Obsah (23)

§ 216§ 318§ 61§ 3051§ 68§ 155§ 154§ 268§ 342§ 366§ 71§ 289§ 158§ 297§ 72§ 15§ 63§ 7§ 339§ 341§ 337§ 175§ 185

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. aprill 2021, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-19-8977 Kohtukoosseis Heili Sepp, Ivi K

§ 216lg 2 p 3 alusel uude toimikusse (1 kd, tlk 151-152, 222-223).

Harju Maakohus on UU tunnistanud süüdi 30.01.2020.a kohtuotsusega nr 1-20-348 (3 kd, tlk 110-121) ning BB 05.05.2020.a kohtuotsusega nr 1-20-1897 (3 kd, tlk 122128) kokkuleppemenetluses. Mõlemad kohtuotsused on jõustunud. Apellatsioon ja kaitsja vastus 4. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni prokuratuur, paludes juhindudes

§ 318

lg 1, § 337 lg 1 p 4, § 338 p 3, § 339 lg 1 p 7, 8, lg 2, § 340 lg 4 p 2 ja 3,

1. tühistada Harju Maakohtu 02.12.2020.a otsus 1-19-8977 YY ja XX KarS § 209 lg 2 p 4 järgi ning Q OÜ ja C OÜ KarS § 209 lg 3 järgi õigeksmõistmises;
2. teha süüdimõistev kohtuotsus ning mõista: 2.
3. YY süüdi ja karistada teda KarS § 209 lg 2 p 4 järgi vangistusega 2 aastat ja 6 kuud. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 13.08.2019, so 1 päeva ja ärakandmata vangistuseks jääb seega 2 aastat 5 kuud ja 29 päeva. Vastavalt KarS § 73 lg 1 ja 3 määrata, et karistus jäetakse täielikult tingimisi kohaldamata ega pöörata mõistetud karistust täitmisele, kui isik ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 2.
4. XX süüdi ja karistada teda KarS § 209 lg 2 p 4 järgi vangistusega 2 aastat ja 6 kuud. Vastavalt KarS § 73 lg 1 ja 3 määrata, et karistus jäetakse täielikult tingimisi kohaldamata ega pöörata mõistetud karistust täitmisele, kui isik ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 2.
5. Q OÜ süüdi ja karistada KarS § 209 lg 3 järgi rahalise karistusega 15 000 EUR. 2.
6. C OÜ süüdi ja karistada KarS § 209 lg 3 järgi rahalise karistusega 7000 EUR. Samuti palub prokurör rahuldada kannatanu tsiviilhagi OÜ Q ja YY vastu ja mõista süüdistatavatelt solidaarselt süüdi mõistetud UU ja BB-ga kannatanu ZZ kasuks välja 58 000 eurot.
7. Prokuratuuri hinnangul on esimese astme kohus kohtuotsust tehes rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, nimelt kohtuotsuse järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele ning kohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt ja pealiskaudselt. Kohus on tõendeid osaliselt küll refereerinud, kuid jätnud sisuliselt analüüsimata, st pole asetanud tõendeid konteksti ega andnud neile sisulist hinnangut. Kohus on selliselt eksinud tõendite hindamise põhimõtete vastu

§ 61

lg-te 1 ja 2 mõttes ning seeläbi rikkunud ka kohtuotsuse põhjendamiskohustust

§ 3051lg 1 mõttes.

6. Apellant vaidlustab Harju Maakohtu otsuse alljärgnevatel põhjustel: 1) kohus tugineb kohtuotsuse motiveerimisel BB ütlustele, lugedes viimased korduvalt usaldusväärseks, kuid jätab BB ütlused hindamata osas, mis otseselt süüdistavad YY ja XX ühises ja kooskõlastatud tegevuses, ja kohus pole tõendite hindamisel arvestanud, et BB ja UU on samas süüdistuses juba süüdi mõistetud; 2) kohus ei arvestanud ja on ebaõigesti hinnanud kannatanu ZZ ütlusi osas, mis on seotud ZZ eksimusse viimisega ja selles hoidmisega süüdistatavate poolt; 3) kohus ei kohustanud kohtusse tunnistajana kutsutud notarit ütluste andmiseks ning tugines ZZ adekvaatsuse hindamisel süüdistatavate ütlustele; 4) kohus ei ole hinnanud süüdistatava XX ütluste usaldusväärsust, vaatamata asjaolule, et XX esitas kohtus valeandmeid oma sissetulekute osas ning prokurör oli sellele viidanud; 5) kohus, viidates

§ -le 268 lg 1, ei hinnanud Q OÜ ja XX tegevust A OÜ 5 projekti müümisel ning sellest saadava tasu sõltuvust ZZ-le kuulunud korteri müügitehingust; 6) kohus ei arvestanud korteri turuväärtusena 58 000 eurot.

1. Kohus käsitleb apellatsiooni väiteid ükshaaval lähemalt otsuse põhistuste osas.
2. Kuna ükski apellatsioonimenetluse pool ei teavitanud soovist, et ringkonnakohus arutaks kriminaalasja suulises menetluses, määras ringkonnakohus arutada asja kirjalikus menetluses.
3. Kaitsja vandeadvokaat Ilja Sipari saatis vastuse, milles leidis, et otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palus jätta apellatsiooni rahuldamata; samuti taotles ta mõista riigilt välja C OÜ poolt kantud menetluskulud. Vastuses leitakse muuhulgas, et ehkki prokurör palub kohtuotsuse tühistada ka C OÜ õigeksmõistmise osas ja tunnistada süüdi ja karistada C OÜ KarS § 209 lg 3 järgi rahalise karistusega 7000 eurot, ei selgu apellatsioonkaebuse sisulisest poolest, milliseid materiaal- või protsessuaalnorme on kohus C OÜ õigeksmõistmisel rikkunud ja millistel motiividel peaks ringkonnakohus C OÜ osas maakohtu otsuse tühistama. Apellatsioonkaebuse sisuline pool C OÜ õigeksmõistmise motiive ei käsitle.
4. Meelevaldne on apellatsioonkaebuse väide, et BB ütlused väidetavalt viitavad otseselt UU ühisele ja kooskõlastatud tegevusele XX ja YY-ga korteri müügitehingu läbiviimisel ja kannatanu ZZ mõjutamisel. Kaitsjale jääb arusaamatuks, millised konkreetsed BB ütlused sellele väidetavale tegevusele viitavad. BB-le üksnes tundus, et Q ja C omanikeks olid ühed ja samad isikud. Miks BB-le see tundus ütlustest ei selgu.

§ 68

lg 4 kohaselt tunnistajat võib üle kuulata üksnes tõendamiseseme asjaolude kohta. Ülekuulamise esemeks ei ole tunnistaja järeldused, arvamused, muljed ja oletused. Seega ei ole BB ütluste põhjal võimalik teha järeldust, et Q ja C osaühingute omanikeks on samad isikud ja et see väidetavalt tõendab UU ühist ja kooskõlastatud tegevust XX ja YY- ga. BB ütlused ei tõenda C OÜ ja XX osas ei objektiivset ega subjektiivset koosseisu isegi kaudselt. Väär on prokuröri seisukoht, et kohus jättis BB ütlused tõendina arvestamata. Riigikohus on märkinud (3-1-1-22-10), et kriminaalasjas kogutud tõendite ja ülekuulatud isikute ütluste taasesitamine või refereerimine kohtuotsuses ei ole vajalik, seega võib kohus refereerida uuritud tõendeid vajadusel ja vajalikuks ulatuses nendele hinnangu andmisel.

1. Prokurör väidab, et kohus väidetavalt ei arvestanud ja hindas ebaõigesti kannatanu ZZ ütlusi osas, mis on seotud ZZ eksimusse viimisega ja selles hoidmisega XX ja YY poolt. Arusaamatuks jääb, kuidas apellatsioonkaebuse punktis 2.2 toodud analüüsi põhjal on prokurör jõudnud järeldusele, nagu kinnitaksid ZZ ütlused kannatanu väidetavat eksimusse viimist ja selles hoidmist ka XX poolt.
2. Apellatsioonkaebuse punktis 2.3 räägib prokurör mh. kannatanu „vaimse surve“ all olemisest. Esiteks on kannatanu andnud ütlusi, et „võib-olla mingi vaimne surve oli“ (vt 09.06.2020 istungi protokolli). Teiseks puudub igasugune teave selle kohta, mida kannatanu „mingi vaimse surve“ all silmas pidas, prokurör ei ole selle kohta kannatanule täiendavaid küsimusi esitanud. Kolmandaks „mingi vaimne surve“ ei ole kaitsja hinnangul samastatav eksimuses olemisega ja seega isegi kui „mingi vaimse surve“ olemasolu käesoleval juhul jaatada, ei tõenda see kannatanu tegutsemist eksimuses. Prokurör tugineb apellatsioonkaebuses istungite salvestistele, samas ei selgu apellatsioonkaebusest, kas kohtuistungi protokollis kajastatu on vastuolus kohtuistungi salvestisega, sest ainult siis on võimalik salvestisele tugineda (

§ 155lg 22 ).

Kaitsja toonitab, et müügitehingu läbiviimise aja ja koha ja selle tehingu detailide arutamine tehingu poolte ja nende esindajate vahel ei tähenda veel tehingu poole eksimusse viimist ega „mõjutamist“. Riigikohus on kohtuasjas 3-1-1-28-12 leidnud, et kannatanu eksitusse viimise ja tema poolt ennast kahjustava varakäsutuse tegemine üksi ei ole piisavad, kvalifitseerimaks isiku käitumist kelmusena. Kelmus on karistatav üksnes tahtliku teona ja kannatanu eksitusse viimiseks on vajalik otsene tahtlus.

1. Apellatsioonis viitab prokurör jälle kannatanu „(eba)adekvaatsuse“ hindamisele, kuigi maakohus on otsuses õigustatult märkinud, et prokurör ei ole selgitanud, millisele 6 ebaadekvaatsusele ta viitab, kas kannatanu tervislikule seisundile või võimalikule joobe esinemisele, ja prokurör ei ole avaldanud, milles väidetav ebaadekvaatsus seisnes. Seda ei selgu ka apellatsioonkaebusest. Prokuröri väide, et notari ütlustega saanuks tuvastada, et alates tehingu ärajäämisest oleksid süüdistatavad pidanud aru saama kannatanu eksimuses viibimisest ja kas nad asusid kannatanu eksimuses viibimist tugevdama, on meelevaldne ja asjakohatu, sest notar saanuks ütlusi anda üksnes kannatanu kohta. Pole asjakohane prokuröri seisukoht, et kohus pidi kohustama notarit ütlusi andma. NotS § 3 lg 4 kolmas lause sätestab, et kohus võib notari taotlusel vabastada ta ametitoimingu saladuses hoidmisest muudel kaalukatel põhjustel. Esiteks sõna „võib“ viitab kohtu kaalutlusõigusele, mitte kohustusele. 25.09.2020 kohtuistungil ei olnud notar sisuliselt vastavat taotlust sõnaselgelt esitanud. Tunnistaja on küll väitnud, et „ma annan ütlusi siis, kui kohus vabastab mind konfidentsiaalsuskohustusest“, kuid seda ei saa taotluseks pidada.
2. Apellatsioonkaebuse punktis 2.4 viitab prokurör XX ütluste ebausaldusväärsusele. Samas apellatsioonkaebusest ei selgu, millises konkreetses osas on XX tõendamiseseme kohta antud ütlused ebausaldusväärsed - k as tervikuna ebausaldusväärsed ja need tuleb jätta tõendikogumist välja, või üksnes osaliselt. Riigikohtu praktika kohaselt küsimus isikulise tõendiallika usaldusväärsusest tõusetub kahtlemata siis, kui isik on andnud ajas omavahel lahknevaid ütlusi. Siis saab edasiselt isiku ristküsitlusel antud ütlusi arvesse võtta osaliselt või tervikuna või tuleb need mingis osas või tervikuna tõendikogumist välja jätta (Vt RKKKo 3 -1-1-131-13, p-d 11–12). Käesolevas asjas ei ole prokurör kohtulikus menetluses XX ütluste usaldusväärsuse kontrollimist taotlenud. Jääb arusaamatuks väide, et XX on esitanud kohtus valeväiteid oma varalise seis undi kohta. Esiteks ei olnud XX varaline seisund käesolevas asjas tõendamisesemeks. Teiseks jääb arusaamatuks, millele tuginedes loeb prokurör tuvastatuks, et XX on „esitanud valeandmeid“.
3. Apellatsioonkaebuse punktis 2.5 heidab apellant kohtule ette Q OÜ ja A OÜ vahelise müügilepingu arvestamata jätmist. Kaitsja nõustub maakohtuga, et vastavalt Riigikohtu praktikale isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, määrates ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa, ning märkinud, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. Kohtul puudus, süüdistuse piiridest väljumata, õigus ja võimalus hinnata Q OÜ ja C OÜ ning nende seaduslike esindajate tegevust A OÜ projekti võimalikul müümisel ning kas selle müügist saadav tasu sõltus otseselt EEE, Tallinn korteri müügitehingust. Kaitsja peab asjakohaseks viidata ka sellele, et süüdistusaktist peab nähtuma, mida tõendiga tõendada soovitakse.

§ 154

lg 2 p 4 kohaselt märgitakse süüdistusakti põhiosas muu hulgas tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid, viidates, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse. Süüdistusakti p-s 17.75 nimetatud 13.08.2019 läbiotsimisprotokoll tõendab kõnealuse punkti kohaselt NNN ja Toyota Land Cruiseri registreerimisnumbriga JJJJJJ läbiotsimise seaduslikkust, selle läbiviimise käiku ning läbiotsimise käigus leitud ja ära võetud esemeid ning seda, et LLL, Tallinn ei toimetatud läbiotsimist, kuna seal ei asu OÜ Q kontor. Kuidas ja millise menetlussätte alusel pidi kohus nimetatu alusel hindama Q OÜ ja C OÜ ning nende seaduslike esindajate tegevust A OÜ projekti võimalikul müümisel ja selle müügist saadava tasu sõltuvust EEE, Tallinn korteri müügitehingust on sootuks arusaamatu. 16. Kaitsja juhib tähelepanu, et prokurör jättis kasutamata

§ 268lg 2 võimaluse süüdistust muuta.

Nimetatud võimalust prokurör ei kasutanud. Apellatsioonkaebuse punktis 2.7 prokurör märgib, et tema hinnangul on esitatud süüdistuses tahtluse kujunemine piisavalt jälgitav ning vaidlustes prokuröri poolne täiendav rõhuasetus notari büroos toimuvale – hiljemalt sellest hetkest pidid süüdistatavad aru saama, et ZZ võib olla eksimuses ning neil on võimalus tehingu tegemisest 7 edaspidi loobuda. Nimetatud prokuröri seisukoht iseloomustab väga ilmekalt käesoleva menetluse esemeks oleva süüdistuse arusaamatust ja põhjendamatust. Esiteks, XX ja C OÜ-d süüdistati sh. selles, et „Eelneval kokkuleppel C OÜ juhatuse liikme XX-ga, viis UU ZZ OÜ C kontorisse aadressil Tallinn, MMM, kus 30.05.2019 eksiteele viidud ZZ, allkirjastas krediidilepingu nr RE30052019-

1. Olles eelnevalt teadlik, et ZZ sissetulekud ei võimalda kanda laenukohustust, laenas OÜ C juhatuse liikme XX isikus ZZ-le 3000 eurot temale kuuluva korteri maksumusega 40000 eurot tagatisel.“ Apellatsioonkaebusest nähtuvalt seda süüdistuse osa prokurör enam ei käsitle ja jääb ainult nõustuda maakohtu seisukohaga, et süüdistuses ei ole piisavalt täpselt näidatud, mis aja hetkest süüdistatavatel tekkis väidetav tahtlus kelmuse toimepanemisel. Teiseks on kelmus on karistatav üksnes tahtliku teona. Isegi kui hüpoteetiliselt nõustuda prokuröri versiooniga, et kannatanu võis olla eksimuses ja süüdistatavad pidid sellest aru saama, ei tõenda see süüdistatavate otsest tahtlust kannatanu eksimusse viimiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA SELLE PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioon põhjust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on piisavalt veenvalt ja seadust rikkumata põhistanud, miks annavad kogutud tõendid ja esitatud süüdistus aluse järeldada, et süüdistatavaid ei saa inkrimineeritud kuriteos süüdi mõista. Ringkonnakohus jätab maakohtu põhistused

§ 342

lg 3 p 1 alusel käesolevas otsuses täies mahus kordamata, lisades järgnevalt oma põhistused.

1. Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sa ma asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (RKKKo nr 3-1-1-23-11, p 18; 3-1-1-14-14, p 718 ja 116-6115/67, p 28). Kohtupraktikas on aga korduvalt rõhutatud (n t RKKKo nr 1-20-1301, p 14; 118-1247/58, p 33; 3-1-1-64-16, p 6 jpt), et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus eriti põhjalikult motiveerima otsust, m illes teeb süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse. Apellatsioonikohtul tuleb sellisel juhul lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang (viimati RKKKo-d nr 1-20-1301/35, p 14,
2. veebruarist 2021, ja 1-19-10157, p 7,
3. veebruarist 2021). Käesolevas asjas ei tuvastanud ringkonnakohus selliseid vigu, mis annaks põhjust maakohtu järeldustest kardinaalselt teistsugustele järeldustele jõuda (so teha samadele tõendtele tuginedes süüdimõistev otsus, vastukaaluks maakohtu tervikuna õigeksmõistvale otsusele).
4. Kuigi apellatsioonis väljendatakse nõustumatust mitmete maakohtu järeldustega, tuleb tõdeda, et apellant on süüdistusversiooni postulaate üle korrates esitanud üldsõnalisi vastuväiteid maakohtu lõppjäreldustele tõendite usaldusväärsuse ja tuvastatud asjaolude kohta. Samas ei leidu apellatsioonis konkreetseid vastuargumente kohtuotsuse põhjenditele, millele tuginedes ei pidanud maakohus võimalikuks nõustuda süüdistusega ja mõistis süüdistatavad õigeks. Kohtukolleegium esitab oma seisukohad ja nende põhjendused järgmises järjekorras, vastavalt apellatsiooni struktuurile: I. BB ja UU varasem süüdimõistmine ja BB ütlused, II. kannatanu ütlused, III. notari ütluste andmiseks kohustamata jätmine, IV. süüdistatava XX ütlused, V. muud apellatsiooni argumendid ja kokkuvõte ning VI. menetluskulu küsimus. I. BB ja UU varasem süüdimõistmine ja BB ütlused
5. Ühe esimese argumendina (apellatsiooni p 2) toob apellant esile, et maakohus ei arvestanud tõendite hindamisel, et BB ja UU on samas süüdistuses juba süüdi mõistetud. See kriitika tekitab segadust, kuna ei osunda ühelegi maakohtu rikkumisele. Pigem nähtub sellest etteheitest, et prokuratuur tõlgendab seadust ekslikult. 8
6. Harju Maakohus tunnistas tõesti UU ja BB kokkuleppemenetluses süüdi muuhulgas kaastäideviijatena samas grupiviisilises kelmuses, milles käesolevas asjas oli esitatud süüdistus XX-le ja YY-le (vastavalt kohtuotsustega nr 1-20-348 (30.01.2020.a) ning nr 1-20-1897 (05.05.2020.a)). Mõlemad kohtuotsused on jõustunud. See asjaolu aga ei väära seda, et käesolevas üldmenetluse asjas on maakohus sõltumatu ja kohustatud hindama süüdistatavate süüd täiel määral ja vahetult tõendeid uurides, laskmata end segada muu esimese astme kohtu seisukohast, sh lihtmenetluses tehud otsustest kaastäideviijate osas.
7. Kui üldkorras arutatavast kriminaalasjast otsustatakse eraldada osade kaassüüdistatavate kriminaalasjad kokkuleppemenetlusse, ei saa ega tohi eeldada, et üldmenetluses asja arutav kohus teeb eelotsuse ja nõustub vaikivalt kokkuleppemenetluses lahendi teinud kohtuga. Seadusandja on selles küsimuses olnud ühemõtteline, nähes lausa

§ 366

p-des 8 ja 9 ette teistmise võimaluse juhtudeks, kui jõustub kohtuotsus, millega süüdistatav mõistetakse õigeks kuriteos, milles teistetavas kriminaalasjas on kaastäideviija või osavõtja lihtmenetluses süüdi tunnistatud, või kui jõustub üldmenetluses tehtud kohtuotsus, millega tuvastatakse kuriteosündmuse puudumine, ja teistetavas asjas on isik selles kuriteosündmuses osalemise eest süüdi mõistetud. Praeguses asjas tuleb märkida, et kohus küsis prokurörilt enne osade süüdistatavate asja eraldamist eelistungil spetsiaalselt, kas prokurör on veendunud, et eraldamine ei takista teiste asja lahendamist üldmenetluses, ja prokurör kinnitas, et ei takista (I kd, tl 131). 23. Toimikust (1. kd, tl 187; 3. kd, tl 68) nähtub, et kohtuistungeil rakendati UU ja BB ülekuulamiseks asjakohaselt, tutvustades neile nende menetlusõigusi vastavalt nende menetlusstaatusele. Tulenevalt

§ 71

lg 2 p-dest 1 ja 2 ei ole tunnistaja seisukohalt erisust, kas ta on juba samas teos süüdi mõistetud või teda alles võidakse selle teo eest süüdi mõista. See, et isikut süüdistatakse samas teos või ta on selles süüdi mõistetud, ei välista, et tema ütlused oleks tõesed ja saaksid omada tõendina tähtsust. Kaassüüdistatava ütluste hindamisele ei näe seadus ette kitsendusi või erandeid ja neid tuleb hinnata üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega (RKKKo nr 3-1-1-94-04, p 8) ning ka nende ütluste hindamine taandub lõppkokkuvõttes sellele, kas tõendiallikat saab pidada usaldusväärseks (RKKKo nr 3-1-1-100-15, p 19). Seda, et UU ja BBe olid selles teos süüdi mõistetud, märkis maakohus ka otsuses (otsuse p-d 2.3 ja 3.3). Sellest hoolimata ei saanuks maakohtult eeldada, et ta oleks pidanud käsitlema UU ja BB ütlusi mingil eelarvamuslikul ja erilisel moel ainuüksi tingituna sellest, et nad on süüdi mõistetud. Ka prokurör ei ole öelnud, miks kohus oleks pidanud seda tegema, mistõttu kohtule ei saa selles aspektis etteheiteid teha. Seejuures nähtub maakohtu otsusest ja prokuratuuri apellatsioonist, et prokurör ja kohus on olnud üksmeeles selles, et UU ütlused pole usaldusväärsed, aga BB omad on. Seda enam jääb arusaamatuks prokuröri kriitika.

1. Apellatsiooni p-s 2.1 heidetakse ette, et kohus tugineb kohtuotsuses korduvalt BB ütlustele, lugedes need usaldusväärseks (vt p 2.5.2, 2.5.3, 2.7.3), jättes arvestamata ja hindamata BB ütlusi osas, mille kohaselt UU arutles korteri ostjatega müügitehingu ebaõnnestumisest esimese notari juures, ZZ ebaõnnestunud juhendamisest ja uuesti üritamisest. Kohus piirdub prokuröri hinnangul ainult BB ütluste refereerimisega, jättes BB ütlused tõendina arvestamata.
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsusest ei saa teha sellist järeldust, nagu prokurör on teinud – ja nimelt, et maakohus jättis BB ütlused arvestamata. Juba prokuratuuri enda apellatsioonis vahendatust (st et maakohus hindas ütlused usaldusväärseks, refereeris neid, mh prokuröri osundatud osas, ja tugines neile) saab järeldada, et ka prokurör ise möönab, et maakohus arvestas BB ütlusi tõendina. Riigikohtu praktikas on tõdetud (nt RKKKo 1-17-1629 p-s 9), et süüdistatava ristküsitlus ja vajadusel kaasnev ütluste usaldusväärsuse kontrollimine (

§ 289

) võib tuua kaasa võimaluse, et süüdistatav tunnistatakse ebausaldusväärseks tõendiallikaks ning tema ütlused jäetakse täielikult või osaliselt kriminaalasja lahendamiseks lubatavate tõendite hulgast välja. Praegusel juhul ei ilmne, et maakohus oleks mingis osas BB ütlused kõrvale heitnud; ka apellant 9 ei väida, et seda oleks kusagil otsuses tehtud või oleks pidanud tegema. Seega saab praegusel ajahetkel kohtuotsuse ja apellatsiooni alusel väita, et apellatsioonmene tluses ei ole tõstatatud kahtlust BB ütluste usaldusväärsuses. Seetõttu tuleb tõdeda, et apellatsioonist jääb ebaselgeks, mida täpselt maakohtule ette heidetakse.

1. Tuleb tõdeda, et kohtupraktikas on tunnistaja ütluste käsitlemine otsuseti erinev. Ei saa ka väita, et oleks olemas mingi üks ja ainuõige viis, kuidas isikuliste tõendite hindamine peaks kohtuotsuses väljenduma. Praegusel juhul tuleb aga märkida, et maakohus mitte pelgalt ei refereeri BB ütlusi, vaid kõrvutab neid ka teiste tõenditega, osundades seeläbi piisavalt arusaadavalt, milliseid asjaolusid kohus milliste tõenditega tõendatuks loeb ning millises osas kinnitavad tõendid üksteise usaldusväärsust (maakohtu otsuse p-d 2.5.2, 2.5.3, 2.6.3., 2.7.1., 2.7.2, 2.8.2). Saab möönda, et kuigi isikute ütlusi oleks võimalik ka põhjalikumalt analüüsida, ei saa just esitatud apellatsiooni kontekstis selles osas maakohtu otsusele siiski midagi ette heita. Nimelt ei nähtu apellatsioonist, mis on see süüküsimuse seisukohalt määrava tähtsusega asjaolu, mida maakohus oleks nii puudulikult hinnanud, et selle tagajärjeks oli ebaõige õigeksmõistmine.
2. Prokurör osundab maakohtu otsuse p -le 2.8.
3. („BB kohtus avaldatud ütluste kohaselt käis kannatanu koos UU-ga notaris ja ostja poolt oli notaris kaks meest. Enne seda suhtles UU koguaeg ostjaga. Talle tundus, et Q ja C omanikeks olid ühed ja samad isikud. Seejärel esimene notar keeldus tehingut kinnitamast. Ta kuulis UU telefonis rääkimas ostjaga ja ta sai nende jutust aru, et ostu-müügitehing jäi ära, kuna notarile ei meeldinud, milliseid seletusi andis Z tehingu kohta. Z ei rääkinud notaribüroos instruktsiooni järgi, sh ei osanud kannatanu selgitada, kuhu ta läheb elama pärast tehingu sooritamist. UU arutas ostjaga, et tuleb katsetada veelkord, kuid Z tuleb valmistada korralikult ette, et ta räägiks notaris nii nagu vaja.“) ja leiab, et maakohus ei arvesta ega hinda BB ütlusi osas, mille kohaselt UU arutles korteri ostjatega müügitehingu ebaõnnestumisest esimese notari juures, ZZ ebaõnnestunud juhendamisest ja uuesti üritamisest. Prokuröri arvates viitavad eeltsiteeritud ütlused otseselt UU ühisele ja kooskõlastatud tegevusele XX ja YY-ga korteri müügitehingu läbiviimisel ja kannatanu ZZ mõjutamisel.
4. Selle etteheite juures peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada, et arutelul selle üle, millised faktilised asjaolud on millega tõendatud ja millised ütlused on millises küsimuses asjakohased, saab olla ainet vaid niivõrd ja neis piirides, milles on süüdistatavatele esitatud süüdistus. Maakohus on antud asjas juhtinud õigustatult tähelepanu (p 2.7) süüdistuse konkreetsusega seonduvale problemaatikale. Maakohtule saaks ette heita vaid selliste ütluste põhjendamatut ignoreerimist, mis on süüdistuse seisukohalt olulised. See, mis on oluline, on ennekõike piiritletud süüdistuse tekstiga.
5. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, ning olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum (vt RKKKo 3-1-1-84-12, p 10, RKKKm 3-1-1-80-13, p 7.2.1.; 3-1-1-24-05, 3-1-1-6-16 jne). Isiku süüditunnistamine konkretiseerimata süüdistuses on kaitseõiguse eiramine, mis tuleb tunnistada kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-122-03). Karistusseadustiku § 209 sätestab kelmusena „teisele isikule varalise kahju tekitamise tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil“. See tähendab, et muuhulgas on „tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomine“ selline kuriteokoosseisu objektiivse külje tunnus, mis tuleb sisustada konkreetsete faktiliste asjaoludega süüdistuses ja mille täidetus on koosseisupärase teo tuvastamise eelduseks. Vastavalt prokuratuuri esitatud süüdistusele (ja selles esile toodud faktiliste asjaolude kirjeldusele) saab kohus hinnata ka süüdistuse paikapidavust. Selles, milles prokuratuur süüdistatavat süüdistuses ei süüdista, ei saa kohus süüdistatavat ka süüdi mõista – sellest tuleneb loogiliselt, et asjaolusid, millele tuginedes kohus ei saaks isikut niikuinii süüdi mõista, ei pea kohus ka hindama. 10
6. Koosseisutunnust „tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomine“ on süüdistuses määratletud järgmiselt. Süüdistuses märgitakse, et „eksiteele viidud, olles BB ja UU psühholoogilise mõju all, mille tõttu ei olnud võimeline reaalselt hindama faktilisi asjaolusid, 31.05.2019 allkirjastas ZZ hüpoteegi seadmise lepingu.“ Milles eksitus seisnes, ei ole siinkohal täpselt märgitud. Järgneva tehingu – korteri müümise - korral on pettuse sisu paremini sedastatav: „lubades, et korteri müügitehing on fiktiivne ja ajutine ning korter tagastatakse ZZ-le mõne kuu möödudes, kui materiaalsete raskustega seotud küsimused on lahendatud.“ Need on süüdistuse etteheited „tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise“ teo ehk pettuse osas, mis on olulised ka XX ja YY süü tuvastamisel. Ei saa kuidagi alahinnata selle tähtsust, kui selgelt on süüdistuses sõnastatud etteheidetav pettus, sest teisele isikule tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine eeldab KarS § 209 kohaselt toimepanijalt vähemalt otsest tahtlust. Seetõttu tuleb rõhutada, et selles asjas esitatud süüdistust est on võimalik tuletada sellist pettust (st vastata küsimusele, millistest asjaoludest ja kuidas ZZ-le ebaõige ettekujutus loodi) üksnes müügitehingu osas. Selle tehingu puhul seisnes süüdistuse kohaselt pettus valearusaama tekitamises, et 1) müügitehing on ajutine ja fiktiivne ning 2) korter tagastatakse ZZ-le mõne kuu möödudes.
7. Kõrvutades esitatud süüdistusi ja BB ütlusi (sh apellatsioonis ja otsuses refereeritud kujul), jääb selgusetuks, millises asjakohases osas jättis kohus apellandi arvates ütlused hindamata. Prokurör leiab apellatsioonis, et BB ütlused viitavad otseselt „UU ühisele ja kooskõlastatud tegevusele XX ja YY-ga korteri müügitehingu läbiviimisel ja kannatanu ZZ mõjutamisel.“ Tuleb aga rõhutada, et esiteks ei piisa KarS § 209 koosseisu täitmiseks lihtsalt inimese mõjutamiseks, vaid vajalik on täideviija otsene tahtlus viia ta eksimusse. Prokurör pole esitanud argumente ega viidanud tõenditele, mis võimaldaks väita, et käesoleva asja süüdistatavad teadlikult tekitasid ZZ-s mingisuguse valearusaama mingites konkreetsetes faktilistes asjaoludes. Süüdistuses nimetatud eksiarvamuse tekitamisega (et ZZ müüks korteri justkui ajutiselt ja saaks selle paari kuu pärast tagasi) pole prokurör ka apellatsioonis üritanud süüdistatavaid seostada ja selle kohta ei ilmne tõendeid ka kriminaalasjast.
8. Apellatsioonist saab järeldada, et prokuratuur heidab süüdistatavatale justkui ette ka seda, et ZZ müüs korteri liiga odavalt (vt ka maakohtu otsuse p 2.10). Süüdistuse teksti kohaselt ostis Q OÜ, keda esindas YY, „ ZZ-le kuuluva korteri turuhinnast mitu korda odavama hinnaga, s.o. 15 000 eurot eest.“ Samas puudub süüdistuses etteheide, et emb -kumb süüdistatavatest (või keegi teine) oleks ZZ hinna osas eksitusse ajanud (s.t. KarS § 209 järgi nõutav petmistegu) või et nad oleks muul moel teadlikult sellise pettuse taga. Mis puudutab apellatsiooni p-s 2.
9. viidatud BB ütlusi (prokurör refereerib siin kohtuotsust), siis ei ilmne ka neist mingeid andmeid, mis viitaks sellele, et XX ja YY oleks kuidagi olnud teadlikud osalised ZZ petmisest eelmainitud konkreetsetes küsimustes.
10. Mis puudutab BB ütlusi ebaõnnestunud notarivisiidiga seoses, U ja X arvatavat kooskõlastatud tegevust ja prokuröri viidet sideettevõtjalt saadud andmetele, millest nähtuvalt UU ja XX suhtlesid 21 korral ja lisaks XX suhtles YY-ga 7 korral, siis neis küsimustes on maakohus andnud ammendava hinnangu otsuse p-des 2.8.1.-2.9.1 ja 2.6.
11. Seda hinnangut ei tee olematuks see, et prokurör sellega ei nõustu. Samuti ilmneb ka kohtuotsuse p-st 2.6.1., et U ja X suhtlus tulenes sellestki, et just U sõidutas kannatanu süüdistatava kontorisse, nimetas seal kannatanut vanaisaks (ka kannatanu ise osundas U-le ja B-le justkui sugulastele) ning andis süüdistatavale suhtluseks oma meiliaadressi, kuna kannatanul seda polnud. Need kõik on eluliselt usutavad selgitused ja apellatsioonis pole neid kummutatud. Kokkuvõttes ei näe kohtukolleegium maakohtu otsuses vigu BB ütluste hindamisel. II. Kannatanu ütlused
12. Apellant heidab p-s 2.
13. ette, et kohus ei arvestanud ja on ebaõigesti hinnanud kannatanu ZZ ütlusi osas, mis on seotud ZZ eksimusse viimisega ja selles hoidmisega süüdistatavate pool t. 11 Prokurör viitab ZZ ütlustele kui tõenditele, mis kinnitavad YY rolli ZZ veendumuse süvendamises, et 15 000 EUR ongi korteri eest normaalne hind. Seejuures sõnastab prokurör selles apellatsiooni punktis ka etteheidetava pettuse: „ZZ-le oli loodud ebaõige ettekujutus edasise osas, et talle see korter tagastatakse või hüvitatakse samas vääringus ning müügihind 15 000 eurot sellise korteri eest ongi normaalne hind.“ Samas, nagu kohus juba ülal p-s 32 märkis, ei ole tegelikult tahtlikku pettust 15 000 euro kui liiga odava hinna osas kellelegi süüdistuses omistatud.
14. Apellatsioonist saab järeldada, et need ZZ ütlused, mis justkui kinnitavad YY rolli tema pettuses hoidmises, on järgmised: 1) niikaua, kui nad ootasid notarit, ostja suhtles ZZ-ga viisil, nagu oleks tahtnud võita tema poolehoidu, sh puudutades jahil käimist; 2) kannatanule ütles (ilmselt) ostja, et 15-18 000 on sellise korteri kohta kõige normaalsem hind, sest seal on ka võlg, et see on kõige normaalsem hind hruštšovka kohta (istungi salvestis 01.06.2020 kell 14:35); kaitsja küsimusele, kas midagi arutati korteri hinnast, vastas ZZ, et talle räägiti, et 15000 ja kõik ja viimane hind (istungi salvestis 09.06.2020 kell 11:35).
15. Siinkohal tuleb märkida, et prokurörist pole kohane tugineda ristküsitletu ütluste osas istungisalvestusele, mitte aga istungiprotokolli le (

§ 155lg 2 p 7).

Viidates ka Riigikohtu seisukohale asjas nr 3-1-1-38-12, märgib ringkonnakohus, et vaidlused kohtuistungi protokolli tegelikkusele vastavuse üle tuleks lahendada

§-s 158 sätestatud korras. Kui kohtumenetluse pool pole kolme päeva jooksul pärast kohtuistungi protokollile allakirjutamist esitanud taotlust selle parandamiseks, on ta nõustunud olukorraga, et kriminaalasja lahendamisel tuginetakse kirjalikus protokollis fikseeritud teabele. Kui taotlus kohtuistungiprotokolli parandamiseks esitatakse, saab paranduste tegemisel tugineda helisalvestisele. Kui pool jääb pärast protokolli parandamise taotluse lahendamist seisukohale, et protokoll ei vasta helisalvestisele, siis on tal võimalik taotleda helisalvestise kuulamist apellatsioonikohtus. Kui ringkonnakohus tuvastab siis kohtuistungi protokolli mittevastavuse helisalvestisega, tuleb kohtul lähtuda helisalvestisest.

§-s 158 sätestatud õiguse kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni või kassatsiooni esitamisele.

§ 155

lg 22 omab seega tähtsust eeskätt

§ 158

pinnalt tõusetunud vaidluste lahendamisel, aga apellatsioonist ja toimikust ei ilmne sellist vaidlust.

1. Tutvunud ZZ ütlustega kohtuistungi protokollis (
2. kd, tl 240 -243;
3. kd lk 1-13) ja maakohtu otsuse punktidega 2.7.1 – 2.10.1, leiab kohtukolleegium, et maakohus ei ole teinud kannatanu ütluste käsitlemisel ega hindamisel vigu. Sealhulgas ei ilmne, et maakohus oleks mingisuguseid olulisi kannatanu ütlusi ignoreerinud. Tuleb rõhutada, et maakohus on nõustunud täiel määral ja suuresti kannatanu ütlustele tuginedes süüdistusega selles, et BB ja UU (nagu kannatanu neid nimetab: „mustlased“) tegutsesid kelmuse toimepanemisel kooskõlastatult (p 2.7.4.-2.7.5), küll aga ei pea maakohus tõendatuks XX ja YY süüd. Mis puudutab kannatanu ütlusi, et Y rääkis temaga notaris jahist, siis selles pole ka vaidlust olnud ning kohus on käsitlenud seda aspekti piisava põhjalikkusega otsuse p -des 2.10.1-2.10.2, leides, et see ei tõenda kuidagi seda, et nimetatud süüdistatav osales tahtlikus pettuses. Nagu ka maakohus on vahendanud, põhjendas süüdistatav seda vestlust ise adekvaatsel ja kahtlusi mitte tekitaval viisil: „Kuna ta tahtis veenduda, kas kannatanu on terve mõistuse juures, siis nad rääkisid kaua, sh tervisest ja jahist, kuna ta nägi jahivarustust tema korteris“ (täpsemalt
4. kd, tl 80-81).
5. Isegi kui möönda vastava selgesõnalise süüdistuse puudumisest hoolimata Y pettuse-süüdistust ka korteri hinna osas, ei saa prokuröriga nõustuda selles, et ZZ ütlused osundaks, et just süüdistatavad oleks ZZ eksitusse ajanud. 01.06.2020 istungil (I kd, tl 242; ringkonnakohus juhindub protokollist) küsitles kaitsja kannatanut ostu-müügi tehingu protsessi kohta notaris. Kaitsja küsis, kas ostjaga seal müüdavast korterist räägiti, kannatanu vastas, et üksikasjalikult ei räägitud, mingi kokkulepe juba oli; kindlasti midagi hinnast siiski räägiti. Kaitsja küsimusele, mida ostja hinna kohta ütles, vastas kannatanu: „et kõige normaalsem hind sellise korteri kohta, viisteistkaheksateist, aga kuna seal oli võlg, mida ta tehingu protsessi käigus kustutas, nii et kusagil 12 viisteist sedasama.“ Kaistj a täpsustas: „Seda ütles ostja?“ ja kannatanu vastas: „Ta nõustus sellise hinnaga.“ Nimetatud küsimustest ja vastustest ei teki kindlust, kas ostja (Y) ikkagi rääkis seda juttu hinna kohta ise või hoopis nõustus reageerivalt, kui keegi teine seda rääkis. Seda, et kannatanu mälu nende sündmuste detailide kohta polnud hea, ilmnes korduvalt ka istungil (nt
6. kd tl 241 ja 241p, 242p;
7. kd tl 6). Hinna teemal vahetatud repliikide osas küsitleti kann atanut edasi ka 09.06.2020 istungil. Kannatanu vastas küsimustele notariga rää gitu kohta järgmiselt (kd 3, tl 6): „K: Kas midagi arutati ka korterihinnast?, V: räägiti, et viimane hind 15
8. K. Kas te ise ütlesite notarile, mis hinnaga korter müüki pannakse? V: ta vist ka ise teadis, mis hinnaga, aga muidu ei oska täpselt öelda. K: Kas notar ise ütles teile, mis hinnaga korter müüki pannakse? V: ma teadsin seda.“ Hiljem sama ristküsitluse käigus (
9. kd, tl 9p) küsiti talt: „K: Kas te nimetasite X-le hinna, millega soovite müüa? V: Hinda pakuti. Ma ise ei pakkunud hinda välja. K:Kes pakkus hinna välja? V: no mustlased kui ka X kontoris oli summa juba eelnevalt kooskõlastatud. K: Kelle vahel? V. Isikute vahel, mustlased, X ja mina. Kõrvalisi isikuid seal ei olnud“. Need protokollitud ütlused ei viita, et YY oleks kannatanut kuidagi hinna või millegi muu osas teadlikult eksimuses hoidnud, nagu on leitud apellatsioonis. Maakohus on neid ütlusi asjakohaselt analüüsinud ja hinnanud otsuse p-des 2.10 – 2.11.
11. Ringkonnakohus ei saa ka nõustuda apellandiga selles, et asjakohatud on maakohtu väited, justkui oleks ZZ mõistnud müügiprotsessi väga hästi ja sai aru, millise lepingu ta notaris sõlmis. Kohtukolleegiumi hinnangul on sellistel tõikadel, nagu maakohus tõesti otsuse p-s 2.10.12 (aga ka p-des 2.8.2 j 2.8.3) asjakohaselt esile toob, asjaolude hindamisel tähtsust. Nagu maakohus on otsuse p-des 2.11.3-2.11.4 selgitanud, võivad müügitehingu puhul mängida rolli mitmed faktorid, mille tulemusena võib madalamat müügihinda õigustada mitmed tegurid (nagu antud juhul: korteri kehv seis, korteril lasuv võlg, aga eeskätt – soov saada raha võimalikult kiiresti). Samuti tuleb pöörata tähelepanu sellele, et süüdistuse kohaselt oli kelmuse osaks oleva pettuse põhisisuks siiski UU ja BB lubadus, et korraldatakse kiirelt korteri tagasiostmine või asendamine, millise pettuse seostamiseks X ja Y-ga puuduvad asjas mistahes tõendid. Neil asjaoludel võis olla otsus müüa korter odavama hinnaga kaalutletud otsus, mida saab hinnata ka muuhulgas selle järgi, kuidas peegeldavad kannatanu ütlused tema arusaamist notari juures toimunust.
12. Kokkuvõttes ei veena apellatsioon, et maakohus oleks teinud ZZ ütluste hindamisel vigu, mis oleksid mõjutanud otsuse õigsust. Maakohtule ei saa ka ette heita ZZ ütluste arvestamata jätmist – maakohus on ütlusi arvestanud, aga on teinud neist kohati lihtsalt prokurörist erinevad järeldused. Siinkohal on maakohus õigesti rõhutanud ka kannatanu enda arusaama sellest, kuidas tema sai aru, kes teda petsid (otsuse p 2.7.4). Maakohus tugineb siin vastustele kohtu küsimustele (
13. kd, tl 11): „K: kas te jääte selle juurde, et ostja, Q ja mustlased peavad solidaarselt teile hüvitama 58 000 eurot? V: ostja kohta pole kindel, sest mulle tundus ta normaalne inimene. Siin on tähtsamad mustlased. K: te esitasite hagi nelja isiku vastu – U-d, ostja ja ostja firma, s.o Q OÜ. Kellelt te tahate nõuda hüvitist korteri eest? V: U-lt ei saa ilmselt midagi kätte, ma pean neid põhilisteks süüdlasteks. K: keda? V: mustlasi. K: kes siis teile raha peab maksma, kui süüdlased on mustlased? V: ilmselt nemad. K: kas see tähendab, et te loobute hagist ostja ja ostja firma vastu? V: ma ei esitanud ostja vastu hagi, vaid uurija minu algatusel tegi seda. K: kohus tahabki teada, kelle käest teie tahate saada hüvitist? V: mustlaste käest./…/ K: kes teie meelest pettis teid? V: ma arvan, et ennekõike mustlased, sest kohtumine oli noorema U-ga, kes kutsus ja siis sündmused hakkasid juba teise stsenaariumi järgi arenema. K: kas X osales selles pettuses? V: tema jures me põhiliselt kõik paberid vormistasime. K: kas X oli teadlik mustlaste pettusest? V: ma ei tea, võib -olla oli mingi kokkulepe. Ma kujutasin ette niimoodi, et ta on neutraalne isik, kes tegeleb oma asjadega, et tegemist on ausa inimesega. K: kas teie arvamus muutus temast pärast seda, kui te olite tema laenukontoris ära käinud? V: iga ühe arvamus võib pärast selliseid sündmusi muutuda. K: kas nüüd teile tundub, et X on ebaaus inimene? V: tundub, et nad tegutsesid mingil moel ühiselt või mitteühiselt. /…/ K: kas mustlased ja YY olid eelnevalt tuttavad? V: ma arvan, et mitte. Siin on 13 teine seos, notariaalne kontor.“ Seega ei ole ka kannatanu olnud kindel, et just käesoleva asja kaks süüdistatavat oleks teda petnud. III. Notari ütlusteks kohustamata jätmine
14. Ringkonnakohus ei näe, et maakohus oleks rikkunud otseselt ühtki menetlusnormi või ilmutanud ebaobjektiivsust, kui ei kohustanud notar TS ütlusi andma (apellatsiooni p 2.3).
15. 25.09.2020 kohtuistungi protokollist (
16. kd, tl 130-130p) nähtub, et kohtuistungile tunnistajana kutsutud notar S küsis kohtult toimingu rakendamisel: „Kas kohus vabastab mind konfidentsiaalsuskohustusest, sest kõik, mis ma seoses tehingutega teada saan on konfidentsiaalne? Ma saan ainult kohtumääruse alusel infot anda. /…/ Ma olen otsustanud, et ma aitan kaasa õigusemõistmisele, aga kohus peaks sellisel juhul selgesõnaliselt ütlema, et selles osas ta vabastab mind konfidentsiaalsuskohustusest.“ Prokurör palus võimaldada notari ülekuulamist. Kaitsjad leidsid, et notar peaks eelnevalt taotlema NotS § 3 lg 4 alusel, et kohus vabastaks ta ametitoimingu saladuses hoidmisest kaalukatel põhjustel. Kohtu küsimusele, kas notar soovib ütlusi anda või keeldub ütluste andmisest, vastas tunnistaja: „Ma annan ütlusi siis, kui kohus vabastab mind konfidentsiaalsuskohustusest.“ Kohtu küsimusele, mis võiks olla kaalukad põhjused, andis vastuse prokurör: „Süüdistatavad, samuti kannatanu käisid notaribüroos lepingut sõlmimas, aga leping jäi ära. Nimetatud asjaolu kohta oleks vaja teada, miks lepingu sõlmimine ja tõendamine ära jäi. Vastaspool on korduvalt öeldud, et isik oli adekvaatne, aga samas lepingut ei sõlmitud. Kas ta tegelikult oli adekvaatne? Sellest nähtub ka süüdistatavate subjektiivne külg, et kas nad teadsid, et ZZ on eksimuses või mitte.“
17. Kohus määras protokollilise määrusega mitte kohustada notarit ütluste andmiseks järgmise põhjendusega: „Kuivõrd prokurör väitis, et küsimus on isiku adekvaatsuses, aga isiku adekvaatsust on välja toonud teised tunnistajad, kes koos selle isikuga käisid notaribüroos, siis on seetõttu võimalik teiste tõenditega anda hinnang sellele, kas isiku käitumine oli adekvaatne või mitte.“ Selle ja eelmise istungi protokollidest (
18. kd tl 85) nähtub, et prokurör taotles nimetatud tõendi uurimist

§ 297

raames, kuna enne ülekuulamise taotlust keeldus kohus võtmast prokurörilt vastu notarilt saadud kirja; kirja tõendina mittevastuvõtmist pole prokurör vaidluse alla seadnud. Süüdistusakti p-st 17.24 on vastavat kirja kui tõendit kajastatud järgmiselt: „17.

1. Notari TS 21.08.2019 vastus nr 197 eriasjade uurija 14.08.2019 päringule koos lisadega – tõendab tehingu sõlmimise asjaolusid, samuti et notar keeldus 05.06.2019 ZZ ja OÜ Q vahelist EEE, Tallinn müügilepingut tõestamast, kuna notari hinnangul puudus ZZ-l otsusevõime ning tal esinesid mäluga probleemid, mis võisid olla seotud alkoholiga /I kd tl 192-219/“
2. Ringkonnakohtu hinnangul kuulus käesolevas olukorras kohaldamisele NotS § 3 lg 2 ls 2 – „Kohtu nõudmisel annab notar andmeid ametitoimingute kohta neis kriminaal-, tsiviil- või haldusasjades, mis on kohtu menetluses.“ Viidata selles olukorras kohtu võimalusele kohustada notarit ütlusi andma pole päris õige, kuna

§ 72

lg 4 tähenduses saab kohus notarit sellisel t kohustada vaid siis, kui notar keeldub ütluste andmisest ja see ei seondu tema kutsetegevusega. Praegusel juhul ei olnud vaidlust selles, et notari potentsiaalsete ütluste sisu seostus ametiülesannetega. NotS § 3 lg 4 kohaldub sellest nähtuvalt ja lg -ga 2 kõrvutades olukordades väljaspool kohtuasja menetlust. Kuigi NotS § 3 lg 2 ei nõua notari vabastamiseks konfidentsiaalsuskohustusest expressis verbis kaalukat põhjust, ei saa siiski notari saladuse hoidmise kohustust trivialiseerida. Seega on õigustatud, kui kohus kaalutlusõiguse alusel konkreetses asjas hindab, kas konkreetsel juhul on notari vabastamine tema NotS § 3 lg 1 ametikohustusest proportsioonis taotletatava väärtusega. Kuivõrd praegusel juhul tõstatas küsimuse notarilt andmete nõudmisest üldmenetluse kohtuliku uurimise käigus prokuratuur, siis juhindudes

§ 297

lg-s 1 sätestatust sõltub see, kas kohus peab põhjendatuks notarilt andmeid nõuda, prokuratuuri vastava taotluse argumenteeritusest. 14 45. Hinnates 25.09.2020 kohtuistungil sõnastatud prokuratuuri seisukohti ja kohtu protokollitud määrust (aga ka süüdistusakti punkti 17.24) ei saa pidada maakohtu keeldumist ebaseaduslikuks ega põhjendamatuks. Ühest küljest tuleb tõdeda, et juhul, kui teatud süüdistuse seisukohalt olulise situatsiooni kohta saavad anda ütlusi vaid kannatanu ja teda kahjustavas kuriteos süüdistatavad isikud (st isikud, kes kõik võivad ühel või teisel moel olla huvitatud olukorra kajastamisest neile sobival viisil ), võiks olla abi samas olukorras viibinud objektiivse kõrvalseisja ütlustest. Teisalt tuleb tõdeda, et notari konfidentsiaalsuskohustus ei luba käsitleda teda päris suvalise kõrvalseisjana, kellelt peaks alati ütluste andmist nõudma (vrd ka

§ 72

). Seetõttu on väga oluline, kuidas ütluste vajalikkust põhjendatakse ja mille kohta oleks vaja ütlusi anda. Praegusel juhul põhjendas prokurör seda nii, et notar annaks ütlusi tehingu ärajäämise põhjuse ja tunnistaja adekvaatsuse kohta. Maakohtu ettevaatlikkus ja tõrksus nii ebamäärase sisuga taotluse rahuldamise suhtes on mõistetav. Tehingu ärajäämise põhjuses pole olnud vaidlust: see jäi ära, sest notar keeldus müügilepingut tõestamast. Kellegi „adekvaatsuse“ kohta ütluste andmine jätab ebaselgeks, mille kohta tegelikult ütlusi soovitakse, kas tegemist on üldse tunnistaja poolt kogetuga või hinnanguga, ning kui hinnanguga (näiteks vaimsele tervisele, mida „adekvaatsus“ kõnekeelses tavaliselt tähendab), siis kas notaril on sellised eriteadmised. Seejuures ei olnud notar kui tunnistaja prokuratuuri koostatud süüdistusaktis uuritavate tõendite seas kirjas, kuigi prokurör pidanuks teadma, kuidas isikulisi tõestiallikaid uuritakse. Ka sellest sai kohus teha järeldusi selle kohta, kas nimetatud tõend on hädavajalik. Samuti saab nõustuda kohtuga selles, et kannatanu ja süüdistatavate küsitlemine notari juures toimunu kohta võimaldab oskusliku ristküsitluse puhul saada sarnaseid andmeid, nagu notari ülekuulamine. Väide, et kohus tugines ZZ adekvaatsuse hindamisel süüdistatavate ütlustele, on sellisel kujul eksitav – kohus tugines siin ka kannatanu enda ja tunnistajate (B, U, aga ka G) ütlustele, seejuures küsitleti notar TS juures toimingu ärajäämise osas üksikasjalikult nii kannatanut kui ka süüdistatavaid (3. kd, tl 4-5, 70, 74, 75, 78-80). Maakohus käsitles prokuröri tõstatatud „adekvaatsuse“ küsimust otsuse p-des 2.8.2-2.8.3 ja apellant pole neid järeldusi kahtluse alla seadnud, mistõttu on küsitav, mida oleks notari ülekuulamine juurde andnud. 46. Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et eriti

§ 297

faasis tõendi esitamisel on paratamatult väga oluline see, kui vältimatult vajalikuna ja asjakohasena suudab pool kohtule tõendi esitamise vajadust presenteerida. Iseäranis kui tõendi kogumine on pöördvõrdeline mingi muu olulise väärtusega (antud juhul notari ametisaladuse kaitse vajadusega), tuleb möönda võimalust, et menetluspoolele sisuliselt vajaliku tõendi vastuvõtmine võib jääda taotleja sõnastusliku või menetlustaktikalise ebaõnnestumise taha. Ka pole põhjust arvata, et notari hinnang ZZ „adekvaatsusele“ saanuks olla asjas määrava tähendusega, arvestades, et tegemist oleks kõrvalise ja teadaolevalt vastava erihariduseta isiku hinnanguga inimese vaimsele seisundile, kusjuures asjaoludest nähtuvalt hindas teine notar, kelle juures tehing paar päeva hiljem tõestati, seisundi järelikult piisavalt „adekvaatseks“. Seejuures, kui ZZ vaimse seisundi küsimus olnuks nii määrava tähendusega, oleks olnud võimalik määrata selle tuvastamiseks vastav ekspertiis. Eelöeldu ei tähenda absoluutset välistust, et KarS § 209 tunnustele vastav kelmuslik tehing võiks saada kinnitatud notariaalselt – kahtlemata ei välista notariaalne vormistus pettuse võimalust. Antud asjas, nagu eespool juba osundatud, pole määravaimaks aga ZZ „ebaadekvaatsus,“ vaid see, kas süüdistatavad osalesid ZZ viimises eksiarvamusse konkreetsetes süüdistuses nimetatud küsimustes või kas nad kasutasid seda vähemalt teadlikult ära. Nagu nähtub süüdistusakti p-st 17.24 ja prokuröri sõnadest kohtuistungil, ei ole põhjust arvata, et notar oleks andnud ütlusi selle asjaolu kohta. Kokkuvõttes pole alust arvata, et notari sisuliste ütluste ärakuulamata jätmine oleks mõjutanud käesoleva asja lõpplahendit ja muutnud selle valeks. IV. Süüdistatava XX ütluste usaldusväärsus

1. Apellatsiooni punktis 2.4 heidetakse ette, kohus ei hinnanud süüdistatava XX ütluste usaldusväärsust, kuigi XX esitas kohtus valeandmeid oma sissetulekute osas. 15
2. Täpsemalt leiab prokurör, et kohtus kõlanud XX väide, et tema on elatunud ja elatub korteri müügist saadud tulust, ei vasta tõele, sest viidatud müügitulu ei ole tal juba hiljemalt
3. aasta lõpust. XX on teadlikult ja tahtlikult asunud varjama oma sissetulekuid ja oma valeväidete kinnituseks asunud kohtus esitama ka mittekohaseid tõendeid maksekorralduse näol. Prokuröri hinnangul näitavad XX poolt kohtus teadlikult antud valeväited oma varalise seisundi kohta ja teadmata päritolu sularaha sissemaksed otseselt omakasulise tegutsemisega käitumismustrit ja motiive. Sellest tulenevalt on prokuröri hinnangul XX poolt kohtus antud ütlused, mis puudutavad laenu andmise ja müügitehingu sõlmimise asjaolusid, sh hinnangut müügitehingu ära jäämise põhjusele notari juures, samuti tema tegutsemist ilma majandusliku kasuta müügitehingute protsessis, ebausaldusväärsed. Kohus tugines korduvalt XX ütlustele, jättes hindamata tema ütluste usaldusväärsuse ning motiveerimata, miks olukorras, kus XX on kohtus esitanud valeandmeid, on tema ütlused kaalukamad kui kannatanu ZZ ja muu hulgas samas episoodis süüdi mõistetud BB ütlused.
4. Apellatsioonis osundatakse, et XX ütluste ebausaldusväärsusele viitas prokurör ka süüdistuskõnes. Prokuröri poolt kohtukõne teeside lk -lt 3 nähtub tõesti prokuröri seisukoht, et kohtus kõlanud XX väide, et tema on elatunud ja elatub korteri müügist saadud tulust, ei vasta tõele, millest järeldub, et tema poolt kohtus erinevate tehingute osas antud ütlused on ka ebausaldusväärsed. Siiski tuleb nii kohtukõne kui apellatsiooni p 2.4 argumentatsiooniga tutvudes tõdeda, et sellest ei nähtu, milles seisnes konkreetselt see süüdistatava ühemõtteline vale. Kui prokurör on nimetatud 51 500 maksekorraldust mittekohaseks, nimetamata samas seda võltsituks, siis jääb ebaselgeks, milles seisneb etteheide. Samas tuleb möönda, et süüdistatava vastused prokurörile oma sissetulekute küsimuses (
5. kd, tl 72) ei riimu esmapilgul prokuröri viidatud XX varalist seisundit kajastavate dokumentide vaatlusprotokollis sisalduvate järeldustega (
6. kd, tl 4449). Samas on vaatlusprotokollis sisalduv siiski väga üldsõnaline hinnang, st menetleja järeldused, mida kõnealuse kohtule esitatud protokolli enda alusel kontrollida ei saa. Kohtuistungi protokollist (
7. kd, tl 239) nähtub, et istungil uuriti protokolli ennast, mille üldsõnalisusele kaitsjad tähelepanu pöörasid, kuid ei uuritud protokollile lisatud CD-d, milles prokuröri väitel pidid sisalduma protokollis sisalduvate järelduste algandmed. Tulenevalt

§ 15lg-st 2 ei saa seega ka ringkonnakohus nimetatud CD-le tugineda.

Ka prokurör pole tuginenud konkreetsetele faktidele (sh apellatsioonis), vaid üksnes protokollis sisalduvatele järeldustele, mistõttu ühest järeldust, kas XX milleski kohtule valetas, teha ei saa.

1. Vaidlustatud maakohtu otsusest ei ilmne ehk selgesõnalist ja üldist XX ütluste usaldusväärsuse analüüsi, kuid näiteks on maakohus käsitlenud tema ütluste usaldusväärsust (seda jaatades) seal, kus on konkreetselt selline kahtlus tõusetunud (nt maakohtu otsuse p 2.9.). Prokuröri osundatud võimalik vastuolu ei leia maakohtu otsuses tõepoolest käsitlemist, aga see on põhjendatav sellega, et nimetatud aspekt ei puudutanud tõendamiseseme asjaolusid. Kuriteo tehiolude osas ei tuvastatud süüdistatava ütlustes küsitavusi, mis viitaks nende ütluste ebausaldusväärsusele. Prokuröri osundatud võimalik ebatõde ei puuduta tõendamiseseme asjaolusid, mis selgitab k a seda, miks maakohus selles konkreetses küsimuses XX ütluste usaldusväärsust ei kontrollinud.
2. Riigikohtu praktikas on tõdetud (Vt RKKKo 3 -1-1-131-13, p-d 11–12), et isikulisest tõendiallikast pärineva teabe osaliselt ebausaldusväärseks tunnistamine võimaldab tõstatada tõsiseid kahtlusi samast tõendiallikast pärineva teabe tõelevastavuse kohta tervikuna. Samas ei tähenda selline kahtlus veel, et sellised ütlused tuleks tõendikogumist automaatselt kõrvale jätta ka osas, milles vastuolud puuduvad. Kui osaline ebausaldusväärsus on tuvastatud, siis tuleb kohtul veenvalt põhjendada, missugused on need konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad isiku ütlusi tõendina osaliselt arvestada. Tuleb otsustada, kas isiku ütluste see osa, milles diametraalsed vastuolud puuduvad, on usaldusväärne tõend ja kas sellistele ütlustele saab otsuses tugineda või tuleb need sarnaselt ülejäänud ütluste osaga tõendikogumist välja jätta. 16
3. Isegi kui möönda, et maakohus oleks võinud XX ütluste usaldusväärsust selgemini käsitleda (nt p-s 2.7.3 käsitleb maakohus süüdistatava ja tunnisaja G ütluste vahelist ebakõla, väljendamata samas oma lõplikku hinnangut), ei muudaks isegi see, kui selle tagajärjel oleks XX ütlused tõendikogumist välja jäänud, tulemust lõpplahendi osas. Apellandi väide, justkui oleks maakohus pidanud XX ütlusi kaalukamaks kui kannatanu ZZ ja muu hulgas samas episoodis süüdi mõistetud BB ütlused, osundaks justkui sellele, nagu nimetatud ütluste vahel oleks vastuolu. Tegelikult aga sellist vastuolu ei ole ja sellele ei osunda ka prokurör. On oluline, et isegi kui mitte arvestada XX ütlusi, ei teki sellist tõendikogumit, mille alusel oleks võimalik süüdistatavad süüdi mõista. Tõendid – sealhulgas ka ZZ ja BB ütlused, mida eespool käsitleti – ei osunda väljaspool kõrvaldamata kahtlusi sellele, et X ja Y oleksid olnud osalised või isegi teadlikud süüdistuses B-le ja U-le omistatud pettuslikus lubaduses, et “korteri müügitehing on fiktiivne ja ajutine ning korter tagastatakse ZZ-le mõne kuu möödudes, kui materiaalsete raskustega seotud küsimused on lahendatud.“ Samuti, isegi käsitleda pettusena süüdistuses sell isena sõnaselgelt mitte inkrimineeritud asjaolu, et ZZ viidi eksimusse ka korteri müügihinna osas, ei võimalda prokuröri viidatud B ja Z ütlused omistada süüdistatavatele sellisest pettusest osavõttu isegi kaasaaitaja vormis.
4. Eelöeldust sõltumata on ringkonnakohus seisukohal, et XX ütlused on usaldusväärsed. Prokurör ei ole seejuures ka ise märkinud, millises tõendamisesemesse puutuvas osas ei peaks need ütlused usaldusväärsed olema ega ka, millises osas konkreetselt võiks need olla vastuolus näiteks ZZ või BB ütlustega. Põhiolemuselt langevad kõigi kolme isiku ütlused ka kokku ja nendega on kooskõlas süüdistatav Y ütlused, mille usaldusväärsus t pole kahtluse alla seatud. Seejuures andis süüdistatav Y järgmise ütluse vestluse kohta notaritoimingut oodates, mille tõesust prokurör pole vaidlustanud: „Mäletan seda, et X /X/ küsis kahel korral, kas te ise müüte korteri või keegi survestab teid. Ta väga kindlalt ja järelemõtlemata andis vastuse mõlemale küsimusele ja see mulle väga meeldis. /…/ Z kindlalt ütles, et müüb ise ja keegi ei survesta teda .“ (
5. kd, tl 79 p). Samuti rääkis Y, et notar selgitas Z-le: „sellise rahaga, 15 000 eurot, korterit Tallinnas osta ei saa, et kas ta mõistab seda ja ta ütles, et mõistab.“ (
6. kd tl 81). Samuti selgitas Y sarnaselt X-ga, et esimene ostupakkumine Z-lt ostetud korterile oli 48 000 eurot (
7. kd, tl 76, 82). Y seletas korteri väärtusega seoses: „Siis mõtlesin, et 15000 eurone ost, hüpoteek 3,3, võlg korteriühistule 2,2 ja remondile läheb 24 käibemaksuga, notari tasud on nii ostul kui muumisel ka minu omad“ (
8. kd tl 81p), samuti toonitas ta, et korter oli kohutavas seisus, ning märkis, et kui X teatas, et on võimalik sellist probleemset korterit osta hinnaga 15 000, siis ütles X ka ühe selgitusena: „müüjatel on kiiresti raha vaja.“ (
9. kd, tl 79). Kinnisvaraga tegelev ja korteriga tuttav tunnistaja EE hindas selle korteri remondi kulukuseks 15 000-20 000 eurot –
10. kd, tl
12. Need ütlused langevad kokku X ütlustega, mille kohaselt 15 000 eurot (millise hinna talle ilmselt ütles UU, kes helistas talle sooviga müüa korter) oli küll alla turuhinna, kuid korteriga kaasnes 3290-eurone laen, kommunaalvõlg üle 2000 euro ja vajadus see remontida, kulutades sellele ca 15 000-20 000 eurot. Korter oli väga halvas seisukorras ja haises ning kui ta küsis Z-lt, miks ta üldse korterit müüb, siis selgitas Z, et tal on probleemid tervisega ja kergem-parem elada sugulastega; sugulasteks nimetas Z talle ka neid inimesi, kes osutusid Uks ja Pilveks (
13. kd, tl 70). X selgitas ka, et hind 15 000 tundus alla turuhinna, aga müüjad tahtsid lahti saada võlgnevustest, raha ning ühtlasi ei saanud ta aru, „miks kellelgi oleks huvi osta selline korter.“ (
14. kd tl 74). Samuti andis ta ütlusi, et kannatanu seostas notari juures korteri müümist tervisliku probleemiga (
15. kd, tl 78).
16. Neid samu asjaolusid on maakohus hinnanud ka otsuse p-des 2.9 – 2.11.
17. Argumendid, millega süüdistatavad selgitavad seda, miks korteri ostu-müügi hind nende arvates selline võis olla, langevad kokku ja nendega ei ole vastuolus ka muud tõendid, sh B ja Z ütlused (vt ülal p-d 25-40). Pole andmeid, et X oleks omanud BB ja UU-ga, kes kannatanu talle kahjulikku olukorda olid tõmmanud, mingeid varasemaid, süüdistuses nimetatud sündmuste väliseid kokkupuuteid, ja et ta 17 oleks varem süütegude eest karistatud. Tema huvi selle vastu, et tehing kulgeks õiguspäraselt, kinnitab ka konsulteerimine asjaomase juristiga (maakohtu otsuse p 2.9) ja hilisem tuttava politseiametniku teavitamine U-st kui kahtlasest isikust (
18. kd, tl 71, 144-145). Prokurör pole kumbagi asjaolu ka vaidlustanud. Süüdistatava ütlused on istungiprotokollidest nähtuvat olnud järjekindlad ja vastuoluvabad (sh pole taotletud

§ 289kohaldamist).

Kokkuvõttes pole alust kahtlustada X kuriteosündmuse kohta valetamises. Mis puudutab prokuröri seisukohta, et ebausaldusväärsed on süüdistatava ütlused varalise kasu (mitte)saamise kohta, tuleb rõhutada, et XX süüdistuses ei ole talle inkrimineeritud isikliku varalise kasu saamise eesmärki (sellest eraldi allpool). V. Muud apellatsiooni argumendid ja kokkuvõte

1. Apellatsiooni punktis 2.
2. heidab apellant maakohtule ette, et see jättis arvesta mata müügilepingu, mis sõlmiti Q OÜ, mille juhatuse liikmeks on YY, ja A OÜ, mille juhatuse liikmeks on XX, vahel, ja millega A OÜ müüs Q OÜ-le projekti laoruumid.com hinnaga 16 500 eurot. Prokuröri hinnangul ei piirdunud XX kasu seega ainult C OÜ-le teenitavas kasus, vaid XX oleks ka isiklikult varalist kasu saanud. Nimetatud leping on 13.08.2019 läbiotsimisprotokolli lisa ja vaadeldud 26.08.2019 asitõendi vaatlusprotokollis (
3. kd, tl 185-204, täpsemalt tl 199).
4. Siinkohal tuleb esmalt tuua esile, et maakohus on siiski asunud seisukohale, et C OÜ ei saanud kuriteoga mingit kasu (otsuse p 2.11.
5. Prokuratuur ei ole seda seisukohta ja kohtu argumentatsiooni ka vaidlustanud. Süüteoetteheidet selles, et XX võis tegutseda isikliku varalise kasu saamise eesmärgil, esitatud süüdistusest väljumata teha ei saaks. Karistusseadustiku § 209 sätestab kelmusena „teisele isikule varalise kahju tekitamise tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil“. See tähendab, et muuhulgas on „varalise kasu saamise eesmärk“ selline kuriteokoosseisu objektiivse külje tunnus, mis tuleb sisustada süüdistuses konkreetsete faktiliste asjaoludega. Kui seda pole süüdistuses kajastatud , ei saa inimest selles ka süüdi mõista. Antud juhul sellist eesmärki, et XX soovis saada varalist kasu, süüdistuses kajastatud pole. Saab nõustuda prokuröriga, et teo kui niisuguse süüdistatavale inkrimineerimiseks ei pea varalise kasu kavandatud saajaks (st isikuks, kelle varaline kasu on teo eesmärk) olema kõik kaastäideviijad, vaid piisab ka osadest neist. Antud juhul on prokurör nimetanud apellatsiooni p-s 2.5 kavandatud kasusaajateks BB ja UU. Nagu nähtub süüdistusest ja ka kohtus uuritud tõenditest, seisnes nende kahe isiku kasu konkreetselt selles, et kannatanu ZZ andis krediidilepingu nr RE30052019-1 alusel saadud laenu ja korterimüügist saadud raha neile vähemalt mingis ulatuses sularahana üle. See üleandmine ei olnud otseselt kummagi tehingu osa ega nende sõlmimise tingimus ning pole esitatud andmeid, et XX ja YY oleks olnud sellest kasu saamise kavatsusest teadlikud (mh maakohtu otsuse p 2.6.4). Süüdistusest võib (üksnes) kaudselt tuletada, et prokuratuuri nägemuses võis varalise kasu saamise eesmärgi hulka kuuluda ka Q OÜ tulu: „Q OÜ, keda esindas YY, ostis ZZ-le kuuluva korteri turuhinnast mitu korda odavama hinnaga, s.o. 15 000 eurot eest.“ Samas ei ole süüdistuses kirjeldatud Q OÜ võimalikku kasu siiski mitte koosseisupärase eesmärgi, vaid tagajärje kaudu. Varalise kasu saamine ehk süüdlase varalise seisu paranemine ei ole ise kelmuse koosseisutegu, vaid see tunnus kirjeldab tagajärge (RKKKo nr 1-15-2666, p 11). Süüdistuse segasus ja ebakonkreetsus jätab antud juhul ebaselgeks, milline oli etteheidetav kasu saamise eesmärk.
6. Prokurör viitab apellatsioonis oma kohtukõnele, milles on mh märgitud: „Kuivõrd notaritehingute tulemusena Q OÜ-st sai ZZ-le kuulunud korteri omanik, rikastudes selliselt korteri ostu ja müügitehingu vahe võrra, siis süüdistatavad tegutsesid varalise kasu saamise osas kavatsetult.“ Öeldu viitab aga eksitavale arusaamale KarS § 209 teo nõutavatest koosseisutunnustest ja eesmärki puudutava tahtluse tõendamisest. Süüdistatavatele saab heita kavatsetust ette siis, kui see käib kasu saamise kui eesmärgi kohta. Ainuüksi asjaolu, et see kasu pärast ka saadi, ei tähenda, et kasu saamine oleks olnud kavatsetud eesmärk. Samuti on prokurör 18 võtnud apellatsiooni p 2.
7. kokku järgmiselt: „ Prokuröri hinnangul ei ole eluliselt usutav, et nii palju tehingutesse panustanud XX eesmärk ei olnud raha teenida, eriti arvestades, et XX kontojääk 01.01.2017.a seisuga oli vastavalt vaatlusprotokollile 19 eurot.“ Ringkonnakohus võib nõustuda, et pole eluliselt usutav, et YY oleks kavandanud mittekasumlikku tehingut. Samuti võib olla usutav, et ka XX soovis saada oma tegevusest YY abistamisel mingit kasu, kuid kuna süüdistatavad kirjeldasid oma suhteid sõbralikena (tuntakse kaua, puututakse kokku nii äris kui spordisaalis –
8. kd, tl 77-78), ei saa eeldada, et süüdistatav X eeldas abi eest rahas hinnatavat tas. Eelnev ei vabasta siiski prokuratuuri kohustusest koostada konkreetset süüdistust, mis oleks kasu saamise eesmärgi osas selge. Mis puudutab apellatsioonis nimetatud X isikliku kasu teenimise eesmärki, siis tuleb nõustuda maakohtuga, et see etteheide süüdistuses puudus, mistõttu polnud ka maakohul alust selle etteheite alusel X süüd kontrollida. Seejuures on eluline usutavus küll üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, aga mitte iseseisev tõend

§ 63lg 1 tähenduses.

1. Saab nõustuda osaliselt siiski ka apellandiga, et kuritegeliku tulu jaotamise asjaolud pärast varavastase teo lõpuleviimist (mis kelmuse puhul ei sõltu varalise kasu saamisest ehk koosseisupärase eesmärgi realiseerimisest) võivad olla teatud juhtudel menetluses tõendamise esemeks. See võib olla vajalik konfiskeerimise otsustamiseks, aga samuti võib see anda kaudseid tõendeid isikute tahtluse kohta teo ajal. Praegusel juhul aga nähtub apellatsioonist endast ja eeskätt p 2.5 viimasest lausest, et prokuratuur on tõstatanud selle küsimuse just Xi varalise kasu teenimise eesmärgi kui spetsiifilise asjaoluga seoses. Sama nähtub ka süüdistuskõnest (
2. kd, tl 165). Selles osas tuleb maakohtuga nõustudes tõdeda, et see, millist varalist kasu kelmusega tahetakse teenida, kuulub faktiliste asjaolude hulka, mis on KarS § 209 koosseisupärase teo puhul isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, ja selle üle süüküsimuse kontekstis arutamise eelduseks on asjaolu kajastamine süüdistuses.

§ 268

lg 5 näeb ette, et süüdistatavat süüd i tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Praegusel juhul on XX kasu saamise eesmärk just selline asjaolu.

1. Jääb küsimus, et kui kõnealune leping ei tõendaks XX kasu saamise eesmärki (mille tõendamiseks see on lubamatu), siis millega seoses oleks maakohus pidanud sellega veel arvestama. Siinkohal pole sugugi asjakohatu kaitsja vastuses tehtud viide süüdistusaktile. Nimelt nähtub süüdistusakti p-dest 17.75 ja 17.76, et prokuratuur pidas seda lepingut (kui läbiotsimisprotokolli lisa ja asitõendis vaadeldud eset) vajalikuks järgmiste asjaolude tõendamiseks: „17.
2. Läbiotsimisprotokoll 13.08.2019 koos tõlke, fototabeli ja ettekandega – tõendab NNN ja Toyota Land Cruiseri registreerimisnumbriga JJJJJJ läbiotsimise seaduslikkust, selle läbiviimise käiku ning läbiotsimise käigus leitud ja ära võetud esemeid. Samuti tõendab, et LLL, Tallinn ei toimetatud läbiotsimist, kuna seal ei asu OÜ Q kontor /III kd tl 68-85a/; 17.
3. Asitõendi vaatlusprotokoll 26.08.2019, milles vaadeldakse NNN, Viimsi tee läbiotsimise käigus leitud ning ära võetud esemeid ning dokumente – tõendab, et läbiotsimisel leiti dokumendid, mis on seotud ZZ-le kuulunud korteriga EEE, Tallinn /III kd tl 86-87/.“ Praegusel juhul ei ole prokurör seostanud lepingu tõendina hindamise vajadust ühegi nimetatud eesmärgiga. Kohtuistungi protokollist (
4. kd, tl 238) nähtub, et kui prokurör nimetatud tõendid kohtuistungil kohtule esitas ja toimus diskussioon nende asjakohasuse üle, ei läinud ta sisuliselt põhjendustes avaramaks kui süüdistusaktis, kuigi kaitsjad avaldasid mõningast arusaamatust, milliseid asjaolusid peaks need tõendid tõendama. Hoolimata kaitsjate küsimusest ei maininud prokurör kordagi, et ta kavatseb nn A OÜ lepingut kasutada süüdistuses nimetamata kasu saamise eesmärgi tõendamiseks XX vastu. Hiljem tõi ta selle – nüüdseks juba kohtuistungil uuritud tõendi – teemaks süüdistatavate ülekuulamisel (
5. kd , tl 76-77), aga süüdistusvälisest aspektist, millega seoses seda polnud tõendina esitatud. Selle üllatusliku käitumise kooskõla

§ 154lg 2 p 4 mõttega on küsitav.

1. Apellant rõhutas, et vastavalt Q OÜ konto väljavõttele kanti peale korteri müüki EE-le Q OÜ kontole raha umbes 50 300 eurot ja kui sellest maha arvata korteriühistule tasutud võlgnevus, 19 kinnisasja soetamise maksumus ja notaritasud, oli teenitavaks tuluks umbes 33 000 eurot ja kui see süüdistatavate vahel pooleks jagada, siis see on 16 500 eurot. Nimetatud müügitehing sõlmiti 18.07.2019.a., so vahetult peale E EE, Tallinn korteri edasi müümist Q OÜ poolt EE-le 16.07.2019.a. Apellandi hinnangul on see tehing oluline ka süüdistatavate ütluste usald usväärsuse hindamise kontekstis. Ringkonnakohus ei välista dokumendi sel otstarbel kasutamist, kuid apellatsioonist ei selgu, millisel konkreetsel moel ja osas peaks just selle tehinguga seonduv muutma kohtu hinnangut YY ja/või XX ütluste usaldusväärsuse osas, eeldusel , et neid ütlusi tuleb siiski uurida ja hinnata esitatud süüdistuse piirides. Taas kord tuleb tõdeda, et isegi kui sellise usaldusväärsuse (ümber)hindamise tulemus oleks mõlema süüdistatava ütlus te tõendikogumist kõrvale heitmine, ei tekiks sellest iseenesest kriminaalasja tõendeid, mi s looks usaldusväärse arusaama, et juba ZZ-ga tehtavate tehingute ajal oli süüdistataval selline kasusaamise eesmärk või et nad oleksid osalenud ZZ eksimusse ajamises. Laoruumid.com müügitehing tehti, nagu ka prokurör osundab, enam kui kuu pärast ZZ-ga juhtunut. See, et YY ja XX ei saanud omada korteriga väga selgeid eelplaane, ilmneb ka asjaolust, et endine ZZ korter pandi müüki kinnisvaraportaali www.kv.ee ja edasine sai sõltuda müügi edukusest. Prokurör toonitab, et projekti laoruumid.com müügilepingu näol oli tegemist fiktiivse tehinguga varjamaks XX tasu korterimüügi tehingus osalemise eest, aga see seisukoht jääb ainetuks juba seetõttu, et süüdistuses ei ole inkrimineeritud asjaomast kasu saamise eesmärki. See, kui kasumliku tehingu tegemise (ja süüdistuses kirjeldatud teo ammendumise) järel otsustatakse kasumit mingil moel asjaosaliste vahel jagada, ei ole enam osa KarS § 209 teost. Ei saa aga eeldada, et see plaan oli juba müügitehingut sõlmides.
2. Samuti tuleb märkida, et kuigi prokurör osundab apellatsioonis XX isiklikule kasule, jääb ebaselgeks mõttekäik, millele see väide tugineb. Prokuröri hinnangul kanti Q OÜ kontole raha umbes 50 300 eurot „ja kui sellest maha arvata korteriühistule tasutud võlgnevus, kinnisasja soetamise maksumus, notaritasud, siis teenitavaks tuluks oli umbes 33 000 eurot ja kui see süüdistatavate vahel pooleks jagada, siis see on 16 500 eurot.“ Jääb selgusetuks, kuidas saab prokuröri mõttekäigus Q OÜ-le või A OÜ-le kuuluvast rahast automaatselt kahe füüsilisest isikust süüdistatava vahel jagatav ja neile kuuluv raha. Apellatsioonis pole esitatud põhjendust, miks peaks äriühingu vara automaatselt samastatama süüdistatavate isiklike finantsidega.
3. Apellatsiooni p-s 2.
4. ei nõustu apellant maakohtuga selles, et kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid korteri tegelikku turuväärtust tehingu sõlmimise aja seisuga (maakohtu otsuse p 2.11.2). Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse nimetatud punktis väidetuga, et asjas ei ole võimalik usaldusväärselt väidetavat kahju tuvastada. On tähelepanuväärne, et küsimuses, kui suur on tekitatud kahju, ei kujundanud üheseltmõistetavat seisukohta ka prokuratuur ise. Süüdistuse ja kohtukõne kohaselt tekitati ZZ-le kahju 58 000 eurot. Samas loobus prokurör kohtukõnes süüdistusest KarS § 209 lg 2 p 3 alusel ehk teisele isikule varalise kahju tekitamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil suures ulatuses, viitega Riigikohtu lahendile nr 1-18-
5. Nimetatud lahendis räägitakse tõepoolest nõudest eristada kuriteoga saadud puhaskasu suurus isikute lõikes, aga antud juhul tuleks võimalikku suurt ulatust hinnata siiski ka tekitatud kahju lõikes, mida ei ole tarvidust jagada (selles mõttes erineb olukord viidatud Riigikohtu lahendist, mis on tehtud varalise kahjuta narkokuriteos). KarS § 121 näeb ette, et kui süüteokoosseisu tunnusena on sätestatud varalise kahju tekitamine või süüteo ulatus on määratav rahaliselt, hinnatakse kahju või süüteo ulatust rahaliselt muuhulgas sel alusel, et suur on kahju või süüteo ulatus, mis ületab 40 000 eurot. Olukorras, kus prokuratuur ühest küljest hindab tekitatud kahju 58 000 euro suuruseks, on segadust tekitav, kui prokuratuur samal ajal loobub süüdistusest § 209 lg 2 p 3 järgi, mööndes justkui, et kahju ei ületa 40 000 eurot. Kokkuvõttes jääb tekitatud kahju suurus selgusetuks. Olukorras, kus kahju on kuriteo objektiivse koosseisu asjaolu, pole see õigustaud. 20
6. Kuigi YY ja XX süüdistustes ei ole otsesõnu öeldud, et 58 000 eurot on asjaomase Tallinn, EEE korteri turuväärtus, nähtub selline seisukoht samas süüdistusaktis sisalduvate BB ja UU süüdistustest. Seda võib kaudselt pidada ilmselt ka prokuröri seisukohaks, sest vastasel juhul tekib küsimus, miks on nimetatud kannatanule tekitatud kahjuks just 58 000 eurot. Tutvudes lisatud müügikulutustega, millele prokuratuur turuhinna osas tugineb (
7. kd, tl 253-255), saab sedastada, et neis on pakutud sarnase korteri müügihinnaks vastavalt 62 500, 75 000 ja 49 000 eurot. Viimasel väljatrükil on nähtav kuupäev 11.11.2019, esimesel kahel pole näha, millisest ajast andmed pärinevad. Kahe esimese kuulutuse puhul saab korterist tehtud fotolt järeldada, et korterid on äärmiselt heas ja puhtas korras; teisel kuulutusel on ka rõhutatud korteri hiljutist renoveerimist ja lisaks tehnikaga varustatust (vastukaaluks on käesolevas asjas leidnud isikute ütlustega kinnitust korteri vilets seisukord). Viimasel kuulutusel ei ole andmeid korteri seisundi kohta. Võib möönda, et pelgalt pindala ja piirkonna osas on tegemist süüdistuses nimetatuga võrreldavate korteritega. Samas ei ole kuulutustelt nähtuvad andmed sellised, et võimaldaks väita, nagu oleks spetsiifiliselt EEE korteri väärtus olnud just süüdistuses nimetatud ajal ilmtingimata kõrgem kui 40 000 eurot, nagu see märgiti 30.05.2019 tarbijakrediidilepingus (
8. kd, tl 3). Samuti ei kummuta asjaolu, et korterit oleks ja oli võimalik tollal müüa enam kui 40 000 euro eest, võimalust, et müügitehing oleks võinud ka 15 000 euro suuruse hinna puhul olla kõiki asjaolusid arvestades (sh kiire raha saamise ja seonduvatest kohustustest vabanemise soov) ja lepinguvabaduse tingimustes lepingupoolte jaoks teadlikult põhjendatud, vajaduseta eeldada kuritegelikku kelmust.
9. Viimaks (apellatsiooni p 2.7) ei nõustu prokurör maakohtu kohtu seisukohaga (vaidlustatud otsuse p 2.7), et süüdistuses pole piisavalt täpselt näidatud, mis ajahetkest tekkis süüdistatavatel tahtlus kelmuse toimepanemisel. Prokuröri rõhutab TS notaribüroos toimuvat: “hiljemalt sellest hetkest pidid süüdistatavad aru saama, et ZZ võib olla eksimuses ning neil on võimalus tehingu tegemisest edaspidi loobuda.“ Selline prokuröri nägemus ei vasta aga KarS § 209 koosseisu nõutavatele tunnustele, milleks on teisele isikule varalise kahju tekitamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil. Süüdistus on esitatud täideviimisteos. Sõnastades süüdistatava subjektiivse arusaamise sõnadega, et süüdistatavad pidid aru saama, et ZZ võib olla eksimuses, kirjeldab prokurör ettevaatamatust või maksimaalselt kaudset tahtlust, mitte aga antud juhul nõutavat otsest tahtlust.
10. Ringkonnakohus toonitab, et käesoleva kohtuasja peamine probleemkoht – ja õigeksmõistmiseni viinud põhjused – ei ole seotud mitte niivõrd tõendite ja nende hindamisega, vaid kõik need vaidlu sed on taandatavad eeskätt süüdistuse tekstile. Isegi piisava tõendipagasi olemasolul (mida ei saa antud asjas paraku jaatada) ei saa kohus lugeda tõendatuks sellist kuritegu, milles ei ole süüdistust esitatud. Süüdistus peab kajastama kõiki faktilisi asjaolusid, mis moodustavad kuriteokoosseisu ja mis on süüdimõistmise eelduseks.
11. Praeguses asjas tuleb rõhutada, et süüdistus jätab ebaselgeks, mille järgi on määratletud tekitatud kahju (kui 58 000 eurot on hinnatud korteri väärtuseks, siis pole arvesse võetud seda, et ZZ ei loobunud korterist siiski tasuta) ja milliste konkreetsete asjaolude osas kannatanu eksimusse viidi (nt kui prokurör keskendus kohtumenetluses ja ka apellatsioonis eksimusele, mis puudutas korteri väärtust, siis tegelikult tahtlikku sellesse eksimusse viimist ei ole süüdistuses kellelegi ette heidetud). Samuti, kuigi on juttu kasu saamisest kui tagajärjest, ei ole peetud vajalikuks käsitleda seda süüdstuses eesmärgina, kuigi just selline eesmärk on kelmuse puhul nõutav. Nende kõigi asjaolude selge piiritlemine süüdistuses on oluline, et oleks võimalik kontrollida viimaks ka süüdistatavate subjektiivset külge – kas ja milliste kuriteokoosseisu tunnuste olemasolust süüdistatavad teadsid ja millises tahtluse vormis nende osas tegutsesid.
12. Keskseks küsimuseks kujuneb, kuidas on sõnastatud süüdistuses see eksimus, millesse ZZ väidetavalt viidi ja mille mõjul ta tegi varakäsutuse. Süüdistuses selgesõnaliselt nimetatud eksimust – et korterimüük on nö ajutine ja ZZ saab korteri peagi tagasi – ei ole võimalik kuidagi seostada 21 XX ja YY-ga. Prokuröri seisukohtadest vaidlustes ja apellatsioonis saab järeldada, et seda ei väida ka prokurör. YY ülal (p 53) tsiteeritud ütlused viitavad pigem just vastupidisele, ja nimelt, et notar selgitas nende juuresolekul kannatanule, et ta ei saa sellise raha eest Tallinnas uut korterit. Nii nagu maakohus ei sea ka ringkonnakohus kahtluse alla seda, et hüpoteegi seadmise, laenu võtmise ja korteri müümise initsiatiivi taga olid UU ja BB, kes hoidsid tol perioodil kannatanut oma mõju all ja said ka tema käest tehingute läbi saadud raha, kuid see ei tähenda, et vastavate tehingute teise poolena kaasatud XX ja YY oleksid soovinud kannatanu suhtes kelmust toime panna. Mis puutub valearusaama, et Y saab korteri või selle asenduse tagasi, siis pole võimalik väita, et praeguse asja süüdistatavad sellisest võimalikust eksimusest isegi teadsid, rääkimata sellest, et neil oleks olnud endil sellises pettuses aktiivne roll.
13. Kuigi süüdistuses ei ole ette heidetud, et keegi oleks ZZ teadlikult eksimusse viinud korteri tegeliku väärtuse osas, tuleb rõhutada, et isegi kui sellis e osateo süüdistust jaatada ja möönda, et ZZ oli sisimas eksimuses, ei saaks seda omistada XX-le ja YY-le. Nagu maakohus on p-des 2.11.2 ja 2.11.3 selgitanud ja kohtukolleegium ülal korduvalt märkinud, puuduvad andmed, mis välistaks, et süüdistatavad käsitlesid ZZ valmisolekut sellise hinnaga korterit müüma tema oma vaba valikuna. Elulise usutavuse aspektist tuleb märkida, et kuigi tegemist ei olnud ilmselt majanduslikult parima otsusega, ei tee inimesed alati kõige targemaid ja pikema perspektiiviga finantsotsuseid. Väga sageli kaalub (eriti väiksema finantsteadmise ja -kogemusega) inimeste puhul soov saada „kiiret vaba raha“ üles soovi süveneda oma tehingu kaugtagajärgedesse. Kahjuks on see käitumisviis eluliselt väga usutav. Seda peegeldab ühiskonnas väga levinud kiirlaenukultuur, mis pole ometi reeglina kuritegelik, olgugi et paljud sellised otsused on sügavalt ebaratsionaalsed ja mittearukad. Sama vähe ratsionaalne on kogu sissetuleku kulutamine alkoholile, kuid ometi on seegi osa paljude inimeste eluliselt usutavast igapäevaelust. Kinnisvaratehingute puhul on kaasatud täiendava kontrolliva funktsiooniga notar, kuid ka tema ei saa ega pea takistama kõiki ebaratsionaalseid, kuid inimesele tol hetkel õigena tunduvaid tehinguid. Ei saa nõustuda apellandiga, et pärast notar TS keeldumist tehingust oleks pidanud XX ja YY omalt poolt protsessist taganema, sest notari keeldumine pidanuks neid veenma selles, et ZZ „võib olla eksimuses.“ KarS § 209 seisukohalt on oluline konkreetne eksimus ja ka prokurör ei väljendu selgelt, millist eksimust pidanuks süüdistatavad siin möönma. Mõne päeva pärast toimus sama tehing teise notari juures samade isikute vahel ning notar ei sedastanud takistusi. Andmata hinnangut konkreetsete notarite kohustuste täitmisele, tuleb siiski tõdeda, et prokuröri seisukohtadest ei selgu, miks oleksid süüdistatavad pidanud ilmtingimata võtma autoriteetsena notar Silla hinnangut ja heitma kõrvale hiljem sama tehingu kinnitanud teise notari hinnangu. Seejuures on maakohus selgitanud jälgitavalt kohtus toimunud ristküsitluse baasil, miks ta leiab, et ZZ ei olnud eksimuses, mida ta ise vältida ei saanud (otsuse p 2.8.2). Seejuures tuleb toonitada, et ei piisa „mingist eksimusest“, vaid see eksimus, mis viis varakäsutuseni, peab olema süüdistuses selgelt väljendatud.
14. Kokkuvõttes tuleb rõhutada, et ka tõendid kogumis (sh need, millele prokurör apellatsioonis osutab; vt ka ülal p-d 25-40, 53-55) ei tekita arusaama, et just praeguse asja süüdistatavad oleksid tahtlikult hoidnud ZZ mingis süüdistuses nimetatud eksimuses või oleksid seda oma tegudega süvendanud. Kuigi prokurör osundab kannatanu ütlustele, mille kohaselt oleks ostja justkui ajanud ZZ hinna osas eksitusse, ei saa sellega nõustuda. Esiteks (vt ülal p 38) on Z olnud ebakindel selles, mida talle keegi ise ütles ja millega keegi nõustumist väljendas (st kas algne ütleja oli hoopis keegi teine); samuti ei saa iseenesest pidada taunitavaks ega eksitavaks, kui konkreetse tehingu teine osapool ütleb, et nö laual olev hind (15 000 eurot) on tema jaoks viimane hind, kuna tema sõlmibki lepingu talle sobivatel tingimustel. See, et vähese asjaajamiskogemusega, eakas ja lihtne inimene võib notariaalsete toimingute sõlmimisel esmalt kinnisvaratehingutes halvasti orienteeruda, on eluliselt usutav, mistõttu kohtu hinnangul ei ole ka midagi erakordset selles, kui hoolimata notar TS juures ebaõnnestunud tehingust otsustasid osapooled siiski minna teist korda teise notari juurde. 22 On usutav ka XX selgitus, et kui kannatanu tema eas (kannatanu on sündinud 1951.a) ei suuda vastata küsimustele, mis on hüpoteek, siis võib see nii olla (
15. kd, tl 78). Sama tehinguga teise notari juurde minekus ei saa automaatselt näha pahatahtlikkust – vastasel korral oleks välistatud. Seoses prokuröri märkusega, et maakohus eiras ZZ ütlusi selle kohta, et tema ei soovinud korterit müüa, vaid ta andis selleks nõusoleku vaimse surve all, mis oli esile kutsutud UU poolt, tuleb meenutada, et praeguses asjas ei ole kohtu all UU, vaid YY ja XX. On olnud väljaspool vaidlust, et UU suhtles ZZ-ga väljaspool neid nappe olukordi, kus kannatanu puutus kokku Y ja XX-ga, mistõttu UU tegevust ei saa omistada automaatselt antud süüdistatavatele. Samuti on kannatanu ise ülekuulamisel andnud järgmisi vastuseid oma käitumise kohta notari juures (3.kd, tl 6), millest said juhinduda tol hetkel ka käesoleva asja süüdistatavad: „K: kas te ütlesite notarile, et te ei soovi müügilepingut sõlmida? V: sel teemal vist juttu ei olnud, et kas tahan või mitte. K: kas te ise ütlesite notarile, et te nt ei taha seda tehingut? V: kui ma oleksin nii rääkinud, siis tehingut poleks olnud. K: ma ei tea, sellepärast ma küsingi. V: ei rääkinud.“ 71.

§ 7

lg 3 näeb ette, et kiminaalmenetluses tõlgendatakse kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Kuna YY-le ja XX-le ei saa

§ 7

lgs 3 sätestatuga kooskõlas oleval viisil omistada isegi mingit teadlikkust konkreetsest ZZ eksimusse viimisest tehingute ajal, ei oleks võimalik omistada neile ka süüd KarS § 209 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemises (kaastäideviijana, aga isegi kaasaaitajana). Nagu Riigikohus on otsuses nr 31-1-28-12 (p 8) märkinud, erineb kelmus kui varavastane kuritegu tsiviilõiguslikust vaidlusest lepingu sõlmimise ja selle täitmise tingimuste üle selle poolest, et kelmuse puhul peab olema kahtlusteta tõendatud süüdlase tahe viia teine pool eksitusse; kuigi eksitav käitumine ja isegi selle tagajärjel teise isiku eksitusse sattumine võib olla iseenesest piisav kelmuse objektiivse koosseisu tuvastamiseks, ei piisa sellest veel subjektiivse koosseisu olemasolu jaatamiseks. Käesoleval juhul aga jätavad juba esitatud süüdistused selgusetuks, milles süüdistatavad kannatanut üldse eksitasid, ning samuti ei saa kõrvaldamata kahtluste vabalt väita, et süüdistatavad oleks mingil moel eksitavalt käitunud.

1. Siinkohal arvestab ringkonnakohus ka Riigikohtu otsuses nr 1-20-1301 tõdetuga, et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste käik ei pea olema ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu ning otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust. Ringkonnakohus ei leia, et maakohus oleks esitanud süüküsimuse lahendamisel tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid, sest antud juhul pole võimalik kõrvaldada mõistlikku kahtlust, et süüdistatavad ei osalenud tahtlikult pettuses. Seda sõltumata sellest, kas BB ja UU ZZ KarS § 209 tähenduses petsid või mitte. Kuna YY ja XX süü on välistatud, siis tulenevalt KarS §-st 14 ei ole võimalik jaatada ka asjaomaste juriidiliste isikute süüd, mistõttu ringkonnakohus ei peatu nende süüdistustel pikemalt.
2. Niisiis ei tekita apellatsioon kahtlust maakohtu õigeksmõistva otsuse õigsuses. Kohtukolleegiumi hinnangul ei esine menetlusõiguse rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Mis puudutab apellatsioonis maakohtule etteheidetud

§ 339

lg 1 p -de 7 ja 8 rikkumisi (kohtuotsuses puudub põhjendus; kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele), juhib ringkonnakohus tähelepanu, et apellatsioon on siin vastuoluline. Nimetatud rikkumiste puhul ei oleks ringkonnakohtul võimalik teha uut otsust, nagu taotleb prokurör, vaid

§ 341

nõuaks asja tagastamist esimese astme kohtusse uueks arutamiseks, mida prokurör ei ole samas taotlenud. Sellegipoolest ei tuvasta kohtukolleegium maakohtu otsuses eelmainitud rikkumisi. 74. Kohtukolleegium juhib ka tähelepanu, et kuigi prokuröri viidatud

§ 3051

lg 1 sätestab, et kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud, on selles normis ette nähtud kohtulahendi põhistamise kohustus laiem kui

§ 339

lg 1 p-st 7 tulenev kohustus mitte teha kohtuotsust, 23 milles "puudub põhjendus" (vt ka RKKKo nr 3-1-1-14-14, p-d 689-700).

§ 3051

lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse üldise põhistamiskohustuse rikkumine, mis võib muu hulgas seisneda näiteks kohtuotsuse põhjenduste ebaveenvuses või mitteammendavuses, ei saa olla kõikidel juhtudel käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 1 p 7 tähenduses, nagu paistab, et on leidnud prokurör.

Ka kohtu põhistuste ekslikkus ei ole samastatav nende puudumisega (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p 15). Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. Kui ka maakohus on esitanud mõned põhjendused oma otsuses pisut ebaselgelt, on see parandatav ringkonnakohtu menetluses. Nii näiteks käsitles kohtukolleegium ülal XX ütluste usaldusväärsuse küsimust. Ringkonnakohus teeb

§ 337

lg 1 p -s 1 sätestatud lahendi, jättes apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. VI. Menetluskulu otsustus 75. Süüdistatavate OÜ C ja XX kaitsja vandeadvokaat Ilja Sipari esitas taotluse jätta kaitsealuste kulud valitud kaitsjale ringkonnakohtus riigi kanda.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata (RKKKm nr 3-1-1-38-16, p 74, 1-19-8262, p 54). Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt RKKKo nr 3-1-1-58-15, p 14). Samad argumendid on asjakohased ka juhul, kui kaitsja pole apellant, kuid on koostanud prokuröri apellatsioonile vastuse. Kohus saab hinnata eeskätt seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses kriminaalasja mahukuse ja keerukusega ning kas kaitsja vastuse argumendid on õiguslikult asjasse puutuvad. Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele.

1. Kaitsja põhjendab taotlust apellatsioonkaebuse analüüsi ja apellatsioonvastuse koost amisega, millele tal kulus kokku 4,5 tundi. Arvestades tunnitasuna 125 eurot (käibemaksuta), taotleb advokaat kokku tasu 562.50 eurot, millele lisandub 20 % käibemaksu, kokku 675 eurot. Kaitsja on lisanud arve kliendile C OÜ, maksetähtajaga 22.03.
2. Ringkonnakohus peab esitatud taotlust põhjendatuks. Tunnihind on kohtupraktika kohaselt aktsepteeritav, toiming ise vajalik ja seadusekohane. Vastus on 5 lehte sisulist teksti, kus on vastatud kõigile prokuröri apellatsiooni argumentidele. Tegemist on originaalse tekstiga (st ei ole tuvastatav, et see kattuks varem koostatud menetlusdokumentidega) ja kõik argumendid on asjakohased (isegi kui kõigiga ei saa nõustuda), jälgitavalt ja korrektselt esitatud ning on näha, et vastus tugineb otsuse, tõendite ja apellatsiooni sisulisel analüüsil. Kaitsekulu õigustatuse juures arvestab kohtukolleegium ka sellega, et otsus ise ja kohtuasja materjalid on suhteliselt mahukad.
3. Kokkuvõttes peab kriminaalkolleegium apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise taotletud ulatuses ja maksumuses mõistlikuks. Kuna ringkonnakohus teeb prokuratuuri apellatsiooni alusel

§ 337

lg 1 p-le 1 vastava lahendi, jäävad

§ 185lg-st 2 kohaselt menetluskulud riigi kanda.

78. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtki apellandi poolt nimetatud ja

§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes

§ 337lg 1 p -st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 2.

detsembri 2020. a otsuse XX, YY, OÜ Q ja OÜ C õigeksmõistmises muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt 24