KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad Tartu Maakohus Külli Puusep 13. detsember

) § 50 lõigetele 3 ja 4.

§ 50

lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. Sama §-i lg 4 kohaselt kontrollib krediidiandja või -vahendaja tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses seega hagejal. Kohus andis hagejale võimaluse tuua esile ja tõendada, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (dtl 143 2-24-112767 18). Hageja selgitas, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kontrollis hageja kostja pangakonto väljavõtet, tegi päringu avalikesse registritesse. Hageja selgitas, et kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma (dtl 26).

1. Kohtu hinnangul on kostjale laenu väljastamisel rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 lg 1). Hagejal on kohustus tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendada. Riigikohus on
2. novembri 2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 p-des 17-18 märkinud, et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st
3. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. /…/ Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (

§ 49

lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (

§ 49

lg 1 p-d 2 ja 4); 3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (

§ 49

lg 1 p 3); 4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (

§ 49lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal

§ 50

lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Krediidiandja on tarbijalt konto väljavõtet küsinud.

1. Hageja selgitustest vastutustundliku laenuandmise põhimõtte järgimise kohta nähtub, et kostjalt küsiti arvelduskonto väljavõte perioodi
2. jaanuar 2023 kuni
3. juuli 2023 kohta. Arvelduskonto väljavõtte kokkuvõttest nähtub, et antud perioodil oli kostja sissetulekuks Eesti Leivatööstus AS-ist saadav töötasu vahemikus 621 eurot 47 senti kuni 876 eurot 57 senti, Eesti Töötukassa poolt makstav töövõimetustoetus 53 eurot 1 senti (dtl 72). Samuti nähtub väljavõttest, et antud perioodil on kostja arvelduskontole laekunud laenu väljamakse IPF Digtal AS-lt summas 1000 eurot (dtl 70) ning erinevad laekumised Stay Cool OÜ-lt, mis tegeleb hasartmängude vahendamisega. Lisaks nähtub kostja arvelduskonto väljavõttelt, et erinevad füüsilised isikud on teinud regulaarselt väiksemates summades ülekandeid kostjale. Kostja arvelduskonto väljavõttelt ei nähtu kostjaga seotud eluaseme kulude kandmist (nt kommunaalmaksete, elektrienergia eest tasumist). Riigikohus on
4. novembri 2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 p-des 20-22 märkinud, et krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija 4 2-24-112767 võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohuskohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima

§ 50

lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (

§ 49lg 3 p 2).

Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (

§ 49lg 3 p 3).

1. Hagiavalduse kohaselt võttis algne võlausaldaja kostja krediidivõimelisuse hindamisel aluseks kostja poolt esitatud teavet ja kontrollis avalikke andmebaase (dtl 24). Kui kostja märkis taotlus oma sissetulekuks 1200 eurot kuus ja finantskohustusteks 80 eurot, siis algne laenuandja tuvastas kostja arvelduskonto väljavõttest, et kostja igakuine sissetulek on perioodil veebruar 2023 kuni juuli 2023 olnud 949 eurot 26 kuni 53 eurot 1 sent (dtl 50). Krediidianalüüsist nähtub, et kostja sissetulekuna on arvestatud töötasu 615 eurot 28 senti, töövõimetustoetus 29 eurot 79 senti ja sotsiaaltoetus 13 eurot 25 senti. Kostja finantskohustustena on võetud arvesse erinevaid laenumakseid, kokku 175 eurot 35 senti. Eluaseme kuluna on märgitud 330 eurot (dtl 52). Algne võlausaldaja arvestas kõik kostja kulud ning taotleva laenu osamakse (51 eurot 94 senti) tuludest maha ning kostjale jäi vaba raha 101 eurot 3 senti (dtl 25). Algne võlausaldaja järeldas, et arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma (dtl 26). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija arvelduskontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kohtupraktikas on selgitatud, et piisav ei ole üksnes laenusaaja sissetulekute ja kohustuste vahe hindamine, sest arvelduskonto väljavõttest nähtuvad ka muud kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud, millega laenuandjal tuleb arvestada (TlnRnKm 12.07.2023, 2-22-147995, p 12.1). Krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 25.3).
2. Kohtule esitatu pinnalt järeldub, et algne võlausaldaja lähtus kostja poolt taotluses esitatud andmetest, kostja arvelduskonto väljavõttest, avalikest registritesse teostatud päringute vastustest ja järeldas, et kostja on maksevõimeline. Kohus on seisukohal, et kuigi hageja on kontrollinud kostja arvelduskonto väljavõtet perioodil
3. jaanuar 2023 kuni
4. juuli 2023, millest nähtub kostja sissetulekuna töötasu Eesti Leivatööstus AS-st, töövõimetustoetus ning kostjale teostatud laenu väljamakse, ei saa seda lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Kostjaga sõlmiti laenuleping
5. augustil 2023 (dtl 33), samas on algne võlausaldaja analüüsinud kostja arvelduskonto väljavõtet kuni
6. juulini
7. Seega ei ole algne võlausaldaja kontrollinud kostja andmeid vahetult enne laenuotsuse tegemist. 5 2-24-112767
8. Hinnates eeltoodut kogumis, leiab kohus, et hageja ei ole piisava hoolsusega täitnud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi. Hagejal on kohustus tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendada. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et hageja järgis kostjale krediidi andmisel vastutustundliku laenamise nõudeid, selgitades välja kõik nõutud aspektid ning tehes mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (

§ 50lg 3 p 3).

Kohus kontrollis vastutustundliku laenamise järgimise tuvastamiseks hageja poolt esitatud kostja pangakonto väljavõtet. Kohus on seisukohal, et algne võlausaldaja ei ole teostanud kostja arvelduskonto analüüsi. Kui algne võlausaldaja oleks kostja arvelduskontot reaalselt analüüsinud, siis oleks algne võlausaldaja pidanud märkama, et kostja regulaarseks kuluks on hasartmängukeskkonda www.coolbet.com sissemaksete tegemine. Samuti ei nähtu krediidianalüüsist, et algne võlausaldaja oleks arvestanud krediidianalüüsis kostja

1. juunil 2023 IPF Digtal AS-lt võetud laenuga 1000 eurot (dtl 70). Algne võlausaldaja ei ole pööranud tähelepanu ka sellele, et kostja sai sissetulekut töötasuna Eesti Leivatööstus AS-st
2. maini
3. Pärast seda, so
4. aasta juulis on kostjale väljamakse teinud juba Eesti Töötukassa summas 53 eurot 1 sent. Kostja arvelduskontolt nähtuvad regulaarsed maksed füüsilistest isikutelt keskmiselt summades 5 eurot kuni 25 eurot, kuid ei nähtu alates juunist 2023, s.o kaks kuud enne laenuvõtmist enam regulaarset sissetulekut töötasuna.
5. Hageja ei ole välja selgitanud kostja tegelikke igakuised kohustusi. Kostja maksevõime hindamisel on hageja lugenud kostja sissetulekus keskmiselt 658 eurot 32 senti kuus, s.o keskmine töötasu, mida alates juunist 2023 ei olnud kostjale enam makstud (dtl 52). Algne võlausaldaja on küll arvestanud, et kostjal on igakuised finantskohustused kokku 175 eurot 35 senti, kuid esitatud kostja arvelduskonto väljavõttest ega hagiavalduse selgitustest ei selgu, et algne võlausaldaja oleks arvestanud ka kostja
6. juunil 2023 võetud 1000 euro suuruse laenuga. Samuti ei ole algne võlausaldaja hinnanud kostja hasartmängusõltuvust, mis on nähtav kostja arvelduskonto väljavõttest. Enne tarbijale laenu andmist tuleb välja selgitada vähemalt tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud (

§ 49lg 1 p 1-7).

Hageja on kinnitanud, et kostjal oli teisi laenukohustusi, kuid sellest hoolimata hindas algne krediidiandja kostja maksevõimeliseks ning väljastas kostjale laenu. Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kohus selgitab, et laenu taotlemisel ei saa lugeda piisavaks riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu arvelduskonto väljavõtetest nähtuv. Ka ainuüksi arvelduskonto väljavõtte küsimine ei tähenda vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimist kui krediidiandja ei ole sisuliselt kostja arvelduskontot analüüsinud ning välja selgitanud kostja tegelikke igakuiseid kohustusi.

1. Kohus märgib, et kostjalt arvelduskonto väljavõtte küsimine ei taga automaatselt vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimist. Arvelduskonto väljavõte annab krediidiandjale võimaluse analüüsida laenutaotleja poolt esitatud andmeid enda sissetulekute ja väljaminekute 6 2-24-112767 kohta. Käesoleval juhul oli hagejal kostja arvelduskonto väljavõtte olemas ning isegi kui krediidiandja tegi enda poolt väidetud analüüsi, ei kontrollinud ta siiski kostja arvelduskontol nähtavaid tegelikke sissetulekuid ja kohustusi, vaid andis laenu matemaatilise hüpoteetilise arvestuse põhjal. Arvelduskonto väljavõtte küsimine, analüüs ja muude päringute tegemise eesmärk ongi lisaks tarbija enda avaldusele koguda andmeid ja andmeid ka kontrollida.
2. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (ülekandetasu, sissenõudmiskulu). Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel loetakse lepingu intressimääraks VÕS § 94 järgne määr, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne (VÕS § 4034 lg 7).
3. Laenulepingu kohaselt andis hageja kostjale laenu 1400 eurot perioodiks
4. august 2023 kuni
5. august 2028 (dtl 34-35). Hageja nõuab kostjalt põhivõlgnevusena 1374 euro 42 sendi, intressina 151 euro 62 sendi, sissenõudmiskuluna 50 euro ja sissenõutavaks muutunud viivisena 280 euro 4 sendi tasumist. Samuti nõuab hageja kostjalt viivist põhinõudelt 1374 eurolt 42 sendilt alates hagiavalduse esitamisest
6. juulist 2024 kuni nõude kohase tasumiseni. Hageja luges lepingu alates
7. detsembrist 2023 hageja-poolse ülesütlemisega lõppenuks. Kostja on hagiavalduse kohaselt tasunud laenulepingu katteks 25 eurot 58 senti, mille hageja on lugenud põhivõlgnevuse tasumiseks (dtl 27). Hagiavalduse lisast 6 nähtub, et kostja on tasunud
8. septembril 2023 hagejale 51 eurot 94 senti selgitusega makseteatis nr SR3981096 (dtl 54). Laenulepingu maksegraafiku kohaselt tuli kostjal
9. septembril 2023 tasuda laenumakse summas 51 eurot 94 senti (dtl 34). Laenulepingu kohaselt olid pooled kokku leppinud lepingu sõlmimisel
10. augustil 2023 intressmäära 37,66% aastas. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 4%, mis on kokkulepitud intressist madalam. Seega on hagejal õigust nõuda kostjalt intressi 4%. Kostja ei võlgne tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid. Arvestades asjaolu, et hagejal on seoses vastutustundliku laenamise põhimõtete rikkumisega õigus nõuda kostjalt intressi 4% ning ei ole õigus nõuda muid tasusid, siis tuleb arvestada kostja poolt juba hagejale tasutud makse 51 eurot 94 senti laenu põhisumma, s.o 1400 euro, katteks.
11. Laenulepingu erakorralise ülesütlemise aluseks oli algse tagasimaksegraafiku järgsete maksetega viivitusse sattumine ning vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu oleks tulnud krediidiandjal vastavalt VÕS § 403⁴ lg-le 7 määrata uus tagasimaksegraafik, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Ka uue võimaliku maksegraafiku järgi oleks kostja olnud laenulepingu ülesütlemise ajal viivituses kolme järjestikuse osamakse tasumisega. Arvestades laenusummat 1400 eurot ja kostja poolt tasutud tagasimakset 51 eurot 94 senti, mis on võrdne maksegraafiku järgse esimese osamaksega (dtl 34). Seega on kostja olnud viivituses laenumaksega alates teisest laenumaksest. Laenuleping on hageja poolt üles öeldud
12. detsembril
13. Lepingu ülesütlemise ajaks oli kostjal hagejale tasumata rohkem kui kolm järjestikkust laenumakset.
14. Põhinõude suuruseks kujuneb seega 1348 eurot 6 senti (1400-51,94), hagejal on õigust nõuda kostjalt intressi 4% kuni laenulepingu ülesütlemiseni. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt intressi perioodi
15. oktoober 2023 kuni
16. detsember
17. Põhinõudelt 1348 eurolt 6 sendilt on hagejal õigus nõuda seega intressi 11 eurot 38 senti. Kostja ei võlgne tulenevalt VÕS § 403 4 lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid. 7 2-24-112767 Lisaks põhivõlale ja intressile nõuab hageja kostjalt viivist 37,99% aastas laenu tagastamisega viivitamise eest alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni. Kohus on seisukohal, et hagejal on õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist kuna kostja on oma kohustust rikkunud. Kuid hagejal ei ole õigus nõuda lepingujärgset viivist VÕS § 113 lg 1 kolmanda alusel. Viivist tuleb arvutada perioodi
18. detsember 2023 kuni
19. detsember 2024 eest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kokku 161 eurot 35 senti. See tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kostjal tuleb tasuda hagejale VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist kuni põhinõude kohase tasumiseni. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
20. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Tulenevalt TsMS § 163 lg 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jätab menetluskulud tulenevalt hagi rahuldamise ulatusest 82% ulatuses kostja ja 18% ulatuses hageja kanda.
21. Hageja on esitanud kohtule menetluskulu väljamõistmise nõude hagiavalduses, millest nähtuvalt on hageja menetluskulu maksekäsu kiirmenetlusese kulu 20 eurot, riigilõiv 350 eurot ning esindaja tasu 338 eurot ilma käibemaksuta. Kostja kohtumenetluses osalenud ei ole ning seetõttu ei ole ta kandnud ka menetluskulusid.
22. Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on kohtu arvates tegemist täies ulatuses vajaliku ja põhjendatud kuluga. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud mõistab kohus välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Hageja on käibemaksukohustuslane, mistõttu on hagejal õigus saada käibemaksu tagastust (dtl 79). Kohtu hinnangul on hageja õigusabikulu 2 tunni ulatuses summas 338 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal hüvitada hagejale menetluskuludena 580 eurot 56 senti eurot [(350+338+20) x 82%].
23. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (580 eurolt 56 sendilt) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
24. TsMS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Külli Puusep kohtunik 8