KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 09. jaanuar 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-10913 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Sten Lind, Orvi Tali Kri

§ 238lg 2 alusel vähendas karistust ühe kolmandiku võrra ning mõistis karistuseks

§ 126

lg 3 p 1 alusel jättis kriminaalasja juurde.

§ 180

lg 1 alusel mõistis süüdimõistetult W.F-ilt välja menetluskulud riigi tuludesse –

§ 175

lg 1 p 4 alusel riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu (56.64) viiskümmend kuus eurot ja 64 senti, s.o 80% määratud kaitsjale makstud tasust, ning

§ 175

lg 1 p 9 ja

§ 179lg 1 p 2 alusel sundraha

§ 181

lg 1 alusel jättis

§ 175

lg 1 p 4 nimetatud riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu (14.16) neliteist eurot ja 16 senti, s.o 20% määratud kaitsjale makstud tasust, riigi kanda. APELLATSIOON:

1. Kaitsja leiab, et C.J-i Maakohus on ebaõigesti hinnanud esitatud tõendeid ja sellest tulenevalt kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kaitsja tuues ära W.F-ile KarS § 22 lg 1, 2 ja § 263 lg 1 p 1 järgi esitatud süüdistuse ja Maakohtu põhjendused selle kuriteo osas W.F süüdimõistmise osas, märgib, et KarS § 22 lg 2 – kihutaja on isik, kes tahtlikult kallutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole. Seega tuleb W.F süüdimõistmiseks tuvastada tema tahtlus ja konkreetne tegevus, mis oli suunatud selle tahtluse realiseerimisele. Kaitsja esitab ülevaate Y tunnistajana antud ütlustest( ülekuulamise protokoll 06.10.2015 /2 kd, t.l 101-103/, C kahtlustatavana antud ütlustest (ülekuulamise protokollid /III kd, t.l 13-14 (protokoll 31.08.2015), tl.15-17 (protokoll 01.09.2015), tl.31-32 (10.09.2015), tl.35-38 (protokoll 24.09.2015) /, posti läbivaatuse protokollist ( III kd. tl.27-29). Maakohtu tõendite analüüsist ei selgu mingil moel, et W.F oleks tahtlikult kallutanud Yt ja/või C avaliku korra rikkumisele – kannatanute C.J-i ja M.X-i suhtes ründavalt tegutsema. Oluline on siinjuures rõhutada, et W.F suhtles enne kõnealust sündmust ainult Yiga. Viimasele aga ei ole üldse kannatanute vastast rünnakut inkrimineeritud. Yi tunnistusest nähtuvalt soovis tema vaid C.J-iga vestelda teemal, miks viimane oli W.F-i rünnanud. C kuulis pealt W.F pöördumist Yi poole ja viimane tegutses selles mõttes täiesti iseseisvalt. Mööndes, et tema tegevus võis olla (lisaks joobele) ajendatud W.F ja Yi vestlusest, ei sedastada kuidagi asjaolu, et C rünnak kannatanutele oli põhjustatud W.F tahtlusest ja tegevusest. C on nii ülekuulamisel kui oma kirjades tunnistanud, et tema agressiivse tegevuse peamiseks põhjuseks oli alkohol. 3 Vaieldamatu on tõsiasi, et Clt äravõetud kirjades viimane valetab (ilmselt ennastõigustavalt), kui väidab, et W.F kutsus teda kaasa C.J-i ründama. 1) W.F ei kutsunud teda kaasa ja ei rünnanud ise seejuures kedagi; 2) W.F ei pöördunud pärast intsidenti C.J-iga mitte C poole, vaid Yi poole – C kuulis seda vestlust pealt. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et väide enda ründamise kohta, oli W.F väljamõeldis ning tegelikult sellist rünnet tema vastu ei toimunud. Asjaolu, kas ja millisel põhjusel tunneb isik ennast rünnatavana, on äärmiselt subjektiivne. Seetõttu ei ole asjas kogutud tõendite alusel võimalik kuidagi üheselt väita, et W.F-i ei rünnatud või tal puudus alus end rünnatavana tunda – videosalvestusest on näha nii C.J-i initsiatiiv suhtlemiseks, kui ka agressiivsus W.F suhtes. Videosalvestusel puudub heli ja seega ei ole võimalik hinnata poolte verbaalse suhtlus sisu – agressiivsus võis väljenduda ka sõnades. Eeltoodust tulenevalt on kaitsja seisukohal, et tõendamata on kõnealuses kuriteoepisoodis nii W.F-ile inkrimineeritud kuriteokoosseisu (kuriteole kihutamine) subjektiivne kui ka objektiivne külg. Kaitsja palub W.F õigeksmõistmist KarS § 22 lg 1,2 ja KarS§ 263 lg 1 p 1 järgi esitatud süüdistuses kuriteos, mis toimus 29.08.2015 ja milles olid kannatanuteks C.J ja M.X . Osalisest õigeksmõistmisest tulenevalt vähendada W.F-ile mõistetud karistust. Apellant on nõus apellatsiooni lahendamisega ringkonnakohtu poolt kirjalikus menetluses. PROKURÖRI SEISUKOHT:
2. Prokurör vaidleb apellatsioonile vastu. Ei taotle suulist menetlust. Leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna põhjust C.J-i Maakohtu otsuse osaliseks tühistamiseks ning W.F õigeks mõismiseks 29.08.2015 Rapla ööklubis aset leidnud kuriteoepisoodis ja temale mõistetud karistuse vähendamiseks. 4.
3. On seisukohal, et W.F ütlused ei ole usaldusväärne tõendiallikas. Seda seetõttu, et tema ütlused on vastuolus turvakaamera videosalvestuse ja videosalvestuse protokolliga. Tegelikkusele ei vasta W.F poolt avaldatu, et C.J kutsus teda asjaolude selgitamiseks ööklubi WC-sse. Videosalvestuse protokollist selgub, et tegelikult tegi ööklubi saalist lahkumise ettepaneku W.F ning W.F initsiatiivil sisenesid W.F ja C.J ööklubi WC-sse. Tegelikkusele ei vasta W.F poolt Cle avaldatu, et WC-s peksti teda 3 isiku poolt ning samuti ei vasta tegelikkusele tema poolt uurijale avaldatu, et C.J lõi teda mitmel korral WC uksega. Videosalvestusega on tõendatud, et WC-s W.F-i kolme isiku poolt ei pekstud. Turvakaamera salvestusest selgub, et C.J ei löönud W.F-i uksega, vaid üritas ust kinni hoida, et W.F ei saaks WC-st väljuda ning M.X takistas omakorda C.J-i tirides teda dressipluusist tagasi. W.F ja C.J-i vaheline vestlus ööklubi WC-s kestis umbes 3,5 minutit ning nende vestlus muutus kohati emotsionaalseks, samas nende vaheline erimeelsus ei kulmineerunud otseseks füüsiliseks konfliktsituatsiooniks. Samas oli aru saada, et WC-st lahkudes oli W.F ärritunud, sest koridoris ta vibutas sõrmega C.J-i suunas. Turvakaamera salvestusest selgub, et W.F oli suitsuruumis kõige rohkem 18 sekundit. Videosalvestuse ja videosalvestuse protokolliga on üheselt leidnud tõendamist, et W.F-i ööklubi ei pekstud, seega on õige kohtu seisukoht, et W.F valetas ööklubi suitsuruumis, et teda peksti ööklubi tualetis kolme isiku poolt. 4 4.
4. C ütluste ja posti läbivaatuse protokolliga on tõendatud, et W.F rääkis ööklubi suitsuruumi sisenedes, et talle tungiti 3 isiku poolt kallale, teda kägistati. C tunnistusest selgub, et W.F rääkis, et oli napilt põgenema pääsenud ja kutsus suitsuruumis viibivaid isikuid endale appi. Ct ärritas W.F suhtes toime pandud ülekohus, mistõttu läkski ta W.F ja Yga kaasa. C poolt kirjutatud kirjast Ale selgub, et tema tungis C.J-ile ja M.X-ile kallale selle tõttu, et W.F valetas talle, et temale olid ööklubi WC-s kallale tulnud 3 isikut. Samas kirjas annab ta juhiseid, et tuleb rääkida ööklubi sündmustest selliselt, et D (D) kamp tuli C kambale kallale ning selle tõttu viskas ta rahustamise eesmärgil kannatanuid klaasiga. C poolt kirjutatud kirjas Qle ta tunnistab, et teda kutsus kaasa W.F valetades, et teda peksti ööklubi WC-s. C ütlustest ja tema kirjadest selgub, et C poolne kannatanute rünne oli ajendatud W.F poolt talle avaldatud tegelikkusele mittevastavatest asjaoludest. Oleks W.F poolseks eesmärgiks olnud suitsuruumis viibivate isikute kaasamine C.J-ilt selgituste küsimiseks, poleks tal olnud vajalik valetada, et teda peksti ööklubi WC-s kolme isiku poolt. W.F rääkis tema suhtes tegelikult mitte toimunud peksmisest seetõttu, et soovis kaasata suitsuruumis viibivaid isikuid, sealjuures ka C C.J-i ründamiseks, kättemaksuks selle eest, et C.J julges W.F-ile teha etteheiteid tema poolt Alus toime pandud juhtumite osas. Nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, et väide enda ründamise kohta, oli W.F väljamõeldis ning tegelikult sellist rünnet tema vastu ei toimunud. Kohus tuvastas õigesti, et tegelikult eelnes sellele W.F ja C.J-i vaheline vestlus WC-s. Vestluse sisu ilmselt W.F-ile ei meeldinud. Videosalvestiselt on küll näha, et C.J ja W.F vestlevad WC-s ning C.J pani käe WC uksele kui W.F soovis WC-st väljuda. Arvestades järgnenud sündmusi see W.F-ile ilmselgelt ei meeldinud. Seepeale mõtles W.F välja, et teda on rünnatud, teavitas sellest ööklubi suitsuruumis viibivaid isikuid, sealhulgas ka Ct, millest tingituna ründaski C M.X-i ja C.J-i. Maakohus leidis põhjendatult, et kohtuistungil uuritud tõendite alusel joonistub selgelt välja see, et C.J-i ja M.X-i suhtes vägivalla kasutamiseni viis W.F vale tema ründamise kohta. Põhjendatud on ka kohtu seisukoht, et selline vale väljamõtlemine oli ilmselgelt kantud soovist, et temaga tuldaks kaasa C.J-iga n.-ö arveid õiendama. Samuti oli selline teiste isikute kaasakutsumine kantud eesmärgist, et olla enamuses, kuna nii C.J-i kui ka M.X-i puhul on tegemist pikka kasvu korvpalluritega, kellega ilmselt ei oleks W.F n.-ö. üksi hakkama saanud. W.F eesmärgiks oli oma valega n.-ö. meelitada/õhutada teisi kasutama vägivalda avalikus kohas ehk toime panema avalikku korra rasket rikkumist. Juhul, kui W.F ei oleks väitnud, et teda rünnati, siis ei oleks toimunud ka avalikus kohas, s.o. ööklubis C ja C.J-i ründamist. Ööklubi turvasalvestusest nähtub W.F julgestas Ct ja oli vajadusel valmis osutama Cle kaasabi. Turvakaamera cam 4 salvestuselt nähtub, et C lööb kell 04:08:56 C.J-i parema käega, rusikaga näo piirkonda. W.F seisab rusikas käed tõstetud rinna kõrgusele C.J-i vahetus läheduses ja julgestas Ct. W.F kehakeelest on aru saada, et ta on valmis vajadusel samuti osalema C.J-i ründamises (vt foto nr 50-51). Seega esineb selge põhjuslik seos W.F käitumise ja C avaliku korra raske rikkumise, s.o KarS § 263 lg 1 p 1 sätestatud kuriteo, toimepanemise vahel. 4.
5. On seisukohal, et isegi kui asuda tinglikult seisukohale, et W.F süü C õigusvastasele teole kihutamise osas ei ole tõendamist leidnud, siis sellele vaatamata temale mõistetud karistus ei kuulu vähendamisele. Kohus ei tuvastanud W.F puhul karistust kergendavaid asjaolusid. Varasemad W.F-ile samalaadsete kuritegude eest mõistetud karistused ei ole oma eesmärki täitnud. Süüdistatav on avaliku korra raske rikkumise eest kohtu all juba neljandat korda. Riigikohtu 17.06.2013 otsuse p.8 ja 10 märgitakse, et samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toimepanevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega 5 mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest ning seda, et kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine. Maakohus märkis, et W.F-il on neli kehtivat kriminaalkaristust. Tallinna Ringkonnakohtu 18.05.2015.a otsusega mõisteti W.F süüdi KarS § 263 järgi. Nõustub maakohtuga, et sellest järeldub, et W.F-ile on omaseks kuritegelik elustiil, eelkõige avaliku korra (raske) rikkumine. Maakohus asus seisukohale , et eelnevast tulenevalt on W.F süüd antud juhul suur. KarS § 263 lg.1 p.1 ettenähtu kuriteo santsiooni keskmiseks määraks on 2 aasta 6 kuud. Sellest lähtuvalt on üllatav, miks maakohus karistas W.F-i sanktsiooni keskmisest määrast väiksema karistusega. On seisukohal, et isegi kui apellatsioon rahuldatakse ja W.F süüdistuse maht väheneb ühe kuriteo episoodi võrra, ei anna selle alust temale mõistetud karistuse vähendamiseks. 4.
6. Maakohus ei ole kohaldanud valesti materiaalõigust, apellatsiooni väited ja põhjendused ei anna alust C.J-i Maakohtu otsuse tühistamiseks, mistõttu palub jätta apellatsioon rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
7. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsuse põhjenduste ja apellatsiooni väidetega ning prokuröri poolt apellatsioonile esitatud vastuväidetega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kolleegium, nõustudes maakohtu põhjenduste ja järeldustega ei pea vajalikuks neid korrata vaid piirdub apellatsioonis esitatud peamistele väidetele hinnangu andmisega. 5.1 Kaitsja poolt on vaidlustatud W.F süüdimõistmine C kihutamises avaliku korra raske rikkumise toimepanemisele. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on C KarS § 263 lg 1 p 1 järgi süüdi tunnistatud( 4 kd. t.lk. 51-54) ja tema suhtes tehtud kohtuotsus on jõustunud. Seega on antud juhul tuvastamist leidnud nii süüline täideviimistegu kui ka täideviija isik. Kaitsja on, viidates kohtu poolt analüüsitud tõenditele, leidnud, et kohus on vaidlustatud kuriteo osas esitatud tõendeid ebaõigesti hinnanud, mis on toonud kaasa materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. Esmalt kolleegium märgib, et maakohtu istungiprotokollist nähtuvalt puudusid kaitsjal igasugused vastuväited prokuröri poolt kohtule esitatud tõendite vastuvõtmisele ja nende seaduslikkust kaitsja kahtluse alla ei seadnud. Maakohus on analüüsinud tõendite usaldusväärsust ning põhjendanud, millistele tõenditele ja miks W.F süüküsimuse lahendamisel on tuginetud. Kaitsja on apellatsioonis toonud esile küll kolme tõendi sisu, kuid taoline tõendite avamine pole käsitatav otsuse põhjendustele vastuargumentide esitamisena. Sisuliselt ei ole kaitsja apellatsioonis maakohtu poolt tõendite usaldusväärsusele antud hinnangut kahtluse alla seadnud. Maakohus on, tuginedes kannatanute C.J-i( 2 kd. t.lk. 22-25) ja M.X-i ( 2 kd. t.lk. 37-43) ütlustele kui ka videosalvestuse vaatlusprotokollist( 2 kd. t.lk. 55-95) nähtuvale, leidnud, et enne kuriteosündmust viibis W.F koos kannatanutega ööklubi tualettruumis ning seal toimus emotsionaalne vestlus C.J-i ja W.F vahel. Samuti on kohus eelkõige salvestuse vaatlusprotokollile tuginevalt leidnud, et C.J paneb käe WC uksele kui W.F soovib väljuda 6 ning viimane avab jõuliselt ukse ja lahkub, vibutades koridorist veel kannatanute suhtes kätt. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et tõendi pinnalt on aru saadav, et W.F lahkus tualettruumist ärritunult. Ka kaitsja on leidnud, et sõnalise konflikti toimumine süüdistatava ja kannatanu C.J-i vahel on tõendatud. Y poolt antud ütluste kohaselt ( 2 kd. t.lk. 101-103) tuli ööklubi suitsuruumis tema juurde W.F ja ütles, et talle tuli C.J koos kellegagi WC kallale. W.F tahtis, et ta uuriks C.J-ilt milles probleem on. C on andnud ütlusi( 3 kd. t.lk. 31-32), et ajal, mil tema oli ööklubi suitsruumis koos Yga, tuli nende juurde keegi meesterahvas ja ütles Yle, et talle tungiti meeste tualetis kolme isiku poolt kallale ja teda kägistati. Veel ütles isik, et ta vaevalt pääses ja tuli nende juurde et neid appi kutsuda Teda ärritab ülekohus ning selle isiku suhtes oli käitutud ülekohtuselt. Läks selle isikuga ja Yga kaasa. Enne seda oli olnud täiesti rahulik. M.X-i ei tundnud, C.J-i teadis, kuid mingit konflikti pole temaga kunagi olnud. Eelpool käsitatud videosalvestuse vaatlusprotokoll kajastab kogu kannatanute, eelkõige C.J-i ja süüdistatava vahel tualettruumis toimunut ja sellest nähtuvalt ei kasutanud keegi, rääkimata 3 isikust, W.F suhtes vägivalda ja keegi teda ei kägistatud. Seetõttu nõustub kolleegium täielikult maakohtu järeldusega, et süüdistatava W.F poolt Yle ja C Cle räägitu oli W.F poolt väljamõeldud vale. Räägitu sisu ei muuda tõeseks ka kaitsja apellatsioonis esitatud väide, et toimus sõnaline konflikt. Seda enam, et sellest W.F suitsuruumis ei rääkinudki. Siinjuures peab kolleegium vajalikuks märkida, et teise isiku kihutamisel kuriteo toimepanemisele järgneb vastutus olenematult asjaolust kas kihutamisel toetutakse tõestele faktidele kui ka väljamõeldisele. Maakohus on kirjaliku tõendina käsitanud ka postisaadetise läbivaatuse protokolli koos lisadega, milles on vaadeldud C poolt eelvangistuses viibimise ajal kirjutatut sellest, et kogu tema poolt toimepandu sai alguse ja oli ajendatud W.F valest ning õiglustunde riivet süvendas veel ka tarbitud alkohol. Kaitsja on apellatsioonis märkinud, et vaieldamatu on tõsiasi, et C kirjades valetab. Millele selline tõdemus põhineb jääb aga apellatsiooni pinnalt selgusetuks kuna kaitsja ei tee mingeid viiteid tõenditele, mis kirja sisu kahtluse alla seaks. Kolleegium leiab, et kuriteo toimepanemisega puutumuses olev kirja sisu on riimuv nii C kui ka tunnistaja Y poolt antud ütlustega, mistõttu pole alust vaatlusprotokolli tõendikogumist välja jätmiseks. Kolleegium leiab, et eelnimetatud tõendite alusel on maakohus jõudnud õigele järeldusele, et Cl, kes on kuriteo täideviija ehk süüdistuse kohaselt kihutatav, puudus enne W.F poolset valet ja appi kutsumist igasugune soov ja tahtlus kannatanutega suhelda, veelgi vähem neid rünnata. Kihutamine on tahtlik tegu st et see võib olla toime pandud ka kaudse tahtlusega ja hõlmata tahtliku põhiteo. Piisab, kui kihutaja tahtlus hõlmab põhitegu selle ebaõigussisu olulisemates joontes. Kaitsja on leidnud, et W.F pöördus mitte C vaid Y poole, kes pole vastutusele võetud ning viimane tahtis C.J-iga vaid vestelda. Kolleegium nõustub maakohtuga, et antud juhul on tuvastatav kaudne tahtlus nii kihutamise kui ka tahtliku põhiteo suhtes. W.F rääkis tema kallal vägivallatsenud kolmest isikust väikeses ruumis ja piiratud isikute ringile, kuhu kuulus ka C. Asjaolu, et ta valetas sündmustest võimendades toimepandu ebaõiglust, annab aluse tõdemuseks, et ta pidas seetõttu tõenäoliseks suurema isikute ringi kaasamist vastama ebaõiglusele vähemalt samaväärsega ja seda ööklubis, kus viibib väga palju kõrvalisi isikuid. Kannatanutega vaid rahumeelseks vestlemiseks puudus vajadus 7 valetada tema suhtes toimepandud vägivallast mitme isiku poolt. Kolleegium leiab, et isegi kui W.F ei olnud kindel, et temaga tuleb ka C kaasa, siis pidas ta seda vähemalt võimalikuks. Selliseks järeldust kinnitab asjaolu, et koos W.F ja Yga tuli suitsuruumist välja ka C ja kõik koos liikusid kannatanute juurde. W.F seda nähes ei lõpetanud sellist C käitumist vaid kiites selle heaks, liikus koos teistega kannatanute juurde. Salvestuse vaatlusprotokollist nähtuvalt oligi Y isikuks, kes esimesena tõukab M.X-i õlast ja C lõi näkku püsti tõusnud C.J-i. Sellise käitumise juures viibib ka W.F, seistes vahetus läheduses. Seejuures on tal rusikas käed tõstetud rinna kõrgusele. Kolleegium ei tuvastanud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ega menetlusõiguslikke minetusi ega ka vigu tõendite hindamisel, mis annaks aluse tõenditele antud hinnangut muuta või asuda W.F süü küsimuses maakohtust erinevale seisukohale. Riigikohus on oma lahendites ( nt RKKKo nr 3-1-1-17-03) korduvalt märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kolleegium leiab, et esitatud apellatsioonis selliseid põhjuseid ei ole välja toodud. 5.
8. Mõistetud karistuse vähendamise taotluse on kaitsja sidunud vaidlustatud kuriteo süüdistuses õigeksmõistva otsuse tegemisega. Ringkonnakohus ei tuvastanud õigeksmõistva otsuse tegemise seaduslikke aluseid, mistõttu sellel põhjusel karistuse muutmiseks alused puuduvad. Muud karistuse muutmist kaasatoovaid argumente ei ole kaitsja apellatsioonis esitanud. Kolleegium leiab, et mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ja selle korrigeerimist kolleegium põhjendatuks ei pea.
9. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus C.J-i Maakohtu 27.

oktoobri 2016 aasta otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 8