet pöörata, võlausaldajatele ehk avaldaja suhtes sisuliselt toimus sundtäitmine perioodil 2012–
6. 5.
7. Nõude sundtäitmise tähtaega 10 aastat tuleks lugeda alates avaldaja pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolekust, millel avaldaja ei vaielnud vastu sissenõudja nõude tunnustamisele. Kohtulahendil põhineva nõude täitmise tähtaeg 10 aastat on alates 01.04.2011 kehtiv regulatsioon, mille kehtestamise mõte oli, et avaldaja suhtes ei saa sundtäitmist läbi viia 20 aastat peale pankrotimenetluse lõppemist. Euroopa Liidu õigusega ja alates 01.07.2022 kehtiva FIMS-iga ei ole kooskõlas, et avaldaja peaks alluma sundtäitmisele kuni
8. aastani ja sundtäitmise lõpetamiseks varem peaks avaldaja taotlema uuesti pankroti väljakuulutamist. Avaldajat ei saa kohelda sedavõrd ebavõrdselt seetõttu, et kohus avaldajat kohustustest ei vabastanud. Avaldaja suhtes oleks sundtäitmine lõppenud
9. aastal, kui ta ei oleks enda kohustustest vabastamist
10. aastal taotlenud. 5.
11. Maakohus ei põhjendanud, miks ei anna alust avalduse rahuldamiseks asjaolu, et puudutatud isik on 16.01.2023 avaldanud, et tema nõude täitmise tähtaeg lõpeb 06.03.
12. Puudutatud isiku seisukoht, millal tema nõude täitmine aegub, on faktiline asjaolu, millega kohus on hagita menetluses seotud. 5.
13. Maakohus ei põhjendanud, miks sissenõudja vajalik ja põhjendatud õigusabikulu on 900 eurot lepingulise esindaja toimingute eest 7,5 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot ilma käibemaksuta. Sissenõudja piirdus oma seisukohtades viidetega seadusele (16.01.2023 seisukoht ja selle kordamine 14.03.2023). Puudutatud isiku menetlusdokumentidest ei selgu, miks oli nende koostamise ajakulu 7,5 tundi. Puudutatud isik on 16.01.2023 teatanud, et tema nõude täitmine aegub 06.03.2023, st sisuliselt nõustus avaldajaga, et sundtäidetavat nõuet sissenõudjal avaldaja vastu alates 07.03.2023 ei ole. Lepingulise esindaja ajakulu 2 töötundi ületavas ulatuses tuleks jätta sissenõudja kanda. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik
14. Sissenõudja vaidles määruskaebusele vastu.
15. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
16. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel (koosmõjus §-ga 659) jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
17. Kolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult avalduse jätnud rahuldamata ja ei ole seejuures rikkunud materiaal- või menetlusõiguse norme ega hinnatud selgelt ebaõigesti tõendeid. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi (koosmõjus §-ga 659) maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
18. Avaldaja esitas maakohtule avalduse TMS § 2231 lg 1 alusel, mille esimese lause kohaselt võib võlgnik esitada kohtule avalduse täitemenetluse lõpetamiseks nõude täitmise aegumise tõttu, kui jõustunud kohtulahendist või muust täitedokumendist tuleneva nõude esimest korda täitmiseks esitamisest on möödunud

§-s 157 sätestatud tähtaeg. Maakohus tuvastas, et vaidlusaluse täiteasja täitedokumendiks on Harju Maakohtu 29.06.2012 määrus tsiviilasjas nr 4 2-22-18759 2-07-21937. Harju Maakohtu 29.06.2012 määrusega, mis jõustus 09.11.2012, kinnitati avaldaja pankrotimenetluses koostatud lõpparuanne ja lõpetati avaldaja pankrotimenetlus.

§ 157

lg 3 kohaselt on pankrotimenetluses tunnustatud nõude täitmise aegumistähtaeg kümme aastat pankrotimenetluse lõppemisest arvates.

§ 159

lg 1 sätestab, et jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude või muust täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi esimest korda täitmiseks esitamisega. Maakohus tuvastas, et täitedokument esitati esmakordselt kohtutäiturile täitmiseks 06.12.

1. Täitedokumendist tuleneva nõude 1274,90 eurot esimest korda täitmiseks esitamisest 06.12.2018 möödub 10 aastat 06.12.2028, mistõttu leidis maakohus õigesti, et nõude täitmine ei ole praeguseks hetkeks aegunud.
2. Nõustuda ei saa avaldaja seisukohaga, et aegumist tuleks lugeda alates avaldaja pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolekust, kuna avaldaja ei vaielnud sissenõudja nõude tunnustamisele vastu. Tunnustatud nõuete osas on PankrS § 168 järgi täitedokumendiks pankrotimenetluse lõpetamise määrus. TMS § 2231 lg 1 sätestab, et aegumist loetakse alates nõude esimest korda täitmiseks esitamisest ning samamoodi sätestab

§ 159

lg 1, et aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi esimest korda täitmiseks esitamisega. Kuna täitedokumendist tulenev nõue esitati esimest korda täitmiseks 06.12.2018, tuleb 10-aastast aegumistähtaega (

§ 157

lg 3) lugeda nimetatud kuupäevast, mitte nõuete kaitsmise koosolekust, kus avaldaja sissenõudja nõudele vastuväidet ei esitanud. Samal põhjusel on asjakohatud avaldaja väited, et aegumistähtaja hulka tuleks arvata ka kohustustest vabastamise menetluse periood 2012–2018, mille vältel andis avaldaja võlausaldajatele oma sissetuleku, millele sai sissenõude pöörata. Kuivõrd nõue esitati täitmiseks peale kohustustest vabastamise menetluse lõppemist, ei oma need väited praeguses asjas tähtsust. Liiatigi tuleb märkida, et avaldaja kohustustest vabastamise menetluse ajal kehtinud PankrS § 174 lg 1 sätestas, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse kestel ei saa pankrotivõlausaldajad pöörata sissenõuet võlgniku varale. Kuivõrd avaldaja kohustustest vabastamise menetlus algatati Harju Maakohtu 29.06.2012 määrusega ja lõpetati Harju Maakohtu 17.01.2018 määrusega (jõustunud 23.10.2018), millega keelduti avaldajat tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast, ei saanud sissenõudja nõuet varem täitmiseks esitada.

1. Ühtlasi ei ole asjakohased avaldaja viited FIMS-ile ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu
2. juuni 2019 direktiivile (EL) 2019/
3. Asjas puudub vaidlus, et Harju Maakohtu 17.01.2018 määrusega (jõustunud 23.10.2018) tsiviilasjas nr 2-07-21937 lõpetati avaldaja kohustustest vabastamise menetlus ja keelduti vabastamast avaldajat tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Seega on avaldaja kohustusest vabastamata jätmine otsustatud enne FIMS-i (jõustus 01.07.2022) ja direktiivi 2019/1023 (jõustus kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas, s.o 16.07.2019), jõustumist. FIMS § 68 lg 1 sätestab, et FIMS-i kohaldatakse pärast FIMS-i jõustumist esitatud maksejõuetusavalduste alusel algatatud menetlustele. Samuti ei saa asjasse puutuvaks pidada avaldaja viidet võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse eelnõu seletuskirjale, milles märgiti

§ 157

lg 1 muutmine selliselt, et täitedokumendist tulenevate nõuete üldist aegumistähtaega vähendatakse 30 aastalt kümnele. Praegusel juhul ongi maakohus võtnud aluseks aegumistähtaja 10 aastat.

1. Ringkonnakohus ei jaga avaldaja seisukohta, et kuivõrd sissenõudja märkis 16.01.2023 seisukohas, et tema arvutuste kohaselt aegub vaidlusalune nõue 06.03.2023, siis peab kohus sellest kui faktilisest asjaolust lähtuma. Aegumise kindlakstegemine vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse
2. peatükile on õiguse kohaldamise küsimus (vt analoogia korras ka RKTKm 5 2-22-18759 27.11.2024, 2-21-141014, p 11.1). Õigust kohaldab kohus ise (TsMS § 436 lg 7 koosmõjus § 463 lg-ga 2). Seega on maakohus õigustatult tuvastanud ise, kas nõude täitmine on aegunud või mitte. Lisaks on sissenõudja 14.03.2023 teatanud, et märkis 16.01.2023 seisukohas aegumise tähtpäeva valesti ning nõue ei ole ka tema hinnangul aegunud.
3. Kuna vaidlustatud määrus jääb muutmata, ei ole põhjust muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Avaldaja ei ole määruskaebuses esitanud väiteid, et maakohus oleks menetluskulud jaotanud valesti hoolimata sellest, et lahend tehti avaldaja kahjuks (TsMS § 172 lg 1 teine lause).
4. Avaldaja vaidlustas maakohtu määruse ka menetluskulude kindlaksmääramise osas. Maakohus rahuldas sissenõudja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse tervikuna ja pidas põhjendatuks õigusabitoiminguid 7,5 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot, kokku 900 eurot. Avaldaja ei pea 7,5 tundi põhjendatuks, kuna sissenõudja on oma kahes esitatud seisukohas piirdunud viidetega seadusele. Avaldaja hinnangul saab vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks pidada 240 eurot, mis vastab 2 tunnile. 15.
5. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, st eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta langetab kohus otsustuse, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt RKTKm 29.01.2024, 2-21-9796, p 17; 23.03.2016, 3-2-1-184-15, p 14). 15.
6. Sissenõudja 04.05.2023 menetluskulude nimekirja järgi kulus sissenõudja lepingulisel esindajal asjaolude ja materjaliga tutvumisele, seisukoha ettevalmistamisele, 16.01.2023 seisukoha koostamisele ja kohtusse esitamisele 5 tundi, avaldaja 27.01.2023 seisukohaga ning 20.02.2023 avalduse täiendusega (sh selle lisaga) tutvumisele ja analüüsile 1 tund ja 30 minutit, 08.03.2023 kohtunõudega tutvumisele ja analüüsile ning 14.03.2023 seisukoha koostamisele ja kohtusse esitamisele 30 minutit, 20.03.2023 vastusega tutvumisele ja analüüsile ning 20.03.2023 vastuse koostamisele ja kohtusse esitamisele 30 minutit. 15.
7. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus sissenõudja menetluskulude hindamisel diskretsioonipiire ületanud ega menetlusõiguse norme rikkunud ja määruskaebuse väited ei anna alust teistsuguseks järelduseks. Ühtlasi ei saa nõustuda, et sissenõudja 16.01.2023 ja 14.03.2023 seisukohtades oleks piirdutud üksnes viidetega seadusele. Sissenõudja on nimetatud menetlusdokumentides esitanud nii faktilised asjaolud, viited seadusele kui ka õiguslikud põhjendused, miks sissenõudja arvates ei ole avalduse rahuldamine põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tehtud toimingud olid sissenõudja õiguste kaitsmise seisukohast vajalikud ja nendele kulunud aeg, arvestades asja ja menetlusdokumentide mahtu, põhjendatud.
8. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb määruskaebemenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi avaldaja kanda.
9. Sissenõudja ei esitanud tähtajaks menetluskulude nimekirja, ringkonnakohus, et kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. mistõttu märgib 6 2-22-18759
10. TsMS § 696 lg 3 ja TMS § 2231 lg 4 võimaldavad esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. TsMS § 178 lg 1 sätestab, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) 7