KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtunik Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht 10. jaanuar 2025, Tallinn Haldusasja number 3-24-110 Haldusasi X.U kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 29

§ 235lg-d 1 ja 3, § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Venemaa Föderatsiooni kodanik X.U saabus 04.04.2022 Eestisse ning esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) 07.04.2022 rahvusvahelise kaitse taotluse.
2. Politsei- ja Piirivalveamet luges 29.12.2023 otsusega nr 12204070135-3 X.U rahvusvahelise kaitse taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg-te 1 ja 2 kohaselt põhjendamatuks ning lükkas selle tagasi, tegi taotlejale ettekirjutuse lahkuda Venemaale vabatahtliku täitmistähtajaga 10 päeva, mis kuulub täitmisele seadusliku viibimisaluse lõppemise korral, ning jättis väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 74 lg 4 alusel sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel kohaldamata. 3-24-110
3. X.U esitas Tallinna Halduskohtule 12.01.2024 kaebuse PPA 29.12.2023 otsuse nr 12204070135-3 tühistamiseks ja PPA kohustamiseks anda kaebajale rahvusvaheline kaitse või alternatiivselt vaadata tema rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi.
4. Tallinna Halduskohus rahuldas 30.04.2024 otsusega kaebuse, tühistas PPA 29.12.2023 otsuse nr 12204070135-3 ja kohustas PPA-d andma X.U-le rahvusvahelise kaitse.
5. PPA palus 30.05.2024 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega jätta kaebus rahuldamata.
6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 10.01.2025 otsusega PPA apellatsioonkaebuse ja tühistas halduskohtu otsuse ning jättis uue otsusega X.U kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.
7. X.U esitas 10.01.2025 esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus peatada PPA 29.12.2023 otsuses nr 12204070135-3 sisalduv lahkumisettekirjutus ning lubada X.U-l viibida Eestis kuni kohtuotsuse jõustumiseni haldusasjas nr 3-24-
8. Kaebaja peaks ettekirjutuse kohaselt Eestist juba 20.01.2025 lahkuma. Kaebaja soovib esitada Tallinna Ringkonnakohtu 10.01.2025 otsuse peale kassatsioonkaebuse Riigikohtule ning kaebajal tuleks võimaldada viibida turvalises keskkonnas, kuni kõik kohtuastmed on andnud oma hinnangu tema tagakiusamise ohu esinemisele. Kuna kaebaja on kolmel korral saanud kohtult positiivse lahendi, siis ei saa esitatavat kassatsioonkaebust pidada perspektiivituks. Lahkumisettekirjutuse peatamine ja seeläbi väljasaatmise keelamine kuni kohtumenetluse lõpuni aitab ka tagada Genfi
9. a pagulasseisundi konventsiooni art-s 33 sätestatud väljavõi tagasisaatmise keelu (non-refoulement) põhimõtet. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10. Kuna Tallinna Ringkonnakohus jättis 10.01.2025 otsusega X.U kaebuse PPA 29.12.2023 otsuse nr 12204070135-3 peale rahuldamata, on ringkonnakohtu otsus VRKS § 31 lg 1 p 2 tähenduses lõplik otsus, mille tegemisega on ühtlasi lõppenud rahvusvahelise kaitse menetlus (VRKS § 31 lg 2) ning X.U rahvusvahelise kaitse taotleja staatusega seotud õigused ja kohustused, sh õigus viibida Eesti territooriumil (VRKS § 251 lg 2). See ei välista kaebaja õigust taotleda pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist esialgse õiguskaitse abinõude kohaldamist eesmärgiga vältida enda kohtumenetluse ajal Eestist väljasaatmist (nt Riigikohtu 11.11.2019 määrus nr 3-19-681, p 11; 02.03.2017 määrus nr 3-3-1-54-16, p-d 15–17). Kaebaja on esialgse õiguskaitse vajadust põhjendanud sooviga tagada tõhus osavõtt kohtumenetlusest ja vältida non-refoulement põhimõtte võimalikku rikkumist tema väljasaatmise korral. Esialgse õiguskaitse taotluselt on 10.01.2025 tasutud õiges suuruses riigilõiv 20 eurot (

§ 104lg 1, riigilõivuseaduse § 60 lg 6).

9. Kohtupraktikas on korduvalt leitud, et asjas, kus väidetakse, et isiku riigist väljasaatmisel võiks tema elu või tervis sattuda päritoluriigis ohtu, saab lubada isikut kohtumenetluse ajal välja saata siis, kui kohtul ei jää kahtlust, et kaebusel pole edulootust, näiteks kui taotlus on ilmselgelt esitatud varjupaigasüsteemi kuritarvitamiseks (nt Tallinna Ringkonnakohtu 07.06.2024 määrus nr 3-23-1778, p 9; 31.10.2023 määrus nr 3-22-2275; 29.06.2022 määrus nr 3-22-726, p 17; 23.02.2022 määrus nr 3-21-2397, p 22; 28.01.2022 määrus nr 3-21-2069, p 13; 05.10.2021 määrus nr 3-21-992, p 20). Samasugust lähenemist on põhjendatud kohaldada kõigil sellistel juhtudel, kui kohus ei saa olla veendunud, et kaebajat ei ähvardaks päritoluriiki väljasaatmise korral piisavalt tõsised ja rasked tagajärjed (nt pikaajaline vangistus), mille eest on ta rahvusvahelist kaitset taotlenud ja mis annaksid alust tunnustada teda pagulasena või täiendava kaitse saajana. 2

§ 229

lg-te 1 ja 3 kohaselt tõendite alusel ise tuvastada uusi faktilisi asjaolusid vaidluse sisu kohta, laieneb

§ 158

lg 31 mh kassatsioonimenetlusele (vt Riigikohtu 12.12.2023 otsus nr 3-22-2509, p 17) ning Riigikohus ei ole lisaks seotud ringkonnakohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ja ringkonnakohus on asjaolu tuvastamisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Kaebuse eduväljavaateid (sh hinnangut kaebaja väljendatud tagakiusamishirmu põhjendatusele) võivad lisaks mõjutada kohtumenetluse ajal toimuda võivad edasised sündmused kaebaja kodakondsusjärgses riigis. Eestis viibides on mh tõhusamalt tagatud kaebaja menetluslikud õigused (nt suhtlemine esindajatega). 11. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et kaebaja kohtumenetluse ajal Eestis viibimine võiks oluliselt kahjustada avalikke huve. Kaebaja on palunud esialgse õiguskaitse korras peatada PPA 29.12.2023 otsuses nr 12204070135-3 sisalduva lahkumisettekirjutuse kehtivus, et välistada tema väljasaatmine enne kohtuvaidluse lõppemist. Esialgset õiguskaitset tuleb kohaldada vaid määral, mis on kaebaja õiguste kaitseks minimaalselt vajalik (nt Riigikohtu 08.02.2021 määrus nr 3-20-915, p 20; 13.11.2020 määrus nr 3-20-349, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul ei oleks praegusel juhul siiski põhjendatud kohaldada esialgset õiguskaitset viisil, mis välistab kaebaja Eestist sundkorras väljasaatmise, kuid ei võimaldaks hiljem lahkumiskohustust vabatahtlikult täita. Samuti võib kaebajal esineda vajadus saada kaitset selle vastu, et vastustaja ei jagaks kohtumenetluse ajal teiste riikidega kaebaja kohta kogutud teavet (nt Tallinna Ringkonnakohtu 29.06.2022 määrus nr 3-22-726, p 18). Seetõttu ei ole põhjendatud piirduda sellega, et

§ 251

lg 1 p 2 alusel keelata üksnes vaidlustatud PPA 29.12.2023 otsuse resolutiivosa p-s 2 sisalduva lahkumisettekirjutuse sundtäitmine ehk kaebaja Eestist väljasaatmine, vaid peatada tuleb lahkumisettekirjutuse kehtivus. 12. Ringkonnakohtule ei nähtu, et lahkumisettekirjutuse kehtivuse kohtumenetluse lõpuni peatamine saaks ülemääraselt kahjustada avalikke huve (sh riigi julgeolekut) või kolmandate isikute õigusi. Kaebajal on olemas kehtiv reisidokument (kehtivusega kuni 19.06.2028) ja talle on tehtud lahkumisettekirjutus vabatahtliku täitmistähtajaga 10 päeva. Pole põhjust eeldada, et PPA-l oleks tarvis juba kohtumenetluse kestel teha toimingud kaebaja Venemaale väljasaatmise ettevalmistamiseks ning esialgse õiguskaitse kohaldamine muudaks hilisema väljasaatmise võimatuks. Rahvusvahelise kaitse asjas esitatavate kassatsioonkaebuste menetlusse võtmise küsimuse otsustab ka Riigikohus eelisjärjekorras (

§ 126

lg 3) ning vajaduse korral saab PPA taotleda esialgse õiguskaitse abinõu muutmist või tühistamist (

§ 253lg 1).

1. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus X.U esialgse õiguskaitse taotluse ning peatab PPA 29.12.2023 otsuse nr 12204070135-3 resolutiivosa p 2 (s.o lahkumisettekirjutuse) kehtivuse kuni praeguse haldusasja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.
2. Esialgse õiguskaitse määrus jõustub selle teatavakstegemisel (

§ 252

lg 3) ja tuleb täita viivitamata (

§ 252lg 6).

15. Kaebaja identifitseerimise vältimiseks tuleb määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (VRKS § 13 lg 1;

§ 175lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) 3