Obsah (6)
§ 238§ 339§ 66§ 338§ 337§ 1851-21-4790 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. jaanuar 2022. a Tallinn Kriminaalasja number 1-21-4790 (20239000064) Kohtukoosseis Eesistuja Pa
§ 238
lg 2 alusel vähendati H.P-le mõistetud karistust ⅓, s.o 8 kuu vangistuse võrra ning karistuseks loeti vangistus 1 (üks) aasta 4 (neli) kuud. Arvati karistusaja hulka H.P kahtlustatavana kinnipidamine 28-29.11.2020 ja 07-09.12.2020, s.o 5 päeva ja ärakandmata vangistuseks loeti 1 (üks) aasta 3 (kolm) kuud 25 (kakskümmend viis) päeva. 1 aasta 3 kuu 25 päeva pikkuse vangistuse kandmise alguseks loeti H.P poolt vangistuse kandmisele asumine peale kohtuotsuse jõustumist. Määrati, et tõkend - elukohast lahkumise keeld tühistatakse peale jõustunud kohtuotsuse järgi karistuse kandmisele asumist. Mõisteti H.P-lt välja riigi tuludesse kriminaalmenetluse kulud 1409 eurot 74 senti (sealhulgas sundraha 876 eurot). SÜÜDISTATAVA KAITSJA APELLATSIOON 2
(8)- Apellatsiooni esitas süüdistatava kaitsja, kes vaidlustab maakohtu süüdimõistavat otsust täies ulatuses. Esitatud apellatsioonis kaitsja palub tühistada Pärnu Maakohtu otsus kuna maakohus on oluliselt rikkunud menetlusnorme ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule. Alternatiivselt palub kaitsja mõista süüdistatav talle inkrimineeritud kuritegudes õigeks. Kaitsja leiab, et maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust ja vääralt leidnud, et süüdistatava süü on tõendamist leidnud. Maakohus on otsust põhjendades märkinud, et tõendeid kogumis hinnates saab teha järelduse, et süüdistatava süü nii kehalises väärkohtlemises kui ähvardamises on tõendamist leidnud. Kaitsja maakohtu järeldustega ei nõustu ja leiab, et süüdistatava süü ei ole menetluse käigus tõendamist leidnud selliselt, et tõendid kummutaksid vähimagi kahtluse süüdistatava tegude toimepanemise osas. 3.
- Kaitsja leiab, et kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed ja seda kinnitavad kannatanu muutuvad ütlused, süüdistatava ütlused, tunnistaja Y ütlused ja kirjalikud tõendid (telefonisalvestised). Kannatanu ütlustest nähtub, et tüli kannatanu ja süüdistatava vahel tekkis sellest, et kannatanu peitis süüdistatava viinapudeli. Süüdistatav kinnitab, et ta ei ole kannatanut löönud. Puudub põhjus kahelda süüdistatava ütlustes. Puudub otseselt põhjus kahelda ka kannatanu ütlustes, kuid kuna kannatanu ei soovinud, et tema poeg elab tema juures , siis on põhjust arvata, et kannatanu mõtles kogu vahejuhtumi välja. Kannatanu on 07.12.2020 kahel korral helistanud häirekeskusesse /tl 3234/ - kell 16.59 tehtud kõnes ütleb helistaja, et on ohtlik muidugi. Kell 18.15 teatab helistaja, et H.P on jälle ukse taga. Kõnedest ei nähtu, et süüdistatav oleks kannatanut löönud. Juhul, kui süüdistatav oleks kannatanut löönud, siis oleks kannatanu seda ka pidevalt korranud. Tunnistaja C /tl 22/ sõnade kohaselt tuli X tema korterisse ja ütles, et H.P jälle räuskab ning ta helistab politseisse. X-l endal oli telefon kaasas ja ta helistas enda telefonilt politseisse. Ka nimetatud tunnistajale kannatanu ei rääkinud midagi löömisest. Kannatanul esinevate vigastuste tekkeaja kohta puuduvad kriminaalasjas täpsed andmed ja nende tekkemehhanismi ja -aega kinnitab ainult kannatanu ise. Tunnistaja C ütlustest nähtub, et süüdistataval on probleeme oma emaga ja teiste isikutega isik küll on sõnalises vestluses moel, mis teisi inimesi häirib ja pole kohane, kuid kehalist väärkohtlemist isik ei kasuta. Seega kinnitavad tunnistaja ütlused, et süüdistatav ei ole vägivaldne isik ja miks peaks ta seda järjepidevalt olema oma ema vastu. Asjaolu, et süüdistatav on kannatanut varem löönud ei kinnita kehalise väärkohtlemise asetleidmist 28.11.2020.a. 3.
- H.P /tl 119-119 pöördel/ selgitas kohtus, et ise küll ei tea, et oleks 07.12.2020 ähvardanud oma ema öeldes talle, et lööks ta kohe maha. See võis olla, aga mitte sellise sõnastusega. Võis öelda emale midagi pealetükkivat, kuna ema provotseerib teda, teeb seljataga selliseid trikke, mis on talle vastunäidustatud. Oli sel päeval alkoholi tarvitanud. Kannatanu ülekuulamise protokollist nähtub, et väidetavalt süüdistatav ütles, et ta lööks kannatanut kohe maha, ta ütles midagi veel, aga seda kannatanu ei mäleta. Sel hetkel kannatanu kartis, et nüüd H.P lööb teda rusikaga, mitte mingi teise esemega, mis võiks olla arusaadavalt sellise ohtlikkusega, et inimene tahtis teist inimest ära tappa. Süüdistus on aga esitatud selles osas, et süüdistatav ähvardas oma ema ära tappa. Kaitsja versiooni kinnitavad ka prokuröri poolt avaldatud asitõendi vaatlusprotokoll ehk kannatanu Häirekeskusesse tehtud kõnede helisalvestised, mis puudutavad ähvardamise päeva. Kaitsja leiab, et midagi sisulist, mis viitaks konkreetsele ja reaalsena tunduvale ähvardamisele, nendes salvestistes ei sisaldu. Oluline on välja tuua, et kannatanu ei räägi tapmise ähvardusest mitte kellelegi, enne kui teda politseis üle ei kuulata. Tunnistaja B ütlustest nähtub, et X on rääkinud talle, et H.P ähvardab teda. Täpselt, millal ja kuidas, ei ole X rääkinud. Kaitsja märgib, et kui kannatanul oleks 3
(8)reaalne hirm mingi ähvarduse, eriti tapmise ähvarduse ees, siis oleks ta seda sellisel moel kindlasti tuttavale avaldanud, et ka tunnistaja oleks tunnetanud, et kannatanu on hirmul, et teda soovitakse tappa. Kaitsja leiab, et on täiesti arusaadav, et kannatanu on väsinud sellest, et poeg tuleb vanglast, ema pakub ulualust täiskasvanud mehele, kes peaks ise endale leiba teenima ja katuse pea kohale saama. Ema etteheited on arusaadavad, et poeg liigtarvitab alkoholi, sõimab teda ja nende vahel toimuvad mittekohased vestlused ja käitumised. Asja materjalidest nähtub, et kui süüdistatav on kaine, siis ema ja poeg saavad normaalselt läbi, mida kinnitab asjaolu, et ema võttis peale vangist vabanemist poja enda juurde elama. Tunnistaja L on andnud ütlusi, mis kinnitavad seda.
- detsembril koos süüdistatavaga kannatanu koju läksid, siis võtsid viina, selles pole vaidlust, kuid tunnistaja L ütleb, et mingit tüli Mardi ja ema vahel ei olnud. Kannatanu on andnud mugava ütluse: H.P tuli tema juurde tuppa ja hakkas karjuma, sõber läks korterist välja ja edasist ei näinud. Kaitsja leiab, et kui kannatanu oleks olnud kabuhirmus, oleks ta ilmselgelt koheselt helistanud tapmisähvarduse teatega häirekeskusesse ja oleks seda selgesõnaliselt ka väljendanud. Kuna aga kannatanu seda ei teinud, siis seab see kahtluse alla kannatanu ütluste usaldusväärsuse. Kaitsja leiab, et maakohus on tõendeid vääralt hinnanud, mistõttu tuleb ta õigeks mõista. PROKURATUURI VASTUS ESITATUD APELLATSIOONILE
- Apellatsioonile esitatud vastuses ei nõustu prokuratuur apellatsioonkaebuses esitatud argumentide ja taotlustega. 4.
- Prokuratuur leiab, et maakohtu süüdimõistev otsus on seaduslik ja põhjendatud. Maakohus on hinnanud kõiki asjas olevaid tõendeid kogumis õigesti ja objektiivselt. Esiteks leiab prokuratuur, et kuigi kannatanu ütlused on põhiliseks tõendiks, ei ole tegemist vaid ühe süüstava tõendiga. Kannatanu ütluste usaldusväärsust kinnitavad ka muud tõendid nagu Häirekeskusesse tehtud telefonikõned, milles ta räägib, et poeg peksis teda, samuti tunnistajate C ja W ütlused, mille kohaselt kannatanu rääkis neile sellest, et süüdistatav on teda löönud. Apellatsioonis märgitu, et kõnedes ja tunnistajatele räägitu puhul ei ole kannatanu rääkinud sellest, et teda oleks löödud, ei ole õige ja ei vasta toimikus olevatele tõenditele. Seda, et kannatanu ei ole seda sündmust välja mõelnud, kinnitavad ka objektiivsete tõenditena kannatanu vigastustest tehtud fotod ja isiku läbivaatuse protokoll. Neist tõenditest nähtuvad vigastused on sellised, mida oli võimalik saada sellise tegevuse käigus, millest kannatanu on rääkinud. Puudub igasugune objektiivne alus arvata, et kannatanu on temal fikseeritud vigastused mingi muu sündmuse käigus saanud ja rääkinud väljamõeldud löömisest nii Häirekeskuse kõnes kui ka tunnistajatele. 4.
- Samuti on prokuratuuri veendumusel maakohus õigesti hinnanud tõendeid tapmisega ähvardamise episoodis. Ebaõige on apellatsioonis märgitu, et süüdistus on esitatud selles, et H.P üritas oma ema ära tappa. Süüdistus ei ole esitatud tapmiskatses, vaid tapmisega ähvardamises. Puudub alus kahelda kannatanu ütlustes, et süüdistatav kasutas väljendeid, milles sisaldus tapmisega ähvardamine. Väljendi “ma lööks sind kohe maha“ sisuks on tapmisega ähvardamine. Kuna kannatanu rääkis oma ähvardamisest ja hirmu tundmisest ka tunnistajale W-le, samuti Häirekeskuse kõnedes ja politsei vormikaamera salvestuses, ei ole alust kahelda kannatanu ütlustes. Politsei vormikaamera salvestuselt nähtub süüdistatava agressiivne käitumine, mis annab aluse arvata, et ka kannatanu suhtes käitus süüdistatav eelnevalt agressiivselt ja tekitas temas hirmutunnet. Kuna kannatanu suhtes oli süüdistatav mitmel korral kasutanud füüsilist vägivalda, oli tal ka alust võtta ähvardusi tõsiselt ja need tekitasid temas hirmutunnet. 4
(8)Kohus märkis õigesti, et kannatanu sündmuste kirjeldus kogumis on kokkulangev teiste kohtus uuritud tõenditega ja see tõendab kannatanu ütluste usaldusväärsust – peale ähvardamist naabrinaise juurde minemine ja sealt politseisse helistamine. Samuti sel päeval mitmel korral politseisse helistamine kui H.P korduvalt ta ukse taha ilmus. Samuti nõustub prokuratuur kohtu seisukohaga, et kannatanu ütlused ei ole vähem usaldusväärsed seetõttu, et ta ei ole teistele rääkinud, mida poeg ähvardades talle täpselt ütles. Ta on rääkinud teistele nii vägivalla kasutamisest kui ähvardamisest ja uurija juures küsitaksegi teo tehiolud täpsemalt üle. X ei ole ebameeldivaid sündmusi seoses oma pojaga teistega pikalt-laialt arutanud, esialgu on püüdnud oma poja tegusid ka politseile leebemalt kirjeldada, põhjendades, et oli šokis ja ei saanud ise ka päris täpselt aru, mis juhtus. Prokuratuur palub jätta süüdistatava kaitsja apellatsioon rahuldamata ning maakohtu süüdimõistev kohtuotsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
- Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, süüdistatava kaitsja apellatsioonis, sellele prokuratuuri vastustes toodud väidete ja põhjendustega, leiab, et kaitsja apellatsiooni argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus H.P KarS § 121 lg 2 p 2, 3; § 120 lg 1 järgi süüditunnistamise ning karistamise osas on seaduslik ja põhjendatud.
- Kohtukolleegium märgib, et kaitsja poolt esitatud apellatsioonis palutakse maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatava õigeksmõistmist KarS § 121 lg 2 p 2, 3; § 120 lg 1 järgi põhjusel, et kriminaalasjas esineb sellise kvaliteediga kõrvaldamata kahtluste kogum süüdistatava süüdiolekus, et neid tuleb tõlgendada viimase kasuks. Samas palutakse apellatsioonis Pärnu Maakohtu otsus tühistada, kuna kohus on oluliselt rikkunud menetlusnorme ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule. 6.
- Seoses kaitsja taotlusega kriminaalasja maakohtule tagasi saatmisest menetlusnormide olulise rikkumise tõttu, märgib ringkonnakohus, et apellatsioonis ei tooda välja ühtegi
§-st 339 tulenevat alust sellise taotluse rahuldamiseks.
§ 339
nimetatud rikkumisi ei tuvastanud kriminaaltoimiku materjalide uurimise ning maakohtu otsusega tutvumise järgselt ka ringkonnakohus, mistõttu jääb kaitsja selline põhjendamatu taotlus tagajärjetuks. 6.2. Kohtukolleegium ei nõustu samuti kaitsja seisukohaga, et maakohus on uuritud tõendeid ebaõigesti hinnanud ning leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber otsuses esitatud veenvaid põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Kriminaalkolleegium osundab ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-1-1-77-05). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu vaidlustatud otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning tuli õigele järeldusele, et süüdistusversioon kaalub veenvalt üles kaitseväite sellest, et kriminaalasjas esinevad kõrvaldamata kahtlused H.P süüdiolekus, millised tuleb tõlgendada tema kasuks ning et kannatanu on vahejuhtumeid välja mõelnud, kuna ei soovi, et alkoholi kuritarvitav poeg elaks temaga koos. 5
(8)- Väärib märkimist, et esitatud apellatsioonis esitab kaitsja järjekindlalt samu väiteid, milliseid esitas juba maakohtus ning millistele maakohus on oma otsuses ammendavalt vastanud. Nii, vastuseks kaitsja seisukohale, et kannatanu X ütlused ei ole usaldusväärsed, selgitas maakohus, et kannatanu ütlusi selle kohta, et tema poeg lõi teda rusikaga mitmel korral vastu kätt, kinnitavad kannatanul olnud hematoomid käsivarrel, millised on fotografeeritud, hematoomi nägi ka naabrinaine ja kannatanu rääkis sellest telefonis W-le. Lisaks kinnitab kannatanu kirjeldust vägivallale järgnenud sündmustest nii kõne numbrile 112 kui ka politsei vormikaamera salvestus. Uuritud tõenditega vastuolus olev on kaitsja apellatsioonis toodud väide, et Häirekeskusele tehtud kõnedest ei nähtu, et süüdistatav oleks kannatanut löönud. Süüdistatavale inkrimineeritud 28.11.2020 kehalise väärkohtlemise episoodi osas nähtub 28.11.2020 kell 22.04 kannatanu poolt Häirekeskusele tehtud kõnest, et kannatanu poeg lõhub asju ja peksis teda ka. Kannatanu täpsustab, et poeg lõi teda kätega ja jalgadega. Järgnevalt teatab kannatanu, et tema ootab politseid trepikoja koridoris ning seejärel teatab hirmunult ning sosistades, et poeg juba tuleb ning ta ei saa rääkida rohkem (tlk 33). Kaitsja poolt viidatud 07.12.2020 Häirekskusele tehtud kõne osas märgib kohtukolleegium, et H.P-d ei süüdistatagi ema kehalises väärkohtlemises, mis oleks toime pandud 07.12.
- Süüdistuse kohaselt pani H.P 07.12.2020 toime ema tapmisega ähvardamise. Põhjendamatu on kaitsja viide tunnistaja C ütlusetele, millistest ei nähtu, et süüdistatav lööb kannatanut, seega need ütlused peavad kaitsja arvates justkui ümber lükkama kannatanu versiooni 28.11.2020 toimunud kehalise väärkohtlemise episoodist. Esiteks tuleb märkida, et vastupidiselt kaitsja apellatsioonis väidetule tuleneb tunnistaja C ütlustest üheselt, et detsembrikuus rääkis kannatanu talle, et poeg H.P lõi teda ning näitas talle kätt, millel üks käsi küünarnukist altpool oli sinine (tlk 22). Teiseks, et saagi tunnistaja C ütlused olla tõendiks 28.11.2020 toimunud episoodi osas. Nimelt ei viibinud tunnistaja C nimetatud kuriteosündmuse juures, seega ei kvalifitseeru 28.11.2020 episoodi osas tõendiallikaks
§ 66lg 21 kohaselt.
Kannatanu rääkis talle peksmisest ning näitas käel sinikaid alles detsembris (07.12.2020), seega vaadeldavast kuriteosündmusest mitu päeva hiljem. Alusetu on kaitsja väide, et kannatanu X ütlused on ebausaldusväärsed, kuna need on ajas muutuvad. Kohtukolleegium märgib, et kannatanu X oli kriminaalmenetluses üle kuulatud mõlema süüdistuse episoodi osas vaid ühel korral ning seda 08.12.2020, seega arusaamatu on, kuidas tema ütlused saavad ajas muutuvad olla. Kannatanu ütlused 28.11.2020 toimunud episoodi osas riimuvad täielikult kriminaalasjas objektiivselt tuvastatud sündmuste jadaga. Nimelt seletas kannatanu, et löömise järgselt läks ta korterist välja trepikotta, kust helistas politseisse. Süüdistatav tuli talle järele, mistõttu oli ta sunnitud kõne katkestama. Politseipatrulli kohale saabumisel tahtis H.P politseinikele kallale minna, mistõttu panid nad H.P oma autosse ning alles siis rääkisid temaga, seejärel viisid Mardi ära. Kohe algul ei tekkinud tema käele sinikat, see tekkis käele alles hiljem. Ta oli šokis, seega teatas politseinikele, et H.P on teda küll löönud, kuid ta ei tundud siis valu. Valu ja verevalum tekkisid hiljem (tlk 4). 04.12.2020 ongi kannatanu X-l fikseeritud parempoolsel käevarrel erinevad hematoomid ning massiivne sinakas-roheline verevalum, mis usutavalt võisid olla tekitatud kannatanule just 28.11.2020 tema poolt 08.12.2020 eeluurimisele teatatud asjaoludel (tlk 8-13). Eeltoodust tulenevalt, kohtukolleegiumi veendumusel maakohtu poolt põhjalikult analüüsitud tõendite kogumi põhjal ei saanud maakohus H.P-le inkrimineeritud kehalise väärkohtlemise episoodi tõendatuse osas jõuda teistsugusele järeldusele. H.P on varem oma ema korduvalt kehaliselt väärkohelnud, on Pärnu Maakohtu 18.08.2016 ja 22.05.2018 otsustega karistatud kehalise väärkohtlemise eest, seega on tema tegevus õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi. 6
(8)- Kohtukolleegium nõustub täielikult ka maakohtu põhjendustega H.P-le süüks arvatud 07.12.2020 toime pandud oma ema tapmisega ähvardamise episoodi osas ning vastuseks apellatsiooni argumentidele lisab järgmist. Ka selle episoodi osas kordab kaitsja apellatsioonis maakohtus väljendatud seisukohta, et kannatanu on oma poja käitumisest juba nii väsinud, et on nõus ülekuulamisel ütlema ükskõik mida, et poeg ei tuleks enam tema juurde või viidaks vanglasse, seega ei ole kannatanu ütlused usaldusväärsed. Ühtegi uut argumenti, millele ei oleks maakohus juba oma otsuses vastanud, kaitsja apellatsioonis välja ei too. Kohtukolleegium leiab, et selline kaitsja seisukoht on meelevaldne ega toetu kriminaalasjas kogutud tõenditele. Vaidlus puudub, et ka 07.12.2020 toimus kannatanu ja süüdistatava vahel konflikt, mille käigus põgenes kannatanu oma korterist naabrinaine C juurde, teatas talle, et H.P jälle räuskab ja helistas enda telefonist politseisse. Kogumis uuritud tõendite põhjal tuvastas maakohus õigesti, et kannatanu sündmuste kirjeldus kogumis on kokkulangev teiste kohtus uuritud tõenditega ja see tõendab kannatanu ütluste usaldusväärsust – peale ähvardamist naabrinaise juurde minemine ja sealt politseisse helistamine. Samuti sel päeval mitmel korral politseisse helistamine kui H.P korduvalt ta ukse taha ilmus. Maakohus on asjakohaselt välja toonud, et H.P ei mäleta täpselt, mida ta emale ütles, kuid kinnitas, et võis emale midagi pealetükkivat öelda. X sõnade kohaselt ütles H.P talle: „Ma lööks sind kohe maha“, seejuures H.P seisis tema ees käed rusikas üles tõstetud, et tal oli tõsine kartus ähvarduse täideviimisest, kuna H.P on teda ka varemalt rusikatega löönud (tlk 4). Asjaolu, et kannatanu pole tunnistaja C-le ega Häirekeskusele koheselt avaldanud, et H.P ähvardas teda tappa („maha lüüa“), ei muuda olematuks reaalsuses toimunud olukorda, kui kannatanu oli süüdistatava tegevuse – agressiivse hoiaku ning ähvarduste tõttu sunnitud oma korterist naabri juurde põgenema ning politseisse helistama. KarS § 120 näeb teise alternatiivina ette ka tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamist. Antud juhul väitis kannatanu ülekuulamisel, et süüdistatav ähvardas teda „maha lüüa“ ehk tappa. Arvestades, et süüdistatav on ka varasemalt oma ema rusikatega peksnud, mille eest on olnud ka kohtulikult karistatud, oli kanntanul alust tõsiselt karta sellise ähvarduse täideviimist. Kohtukolleegium leiab, et eeltoodud sündmuste ning tõendite paigutamine omavahelisse konteksti lubas maakohtul üheselt ja õigesti järeldada, et vaadeldava episoodi osas on H.P süü oma emale tapmisega ähvardamise toimepanemises täielikku tõendamist leidnud ning õigesti kvalifitseeritud KarS § 120 lg 1 järgi.
- Süüdistatavale mõistetud karistust kaitsja esitatud apellatsioonis eraldi vaidlustanud ei ole ega toonud välja ühtegi argumenti süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamiseks. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks ka süüdistatavale mõistetud karistuse osas. H.P-le karistuse mõistmisel arvestas maakohus täiel määral nii kehtiva materiaalõiguse kui ka väljakujunenud kohtupraktikaga.
- Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi apellatsioonis nimetatud rikkumist ega
§ 338
ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes
§ 337lg 1 p 1, § 344-345 lg 1, 2 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 03.09.2021.
a otsuse H.P suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. 11. Süüdistatav H.P-le õigusabi osutanud kaitsja vandeadvokaat Argo Küünemäe on taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga summas 129,60 eurot. Kaitsja tasutaotluses menetlustoiminguteks on märgitud tutvumine maakohtu otsusega ning selle analüüs, apellatsiooni koostamine ning ajakuluks on näidatud kokku 120 minutit. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja tasutaotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.
§ 185lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad 7
(8)menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega jääb kaitsjatasu süüdistatav H.P kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 8
(8)