aprillil 2024 üldmenetluses tehtud otsus Apellandid kaitsja, prokurör Prokurör ringkonnaprokurör Toomas Tomberg Jüri Kivit Süüdistatav isikukood 36804020258; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel: vene keel ja eesti keel; elukoht XXX; töökoht: XXX; varem karistamata Kaitsja vandeadvokaat Anu Toomemägi-Kivistik RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonid rahuldamata. Tühistada apellatsioonide piirest väljudes Harju Maakohtu
Süüdistuse kohaselt valmistas Jüri Kivit eeluurimisel tuvastamata ajal ja kohas, kuid hiljemalt
Kuna kohus luges päevamäära suuruseks miinimumpäevamäära 10 eurot, on rahalise karistuse suurus 2500 eurot.
lg-te 1 ja 3 alusel määras kohus, et rahaline karistus tuleb tasuda ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Maakohus mõistis J. Kivitilt välja ka menetluskulud kokku 12 962,81 eurot: sundraha, riigi õigusabi kulu ja semiootilise ekspertiisi tasu ja eksperdile kooskõlas KrMS §-ga 178 makstud rahasumma. Ka menetluskulusid saab maakohtu otsuse kohaselt tasuda kuumaksetena 12 kuu jooksul otsuse jõustumisest. Kohtuotsuse kohaselt ei tähenda see, et “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” on Eesti hümn ühiskondliku kokkuleppe ehk tavaõiguse kohaselt ning seadusega ei ole kirjeldatud hümni kasutamisõigust ja -viisi, et tegemist poleks riigihümniga. See, et hümni seadust pole, ei muuda
lg 1 osas, milles see näeb ette vastutuse riigihümni teotamise eest, põhiseadusega vastuolus olevaks. Kuna J. V. Jannseni ja F. Paciuse teose "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" puhul on tegemist riigihümniga, on igati õiguspärane selle kaitsmine sarnaselt teiste riigi sümbolitega. Nii sõna kui ka kunst on vaba, kuid sõnavabadus ei ole vabadus solvata või teotada. Nii nt riigi valitsust kui ka hümni võib kritiseerida, aga seda ei tohi teha teotades.
lg-le 1 vastava teotamisega ei ole tegemist, kui tegu jääb sõnavabadusega tagatud kunstilise eneseväljenduse raamidesse. Otsustamaks, kas J. Kiviti poolt loodu puhul on tegemist tema loominguga, mitte hümni teotamisega, pidas kohus vajalikuks tellida sõltumatu hinnangu. Maakohus ei nõustunud kaitsjaga, et ekspertiisiakti puhul on tegemist lubamatu tõendiga. Erinevalt kaitsjast ei ole kohtul tekkinud kahtlust, et ekspertiis oleks läbi viidud ühekülgselt ja ebaobjektiivselt. Kohtu hinnangul kinnitavad nii ekspertiisiakt kui ka eksperdi ütlused kohtuistungil, et süüdistatava poolt YouTube kanalil näidatud video puhul on tegemist Eesti Vabariigi riigihümni teotava teosega. Nende tõenditega on ümber lükatud J. Kiviti väide, et tegemist oli satiirilise omaloominguga. 2 Maakohtu hinnangul pani J. Kivit kuriteo toime kavatsetusega. Videolt nähtuvalt pöördub Jüri Kivit auditooriumi poole ning räägib otsesõnu Eesti hümnist ning enne teose esitamist vabandab ta juba ette, et see võib osasid inimesi solvata, sest hümn on püha. Seega sai Jüri Kivit väga hästi aru, et tegemist on Eesti Vabariigi riigihümniga, mis on inimestele püha. Arvestades ka tema sõnavõttu primitiivsest muusikateosest, mida saab raskusteta ühe käega mängida, ning selle demonstreerimist, oli tema eesmärgiks hümni teotamine. Vastuseks kaitsja väitele, et süüdistatav tegutses keelueksimuses, märkis kohus: „Arvestades kohtu poolt subjektiivse külje analüüsil käsitletud süüdistatavale objektiivselt avaldunud ja teadaolnud aspekte, leiab kohus, et puuduvad igasugused asjaolud, mis viitaksid Jüri Kiviti (keelu)eksimusele
Kiviti suhtes võib kohaldada
Kohus põhjendas oma seisukohta sellega, et karistusregistri andmete kohaselt pole süüdistataval kehtivaid karistusi ning kuriteo toimepanemise asjaolusid hinnates on süü keskmine. Kohus tõdes, et kohtuistungil süüdistatav süüd ei tunnistanud ja kahetsust ei avaldanud. Puuduvad nii karistust kergendavad kui raskendavad asjaolud. Maakohus pidas põhjendatuks sanktsiooni keskmisele määrale, s.o 250 päevamäärale vastavat rahalist karistust. Kuna kohtul polnud usaldusväärsed andmeid J. Kiviti
Kui apellatsioonimenetluses ei ole võimalik uut kohtuotsust teha, taotleb kaitsja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Kui ringkonnakohus peaks leidma, et
Kiviti süüdi tunnistamist, taotleb kaitsja
lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist osas, mis võimaldab karistada riigihümni teotamise eest, ning selle kohaldamata jätmist. Kaitsja heidab maakohtule ette, et kohus pole oma otsuses kaitsja seisukohtadele ja vastuargumentidele vastanud. Kaitsja rõhutab, et
lg 1 kuriteokoosseis eeldab riigi ametliku sümboli teotamist, riigihümni ei ole PS § 7 sätestatud riigi sümbolite hulgas ning seda pole üldse taasiseseisvumisjärgsete õigusaktidega sätestatud. Kaitsja jaoks on küsitav, kuidas saab
lg-s 1 olla ametlike sümbolite kõrval olla nimetatud ka hümn, mis on väljakujunenud tavaõiguse alusel. Seda, mis on Eesti Vabariigi hümn, mainib Eesti lipu seaduse (ELS) § 3 lg 2, mis ütleb, et Eesti lipu heiskamisel Pika Hermanni torni kasutatakse muusikalise signatuurina Eesti Vabariigi hümni, Friedrich Paciuse ”Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” (sõnad Johann Voldemar Jannsen) algusfraase, kuid ka ELS § 3 lg 2 ei sätesta piiranguid sellele, kes, kus või kuidas võiks Friedrich Paciuse ”Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” (sõnad Johann Voldemar Jannsen) muusikalist ja/või sõnalist osa esitada ja/või seda oma loomingus kasutada 3 või interpreteerida. Pealegi kasutavad Eesti lipu seadus ja karistusseadustik erinevaid termineid: ELS § 3 lg-s 2 on räägitud Eesti Vabariigi hümnist,
Kaitsja leiab, et kuna Eesti Vabariigis ei ole seadustatud riigihümni, siis on võimalik, et
lg 1 on riigihümni mõistet puudutavalt sisutühi või vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse § 3 esimese lausega. Apellatsiooni kohaselt ei saa mitte mingil juhul väita, et etteheidetavas videosalvestises esitatakse just Eesti Vabariigi hümni. Eesti Vabariigi hümn „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ on koorilaul. J. Kivit ei esinenud kooriga, ta kasutas üksnes F. Paciuse meloodiat. Seejuures on F. Paciuse meloodia vaid üks vahenditest J. Kiviti arvamuse väljendamiseks, kusjuures tegemist pole põhilise vahendiga. J. Kiviti loodud teos ei ole riigihümn ning selle loomisel ei olnud Jüri Kivitil ka mingit huvi või tahet suunatud sellele, et tema poolt esitatut nii viisi kui sõnade osas või nende koosmõjus peetaks Eesti Vabariigis kasutusel olevaks riigihümniks. Ka ei olnud tal mingit soovi teha hümni suhtes kriitikat või väljendada lugupidamatust. Kaitsja möönab, et J. Kivit võis väljendada lugupidamatust poliitikute, ajaloo, poliitiliste valikute jms suhtes, aga leiab, et see ei ole
Kaitsja hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et
lg 1 koosseisule vastava teoga pole tegemist, kui tegu jääb sõnavabadusega tagatud kunstilise eneseväljenduse raamidesse. Maakohus on aga valesti asunud seisukohale, et praegusel juhul ei olnud tegemist sellise olukorraga. Kohus on tuginenud eksperdiarvamusele, mida kaitsja peab lubamatuks ja ebausaldusväärseks tõendiks. Kaitsja heidab ette, et pärast kohtu poolt semiootilise ekspertiisi määramist, kuid enne ekspertiisiakti esitamist, on prokuratuur ilma kohtu korralduse või loata edastanud ekspertidele mingi oma faili, millele nad hinnangu andmisel ka tuginesid. Selle faili sisu on kaitsjale, aga ka kohtule teadmata. Veel heidab kaitsja ette, et eksperdid on asunud ekspertiisiakti koostades prokuröri abistama. Nimelt koostati ekspertiisiaktile preambula, sest prokuratuur ei pruukinud esitada selliseid küsimusi, mis nõudnuks selle „teose semiootilise funktsioneerimise täpset selgitamist“. Seeeest jätsid eksperdid täitmata maakohtu määruse osas, milles kohus kohustas vastama kaitsja küsimustele. Kuigi kaitsja esitas küsimusi lausete sisu kohta eraldi, lähtusid eksperdid vastates J. Kiviti poolt esitatud teose tervikust. Sellega takistasid eksperdid kaitseõiguse teostamist ja sekkusid poolte võistlevuse printsiipi. Eksperdi kallutatust näitab ka see, et AR põhistas omi seisukohti Jüri Kivitist loodud kuvandi abil läbi mõni päev enne eksperdi kohtus ütluste andmisele eelnenud “Pealtnägija” saatest nähtu abil. Lisaks eelnevale on eksperdiarvamus vastuoluline ja ekspert AR ei osanud kohtus ütlusi andes vastuolu kõrvaldada. Eksperdiarvamuses on märgitud, et J. Kiviti teos ei ole kunst, teisal on aga öeldud, et tegemist on travestiaga, mis on kunstiliik. Samuti on ühes punktis väidetud, et J. Kivit andis omaloominguliste sõnadega hümni esitades hinnangu nii Eesti Vabariigile kui ka Eesti Vabariigi ametlikule sümbolile – hümnile, teises aga, et tegemist ei ole omaloomingulise lauluga. Kuigi kaitsja juhtis sellele vastuolule tähelepanu, tugines maakohus nendele seisukohtadele. 4 Eksperdiarvamus ja eksperdi ütlused on vastuolulised sellegi poolest, et eksperdi sõnul solvas J. Kivit maad, rahvast, valitsusliikmeid ja teotas ajalugu, kuid samade sõnade kohta on väidetud, et need solvavad Eesti hümni. Kaitsja hinnangul ei suutnud ekspert ühtegi hümni solvavat või teotavat sõna või lauset välja tuua ja neid ei ilmne ka ekspertiisiaktist. Ekspertiisiaktis on väidetud, et esitatud tõlked on vigased, kuid ütlusi andes leidis AR, et olulisi erinevusi ei ole. Ekspertiisiaktis on tehtud ulatuslikku kriitikat seoses sõna debiil kasutamisega, kuid eksperdi ülekuulamisel ilmnes, et AR ei ole kursis selle sõna vene kultuuri- ja keeleruumis kasutusele tulnud tähendusega, mis on tulnud käibele Venemaa välisminister Lavrovi1 käitumisest tulenenud naeruvääristavast videost. Kaitsja väitel ei ole sõna debiil või debiilõ vene kultuuriruumis halvustava ega ka teotava tähendusega, vaid koomilist tähendust omav. Kõnealust videot soovis kaitsja esitada tõendina maakohtule, kuid kohus jättis taotluse rahuldamata. Kaitsja hinnangul on paralleelid Eesti Vabariigi hümni ja J. Kiviti laulu teksti vahel otsitud. Kaitsja hinnangul lahknevad süüdistuse ja eksperdiarvamuse versioon selle kohta, kuidas J. Kivit on hümni teotanud. Eksperdiarvamuses on leitud, et hümni teotavad kogumis just solvangud riigi või maa, rahva ja institutsioonide aadressil. Seevastu süüdistuse kohaselt teotab Jüri Kivit valitsust, riiki, rahvast ja institutsioone läbi hümni. Maakohus on otsuses toetunud ebaõigesti semiootikaekspertiisi aktile ka põhjusel, et TÜ akti kohaselt on mõisted hümn ja riigi hümn antud teose kontekstis sünonüümid, kuigi tegelikkuses see nii ei ole. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et ekspertiisiaktiga ja/või eksperdi ütlustega arvestamine vaid osas, mis kinnitavad süüdistusversiooni, oli ebaõige. Ekspertiisiakt tulnuks tõendikogumist kas täielikult või vähemalt vastuolulistes osades kõrvale jätta KrMS § 3051 lg 3 alusel. Seda taotleb kaitsja ka ringkonnakohtult. Samas taotleb kaitsja uue semiootilise ekspertiisi teostamist või vähemalt täiendava asjatundja arvamuse küsimist või asjatundja kohtus ülekuulamist. Taotlust põhjendab kaitsja sellega, et talle ei olnud varem teada, et peale Tartu Ülikooli semitootika instituudi võiks veel leiduda pädevaid asjatundjaid, kelle poole pöörduda konkureeriva arvamuse saamiseks. Kaitsja väitel on lause “milline riik, sellised hümnid” puhul tehtud viga tõlkes, sest vannutatud kohtutõlk tõlkis sõna “strona” eesti keelde sõnana “maa”. Seoses subjektiivse kuriteokoosseisuga on apellatsioonis kahel korral käsitletud videoklipi venekeelset sissejuhatust, milles J. Kivit on ette vabandanud kõigi nende ees, keda järgnev laul solvata võiks. Esmalt (apellatsiooni lk 5) heidab kaitsja ette, et kohus on sellest otsuses mööda läinud, hiljem (lk 18) aga väljendab kaitsja arusaamatust, kuidas on maakohus saanud selle vabanduse alusel jõuda järeldusele, et kuritegu on pandud toime kavatsetusega. Kaitsja väitel ei leia otsusest põhjendust, kuidas nähtub siirast ja heatahtlikust vabandusest kavatsus panna kuritegu toime kõige kõrgemas tahtluse vormis. Kaitsja hinnangul ei saa sellest vabandusest tulenevalt olla täidetud subjektiivne kuriteokoosseis. Apellatsiooni kohaselt ei saa tahtlust põhjendada sellega, et J. Kivit kasutas sõna primitiivne. See pole sõimusõna ning tähendab otsesõnu “lihtne” või “lihtsakoeline”. Seda, et Eesti hümnina kasutusel olev muusikapala pole lihtsakoeline, pole tõendatud. 5 Kaitsja heidab maakohtule ette, et kohus on küll refereerinud J. Kiviti ütlusi, et tegemist oli sarkastilise satiiriga, kuid kohtuotsusest ei selgu kohtu hinnang neile ütlustele. J. Kiviti tahe tuleb hästi ja selgelt välja tema ristküsitluses antud vastustest – ta tahtis n-ö auru välja lasta ja enda arvamust avaldada, mitte aga hümni teotada. Ta tegi luuleread ja sobitas need rütmilt sobiva viisiga. Tema teksti protsentuaalne kattuvus originaaltekstiga on vaid ca 1,56%. Vastavalt apellatsioonile pole maakohus piisavalt põhjendanud, miks polnud J. Kivit keelueksimuses. Kaitsja on seisukohal, et kui senini pole peetud vajalikuks hümni kasutamist reglementeerida, on valdav ühiskondlik arvamus, et esitagu ja kuulaku inimesed seda nii, kuidas tahavad. Ametlikest sümbolitest on avaldatud hulgaliselt karikatuure ja ei ole teada, et selle eest oleks kedagi karistatud. Kui vaadata senist kohtupraktikat, siis seni ei ole
lg 1 alusel menetletud muid tegusid peale Eesti Vabariigi lipu maha rebimise, sellel trampimise ja selle lõhkumise või põletamise. Kaitsja leiab, et J. Kivit tegutses piisava hoolsusega, et kontrollida, ega tema tegu pole õigusvastane. Isegi kui J. Kivit oleks pöördunud nõu saamiseks oma praeguse kaitsja poole, oleks ta saanud kinnituse, et hümni esitamist ega selle osiste kasutamist pole otseselt reglementeeritud ja tegemist ei ole riigi ametliku sümboliga. Kaitsja peab vääraks seda, kui F. Paciuse meloodia kasutamise või hümni sõnade iga töötluse puhul tuleks kaasata eksperdid, kes sisuliselt hakkaksid ekspertiisiakti ja täiendavate selgituste kaudu andma õiguslikku hinnangut, nii nagu see praeguseks apelleeritava otsuse põhjendustest tulenevalt juhtunud on. Selleks peaks kaitsja arvates aga seadusandja hümni kasutamisega seotut põhjalikumalt reguleerima. Apellatsiooni kohaselt võiks olla põhjust kaaluda, kas
lg 1 on põhiseadusevastane osas, milles see annab võimaluse karistada riigihümni teostamise eest. Karistamise alus peab olema selgelt äratuntav ja ettenähtav. Praegusel juhul
lg 1 sätestatud koosseis kaitsja meelest seda nõuet ei täida, sest pelgalt teotamise eest karistuse ettenägemine ei võimalda „loomingulistel isikutel loomevabaduse teostamisel olukorras, kus konkreetne teos ei ole kaitstud ka autoriõigusega, ilma eksperte kaasamata mingilgi viisil ette näha seda, kas tehtule võidakse hiljem anda näiteks
Lõpuks palub kaitsja kontrollida, kas ekspertiisikulude hüvitamine ekspertiisiasutusele koos käibemaksuga oli ikka põhjendatud. 3.2 Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist J. Kivitile mõistetud karistuse osas ning J. Kivitile karistuseks 6-kuulise vangistuse mõistmist. Prokuröri hinnangul ei vasta maakohtu otsusega mõistetud karistus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. J. Kiviti süü on suur ja karistuse eesmärke ei ole tema puhul võimalik saavutada vangistusest kergema karistusega. Ta planeeris süüteo toimepanemise ja pani selle toime kavatsetult ning siiani on seisukohal, et tegu on toreda naljaga. Video on endiselt tema Youtube’i kanalil vabalt vaadatav. See on kogunud 82 950 vaatamist, mida on ca 9000 võrra enam maakohtus toimunud vaidluste ajaga. See näitab selgelt J. Kiviti negatiivset suhtumist 6 nii oma teo keelatusse kui keelunormi ning kinnitab, et ta pole välja näidanud mingit kahetsust, jätkates tänaseni Eesti Vabariigi ametliku sümboli – riigihümni – teotamist. Prokurör on seisukohal, et esineb
J. Kiviti teo motiiviks oli iseenda upitamise ja soov väljendada põlgust Eesti Vabariigi suhtes. J. Kiviti taotletav eesmärk oli Eesti Vabariigi riigihümni teotamine ennast laia avalikkuse ees reklaamides ja see kätkeb endas ka motiivi erilist hukkamõistetavust. Maakohus ei ole seda süüdistaja seisukohta analüüsinud ega ümber lükanud. Kohtupraktika kohaselt tuleb süü suurust hinnates keskenduda teole ning J. Kiviti juhtumist reljeefsemat Eesti sümboli teotamist on raske ette kujutada, seepärast sobib tema juhtum kohtupraktika kujundamiseks – milline ja kui räige peaks olema Eesti Vabariigi ametliku sümboli teotamine, et oleks põhjendatud selle eest vangistuse mõistmine.
Ringkonnakohus võtab seisukoha esmalt kaitsja (I) ja seejärel prokuröri apellatsioonis (II) esitatud argumentide suhtes. Lõpuks (III) käsitleb ringkonnakohus menetluskuludega seonduvat ja esitab kokkuvõtvad lõppjäreldused. I 6. Kaitsja on seisukohal, et kuna Eesti Vabariigi hümni pole riigivärvide, riigilipu ja riigivapi kõrval nimetatud PS §-s 7 ega kehtestatud ka seadusega, ei saa hümni teotamine olla karistatav
lg 1 järgi, mis näeb ette vastutuse Eesti Vabariigi ametliku sümboli teotamise eest. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. 7 See, et erinevalt riigilipust ja -vapist ei ole riigihümni nimetatud PS §-s 7 ning hümni kohta pole oma seadust, ei tähenda, et riigihümn ei saaks olla Eesti Vabariigi ametlik sümbol. See, et PS § 7 nimetab riigi sümbolitest vaid riigivärve, riigilippu ja riigivappi, ei tähenda, et põhiseadus keelaks riigil omada ja kasutada muid ametlikke sümboleid. Seejuures ei tulene kuskilt nõuet, et riigihümn peaks olema kehtestatud seadusega. Hümn võibki olla nii riiklikult kehtestatud kui ka tavaõiguse alusel kujunenud (vt nt Encyclopedia Britannica, märksõna national anthem). See, et tegemist on ametliku sümboliga, tuleneb hümni olemusest ja selle kasutusest – hümn on pidulik esinduslaul (vt märksõna „hümn“ Eesti keele seletavas sõnaraamatus (toimetanud M. Langemets jt. 2. trk; Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus 2009)). Riigihümn on järelikult riigi pidulik esinduslaul, seega osa riigi sümboolikast. Riigihümni kasutatakse ametlikel ja/või pidulikel riiklikel sündmustel nii riigisiseselt kui ka rahvusvaheliselt. Ka maakohus on toonud välja, et Eesti hümni kasutatakse riiklikel tseremooniatel, spordivõistlustel või muudel avalikel üritustel. See, et Eesti Vabariigi hümn pole seadusega kehtestatud, ei tähenda sedagi, et poleks selgust, et Eesti Vabariigi hümn on F. Paciuse viisi ja J. V. Jannseni sõnadega „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“. Kohtukolleegium ei jaga kaitsja seisukohta, nagu tuleks eristada Eesti Vabariigi hümni (mille olemasolu kaitsja ei eita) ja riigihümni, kusjuures Eesti Vabariigi hümnist saab riigihümn alles siis, talle see staatus seadusega antakse. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist sünonüümidega, kusjuures see, kas kasutada terminit Eesti Vabariigi hümn või riigihümn, sõltub kasutuskontekstist (sarnaselt nt terminitega Riigikohtu kohtunik ja riigikohtunik). Termin riigihümn kujutab endast täpsustust, mis hümniga tegemist on – lisaks riikidele võib hümn olla ka nt organisatsioonidel ja asutustel. Seda saab kasutada juhul, kui puudub vajadus viidata riigile, mille hümnist jutt on – see pole kas oluline või selgub riik, mille hümnist räägitakse, kontekstist. Termin Eesti Vabariigi hümn on riigihümni sünonüüm, mida kasutatakse siis, kui tekstis on vaja välja tuua, et konkreetsel juhul on juttu just Eesti hümnist. Kuna
lg-s 1 nimetatud riigihümni tuleb mõista Eesti Vabariigi hümni sünonüümina ja on teada, et Eesti Vabariigi hümniks on „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“, on alusetu kaitsja seisukoht, nagu oleks
See, et riigihümni reguleerivat seadust ei ole, ei tähenda, et riigihümnile poleks seadusega antud riigi ametliku sümboli staatust. See, et riigihümn on Eesti Vabariigi ametlik sümbol, tuleneb
§-st 245 endast.
pealkiri ütleb, et see säte näeb ette vastutuse Eesti Vabariigi ametliku sümboli teotamise eest. Seega on seadusandja lugenud ametlikeks sümboliteks kõik
Küsimus, kas tegemist on riigi ametliku sümboliga, saab ringkonnakohtu hinnangul tekkida vaid nende riigi sümbolite puhul, mida
lg 1, osutades võimalusele, et ametlikke sümboleid saab olla veel, ise ei nimeta. Seda, et riigihümni staatus riigi ametliku sümbolina tuleneb
lg-st 1 endast, ei lükka ümber kaitsja argument, et riigihümn „on eraldatud ametlike sümbolite nimistust komaga“. Kohtukolleegium möönab, et riigihümni teotamine on paigutatud kuriteokoosseisus teiste riigi ametlike sümbolite vastu toimepandavatest tegudest eraldi. Nimelt sätestab
lg 1: „Eesti lipu, riigivapi või muu ametliku sümboli maharebimise, purustamise, rüvetamise või muul viisil teotamise, samuti riigihümni teotamise eest – karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.“ Selline sõnastus on aga selgitatav asjaoluga, et hümni suhtes toime pandav tegu erineb teiste ametlike sümbolite suhtes toime pandavatest tegudest – 8 erinevalt teistest mainitud sümbolitest ei ole riigihümn füüsiline objekt, mida oleks võimalik maha rebida, purustada või muul moel füüsiliselt kahjustades teotada. Tulenevalt sellest, et riigihümni teotamine on
lg-s 1 koosseisupärase teona otsesõnu nimetatud ning oli seda ka teo toimepanemise ajal, on tingimus, et isiku õiguste piiramine, eriti teo karistatavus peab tulenema seadusest, täidetud. Seega on alusetu kaitsja seisukoht, nagu oleks riigihümni teotamise eest karistamine vastuolus PS § 23 esimese lausega, § 3 esimese lausega ja § 11 esimese lausega. 7. Kaitsja heidab maakohtule ette, et kohus ei ole vastanud kaitsja küsimusele, et kui „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ on Eesti Vabariigi hümnina kasutatav tavaõiguse alusel, siis kuidas saab tavaõiguse ehk kirjutamata kombeõiguse rikkumise eest karistada. Ühtlasi märgib kaitsja, et ainus seadus, mis mainib selle muusikateose kasutamist Eesti Vabariigi hümnina, on Eesti lipu seadus, mille § 3 lg 2 reguleerib üksnes hümni algusfraaside kasutamist Eesti lipu Pika Hermanni torni heiskamise muusikalise signatuurina. Selleski seaduses pole reguleeritud, kes, kus või kuidas võiks muusikateost ”Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” muusikalist ja/või sõnalist osa esitada ja/või seda oma loomingus kasutada või interpreteerida. Kaitsja seisukoht, nagu saaks olla tegu karistatav vaid siis, kui lubatav käitumine on õiguslikult eraldi reguleeritud, on ekslik. Kriminaalõigus sanktsioneerib mitte ainult teiste õigusharude norme, vaid ka ühiskonnas kehtivaid üldisi käitumiseeskirju, st inimese käitumist reguleeriv primaarnorm ei pea olema õigusnormina kehtestatud (vt nt J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa III/12.). See on ilmne ka teisi karistusseadustikus sätestatud kuriteokoosseise vaadates. Näiteks näeb
ette vastutuse ahistava jälitamise eest, kuid pole seadust, mis reguleeriks täpselt, kuidas ja kui sageli võib teise inimesega kontakti otsida või millise piirini ja kuidas tema eraellu sekkuda. Eraldi regulatsiooni puudumine ei tähenda, et tuvastatav poleks see, milline käitumine on keelatud. Õiguskorras on just karistusõiguse ülesanne määrata süüteokoosseisu kaudu kindlaks keelatud teod ja näha ette ka karistus (vt J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa VI/6.).
Seadus ei sätesta ega peagi sätestama, milles hümni teotamine seisneda võib. Teatavasti iseloomustabki õigusnorme teatav abstraktsus, et sest võimaliku teo kõiki väljendusviise ja nende nüansse ei ole võimalik detailselt kirjeldada. Nii ei leia õigusaktidest loetelu näiteks tegevustest, mis võiks olla käsitatavad tapmisena, mille eest näeb vastutuse ette
, või ähvardamisena, mis on karistatav
Kui õigusaktis pole antud mingi termini legaaldefinitsiooni, tuleb õigusnormis kasutatud sõnade puhul lähtuda nende üldkeelelisest tähendusest. Seega, kui õigusnorm räägib ähvardamisest, on ähvardamise üldkeelelisest tähendusest tulenevalt mõistetav, et mõeldud on sõnadega või ka käitumisega, nt žestidega väljendatud kavatsust teha kellelegi midagi halba. See, kas konkreetsel juhul väljendatu kujutas endast ähvardust, sõltub juba kontekstist ja hindaja tunnetusest, õigusvaidluse puhul lõppkokkuvõttes kohtu siseveendumusest. Sama kehtib teotamise puhul. Teotamine tähendab kellegi ränka solvamist teo või sõnaga, au ja väärikuse alandamist, häbistamist või rüvetamist (vt Eesti keele seletav sõnaraamat). Seega vastab
Seejuures saab väärikust alandada nii sõnade (nt sügavalt halvustava seisukoha avaldamisega) kui ka 9 teoga (nt hümni suhtes äärmist lugupidamatust väljendava käitumisega hümni esitamise ajal olgu siis hümni esitaja või muu juuresolija poolt). J. Kivitile heidetakse süüdistuses ette, et ta avalikustas oma Youtube’i kanalil videosalvestise, kus esitas end süntesaatoril saates riigihümni, millel olid J. V. Jannseni kirjutatud sõnad asendatud tema loodud Eesti Vabariiki teotavate sõnadega, ning tegi mõnitavaid märkusi Eesti riigihümni muusikalise taseme kohta. Veel on süüdistuses toodud välja, et videosalvestusele oli lisatud tekst ja Eesti poliitikute fotod. Kaitsja on apellatsioonis korduvalt rõhutanud, et J. Kiviti ei esita videosalvestisel Eesti Vabariigi hümni. Ringkonnakohus tõdeb, et süüdistuses on tõepoolest öeldud, et J. Kivit „esitas omaloominguliste sõnadega riigihümni“. Juba sellest fraasist endastki on aga üheselt aru saada, et J. Kivitile ei heideta ette riigihümni, vaid selle põhjal loodud oma sõnadega muusikapala esitamist, kusjuures kasutatud sõnad olid Eesti Vabariiki teotavad. Sellega seoses osutab kohtukolleegium eespool öeldule, et
lg 1 näeb ette vastutuse hümni teotamise eest ning teotamine on igasugune käitumine, mis alandab tõsiselt hümni väärikust. Seega ei sõltu see, kas isik on pannud toime
lg-le 1 vastava teo, sellest, kas isik esitas hümni, vaid sellest, kas ta käitus mingil moel hümni väärikust alandavalt. Hümni väärikust võib alandada ka selle põhjal sellise teose1 loomisega, mis hümni naeruvääristab ja selle pühalikkust lõhub. Seejuures tuleb pöörata tähelepanu, et süüdistuse kontekstis tuleb teosena, mille loomisega hümni teotati, käsitada mitte ainult J. Kiviti esitatud F. Paciuse viisi ja J. Kiviti sõnadega muusikapala, vaid Youtube’i kanalile üles pandud videosalvestist tervikuna. Süüdistus ei piirdu etteheitega, et J. Kivit lõi ja esitas hümni teotavat muusikateost, vaid kirjeldatud on seda, et ta pani Youtube’i kanalile üles videosalvestise. Lisaks sellele, et sellel videosalvestisel esitas J. Kivit oma muusikapala, on süüdistuses välja toodud, et J. Kivit kommenteeris Eesti hümni, samuti see, et videosalvestisele oli lisatud tekste ja fotosid. Seega tuleb selle üle otsustamisel, kas J. Kivit teotas riigihümni, anda hinnang mitte ainult videoklipis esitatud muusikateosele, vaid videoklipile tervikuna. Kaitsja on osutanud sellele, et süüdistuse kohaselt heidetakse J. Kivitile ette hoopis seda, et tema kasutatud sõnad teotavad Eesti Vabariiki. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selles vastuolu. Hümni väärikust alandab ka see, kui luuakse hümniga sarnasust taotlev muusikateos (milleks on kahtlemata hümni viisil loodud teos), milles mõnitatakse tavapäraselt hümnis ülistatavaid objekte. Riigihümn kui riigi pidulik esinduslaul peaks looma riigi kodanikes pidulikke emotsioone, ühtekuuluvustunnet. On selge, et kui lisada hümni viisile riiki või rahvast pilkavad ja häbistavad sõnad, on teose mõju vastupidine ja tegemist on hümni naeruvääristava ja mõnitava teoga. 8. Kaitsja hinnangul on maakohus õigesti märkinud, et
lg 1 kuriteokoosseisule vastava teotamisega ei ole tegemist, kui tegu jääb sõnavabadusega tagatud kunstilise eneseväljenduse raamidesse. Tõepoolest on ka maakohtu otsuses märgitud, et „Koosseisupärase teotamisega ei ole tegemist, kui tegu jääb sõnavabadusega tagatud kunstilise eneseväljenduse raamidesse. Kas tegemist on teoga, millele laieneb kunstivabaduse põhiõigus, ehk teisisõnu, kas tegemist on kunstiga, on üksikjuhtumi küsimus“. Seega on maakohus 1 Terminit teos kasutades lähtub ringkonnakohus autoriõiguse seaduse § 4 lg-s 2 antud teose määratlusest. Selle kohaselt on teos mis tahes originaalne tulemus kirjanduse, kunsti või teaduse valdkonnas, mis on väljendatud mingisuguses objektiivses vormis ja on selle vormi kaudu tajutav ning reprodutseeritav kas vahetult või mingi tehnilise vahendi abil. 10 leidnud, et kui leiab tuvastamist, et isikule süüks pandav tegu kujutab endast kunstiloomingut, välistab see teo vastavuse kuriteokoosseisule. See seisukoht on ekslik. Maakohtu argumentidest nähtuvalt tuleneb maakohtu arusaama kohaselt PS §-s 38 ettenähtud kunstivabaduse põhimõttest, et kui tegemist on „kunstilise eneseväljenduse raamidesse“ jääva teoga, ei saa see olla kuriteokoosseisule vastav tegu. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus lähenenud probleemile valest otsast. Rääkides „kunstilise eneseväljenduse raamidest“, on maakohuski tõdenud, et kunstivabadus ei ole piiramatu. Need piire ei saa aga tuvastada abstraktselt, vaid need avalduvad teiste isikute õigusi või muid õigusriiklikke väärtusi kaitsvates õigusnormides. Muu hulgas on sellisteks normideks kuriteokoosseisud. Teisisõnu: kunstivabadusele tuleb piir ette muu hulgas siis, kui oma kunstilise eneseväljenduse teostamisel pannakse toime kuritegu. Pole õiguslikku printsiipi, mis ütleks, et kuriteokoosseisule ei vasta tegu, mis on kantud (ka) kunstilisest taotlusest. Selle, kas tegu vastab kuriteokoosseisule, määrab ära see, kuivõrd sobib tegu kokku kuriteokoosseisus kirjeldatuga. On ilmne, et teise inimese tapmine jääb tapmiseks või koguni mõrvaks ka juhul, kui seda esitleda kunstilisel eesmärgil, nt soovist juhtida tähelepanu mõnele olulisele ühiskondlikule probleemile, toime pandud perfomance’ina. Ka võõra vara kahjustamine või hävitamine, kui sellega on põhjustatud oluline kahju, vastab
§-le 203 ka siis, kui nii on väidetavalt loodud uus teos. Sama moodi pole põhjendatud arusaam, et kui tegemist on kunstiloominguga, siis ei saa olla tegemist hümni teotamisega. Iseenesest ei pea kunst olema meeldiv, vaid võib inimeste tundeid ka riivata ja olla šokeerivgi. Kui teose häiriv iseloom avaldub aga asjaoludes, mis vastavad kuriteokoosseisu tunnustele, ei välista teo käsitamist kuriteona asjaolu, et see on toime pandud kunstilisest taotlusest lähtudes. Näiteks ei muuda sõnumi sisu ega välista vastutust
lg 1 või 2 järgi see, kui mingi rahvuse või seksuaalse sättumuse esindajate vihkamisele ja nende vastasele vägivallale üles kutsuv sõnum n-ö pakitakse muusikalisse vormi ja esitatakse muusikapalana. Niisamuti ei välista vastutust hümni teotamise eest see, kui seda tehakse samuti mingile kunstivormile vastavas teoses. Kui isikule etteheidetav tegu seisneb hümni teotamises, tuleb esikohale seada küsimus, kas tegu on hümni väärikust alandav, ja küsimus, kas tehtu taga on kunstiline kontseptsioon ja kas loodul on mingi kunstiväärtus, on teisejärguline. Kuigi see, kas tegu on pandud toime kunstilisest eneseväljendusest lähtudes, pole teo koosseisupärasuse hindamisel esmatähtis, ei tähenda eespool öeldu, nagu poleks sel üldse tähtsust. Kuivõrd normi tõlgendamisel tuleb erinevate tõlgendusvõimaluste puhul eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega kooskõlas ei ole (RKÜKo 22.02.2005, 3-2-1-73-04, p 36), tuleb ka hümni teotamise mõiste tõlgendamisel hoiduda kunstivabaduse liigsest piiramisest. Kui kohus peaks leidma, et süüteokoosseisu sõnastus ei võimalda põhiseaduskonformset kitsendavat tõlgendamist ja süüteokoosseis on ikkagi põhiseadusega vastuolus, on kohtul õigus norm ka kohaldamata jätta. Kohtukolleegium leiab, et ametliku sümboolika teotamise eest karistusõigusliku vastutuse ettenägemist iseenesest ei ole põhjust pidada kunstivabaduse liigseks piiranguks. Ametlik sümboolika esindab riiki. Selle raames on riigi ametliku sümboolika üks funktsioone kodanike ühtekuuluvustunde kasvatamine ja hoidmine. Seda illustreerib nt kaitsja esitatud I. Makarovi artiklis „Eesti hümn – läbi tule, vee ja kanalisatsioonitorude“ kirjeldatud Ameerika Ühendriikide reeglistik selle kohta, kuidas tuleb näidata üles austust riiklikke sümbolite suhtes. 11 Riiklikke sümbolite tähtsust kodanikutunde kujundamisel on rahvuslipu näitel käsitlenud ka nt T. Viik artiklis „Meaning-formation in Everyday Life: A Phenomenological Analysis of Patriotic Feelings“ (Glimpse 15
Nagu maakohtu otsuses märgitud, on teotamine eriti jäme lugupidamatusavaldus. See tähendab, et karistatav ei ole hümni põhjal tehtud töötlus või interpreteering iseenesest. Ka hümni põhjal kriitiliste ega ka humoorikate teoste loomine ei pea tähendama hümni suhtes lugupidamatuse üles näitamist, rääkimata sellest, et iga sellist teost peaks lugema jämedaks lugupidamatuseavalduseks hümni suhtes. Sellest tulenevalt ei vasta
Sundja hümni interpretatsioon ja M. Matvere hümnimasin) või hümni sõnadest inspireeritud ühiskonnakriitilis-irooniliste tekstide loomist. 9. Selle tuvastamisel, kas J. Kiviti videosalvestis on hümni teotav, on maakohus rajanud otsuse suures ulatuses Tartu Ülikooli semiootika instituudi ekspertiisiaktile ja ekspert AR kohtuistungil selle kohta antud ütlustele. Kaitsja taotleb apellatsioonis ekspertiisiakti tõendikogumist välja arvamist, mis tähendab ühtlasi selle selgitamiseks antud AR ütluste tõendite hulgast kõrvale jätmist. Kokkuvõtvalt on kaitsja seisukoht see, et eksperdid pole olnud erapooletud, vaid on asunud prokuröri poolele. Ringkonnakohus nõustub, et ekspertiisiakt ja sellest tulenevalt ka eksperdi ütlused tuleb kõrvale jätta, kuid seda mitte kaitsja apellatsioonis toodud põhjustel. Kohtukolleegiumi hinnangul on ekspertiisiakt lubamatu tõend. Nimelt on ekspertiisi määrates eksitud KrMS § 95 lg 1 vastu, mille kohaselt on ekspert isik, kes rakendab ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. Niisiis ei tohi kriminaalmenetluses määrata ekspertiisi õiguslikes küsimustes. Just seda on maakohus praegusel juhul teinud. Ekspertiisimääruses, millega semiootiline ekspertiis määrati, eksperdile esitatud küsimustest kui mitte kõigile, siis vähemalt valdavale osale vastuse andmine eeldab õigusliku hinnangu andmist, et sisuliselt on antud ekspertidele üle selle üle otsustamine, kas J. Kiviti tegu vastab
Ühest küljest on ekspertidelt küsitud, mida tähendavad sõnad hümn ja teotama, teisalt on küsitud, kas J. Kiviti Youtube’i üles pandud salvestise sisu tervikuna ja fraasid eraldi võetuna on teotavad. Sellega seoses juhib ringkonnakohus tähelepanu, et riigihümni ja teotamise puhul on tegemist
lg 1 kuriteokoosseisus kasutatud terminitega, kuriteokoosseisu lahti mõtestamine (tõlgendamine) kuulub olemuslikult õiguse mõistmise juurde ja on seega PS 146 esimese lause kohaselt kohtu ülesanne. Nagu eespool öeldud, tuleb juhul, kui õigusaktis pole antud termini legaaldefinitsiooni, lähtuda selle üldkeelelisest tähendusest. Kokkuvõttes on oluline see, kuidas kohus ise normi sisu mõistab ja keegi teine ei või kirjutada kohtule ette, kuidas ühte või teist normis kasutatud sõna mõista tuleb. Samuti kuulub õigusemõistmise juurde subsumeerimine ehk selle üle otsustamine, kas konkreetsed faktilised asjaolud vastavad õigusnormis toodule. See tähendab
lg 1 12 kontekstis, et kohus ei või delegeerida eksperdile selle hindamist, kas mingi käitumine on hümni teotav.
lg 1 järgi esitatud süüdistuse alusel kriminaalasja lahendades on kohtu ülesanne n-ö objektiivse kõrvalseisjana hinnata seda, kas süüdistatav on oma teoga hümni väärikust alandanud. See, kas mingi tekst või käitumisakt on tõsiselt väärikust alandav, sõltub kultuuriruumist. Teo või käitumisakti jämedalt solvav iseloom pole aga ära tuntav vaid kultuuri uurivale teadlasele, vaid ka selles kultuuriruumis tegutsevatele inimestele. Eeltoodu ei tähenda, et selle üle otsustamiseks, kas hümni on teotatud, ei tohikski ekspertiisi määrata. Kohus võib esitada eksperdile küsimusi saamaks teavet, mis on vajalik selleks, et kohus ise saaks otsustada, kas tegu on hümni teotav. Ekspertiis võib olla vajalik näiteks juhul, kui tekib küsimus etteheidetava käitumisakti tähendusest teises kultuuriruumis. Samuti võib semantikaekspertiis või semantika-semiootika kompleksekspertiis olla vajalik näiteks juhul, kui tekstis on kasutatud mingit žargooni, nii et teksti tähendus või selle tähendusvarjundid on mõistetavad vaid piiratud isikutegrupile (nt mingi subkultuuri esindajatele). Praeguse menetluse kontekstis – J. Kiviti sõnavõtt, laulu sõnad ja suuremas osas videos näidatud piltide juurde kuuluv tekst oli venekeelne – tasub välja tuua, et tähendusvarjundi küsimus võib tõusetuda ka võõrkeelse teksti puhul. Ekspertiisi teinud ekspertidest kaks – PT ja SS – olid nende avalikust akadeemilisest CV-st nähtuvalt vene filoloogia taustaga. Ringkonnakohus ei täheldanud aga maakohtu ekspertiisimääruses küsimusi mõne venekeelses originaaltekstis kasutatud sõna tähendusvarjundi või kasutuskonteksti kohta. Järelikult ei ole kohtumenetluse pooltel ega kohtul tekkinud küsimust, kas tõlge annab originaaltekstis kasutatud sõnade tähendusnüansse adekvaatselt edasi. Ka ei ole selliseid küsimusi tekkinud ringkonnakohtul.
Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et kuna J. Kivit seostas need solvangud Eesti Vabariigi hümniga, on tegemist ühtlasi hümni teotamisega. Oma solvangud sidus J. Kivit riigihümniga kahel moel. Esiteks kandis ta otsesõnu riigile antud halvustava hinnangu üle ka hümnile, öeldes videoklipis korduvalt, et milline riik, selline ka hümn. Lisaks sellele avaldus ringkonnakohtu hinnangul hümni teotamine selles, et J. Kivit lõi Eesti hümni alusel teose, mille sõnum ja tekitatavad emotsioonid on vastupidised neile, mida hümn peaks edasi andma ja tekitama. Riigihümn kui riigi esinduslaul peaks looma piduliku meeleolu, seda kasutatakse sündmustel ja olukordades, kus see peaks andma alust tunda ühtekuuluvustunnet, uhkust, tänutunnet jms emotsioone. J. Kiviti videoklipp, vastupidi, näitab maad ja riiki väärtusetuna ning kannab selgelt riigi elanikkonda lõhestavat sõnumit, näidates eestlasi teisi rahvusi tagakiusavatena. Seejuures matkib videoklipis esitatav muusikapala Eesti Vabariigi hümni: esitatud muusikapalas on kasutatud Eesti Vabariigi hümni viisi ning laulusõnades on kasutatud võtet, mis olemuslikult sobib hümnile – laulutekst oleks justkui rahva (meie) pöördumine oma maa ja riigi („mu riik“, mu Eestimaa) poole. Sellega rakendas J. Kivit Eesti Vabariigi hümni Eestit solvava sõnumi edastamise teenistusse. Kuna apellatsioonis on rõhutatud, et J. Kivit ei esitanud Eesti Vabariigi hümni, selgitab ringkonnakohus, et öeldu ei tähenda väidet, et J. Kivit olekski esitanud videoklipis Eesti Vabariigi hümni, vaid seda, et äratuntavalt hümnile viidates lõi J. Kivit seose riigihümni ning maad, riiki ja rahvast mõnitavate sõnumite vahel. Kohtukolleegium on seisukohal, et see, kui luuakse assotsiatsioon riigi sümboliks oleva riigihümni ja riiki halvustavate sõnumite vahel, alandab riigihümni väärikust. Mida halvustavamad hinnangud on ja mida solvavamas vormis need esitatud on, seda enam need hümni määrivad. Siia lisandub fakt, et J. Kivit kirjeldas hümni, mis riigi esinduslauluna peaks kutsuma esile ülevaid tundeid, üleolevalt ja demonstratiivselt eriti 16 primitiivse muusikateosena. Selline käitumine on kokkuvõttes riigihümni väärikust tõsiselt alandav ehk riigihümni teotav. 11. Alusetu on kaitsja seisukoht, et Jüri Kivit ei teotanud hümni tahtlikult. Apellatsioonis viidatakse J. Kiviti ütlustele, et ta tahtis n-ö auru välja lasta ja arvamust avaldada, mitte aga hümni teotada. Sellega seoses tuleb nentida, et viidatud soov ei ütle midagi avaldatava arvamuse sisu kohta ega välista, et arvamuse avaldaja saab aru, et avaldatav arvamus on solvav, ja soovibki seda – eriti, kui arvamust avaldades soovitakse, nagu kaitsja ütleb, auru välja lasta. Seega ei välista esitatud selgitus hümni väärikuse alandamise tahtlikkust, vaid annab üksnes aimu J. Kiviti teo motiivist. Veel leiab kaitsja, et Jüri Kiviti tahtluse välistavad tema vabandussõnad Youtube’i video algul. Nimelt ütles J. Kivit: „Kohe vabandan nende ees, keda see võib riivata, sellepärast, noh, riigi hümn see on püha“ (kd I; tl. 16). Ringkonnakohtu hinnangul öeldu – vastupidi – näitab J. Kiviti tahtlust. Kuivõrd J. Kivit ise viitas oma vabanduses hümnile, on ilmne, et ta seostas muusikapala, mida ta esitama hakkas, hümniga ja eeldas, et see seostub hümniga ka videoklipi vaatajatel. Seejuures pole kahtlust selles, et hümn, millest juttu oli, on Eesti Vabariigi hümn: sellele viitavad nii vabadusele eelnenud kui ka järgnenud J. Kiviti kommentaarid. Esmalt ütles ta, et Eesti hümni mängimiseks piisab vabalt vaid vasakust käest, pärast järgneva pärast vabandamist kommenteeris ta „meie poliitikute“ tegevust ja võttis oma seisukoha kokku sõnadega „Milline riik, sellised ka hümnid“ (kd I; tl. 16, 17). Lisaks sellele, et järgnenud muusikapala viis oli sama, mis Eesti hümnil, viidati ka sõnades Eestile. Seega on ilmselgelt ebaveenev kaitsja väide, et ainus põhjus, miks J. Kivit kasutas hümni viisi, oli selle sobiv rütm. J. Kiviti tõdemus, et hümn on püha, näitab, et ta mõistis, et hümn ei ole suvaline muusikapala. Lõpuks möönis J. Kivit, et see, mida ta videos teeb, võib inimesi solvata – ja seda põhjusel, et hümn on püha. Nii tunnistas J. Kivit videos sisuliselt, et võib olla vaatajaid, kes peavad solvavaks just seda, et ta alandab hümni väärikust. Kaitsja on avaldanud apellatsioonis arusaamatust, kuidas sai maakohus leida, et J. Kivit pani teo toime kavatsetult, kui ta ometi palus siiralt ja heatahtlikult vabandust. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu seisukoht igati põhjendatud.
lg 2 kohaselt paneb isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Oma vabandusega andis J. Kivit teada, et kavatseb teha midagi hümni väärikust alandavat, ja siis tegigi seda. See, et see teadaanne oli vabanduse vormis, ei välista tahtlust – oluline on see, et J. Kivit sisuliselt tunnistas, et tema tegu rikub hümni pühadust ja on seetõttu solvav, ning oma tegevust jätkates näitas, et soovibki seda. Selline ette vabanduse palumine ei muuda teo iseloomu ega anna alust järelduseks, et inimene tegelikult ei taha toime pandavat tegu teha. Ka enne teisele rusikaga näkku löömist „vabandust“ ütlemine ei muuda kuidagi löömise enda olemust ega näita seda, et lööja ei tahtnud tekitada teisele valu ja/või tervisekahjustust. Selline etteruttav vabandus teo eest, millest loobumine on selle toimepanija võimuses, ei ole siiras, vaid seda võib paremal juhul võtta lihtsalt formaalsena, halvemal juhul aga pilkena. 17 12. Apellatsiooni kohaselt võiks J. Kiviti vastutus olla välistatud põhjusel, et ta oli keelueksimuses. Apellatsiooni kohaselt lähtus J. Kivit sellest, et hümni esitamine ei ole reglementeeritud. Pealegi ei esitanudki ta hümni, sest Eesti hümn koorilaul, mistõttu on sellega tegemist vaid F. Paciuse viisi ja J. V. Jannseni sõnade koos esinemisel. Nii, nagu hümni esitaminegi, ei olnud tema teada reglementeeritud ka hümni osade kasutamine. Ringkonnakohtu hinnangul on keelueksimus välistatud J. Kiviti enda ütlustest tulenevalt. Nimelt kinnitas J. Kivit, et ta kontrollis, kas on õiguslikke piiranguid sellise muusikapala loomiseks. Ta kontrollis, kas on hümni seadus vastu võetud, ja leidis Riigi Teatajas tehtud otsingu tulemusel ka info, et
35). Niisiis on ta ise kinnitanud, et keeld hümni teotada oli talle teada. Järelikult on alusetu kaitsja väide, et J. Kivitil oli alust lähtuda sellest, et hümni esitamine ega selle osade kasutamisele pole mingeid piiranguid. Kuna
lg 1 näeb ette hümni teotamise eest vastutuse mistahes viisil, on asjassepuutumatu kaitsja argument, et Eesti hümn on koorilaul ja J. Kivitil oli alust arvata, et hümniga on tegemist vaid F. Paciuse viisi ja J. V. Jannseni sõnade koos esinemisel. Nagu eespoolgi selgitatud, ei eelda hümni teotamine seda, et hümni teotaja ise riigihümni tervikuna esitaks. Ka on ringkonnakohus eespool toonud välja, et J. Kivit seostas videos oma muusikapala Eesti hümniga. J. Kivit oli, nagu ta ise kinnitas,
§-ga 245 tutvunud, ning esitatud argumentidest ei nähtu, et J. Kivit poleks sellest sättest aru saanud, rääkimata sellest, et oleks esitatud argumente, mis näitaks, et selline eksimus oli J. Kiviti jaoks vältimatu. Seda, et teotamise keeld oli talle mõistetav, näitavad tema enda sõnad, et hümn on püha. Seega ei ole
Eelnevast tulenevalt ei anna kaitsja apellatsioon J. Kiviti suhtes tehtud süüdimõistva maakohtu otsuse tühistamiseks alust. II
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.