Obsah (7)

§ 169§ 201§ 64§ 73§ 268§ 63§ 340

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. august 2018, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-17-6725 Kohtukoosseis Sten Lind, Pavel G

§ 169ja § 201 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 30.

jaanuari 2018 otsus Apellant kaitsja Prokurör Merry Tiitus XX Kaitsja Isikukood XXXXXXXXXXX; elukoht: XXX; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel: eesti keel; XXX; töökoht: XXX; varem ühel korral kriminaalkorras karistatud Kristjan Nõges Kannatanud AP; OÜ H, esindaja juhatuse liige HH Süüdistatav RESOLUTSIOON 1. Tühistada Pärnu Maakohtu 30. jaanuari 2018 otsus XX

§ 201

lg 1 järgi süüditunnistamise ja XX-le

§ 64lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas.

Mõista XX

§ 201lg 1 järgi õigeks.

Seoses liitkaristuse tühistamisega täpsustada, et

§ 73

lg 1 ja 3 alusel tuleb üheaastast katseaega kohaldades jätta tingimisi täitmisele pööramata XX-le

§ 169järgi mõistetud karistus.

1. Jätta Pärnu Maakohtu otsuse põhiosast välja väited, et XX sai 2014 H OÜ-lt palka 1065,00 eurot ning et XX sai aastatel 2009 – 2016 Eesti keskmist palka ületavat sissetulekut.
2. Muus osas jätta Pärnu Maakohtu otsus muutmata. 1
3. Apellatsioon rahuldada osaliselt.
4. Määrata Advokaadibüroole Lepmets & Nõges vandeadvokaadi abi Kristjan Nõgese poolt XX-le apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 360 eurot.
5. Apellatsioonimenetluse kulud jätta riigi kanda. OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Kuna kannatanutel on õigus esitada kassatsioon üksnes tsiviilhagi puudutavas osas, ei ole kannatanutel võimalik otsust vaidlustada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. XX-le on esitatud süüdistus

§ 201

lg 1 ja § 169 järgi.

§ 169

järgi süüdistatakse XX selles, et ta hoiab alates 30.04.2009 teadvalt kõrvale oma poja YY (sünd. XX.XX.XXXX) kasuks kohtuotsusega välja mõistetud igakuise elatusraha maksmisest. Kõrvalehoidumine seisnes selles, et XX, kes on töövõimeline ning saanud sissetulekut, on läbi aastate maksnud elatist kohtuotsusega väljamõistetust oluliselt väiksemas mahus ning on lasknud oma sissetulekuid kanda võõrale kontole.

§ 201

lg 1 järgi süüdistatakse XX selles, et ta pööras tahtlikult enda kasuks OÜ-le H OÜ kuuluva sülearvuti Lenovo Thinkpad T420 PB-Y110812/02 väärtusega 370 eurot. Nimelt viis ta 25.07.

1. a sülearvuti Pärnu linnas XXX asuvasse L OÜ-le kuuluvasse pandimajja, kus andis selle kavatsetult omaniku nõusolekuta krediidi tagatiseks L OÜ- le. L OÜ võõrandas 12.09.2014 arvuti eraisikule.
2. Pärnu Maakohus tunnistas
3. jaanuari 2018 otsusega XX

§ 169

ja § 201 lg 1 järgi süüdi ning karistas teda vastavalt 6 kuu ja 3 kuu pikkuse vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel liitkaristust mõistes luges kohus kergema karistuse raskemaga kaetuks. Mõistetud liitkaristuse jättis kohus

§ 73

lg 1, 3 alusel täitmisele pööramata, kui XX ei pane ühe aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 2.1 Maakohus luges tõendatuks, et XX, kellelt oli kohtuotsusega mõistetud välja elatis poja YY kasuks, on tasunud elatist ebaregulaarselt ja kohtuotsusega ettenähtust väiksemas ulatuses. Samas luges kohus tõendatuks, et XX on saanud tulu erinevatelt ettevõtetelt (sh. AS G, AS P, U OÜ, OÜ K, H OÜ). 2 Kohus luges tõendatuks ka selle, et XX palvel kandsid OÜ H ja OÜ K XX töötasu viimase ema CC pangakontole. Tuginedes Maksu- ja Tolliameti 16.10.2014 vastusele ja selle lisadele luges kohus tõendatuks, et 2009 on AS G maksnud XX-le 204 245 krooni (13 053,63 eurot), 2011 AS P 3678,7 eurot ning U OÜ 1249,20 eurot, 2012 U OÜ 6870,7 eurot, 2013 U OÜ 4088,36 eurot ning OÜ K 1984,66 eurot, 2014 H OÜ summas 1065,00 eurot. 2015 ja 2016 oli XX deklareeritud tulu pärast tulumaksu mahaarvamist vastavalt 8881 ja 11 153 eurot. Kohus leidis, et nimetatud aastatel on XX sissetulekud olnud ca 2 kuni 10 korda suuremad kui elatise maksmise kohustus. XX on läbi aastate saanud valdavalt vabariigi keskmisest suuremat töötasu. Sellest hoolimata ei ole ta aga tahtnud tasuda igakuist elatist, mille suurus vastaks Eesti Vabariigis kehtestatud minimaalselt elatise suurusele. Süüdistatava kavatsetust tasuda ette nähtust vähem elatist tõendab ka asjaolu, et XX esitas kahele tööandjale (OÜ H ja OÜ K) avaldused, milles palus kanda oma töötasu ema CC arveldusarvele. CC SEB panga konto väljavõtte ja selle alusel koostatud vaatlusprotokolli kohaselt on K OÜ kandnud 2013.a augustis CC kontole 478,68 eurot XX töötasu. Samuti on XX tööandja OÜ H juhatuse liige HH teinud 2013 ja 2014 arvukalt ülekandeid XX ema pangakontole. XX on ise põhjendanud oma käitumist sellega, et tal sündis 2009.a teine laps, kes samuti tema toetust vajas. Ka oli majanduslik olukord väga keeruline, mistõttu tegi süüdistatav enda sõnul sellise otsuse, et ei maksa YY-le nõuetekohaselt elatist, kuna süüdistatava enda pere oli majanduslikult halvemas seisus kui Y oma. Maakohus leidis, et need vastuväiteid on paljasõnalised. Lisaks arvestab kohus tõendatud süüdistuse perioodi pikkust ja asjaolu, et elatise vähendamist erinevalt Pärnu Maakohtu 30.04.2009.a otsusest varasemalt ei taotletud ja seda tehti alles 2017, mistõttu vastuväited ei ole piisavad. Ka pidas maakohus alusetuks XX väiteid, et elatise tasumist takistasid arvukad tema suhtes algatatud täitemenetlused. 2.2 Maakohus luges tõendatuks selle, et XX pantis tööandja poolt tema kasutusse antud sülearvuti. XX töötamisega seonduvaid asjaolusid H OÜ-s, samuti ka sülearvuti Lenovo andmist XX kasutusse tõendavad H OÜ esindaja HH ütlused. 28.07.2014 töölepingu ülesütlemisavaldus H OÜ ja XX vahel tõendab H OÜ ja XX vahelist töösuhte lõpetamist. L OÜ 11.12.2014.a vastus päringule koos lisadega tõendavad, et XX andis 25.07.2014 sülearvuti Lenovo pandimajja tagatiseks ning et pandimaja võõrandas sülearvuti 12.09.2014. Seejuures kinnitas XX sõlmitud lepingus, et on panditava asja omanik. 3 Elion Ettevõtted AS-i arve tõendab, et H OÜ ostis 13.02.2014 sülearvuti Lenovo Thinkpad T420 370 euro eest. Süüdistatava, tunnistaja MS ja kannatanu OÜ H esindaja HH ütlustega on tuvastatav, et enne töösuhte lõpetamist OÜ H jättis töötasu maksmata. Süüdistatava ütluste kohaselt pärast arvuti pantimist viis ta kviitungi tööandjale, et viimane saaks selle tagasi osta. MS andis ütlusi, et ta töötas samal ajal ka OÜ-s H ja HH andis talle pandimaja kviitungi ja raha arvuti väljatoomiseks, kuid mingil põhjusel seda ei tehtud. Kohus leidis, et see ei välista omastamist. XX käitus võõra omandiga kui omanik, s.t. esines omanikuna ja tegi sellega õigusvastaselt käsutustehingu. Nõnda on ta ka lepingus kinnitanud, et ta on omanik. Kohus leidis ka, et kuigi tööandja jättis XX-le maksmata, ei olnud süüdistataval õigust tasaarveldada tööandja H OÜ võlga sülearvuti pantimisega. Kohus leidis ka, et XX ei tegutsenud arvutit pantides hädaseisundis. 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni XX kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja XX õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et XX süüdimõistmisel

§ 201lg 1 järgi on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.

Kohus on ekslikult asunud seisukohale, et sülearvuti pantimine kujutas endast omastamistahte manifesteerimist. Karistusseadustiku kommenteeritud väljaande kohaselt kujutab pantimine endast omastamistahte manifesteerimist üksnes juhul, kui isikul puudus kavatsus panditud asi hiljem välja osta või kui isik vähemalt möönis, et rahalist seisu arvestades ei ole see tõenäoline. Ka Riigikohtu praktika kohaselt ei pruugi igasugune omandiõiguse rikkumine manifesteerida tahet jätta omanik asjast kestvalt ilma. Vastavalt Riigikohtu seisukohale tuleb omastamistahte hindamisel lähtuda kõrvaltvaataja seisukohast. Kaitsja leiab, et maakohus on jätnud arvestamata kaks olulist asjaolu. Esiteks oli XX rahalistes raskustes, ta vajas äraelamiseks kiiresti rahalisi vahendeid. Tõenditest ei nähtu, et tal puudus kavatsus asi hiljem välja osta. Teiseks oli XX sülearvuti omanikuga töösuhtes. XX eeldas sülearvuti pantimise hetkel, et saab töö eest tasu, mille eest on tal võimalik sülearvuti tagasi saada. Kaitsja leiab, et XX omastamistahe ei manifesteerunud ja töölepingu ülesütlemise ja töötasu andmata jätmise järgselt. XX ei varjanud oma tegu, vaid andis sülearvuti pantimisest koheselt teada sülearvuti omanikule. Samuti andis ta sülearvuti omanikule arvuti väljaostmiseks vajaliku kviitungi. XX tegi kõik endast oleneva, et omanik asja tagasi saaks. See, et omanik sülearvutit tagasi ei saanud, ei sõltunud XX-st. Kaitsja hinnangul on kohus alusetult heitnud ette, et omanik oli sunnitud oma asja tagasisaamiseks selle eest tasuma. Kohus ei arvestanud, et OÜ H nõustus sellega. Osaühingu esindaja HH ütlused tõendavad, et OÜ H jättis XX-le töötasu maksmata. 4 Kohtuotsuse kohaselt ei võimaldanud VÕS sätted XX-l töötasunõuet sülearvuti väärtusega tasaarvestada. Kaitsja märgib, et tegemist XX ei ole esitanud tasaarvestamise avaldust. HH ütluste kohaselt polnud tal pantimise ajal ega ütluste andmise seisuga nõudeid XX vastu. Tema ja XX käitumisest järeldub, et pooltel oli kokkulepe töötasunõude osaliseks rahuldamiseks panditu väärtuse alusel. Kaitsja leiab, et isegi kui selline kokkulepe puudus, tähendaks see üksnes kahju tekitamist tööandjale, mitte aga omastamistahte manifesteerimist. Kaitsja leiab, et XX süüdimõistmisel

§ 169järgi on kohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust.

Kohus on kaitsja hinnangul hinnanud tõendeid valikuliselt ning teinud seetõttu ebaõige otsuse. XX ei eita, et on maksnud oma lapsele elatist ettenähtust väiksemas ulatuses. Elatise maksmise kohustust ei rikkunud ta aga tahtlikult. Töötasu osas on maakohus lähtunud tõenditest, millest nähtuvad tööandjate poolt väidetavalt kinnipeetud summad. Kohus ei ole andnud hinnangut XX väidetele, et ta ei ole töötasu reaalselt kätte saanud ning kõik tööandjad jätsid töö eest vähemalt osaliselt tasumata. Kohus ei ole hinnanud, kas XX ja tema ema pangakonto põhjal saab teha järelduse, et kõik tasud, mille põhjal on väidetavalt peetud kinni seaduses ettenähtud maksud, jõudsid reaalselt kohale. Tööandjate kinnitused töötasu maksmise kohta on kaudsed tõendid. Kaitsja leiab, et Maksu- ja Tolliameti tõenditel puudub tõendiväärtus ning need tuleks jätta arvestamata. MTA esitatud dokumendid näitavad üksnes deklareeritud, mitte aga tegelikult makstud summasid. Ettevõtetel võisid tekkida ka maksuvõlad. Nt U OÜ (praeguse nimega B OÜ) on äriregistri andmetel maksuvõlglane ning likvideerimisel. Kohus ei ole hinnanud tõendeid, mille kohaselt kasutati XX ema kontot OÜ H töötajate töötasude maksmiseks. Kohus ei ole arvestanud, et XX-l on ka teine laps, kes vajas samuti ülalpidamist. Kui kohtule saab teatavaks, et ülalpidamist vajab ka kolmas isik, tuleb kohtul seda

§ 169rikkumist hinnates arvesse võtta.

Kohus oleks pidanud XX-le selgitama, et kohtu silmis on asjaolu paljasõnaline ning XX-l on vajalik esitada tõendeid. Kohus ei arvestanud, et XX-lt oli võetud teistes täitemenetlustes ära vara, sh töötasud, mida kohtu hinnangul sai XX samas kasutada lapse ülalpidamiseks. Kui isikul ei ole teiste täitemenetluste tõttu faktiliselt vara, mida oleks võimalik kasutada elatise maksmiseks, siis ei ole elatise maksmata jätmine tahtlik. Seda ka sõltumata asjaolust, kui teised täitemenetlused on algselt tekkinud isiku enda ebamõistliku finantskäitumise tõttu (mis ei ole küll tõendatud). Kohus leidis, et elatise maksmata jätmise pikk aeg näitab, et lapse ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine ei saa olla vaid juhuslik või ebasoodsate asjaolude kokkusattumine. Kaitsja vaidleb sellele kohtu seiskohale vastu, märkides et ebasoodsad asjaolud (töötus, tööandjate poolt tasumata jäänud töötasud, teised võlad ja täitemenetlused ning teise lapse ülalpidamise kohustus) eksisteerisid kogu perioodi jooksul. Elatise maksmata jätmise pikaajalisusest ei järeldu automaatselt selle tegevuse tahtlikkus. 4. Apellatsiooni suhtes esitasid kirjalikud seisukohad süüdistatav ja prokurör. 5 4.1 XX toetab oma kirjalikus seisukohas kaitsja apellatsiooni. Ta märgib seoses

§ 201

lg 1 järgi esitatud süüdistusega märgib XX, et ta ei soovinud H OÜ-le kahju tekitada. Ta andis H OÜ-le võimaluse kõne all olnud arvuti välja osta. Osaühingu esindajad olid kursis, et ta oli väljapääsmatus olukorras. H OÜ oli talle võlgu, mida on tunnistanud ka H OÜ esindaja. Tal ei olnud H OÜ võla tõttu võimalik pereliikmetele eluks vajalikke kaupu ja toitu osta.

§ 169

järgi esitatud süüdistusega seoses märgib XX, et ta on enda ja AP ühisele lapsele alati vastavalt oma võimalustele elatist maksnud. Tal ei olnud elatist võimalik tasuda, kuna majandussurutis mõjutas tugevalt ehitusvaldkonda, kus ta töötas. Menetluses ei ole tuvastatud, et ajal, kui ta ei olnud võimeline õigeaegselt elatist maksnud, oleks nende lapsel olnud puudus toidust või eluks vajalikest asjadest. Lapsel oli olemas kõik vajalik. Veelgi enam, talle teadaolevalt võimaldati lapsele reise välisriikidesse. XX möönab, et kuna tema lapsele elatist ei maksnud, pidi ilmselt AP rohkem pingutama. Olukorras, kus üks lapsevanematest on sattunud ajutiselt rahalistesse raskustesse, on aga normaalne, et teine vanem selleks ajaks kohustused enda kanda võtab. XX väitel on praeguseks enamus elatise võlgnevusest tasutud ning ta on tasunud ka jooksvalt elatist, et vältida võlgnevuse kasvu. XX märgib, et süüdimõistetuna on tal raskem enda ja laste elukvaliteeti parandada. Küsimärgi alla võib sattuda tema töökoha säiliminegi. 4.2 Prokurör leiab apellatsioonivastuses, et apellatsiooni rahuldamiseks ja maakohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust. Prokurör leiab, et maakohus ei ole kohaldanud XX

§ 201lg 1 järgi süüdi tunnistades materiaalõigust valesti.

Tuvastatud on, et XX pantis sülearvuti, kuna tema tööandjal oli palga väljamaksmisega probleeme. Prokurör peab sellest tulenevalt alusetuks kaitsja väidet, et XX-l oli reaalne tahe pant välja lunastada. Ühtlasi peab prokurör oluliseks, et XX käitus tema valduses oleva tööandja varaga kui omanik – ta sõlmis krediidi- ja tagatislepingu, väites lepingut allkirjastades, et tema puhul on tegu asja omanikuga. Prokurör leidis, et XX on põhjendatult mõistetud süüdi ka

§ 169järgi.

Kriminaalasjas on tuvastatud, et XX erinevad tööandjad on deklareerinud läbi aastate XX-le vabariigi keskmisest suuremat töötasu. Sellest hoolimata ei ole ta aga tahtnud tasuda igakuist elatist, mille suurus vastaks Eesti vabariigis kehtestatud minimaalselt elatise suurusele. Nagu süüdistatava kohtus antud ütlustest nähtus, oli see süüdistatava teadlik ja kalkuleeritud otsus. XX andis kohtus ütlusi, et ta tegi sellise otsuse, kuna nägi, et temaga elav pere oli majanduslikult halvemas seisus kui Y ema. Seda, et ta kavatsetult hoidis elatise maksmisest kõrvale, näitab see, et XX palvel kandsid osad tema tööandjad töötasu tema ema pangakontole. 6 Prokurör peab alusetuks apellandi etteheidet, et kohus ei ole andnud hinnangut XX väitele, et ta ei ole töötasu reaalselt kätte saanud ning tööandjad jätsid tööde eest vähemalt osaliselt tasumata. Prokurör leiab, et tegu on süüdistatava ja kaitsja esitatud paljasõnalise väitega. Teiseks on Riigikohus oma 06.10.2016. a lahendis nr 3-1-1-58-16 jõudnud järelduseni, et ka miinimumpalka saav vanem peab kulutama lapse ülalpidamise kohustuse täitmiseks üldjuhul vähemalt poole oma igakuisest sissetulekust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 5. Kohtukolleegium peab

§ 201lg 1 järgi esitatud süüdistust puudutavas osas apellatsiooni põhjendatuks.

6. Vastavalt

§ 268lg-tele 1 ja 5 arutab kohus kriminaalasja süüdistuse piires.

Süüdistuse kohaselt seisnes

§ 201

lg-le 1 vastav XX tegu tema valduses olnud OÜ H OÜ sülearvuti pantimises omaniku nõusolekuta. Seega on süüdistuse kohaselt just pantimine see tegu, millega XX pööras sülearvuti enda kasuks. Seda kinnitab sisuliselt ka prokuröri apellatsioonivastus, milles prokurör toonitab, et XX käitus tema valduses oleva tööandja varaga kui omanik, sõlmides krediidi- ja tagatislepingu ning väites lepingut allkirjastades, et on asja omanik. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et võõra asja pantimine omaniku nõusolekuta ei tähenda aprioorselt enda kasuks pööramist. Enda kasuks pööramine tähendab asja faktilist muutmist endale või kolmandale isikule kuuluvaks ja senise omaniku asjast kestvalt ilmajätmist. Pantimine tähendab AÕS § 276 lg 1 kohaselt asja koormamist selliselt, et isikul, kelle kasuks pant on seatud, on õigus pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud vara arvel, kui nõuet ei ole kohaselt täidetud. Seega ei tähenda pantimine selle omaniku asjast kestvalt ilmajätmist. Viimasega on tegemist üksnes juhul, kui pantija näeb pantides ette, et ta asja omanikule ei tagasta (pantijal puudub ki kavatsus asi hiljem välja osta või ta vähemalt möönab, et tal ei teki selleks võimalust). Süüdistuses ei ole välja toodud ühtegi faktilist asjaolu, mis võimaldaks järeldada, et XX nägi pantides ette, et ta sülearvutit välja ei osta ega tagasta sed a selle senisele omanikule. Prokuröri apellatsioonivastuses esitatud seisukohale, et XX-l ei saanud olla reaalset lootust osta arvuti tööandjalt saadava palga eest välja, kuna tööandjal olid raskused palga väljamaksmisega, süüdistuses tuginetud ei ole. Siiski peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et tööandja varasemad raskused palga maksmisega ei tähenda automaatselt, et tegemist pidi olema püsivate raskustega ning XX-l ei saanud olla lootust, et ta töötasu välja makstakse. Seda, et XX arvutit pantides vähemalt möönis, et tal ei teki võimalust selle väljaostmiseks, tõendatud ei ole. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et

§ 201lg -le 1 vastav tegu ei ole tõendada ning XX tuleb nimetatud osas õigeks mõista.

7 7. XX süüdimõistmist

§ 169

järgi peab kohtukolleegium põhjendatuks, kuid leiab, et maakohtu otsuse põhiosast tuleb jätta välja mõned maakohtu tuvastatuks loetud asjaolud.

1. Kaitsja heidab apellatsioonis maakohtule ette, et kohus ei ole XX sissetulekute tuvastamisel hinnanud kõiki tõendeid kogumis. Ringkonnakohus tõdeb, et maakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks XX sissetulekute tuvastamisel kõiki asjassepuutuvaid tõendeid kogumis hinnanud. Kohtukolleegiumi hinnangul seavad apellatsiooni argumendid kahtluse alla vaid XX 2014 saadud sissetulekud. 8.1 Kaitsja argumendid ei puuduta ringkonnakohtu hinnangul maakohtu järeldusi XX 2015 ja 2016 sissetulekute kohta. Nimelt kritiseerib kaitsja seda, et maakohus tugines XX sissetulekute tuvastamisel Maksu- ja Tolliameti esitatud andmetele – TSD kokkuvõtetele, mis põhinevad tööandjate esitatud deklaratsioonidel. XX 2015 ja 2016 sissetulekute puhul ei ole kohus tuginenud tööandjate esitatud andmetele, vaid tema enda deklareeritud tulule. Nimelt on kohus tuginenud andmebaasi väljavõtetele, mis kajastavad XX üksi deklareeritud tulu pärast tulumaksu mahaarvamist (kd II; tl. 1, 2). Nendele tõenditele ei ole esitatud mingeid vastuväiteid maakohtu istungil tõendite uurimise raames ega ka apellatsioonis. Nende väljavõtete alusel on maakohus tuvastanud, et XX on 2015 saanud netotulu 8881 eurot ning 2016 11 153 eurot. Ühtlasi on maakohus tuvastanud, et 2015 maksis XX elatist 1116,74 eurot ning 2016 vaid 519,55 eurot. Mõlemal aastal oleks XX kohtuotsuse kohaselt pidanud maksma kokku 2166,60 eurot aastas. St XX on tasunud elatist ettenähtust oluliselt vähem. Konkreetseid argumente, miks neil aastatel ei olud XX-l võimalik elatist tasuda, apellatsioonis esitatud ei ole. 8.2 Maakohus on lugenud tõendatuks, et
2. aastal sai XX H OÜ-lt töötasu 1065 eurot. Ringkonnakohus nendib, et Maksu- ja Tolliameti esitatud TSD väljavõtte kohaselt on H OÜ teinud XX-le 2014 maist juulini 355 euro suuruseid brutoväljamakseid, st tema brutotulu on olnud 1065 eurot (kd I; tl. 83). Kaitsja on apellatsioonis ette heitnud, et maakohus ei ole kõrvutanud Maksu- ja Tolliameti andmeid kontoväljavõtetega, tuvastamaks, kas XX-le töötasu tegelikult laekus. See etteheide on põhjendatud. Ka ei ole kohus pööranud tähelepanu sellele, et nii XX kui H OÜ juhatuse liige HH (kd II; tl. 30 pöördel) on andnud maakohtus ütlusi, et H OÜ jäi XX-le töötasu võlgu. Süüdistuse kohaselt laekus XX H OÜ-lt saadud töötasu tema ema CC arvelduskontole. Seda, et XX palus töötasu kanda tema ema kontole, on kinnitanud ka H OÜ juhatuse liige HH (kd II; tl. 30). CC kontoväljavõttest (kd I; tl 106 – 123) ei nähtu, et TSD kokkuvõttes märgitud kuudel oleks H OÜ või HH teinud CC-le ülekandeid. Ka CC kontoväljavõtte vaatlusprotokolli kohaselt on 8 HH teinud küll CC-le ülekandeid, kuid seda TSD kokkuvõttes märgitust varasemal perioodil ning ülekantud rahasummad ei vasta TSD kokkuvõttes märgitud summadele (kd I; tl 101 – 103). XX ütluste kohaselt ei olnud kõnealused summad tema töötasu, vaid ettevõtte majanduskulud (kd II; tl. 33). Tõendeid, mis XX väited ümber lükkaks, ei ole (HH-le ei ole ülekuulamisel nende ülekannete kohta üldse küsimusi esitatud). Tõsi küll, maakohus on prokuröri taotlusel uurinud ka H OÜ vastust menetlejale (kd I; tl. 144), mis vastavalt prokuröri seisukohale tõendab muuhulgas XX töötasu suurust. Ringkonnakohus on aga seisukohal, et tegemist on lubamatu tõendiga. Kriminaalmenetluse seadustik näeb ette, et isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid, kuulatakse üle (KrMS § 66 lg 1, § 68, § 37 lg 3). Ringkonnakohus leiab, et sellest tuleneb ühtlasi, et tõendina ei saa kasutada isiku menetlejale antud informatsiooni, mida ei ole kogutud ettenähtud korras. Kuna isikulisest allikast pärineva info tõendina vormistamiseks on menetlusseadustikus ette nähtud vastav kord, mis peab tagama isikult pärineva info usaldusväärsuse, on ringkonnakohus seisukohal, et kannatanu kirja, mis on koostatud just kriminaalmenetluse tõttu ja mille adressaat on menetleja, ei saa lugeda muuks dokumendiks

§ 63lg 1 tähenduses.

Eelnev ei tähenda, et menetleja ei tohi kannatanult küsida infot vabas vormis (nt e-posti teel), kuid saadud info tõendina kasutamiseks peab see olema kogutud menetlusseadustikus ettenähtud vormis, mis praegusel juhul tähendab, et HH oleks nimetatud asjaolude kohta tulnud üle kuulata. See, et tuvastatud ei ole H OÜ poolt XX-le tasu maksmine, ei tähenda kohtukolleegiumi hinnangul siiski, nagu poleks XX 2014 elatise maksmisest kõrvale hoidunud. XX-le on süüdistuses ette heidetud ka seda, et ta palus tööandjal kanda töötasu üle tema ema kontole. Seda tõendavad HH ütlused ning CC kontoväljavõte, millest on näha, et tema kontole on tehtud XX-le mõeldud ülekandeid. Seega tegi XX toiminguid selle vältimiseks, et elatise nõuet oleks võimalik täitemenetluses täita. 8.3 Ka ülejäänud ajaperioodi (

1. aprillist 2009 kuni ) puhul ei ole maakohus kõrvutanud omavahel TSD kokkuvõtteid ja XX või CC kontoväljavõtteid. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see aga viinud ebaõige tulemuseni. Esiteks tuleb märkida, et kuigi apellatsiooni väitel jätsid XX ütluste kohaselt kõik tööandjad vähemalt osaliselt töö eest tasumata, ei ole XX maakohtu istungi protokolli kohaselt selliseid ütlusi andnud. XX on nimetanud kahte tööandjat (H OÜ ja V OÜ), kes jätsid töötasu maksmata (kd II; tl. 33). Seda, et kõik tööandjad oleks jätnud töötasu vähemalt osaliselt maksmata, XX öelnud ei ole. OÜ-lt K saadud töötasude osas langevad erinevate tõendite (TSD kokkuvõtte, CC kontoväljavõtte ja selle vaatlusprotokolli ning OÜ K maksekorralduste ja kassa väljamineku orderi) andmed XX sissetuleku kohta kokku. CC kontoväljavõtte ja selle vaatlusprotokolli kohaselt on tema kontole OÜ-lt K laekunud 2013 augustis 478,68 eurot, septembri 720 eurot. 9 TSD kokkuvõtte kohaselt on OÜ K deklareerinud 2013 augustis XX-le makstava tasu suuruseks 591,3 eurot, millest peeti kinni tulumaks 88,96 eurot ning tasuti kogumispensioni makse 11, 83 eurot ja töötuskindlustusmakse 11,83 eurot. Tulumaksu ja maksete mahaarvestamisel deklareeritud tasust on tulemuseks 478,68 eurot (591,3-88,96-11,83-11,83=478,68). Septembris on deklareeritud XX tasuks 1393,36 eurot, millest peeti kinni tulumaks 250,66 eurot ning tasuti kogumispensioni makse 27,87 eurot ja töötuskindlustusmakse 27,87 eurot. CC kontoväljavõttes kajastuv summa on küll deklareeritust väiksem, kuid K OÜ kassa väljamineku orderist (kd I; tl. 135) nähtub, et XX-le on septembris tasutud ka sularahas. Aastatel 2011 – 2013 on XX saanud TSD kokkuvõtete kohaselt sissetulekuid U OÜ-st. Ringkonnakohus nendib, et XX kontoväljavõtetest ei nähtu
2. ja
3. aasta laekumisi. Samas tuleb tõdeda, et nimetatud aastate puhul puuduvad XX kontodel kontoväljavõtete kohaselt sisuliselt üldse sissetulekud ja väljaminekud (kd I; tl 58 – 59, 62 – 76). 2011 detsembris U OÜ poolt XX-le üle kantud summad vastavad TSD kokkuvõ ttes deklareeritule (reaalselt laekunud summa ületab 64 euro võrra deklaratsioonist tulenevat netotasu, kuid ülekande selgituse kohaselt sisaldas üks üle kantud summadest lisaks töötasule ka päevaraha: kd I; tl 59). Arvestades seda, et U OÜ esialgsed maksed vastasid deklareeritule, ning seda, et XX-le on makstud töötasu nii sularahas kui tema lähedase kontole, ei tähenda see, et kontoväljavõtted hilisemaid laekumisi ei näita, et XX poleks sissetulekuid saanud – deklaratsioonide andmetel makstud palka võidi maksta sularahas või see võis laekuda kellegi teise kontole. Ringkonnakohus leiab, et TSD väljavõtted kinnitavad, et XX sai U OÜ-lt töötasu ka 2012 ja
4. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et Maksu- ja Tolliameti esitatud TSD kokkuvõtted on asjassepuutumatud tõendid ega tõenda XX-le makstud palka. TSD on tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse deklaratsioon. Nimetatud makse ja makseid arvestatakse isikult tehtavate väljamaksete pealt (vt TuMS § 40 lg 2, SMS § 2 lg 1 p 1, TKindlS § 40 lg 1, KoPS § 11). Kuigi kaitsja on esitanud väite, et tööandjad deklareerisid tegelikult XX-le makstud tasude asemel tasu, mida nad pidid maksma, ei ole mõistlikku põhjendust, miks oleks U OÜ pidanud deklareerima pikema ajaperioodi jooksul väljamakseid, mida ta tegelikult ei teinud. Kaitsja on märkinud, et ettevõtetel võisid tekkida maksuvõlad. Ringkonnakohtu hinnangul ei selgita nimetatud väide kuidagi, miks pidanuks XX tööandjad deklareerima XX-le makstud töötasu tegelikult makstust suuremana. See ei oleks seadnud ettevõtteid kuidagi soodsamasse olukorda, vaid vastupidi, loonud neile kohustuse tasuda riigile suuremaid summasid. Deklareeritud summast sõltus tulumaksu, sotsiaalmaksu, töötuskindlustusmakse ja kohustusliku kogumispensioni makse suurus. See tähendab, et kui tööandja deklareeris töötajale makstud tasu tegelikult makstust suuremana, võttis ta endale kohustuse kanda Maksu- ja Tolliameti pangakontole (vt nt TuMS § 40 lg 4) suurema summa kui oleks tulnud tasuda tegelikult töötajale makstud töötasult. Ringkonnakohus peab TSD kokkuvõttes olevaid andmeid usaldusväärseks veel põhjusel, et pole usutav, et XX oleks jätkanud 2012 ja 2013 U OÜ-s töötamist, kui ta ei oleks 2011 lõpust alates tegelikult töötasu saanud. 2011 on XX TSD kohaselt töötasu saanud veel AS-lt P. XX kontoväljavõte kinnitab, et AS P on teinud juunist oktoobrini ülekandeid (kd I; tl. 58 – 59). Ka TSD kokkuvõtte kohaselt on XX 10 saanud AS-lt P töötasu just nimetatud kuudel (kd I; tl 89). Seega ei ole tuvastatav, et AS P oleks XX-le jätnud töötasu maksmata.
5. aastal on XX saanud TSD kokkuvõtte kohaselt töötasu AS-lt G (kd I; tl. 87). XX kontoväljavõttest nähtuvalt on AS G teinud XX-le pidevalt ülekandeid (kd I; tl. 62 - 76). XXle laekuvad summad on vastanud TSD kokkuvõttes deklareeritud väljamaksetele. Nii on XXle
6. aprillil 2009 laekunud 12 014 krooni. Aprilli väljamakseks on AS G deklareerinud 15 000 krooni, millest peeti kinni tulumaks 2596 krooni, kogumispensioni makse 300 krooni ja töötukindlustusmakse 90 krooni. Seega oli netopalk 15 000-2596-300-90=12 014 krooni. Eelnevast tulenevalt ei ole tõendatud, et XX-l polnud võimalik maksta elatist, kuna tööandjad – AS G, AS P, U OÜ ja OÜ K – jätsid töötasu välja maksmata. 8.4 Prokurör ja maakohus on väitnud, et töötasu, mida XX süüdistuses märgitud aastatel sai, oli suurem Eesti Vabariigi keskmisest töötasust. Ei prokurör ega maakohus ei ole ära näidanud, millele see väide tugineb. Kohtukolleegium märgib, et see väide ei pea paika. Vastavalt Statistikaameti andmetele (https://www.stat.ee/stat-keskmine-brutokuupalk) on keskmine palk süüdistuses märgitud aastatel olnud järgmine: Keskmine palk aasta eurodes kroonides 2009 784 12266,93 2010 792 2011 839 2012 887 2013 949 2014 1005 2015 1065 2916 1146 XX keskmine brutopalk (TSD kokkuvõtete andmetel aastas deklareeritud summa jagatuna töötatud kuudega) on olnud: 2009 204245/12=17 020,42 2012 6870,7/11=624,6 2013 2014 2015 2016 (4088,36+1984,66)/8=759,13 8881/12=740,08 11153/12=929,42 Nagu näha, on XX kuu brutosissetulek ületanud keskmist brutopalka vaid 2009 ning olnud keskmise palga lähedane aastal
7. Edaspidi on XX kuupalk jäänud alla keskmise palga. 11 Sellest hoolimata leiab ringkonnakohus, et XX jättis elatise maksmata olukorras, kus tal olid selle maksmiseks vajalikud vahendid olemas: tuvastatud on see, et XX sai regulaarset sissetulekut, mis ei olnud nii väike, et sellest ei oleks olnud võimalik elatist maksta. Nagu maakohtu otsuses märgitud, on Riigikohus asunud seisukohale, et elatist peab maksma ka miinimumpalka saav lapsevanem.
8. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et XX tegi teadliku valiku mitte maksta YY-le elatist. XX on ise maakohtus antud ütlustes tunnistanud, et otsustas kasutada raha oma uue pere ülalpidamiseks. Seejuures on ta selgitanud, et ta pidas ülal ka oma kasulast (kd II; tl 32 pöördel). Seega eelistas XX tahtlikult oma ühe lapse ülalpidamist teise lapse ülalpidamisele. Kaitsja väitel tulebki elatise mittemaksmisele hinnangu andmisel arvestada, et XX-l oli veel teine laos, keda ta pidi ülal pidama. Ringkonnakohtu hinnangul ei õigusta see YY-le elatise mittemaksmist. Kaitsja ei ole viidanud ühelegi õiguslikule alusele, millest tulenevalt oleks XX-l olnud õigus eelistada ühe lapse ülalpidamist teise lapse ülalpidamisele. Nagu maakohtu otsuses märgitud, ei ole tõendatud see, et XX uue pere majanduslik olukord oleks olnud nii halb, et YY-le elatise mittemaksmist saaks õigustada hädaseisundiga. Kaitsja on apellatsioonis seoses sellega, et maakohus pidas XX väiteid oma pere raske majandusliku seisukoha kohta paljasõnaliseks, väljendanud seisukohta, et kohus oleks pidanud XX-le selgitama vajadust oma väidet tõendada. See kaitsja väide on alusetu. Kaitsja ei ole viidanud ühelegi õigusnormile. Kriminaalmenetluses kehtib vastavalt KrMS § -le 14 võistlevuse põhimõte. See tähendab, et selle üle, milliseid tõendeid nad kohtule soovivad esitada, otsustavad kohtumenetluse pooled. Poolte võrdsuse tagamiseks on KrMS § 45 lg-s 4 nähtud ette kaitsja kohustuslikkus kohtumenetluses. St kaitsja on see, kes aitab juriidiliste eriteadmisteta süüdistataval hinnata, kas ja milliseid tõendeid tal oma väidete tõendamiseks on vaja esitada.
9. Arvestades seda, et XX enda ütlustest tulenevalt tegi ta otsustuse kasutada oma sissetulekuid oma uue pere ülalpidamiseks, on alusetu kaitsja väide, et elatise maksmist takistasid arvukad XX vastu alustatud täitemenetlused.
10. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p-le 4 ja § 338 p-le 2 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse XX

§ 201lg 1 järgi süüdimõistmise osas.

Vastavalt

§ 340lg-le 1 ja lg 2 p-le 2 mõistab ringkonnakohus XX nimetatud osas õigeks.

XX

§ 169järgi süüdimõistmise osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata, kuid jätab Kr

MS § 337 lg 1 p 3 alusel maakohtu otsuse põhiosast välja asjaolu, et XX sai 2014 H OÜ-lt palka 1065,00 eurot ning et XX sai aastatel 2009 – 2016 Eesti keskmist palka ületavat sissetulekut. 12 Kuna ringkonnakohus mõistis XX

§ 201

lg 1 järgi õigeks, tuleb tühistada maakohtu otsus ka XX-le mõistetud liitkaristuse osas. Vastavalt sellele tuleb

§ 73

lg 1, 3 alusel jätta tingimisi täitmisele pööramata mitte liitkaristus, vaid XXle

§ 169järgi mõistetud karistus.

12. XX kaitsja on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi (kohtuotsuse analüüs, suhtlus kliendiga ning apellatsiooni koostamine, kokku 6h) eest makstava tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Kaitsja taotleb, et tasu suuruseks määrataks 360 eurot. Kaitsja taotletud tasu suurus vastab ettenähtud tasumääradele ning ringkonnakohus peab taotlust põhjendatuks. Kuna ringkonnakohus rahuldas apellatsiooni osaliselt, tuleb vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 jätta menetluskulud riigi kanda. Allkirjastatud digitaalselt 13