4-11-610/15

4-11-610 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15.juuni

1. a, Tallinn Väärteoasja number 4-11-610 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Meelika Aava ja Paavo Randma Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Väärteoasi H.B väärteoasi KarS § 218 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 29.03.
2. a otsus Kaebuse esitaja H.B (ik: XXX, elukoht: XXX) RESOLUTSIOON
3. Pärnu Maakohtu 29.03.
4. a otsus H.B väärteoasjas nr 4-11-610 jätta muutmata.
5. H.B apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on ringkonnakohtu kantseleis kättesaadav alates 15.juunist
6. a. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Lääne Prefektuuri Rapla politseijaoskonna 21.01.
8. a väärteoprotokolli nr AB 1211464 kohaselt H.B 02.01.
9. a kella 23.10 ajal aadressil XXX, lõhkus korteri välisukse ja korteri rõduukse klaasi, tekitades materiaalset kahju 4500 krooni. Väärteoprotokolli kohaselt pani H.B niisuguse teoga toime KarS § 218 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Leides, et menetlusalust isikut tuleb karistada arestiga, saatis kohtuväline menetleja väärteoasja Pärnu Maakohtule arutamiseks. 1 Maakohtu otsus ja selle põhjendused
10. 29.03.
11. a otsusega väärteoasjas nr 4-11-610 tunnistas Pärnu Maakohus H.B süüdi KarS § 218 lg 1 järgi ja mõistis talle karistuseks 20 päeva pikkuse aresti. Kohus luges aresti kandmise alguseks H.B karistuse kandmisele arestimajja saabumise päeva. Kohtuotsuse motiivides märkis maakohus järgmist. Kohus leidis, et süüks arvatud teo tunnused H.B käitumises on tõendatud ja puuduvad süüd ning õigusvastasust välistavad asjaolud. Väärteoprotokollis kirjeldatud tegude toimepanemine H.B poolt on tõendatud tunnistajate Q ja C ütlustega. Ci ütlustest nähtub, et ta elab H.B-ga samas majas kõrvuti trepikodades. H.B on seal elanud lapsest saadik. Tunnistaja korter on esimesel korrusel. 02.01.
12. a kella 23.00 paiku tunnistaja magas kodus, kui kuulis köögist tumedat mütsu. Kui ta kööki vaatama jõudis, siis lõhkus keegi juba korteri ukse taga ja hüüdis korduvalt „tule välja raisk.“ Hääle järgi tunnistaja karjujat ära ei tundnud. Köögis selgus, et rõduukse klaas oli õllepudeliga katki visatud. Seejärel nägi tunnistaja, et H.B tahtis väljast üle lumevalli rõdule tulla. Sama ajal tuli tema vend ja viis H.B ära. Pärast selgus, et korteri ust oli lõhutud trepikojas olnud harjaga, mis oli katki läinud. Tunnistaja ei tea, mis võis olla H.B käitumise põhjuseks. Tunnistaja on majas korteriühistu esimees ja on pidanud varem H.B-le ja tema vennale ühte-teist ütlema. Viimasel ajal ei olnud tunnistaja H.B ja tema vennaga aga üldse suhelnud. Q ütlustest nähtub, et ta teab H.B-d alates
13. a, kui sellesse majja elama asus. 02.01.
14. a õhtul ärkas tunnistaja oma korteris selle peale, et H.B lõhkus korteri ukse taga ja karjus, et „tule välja raisk.“ Tunnistaja vaatas läbi uksesilma ja nägi, et ukse taga oli just H.B. Mis põhjusel H.B teda välja kutsus, seda tunnistaja ei tea, sest tal ei olnud temaga pikemat aega mingeid konflikte olnud, isegi mitte enne seda, kui H.B koos vennaga vanglasse läks. Seejärel nägi tunnistaja, kui H.B tahtis üle lumehange rõdule tulla. Ta võttis juba kätega rõdu servast kinni. Tunnistaja oli ees ja seepärast ta rõdule ei pääsenud. Rõduukse klaas oli enne seda õllepudeliga katki visatud. C helistas politseisse. Enne tuli aga H.B vend ja viis ta ära. Maja ees täiesti pime ei olnud ja tunnistaja tundis H.B selgesti ära. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et korteri rõduukse klaas oli purunenud ja korteri välisuks mitmest erinevast kohast deformeerunud – näha olid kraapimisele ja löögile iseloomulikud jäljed. Tegemist on metallist turvauksega. Trepikoja välisvalgustus põles. Rõdu põrandal oli katkine õllepudel mille kilde oli ka aknaraami sees klaasikildude vahel. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus H.B käitumises ei tuvastanud. Lisaks vara rikkumisele ja materiaalse kahju tekitamisele häiris H.B oluliselt tunnistajate kodurahu ja avaldas tunnistajate vastu ilmselget lugupidamatust, soovides näidata oma üleolekut. H.B ja tunnistajate varasemad kokkupuuted ja arusaamatused teole mingit õigustust ei anna. Kuna tunnistajad ei olnud H.B-ga juba pikemat aega üldse suhelnud, siis ei saanud miski H.B-d ka vahetult ajendada kirjeldatud tegusid toime panema. Tegemist on KarS § 16 lg 2 mõttes kavatsetult toime pandud tegudega. Arvestades seda, et aastatel 2009 ja 2010 on H.B-d karistatud avaliku korra ja varavastaste väärtegude eest viiel korral, milledest ühel korral on karistuseks olnud lühiajaline arest ja ülejäänud juhtudel rahatrahv ja need on tasumata, ei pidanud kohus võimalikuks karistada H.B-d veelkord rahatrahviga ning pidas vajalikuks karistada teda arestiga. Kohus leidis, et teo ohtlikkuse ja muude asjaolude tõttu peab karistuse määr olema üle poole ettenähtust. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
15. Pärnu Maakohtu 29.03.
16. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse H.B, kes ei nõustu maakohtu otsusega ja sisuliselt taotleb selle tühistamist. Apellant ei tunnista end väärteos KarS § 218 lg 1 järgi süüdi, väites, et ta ei ole seda tegu toime pannud. Ta ei nõustu tunnistajate ütlustega, nimetades neid valeütlusteks, ning nende ütluste põhjal tehtud kohtuotsusega, sest juba varasemast 2 ajast on olnud omavahelisi konflikte, kus üks tunnistajatest on talle tekitanud nii moraalset kui ka füüsilist kahju. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
17. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Oma apellatsioonis eitab H.B talle omistatud KarS § 218 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemist, väites, et kohus on otsuse tegemisel lähtunud valetunnistustest. Ringkonnakohus apellandi niisuguse väitega ei nõustu ja leiab, et see väide ei anna alust apelleeritud kohtuotsuse tühistamiseks. Pärnu Maakohus on lugenud KarS § 218 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo H.B poolt toimepanemise väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas tõendatuks tunnistajate Q ja C ütlustega. Ringkonnakohtul puudub igasugune alus kahtluse alla seada eelnimetatud tunnistajate ütluste usaldusväärsust ning loeb apellandi väidet nende tunnistajate poolt valetunnistuste andmise kohta paljasõnaliseks ja alusetuks. Eeltooduga on seega ümber lükatud apellandi väide, et ta ei ole temale süüks arvatud väärtegu toime pannud. Karistuse mõistmisel on maakohus õigesti tuvastanud menetlusaluse isiku käitumises karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumise KarS §-de 57 ja 58 järgi. Arvestades seda, et H.B on vaatamata varasematele korduvatele karistustele, sealhulgas arestile, jätkanud samalaadsete väärtegude toimepanemist ning samuti seda, et varasemad rahatrahvid on H.B poolt tasumata, on põhjendatud tema suhtes raskemaliigilise karistusena aresti mõistmine ja seda keskmisest kõrgemas määras, s.o 20 päeva. Ringkonnakohus leiab, et apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ega pea VTMS § 153 lg 4 p 1 alusel vajalikuks maakohtu otsuse põhistusi korrata, märkides üksnes, et apellatsioonis esitatu ei anna alust vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseks. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus apelleeritud Pärnu Maakohtu 29.03.
18. a kohtuotsuse väärteoasjas nr 4-11-610 muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata. Julia Katškovskaja Meelika Aava Paavo Randma 3