K O H T U O TS US EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. juuli 2019, Tallinn Kriminaalasja number 1-19-3990 (19231601088) Kohtukoosseis Urmas Reinola, Sten

§ 25lg 2 järgi ja karistati vangistusega 3 kuud, mida vähendati Kr

MS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra ja mõisteti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalin e vangistus 2 kuud. KarS § 65 lg 2 ja § 69 lg 7 alusel moodustati liitkaristus Harju Maakohtu 17.09.2018 otsusega nr 1-18-6686 mõistetud ja ärakandmata karistusega, suurendades mõistetud karistust tegemata üldkasuliku töö 556 tunni võrra ning mõisteti kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks tähtajaline vangistus 1 aasta 8 kuud 16 päeva. Ka rS § 68 lg 1 alusel arvestati eelvangistus karistusaja hulka ning ärakandmisele kuuluva karistuse ärakandmist arvestati alates kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates 18.05.

1. Kohtuotsuse täitmise tagamiseks vahistati Q.Z kohtusaalis. Menetluskuludena mõisteti Q.Z-ilt riigi tuludesse ½ sundrahast, s.o 405 eurot, mis tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates 12 kuu jooksul. Kohus lahendas ka asitõenditega seonduva.
2. Q.Z oli antud kohtu alla süüdistatuna selles, et tema isikuna, keda on karistatud Politseija Piirivalveameti 24.02.2019 ja 09.03.2019 otsusega väheväärtusliku vallasasja varguse eest, uuesti 18.05.2019 kella 21.40 paiku Tallinnas Sõle tn 51 asuvas S AS-ile kuuluvas X võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil ühe 2 l pudeli Rock õlut, maksumusega 4,09 eurot ning möödus kaubaga kassast, jättes kauba eest tahtlikult tasumata. Kuritegu jäi süüdistatava tahtest mitteoleneval põhjusel lõpule viimata, kuna ta peeti turvatöötaja poolt kinni ja kaup tagastati kauplusele.
3. Maakohus leidis, et Q.Z pani teo toime teadlikult ja tahtlikult. Süüdistatav on nelja kuu jooksul toime pannud kolm varavastast süütegu väheväärtusliku asja vastu, mis viitab süüdistatava väljakujunenud eluviisile ja sissetuleku ning vajalike asjade saamisele kõrvaliste isikute arvelt. Et süüdistatava sissetuleku suurus ega regulaarsus ei ole tuvastatav, viitab sissetuleku ebapiisavusele ka inkrimineeritud kuriteo iseloom ja süstemaatilisus. Piisavate rahaliste vahendite puudumine välistab ka rahalise karistuse kohaldamise, kuna sellise iseloomuga karistus ei oleks täidetav. Süüdistataval on kaks kehtivat kriminaalkaristust ning 20 kehtivat väärteokaristust, mille hulgas on karistusi ka varavastaste süütegude toimepanemiste eest ning süüdistatav on jätkanud samalaadset õigusvastast käitumist. Lisaks sellele on süüdistatavat karistatud korduvalt erinevate süütegude toimepanemise eest rahatrahvidega, mis on jäetud aga tähtaegselt tasumata. Arvestades varastada proovitud eseme väärtust ja seda, et tegu jäi katsestaadiumisse, on Q.Z -i süü hinnatav alla keskmisena. Et süüdistatav on peale Harju Maakohtu 17.09.2018 otsust jätkanud samalaadsete süütegude toimepanemist, peab uue kuriteo eest mõistetav karistus olema eelmistest karistustest rangem. Arvestades kuriteo asjaolusid ja kergendava asjaolu esinemist, on võimalik süüdistatavale mõista karistus alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra, s.o suhteliselt miinimummäära lähedases määras. Et käesolevas kriminaalasjas tuvastatud süütegu on toime pandud eelmise otsusega asendatud üldkasuliku töö tegemise ajal, siis kuuluvad mõistetud karistused liitmisele KarS § 65 lg 2 ja § 69 lg 7 alusel.
4. Maakohtu otsuse vaidlustas ringkonnakohtus süüdistatava kaitsja. Kaitsja hinnangul rikkus kohus kriminaalmenetlusõigust, mis tõi kaasa materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja süüdistatava põhjendamatu süüditunnistamise. Kaitsja argumendid süüdistatava õigeksmõistmiseks, alusetu vahistamisega tekitatud kahju hüvitamiseks ja alternatiivselt mõistetud karistuse kergendamiseks on alljärgnevad: 4.
5. Kohus ei ole hinnanud selgelt ja arusaadavalt süüdistatava ütluste usaldusväärsust seoses tema kavatsustega, millega rikkus KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Süüdistatav kinnitab, et tal ei olnud kavatsust õlle ebaseaduslikuks omastamiseks. Süüdistatava ütlused tuleb lugeda usaldusväärseteks. 4.
6. Süüdistatava tegevus ei vasta süüteokoosseisule subjektiivsete tunnuste osas. 4.
7. Enne vahistamist kohtuistungil oli Q.Z 2 päeva kinni peetud. Kaitsja palub hüvitada süüdistatavale tekitatud kahju STKH § 11 lg 4 sätestatud määras. 4.
8. 4,09 eurot maksva õlle varastamise eest mõistetav karistus ei peaks tooma kaasa süüdistatavale üle 20 kuulise vanglakaristuse mõistmise. Arvestades süüdistatava süü suurust on põhjendatud karistamine rahalise karistusega. 4.
9. Kohtuotsuse täitmise tagamiseks ei olnuks vaja süüdistatavat vahistada. Puuduvad tõendid, et süüdistatav võiks hakata mõistetud karistuse täitmisest kõrvale hoidma.
10. Tallinna Ringkonnakohtu
11. juuni 2019 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade ja taotluste esitamiseks aega
12. juulini
13. Ringkonnakohtu poolt määratud tähtajaks esitas apellatsioonile enda kirjalikud seisukohad prokuratuur. Kaitsja esitas õigusabi tasumise taotluse. Prokuratuuri hinnangul tuvastas maakohus õigesti nii süüdistatava käitumises esineva kuriteokoosseisu kui tahtluse subjektiivse külje. Süüdistatava ütlused ei riimu asjas kogutud ja hinnatud tõenditega, mistõttu ei saa neid usaldusväärseteks lugeda. Kaupluse turvakaamera salvestiselt nähtuvast pani Q.Z süüteo toime tahtlikult. Q.Z-ile mõistetud karistus jääb sanktsiooni miinimummäära lähedale ja vastab isiku süü suurusele. Rahalise karistuse mõistmine ei ole põhjendatud, sest süüdistatav on varasemalt korduvalt karistatud, tal puudub sissetulek ja tasumata on varasemalt 20 väärteo toimepanemise eest määratud rahatrahvid. Kohus on rahalise karistuse mõistmata jätmist põhjendanud. Et Q. Z pani käesoleva teo toime katseajal, on liitkaristuse kohaldamine vältimatu. Kuivõrd Q.Z rikkus uue kuriteo toimepanemisega katseaja nõudeid, on karistuse täitmise ja selle mõjususe tagamiseks vahistamine põhjendatud ja proportsionaalne. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
14. Kohtukolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses kaitsja apellatsioonis esitatuga, kriminaaltoimiku materjalidega ja prokuratuuri kirjalike seisukohtadega leiab, et vaidlustatud otsus on nii Q.Z-i süüditunnistamise kui karistuse mõistmise osas seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonis esitatud argumendid maakohtu otsuse tühistamiseks ega mõistetud karistuse kergendamiseks alust ei anna.
15. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas on riigikohtu praktikas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja apellatsioonis esitatu pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti Q.Z-i süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ü mberhindamiseks.Apellatsioonist ei nähtu ühtegi uut asjaolu, mida maakohtu l polnud asja arutamise ajal teada või millele maakohus oleks jätnud kohtuistungil hinnangu andmata.
16. Kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt ja teeb seejärel süüdivõi õigeksmõistva kohtuotsuse. KrMS § 61 kohaselt ei ole ühelgi tõendil, s.h ka süüdistatava ütlusel, ette kindlaksmääratud jõudu. Kohtukoll eegium ei saa nõustuda kaitsjaga selles, et kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, mistõttu tuleb Q.Z süüdistuses KarS §

§ 25lg 2 järgi õigeks mõista.

Kohtuasja materjalidest nähtub, et Q. Z on ennast kohtuistungil maakohtus süüdi tunnistanud (kd I, lk 49). Samas nähtub süüdistatava ütlustest sedagi, et tal ei olnud kavatsust õlle ebaseaduslikuks omastamiseks, vaid ta unustas õlle enne müügisaalist väljumist müügisaali jätta. Süüdistatava ütluste kohaselt läks ta õllega kassast läbi, et paluda elukaaslasel õlle eest maksta. Etteruttavalt märgib kohtukolleegium, et apellandi taotlus lugeda süüdistatava sellekohased ütlused usaldusväärseteks, ei ole tuvastatud tõendikogumist tulenevalt asjakohane ega tulene ühestki kohtuistungil hinnatud tõenditest. Q.Z-i ütlused ühegi kohtuistungil hinnatud tõendiga ei riimu. Nimelt, põhjendatult on maakohus osundanud otsuses tähelepanu asitõendina vaadeldud turvakaamera videosalvestiselt nähtuvale, mille kohaselt …[ Q. Z liigub koos mingi naisega alkoholi sektorisse. Q. Z võtab suuremat sorti tumedat värvi õlle pudeli ja hoiab seda käes. Seejärel Q. Z arutab naisega midagi mõnda aega ja liiguvad lettide vahel ringi. Seejärel paneb Q. Z õllepudeli oma üleõla koti peale ning asetab pudelile oma vasaku käe. Seejärel arutab Q.Z ja naine taas millegi üle ning taas liiguvad lettide vahel ringi. Lõpuks võtab Q.Z riiulist väiksema õllepudeli ja nad liiguvad naisega edasi. Q.Z koos naisega liiguvad kassasse ja arutavad midagi. Naine asetab kassaletile väiksema pudeli. Naine maksab väikese pudeli eest, võtab selle letilt ja lahkub. Q. Z hoiab vasakut kätt oma üleõla kotil. Q.Z lahkub poest läbi turvaväravate. Koti ja käe vahel on näha läikivat eset]... . Süüdistatava ütluste kohaselt liikus ta aga iseteeninduskassasse ja nähes, et elukaaslane oli kauba eest tasunud, läks talle järele, et paluda elukaaslasel tasuda ka õlle eest. Turvakaamera salvestiselt nähtuvaga on aga vastupidiselt süüdistatava ütlustele ja apellandi seisukohale usaldusväärselt tõendatud, et Q.Z varjas õllepudelit kavatsetult ja soovis sellega kauba eest maksmata kauplusest väljuda. Et Q .Z ja XX läbisid koos samaaegselt tavalise, mitte iseteeninduskassa ja süüdistatav varjas samal ajal vasaku käega üleõlakotil olevat õllepudelit, ei ole võimalik tema ütlusi usaldusväärseteks lugeda nagu kaitsja seda soovib. Seega juba tulenevalt välisest teopildist pani Q. Z temale inkrimineeritava võõra vallasasja äravõtmise katse toime mitte ettevaatamatusest, vaid kavatsetult. Et Q.Z peeti peale kassadest möödumist turvatöötaja poolt kinni ja kaup tagastati kauplusele, vastab süüdistatava käitumine võõra vallasasja äravõtmise katsele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil KarS §

§ 25lg 2 mõttes. Maakohus, mõistes Q.Z-i Kar

S §

§ 25

lg 2 järgi süüdi, on andnud süüdistatava käitumisele õige juriidilise hinnangu ega eikohaldanud materiaalõigust ebaõigesti.

1. K ohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS § -s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-91-07 p-s 6.6 märkinud, et „… kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt.“ Seega on kohus kohtumenetluse poolte taotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu ja igal juhul peab kohus karistuse mõistmist põhjendama selliselt, et kohtu seisukoha kujunemine oleks otsuse lugejale arusaadav, põhjendatud ja jälgitav. Käesolevas asjas on maakohus, erinevalt kaitsja seisukohtadest, Q.Z-ile karistusena vangistuse mõistmist ja selle määra piisavalt põhjendanud, leides, et süüdistatava isikut arvesse võttes, on võimalik saavutada karistuse eesmärki üksnes vabadust piiravat karistust mõistes. Kohtukolleegium sellega nõustub. Q.Z on isikuks, kellel on karistusandmetest nähtuvaltkaks kehtivat kriminaalkaristust ning 20 kehtivat väärteokaristust, s.h karistusi ka varavastaste süütegude toimepanemiste eest ning süüdistatav on jätkanud samalaadset õigusvastast käitumist. Varasemalt erinevate süütegude toimepanemise eest määratud rahatrahvid on süüdistatav jä tnud tä htaegselt tasumata. Kõik see viitab sellele, et rahaline karistamine ei ole mõjutanud Q. Z-i süütegude toimepanemisest loobuma ega õiguskuulekust tagama. Kohtukolleegium nõustub täielikult, erinevalt kaitsja seisukohast, maakohtu seisukohaga selles, et süüdistataval piisavate rahaliste vahendite puudumine välistab rahalise karistuse kohaldamise, kuna sellise iseloomuga karistus ei oleks Q.Z-i puhul täidetav. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega ka selles, et Q.Z-i süüd, arvestades kuriteo asjaolusid, ühe varguse katse toimepanemist, millega varalist kahju ei tekitatud, kuna kaup võeti temalt ära ja taga stati kauplusele, saab hinnata alla keskmisena, mistõttu mõistetav karistus võib jääda suhteliselt miinimummäära lähedale . Et Q.Z-i on pärast Harju Maakohtu 17.09.2018 otsust karistatud 2-l korral KarS § 218 lg 1 järgi kvalifitseeritava varguse toimepanemise eest, ei saa uue samalaadse süüteo toimepanemine kergema karistuse kohaldamisega hakata süüdlase olukorda kergendama. Mõistetud vangistuse 3 kuuline määr, millest on KrMS § 238 lg 2 kohaselt maha arvatud 1/3 seoses asja arutamisega lühimenetluses, vastab Q. Z-i isikule ja tema teosüüle. Üha uute süütegude toimepanemine ei saa kergema karistuse kohaldamisega haka ta süüdlase olukorda kergendama, sest sellisel juhul kaotaks karistuse kohaldamine oma mõtte ja eesmärgi. Q.Z-ile liitkaristu se mõistmine on kooskõlas Riigikohtu lahendites nr 3-4-1-2-02 ja nr 31-1-26-08 välja toodud põhimõtetega ja KarS § 56 lg- s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega. Et käesolevas asjas inkrimineeritava süüteo pani Q.Z toime Harju Maakohtu 17.09.2018 otsusega mõistetud tingimisi karistuse kandmise ajal, kuuluvad mõistetud karistused KarS § 69 lg 7 alusel liitmisele vastavalt KarS § 65 lg -s 2 sätestatule. Et süüdistataval oli 20.05.2019 seisuga 627 üldkasuliku töö tun nist tehtud vaid 71 tundi, võrd ub tegemata jäänud 556 tundi üldkasulik ku töö d 556 päeva vangistusega, s.o vangistusega 1 aasta 6 kuud 16 päeva, milline karistus kuulub täies ulatuses liitmisele käesoleva otsusega mõistetavale karistusele.
2. Kaitsjaga seisukohaga, et Q .Z- i vahistamine kohtusaalis ei ole põhjendatud, kohtukolleegium ei nõustu. Maakohus ei kohaldanud tõkendit vahistamine mitte mõistetud karistuse täitmisest kõrvale hoidumise vältimiseks, vaid kohtuotsuse täitmise tagamiseks ja karistuse mõjususe saavutamiseks. Q. Z on temale käesolevas asjas inkrimineeritud teo toimepanemisega rikkunud katseaja nõudeid ja arvestades süüdistatava isikut, puudub ka kohtukolleegiumil veendumus, et süüdistatav edaspidi vabaduses viibides õigusnorme järgib. Q.Z-i on varasemalt samalaadse kuriteo toimepanemise eest karistatud, kuid ta on kuritegude toimepanemist vaatamata selle jätkanud. Kohaldatud tõkend vahistamine on proportsionaalne ja põhjendatud, kuivõrd see hoiab ära võimalike uute õigusrikkumiste toimepanemise vähemalt Q. Z-ile käesoleva otsusega mõistetud liitkaristuse kandmise ajal. Et kohtukolleegium jätab vaidlustatud otsuse Q.Z-i suhtes muutmata, jätab kohtukolleegium tähelepanuta kaitsja taotluse süüdistatavale süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks SKHS (apellatsioonis ekslikult märgitud lühend STKH) § 11 lg 4 sätestatud määras.
3. Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 5 alusel määratud kaitsjal e tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ning määras Q. Z-i kaitsjale vandeadvokaat Indrek Västrikule välja maksta 240 eurot, sealhulgas käibemaks 40 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KarS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Maakohtu otsuse vaidlustas ringkonnakohtus süüdistatava huvides temale määratud kaitsja. Kohtukolleegium peab kaitsja tasutaotluses toodud ajakulu materjalidega tutvumiseks ja apellatsioonkaebuse koostamiseks põhjendatuks ja vajalikuks. Et kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, jääb määratud kaitsja tasu apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest süüdistatava Q.Z-i enda kanda.
4. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p- st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
5. mai 2019 kohtuotsuse Q. Z-i suhtes muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/