Obsah (6)

§ 198§ 62§ 51§ 201§ 108§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tiina Pappel, Maili Lokk 26.09.2024, Tartu 3-22-2344 Haldusasi X.X.-

§ 198lg-d 2 ja 3), aga ka sisult põhjendamatu.

Halduskohus on asjakohasest hinnanud küsimusi, mida kaebaja soovib täiendavate tõendite esitamisega väita. Vangla leiab, et esitatud taotlus tuleb jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus otsustab esmalt apellatsioonimenetluses esitatud uute tõendite asja materjalide juurde võtmise. Nimelt esitas kaebaja 30.10.
2. a menetlusdokumendis ringkonnakohtule taotluse võtta asja materjalide juurde koopia kliinilisest diagnoosist ning ravimite Neurontin ja Kvetiapiin infolehed. Kaebaja soovib sellega väidetavalt tõendada asjaolu, et vangla tühistab ja asendab omavoliliselt ravimeid.

§ 62

lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Esitatud koopia kliinilisest diagnoosist käsitleb perioodi 05.07.2022-14.07.

1. Käesolev vaidlus puudutab ajavahemikku 02.08.- 12.08.2022 ja 19.07.
2. Seega ei ole koopia kliinilisest diagnoosist seotud käesoleva vaidluse esemega ja on vaidluse sisu arvestades asjakohatu tõend. Ka ravimite Neurontin ja Kvetiapiin infolehed ei oma käesoleva vaidluse kontekstis mingisugust tähtsust. Seega jätab ringkonnakohus esitatud taotluse rahuldamata ja tagastab koopia kliinilisest diagnoosist ning ravimite Neurontin ja Kvetiapiin infolehed kaebajale

§ 62lg 2 alusel.

8.1. Apellatsioonkaebuses esitas kaebaja ringkonnakohtule taotluse nõuda vastustajalt välja kambri 401 selektorisalvestused perioodil 02.08.-12.08.2022, sh salvestuse selle kohta, kus valvur räägib, kuidas K. Venela alguses lubab väljastada ravimit Pregabaliin, aga siis teeb otsuse loa tühistamise kohta ning valvetoa valvekaamerate video kust on näha, kuidas pereõde vahetab 18.07.2022 ravimeid.

§ 51

lg 1 näeb menetlusosalistele ette kohustuse esitada oma avaldused nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab. Kambri 401 selektorisalvestused perioodil 02.08.-12.08.2022 ja valvetoa valvekaamerate video 18.07.2022 võisid olemas olla juba halduskohtumenetluse ajal. Vastavalt pidi kaebaja oma taotluse vastustajalt tõendite väljanõudmiseks esitama menetluses esimesel võimalusel, eeldatavalt esmases kaebuses halduskohtule. Kaebaja ei ole seda halduskohtumenetluses teinud ega ka selgitanud, miks ta seda taotlust varem esitada ei saanud ning viivitas selle esitamisega apellatsioonimenetluseni. Vaidluse asjaolude pinnal ei näe ringkonnakohus ühtegi 7 võimalikku mõjuvat põhjust viivituseks. Erandkorras on küll lubatav uue väite või tõendi esitamine ka apellatsioonimenetluses, kuid sel juhul tuleb ühtlasi põhjendada, miks tõendi varasem esitamine ei olnud võimalik. Tulenevalt

§ 198

lg-st 3 uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust apellatsioonimenetluses peab menetlusosaline põhistama. Kui põhjendusi ei esitata või kohus ei pea neid mõjuvaks, jätab kohus asjaolu või tõendi tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks. Seega on alles apellatsioonkaebuses sellise uute tõendite vastustajalt väljanõudmise taotluse esitamisel tegemist põhjendamatult hilinemisega esitatud taotlusega, mis ka seetõttu rahuldamisele ei kuulu. Lisaks eelnevale ei oleks ringkonnakohtu arvates sellistel tõenditel

§ 62

lg 2 mõistes ka käesolevas asjas sisulist tähtsust, sest vaidlust ei ole selle üle, et perioodil 02.08.12.08.2022 ei antud kaebajale vanglas talle varasemalt määratud valuvaigistit, so seda asjaolu ei pea tõendama. Samuti on käesoleva vaidluse esemeks olnud kaebaja väide, et 19.07.2022 aeti kaebajale määratud ravimid väidetavalt segi ja ei osutatud talle pärast seda meditsiiniabi. Seega puudub vajadus nõuda vastustajalt välja tõendeid, mis käesoleva kaebuse esemega ei seostu. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebaja taotluse Viru Vanglalt uute tõendite väljanõudmiseks rahuldamata. 8.

1. Kaebaja taotles apellatsioonkaebuses ka asja läbivaatamist kohtuistungil ja tunnistajatena A. Kongi, C. Loite, J. Valemi, K. Venela ja H. Silveti ülekuulamist. A. Kongi ja C. Loite pidavat mäletama, kuidas kaebaja pöördus
2. a nende poole probleemiga ravimite segiajamise ja mitteväljastamise kohta. Ringkonnakohus märkis, et ei pea käesolevas asjas vajalikuks istungi korraldamist apellatsioonimenetluses, juba 11.07.
3. a määruses ning jääb selles toodud põhjenduste juurde. Menetlusosalise õigus osaleda kohtuistungil ei ole absoluutne, vaid on piiratud ökonoomse ja efektiivse õiguskaitse põhimõttega. Kohtul on asja läbivaatamise vormi valikul kaalutlusõigus. Kui juhtumi asjaolud ja kaebaja nõuded on selged ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks, võimaldab asja lahendamine kirjalikus menetluses lahendada asja märksa kiiremini ning väiksemate kuludega, mis kaalub ringkonnakohtu hinnangul üles menetlusosalise soovi istungil osalemiseks. Kohtuistungi korraldamine on vajalik eelkõige olukorras, kus vaidlusega seonduvad asjaolud on ebaselged ning vajavad ringkonnakohtu poolt täpsustamist menetlusosaliste kaasabil. Praegusel juhul apellatsioonimenetluses sellist vajadust ilmnenud ei ole. Istungi korraldamiseks apellatsioonimenetluses ei anna iseenesest alust ka tunnistajate ülekuulamise taotlus. A. Kongi ja C. Loite ülekuulamist tunnistajatena taotles kaebaja juba halduskohtult ja halduskohus jättis taotluse 25.07.
4. a määrusega (tl 89) rahuldamata. Apellatsioonkaebuses esitas kaebaja sama taotluse põhjendusega, et A. Kongi ja C. Loite pidavat mäletama, kuidas kaebaja pöördus
5. a nende poole probleemiga ravimite segiajamise ja mitteväljastamise kohta. Samas on toimikus ka kaebaja kiri, milles ta väidab, et A. Kongi ja C. Loite vastasid tema küsimise peale, et mäletavad küll seda, et ta
6. a ravimite segiajamise ja mitteväljastamise probleemiga nende poole pöördus, kuid ei mäleta millal täpselt ((mis kuupäeval) see toimus (tl 95, tõlge)). Kõnealuste tunnistajate ütlustega üksnes selle fakti võimalik tõendamine, et kaebaja pöördus millalgi
7. a nende poole eelnimetatud probleemiga, ei ole asja sisu arvestades oluline ja selle abil ei tõenda kaebaja kuidagi ka oma väiteid või seisukohti. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul nende tunnistajate ülekuulamine apellatsioonkaebuse läbivaatamiseks vajalik, sest eelnevalt välja toodut arvestades ei ole tõenäoline, et ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldaks, sõltumata sellest, milliseid ütlusi kaebaja poolt soovitud tunnistajad tema
8. a pöördumiste kohta kohtus annaksid. J. Valemi, K. Venela ja H. Silveti tunnistajatena ülekuulamise vajadust apellatsioonimenetluses ei ole kaebaja millegagi põhjendanud. Ringkonnakohus jätab kaebaja taotluse apellatsioonimenetluses tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata

§ 62lg 2 ja lg 3 p 3 alusel.

1. Ringkonnakohus leiab, et X.X.-i apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. 8 Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus vaidlusaluse otsuse tegemisel vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid ega rikkunud menetlusnorme. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 18.09.
2. a otsuse põhjendustega ning ei pea

§ 201lg-le 4 tuginedes vajalikuks neid korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, nagu oleks vangla ise pidanud juhul, kui kaebaja manipuleeris ravimite manustamisega (ei neelanud tablette alla, kogus neid), leidma mingi muu võimaluse talle ravimite andmiseks, näiteks pulbri või vedelikuna. Nii vastustaja kui ka halduskohus on õigesti leidnud, et kui kinnipeetav talle määratud ravimit korrektselt ei võta, vaid asub ravimitablette koguma ja peitma, siis on ta juba ise sisuliselt loobunud talle määratud ravist ning kui meditsiinitöötaja seetõttu isikule varasemalt määratud ravimi andmise katkestab, siis ei ole tegemist vangla või meditsiinitöötaja õigusvastase teoga. Justiitsministri määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 38 lg 3 paneb vanglateenistuse kohustuse kontrollida ravimi manustamist ning Viru Vangla kodukorra p 20.7 näeb ette tervishoiutöötajate teavitamise selleks, et otsustada ravikuuri edasise jätkamise vajadus juhul, kui kinnipeetav manipuleerib ravimite manustamisel või jätab need võtmata. VangS-st ega ühestki muust õigusaktist ei tulene vanglale kohustust juhul, kui kinnipeetav ise keeldub tablettidena antavat ravimit korralikult võtmast (ei neela alla, kogub tablette), pakkuda talle sama ravimit sellisel kujul, mida ta ei saa jätta alla neelamata ja seega ka koguda ja peita.
2. Kaebaja väide, et see, et ta ei järginud ravimite võtmise korda, on üksnes vastustaja arvamus ning mingeid leitud või peidetud ravimeid temalt ära ei ole võetud, on vale ja ümber lükatud vastustaja poolt esitatud ettekannetega ning kaebaja tervisekaardi väljavõtetega (tl 3839, 42-45 ja 47-49), millest nähtub, et kaebaja ei ole korduvalt tarbinud talle määratud ravimit korrektselt, on ravimitablette kogunud, kambris peitnud ja ka teisele kinnipeetavale edasi andnud. 12.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kaebaja oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud ning vastustaja ei ole ringkonnakohtule esitanud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja apellatsioonimenetluse kulude väljamõistmiseks kaebajalt, siis puudub kohtul alus menetluskulude jagamiseks käesoleva otsusega. 13. Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (

§ 175lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) 9