← Eesti

3-21-2706/21

Obsah (12)§ 140§ 139§ 86§ 83§ 145§ 31§ 149§ 120§ 133§ 141§ 214§ 12

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number Otsuse kuupäev 3-21-2706 18. aprill 2023 Kohtunik Kadri Palm Haldusasi Xi kaebus Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a käsk

) § 86 p-i 7 kehtestamisel oli „muud teenistusse võtmist välistavad asjaolud“ piiritleda seaduses sätestatud nõuetega. 16.

  1. Antud juhul on tegevteenistusest vabastamise käskkirjas kaebajale sisuliselt ette heidetud seda, et kaebaja ei ole Kaitseväele esitanud kas COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise tõendit, vaktsineerimiskuuri läbimise tõendit või COVID-19 läbipõdemise tõendit. Sellise tõendi esitamise kohustus tuleneb Kaitseväe juhataja käskkirja nr 162 p-st
  2. Viidatud käskkiri nr 162 on antud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 1 p 3, kaitseväe korralduse seaduse (KKS) § 24 p-de 1 ja 11 1 3 3-21-2706 ning Vabariigi Valitsuse
  3. mai
  4. a määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ (määrus nr 144) alusel. 16.
  5. Käskkirja nr 162 näol on tegemist vastustaja poolt antud haldusakti mitte seadusega. Tänase päeva seisuga ei ole Riigikogu seadnud Kaitseväes töötamise või teenistusse vastuvõtmise aluseks COVID-19 haiguse vastast vaktsineerimist või COVID-19 tõendi esitamist. Sellist tõendi esitamise kohustust ei tulene

-ist, KKS-ist, TTOS-ist, nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusest (NETS) ega ühestki muust seadusest. Seega ei esine kaebaja suhtes muid seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistavaid asjaolusid, mille alusel oleks vastustajal õigus kaebajat teenistuskohustuste täitmisest vabastada, ning seetõttu ei ole tegevteenistusest vabastamise käskkiri kooskõlas selles viidatud õigusliku alusega. Riigikohus on korduvalt märkinud, et õigusliku aluse puudumisel on haldusakt ebaseaduslik (otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-97). 16.4.

§ 140

lg 1 p 4 erinormiks on § 145 lg 1, mis sätestab, et tegevväelane vabastatakse tegevteenistusest tegevteenistuse nõuetele mittevastavuse korral, kui ilmnevad asjaolud, mis oleks välistanud tema tegevteenistusse võtmise sama seaduse § 83 või § 86 kohaselt. Nimetatud sätte grammatiline tõlgendus viitab otseselt, et need asjaolud oleks pidanud esinema juba teenistusse võtmisel. 16.5. Tegevteenistusest vabastamise käskkiri oleks pidanud vastama vähemalt järgmisele küsimusele: kui tegevteenistusest vabastamise käskkirja õiguslikuks aluseks on

§ 139

lg 2 koosmõjus

§ 140

lg 1 p-ga 4 ning

§ 86

p-ga 7, siis millised on need konkreetsed seadusest tulenevad nõuded, millele kaebaja ei vasta. 16.

  1. Tegevteenistusest vabastamise käskkirja otseseks aluseks olev Kaitseväe juhataja
  2. augusti
  3. a käskkiri nr 162 on õigusvastane, mistõttu on seda ka tegevteenistusest vabastamise käskkiri, mis viidatud käskkirjale tugineb. 16.
  4. Käskkirja nr 162 seletuskirjas puudub vastustaja mõttekäik selle kohta, miks vastustaja on jõudnud järeldusele, et teenistujate nakkusohutuse tõendamiseks sobib üksnes immuniseerimine, aga mitte testimine ja/või isikukaitsevahendite kasutamine. 16.
  5. Käskkirjast nr 162 peaks nähtuma, millised kaalutlused osutavad sellele, et sellise piirangu kehtestamine oli oma eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Käskkirja nr 162 p-s 4 on kehtestatud kohustus, mida ei ole ette nähtud riskianalüüsis, nagu nõuab TTOS § 134 lg
  6. Sisuliselt on läbi viidud riskianalüüs ning siis koostatud tegevuskava ning käskkiri nr 162, millega on ilma põhjendamata kehtestatud meetmed, mille vajalikkust pole tuvastatud riskianalüüsiga. 16.
  7. Riskianalüüs ja tegevuskava näevad ette vaid vaktsineerimise võimaluse tagamise. Samuti ei ole ei riskianalüüsis ega tegevuskavas välja toodud, kuidas on võimalik esitada nakkusohutuse tõend. 16.
  8. Vastustaja ei ole suvatsenud riskianalüüsi kaasata teenistujaid ega nende arvamust välja selgitada, vaid on loonud isikupuutumatust raskelt riivava kohustuse. Sellise käitumisega on vastustaja rikkunud otseselt TTOS-i nõudeid ning ei ole kaebajat ära kuulanud. Vastustaja on jätnud selliselt käitudes täitmata oma uurimiskohustuse ning ei ole käitunud riskianalüüsi vastu võttes seaduspäraselt ega ka mõistuspäraselt. 16.
  9. Kaebajale jääb arusaamatuks, millise konkreetse sätte alusel on käskkiri nr 162 vastu võetud. Vaktsineerimise tagamise meede on ettenähtud § 6 p-des 7 ja 11 ning nakkusohutuse tõendi esitamise kohustus §-s 6 p-s 11, kuid vastustaja ei ole põhjendanud, miks on ta valinud niivõrd suure riivega meetme, arvestamata § 6 lg-s 2 2 pakutavaid alternatiive, mida on ettenäinud ka riskianalüüs. 16.
  10. Eesti Vabariigis on vaktsineerimine vabatahtlik, kuni Riigikogu pole otsustanud vastavat seadust vastu võttes teisiti. Käskkirjas nr 162 toodud üldine viide määrusele nr 144 ei anna selgust, millisele õiguslikule alusele täpselt tuginetakse ning miks – 4 3-21-2706 määruses ei ole ühtegi sätet, mis näeks ette kohustusliku vaktsineerimise kehtestamise võimaluse tööandjale. 16.
  11. Käskkiri nr 162, mis kohustab teenistujaid vaktsineerima, ei ole kooskõlas Kaitseväe teenistujate õigusi reguleeriva Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 124 lg-ga
  12. 16.
  13. Tegevteenistusest vabastamise käskkirjad koosmõjus käskkirjaga 162 riivavad teenistujate õigust valida endale vabalt tegevusala, elukutset ja töökohta. 16.
  14. Kaebajal on väga spetsiifiline väljaõpe, mis piirab olulisel määral tema väljavaateid tööturul. Seega on vastustaja kaebaja õigusvastase tegevteenistusest vabastamisega tekitanud olukorra, kus kaebaja on sunnitud vahetama elukutset vastu enda tahtmist. 16.
  15. Käskkiri nr 162 ei ole kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. Kaitseväe sekkumine inimese enesemääramisõigusesse ja sundvaktsineerimine võib olla iseenesest mõne nakkushaiguse leviku korral õigustatud, kuid see eeldab, et sundvaktsineerimiseks on seaduslik alus ja ülekaalukas avalik huvi ning puuduvad muud leebemad vahendid viiruse tõrjeks. 16.
  16. Teenistujate haigestumise ja viiruse edasikandmise tõenäosus ei erine vaktsineeritud ja vaktsineerimata teenistujate puhul. Vaktsineerimine kaitseb eelkõige vaktsineeritud isikut ennast, suurendades nakatumise korral tõenäosust haiguse kergemaks läbipõdemiseks, ega välista viiruse levitamist ning teiste isikute nakatamist. Selliste asjaolude korral on aga keeruline õiguslikult põhjendada, kuidas COVID-19 vastu vaktsineerimine peaks tagama ülekaalukat avalikku huvi, kui see ei täida seatud eesmärki ehk ei vähenda olulisel määral viiruse levikut. Lisaks on vaktsineerimise kõrval oluliselt leebemaid ning põhiõigusi vähem riivavaid meetmeid viiruse tõrjumiseks, nagu näiteks isikukaitsevahendite kasutamine, isikliku hügieeni tagamine ning vajadusel sobiva meetmega regulaarne testimine kui seda peetakse proportsionaalseks ja vajalikuks meetmeks. 16.
  17. Antud juhul ei ole käskkirja nr 162 kehtestamisel õiguspärase ootuse põhimõttest lähtutud, kuivõrd alles
  18. juulil
  19. a teavitati teenistujaid e-kirja teel, et vaktsineerimata isikutel on iganädalane testimisekohustus. Selliselt loodi teenistujates ettekujutus, et nakkuse leviku takistamiseks aktsepteerib vastustaja ühe meetmena ka teenistujate testimist COVID-19 suhtes. Lisaks olid teenistujad saanud oma kohustusi täita ilma vaktsineerimata eelneva 1,5 aasta jooksul, mil Eestis (ja ülejäänud Euroopas) on toimunud SARS-CoV-2 viiruse levik ning ka perioodil, mil puudusid vaktsiinid. 16.
  20. Kaks nädalat ei ole aeg, mil saaks sisse viia täiesti uue nõude, ilma et keegi oleks sellest teavitanud, õiguspäraselt põhjendanud ning sobivust erapooletult kaalunud. 16.
  21. Määruse nr 144 § 6 lg 2 2 kohaselt võib tööandja SARS-CoV-2 viiruse nakkusohutuse tagamise tõendamiseks lugeda sobivaks meetmeks näiteks viiruse läbipõdemist kinnitava tõendi (p 1), vaktsineerimiskuuri läbimise tõendi (p 2), läbipõdemise järgselt saadud vaktsiinidoosi tõendi või pärast esimese vaktsiinidoosi saamist haiguse läbipõdemise tõendi (p 3), koroonaviiruse testi (p 4), antigeeni-RTD testi (p 5). Tegemist on seega kaalutlusnormiga, mis annab tööandjale õiguse otsustada meetmete sobivuse üle ning selle põhjal neid rakendada. Kui üks alternatiivne meede valikust eemaldada, muutub valiku sisu. Kaitsevägi on eemaldanud valikust testimise nõude, saades tulemuseks sisuliselt kohustusliku vaktsineerimise kehtestamise. 16.
  22. Kaebaja viimase kuue kuu keskmine palk on 2257,80 eurot (bruto) (dtl 24-26). Kaebaja hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada asjaolu, et
  23. aprillil
  24. a, st ca poole aasta pärast oleks tema tegevteenistuse staaži määr jõudnud 26-aastani, mis oleks suurendanud tema pensioni väljamakset 2,5 protsendi võrra. Kuivõrd kaebaja brutopalk on 1900 eurot, teeb 2,5 protsenti sellest 47,5 eurot kuus ning 570 eurot aastas, mis kaebajal pensionilisana enneaegse teenistusest vabastamise tõttu saamata jääb. Kui lähtuda sellest, et kaebaja eeldatav eluiga on 80 aastat, jääb kaebajal pensionil olles 30 5 3-21-2706 aastaga saamata 17 100 eurot. Seejuures ei ole selle arvestuse puhul arvestatud igaaastase riigipoolse indekseerimisega, mis omakorda suurendaks kaebajale tekkivat kahju. 16.
  25. Esitatud PCR testi ning antikehade testi põhjal nähtub, et kaebaja on COVID-19 haiguse läbi põdenud ning tal on tekkinud vastavad antikehad (dtl 22-23). Terviseameti koostööpartneri Synlabi Tallinna labori infektsioonhaiguste valdkonna juht Paul Naaber on avalikus meedias avaldanud, et antikehade olemasolu vaktsineerimata inimesel sama kindel läbipõdemise kinnitus kui PCR test, seega on üheselt selge, et ka kaebaja on COVID-19 haiguse läbi põdenud. 16.
  26. Kaebaja palub suurendada ATS § 105 lg 1 alusel välja mõistetavat hüvitist vähemalt 19,57 kuu ulatuses, st vähemalt 44 185,21 euroni.
  27. Kaitsevägi ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised. 17.
  28. COVID-19 viirusega seotud riskianalüüsi koostamisega alustati Kaitseväes jaanuaris 2021 ning toonaseks eesmärgiks oli välja selgitada valdkondade põhiselt nakatumise riskid. Samal ajal oli alles alustatud Kaitseväes vaktsineerimise võimaldamisega ning esmalt suunati võimalus vaktsineerimiseks kõrgema riskiga valdkondade teenistujatele. Riskianalüüsi tulemusena nähtus, et riskitase on kõrgem tegevväelaste, julgeolekuteenistujate, meditsiinitöötajate ja ajateenijate valdkondades võrreldes väljaõpet toetavate valdkondadega. Kaitseväe juhataja kinnitas riskianalüüsi
  29. märtsi
  30. a käskkirjaga nr 79 (dtl 142jj). 17.
  31. Kinnitatud riskianalüüsis hinnati nakatumisriski läbi 8 kontrollküsimuse, millest üheks küsimuseks oli, et RA (rahuaja) tegevused on laiendatavad SA (sõjaaja) tegevustele. Sõjaline väljaõpe RA ametikohal on eeldus edukaks teenistusülesannete täitmiseks SA ametikohal, st et SA ametikohale valmistutakse järjepideva väljaõppega. SA tegevused sisalduvad igapäevastes RA tegevustes. Valmisolek SA tegevusteks tähendab, et iga tegevväelane peab viivitamatult olema valmis SA tegevuste käivitamiseks, kus puudub võimalus hoida distantsi ning puutuma kokku erinevate gruppidega (ajateenijad, reservväelased, liitlasüksused, teenistujad teistest üksustest ja linnakutest jne). 17.
  32. Tabeli 1 p-des 12-20 on toodud tegevväelaste tegevuste valdkonnad. Riskitasemed on hinnatud tabelis 5, reastatud nakatumisvõimaluste hinnangu järgi tabelis 6 ning toimepidavuse järgi tabelis
  33. Riskianalüüsi kokkuvõtte p-s 5 on järeldus, et vaktsineerimine on hetkel kõrgete nakatumisvõimalustega ja kõrge riskitasemega valdkondadele teadaolevalt parim ja kindlaim meede viiruse leviku maha surumiseks. 17.
  34. Kaebaja oli tegevväelane vanemallohvitseri ametikohal. Kõik Kaitseväe juhataja üldkäskkirjaga kinnitatud töökorralduslikud dokumendid tehakse asutuse dokumendihaldusprogrammi vahendusel teatavaks Kaitseväe teenistujatele. Kaebaja on kinnitanud, et ta oli teadlik Kaitseväe juhataja käsust (dtl 27-31). 17.
  35. Kaebaja oli piisavalt pikka aega olnud tegevteenistuses, järelikult pidi ta aru saama ametikohtade jaotusest ja oma positsioonist Kaitseväes. KKS § 10 kohaselt kinnitab Kaitseväe juhataja Kaitseväe koosseisu teenistuskohtadena ning kõiki, kes Kaitseväes töötavad, nimetatakse ühiselt teenistujad. Vajadusel eristatakse teenistuskohti ja seda on ka tehtud.
  36. märtsi 2021 käskkirjaga nr 79 kinnitatud riskianalüüs nägi ette vaktsineerimise nõude ainult tegevväelastele. 17.
  37. Riskianalüüsi muutmise aluseks oli viiruse leviku olukord suvel 2021 Kaitseväes ja riigis üldiselt, kui koroonaviiruse levik oli märgatavalt tõusnud ning deltatüvi muutunud domineerivaks. 6 3-21-2706
  38. augustil 2021 jõustusid TTOS § 8 lg 3 ja § 13 1 lg 9 alusel kehtestatud määruse nr 144 muudatused. Muudatuste eesmärk oli tagada SARS-CoV-2 viiruse laialdase leviku ajal töökohtadel töötajate tervise ja ohutuse nõuetekohane kaitse. Määruse täpsustamine puudutas kõiki tööandjaid ja töötajaid, kes töökeskkonnas puutuvad kokku SARS-CoV-2 viirusega, suunates tööandjat riskianalüüsi uuendama ja rakendama sobivaid meetmeid. 17.
  40. augustil 2021 vastu võetud Vabariigi Valitsuse korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“2 (korraldus nr 305) p 25 kohaselt levis deltatüvi 60% paremini kui alfatüvi, samuti nakatusid deltatüve tõttu teisesed juhud kolmandasi juhte hõlpsamini ning viiruse peiteaeg on lühem. Viirus levib paremini halvasti ventileeritud ja suure inimeste hulgaga siseruumides, kus inimesed viibivad pikka aega. Samuti on SARS-CoV-2 viirusega nakatumise oht õues, kus viibitakse paljude inimestega lähedases kontaktis. 17.
  41. Terviseameti
  42. augusti
  43. a koostatud analüüsi kohaselt oli nakatamiskordaja üleeestiliselt 1,55 (piirid 1,45–üle 1,6). R on kasvutrendis. Kasv on seotud nii Delta tüve domineerimisega kui ka ürituste läbiviimisega. Erinevatel üritusel osalemisega seoses on tekkinud 16 kollet. Nakatumiste arvu suurenemine on suuresti põhjustanud nooremaealiste nakatumistest. 17.
  44. Kaitsevägi korraldab ajateenijate väljaõpet, ühisõppuseid ja õppekogunemisi, millest võtab osa lisaks ajateenijatele ja tegevväelastele ka suur hulk reservväelasi.
  45. aastaks on õppekogunemistel osalevate reservväelaste koguarvuks kehtestatud 8295 reservväelast. Delta tüvi levis ka nooremaealiste hulgas, järelikult tuli sellele suuremat tähelepanu pöörata. 17.
  46. Rakendusviroloogia professor Andres Merits väitis, et Delta tüve puhul on vaktsiinide efektiivsus ülikõrge. Ka professor Lutsar kinnitas, et elanikkonna vaktsineerimine kahe doosiga on ennekõike see, mis selle vastu aitab võidelda. 17.
  47. Kõik Kaitseväe ameti- ja töökohad eeldavad teenistusalaseid kontakte, millega kaasneb inimeste vaheline nakatumisrisk. Riigikaitselist töökohustust asutakse täitma riigi kaitseseisundi muutmisel, mille toimumist ei ole võimalik ette näha ning seega x päeval tuleb tagada kogu Kaitseväe isikkoosseisu kohene valmisolek. 17.13.

§ 83

lg 2 p 5 kohaselt peab isik esitama Kaitseväe juhatajale muu seaduse alusel nõutava dokumendi. Riskianalüüsi uuendamise käigus selgus, et piisav meede Kaitseväes nakkusohutuse tagamiseks on vaktsineerimine, mille tulemusel on Kaitseväe juhataja kehtestanud kaitseväe korralduse seadusega antud pädevuse piires Kaitseväes kohustuse esitada nakkusohutuse tõendamiseks käskkirja nr 162 p-s 4 ettenähtud tõend. Kaitseväes vaktsineerimisnõude kehtestamine halduse siseaktiga on põhjendatud, arvestades adressaatide piiratumat ringi ja nende erilist suhet riigiga. 17.

  1. Riskianalüüsi eesmärk on töökeskkonnas vastavate riskide esinemise ja esinemiste tasemete välja selgitamine sh riskide maandamise võimaluste välja selgitamine. TTOS § 13 lg-ga 2 on sätestatud tööandja õigus kehtestada asutuses õigusaktides ettenähtust rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Sellest tulenevalt on põhjendamatu väide, et jättes riskianalüüsi koostamisel töötajate arvamuse välja selgitamata, on tööandja rikkunud TTOS nõudeid. 17.
  2. Kaitsevägi on võtnud kasutusele kõik riskianalüüsis kajastatud meetmed COVID-19 nakkusohu minimaliseerimiseks. Töökeskkonnas viibivatele isikutele erinevaid võimalusi (nt pidev testimine) tagades selgus, et pikaajaliselt järjepidevalt nakkusohutust kinnitavate tõendite kontrollimise ja töötajate testimise korraldamiseks rakendatavad meetodid toovad kaasa Kaitseväe teenistujatele oluliselt suurenenud koormuse, mis ei ole seotud Kaitseväe põhifunktsioonide elluviimisega. 17.
  3. Kaebaja ei saa eeldada, et kui tööandja sätestaks testimise kohustuse, siis oleks kaebaja ainuke testitav töötaja. Tööandja peab arvestama võimalusega, et meede kehtib 17.
  4. 7 3-21-2706 kõigile. Kaitseväes on ca 4500 teenistujat. Kui kõiki teenistujaid kaks korda nädalas enne tööle tulemist testida, siis oleks see ebamõistlik ressursi kulu. 17.
  5. Lisaks inimeste elu ja tervise kaitsele COVID-19 eest on kehtestatud piirangute eesmärgiks tagada kõigi riigi tuumikfunktsioonide toimimine ja avalike ülesannete täitmine, sh kaitsevõime tagamine. Kui nakkushaigus on suure nakatuvusega haigus, mis levib kiiresti ja ulatuslikult või mille kulg on raske või eluohtlik, peab olema võimalik kasutada igal ajahetkel asjakohaseid ja vajalikke meetmeid ja ka piiranguid, et nakkushaiguse levikut tõkestada. 17.
  6. Kaebaja ei ole selgitanud, millise teistsuguse meetmega saavutaks Kaitsevägi märkimisväärse osa kaitseväelaste vaktsineerituse, mille tagajärjel kaebajal oleks õigus eeldada, et tema puhul kaalutakse erandi tegemist. Kaebaja soovib põhjendamatult enda õiguste kõrgemale seadmist teiste õigustest. 17.
  7. Kaitseväes kohaldub tõendi esitamise nõue kõikidele ametikohtadele. Võrdse kohtlemise põhimõtet ettekäändeks tuues ei ole isikul subjektiivset õigust enda kohtlemiseks tema soovitud viisil. Ebavõrdne kohtlemine tuleks kõne alla juhul, kui tööandjal puudub sõltumatu õiguspärane põhjendus mitte aktsepteerida töötaja veendumusi. Praegusel juhul tugineb tööandja seisukoht objektiivsel riskianalüüsil. 17.
  8. Vaktsineerimisnõude eesmärk oli teenistus- ja reageerimisvõime säilitamine, seeläbi riigi kaitsevõime ehk kokkuvõttes riigi enda kindlustamine. Nõue oli proportsionaalne – sama tõhusaid leebemaid meetmeid seni polnud. Leebema meetmena ei olnud massiline testimine samaväärne. Lisaks suurtele kuludele ei aita see vältida väljaspool teenistust nakatumist. Vaktsineerimisnõude eesmärk on vähendada kaitseväelaste nakatumise ohtu üleüldse. Nakatunud teenistujate tuvastamine ja isoleerimine ning hügieeninõuete järgimine saavad vaktsineerimist täiendada, aga mitte asendada. Tõsiselt võetavaid andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusate, ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite kohta praegu ei ole. 17.
  9. Teatud tegevusvaldkondades tegutsemiseks tuleb arvestada mitte ainult isiklike, vaid ka avalike huvidega ning sellest tulenevalt tuleb vajadusel eelistada isiklikele huvidele avalikke huve. 17.
  10. Õigustatud ootust tööle ei ole olemas. Alati on olemas risk töökaotuseks. PS §-s 29 sätestatud õigus valida endale elukutse, tegevusala ja töökoht ei ole absoluutne. See õigus on kaebajal küll olemas, kuid teisest küljest tuleb Kaitseväel tagada teenistujate ohutus, asutuse toimepidevus ning laiemalt riigi kaitsevõime. Need on kaalukamad kaebaja huvist töökoha säilitamiseks. 17.
  11. Kuna tõendite puhul on tegemist eriliigilisi isikuandmeid sisaldava dokumendiga, siis andmete kogumise ja säilitamise õiguspärasuse tagamiseks sätestati käskkirja 162 p-ga 4 vaktsineerimistõendite esitamise tähtaeg ja kord. 17.
  12. Käskkirja nr 162 p 8 näol on tegemist riskianalüüsi kinnitava käskkirja regulatiivse sättega, mille tühistamine ei tooks kaebajale neid õiguslikke tagajärgi, mille vältimist ta seeläbi loodab saavutada. Kuna kaebaja teenistuskoht oli luurekeskuses, mis on riigisaladusega kaitstud struktuuriüksus, siis vastavalt käskkirja nr 162 p-le 9 tema suhtes p 8 ei kohaldunudki. 17.
  13. Riskianalüüsis ettenähtud nõude täitmiseks andis Kaitseväe juhataja eraldi tähtaja nõude täitmise tõendamiseks hiljemalt
  14. september
  15. Seega ei vasta tõele kaebuse p-s 3.32 toodud väide, et nõude täitmisest etteteatamise aeg oli ainult kaks nädalat. Kaebajal oli kokku võimalik nõuet täita kuue kuu jooksul. 17.
  16. Kaebaja on esitanud
  17. novembril 2020 koroonaviiruse analüüsitulemuse ja
  18. septembril 2021 tehtud koroonaviiruse antikehade analüüsitulemused (dtl 22-23). Määruse nr 144 § 6 lg 22 p 1 kohaselt kehtib läbipõdemise tõend 180 päeva alates positiivse SARS-COV-2 PCR testitulemuse andmisest. Seega, kui kaebaja tegi 8 3-21-2706 koroonaviiruse PCR testi
  19. novembril 2020, siis oli tema läbipõdemise tõend kaotanud kehtivuse. 17.27.

§ 86

p 7 kohaselt ei võeta tegevteenistusse isikuid, kelle puhul esineb muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu. Lähtudes käskkirjast nr 162 kehtib Kaitseväes teenistusse võtmise tingimusena p-s 4 sätestatud dokumendi nõue. Kuna kaebajal tõend puudus, siis ei olnud teda võimalik määrata ka ühelegi Kaitseväe ametikohale. Kaitsevägi ei nõustu kaebaja seisukohaga, et

§ 145lg 1 ei näe ette asjaolusid, mis tekivad teenistuses olemise ajal.

17.

  1. Kaebaja vabastati tegevteenistusest ja ametikohalt
  2. oktoobril
  3. Kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse (KVTRS) § 393 lg 1 kohaselt on 50-aastasel isikul, kellel on vähemalt 20-aastane tegevteenistusstaaž õigus jääda tegevteenistuspensionile. Kaebaja tegevteenistusstaaž täitus
  4. aastal. Kaebaja sai 50-aastaseks
  5. jaanuaril 2022, mis tähendab, et tal saabus õigus tegevteenistuspensioni vormistamiseks enne
  6. staažiaasta täitumist. Pensioni suuruseks 20-aastase tegevteenistusstaaži puhul on 50 protsenti isiku pensioni suuruse arvutamise aluseks oleva ametikoha palgaastmestiku keskmisest. Teenistujal on õigus saada iga aasta eest, mille võrra tema tegevteenistusstaaž ületab 20 aastat, pensioni suuruse 50 protsendile juurde 2,5 protsenti (KVTRS § 393 lg 7). Kaebaja 50-aastaseks saamise ajaks oli kaebaja pensionile lisandunud viie aasta eest juurde 12,5 protsenti. 17.
  7. Kaebaja on tegevteenistuspensionär, mis tähendab, et tal olemas püsiv ja stabiilne sissetulek riigilt, mis annab kõigest 50-aastasele inimesele võimaluse pühenduda uue eriala leidmisele ning selle omandamisele ükskõik, mis taseme õppes. Asjakohatud on kaebaja etteheited selle kohta, et ta ei leia tänu oma spetsiifilisele väljaõppele enam uut tööd. Kaitseväes on palju tegevteenistujaid, kes valmistuvad tegevteenistuspensioniea saabumiseks ning õpivad teenistuse kõrvalt lisaeriala, et hiljem oleks võimalik end siiski kasulikuna tunda ning leida eneseteostust teises valdkonnas. 17.
  8. Vastustaja ei saa nõustuda kaebaja väidetega selle kohta, et ta oleks teenistuses olnud kuni täitub 26 aastat tegevteenistusstaaži, kuna taolised väited on oletuslikud. 17.
  9. Kaebuse p-s 3.45 loetletud hüvitise suurendamise alused on paljasõnalised, tõendamata ja pahatahtlikud. Hüvitise suurendamisel ei ole põhjust aluseks võtta ka ohtu riigikaitsele, sest see ei ole kuidagi vahetult kaebajaga seotud. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Eesti Kaitseväe
  10. augusti
  11. a käskkiri nr 162
  12. Eesti Kaitseväe juhataja kinnitas
  13. augusti
  14. a käskkirjaga nr 162 Kaitseväe „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüsi. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“ koos tegevuskavaga. Käskkirja p-i 4 sõnastus oli järgnev: „Tulenevalt „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“ Kaitseväe teenistujatel esitada üks järgnevatest tõenditest: COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19 läbipõdemise tõend e-maili aadressile meditsiin@mil.ee või paberkandjal struktuuriüksuse meditsiiniteenistusele hiljemalt kahe nädala jooksul arvates käskkirja andmise hetkest. Andmete esitamise, kontrollimise ja säilitamise suunised on toodud käesoleva käskkirja seletuskirjas.“ Käskkirja p 8 sätestas: „J1 ülemal algatada menetlustoimingud punktis 7 nimetatud isikute suhtes töölepingu seaduses, avaliku teenistuse seaduses ja kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud alustel.“ Seejuures peeti J1 all silmas personaliosakonda ning p-s 7 nimetatud isikud olid isikud, kes ei esitanud nõutavat tõendit ühe nädala jooksul käskkirja p-s 4 nimetatud kahenädalase tähtaja saabumisest. 9 3-21-2706
  15. Esmalt märgib kohus, et võtab Kohtute infosüsteemist haldusasja nr 3-21-2710 materjalide juurest käesoleva kohtuasja materjalide juurde Kaitseväe juhataja
  16. märtsi
  17. a käskkirja nr 446 koos töökeskkonna ohutegurite riskianalüüsi ja tegevuskavaga. Kaitseväe juhataja tunnistas
  18. märtsi
  19. a käskkirjaga nr 446 kehtetuks käesolevas asjas vaidluse all oleva Kaitseväe juhataja
  20. augusti
  21. a käskkirjaga nr 162 kinnitatud "Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19" koos tegevuskavaga. Samas kinnitati uus Kaitseväe "Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19" koos tegevuskavaga.
  22. Seejuures peab kohus võimalikuks võtta käskkiri nr 446 asja materjalide juurde ilma menetlust uuendamata. Pole kahtlustki, et vastustajale on see käskkiri teada ning kohus leiab, et suure tõenäosusega on käskkirjast teadlik ka kaebaja, kuna kaebaja esindaja praeguses haldusasjas ja asjas nr 3-21-2710 on sama. Lisaks ei oma käskkiri nr 446 tähtsust Kaitseväe
  23. oktoobri
  24. a käskkirja nr LuK-134P-S õigusvastaseks tunnistamise ja hüvitise väljamõistmise nõuete lahendamisel. Kohus ei pea vajalikuks ka Kaitseväe
  25. augusti
  26. a käskkirja nr 162 p-de 4 ja 8 tühistamisnõude muutmist õigusvastasuse tuvastamise nõudeks. Kuna varasem riskianalüüs tunnistati kehtetuks seoses uue riskianalüüsi kinnitamisega alates
  27. märtsist 2022, on käskkiri nr 162 tunnistatud kehtetuks edasiulatuvalt. Kui Kaitsevägi oleks käskkirja nr 162 tunnistanud kehtetuks tagasiulatuvalt, ei oleks kohtul võimalik seda täiendavalt tühistada. Sellise olukorraga praegu aga tegemist ei ole. Edasiulatuv kehtetuks tunnistamine tähendab, et haldusakt muudetakse kehtetuks alates selle kehtetuks tunnistamise hetkest ning sellega soovitakse muuta õigussuhteid alates selle kehtetuks tunnistamise hetkest, st
  28. märtsist
  30. Vastustaja on seisukohal, et kuna kaebaja teenistuskoht oli luurekeskuses, mis on riigisaladusega kaitstud struktuuriüksus, siis vastavalt käskkirja nr 162 p-le 9 kaebaja suhtes p 8 ei kohaldunudki. Kohus märgib, et eelpoolnimetatud vastustaja väidet tuleb vastavalt HKMS § 2 lg-le 4 ja § 151 lg 2 p-le 1 tõlgendada taotlusena kaebuse läbi vaatamata jätmiseks käskkirja nr 162 p-i 8 tühistamisnõude osas. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga. Käskkirja nr 162 p 9 näeb tõepoolest riigisaladusega kaitstud struktuuriüksuste isikkoosseisule tõendite kontrolli struktuuriüksuse siseselt ning Kaitseväe personaliosakonna ülem ei algatanud menetlustoiminguid kaebaja suhtes. Seega rahuldab kohus vastustaja taotluse ja jätab kaebaja nõude Kaitseväe
  31. augusti
  32. a käskkirja nr 162 p-i 8 tühistamiseks läbi vaatamata.
  33. Kuigi kohus leiab, et kaebaja teenistusest vabastamine

§ 140lg 1 p 4 ja § 145 lg 1 alusel oli õigusvastane sõltumata 31.

augusti

  1. a käskkirja nr 162 sisulisest õiguspärasusest või õigusvastasusest, peab kohus käskkirjaga nr 162 seonduvalt vajalikuks märkida järgmist (kohus ei kontrolli Kaitseväes kehtestatud vaktsineerimisnõude proportsionaalsust ega tee põhjalikku analüüsi, kas riskianalüüs on õigesti läbi viidud, sest sellest ei sõltu asja lahendamise tulemus).
  2. Riigikohtu
  3. novembri
  4. a määrusest haldusasjas nr 3-21-2071 tuleneb, et käskkirjaga nr 162 kehtestatud nõue on mõjult võrdväärne vaktsineerimiskohustusega. Kohustus esitada käskkirja p-s 4 märgitud tõend tähendab terve ja haigust mittepõdenud inimese jaoks sisuliselt vaktsineerimise kohustust, kuna vaktsineerimine on teenistussuhte jätkamise eelduseks. Kuivõrd selle tõendi saamine olukorras, kus isik ei olnud haigust põdenud, eeldas enda vaktsineerimist, oli korraldus sisuliselt suunatud kohustamiseks end vaktsineerida. Seda on leidnud ka Tartu Ringkonnakohus
  5. jaanuari
  6. a otsuses tsiviilasjas nr 2-21-17265 (p 7.2) ja
  7. juuli
  8. a otsuses tsiviilasjas nr 2-21-17151 (p 10). 10 3-21-2706
  9. Kaebaja leiab, et käskkirja nr 162 põhjendustest peaks nähtuma, miks oli vältimatult vajalik kehtestada nõue, et Kaitseväe teenistujatel tuleb esitada kas COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos) tõend, vaktsineerimiskuuri läbimise tõend või COVID-19 läbipõdemise tõend ning miks ei piisa enda nakkusohutuse tõendamiseks hoopis (nt iganädalase) testimisnõude kehtestamisest (negatiivne testi tulemus on ainuke meede, mis ka tegelikult kinnitab isiku nakkusohutust!), milline võimalus on ette nähtud ka riskianalüüsis.
  10. Käskkirja nr 162 seletuskirjas on eraldi alapunkt pealkirjaga „Kas Kaitseväe isikkoosseisu ohutuse tagamiseks on vaktsineerimine ainus maandav meede?“ (dtl 48). Viidates ametlikule vaktsineerimisinfole veebilehel https://vaktsineeri.ee, märgiti seletuskirjas (dtl 49), et antud hetketeadmiste kohaselt aitab üksnes vaktsiin tõhusalt vähendada haigestumist või raskelt haigestumist ning vähendab oluliselt viiruse kandlust. Igapäevaselt on rakendatud meetmed käte hügieen, võimalusel distantsi hoidmine ja ühiskasutatavates ruumides maski kandmine. Samas on seletuskirjas märgitud (dtl 50), et tõhusateks meetmeteks nakkusohutuse tagamisel saab eelkõige lugeda vaktsineerimisvõimaluste toetamist, nakkusohutuse tõendamist COVID19 haiguse läbipõdemise, testimise või vaktsineerimise tõendiga ning töötajate testimist. Kohus nõustub kaebajaga, et käskkirja nr 162 seletuskirjas puudub vastustaja mõttekäik selle kohta, miks vastustaja on jõudnud eelnevale vaatamata järeldusele, et teenistujate nakkusohutuse tõendamiseks sobib üksnes immuniseerimine, aga mitte testimine ja/või isikukaitsevahendite kasutamine.
  11. Käskkirjaga nr 162 kinnitatud riskianalüüsis on märgitud (dtl 61), et nakkusohutuse tagamise meetmeteks on määruse nr 144 kohaselt: 1) teenistujate COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise tagamine; 2) SARS-CoV-2 nakkusohutust kinnitava tõendi kontrollimine; 3) teenistujate testimine SARS-CoV-2 testiga. Eestis kogutud statistika näitab, et koroonaviirusega nakatumine on mitu korda väiksem neil, kes on vaktsineeritud või viiruse läbi põdenud. Fakti illustreerib joonis 4 (dtl 61), millest järeldub, et läbipõdemine kaitseb kõige paremini uuesti nakatumise eest. Siiski on mõistlik eelistada vaktsineerimist, kuna viiruse läbipõdemine on seotud oluliste terviseriskidega. Kohtu hinnangul ei sätesta vastustaja poolt viidatud määrus nr 144 haldusorgani õigust nõuda teenistujatelt enda vaktsineerimist. Määrus nimetab vaktsineerimistõendi kontrolli vaid ühena mitmetest alternatiividest, mida tööandja saab kasutada.
  12. Vastuses kaebusele on vastustaja p-des 2.38, 2.39 ja 2.41 selgitanud (dtl 135), et testimise võimaluse jätkamine ei oleks olnud sama tõhus meede, sest ei takista testi teinud isiku nakatumist ega viiruse levitamist. Samuti näitab test vaid hetkeolukorda ega ole seega usaldusväärne pikemaajalises perspektiivis. Testi tegemine ei välista, et kaebaja võib juba olla nakatunud või nakatuda kohe pärast testimist ja nakatada teisi. Testimine ei asenda viirusohu tõrjel vaktsineerimist. Kaitseväes on ca 4500 teenistujat. Kui kõiki teenistujaid kaks korda nädalas enne tööle tulemist testida, siis oleks see ebamõistlik kulu. Testimine võtab olulise aja ühe inimese tööpäevast. Samal ajal jäävad ta ametijuhendijärgsed ülesanded täitmata. Iga testi tegemise peale kulub 15 minutit, et olla kindel, et testi on teinud just õige teenistuja ja just õigel hommikul. Isegi kui tööandja korraldaks töö selliselt, et testimist lubada, siis puuduvad Kaitseväel võimalused, et kõik hommikul tööle tulnud teenistujad saaksid oma testi eraldatult teha. Ei ole mõeldav, et ühes üksuses olevad teenistujad (100-300) seisavad pääslas 2 meetriste vahedega oodates oma testi tulemust. Kuigi ühe testi tulemuse ootamine võtab aega 15 minutit, siis oma järjekorra ootamine ja testi tegemine võib kokkuvõttes võtta mitu tundi tööaega. Sellisel kujul teenistujate ühes kohas kogunemine on omakorda suurem risk kui 11 3-21-2706 hajutatult hommikul tööle tulemine. Töökeskkonda kahjustaks oluliselt juba see, kui mõni töötaja nakatab ebaõige negatiivse testi tulemusel või testimise eelselt või järgselt vahetult nakatudes kasvõi ühte inimest, kes võib põdeda haigust raskelt. Vaktsineerimisnõude üks eesmärke on vähendada lisakoormust, mis tekiks immuniseerimata teenistujate nakkusohutuse tagamise ja nendele vajalike eritingimuste tõttu.
  13. Ka Riigikohus leidis
  14. novembri
  15. a määruses 3-21-2241, et Kaitseväes kehtestatud vaktsineerimiskohustusele alternatiivseid meetmeid hetkel ei esine, sest massiline testimine ei aita lisaks suurtele kuludele vältida kaitseväelaste nakatumist väljaspool teenistust ja vaktsineerimisnõude eesmärk on just vähendada teenistujate seas nakatumise ohtu üleüldse. Samuti on Riigikohus leidnud, et praegused teadmised osutavad piisavalt vaktsiinide efektiivsusele ja tõsiselt võetavaid andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusate, ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite kohta praegu ei ole (p-d 27–28).
  16. Uudse ohtliku nakkushaiguse korral tuleb arvestada, et teave täieneb ja muutub pidevalt. Samas nõustub kohus vastustajaga selles, et käskkirja nr 162 kehtestamise ajal oleva info kohaselt sai eeldada, et vaktsineerimine võimaldab vastustajal riigikaitselise tegevuse korraldamisel esmajoones vähendada tegevteenistujate raske haigestumise riski ning vähemal määral viiruse ülekandumist. Vaktsineerimisnõude eesmärgid olid kahtlemata äärmiselt kaalukad (s.o teiste isikute elu ja tervise kaitse). Tallinna Ringkonnakohus pidas
  17. novembri
  18. a määruses asjas nr 3-21-2237 vajalikuks täiendavalt märkida (p 10), et lisaks viimati nimetatud eesmärkidele tuleb kaalukaks eesmärgiks pidada ka riigi kaitsevõime tagamist igas ettenägematus olukorras. Riigil võib olla vajalik oma kaitsevõimet iga hetk reaalselt kasutada ja sellisel hetkel kaitsevõime kasutamine erineks märgatavalt tavaolukorras tegutsemisest. Kaitseväes olevate inimeste üheaegsel kasutamisel riigi julgeoleku tagamiseks ei oleks eelduslikult võimalik järgida neid meetmeid, mis aitaksid vaktsineerimata inimestest lähtuvat nakkusohtu vähendada kuni nullini. Kaitsevõime kasutamist raskendaks see, kui vajalikud inimesed, kes ei ole vaktsineeritud, ei saaks kriitilisel hetkel tulenevalt COVID-19 haigusest oma ülesandeid riigi julgeoleku tagamisel ühiselt täita. Tingimusliku vaktsineerimise kohustuse osas on olemas piisavad lisatagatised: vaktsiini ohutuse hindamine, võimalike vastunäidustuste hindamine, kasutusel olevate vaktsiinide seire, kaitseväelastele hüvitamismehhanism (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  19. novembri
  20. a määrus asjas nr 3-21-2241, p 31).
  21. TTOS § 13 lg 2 võimaldab kehtestada bioloogilisest ohutegurist ohustatuse korral, sh ka SARS-CoV-2 viiruse leviku korral, rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse meetmed, kui tulenevad õigusaktidest. Riigikohtu hinnangul võivad TTOS § 13 lg 2 ja määruse nr 144 § 6 lg 2 p 11 anda käskkirja nr 162 p-le 4 piisava õigusliku aluse (Riigikohtu
  22. novembri
  23. a määrus asjas nr 3-21-2241, p 24). TTOS § 1 lg 2 järgi laieneb see seadus ka kaitseväelaste teenistustingimustele niivõrd, kuivõrd eriseadusega või nende alusel kehtestatud õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti. TTOS § 4 lg-ga 1 ja § 13 lg-ga 2 on tööandjale antud õigus kehtestada ettevõttes (sh riigiasutuses) töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Seda õigust ei piira

§ 31

lg 6, sest TTOS § 13 lg 2 lubab sõnaselgelt kehtestada õigusaktides ettenähtust rangemad nõuded ning

ega selle rakendusaktid ei sätesta rangemate tingimuste kehtestamise õiguse suhtes erandit.

  1. Kohus on aga seisukohal, et Eesti Kaitseväe
  2. augusti
  3. a käskkirjaga nr 162 ei saanud ühepoolselt muuta ametniku tervisele seatud nõudeid selliselt, et nõue muutub sisuliselt üleöö teenistusülesannete täitmise eelduseks. Selliseks muudatuseks oli käskkirjaga kehtestatud vaktsineerimisnõue, kuivõrd nõude täitmiseta polnud teenistuses võimalik jätkata. 12 3-21-2706 Seega oli tegemist muudatusega, mille rakendamine eeldas ametniku nõusolekut, ning kaebaja teenistusest vabastamisel oleks tulnud ta koondada

§ 149lg 1 alusel teenistuse ümberkorraldamise tõttu.

Sarnasele järeldusele on jõudnud kohtud, lahendades analoogseid tsiviilasju (Tartu Ringkonnakohtu

  1. juuli
  2. a otsus asjas nr 2-21-17151 ja
  3. jaanuari
  4. a otsus asjas nr 2-21-17265). Eesti Kaitseväe
  5. oktoobri
  6. a käskkiri nr LuK-134P-S
  7. Asja materjalide kohaselt vabastas Eesti Kaitsevägi kaebaja tegevteenistusest ja ametikohalt
  8. oktoobri
  9. a käskkirjaga nr LuK-134P-S. Käskkirja õiguslike alustena viitas Eesti Kaitsevägi

§-le 120, § 133 p-le 2, § 139 lg 1 p-le 1, lg-tele 2, 3 ja 5, § 140 lg 1 p-le 4, lg-le 6, § 141 lg-le 1, § 145 lg-le 1, § 214 lg-le 1, lg 2 p-le 2, ATS §-le 56, Vabariigi Valitsuse

  1. juuni
  2. a määruse nr 45 „Kaitseväe põhimäärus“ § 9 lg 2 p-le 1, Kaitseväe juhataja
  3. juuni
  4. a käskkirja nr 167 „Kaitseväe peastaabi põhimäärus“ § 9 lg-le 2, Kaitseväe juhataja
  5. juuni
  6. a käskkirja nr 140 „Volitused tegevväelaste tegevteenistusse võtmiseks, tegevteenistusest vabastamiseks ja rahuaja ametikohale nimetamiseks ja ametikohalt vabastamiseks“ p-le 1, Kaitseväe juhataja
  7. aprilli
  8. a käskkirja nr 78 „Kaitseväe sisekorraeeskiri“ p-le
  9. 33.

§ 120

sätestab, et tegevväelase tegevuse seaduslikkusele, üldistele kohustustele, teenistusalaste korralduste täitmise kohustusele, korralduse täitmisest keeldumise alustele, avaldamisele mittekuuluva teabe hoidmisele ning asjaajamise ja vara üleandmise kohustusele kohaldatakse ATS-i.

§ 133

p 2 näeb ette, et rahuaja ametikohalt vabastatakse tegevväelane kelle tegevteenistussuhe lõpeb.

§ 139

lg 1 p 1 kohaselt lõpeb tegevväelase tegevteenistussuhe tegevteenistusest vabastamisega. Sama sätte lg-te 2, 3 ja 5 kohaselt lõpetab tegevväelasega tegevteenistussuhte Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülem, kui samas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tegevväelase vabastamisel loetakse tegevteenistussuhe lõppenuks käskkirjas märgitud kuupäevast arvates, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tegevteenistussuhte lõpetamise käskkiri peab sisaldama vähemalt järgmisi andmeid: 1) tegevväelase ees- ja perekonnanimi ning auaste; 2) rahuaja ametikoha nimetus, millel tegevväelane teenis; 3) tegevteenistussuhte lõppemise põhjendus; 4) tegevteenistussuhte lõppemise alus täpse viitega seaduse sättele; 5) tegevväelasele makstav hüvitis, sealhulgas hüvitis kasutamata puhkusepäevade eest, kui vabastamisega kaasneb hüvitise maksmine; 6) tegevteenistussuhte lõppemise kuupäev; 7) vaidlustamisviide.

§ 140

lg 1 p 4 sätestab, et tegevväelane vabastatakse tegevteenistusest tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavuse korral. Sama sätte lõike 6 kohaselt loetakse tegevväelane reservis olevaks isikuks teenistusest vabastamisele järgnevast päevast arvates, kui samas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Teenistusest vabastamisest teavitatakse Kaitseressursside Ametit.

§ 141

lg 1 näeb ette, et tegevteenistusest vabastamisel maksab asutus, kus asus tegevväelase viimane rahuaja ametikoht, tegevväelasele lõpparve hiljemalt teenistusest vabastamise päeval.

§ 145

lg 1 sätestab, et tegevväelane vabastatakse tegevteenistusest tegevteenistuse nõuetele mittevastavuse korral, kui ilmnevad asjaolud, mis oleks välistanud tema tegevteenistusse võtmise sama seaduse § 83 või § 86 kohaselt.

§ 214puudutab vaide esitamist ja ATS § 56 asjaajamise ning vara üleandmise kohustust.

Määruse nr 45 viidatud sätte kohaselt on Kaitseväe peastaabi põhiülesandeks mh toetada Kaitseväe juhatajat ja Kaitseväe juhataja asetäitja tegevust ning tagada nende käskude täitmine.

  1. Vaidlusaluse käskkirja põhjendustest nähtub, et kaebaja vabastati ametikohalt ja tegevteenistusest, kuna ta ei esitanud nõutavat dokumenti – täpsemalt käskkirjaga nr 162 kehtestatud ühte järgnevatest tõenditest: COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise 13 3-21-2706 alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19 läbipõdemise tõend. Vastustaja leidis, et lähtudes Kaitseväe juhataja käskkirjast nr 162, kehtib Kaitseväes teenistusse võtmise tingimusena käskkirja nr 162 p-s 4 sätestatud dokumendi nõue ning tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavus on tegevteenistuse vabastamise alus.
  2. Riigikohtu üldkogu on
  3. märtsi
  4. a otsuses asjas nr 5-19-29 p-des 60 ja 61 leidnud, et ATS § 15 p-i 5 ja § 95 lg 1 järgi tuleb asjaolud, mille ilmnemine või tekkimine välistab isiku olemise vanglateenistuses, sätestada seaduses. Asjaolud, mis välistavad isiku vanglateenistusse võtmise või vanglateenistuses olemise, on sätestatud ATS § 14 lg-s 1, § 15 p-des 1-4 ja VangS § 114 lg-s
  5. Ükski nimetatutest ei näe vanglateenistuse ametniku teenistusse võtmist või teenistuses olemist välistava asjaoluna ette tema mittevastavust tervisenõuetele. Nõue, et absoluutse meditsiinilise vastunäidustuse esinemine välistab isiku vanglateenistusse võtmise või vanglaametniku erialale õppima asumise, on sätestatud määruse nr 12 § 5 lg 2 esimeses lauses. Hoolimata mõningatest tõlgendusraskustest on asjaolu, et osale tervisenõuetele mittevastav isik ei sobi teenistusse, tagasiviidav seadusliku aluseni, sest VangS § 146 lg-s 1 sätestatud vanglateenistuse ametniku tervisekontrolli eesmärk on tuvastada muu hulgas ametnikule pandud kohustuste täitmist takistavate tervisehäirete puudumine.
  6. Kohus lähtub ka praeguse asja lahendamisel Riigikohtu üldkogu eelpool esitatud seisukohtadest, sest ATS § 15 p 5 sätestab sarnaselt

§ 86

p-le 7, et teenistusse ei võeta isikut, kui esineb muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu. Seega peaks tingimus, mis välistab isiku teenistusse võtmise, olema sätestatud seaduses. Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole.

§ 31

lg 6 sätestas vaidlusaluse käskkirja andmise ajal, et kaitseväeteenistuskohustuslase ja tegevväelase teenistusülesande täitmise tervisenõuded kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Selleks määruseks oli Vabariigi Valitsuse

  1. märtsi
  2. a määrus nr 45 „Kaitseväeteenistuskohustuslasele ja tegevväelasele teenistusülesande täitmiseks ettenähtud tervisenõuded“. Määruses nr 45 ega selle lisades ei sätestatud tegevväelase vaktsineerimiskohustust. Kuna tegevväelase vaktsineerimiskohustus kehtestati Kaitseväe juhataja
  3. augusti
  4. a käskkirjaga nr 162, ei tulenenud vastav tervisenõue seadusest ega olnud antud määrusena seaduse alusel

§ 86

p 7 tähenduses, mistõttu ei sätestanud viidatud aktid seaduslikku eeldust kaebaja vabastamiseks

§ 140lg 1 p 4 ja § 145 lg 1 alusel.

Sellel seisukohal on olnud ka Tallinna Ringkonnakohus

  1. märtsi
  2. a otsuses asjas nr 3-21-2712 (p 28). Lisaks on ringkonnakohus viidatud otsuses selgitanud, et TTOS alusel on tööandjal õigus kehtestada töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid töötaja enda tervise kaitseks (TTOS § 2), kuid mitte teenistussuhte eeldusi ning nõudeid asutuse toimepidevuse tagamiseks. Need tulenevad teenistussuhteid reguleerivatest seadustest ja määrustest. Teenistusest vabastamise alust ei saa tuletada ka

§ 83

lg 2 p-st 5, mis reguleerib teenistusse võtmise vormistuslikku külge, mitte teenistussuhte eelduste ühepoolses korras muutmist. 37. Seega ei ole asjakohane ka vaidlusaluses tegevteenistusest vabastamise käskkirjas toodud viide

§ 83

lg 2 p-le 5.

§ 83

lg 2 sätestab, et tegevteenistusse asuda sooviv isik peab Kaitseväe juhatajale või tema volitatud ülemale esitama Kaitseressursside Ameti kaudu: 1) allkirjastatud taotluse koos kinnitusega, et ta vastab seaduses sätestatud nõuetele; 2) elulookirjelduse; 3) tunnistuse või diplomi nõutava kvalifikatsiooni või hariduse kohta; 4) isikut tõendava dokumendi; 5) muud seadusega või seaduse alusel nõutavad dokumendid. Seega nähtub ka

§ 83lg 2 p-st 5, et nõutavad dokumendid on kehtestatud seadusega või seaduse alusel.

14 3-21-2706

  1. Vaktsineerimiskohustuse kehtestamine ei ole teenistuskohustuse täitmiseks antav käsk KKS tähenduses, vaid täiendav tervisenõue isikule teenistussuhte jätkamiseks (
  2. märtsi
  3. a otsuses asjas nr 3-21-2712 p-s 27). Isegi kui tegemist oleks käsuga teenistuskohustuste täitmiseks, saaks käsu täitmata jätmise eest isiku teenistusest vabastada eelkõige distsiplinaarmenetluse tulemusena (

§ 140

lg 1 p 7, § 148, § 166, § 177), kuid sellise olukorraga praegu tegemist pole olnud.

  1. Eeltoodust tulenevalt ei saanud Kaitseväe juhataja
  2. augusti
  3. a käskkirjast nr 162 tuleneva nõude järgimata jätmine kaebajale kaasa tuua tema teenistusest vabastamist

§ 140lg 1 p 4 ja § 145 lg 1 alusel. Järelikult oli Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a käskkiri nr Lu

K134P-S kaebaja teenistusest vabastamise kohta õigusvastane ning tähtsust ei oma vaktsineerimiskohustuse kehtestamise õiguspärasus. Kohus rahuldab kaebaja kaebuse tunnistada Kaitseväe

  1. oktoobri
  2. a käskkiri nr LuK-134P-S õigusvastaseks.
  3. Kohus märgib täiendavalt, et nõustub kaebajaga, et seadusandja eesmärgiks

§ 86

p-i 7 kehtestamisel oli "muud teenistusse võtmist välistavad asjaolud" piiritleda seaduses sätestatud nõuetega. Kaebaja viitab ka sellele, et

§ 140

lg 1 p 4 erinormiks on § 145 lg 1, mis sätestab, et tegevväelane vabastatakse tegevteenistusest tegevteenistuse nõuetele mittevastavuse korral, kui ilmnevad asjaolud, mis oleks välistanud tema tegevteenistusse võtmise sama seaduse § 83 või § 86 kohaselt. Nimetatud sätte grammatiline tõlgendus viitab kaebaja sõnul otseselt sellele, et need asjaolud oleks pidanud esinema juba teenistusse võtmisel. Selle kaebaja seisukohaga kohus ei nõustu.

§ 145

lg 1 sõnastusest saab järeldada, et isik on juba tegevteenistuses ja teenistuses olemise ajal tulevad ilmsiks asjaolud, mis oleks välistanud tema teenistusse võtmise.

§ 86näeb ette eeldused, mil isikut ei võeta tegevteenistusse.

Nii näiteks ei võeta tegevteenistusse isikut, kes on kriminaalasjas kahtlustatav või süüdistatav; kes on erakonna liige; kelle valimiskomisjon on registreerinud Riigikogu, Euroopa Parlamendi või kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel kandidaadina. Kõik

§-s 86 sätestatud eeldused võivad realiseeruda alles tegevteenistuse ajal ja saavad seetõttu olla tegevteenistusest vabastamise aluseks. Hüvitiste väljamõistmise taotlus

  1. Õigusvastaselt teenistusest vabastamise korral ettenähtud nõudeõigused on sätestatud ATS §-s
  2. ATS § 105 lg 1 sätestab, et õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. ATS § 105 lg 3 järgi lg-s 1 nimetatud hüvitise piir ei kehti, kui ametnik vabastati teenistusest ATS §-s 13 nimetatud võrdse kohtlemise põhimõtet rikkudes.
  3. Kaebaja palub kohtul Kaitseväelt kaebaja kasuks välja mõista hüvitis vastavalt ATS § 105 lg-le 1 (dtl 20). Kaebaja palub kohtul suurendada ATS § 105 lg 1 alusel välja mõistetavat hüvitist, suurendades seda kohtu õiglase äranägemise järgi vähemalt 19,57 kuu keskmise töötasuni, st vähemalt 44 185,21 euroni.
  4. Kohtul on lai diskretsioon hüvitise suuruse muutmise üle vastavalt teenistussuhte lõpetamise asjaoludele ja mõlema poole huvidele. Hüvitis peab olema kohane ja proportsionaalne. Riigikohus selgitas
  5. oktoobri
  6. a otsuses asjas nr 3-3-1-13-16, p-s 29, et ATS § 105 lg-st 1 saab järeldada, et kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks ei ole vaja kindlaks teha muid asjaolusid peale teenistussuhte õigusvastase 15 3-21-2706 lõpetamise. Kui tahetakse määrata eelnimetatust suuremat (või väiksemat) hüvitist, tuleb lisaks eeldatavalt tekkinud kahju suurusele arvesse võtta ka teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve.
  7. Kaebaja hinnangul tuleb tema hüvitise suuruse määramisel arvestada asjaolu, et
  8. aprillil
  9. a, st ca poole aasta pärast oleks tema tegevteenistuse staaži määr jõudnud 26-aastani, mis oleks suurendanud tema pensioni väljamakset 2,5 protsendi võrra (dtl 18). Kohus nõustub kaebajaga, et kaebajale tuleb välja mõista hüvitis ning kohane hüvitis peab olema suurem kui kaebaja kolme kuu keskmine palk.
  10. Esmalt märgib kohus, et ei nõustu kaebajaga, et kõik tema poolt kaebuse p-s 3.45 välja toodud asjaolud on äärmiselt olulised ning vajalikud, et kohus saaks oma kaalutlusõigust teostada. Paljasõnalised ja tõendamata on kaebaja väited selle kohta, et vastustaja on vihjanud, et teenistujad, kes ei soovi end vaktsineerida, on rumalad; et vastustaja on kuni teenistusest vabastamiseni ähvardanud teenistujaid distsiplinaarkaristusega, eesmärgiga survestada teenistujaid vaktsineerima; et vastustaja on teenistujaid survestades andnud teenistujatele mõista, et teenistujatel ei ole mõtet oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda, kuna Kaitsevägi võidab niikuinii; et vastustaja on teenistujaid solvanud, paigutades teenistujad avalikult n-ö samasse kasti vaktsiinivastastega, ehkki teenistujad ei ole vaktsiinivastased selle mõiste tavapärases tähenduses. Samuti ei oma hüvitise väljamõistmisel tähtsust, kas vastustaja järgis riskianalüüsi koostamise reegleid või kas riskianalüüsist nähtus vaktsineerimiskohustuse kehtestamise võimalikkus.
  11. Samas on asjakohane kaebaja seisukoht, et endisel kaitseväelasel on keeruline kui mitte võimatu leida uut kutsealast tööd. Sõjaväelise auastmega ametikohad on vaid Kaitseväes ja Kaitseliidus (

§ 12lg 1).

Seda enam, et kaebaja vabastati teenistuskohalt, mis on seotud riigisaladusega (dtl 140). Sunnitud vabastamine teenistusest on kaitseväelase jaoks tõsine tagajärg, mis riivab elukutse valiku vabadust (PS § 29 lg 1). Kaebaja

  1. märtsi
  2. a menetlusdokumendist nähtub (dtl 246), et käesolevaks hetkeks ei ole tal endiselt õnnestunud tööd leida ning tema ainsaks sissetulekuks on pension, ent arvestades elukalliduse märkimisväärset tõusu viimastel aastatel, ei piisa sellest mugavaks äraelamiseks ning peale teenistusest vabastamist ja sellest tuleneva sissetuleku vähenemist on tema elukvaliteet seetõttu oluliselt halvenenud. Usutav on kaebaja väide, et ehkki tal ei ole võimalik ametinimetuse ja teenistusülesannete salastatuse tõttu täpsemalt lahata oma oskuste ja elukutsega seonduvat, kinnitab kaebaja, et tsiviilis on selles valdkonnas töö leidmine pigem keeruline.
  3. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja teenistujaid ebavõrdselt kohelnud. Teenistujate ebavõrdne kohtlemine esineks olukorras, kus sarnastele tunnustele vastavaid teenistujaid ebavõrdselt koheldakse. Asja materjalidest nähtuvalt kohaldus Kaitseväes tõendi esitamise nõue kõikidele ametikohtadele, seega ei koheldud ühtegi töökohta erisustega ning kaebajat ei vabastatud teenistusest ATS §-s 13 nimetatud võrdse kohtlemise põhimõtet rikkudes. Kaebaja ei ole kohtule esitanud diskrimineerimise tõendamiseks piisavalt tõendeid. Seetõttu ei ole selles asjas põhjendatud hüvitise suurendamine ATS § 105 lg 3 alusel võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumise tõttu.
  4. Kaebaja tegevteenistusest vabastamise käskkirjast nähtub, et kaebaja kaitseväeteenistuse staaž seisuga
  5. oktoober 2021 on 25 aastat, 6 kuud ja 2 päeva (dtl 209). KVTRS § 39 3 lg 1 sätestab, et isikul, kes on
  6. aasta
  7. detsembril tegevteenistuses ja jätkab katkematult teenistust, on 50-aastaselt õigus tegevteenistuspensionile, kui tal on pensionile jäämise ajaks 16 3-21-2706 vähemalt 20-aastane tegevteenistusstaaž. Vastustaja selgitustest nähtub, et kaebaja 20-aastane tegevteenistusstaaž täitus
  8. aastal (dtl 140). Kaebaja sai 50-aastaseks
  9. jaanuaril 2022, mis tähendab, et tal saabus õigus tegevteenistuspensioni vormistamiseks enne
  10. staažiaasta täitumist. Kaebaja 50-aastaseks saamise ajaks oli kaebaja pensionile lisandunud viie aasta eest juurde 12,5 protsenti. KVTRS § 393 lg 4 kohaselt on pensioni suuruseks 20-aastase tegevteenistusstaaži puhul 50 protsenti isiku pensioni suuruse arvutamise aluseks oleva ametikoha palgaastmestiku keskmisest. KVTRS § 393 lg 7 sätestab, et isikul, kes on sama paragrahvi lg-tes 1 ja 2 sätestatud tingimustel kaitseväeteenistuses, on õigus saada iga aasta eest, mille võrra tema tegevteenistusstaaž ületab 20 aastat, pensioni suuruse 50 protsendile juurde 2,5 protsenti.
  11. Ajavahemik kaebaja teenistusest vabastamise ja 2,5 protsenti suurema lisapensioni saamise õiguse tekkeks vajaliku vanuse täitumise vahel oli lühike, seega on üsna tõenäoline, et kaebajal oleks vanuse täitumisel tekkinud õigus saada 2,5 protsenti suuremat pensioni, sest vajalik staaž oli tal olemas. Seega välistas kaebaja õigusvastane teenistusest vabastamine suure tõenäosusega tema õiguse saada suuremat pensioni. Kaebajal tekkinud kahju ulatust on raske kindlaks teha, sest pole ettenähtav, kui pikk on kaebaja eluiga ja kuidas muutub ajas pensioni suurus või pensionisüsteem. Kaebaja on arvutanud (dtl 18), et kuivõrd tema brutopalk on 1900 eurot, teeb 2,5 protsenti sellest 47,5 eurot kuus ning 570 eurot aastas, mis kaebajal pensionilisana enneaegse teenistusest vabastamise tõttu saamata jääb. Kaebaja leiab, et kui lähtuda sellest, et tema eeldatav eluiga on 80 aastat, jääb kaebajal pensionil olles 30 aastaga saamata 17 100 eurot. Seejuures ei ole selle arvestuse puhul arvestatud iga-aastase riigipoolse indekseerimisega, mis omakorda suurendaks kaebajale tekkivat kahju veelgi. Täiendavalt tuleb kaebaja hüvitise määramisel veel arvesse võtta kaebaja eriala spetsiifilisust ning sellest tulenevat uue töö- või teenistuskoha leidmise keerukust. Kohus nõustub kaebajaga, et talle väljamõistetava hüvitise puhul tuleb arvesse võtta pensioni väljamakse suurendamise võimaluse kaotamist 2,5 protsendi võrra.
  12. Vastustaja poolt esitatud palgalehtede ja kaebaja poolt esitatud TSD koondandmete (dtl 24) kohaselt on kaebaja
  13. a eest saanud tasu järgmiselt: 1) aprillis 2477,38 eurot (dtl 194, ülekanne panka 1910,55 eurot); 2) mais 2411,78 eurot (dtl 195, ülekanne panka 1859,96 eurot); 3) juunis 2060,67 eurot (dtl 196, ülekanne panka 1589,19 eurot); 4) juulis 2271,08 eurot (dtl 197, ülekanne panka 1751,46 eurot); 5) augustis 2176,61 eurot (dtl 198, ülekanne panka 1678,60 eurot); 6) septembris 2149,30 eurot (dtl 199, ülekanne panka 1691,93 eurot); oktoobris -632.10 eurot (dtl 200, ülekanne panka -497,59 eurot). Seega on kaebaja brutopalk suurem, kui 1900 eurot, millele kaebaja on viidanud. Kohus ei pea vajalikuks hakata välja selgitama, kui suur oleks võinud olla kaebaja pension vastavalt KVTRS § 393 lg-le
  15. HKMS § 167 lg 1 sätestab: "Kui kaebaja taotleb rahasumma väljamõistmist või väljamaksmiseks kohustamist, määrab kohus kaebuse rahuldamise korral otsuses kindlaks rahasumma suuruse. Kohus võib vastustajale teha ettekirjutuse väljamaksmisele kuuluva rahasumma kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks, kui rahasumma kindlakstegemine kohtu poolt nõuaks suurt ajakulu. Ettekirjutuses määrab kohus summa kindlaksmääramise ja väljamaksmise üldtingimused." Kohus leiab, et HKMS § 167 lg 1 lausete 2 ja 3 alusel on käesoleval juhul põhjendatud teha täpse rahasumma kindlaksmääramine ülesandeks vastustajale, andes talle rahasumma kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks aega üks kuu kohtuotsuse jõustumisest käesolevas kohtuasjas.
  16. Arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid kogumis, sh seda, et vastustaja on eksinud seaduse kohaldamisel, kuid asja materjalidest ei nähtu, et seda oleks tehtud tahtlikult 17 3-21-2706 eesmärgiga kaebajast vabaneda, ja arvestades mõlema poole huve, peab kohus põhjendatuks suurendada ATS § 105 lg 1 alusel välja mõistetavat hüvitist, suurendades seda 19 kuu keskmise töötasuni. Menetluslikud otsustused
  17. Arvestades, et kaebus rahuldati sisuliselt kõigi põhinõuete osas, peab menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel kandma vastustaja. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.
  18. Kaebaja on esitanud taotluse jätta kõik menetluskulud Kaitseväe kanda ning mõista Kaitseväelt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 3672,60 eurot (dtl 281). Kaebaja lepingulise esindaja tunnihinnaks on 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Kaebajal on tekkinud käesolevas haldusasjas õigusabikulud summas 3048 eurot ja lisaks on tasunud kaebaja riigilõivu summas 15 eurot (dtl 99), mis kõik kokku on koos käibemaksuga 3672,60 eurot, mida tõendavad Mittetulundusühingule Eesti Tsiviilallianss väljastatud arved (
  19. veebruari
  20. a arve nr 221117 ja arve spetsifikatsioon, dtl 259-260;
  21. märtsi
  22. a arve nr 231201 ja arve spetsifikatsioon, dtl 261-262;
  23. märtsi
  24. a arve nr 231220 ja arve spetsifikatsioon (dtl 284-285)). HKMS § 109 lg 5 järgi ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik ning seda kinnitab ka kohtupraktika (Riigikohtu
  25. detsembri
  26. a otsus asjas nr 3-3-1-63-15, p 16).
  27. Kaitsevägi ei pea põhjendatuks kaebuse koostamise ajakulu 8 tundi ja 20 minutit. Kaebaja esindaja on loonud ühe kaebuse põhja, mida on kasutanud õigusteenuse otsustamisel kõikides kaitseväelastega seotud asjades kus vaidlusalused küsimused on samad. Kuna esindamine ei ole käesoleval juhul seotud ainult kaebajaga, vaid ühelaadsete ja -sisuliste kaebustega, on põhjendatud käesoleval juhul vähendada kaebaja esindaja tasu. (Riigikohtu
  28. detsembri
  29. a määrus asjas nr 1-20-3926, p 23). See, et kaebus ei ole koostatud ainult kaebajast lähtudes, nähtub kaebuse lisadest 4-
  30. Samasuguses kohtuasjas (3-21-2710) on kaebaja esindaja individuaalkaebuse koostamise ajakuluks märkinud 1 tund ja 5 minutit.
  31. Kohus selgitab, et kohtupraktikas on järjekindlalt kinnitatud, et teise isiku poolt ja teises asjas sama otsuse vaidlustamisel sama advokaadi abi kasutamine ei mõjuta üldjuhul menetluskulude väljamõistmist (nt Riigikohtu
  32. novembri
  33. a otsus asjas nr 3-3-1-5505, p 8;
  34. mai
  35. a määrus asjas nr 3-3-1-28-09, p 12). Nimetatud seisukoht on kohaldatav ka praeguses asjas, kuna sama advokaat on esindanud erinevaid isikuid sarnaste otsuste vaidlustamisel. Seega pole alust menetluskulusid vähendada põhjusel, et Kaitseväe
  36. augusti
  37. a käskkirja nr 162 ja Kaitseväe teenistusest vabastamise käskkirjad on halduskohtus vaidlustanud ka teised isikud, keda esindab sama advokaat, kes esindab ka kaebajat.
  38. Riigilõiv kui menetluskulu on HKMS § 109 lg 6 tähenduses vajalik ja põhjendatud, mistõttu tuleb tasutud riigilõiv vastustajalt täies ulatuses välja mõista. Toimingute ajakulu on spetsifikatsioonide kohaselt kokku 25 tundi ja 24 minutit. Kaebaja esindajakulu on kohtu hinnangul põhjendatud, seotud praeguse haldusasjaga ja mõistlikus suuruses. Kokkuvõttes mõistab kohus vastustajalt kaebaja menetluskulude hüvitamiseks välja 3672,60 eurot.
  39. Kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) 18 3-21-2706 Kadri Palm kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 27.08.2024 otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 27.08.2024 otsus Resolutsioon
  40. Rahuldada Kaitseväe apellatsioonkaebus.
  41. Tühistada Tartu Halduskohtu
  42. aprilli
  43. a otsuse resolutsiooni punktid 2, 3, 4, 5 ja
  45. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta rahuldamata kaebuse nõuded tunnistada Kaitseväe
  46. oktoobri
  47. a käskkiri nr LuK-134P-S õigusvastaseks ja mõista kaebaja kasuks välja hüvitis.
  48. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus menetluse peatamiseks.
  49. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus TTOS § 13 lg 2 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks.
  50. Jätta kaebaja menetluskulud halduskohtus ja apellatsioonimenetluses tema enda kanda.
  51. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga. 19

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.