KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26.märts 2010.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 22.märts 2010.a. Kriminaalasja number 1-09-10740 Kohtukooss

§ 200

lg 2 p 7, 8 järgi; M.A süüdistuses

§ 200

lg 2 p 4, 7, 8 järgi; V.F süüdistuses

§ 200lg 2 p 7, 8 järgi.

Harju Maakohtu otsus 14.jaanuar 2010.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatavad Y.M ja M.A Prokurör Natalja Lebed Süüdistatavad Y.M ja M.A (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kriminaalasi Kaitsjad RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord Adv. Leelo Viil ja Argo Küünemäe Harju Maakohtu otsus 14.jaanuarist 2010.a. Y.M-i ja M.A suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata. Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. 2 Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 14.jaanuari 2010.a.kohtuotsusega süüdi tunnistada Y.M

§ 200

lg 2 p 7, 8 järgi ja mõista karistuseks 5 (viis) aastat 8 (kaheksa) kuud vangistust.

§ 68

lg.1 alusel arvestada karistusaja hulka tema eelvangistuses viibitud aeg ja karistuse kandmise alguseks lugeda 21.04.2009.a.Tõkend- vahistamine- jätta muutmata. Süüdi tunnistada M.A

§ 200

lg 2 p 4, 7, 8 järgi ja mõista karistuseks 5 (viis) aastat 8 (kaheksa) kuud vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendada uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise 12.09.2007.a. Harju Maakohtu poolt mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, s.o. 1 (üks) aasta 6 (kuus) päeva vangistust. Mõistes liitkaristuseks ja ärakandmisele kuulub 6 (kuus) aastat 8 (kaheksa) kuud 6 (kuus) päeva vangistust.

§ 68

lg.1 alusel arvestada karistusaja hulka tema eelvangistuses viibitud aeg ja karistuse kandmise alguseks lugeda 06.05.2009.a. Tõkend- vahistamine- jätta muutmata. Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi veel V.F, kelle osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud. Süüdistatavad mõisteti süüdi selles, et nemad

1. aprillil
2. a, ajavahemikus kella 18.30-st kuni 19.38-ni, eesmärgiga ära võtta võõrast vallasasja, läksid kannatanu K. K. järel XXXXXX XXXXXXX XX X asuva maja koridori, kus kasutades vägivalda, aga nimelt, pekstes kannatanut K. K., võtsid ära kannatanu jope taskust rahakoti maksumusega 200 krooni, milles oli sularaha summas 600 krooni ja dokumendid kannatanu nimele – juhiluba, töötõend, haigekassakaart, Swedbanki pangakaardid. Pärast seda, tahtlusega ära võtta kannatanu pangaarvel olevat raha, nõudsid kannatanult PIN-koodi ja pärast seda, kui kannatanu oli nimetanud numbrid, läksid pangaautomaadi juurde ja kontrollisid PIN-koodi õigsust. Veendunud, et kannatanu oli nimetanud vale PIN-koodi, tulid tema juurde tagasi ja pannud noa kõrile, nõudsid, et ta nimetaks õige PIN-koodi, pärast seda oli kannatanu sunnitud nimetama õige PIN-koodi, siis nad võtsid ära, võtnud kannatanu käest, mobiiltelefoni №kia 1650, maksumusega 790 krooni, milles oli maksumuseta SIM-kaart, pärast seda võtsid XXXXX linnas asuva pangaautomaadi kaudu kannatanu pangaarvelt, kasutades temalt röövitud pangakaarti ja tema PIN-koodi, sularaha summas 900 krooni. Seega tekitati kannatanu K. K.le röövimisega varalist kahju summas 2490 krooni. 3 APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatav Y.M vaidlustab esitatud apellatsioonis temale mõistetud karistust. Ta väidab apellatsioonis jätkuvalt, et kuriteo pani ta toime üksi ning kaassüüdistatavad tegutsesid tema käsul ja hirmust oma tervise pärast. Taotlust kergendada temale mõistetud karistust põhjendab apellant sellega, et teda ei ole varem karistatud isikuvastaste kuritegude eest, et ta on oma süüd tunnistanud ning kahetseb toimepandut, et tema oli see, kes kutsus kannatanule ka kiirabi. Kohus ei ole arvestanud ka asjaolu, et vabaduses on temal perekond, väike laps ja et praegusel raskel ajal on tema perekond jäänud toitjata. Taotleb tingimusliku vangistuse mõistmist või reaalse vangistuse lühendamist. Süüdistatav M.A väidab esitatud apellatsioonis, et tema nägemusel on nii kohtueelsel uurimisel kui ka kohtumenetluses rikutud jämedalt menetlusõigust kui ka materiaalõigust. nii
3. Arvestatud ei ole kaassüüdistatava Y.M-i ütlusi selles, et tema, s.o. M.A , pani kuriteo toime füüsilise vägivalla ähvardusel.
4. Tema nimetas juba eeluurimise käigus tunnistaja nime, kes võinuks andma ütlusi temale esitatud süüdistuse osas. Taotles selle tunnistaja ülekuulamist nii kohtueelse kui ka kohtuliku uurimise käigus. Uurija ignoreeris tema taotlust. Sama oli täheldatav ka kohtumenetluses. Tunnistaja viibis kohtusaalis, kuid üle teda ei kuulatud. Kohus teatas, et oleks pidanud varem taotlema selle tunnistaja ülekuulamist. Tunnistaja nimi on R. K. ja apellant taotleb apellatsioonis jätkuvalt tunnistaja ülekuulamist.
5. Tegemist oli ka ilmselge kokkuleppega prokuröri ja kaassüüdistatava V.F vahel. Nimelt andis V.F kohtuistungi algul tema, s.o. apellanti õigustavaid ütlusi aga peale kohtuistungi vaheaega juba teistsuguseid. Olles vahetanud prokuröriga naeratusi, asus ta andma süüstavaid ütlusi. Prokurör käis kohtueelsel uurimisel ka tema juures kokkulepet pakkumas selle alusetu süüdistuse osas, kuid tema keeldus kuna pidas ennast süütuks. Selle peale prokurör teatas temale koheselt, et kui ta ei nõustu 4 aastase vangistusega, siis kohtus üldmenetluses saab ta 7 aastat. Juba ainuüksi sellest võib teha järelduse, et prokurör ei ole huvitatud mitte asja õiglasest lahendamisest vaid suhtub konkreetselt apellanti ebasoosivalt, ei arvesta eelnevates punktides nimetatud fakte. Seetõttu taotlebki, et kriminaalasi kas täielikult üle vaadataks või kvalifitseeritaks ümber tema tegevus

prg. 307 järgi ja vähendada ka vastavalt karistust. Kannab ka kohtule ette, et ülalnimetatud faktid ei ole käesolevas kriminaalasjas mitte ainukesed ja teatab oma kavatsusest hakata apellatsiooni veel istungil täiendama kohtu ja prokuröri poolt tehtud rikkumiste ja möödalaskmistega. 4 Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatavad ja nende kaitsjad esitatud apellatsioone, prokurör vaidles apellatsioonidele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonidega ning kuulanud ära menetlusosalised, asus seisukohale, et maakohtu otsuse tühistamiseks apellatsioonides esitatud väidete alusel ei ole põhjust. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida ja seda just M.A apellatsioonist lähtudes, et seaduse kohaselt toimub apellatsioonimenetlus ainult apellatsiooni piirides (KrMS prg. 331 lg 2).Apellatsiooni piirid on paika pandud esitatud apellatsioonis ja kohus peab ümber lükkama vaid apellatsioonis esitatud väited. Seaduseandja ei ole pidanud seega võimalikuks, et apellant esitab apellatsioonis paar väidet ja teavitab kohut, et ta kavatseb ülejäänud väited esitada kohtuistungil. Selline olukord on vastuolus ka seaduseandja poolt kehtestatud normidega, mis reguleerivad apellatsiooni esitamise tähtaega ja apellatsioonile esitatavaid nõudeid (KrMS prg. 319 lg 2,3 ja 321 lg 2 p.

1. Apellatsiooni piiridest väljumise õigus on kohtul. Kaitsja on samuti seotud süüdistatava poolt esitatud apellatsiooni piiridega. Vaidlustatud maakohtu otsusesse puutuvalt peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et maakohus on analüüsinud vaidlustatud kohtuotsuses süüdistatavate süüd tõendavaid tõendeid nii eraldi, kui ka kõrvutanud neid omavahel ning loogiliselt ja arusaadavalt ülesehitatud arutluses, jõudnud põhjendatult järeldustele süüdistatavate süü osas. Tõendite põhjalik analüüs on maakohtu otsuses ära toodud ja sellest tehtud järeldustele jõudmine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning veenev. Põhjalikult ja veenvalt on maakohus ka otsuses selgitanud omapoolset tõendite eelistust ja seda, miks jätab süüdistatavate ütlused kui ebausaldusväärsed tõendid tõendite kogumist kõrvale. Maakohtu sellekohane järeldus rajaneb nii süüdistatavate kui ka kannatanu poolt antud ütluste põhjalikul analüüsil ning nende kõrvutamisel teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ja kohtu poolt tuvastatud tehioludega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma
2. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 L. K. süüdistusasjas märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav . Kohtukolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsus vastab oma motiveerituselt sellele Riigikohtu seisukohale täielikult. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et maakohtu otsuses on kohus eraldi pööranud tähelepanu ka süüdistatavate poolt kohtumenetluses esitatud versioonile toimunust ja ka kaitsjate poolt kohtuvaidluses esitatud väidetele ning motiveeritult need ümber lükanud. Maakohtu seisukoht selles osas, et kõik süüdistatavad tegutsesid röövimise kaastäideviijatena on saanud samuti 5 põhjaliku motiveeringu ja see põhineb Riigikohtu seisukohtadel, millisele on üles ehitatud valitsev kohtupraktika vaidlusaluses küsimuses. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu otsuses esitatud motiividega nii süüdistatavate süü, nende käitumisele antud juriidilise hinnangu kui ka neile mõistetud karistuse osas ning ei pea vajalikuks neid oma otsuses taasesitada. Süüdistatava M.A kaitsja esitas apellatsioonikohtu istungil (lisatud ka kirjalike kaitseteesidena) omapoolse tõendite analüüsi, mis suures osas väljub tema kaitsealuse poolt esitatud apellatsiooni piiridest, kuid, mis ei lükka mingilgi määral ümber maakohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuses esitatud põhjalikku tõendite analüüsi ja tõendite hindamisprotsessi ning sellest tehtud järeldusi. Süüdistatavate poolt apellatsioonides kohtukolleegium järgmist: esitatud väidete osas märgib 1) Y.M-i apellatsiooni osas. Maakohus on äärmise põhjalikkusega motiveerinud Y.M-ile mõistetavat karistust. Maakohus on ka selgitanud, et arvestab kergendava asjaoluna seda, et oma süüd Y.M tunnistab ja kahetseb, kuid samas põhjendatult leidnud, et Y.M ei anna kuriteo tehiolude kohta süüd tunnistavaid ütlusi, mistõttu ei ole tegemist puhtsüdamliku kahetsusega. Kohtuotsuses on põhjendatud, miks peab kohus ainuvõimalikuks karistada Y.M-i reaalse vangistusega ja miks tuleb tal kanda reaalset vangistust just konkreetses karistusmääras. Selles osas nõustub kohtukolleegium täiel määral maakohtuga. Mis aga puudutab

prg. 74 sätete kohaldamise võimalikkust, siis selles osas on Riigikohus oma seisukohtadega kujundanud selgelt kohtupraktika, mille kohaselt ei saa katseaeg olla lühem mõistetud vangistusest.

prg.-s 74 ettenähtud katseaja maksimaalne pikkus on kolm aastat.

prg. 200 lg 2 sanktsioon aga algab kolmest aastast. Y.M-ile mõistetud vangistusmäär ületab aga tunduvalt

prg. 74 ettenähtud katseaja maksimaalse pikkuse. Seega on sisuliselt välistatud, et raskete isikuvastaste kuritegude eest mõistetakse süüdlasele tingimuslik vangistus (Riigikohtu otsused nr. 3-1-1-99-06;3-1-1-59-07). Arvestades toimepandud kuriteo tehiolusid ja süüdlase isikut, ei ole ka mingit seaduslikku alust vähendada Y.M-ile mõistetud karistust alla sanktsiooni alammäära. Seda, et süüdistataval jäi vabadusse perekond, kellel on ilma temata raske hakkama saada, seda pidanuks eelkõige arvestama süüdistatav ise. Ei perekonna ega väikese lapse olemasolu ei ole Y.M-ile olnud piisavaks põhjuseks, et hoiduda kuritegude toimepanemisest. Inimene, kes paneb toime kuriteo, peab oskama ette näha võimalikke tagajärgi ning seda, et kuriteo toimepanemisega kaasnevad mitmed elumuutused ja kohustused mitte üksnes süüdimõistetule, vaid ka tema perekonnale. 2) M.A apellatsiooni osas. 6

1. Nagu kohtukolleegium juba käesolevas otsuses eelnevalt märkis, on maakohus piisava põhjalikkusega otsuses selgitanud ja seda peale süüdistatavate ütluste põhjalikku analüüsi, miks ei arvesta süüdistatavate ütlustega, s.o. miks jätab süüdistatavate ütlused, s.h. ka süüdistatava Y.M-i ütlused, kui ebausaldusväärsed tõendite kogumist välja.
2. Süüdistatava M.A poolt maakohtus esitatud taotlus tunnistaja ülekuulamiseks on jäetud põhjendatult maakohtu poolt rahuldamata. Taotluse rahuldamata jätmise põhjuseid on maakohus põhjalikult selgitanud ka oma sellekohase suulise määruse tegemisel maakohtu istungil ning maakohtu seisukoht on kooskõlas võistleva menetluse põhimõtete ja normidega. Apellatsioonis esitatud samasisuline taotlus on jäetud rahuldamata kuna apellatsioonikohus ei saa üle kuulata tunnistajana isikut, kelle ülekuulamata jätmine maakohtu poolt on toimunud seetõttu, et sellekohane taotlus on esitatud kohtumenetluses liiga hilja. Teiseks, ka apellant ise on oma apellatsioonis väitnud, et tema poolt nimetatud isik, keda ta taotleb tunnistajana üle kuulata, viibis maakohtu istungi ajal saalis.
3. Midagi etteheidetavat ei saa olla ka selles, et prokurör kohtueelse menetluse käigus süüdistatavatele kokkuleppe sõlmimist pakkus. Tegemist on seaduses lubatud menetlusliigiga, mis eeldab kõigi süüdistatavate nõusolekut (KrMS prg. 239 lg 2 p.3). Kokkuleppemenetluses on prokuratuuril volitus teha järeleandmisi karistusmääras, mis tähendab seda, et prokuratuur võib kokkuleppemenetluses taotleda kergemat karistust võrreldes selle karistusega, mida ta taotleks pärast samade asjaolude kaalumist üldkohtumenetluse korras. Seega on täiesti loomulik ja lubatud, et prokurör, pakkudes süüdistatavale kokkuleppemenetlust, teatab ka oma seisukoha taotletava karistusmäära osas, et süüdistatavale oleks arusaadav, milles seisneb kokkuleppemenetluse soodsus tema jaoks. Nagu eelpool kohtukolleegium juba märkis, on maakohus piisava põhjalikkusega motiveerinud M.A-le vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest mõistetud karistust ja kohtukolleegium ei pea vajalikuks oma otsuses neid põhjendusi korrata. Liitkaristuse mõistmiseks

prg. 65 lg 2 alusel maakohtu poolt mõistetust erinevalt, puuduvad seaduslikud alused. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 14.jaanuarist 2010.a. Y.M-i ja M.A suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Igor Amann Meelika Aava 7