Obsah (8)

§ 50§ 5§ 42§ 74§ 75§ 79§ 76§ 78

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-22-721 Otsuse kuupäev 15. november 2023 Kohtunik Kadri Palm Kohtuasi X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti tegevuse õigusvastasu

) § 6 lg 2 või lg 3 politseile õiguse reageerida olukorrale, et ära hoida ohu eskaleerumine. 2) Kuna isik oli politseile tuttav ning tema käitumismuster on teada, kõnealune olukord ei erinenud oma loomult varasematest, oli politseiametnikel põhjendatud kahtlus, et isik võib olla ohtlik endale või teistele tulenevalt oma terviseseisundist. Lisaks oli kahtlus, et isik on saanud kukkumisel viga. 3) Korterisse sisenedes leidsid politseinikud eest voodis selili lamava mehe (kaebaja), kes kõnetamisele ei reageerinud ning polnud aru saada, kas ta hingab. Raputamise peale üles ärganud ja mõne aja pärast toibunud kaebaja koordinatsioon oli oluliselt häiritud, tema silma pupillid olid väga suured ning pilk ekslev, millest tekkis politseinikel kahtlus, et tegemist võib olla narkojoobes isikuga. Kaebaja eitas narkootilise aine tarvitamist ning muutus ründavaks. Kaebaja keeldus koostööst, muutus agressiivseks ning hakkas ebatsensuursete sõnadega politseinikke solvama. 4) Kaebaja toimetati kainenema, kuna ta oli oma agressiivse käitumisega ohtlik nii iseendale kui teistele isikutele.

ei välista isiku kainenemisele toimetamist tema enda kodust. Sellise otsuse aluseks on isiku seisund ning võime iseseisvalt rahuneda ja kaineneda. 5) Arvestades kaebaja elukohas avanenud vaatepilti, kus mööbel oli lõhutud ja esemed segi paisatud, kaebaja käitumist ning seda, et ta ei suutnud rahuneda kogu politseiga suhtlemise aja ja teha koostööd, andis alust arvata, et kaebaja tuleb toimetada kainenema järelevalve alla. Tema elukohas ei olnud teisi täisealisi isikuid, kellele oleks saanud kaebaja üle anda. 6) Kaebaja suhtes kohaldati kainenemisele toimetamisel vahetut sundi põhjusel, et oli vägivalla oht teise isiku suhtes. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

1. Esmalt peab kohus vajalikuks lahendada kaebaja
2. oktoobri
3. a avaldus, milles kaebaja märkis, et ei nõustu kirjaliku menetlusega. Tegemist on vastuväitega Tartu 3 3-22-721 Halduskohtu
4. septembri
5. a määruse resolutsiooni p 2 peale, millega kohus otsustas asja läbi vaadata kirjalikus menetluses.
6. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 90 lg 1 sätestab, et menetlusosaline võib esitada vastuväite kohtu tegevusele menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Vastuväite lahendab kohus määrusega.
7. Kohus leidis
8. septembri
9. a määruses, et vaatamata sellele, et kaebaja ei ole andnud nõusolekut asja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses, on põhjendatud asja lahendamine kirjalikus menetluses. Vastavaks aluseks on HKMS § 131 lg 1 p
10. Kohus arvestas menetlusvormi määramisel asjaolu, et kaebaja pole välja toonud asjaolusid, mis viitaksid istungi pidamise vajalikkusele. Lisaks oli kohtu hinnangul vaidluse iseloomust tulenevalt ja kohtule seni esitatud tõendite hulka arvesse võttes võimalik asja lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitada kohtuistungit korraldamata.
11. Kohus on seisukohal, et asja läbivaatamine kirjalikus menetluses oli põhjendatud ja istungi korraldamiseks vajadus puudus. Kohus jääb
12. septembri
13. a määruses toodud põhjenduste juurde ning ei pea vajalikuks neid korrata. Kaebajal säilis ka kirjalikus menetluses õigus esitada kohtule täiendavaid seisukohti ning pelgalt täiendavate selgituste andmiseks pole istungi pidamine otstarbekas. Eeltoodud põhjustel jätab kohus kaebaja vastuväite rahuldamata.
14. Kaebaja on esitanud kaebuse PPA tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks seoses politseiametnike
15. veebruari
16. a tegevusega kaebaja korteris xxxx ja kaebaja kainenemisele viimisega Tartusse.
17. Kohus on seisukohal, et esitatud kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega, pidades vajalikuks oma lõppjärelduse põhistamiseks rõhutada eelkõige järgmist.
18. Politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 1 lg 5 kohaselt kohaldatakse politsei ülesannetele ja tegevusele avaliku korra kaitsel

, arvestades PPVS-st tulenevaid erisusi. Vastavalt PPVS § 3 lg 1 p-le 1 on politsei ülesandeks mh avaliku korra kaitse

-s sätestatud alusel ja korras. PPVS § 3 lg 6 kohaselt menetleb PPA sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud ülesannetega seoses talle saabunud või Häirekeskuse vastuvõetud hädaabiteadet. 18.

§ 50

lg 1 p 1 järgi võib politsei siseneda valdaja nõusolekuta tema valduses olevale piiratud või tähistatud kinnisasjale, ehitisse, eluruumi või ruumi, sealhulgas avada uksi, väravaid ja kõrvaldada muid takistusi, kui see on vajalik kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks.

§ 50

lg 4 sätestab, et eluruumi tohib valdaja teadmiseta siseneda vaid siis, kui teda ei ole mõistlike pingutustega võimalik teavitada ja sisenemine on vajalik korrarikkumise või vahetu kõrgendatud ohu tõrjumiseks. Ajavahemikus kella 23.00-st kuni 7.00-ni või eluruumi valdaja teadmiseta on isiku eluruumi sisenemine lubatud ainult juhul, kui see on vajalik: 1) korrarikkumise kõrvaldamiseks, kui valdusest levivad väljapoole teist isikut oluliselt häirivad kestvad või korduvad mõjutused ja nende kõrvaldamine ei ole muul viisil võimalik; 2) vahetu kõrgendatud ohu tõrjumiseks.

§ 5

lg 4 esimese lause kohaselt on kõrgendatud oht oht isiku elule, kehalisele puutumatusele, füüsilisele vabadusele, suure väärtusega varalisele hüvele, suure keskkonnakahju tekkimise oht või karistusseadustiku 15. peatükis sätestatud I astme kuriteo või 22. peatükis sätestatud kuriteo toimepanemise oht.

§ 5

lg 5 järgi on vahetu oht olukord, kus korrarikkumine leiab juba aset või on suur tõenäosus, et see kohe algab. 4 3-22-721

1. Kohtuasja materjalides sisalduvatest Häirekeskusesse tehtud kõnede salvestuselt ilmneb, et
2. veebruaril 2022 kella 23.50 paiku teavitati Häirekeskust sellest, et kaebaja elukohas karjutakse (sh karjuti kõne tegemise ajal), vahepeal oli kosta kõva muusikat ning helistaja sõnul võib korteris olla tarvitatud narkootikume. Sama helistaja tegi Häirekeskusesse kõne ka 15 minutit hiljem teatades, et kaebaja korterist oli kuulda, et seal olev mees kukkus maha ning maha kukkusid ka pudelid. Helistaja palus kontrollida ega mees viga ei ole saanud.
3. Kuna politseipatrull saabus kaebaja elukoha aadressile eelmises punktis välja toodud Häirekeskusesse tehtud hädaabiteadete menetlemiseks, täitsid kaebaja elukohta jõudnud patrullpolitseinikud PPVS § 3 lg-s 6 sätestatud ülesannet.
4. PPA selgituste kohaselt ei olnud trepikotta sisenedes kuulda müra ega karjumist. Kuna kaebaja korteri uks oli praokil, siis oli näha, et korteris on asjad põrandal laiali ning köögilaud lõhutud. Hõikamisele ja koputamisele keegi ei vastanud. Võttes arvesse, et PPA-le oli teada kaebaja ettearvamatu käitumine ja alkoholi liigtarbimine, tekkis PPA sõnutsi politseiametnikel kahtlus, et isik võib olla ohtlik endale või teistele tulenevalt oma terviseseisundist.
5. Seega sisenesid politseiametnikud kaebaja korterisse mitte õigusrikkumise lõpetamise eesmärgil, kuivõrd politseinike saabudes öörahu rikkumist ei toimunud, vaid seepärast, et PPA-l tekkis kahtlus, et korteris viibinud kaebaja võis olla ohtlik nii endale ning polnud välistatud, et ka teistele isikutele, ja kontrollimaks kaebaja terviseseisundit. Järelikult oli tegemist vahetu kõrgendatud ohuga

§ 5lg 5 mõistes, mida PPA asus välja selgitama ja tõrjuma.

Seepärast oli politseiametnikel

§ 50

lg 1 p-st 1 ja

§ 50

lg-st 4 tulenevalt õigus siseneda ilma kaebaja nõusoleku ja teadmiseta kaebaja eluruumi.

1. Kaebaja leiab, et PPA tegevus kaebaja korteris oli õigusvastane. Politseiametnikel ei olnud vormikaamera sisse lülitatud, kaebajale ei antud pükste jalgapanekuks privaatsust ning kaebaja kallal hakati vägivallatsema ja tema käed pandi raudu. Ka oli kaebaja hinnangul õigusvastane tema kainenema viimine.
2. Esmalt märgib kohus, et ühestki õigusaktist ei tulene politseiteenistujatele kohustust oma toimingute teostamisel kasutada vormikaamerat. Seega ei saa PPA tegevust vormikaamera sisse lülitamata jätmisest tingitult lugeda õigusvastaseks.
3. PPA selgituste kohaselt leidsid politseinikud korterisse sisenedes eest voodis selili lamava mehe (kaebaja), kes kõnetamisele ei reageerinud ning polnud aru saada, kas ta hingab. Kaebaja ärkas üles raputamise peale. Mõne aja pärast toibunud kaebaja koordinatsioon oli oluliselt häiritud, tema silma pupillid olid väga suured ning pilk ekslev, millest tekkis politseinikel kahtlus, et tegemist võib olla narkojoobes isikuga. Politseinikud palusid kaebajal ennast riidesse panna ja tulla politseisõiduki juurde, sest tal esinevad narkootilise aine joobe tunnused, mispeale muutus kaebaja ründavaks, agressiivseks, keeldus koostööst ning hakkas ebatsensuursete sõnadega politseinikke solvama.
4. Kohus leiab, et olukorras, kus politseinikel tekkis kahtlus kaebaja tervise osas, oli põhjendatud kaebaja üles äratamine ning kaebaja seisundist tulenevalt anda korraldus politseisõiduki juurde tulemiseks, et kontrollida võimaliku narkojoobe olemasolu. Et ka Häirekeskusesse tehtud kõnes oli mainitud narkootikumide võimalikku tarvitamist, võis kaebaja oluliselt häiritud koordinatsioon, suurenenud pupillid ja ekslev pilk anda politseinikele kinnitust varasemalt tekkinud kahtlusele narkojoobe olemasolu kohta. Kuivõrd narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 3 lg 1 kohaselt on 5 3-22-721 narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine keelatud (v.a seaduses välja toodud erandjuhud), on üheselt mõistetav, et politseinikud soovisid kaebaja suhtes narko kiirtesti teostada õigusrikkumise väljaselgitamiseks.
5. Kohus nendib, et kaebaja võis tunda end ebamugavalt, kui pükse jalga pannes viibis kaebajaga samas ruumis naispolitseinik, kuid arvestada tuleb seda, et kaebaja põhjustas kaudselt oma tegevusega (varasemalt oma korteris müra tekitamine, mis tingis Häirekeskusesse kõnede teostamise) ja oma olekuga, mis andis politseinikele põhjendatud kahtluse narkojoobe olemasolu kohta, olukorra, kus tal tuli taluda teatavaid ebamugavusi ja piiranguid. Kohtu hinnangul võis naispolitseiniku juuresolek olla vajalik ka julgeoleku tagastamiseks, arvestades kaebaja varasemat käitumismustrit. Et kohtule on usutav, et pükste jalgapanek võttis üksnes hetke ning lisaks oli kaebajal võimalik enda privaatsust tagada varjates end tema peal olnud tekiga, pole kohtu hinnangul PPA toiminud õigusvastaselt.
6. Joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise protokollis (dtl-d 25-26) on toodud välja, et kaebaja toimetati kainenema

§ 42lg 1 alusel.

Kuna viidatud protokollis on PPA märkinud joobele viitavad tunnused, mõistab kohus, et kaebaja kainenema viimise aluseks oli mh

§ 42lg 2.

29. Vastavalt

§ 42

lg-le 1 võib politsei joobeseisundis täisealise isiku toimetada tema elu- või ööbimiskohta või kainenema politsei arestimajja või arestikambrisse või vanglasse, kui see on vältimatu isikust endale või teisele isikule lähtuva olulise ohu tõrjumiseks. Oluline oht on

§ 5

lg 3 järgi oht isiku tervisele, olulise väärtusega varalisele hüvele, keskkonnale või

§ 5lg-s 4 nimetamata kuriteo toimepanemise oht.

30.

§ 42

lg 2 sätestab: „Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alustel võib kainenema toimetada ilmsete joobeseisundile viitavate tunnustega isiku, kes on keeldunud joobeseisundi kontrollimisest indikaatorvahendiga või selle tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga või kes ei ole võimeline järgima indikaatorvahendi või tõendusliku alkomeetri kasutamise protseduuri, samuti isiku, kellelt on võetud bioloogilise vedeliku proov joobe tuvastamiseks ja joobeseisundi tuvastamine bioloogilise vedeliku proovi uuringuga ei ole kohe võimalik. Sellisel juhul kirjeldab korrakaitseorgan kainenema toimetamise protokollis isikul esinevaid joobetunnuseid.“ 31. Et politseinike seletustes kajastub, et kaebaja oli oma agressiivse käitumisega ohtlik nii iseendale kui teistele isikutele, ning kaebaja ei olnud suuteline järgima indikaatorvahendi kasutamise protseduuri, oli kaebaja kainenemisele toimetamine õigustatud. Polnud välistatud, et kaebaja võis oma ettearvamatu ja agressiivse käitumisega seada ohtu nii ennast kui ka teisi. Kuna kaebaja puhul oli tegemist täiskasvanud isikuga, polnud PPA-l kohustust anda kaebaja üle samas majas elanud kaebaja vanematele (vt

§ 42lg 11).

1. Politseinike seletuste järgi muutus kaebaja käitumine järjest agressiivsemaks ning ta hakkas ka kätega vehkima. Politseinikud võtsid kaebaja kätest kinni ning palusid tal rahuneda ning teha koostööd või muidu on nad sunnitud kasutama tema suhtes vahetut sundi. Kaebaja keeldus korraldust täitmast ning püüdis haardest vabaneda, mistõttu kasutati tema suhtes vahetut sundi, sh käeraudu.
2. Vahetu sund on mh inimese mõjutamine füüsilise jõuga ja erivahendi kasutamisega (

§ 74

lg 1), milleks on pädevus antud ka politseile (

§ 75

lg 1).

§ 79

lg 1 p-st 1 tuleneb politsei õigus kasutada isiku suhtes käeraudu, kui on alusta arvata, et isik võib osutada korrakaitseorgani ametiisikule füüsilist vastupanu.

§ 76

lg 1 kohaselt võib politsei kohaldada vahetut sundi ainult juhul, kui isikule kehtiva haldusaktiga ohu väljaselgitamiseks, 6 3-22-721 tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks pandud kohustuse täitmise tagamine muu haldussunnivahendiga ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik. Kui

§ 78

lg-s 1 nimetatud hoiatusega määratakse isikule haldusakti täitmise tähtaeg, võib vahetut sundi kohaldada, kui isik jätab haldusakti tähtaegselt täitmata.

§ 78

lg 1 näeb ette, et enne vahetu sunni kohaldamist on korrakaitseorgan kohustatud hoiatama isikut, kelle suhtes või kelle omandis või valduses oleva looma või asja suhtes ta kavatseb vahetut sundi kohaldada. 34. Kuna kaebaja ei rahunenud ja ei olnud nõus tegema politseinikega koostööd, kaebaja käitumine muutus järjest agressiivsemaks, ta hakkas kätega vehkima ning viimaks püüdis politseinike haardest vabaneda, ning muud vähem koormavad meetmed puudusid, oli vahetu sunni kohaldamine ehk füüsilise jõu ja käeraudade kasutamine lubatav (

§ 76lg 1).

Lisaks nähtub, et PPA hoiatas kaebajat, et kui ta ei rahune ja koostööd ei tee, siis võidakse tema suhtes kasutada vahetut sundi (

§ 78lg 1).

1. Lisaks on kaebajal etteheited sellele, et kaebaja toimetati kainema palja ülakeha ja paljaste jalgadega. Samas nähtub kohtuasja materjalides sisalduvatest politseinike ettekannetest, et pärast kaebajale käeraudade kohaldamist aitasid politseinikud kaebajale jalanõud jalga panna. Kaebaja väide paljajalu olemise kohta on paljasõnaline ning selle tõele vastavust ei kinnita ükski haldus- ega kohtumenetluses kogutud tõend. Selles asjas on tegemist klassikalise sõna sõna vastu olukorraga, kus kohus peab hindama poolte seisukohtade usaldusväärsust. Kohtupraktikas on selgitatud, et ametniku pahausklikku käitumist ning ettekandes tõele mittevastavate asjaolude märkimist, ei saa eeldada ning sellise väite esitaja peab esitama veenvad põhjendused oma seisukohtade kinnitamiseks. Vastupidisel juhul kujuneks olukord, kus sõna sõna vastu olukordades oleks kaebaja väidetel ettemääratult suurem kaal ning oleks ebamõistlikult keerukas või lausa võimatu ühe ametniku juuresolekul toime pandud rikkumiste korral kinnipeetavate suhtes distsiplinaarseid mõjutusvahendeid kohaldada (vt Tartu Ringkonnakohtu
2. jaanuari
3. a otsus haldusasjas nr 3-18-58, p 14).
4. Kuivõrd kaebaja suhtes kohaldati vahetut sundi, sh käeraudu, on ilmne, miks ei olnud politseiametnikel võimalik kaebajale selga aidata jopet, vaid see võeti kaebaja jaoks kaasa. Lisaks ei saa tähelepanuta jätta, et kaebajale võimaldati esmalt ennast ise riidesse panna, et välja politseisõiduki juurde minna, kuid selle asemel hakkas kaebaja politseinike suhtes agressiivselt käituma. Kohus nõustub, et veebruarikuus võis kaebajal palja ülakehaga politseisõidukis viibimine olla ebameeldiv, kuid seejuures ei saa arvestamata jätta seda, et olukord oli tingitud kaebaja enese käitumisest. Käesoleval juhul pidi PPA kaaluma enda ohutust ning nende tegevuse eesmärki ja teiselt poolt kaebajal kaasnevat ebamugavust seoses üleriiete puudumisega. On ilmne, et politseiametnike ohutus ja ohu tõrjumise kohustus kaalus praegusel juhul üles kaebaja ebamugavuse tema kainenema toimetamisel, mille ajaline kestvus avalikult kättesaadavatele andmetele tuginedes oli ilmselt vähem kui üks tund.
5. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et PPA tegevus kaebaja korteris ja kaebaja kainenema toimetamisel oli õiguspärane. Seega jääb kaebaja kaebus rahuldamata.
6. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
7. Kaebaja eraelu kaitseks asendab kohus asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi ja elukoha aadressi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3 ja 4). 7 3-22-721 (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm 8