← Eesti

1-19-4802/62

Obsah (11)§ 1573§ 157§ 73§ 15§ 16§ 121§ 137§ 29§ 39§ 56§ 44

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 21. jaanuar 2021 Kohtuasja number 1-19-4802 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Tiit Lõhmus ja Ingeri Tamm Kohtuas

) § 1573 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)

  1. augusti 2020 otsus Apellant Garry Männiste kaitsja vandeadvokaat Aivar Ennok Apellatsioonimenetluse ülejäänud pooled süüdistatav Garry Männiste. Isikukood 38006040262; elukoht XXX; töötu; keskeriharidusega; karistamata prokuratuur, esindaja Viru ringkonnaprokurör Marge Voogma kannatanu L.I. kannatanu L.I. u esindaja Riho Friedrichs Menetluse vorm kirjalik RESOLUTSIOON
  2. Tühistada Viru Maakohtu
  3. augusti 2020 otsus Garry Männistele mõistetud karistuse osas. Karistada Garry Männistet 60 päevamäärase ehk 600 eurose rahalise karistusega. Kohustada Garry Männistet tasuma see karistus kuu aja jooksul otsuse jõustumisest arvates kontole, mis on märgitud otsusele lisatud makseinfolehel. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui Garry Männiste jätab karistuse tähtaegselt tasumata, hakkab seda välja nõudma kohtutäitur täitemenetluse seadustiku järgses täitemenetluses. Ka on karistuse tasumata jätmisel võimalik kohaldada asendusvangistust.
  4. Garry Männiste kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt.
  5. Lugeda menetluskulu hulka 240 eurot (sh käibemaks) seoses OÜ Ratio Legis juristi Riho Friedrichsi poolt L.I. ule apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega. Mõista see kulu Eesti Vabariigilt L.I. u kasuks välja. Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1

(21)PÕHIOSA Süüdistus
  2. juunil 2019 esitati Garry Männistele

§ 1573järgi süüdistus L.I.

u ahistavas jälitamises. Täpsemini heideti G. Männistele ette järgmist.

  1. G. Männiste ja L.I. elasid mitu aastat koos. Selle kooselu käigus sündis neile laps. G. Männiste ja L.I. u suhted halvenesid ja
  2. mail 2018 viskas G. Männiste naise koos lapsega kodunt välja.
  3. Pärast seda hakkas G. Männiste saatma naisele hulgaliselt SMS-e, milles soovis suhte taastamist, samas teatas, et ei soovi naist enam kunagi tagasi. L.I. andis
  4. aasta juulis ja augustis G. Männistele selgelt teada, et ta ei soovi G. Männistega suhte teemal rääkida ning palus lõpetada tema ahistamine ja tema tundeid puudutavate sõnumite saatmine. G. Männista aga jätkas sõnumite saatmist, kirjutades küll ka lapsega kokkusaamistest, kuid ühtlasi nimetades L.I. u ebastabiilseks ja mittesobivaks emaks ning seadis küsimärgi alla naise vaimse tervise.
  6. aasta suvel võttis G. Männiste Facebooki vahendusel ühendust L.I. u töökaaslase, XXX Perekodu sotsiaaltöötaja M.K. ga, soovides temaga tuttavaks saada ning oma probleemidest rääkida. Järgnenud jutuajamise käigus süüdistas G. Männiste L.I. u selles, et too takistab tal lapsega kokku saada.
  7. juulil 2018 teatas G. Männiste Facebooki teel M.K. le, et L.I. jättis XXX Perekodu lapsed valveta. Sellega seadis G. Männiste kahtluse alla L.I. u sobivuse kasvatajana töötada.
  9. juulil 2018 helistas G. Männiste XXX Perekodu juhatajale U.S. ele ning teatas, et L.I. ei ole usaldusväärne inimene, kuna jättis perekodu lapsed üksinda. Telefonikõnes halvustas G. Männiste L.I. u ning nimetas naist ebastabiilseks.
  11. novembril 2018 palus L.I. e-kirja teel G. Männistel pöörduda edaspidi kõikides küsimustes, mis teda (st L.I. u) ja nende last puudutavad, vaid otse tema esindaja Riho Friedrichsi poole. Sedagi palvet G. Männiste eiras. Nimelt jätkas ta L.I. ule lapsega kokkusaamise teemadel SMS-ide saatmist. R. Friedrichs saatis G. Männistele
  12. jaanuaril 2019 uue e-kirja, milles teatas, et L.I. ei soovi, et G. Männiste temaga mistahes viisil ühendust võtaks. G. Männiste ei hoolinud sellestki kirjast ja saatis L.I. ule SMS-e ja e-kirju
  13. ja
  14. jaanuaril, 19.,
  15. ja
  16. veebruaril, 3.,
  17. ja
  18. märtsil,
  19. aprillil,
  20. mail ja
  21. juunil
  23. Ajavahemikul
  24. maist 2018 kuni
  25. märtsini 2019 saatis G. Männiste L.I. ule sadu sõnumeid. Need olid enamasti emotsionaalsed, aga ka naist ründavad ja nõudmisi esitavad. Sõnumivahetusest nähtub, et G. Männiste oli teadlik L.I. u soovist temaga mitte suhelda, kuid ei tunnistanud suhte lõppemist ning püüdis L.I. u elus osaleda teda nii tunnete, lapse, vara kui ka kohtuvaidluste kaudu mõjutades.
  27. veebruaril 2019 käis G. Männiste L.I. u toonase töökoha XXX Lasteaia direktori R.P. e juures, kellele ta väitis, et L.I. ei pea kinni lapsega kokkusaamist puudutavast kohtumäärusest.
  29. veebruaril 2019 saatis G. Männiste Rakvere Linnavalitsusele e-kirja, milles väitis, et L.I. on XXX Lasteaia lastele ohtlik ja laste vanemad peaksid olema sellest informeeritud.
  31. märtsi 2019 e-kirjas Rakvere Linnavalitsuse sotsiaalosakonna töötajatele A.K. le ja K.SD. ile rääkis G. Männiste muuhulgas sellest, et L.I. ei ole vaimselt terve. 2

(21)
  1. Võttes ühendust L.I. u tööandjatega, st XXX Perekodu juhatajaga, Rakvere Linnavalitsusega ning selle haldusalasse jääva XXX Lasteaia direktoriga ning süüdistades ja halvustades nende isikute eest L.I. u ning seades kahtluse alla L.I. u pädevuse kasvatajana ja õpetajana, häiris G. Männiste oluliselt naise eraelu: põhjustas L.I. ule piinlikkust, alandavaid läbielamisi tööandja ja töökaaslaste ees, tekitas L.I. us hirmu tööandja ja lastevanemate võimaliku negatiivse suhtumise, töö kaotamise ning tööalaste raskuste ees.
  2. L.I. u jaoks oli häiriv ka see, et G. Männiste esitas politseile L.I. u suhtes kaks kuriteoteadet. Neist esimese esitas G. Männiste
  3. veebruaril 2019 ning palus selles L.I. vastutusele võtta tema laimamise eest Facebookis. Teise teate esitas G. Männiste
  4. märtsil
  5. Selles väitis ta, et L.I. pani toime mitmeid rikkumisi XXX OÜ-s. Ka nimetas ta selles teates L.I. u psüühiliselt ebastabiilseks ning teistele isikutele ohtlikuks. Kummagi teate alusel kriminaalmenetlust kuriteokoosseisu puudumise tõttu ei alustatud.
  6. G. Männiste poolne L.I. uga tolle tahte vastaselt ühenduse võtmine, samuti L.I. u halvustamine tuttavate, sõprade, töökaaslaste ja tööandjate ees on põhjustanud L.I. ule stressi, hirmu, piinlikkust ning viinud ta olukorrani, kus ta vajab psühholoogilist abi.
  7. Seega pani G. Männiste, otsides teise isikuga korduvalt ja järjepidevalt kontakti, jälgides teda ning sekkudes tahte vastaselt tema eraellu, hirmutades, alandades ja oluliselt häirides teda, toime

§ 1573järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Maakohtu otsus

  1. Viru Maakohus mõistis
  2. augusti 2020 otsusega G. Männiste

§ 157

3 (kehtiv

§ 1573

lg 1) järgi süüdi ja karistas teda 8 kuu pikkuse vangistusega, mille jättis

§ 73lg-te 1 ja 3 alusel 3 aastast katseaega seades täitmisele pööramata.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1055 ja kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 3101 alusel seati G. Männistele L.I. u suhtes 3 aastane lähenemiskeeld ja pandi paika selle keelu täpsem sisu. Maakohtu peamised seisukohad olid sellised.

  1. Süüdistuses väidetu leidis aset. Seda kinnitavad eeskätt L.I. u ütlused ja arvukad kirjalikud tõendid, aga osaliselt ka G. Männiste enda öeldu. L.I. u ütlused on usaldusväärsed, kuivõrd neid kinnitavad lisaks kirjalikele tõenditele tunnistajate M.K. , U.S. e, R.P. e ja A-L.V. ütlused.
  2. G. Männiste ei ole talle ette heidetavat üldjoontes eitanud, pole aga saanud aru, et ta tegi midagi valesti. G. Männiste väitel suhtles ta L.I. uga üksnes seetõttu, et ta soovis osaleda oma poja R.M. kasvatamises. Tõendid sellist väidet ei kinnita. L.I. u vastaseid solvanguid ja ähvardusi sisaldanud vestlused ei aidanud kuidagi kaasa isa-poja normaalse ja pingevaba suhtluse taastamisele.
  3. Kõrvaltvaatajal võis olla keeruline märgata G. Männiste kuritegelikku käitumist. Seetõttu oli L.I. ul õigus enne politseisse pöördumist tõendeid koguda.
  4. G. Männiste saatis L.I. ule
  5. maist 2018 kuni
  6. märtsini 2019 sadu enamasti emotsionaalseid, aga ka naist ründavaid ja naisele nõudmisi esitavaid sõnumeid.
  8. aasta suvel hakkas G. Männiste suhtlema L.I. u toonase XXX Perekodu kolleegi M.K. ga ja kurtis tollele, et L.I. ei lase tal suhelda nende lapsega ja et L.I. jättis
  9. juulil 2018 perekodu lapsed valveta. 3

(21)
  2. juulil 2018 helistas G. Männiste XXX Perekodu juhatajale U.S. ele ja ütles temalegi, et L.I. oli perekodu lapsed üksi jätnud, ja lisas, et L.I. on ebastabiilne.
  3. G. Männiste saatis L.I. ule SMS-e ja e-kirju ka pärast
  4. novembrit 2018, mil L.I. palus tal edaspidi vaid oma esindaja R. Friedrichsiga suhelda.
  6. veebruaril 2019 käis G. Männiste L.I. u toonases töökohas XXX Lasteias, kus ta kurtis direktorile R.P. ele, et L.I. ei pea kinni lapsega kokkusaamist reguleerivast kohtumäärusest.
  8. veebruaril 2019 saatis G. Männiste Rakvere Linnavalitsusele e-kirja, kus teatas, et L.I. on XXX Lasteaia lastele ohtlik ja lapsevanemad peaksid seda teadma.
  10. märtsil 2019 Rakvere Linnavalitsuse sotsiaalosakonna töötajatele A.K. le ja K.S-D. ile saadetud elektronkirjas väitis G. Männiste, et L.I. ei ole vaimselt terve.
  11. Ka häirisid L.I. u G. Männiste kuriteoteated tema kohta.
  12. L.I. u ütlustest nähtuvalt on G. Männiste tegevus tema eraelu oluliselt häirinud. Kohtu hinnangul ei ole selline tegevus ühegi normaalset elukorraldust taotleva inimese jaoks aktsepteeritav ja hälbib normaalsest inimeste vahelisest suhtlusest. Selline tegevus oleks olnud oluliselt häiriv ka kannatanuga võrdses olukorras olevale keskmisele mõistlikule inimesele. G. Männiste tegevus oli L.I. u tahte vastane. L.I. on korduvalt nii ise kui ka oma esindaja kaudu G. Männistele teada andnud, et selline käitumine on teda kahjustav ja ta ei soovi G. Männistega suhelda ning palunud vajadusel ühendust võtta temaga ühendust läbi oma esindaja.
  13. G. Männiste tegu tuleb kvalifitseerida

§ 1573järgi, sest G.

Männiste otsis L.I. uga korduvalt ja järjepidevalt kontakti, jälgis teda ning sekkus kannatanu tahte vastaselt tema eraellu, teda hirmutades ja alandades. Ka on täidetud alternatiivsena nõutav tingimus: L.I. tundis ennast süüdistatava G. Männiste tegevuse tõttu oluliselt häirituna. Nimelt põhjustas G. Männiste tegevus L.I. ule piinlikkust, stressi ja hirmu ning viis ta olukorrani, kus ta vajab jätkuvalt psühholoogilist abi.

  1. Kuriteo subjektiivne koosseis eeldab tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. G. Männiste pani kuriteo toime kavatsetult: G. Männiste eesmärk oligi kannatanut kiusata, häirida ja hirmutada, et saada kannatanu elu oma kontrolli alla.
  2. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid pole.
  3. Karistust mõistes märkis kohus järgmist. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid pole. Et G. Männiste süü on keskmisest suurem, tuleb teda karistada vangistusega ja seda sanktsiooni keskmist määra ületavalt, st 8 kuu pikkusega. See vangistus jääb

§ 73lg-te 1 ja 3 alusel 3 aastast katseaega kohaldades täitmisele pööramata.

32. Ahistava jälitamise ajalist ulatust, toimepanemise viisi, sellega põhjustatud tagajärge, G. Männiste sellise tegevuse jätkumist ka kohtumenetluse ajal, G. Männiste mitte aru saamist oma käitumise väärusest, tema suhet alkoholiga, võimalikku vaimse tervise häiret ja pooleliolevaid poolte vahel pingeid tekitavaid tsiviilkohtumenetlusi arvestades esineb kohtu arvates oht, et G. Männiste jätkab L.I. u isikuõiguste rikkumist. Seega tuleb L.I. u eraelu ja tervise kaitseks tema taotlus lähenemiskeelu kohaldamiseks rahuldada ja VÕS § 1055 ning KrMS § 3101 alusel tuleb G. Männistele seada 3 aastaks L.I. ule lähenemise keeld (kohus tõi välja ka keelu täpsemad tingimused). 4

(21)
  1. Viimaks mõisteti G. Männistelt välja ka menetluskulud. Menetlus ringkonnakohtus
  2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni G. Männiste kaitsja vandeadvokaat Aivar Ennok, kes palub oma kaitsealuse õigeks mõista. Advokaadi peamised väited on niisugused.
  3. Kõigepealt tuuakse välja G. Männiste arusaam juhtunust.
  4. G. Männiste ei ole L.I. u tõttu saanud juba mitu aastat R.M. ga suhelda. L.I. rikkus
  5. jaanuari 2019 kohtumäärusega paika pandud suhtluskorda. Ka vaidlustas L.I. selle suhtluskorra. See kord tühistatigi ja nähti ette, et keegi lastekaitsespetsialist võib otsustada, millal tema oma pojaga kohtuda tohib. See kohtuotsus on õigustühine.
  7. juulil 2018 sai ta XXX Perekodu juures R.M. ga kokku, nagu ette nähtud oligi. Teda aga ei rahuldanud see, et ta võis R.M. ga kohtuda vaid ühe päeva nädalas. Ta ütles seda ka L.I. ule ja lisas siis „head aega, me lähme praegu“. L.I. aga helistas seejärel politseisse ning tema sõitis autoga pojaga minema. Et aga L.I. murelikult maha jäi, tuli ta peagi perekodu juurde tagasi. Kohale jõudnud politseile ütles ta, et mingit väidetavat lapseröövi toimunud ei olnud. Ka teatas ta juhtunust telefoni teel perekodu juhatajale U.S. ele, sest perekodu lapsed olid perekodus üksinda ja seetõttu ohus.
  8. XXX Lasteaia direktori R.P. e juures käis G. Männiste seetõttu, et saada selgeks, kas R.M. käib selles lasteaias. L.I. u G. Männiste R.P. e ees mustata ei soovinud ja ei teinudki seda. Ta vaid ütles, et L.I. ei täida kohtuotsust. Et L.I. seal lasteaias töötas, G. Männiste ei teadnud.
  9. Rakvere Linnavalitsusele kirjutas G. Männiste seepärast, et ta ei saa R.M. ga kohtuda. Neis andis ta linnvalitsuse esindajatele teada, et L.I. tarbib kahjuks või õnneks psühholoogilist abi ega ole seega kuigi stabiilne. Ta ei soovinud L.I. u halvustada ega laimata, vaid osapooli teavitada. Siiski näitab XXX Perekodu laste ligi tunniks ajaks üksi jätmine
  10. juulil 2018, et L.I. on ebakompetentne ja tema töö osas sotsiaalvaldkonnas tuleb olla tähelepanelik.
  11. L.I. oli alguses tore ja mõistev. Nad hakkasid teineteisest kaugenema
  12. aastal kohtusse jõudnud ehitusvaidluse tõttu. Selle vaidluse käigus kirjutati kõik varad L.I. u nimele. Kui G. Männiste oli muutunud paljaks kui püksinööp, muutus ta väärtus L.I. u silmis olematuks.
  13. G. Männiste nägi R.M. t viimati
  14. juulil
  15. Seda silmas pidades ei ole G. Männiste poolt L.I. ule saadetud sõnumite ja kirjade hulk kuigi suur. Nende saadetiste mõte oli tuua L.I. mõistusele, et ta saaks aru, et G. Männiste ainus soov on oma lapsega kohtuda. Lapsega seotud sõnumeid ja meile kavatseb G. Männiste L.I. ule edaspidigi saata.
  16. L.I. peaks R.M. ga hakkama käima lapse riikliku advokaadi poolt pakutud terapeudi Raivo Ilmsalu juures.
  17. G. Männiste kahetseb, et tema e-kirjad on mõjunud L.I. ule ahistavalt.
  18. Lähenemiskeeld L.I. ule ei ole põhjendatud. Lasteaiast käis G. Männiste vaid oma last otsimas. L.I. u ema juures käis ta aga selleks, et L.I. u koer üle anda. G. Männistelt pole karta ohtu ei L.I. ule ega R.M. le. 5
(21)
  1. Apellandi hinnangul kinnitab eelöeldu, et G. Männistel ei olnud soov L.I. u hirmutada, alandada ega muul moel oluliselt häirida. G. Männiste tahtis vaid osaleda oma armastatud poja kasvatamises. Seega pole täidetud kuriteo subjektiivne koosseis.
  2. Järgnevalt analüüsib kaitsja ülejäänud asjasse puutuvaid tõendeid.
  3. L.I. on üle dramatiseerinud, pole soovinud probleeme lahendada ja on käitunud muidu vääralt: ta pole soovinud mingeid kompromisse G. Männistega ja tahtnud vältida seda, et R.M. l oleks mõlema vanema armastus ja hool.
  4. Mitmed L.I. u ütlused on valed: L.I. on soovinud näidata G. Männistet agressiivse ja terroriseeriva kurjategijana, keda G. Männiste ei ole.
  5. G. Männiste sõbra K.V. sõnul, kes tunneb G. Männistet alates
  6. aasta lõpust või
  7. aasta algusest, on G. Männiste normaalne oma poega armastav mees. Kui G. Männiste K.V. ga koos elas, oli loomulik, et G. Männiste käis mitu korda päevas XXX Lasteaiast mööda: K.V. elukoht on lasteaia kõrvaltänavas.
  8. Vaimulik ja hingehoidja M.L.E. i väitel tunneb ta G. Männistet alates
  9. aasta juunist ja teab, et G. Männiste on alati soovinud oma pojaga kokku saada.
  10. Nn vaimse tervise faktorit on teineteist süüdistades kasutanud nii G. Männiste kui ka L.I. , mistõttu pole õige heita seda ette vaid G. Männistele.
  11. Et G. Männiste ei öelnud M.K. le kohe pärast tollega kohtumist L.I. u nime, kinnitab seda, et G. Männiste ei soovinud L.I. u laimata või ahistavalt jälitada.
  12. Ahistavat jälitamist ei tõenda ka see, et G. Männiste ütles XXX Perekodu juhatajale U.S. ele, et L.I. pole vaimselt terve.
  13. XXX Lasteaia direktori R.P. e ütlused näitavad ilmekalt, et G. Männiste polnud mitte ahistav jälitaja, vaid oma pojaga kontakti ihkav armastav isa.
  14. Ka kirjalikud tõendid ei kinnita G. Männiste soovi L.I. u hirmutada, alandada või tema elu oluliselt häirida. Neist tõenditest nähtub pigem G. Männiste meeleheitlik soov lapsega kohtuda ja L.I. u külm ja kiuslik suhtumine.
  15. Isale ei saa karistusõiguslikult ette heita soovi oma pojaga kokku saada.
  16. Et R.M. oli väike ja tal polnud nt telefoni, ei jäänudki G. Männistel R.M. suhtlemiseks üle midagi muud kui otsida kontakti lapse ema L.I. uga.
  17. L.I. vihkab G. Männistet. Sellele viitab näiteks see, et L.I. hankis G. Männiste psüühilise seisundi kohta alusetu ja ülimalt kahtlase tõendusliku väärtusega dokumendi.
  18. L.I. u esindaja R. Friedrichs esitas apellatsioonile vastuse, milles palub jätta apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Vastuses öeldu saab lühidalt kokku võtta nõnda.
  19. Tõendid ei kinnita, et G. Männiste tegevus oli kantud vaid tema soovist suhelda oma pojaga. L.I. u suunal esitatud solvangud ja ähvardused ei aidanud kuidagi kaasa isa-poja normaalse ja pingevaba suhtluse taastamisele. 6
(21)
  1. G. Männiste SMS-dest ja e-kirjadest nähtub, et G. Männiste ei tunnistanud tema ja L.I. u suhte lõppemist ning püüdis endiselt osaleda L.I. u elus, naist nii tunnete, lapse, vara kui ka kohtuvaidluste kaudu mõjutades.
  2. Isa-poja normaalsete suhete taastamise soovist väljub L.I. u suhtes kuriteoavalduste tegemine ja M.K. ning L.I. u tööandjatega kontakteerumine ja L.I. u nende ees halvustamine. Maakohus leidis õigesti, et selline käitumine pole kuidagi aktsepteeritav. G. Männiste teadis, et L.I. temaga tegemist teha ei tahtnud.
  3. G. Männiste soovis kuriteoteadetes, et L.I. kirjutaks mingi vara tema nimele, rääkis oma kirjades-sõnumites emotsionaalselt, halvustas L.I. u kolmandate isikute ees ja saatis kirju n-ö pojale ning justkui edastas viimasele sõnumeid ka maksekorralduste selgituslahtris – on aga selge, et need kirjad ja selgitused polnud suunatud mitte väiksele lugeda mitte oskavale R.M. le, vaid pidid tegelikult mõjutama L.I. u. Seega ei saa rääkida mitte G. Männiste armastusest oma poja vastu, vaid soovist kontrollida L.I. u eraelu, hoida teda pinges ja teda alandada.
  4. Tsiviilvaidluses tehtud kohtumääruse järgi võib G. Männiste suhelda R.M. ga vaid lastekaitsespetsialisti loal. Sellist luba G. Männiste saanud pole. Seega oli asjatu igasugune pöördumine lasteaia direktori, L.I. u või kellegi kolmanda poole: nende isikute luba poleks olnud R.M. ga suhtlemiseks piisav ja G. Männiste teadis seda. Niisiis pöördus G. Männiste L.I. u poole selleks, et viimase eraellu sekkuda, teda hirmutada, alandada ja kontrollida.
  5. Lastekaitsespetsialist on teinud G. Männistele ettepanekuid läbida vanemlusprogramm. G. Männiste aga seda teinud ei ole, mistõttu on küsitav G. Männiste soov R.M. ga kohtuda. Ringkonnakohtu seisukoht
  6. (Objektiivsetes) faktilistes asjaoludes kuigivõrd vaidlust ei ole: sellele, et süüdistuses kirjeldatu leidis vähemalt suures ulatuses aset, ei vaidle vastu ka süüdistatav ega tema kaitsja. Eeskätt käib vaidlus selle üle, kas G. Männiste niisugust käitumist saab pidada ahistavaks jälitamiseks

§ 1573tähenduses.

  1. Võrdlemisi hiljuti, alles
  2. aastal jõustunud

§-s 157 3 kasutatakse muu hulgas küllaltki hägusaid ja üldisi mõisteid: eeskätt „eraellu sekkumine“, „muu viis“ (kaks korda) ja „oluline häirimine“. Nt Saksamaal, kus tuntakse

§-le 1573 küllaltki sarnast normi (vt sealse karistusseadustiku § 238), arutletakse (sama hästi kui) igas asjakohases seadusekommentaaris selle üle, kas sedavõrd üldine karistusnorm on veel põhiseadusega (eeskätt määratletuse põhimõttega) ühildatav või mitte. Ka Eesti põhiseaduse kohaselt peavad karistusseadused olema piisavalt konkreetsed: vt nt Kergandberg – Põhiseadus. Kommentaar.

  1. väljaanne, § 23, komm
  2. Samas ei saa pidada iseenesest põhiseaduslikult mitteaktsepteeritavaks seadusandja soovi tagada igale inimesele võimalus elada oma elu nii, et teised inimesed seda taunitaval ja vastuvõetamatul moel tõsisel määral ei mõjutaks. Et inimese eraelu võib olla ülimalt mitmepalgeline – ja ilmselt on erinevaid eraelusid sama palju kui on inimesi –, on paratamatu, et vastavat kaitset ette nägev norm pole sõnastatud kuigivõrd konkreetselt. Seda silmas pidades ei jäägi ringkonnakohtu hinnangul üle muud kui analüüsida igal konkreetsel juhul, kui suurel määral toimija käitumine ohvrit mõjutas. Kas ohver, kes kuulub teiste inimestega ühte ühiskonda ja keda teised inimesed seetõttu paratamatult mõjutada võivad (seal hulgas talle ebameeldival moel), pidi aset leidnud käitumist veel taluma? Või ületas toimija selle piiri, mille puhul tuleb öelda, et ta läks ohvri mõjutamisega sedavõrd kaugele, et see ei ole enam vastu võetav? (Vt täpsemalt käesoleva otsuse p 113) Ühtlasi 7

(21)on selge, et

§ 1573

loomisega laiendati karistusõiguse mõjuala sellisele inimeste vahelisele läbi käimisele, kuhu karistusõigus varem ei sekkunud. 68. Norm eeldab möödapääsmatult seda, et toimija realiseerib enam kui ühe käitumisakti: muidu ei saaks kõneleda „korduvusest“ või „järjepidevusest“.

§ 1573

kehtestamise seletuskirjast (milles viidatakse seletuskirjale1 Istanbuli konventsiooni kohta, mille alusel

§ 1573

loodi (vt

§ 1573

kehtestamise seletuskiri ja konventsiooni art-d 34 ja 40)) nähtub, et normi alla paigutatavad käitumisaktid ei pruugi „üksikute elementidena vaadelduna“ anda alati välja kriminaalse käitumise mõõtu (lk 11) (vt Istanbuli konventsiooni seletuskirja p-d 185 ja 208)2. Nii tulebki praegu analüüsida mitte niivõrd seda, kas

§ 1573lg 1 koosseisu täitis G.

Männiste mõni üksik tegu, vaid eeskätt otsustada, kas süüdistuses on kirjeldatud tegusid, mille puhul saab ahistavast jälitamisest kõneleda nende koostoimes.

  1. Koosseisuteoks on teise isikuga 3 kontakti otsimine, tema jälgimine või tema tahte vastaselt muul viisil tema eraellu sekkumine. Seega on koosseisuteosse puutuvalt keskne küsimus, kas toimija sekkus – kontakti otsides, jälgides või muul moel – teise inimese eraellu või mitte. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa eraellu sekkumisest rääkida siis, kui toimijal oli teise inimese mõjutamiseks mingi muu põhjus kui viimase isikust lähtuv. Nii näiteks ei ole tegemist naise eraellu sekkumisega siis, kui mehe suhtluse naisega tingib nende ühine laps. Oluline on aga see, et toimijat see muu põhjus tõepoolest ajendab – ja ta ei kasutata seda pelgalt kattevarjuna: nt mees üksnes viitab soovile kõneleda lapsest, ent tegelikult huvitab teda hoopiski naise isik või naisega suhtlemine kui selline. Niisamuti peakski suhtlemine piirduma vaid selle konkreetse teemaga – kui aga toimija puudutab suhtluse käigus sellesse konkreetsesse teemasse mittepuutuvalt ka oma suhtluspartneri isikut, tuleb kõneleda viimase eraellu sekkumisest.
  2. Ka tuleb silmas pidada, et kõne alla ei tule mitte igasugused eraellu sekkumised, vaid üksnes sellised, mis on kannatanu tahte vastased. Seega saab juba koosseisutegu analüüsides jätta välja ülimalt laia tegude spektri: nt koos elavad või sõprussidemetes inimesed sekkuvad pidevalt oma pereliikmete või sõprade eraellu (neilt näiteks isiklikke küsimusi küsides või ka neid puudutades), ent teevad seda viimaste tahte päraselt (nõusolekul).
  3. Apellandi põhiline kaitseväide on see, et G. Männiste teod tingis R.M. : G. Männistet ei huvitanud mitte L.I. ise, vaid L.I. uga suhtlemine oli vajalik seetõttu, et G. Männiste saaks läbi käia R.M. ga. Mõne G. Männiste teo olevat põhjustanud ka G. Männiste soov kaitsta mõnda kolmandat isikut: nt XXX Perekodu lapsi. Ka saab kaitsepositsiooni mõista nõnda, et mingid teod – nt kuriteoteadete esitamine – tegi G. Männiste selleks, et kaitsta omaenda õigusi. Kui see nii oleks, tuleks käesoleva otsuse eelmises punktis öeldu valguses L.I. u eraellu sekkumist eitada. Seetõttu tulebki analüüsida, kas G. Männiste tegude põhjus oli L.I. u isik või midagi muud. Selle analüüsi viib kriminaalkolleegium läbi üksikute tegude kaupa.
  4. Kõigepealt tuuakse süüdistusaktis välja sõnumite saatmine, kusjuures viidatakse
  5. maist 2018 kuni
  6. märtsini 2019 saadetud sõnumitele. 1 Kättesaadav: https://rm.coe.int/16800d383a. Ka nt Saksamaal leitakse, et arvestada tuleb toimija kogu käitumist ehk koosseis võib moodustuda üksikute (iseenesest koosseisu mitte täita pruukivate) käitumisaktide summast (Eisele – Schönke/Schröder zum Strafgesetzbuch.
  7. Auflage, § 238, Rn. 2, 6) 3 On väga raske ette kujutada, et eraellu sekkumist nõudvat ahistavat jälitamist saab toime panna juriidilise isiku suhtes. Seda silmas pidades jääb mõneti ebaselgeks, miks kasutas seadusandja kantseliitlikult mõjuvat terminit „isik“, selmet rääkida „inimesest“ (nagu nt

§-s 113). 2 8

(21)
  1. Mitmete nende sõnumite saatmine ei ole vaadeldav L.I. u eraellu sekkumisena, sest neis sõnumeis räägitakse mingitest praktilistest asjadest. Olgu ära toodud vaid mõned näited esimeste sõnumite hulgast: nt
  2. juuni kell 18:40 sõnum elektri puudumise kohta,
  3. juuni kell 15:09 sõnum Kadrina kasuks otsustamise kohta, sama päeva kell 17:52 sõnum Kadrinas ringi vaatamise kohta,
  4. juuni kell 14:59 sõnum Laitsesse sõidu väsimuse tõttu edasilükkamise kohta ja
  5. juuni kell 17:42 sõnum kinnistute müümise kohta.
  6. Lisaks sellele ei saa suur hulk sõnumeid täita koosseisu seetõttu, et neid ei saatnud G. Männiste L.I. u tahte vastaselt. Nii on see vähemalt sõnumitega, mis G. Männiste saatis kuni kella 19:58ni
  7. juulil. Nimelt ei nähtu sellele ajale eelnevast sõnumivahetusest (ega ka muudest tõenditest), et L.I. oleks G. Männistele öelnud, et ta ei soovi temaga mingitel teemadel suhelda. Tõsi, mõningate L.I. u sõnumite põhjal võib öelda, et talle on G. Männiste sõnumid ebamugavad: nt on L.I. vastanud mingitele sõnumitele napisõnaliselt või jätnud mõningatele tähelepanekutele reageerimata. Selle põhjal ei saa siiski öelda, et G. Männiste enne
  8. juulit kell 19:58 saadetud sõnumid olid L.I. u tahte vastased: L.I. siiski üldjuhul G. Männiste sõnumitele vastas ja ka nende vastuste sisu põhjal võib öelda, et L.I. oli nõus G. Männistega suhtlema (ehk aktsepteeris ka seda, et G. Männiste saadab talle sõnumeid).
  10. juulil kell 19:58 saatis aga L.I. G. Männistele sellise sõnumi: „Mina pole see, kes kokkuleppeid murrab. Ei, sa ei pea smsi saatma, kui helistad lapse pärast. Ma ei soovi meie suhte teemal rääkida, olen nendest tülidest niiiiii väsinud.“.
  11. juulil kell 23:07 edastas L.I. G. Männistele aga niisuguse SMS-i: „Aitab Garry, ma olen liiga pikki aastaid su terroriseerivat käitumist talunud. Sa ei käsuta ja survesta mind enam. See, et sa pühapäeva hommikul lapsele järele tulles esmalt mind lapse ees solvasid, vihaselt rääkisid, ähvardasid, et ei toogi last tagasi ja kõige tipuks selja tagant kätest tõmbasid, oli viimane piisk karikasse. Me oleme ülepäeviti vaielnud ja lõpuks kompromissideni jõudnud, kuid see pole normaalne, et sa nendest kokkulepetest taganed ja mind uuesti nii kohtlema hakkad. Ma pole su omand. Sina ei tee plaane minu eest, sina ei otsusta ja sina ei suru mulle enam oma huvidest lähtuvaid asjy peale. Aitab! Sa oled imestunud, et ma ei allu su survele ja vihastud.. Mina imestan, kuidas mul oli kannatust kõik need aastad sinu kõrval sinu käitumist rahulikult taluda. Ja seoses Laitsega… Sina viskasid mind lapsega välja meie kodust, sina jäid sinna elama algselt. Ma siiani maksan tühja selle maja eest nii pangale kui ka muid kommunaale.. Ma ei soovi sinuga vaielda ja sinult üle päeva igasugu süüdistava sisuga smse ja kõnesid saada. Sa pole ka põrmugi muutunud, seda tõestab see, kui alatult sa jätkuvalt käitud.“ Ringkonnakohtu hinnangul saab nende kahe sõnumi põhjal öelda, et L.I. ei soovinud enam, et G. Männiste temaga kuidagi tema isikut puudutavas osas suhtleks. L.I. oli nõus kõnelema üksnes nö argistel teemadel: eeskätt R.M. st, aga ka L.I. u ja G. Männistet puudutavast kinnisvarast. Teisisõnu soovis L.I. , et R.M. ei teeks tema suhtes mingeid romantilise sisuga avaldusi – G. Männiste suhtlus temaga pidi muutuma asiseks. Tuleb lugeda, et selline soov oli L.I. ul hiljemalt alates äsja osundatud
  12. juuli põhjalikust sõnumist.
  13. Sellest hoolimata jätkas G. Männiste L.I. u isikut puudutavate, muu hulgas selgelt L.I. u suhtes romantilise sisuga sõnumite saatmist. Nii tuleb suhtuda kasvõi sellesse, et G. Männiste kasutab korduvalt L.I. u poolde pöördumiseks sõna „kallis“. Eesti kultuuriruumis seda sõna üldjuhul neutraalseks suhtlemiseks ei kasutata. Kindlasti ei saa selle sõna kasutamist aga pidada neutraalseks L.I. u eeltsiteeritud kirjade valguses. Selgelt on romantilise sisuga
  14. juulil kell 15:13 saadetud sõnum: „[…] Ma olen sinust ju lahti lasknud nagu soovisid, sest armastan sind kuigi oma eluga edasi ei ole läinud, sest mu südames pole kohta uuele inimesele. […]“ Kriminaalkolleegiumi meelest ei ole L.I. u eeltsiteeritud kirjadega kooskõlas ka G. Männiste
  15. juulil kell 20:37 saadetud sõnum: „Küsin hästi mõistvalt, kuidas sinu päev homme Tlns kujuneb ja ega sa ei sooviks mootorsaagi autopeale võtta? Midagi peale ei suru! Pojale musid! Parimat!“ See sõnum näitab G. Männiste manipuleerivat iseloomu: sõnum on kirjutatud nõnda, justkui küsiks G. Männiste 9
(21)neutraalselt mingit teenet. G. Männiste ja L.I. u tausta silmas pidades on aga selge, et G. Männiste soov oli L.I. uga kokku saada – ja seda üksnes L.I. u isiku pärast. L.I. u sõnumeid silmas pidades oleks G. Männiste pidanud mootorsaagi transportima mingil muul viisil: nt posti teel, ise sõites või mõne oma (muu) tuttava poole pöördudes.
  1. juulil kell 19:53 kutsus G. Männiste L.I. u oma vanaema sünnipäevale.
  2. augustil kell 20:33 saatis G. Männiste sellise sõnumi: „[…] Saan aru, et olen elus teinud Suuri vigu ja ilma jäänud teist keda südamest armastan ja igatsen:(“ Samal päeval kell 23:54 järgnes niisugune sõnum: „Kallis L. minuga on halvasti ja kirjutan Sulle viimases meeleheites läbi pisarate ja päris ausalt… ma ei pea üksi vastu enam… ma enam ei suuda… püüan Teile mitte tüliks olla ja m6ista elu ja oma vigu aga energiat enam pole, olen Väga katki ja ei tea üldse kuidas on 6ige käituda.. Armastan Teid Igavesti!“
  4. juuli kell 19:58 ja
  5. juuli kell 23:07 sõnumites öeldut kordas L.I.
  6. augustil kell 9:48: „Meil oli kokkulepe, et võid õhtuti kl 20 lapsele helistada. Suhtleme smsi teel ainult lapsega seotud teemal ning kuni varad jagatud, ka sel teemal. Lõpeta oma tunnete teemadel mu terroriseerimine!“ Järgneva paari tunni jooksul toimunud sõnumivahetuses kordas L.I. seda soovi veel. G. Männiste aga jätkas.
  7. augustil kell 21:44 saatis ta sõnumi, kus muu hulgas olid sellised read: „Armas,kallis L. soovin sulle rahulikku ööd […] Armastan Teid liiga palju ja ei soovi rohkem pettumust valmistada“.
  8. augustil kell 8 kordas aga G. Männiste L.I. ule oma kutset tulla koos tema ja nende pojaga oma vanaema sünnipäevale. Samal päeval kell 11:55 saatis G. Männiste sõnumi „Tore on teada, et petsid mind meie suhte ajal ja seda ma küll ei unusta ja sa süüdistad mind-absurd!“ Kui L.I. oli petmist eitanud, saatis G. Männiste kell 12:12 niisuguse sõnumi: „Selline ongi siis skorpioni kättemaks..hüpata ühest suhtest teise lapse huve mitte arvestades?!“
  9. augustil kell 16:12 saadetud sõnumis ütleb G. Männiste kõigepealt, et ei taha L.I. u kunagi tagasi ja et L.I. on nende perefirmast vara välja kantinud.
  10. septembril saatis G. Männiste pika sõnumi, kus teatas muu hulgas, et SMS-e ta enam ei aktsepteeri ja et kogu suhtlus peab käima meili teel. Neli päeva hiljem siiski jätkas G. Männiste ise sõnumite saatmist.
  11. oktoobril kell 10:26 päris G. Männiste L.I. u tervise kohta.
  12. oktoobril kell 10:26 saatis G. Männiste sõnumi, kus teatas, et ta on Tallinnas uuel ehitusobjektil vannituba remontimas.
  13. oktoobril kell 14:44 saatis G. Männiste sellise sõnumi: „L. , liimime Meie pere kokku tagasi?! Ma armastan Teid Väga ja tahan anda endast kõik, et Teid õnnelikuks teha! Ei suuda Teieta enam.“
  14. oktoobril kell 13:47 teatas G. Männiste, et teda huvitab, kuidas L.I. ul läheb. Samal päeval kell 19:35 palus G. Männiste L.I. ult andestust.
  15. detsembril kell 20:04 saadetud sõnumis kirjutas G. Männiste muu hulgas nii: „[…] Armastan ja igatsen oma poja järele Väga ja tegelikult ka Sinu järele Väga! Käes on jõuluaeg ja teid ei ole :( Olge terved kallid!!!“
  16. detsembril kell 12:13 saatis G. Männiste sellise sõnumi: „Róömsat adventi pojale, armastan ja kallistan Teda mótteis! Mind huvitab, mida sa pojale täna ja tulevikus räägid et viskasid isa koos koeraga 1nädalase etteteatamisega tänavale?! Kas ma pean Nosteri varjupaika andma, sest meil pole koos vóimalik elukohta saada? Tore laste- ja loomakaitsja oled tóesti :D“
  17. detsembril kell 20:28 edastas G. Männiste sellise sõnumi: „L. jätame jama, vótame endid kokku ja anname Meie pojale täisväärtusliku elu ja palun Sind veelkord, et suhtleksime nagu armastavad lapsevanemad! Cammoon. HNY“
  18. veebruaril kell 14:16 kirjutas G. Männiste nõnda: „Mul on sinust kahju… aga igaüks valib ise oma tee :D“
  19. Väga paljud sõnumid seondusid R.M. ga. Neist sõnumitest sellised, kus R.M. leppis L.I. uga kokku seda, kuidas ja kuna G. Männiste R.M. ga kohtub, ei kujuta endast L.I. u eraellu sekkumist. Samas ütles G. Männiste mitmes sõnumis L.I. ule otsesemalt või kaudsemalt, et too on halb ema: nt
  20. juuli kell 12:46 sõnumis,
  21. oktoobri kell 20:19 sõnumis,
  22. oktoobri kell 17:07 sõnumis ja
  23. oktoobri kell 12:56 sõnumis. Kui L.I. oleks tõesti midagi R.M. suhtes valesti teinud, poleks G. Männiste neidki sõnumeid võimalik pidada L.I. u eraellu sekkumiseks. Nii see aga ei olnud: pole mingeid viiteid sellele, et L.I. ei saanud R.M. kasvatamisega hakkama. Seetõttu kujutavad äsja käsitletud ebaõiglased etteheited L.I. ule viimase eraellu sekkumist: need etteheited tingis L.I. u isik kui selline. Ka kasutas G. Männiste R.M. isikut ära vägagi manipulatiivsel moel. L.I. 10
(21)kirjutas G. Männistele
  1. juulil kell 20:12, et R.M. karjus öösel unes. G. Männiste vastas selle peale kell 20:25 nii: „[…] Poja öise rahutuse v6is p6hjustada ka tunne v6i arusaamine, et emme ja issi ongi nüüd eraldi ja teda ainult enda juures hoides jään ju mina talle kaugemaks kuigi armastan teda väga, olen tubli ja töökas ning soovin armastada.“ Seega andis andis G. Männiste L.I. ule mõista, et L.I. u soov G. Männistest lahus elada on muu hulgas väär seetõttu, et see on halb R.M. le.
  2. Sõnumite kohta eeltoodut kokku võttes tuleb leida järgmist. Suur hulk sõnumeid endast L.I. u tahte vastast tema eraellu sekkumist ei kujutanud. Samas aga oli ka palju selliseid sõnumeid, mida saates G. Männiste L.I. u tahtega vastuollu minevalt naise eraellu sekkus.
  3. Järgmine süüdistuses kirjeldatud G. Männiste tegevus puudutab M.K. t. Tuuakse välja, et G. Männiste võttis
  4. aasta suvel Facebooki teel ühendust XXX Perekodu sotsiaaltöötaja M.K. ga, avaldades soovi viimasega tuttavaks saada ja talle oma probleemidest rääkida. G. Männiste ütles M.K. le, et L.I. takistab tal oma lapsega kokku saada.
  5. juulil aga teatas G. Männiste M.K. le, et L.I. jättis perekodu lapsed järelevalveta.
  6. Nendegi faktide vastu keegi, sh süüdistatav ei vaidle. Täpsustada on siiski vaja järgmist. M.K. ga võttis G. Männiste ühendust natuke pärast seda, kui L.I. XXX Perekoju tööle läks. G. Männiste väitis M.K. le, et ta on äsja Kadrinasse kolinud ja otsib endale mõnda vallalist kaaslast – ehk M.K. oskavat aidata. Esialgu ei nimetanud G. Männiste M.K. ga suheldes L.I. u nime – isegi kurtmine selle üle, et tema endine elukaaslane ei luba tal oma last näha, toimus anonüümselt. L.I. u nime ütles G. Männiste välja alles tema ja M.K. suhtluse lõpufaasis. Seda hoolimata sellest, et G. Männiste oli igati teadlik, et M.K. töötab L.I. uga ühes kohas. Nimelt on välistatud, et M.K. n-ö otsa sattus G. Männiste juhuslikult. Ringkonnakohus nõustub M.K. arusaamaga, et G. Männiste hakkas temaga suhtlema just seetõttu, et ta töötas XXX Perekodus, kuhu L.I. äsja tööle läinud oli – ja selle, et M.K. perekodus töötab, sai G. Männiste teada interneti kaudu. Seega tegutses G. Männiste jälle äärmiselt manipuleerivalt: otsustas oma huvi tõttu L.I. u suhtes ära kasutada mitte midagi aimavat kolmandat inimest. M.K. ga seonduvat manipuleerimist jätkas G. Männiste isegi kohtuistungil. Nt küsis G. Männiste M.K. lt selliseid küsimusi: „Hea tunnistaja, kas vastab tõele, et meie suhtluse algusest kuni meie esimese kohtumiseni, mis oli kogu meie suhtluse lõppfaasis, ei teadnud te tegelikkuses, kes on minu elukaaslane, kellest on olnud juttu meie ühises sotsiaalmeedia vestluses?“ ja „Kas meie Facebooki vestlused olid pigem soojad ja võib-olla sellised intiimsed meie kahevahelised suhtlused, või olid need vestlused ainult suunatud minu minevikus olnud elukaaslase käitumisele?“ (kd 1, tl 128). G. Männiste tausta arvestades puudub igasugune põhjus uskuda, et see ülim ja rõhutatud viisakus oli siiras. G. Männiste soovis jätta endast head muljet, lootes, et seeläbi muutub tema olukord paremaks: nt teeb kohus tema jaoks soodsa otsuse.
  7. Edasiselt tuleb otsustada, kas M.K. ga suhtlemine kujutab endast L.I. u tahte vastast tema eraellu sekkumist.

§ 1573

kehtestamise seletuskirjas märgitakse, et ahistava jälitamise puhul ei pruugi teo toimepanija jälgida ega otsida kontakti ohvriga otse, vaid teiste isikute kaudu, näiteks läbi sõprade, sugulaste või töökaaslaste – see kujutab endast „muud teise isiku eraellu sekkumist“ (lk 13). Niisiis võib A mõjutada B-d ka seeläbi, et ta (st A) otsib kontakti või suhtleb C-ga. Kindlasti ei saa L.I. u eraellu sekkumiseks pidada kõike, mida G. Männiste M.K. le rääkis. Nt „legendi ehitamine“ Kadrinasse saabununa mõne kaaslase otsimisest ei mõjutanud L.I. u eraelu kuidagi. Ka ei oleks saanud L.I. u mõjutada G. Männiste anonüümne kurtmine M.K. le oma endise elukaaslase üle: seniks, kuni M.K. ei olnud teadlik, et G. Männiste endine elukaaslane oli L.I. , ei saanud G. Männiste M.K. kaudu kuidagi L.I. u mõjutada. Asi muutus aga siis, kui G. Männiste nimetas M.K. le L.I. u nime. Selliselt sidus G. Männiste oma eelöeldu selgelt L.I. uga ehk sekkus L.I. u eraellu. Veelgi enam: nii sai võimalikuks see, et M.K. hakkab kuidagi L.I. u mõjutama, nt 11

(21)hakkab L.I. ule mingeid etteheited tegema, L.I. u vaenulikult suhtuma, L.I. ult selgitusi nõudma või kasvõi lihtsalt L.I. uga G. Männistest rääkima. See juhtuski:
  1. juulil tuli M.K. L.I. u juurde ja noomis (L.I. kasutas terminit „nägu täis sõimama“) L.I. u selle eest, et too on halb ema ega võimalda isal lapsega olla. Lisaks tuleb tähele panna, et G. Männiste väitis M.K. le, et L.I. jättis
  2. juulil perekodu lapsed järelevalveta. See väide oli põhjendamatu. L.I. oli G. Männiste enda tõttu sunnitud viimasega suhtlema mõnda aega perekodu ees tänaval. Nimelt andis G. Männiste L.I. ule mõista, et ta kavatseb R.M. jätta enda juurde märksa pikemaks ajaks kui seda võimaldas kohtumäärus ja L.I. seda lubas. Puuduvad igasugused viited sellele, et perekodu lapsed sattusid selle vaidluse ajal mingisse ohtu. Seegi juhtum kinnitab G. Männiste ülimanipulatiivset iseloomu: et L.I. oli mõnda aega perekodu lastest eemal, oli tingitud ainult G. Männistest, ent G. Männiste asus seda ette heitma L.I. ule. Ühtlasi tähendab eelöeldu, et igasuguse aluseta on kaitseväide, nagu ajendanuks G. Männistet mure perekodu laste pärast. Seega sekkus G. Männiste M.K. t ära kasutades L.I. u eraellu: G. Männiste öeldu tingis M.K. alusetud etteheited L.I. u aadressil.
  3. Järgmine süüdistuspunkt puudutab
  4. juulil 2018 U.S. ele helistamist: pärast tüli L.I. uga perekodu ees teatas G. Männiste perekodu juhataja U.S. ele, et L.I. pole usaldusväärne inimene, jättis perekodu lapsed üksi, L.I. pole vaimselt terve, vaid on ebastabiilne. Eelnevast nähtub, et sellisteks etteheideteks L.I. u suhtes ei olnud alust ehk need olid kantud L.I. u persoonist kui sellisest. Eriti põhjendamatu oli väide, et L.I. pole vaimselt terve ning on ebastabiilne. Seega kujutavad need väited endast L.I. u eraellu sekkumist.
  5. Seejärel viidatakse süüdistuses läbisegi e-kirjadele ja sõnumitele. Et sõnumeid ülal juba käsitleti, keskendub kriminaalkolleegium järgnevalt elektronkirjadele. L.I. hankis endale millalgi
  6. aasta sügisel esindaja, R. Friedrichsi. R. Friedrichs saatis 2018/
  7. aasta sügisel/talvel G. Männistele mitu meili, kus ta ütles sõnaselgelt, et G. Männiste ei tohi L.I. ule kirjutada – kui G. Männiste midagi L.I. ult soovib, peab ta seda teatama temale, L.I. u esindajale. Sellest hoolimata jätkas G. Männiste L.I. ule kirjade saatmist. Seejärel tuuakse välja järgmised kuupäevad:
  8. jaanuar,
  9. jaanuar,
  10. veebruar,
  11. veebruar,
  12. veebruar,
  13. märts,
  14. märts,
  15. märts,
  16. aprill,
  17. mai ja
  18. juuni
  21. jaanuari meilis (tõendid, kd 1, tl 14) teeb G. Männiste paar (võrdlemisi) ratsionaalset ettepanekut: paneb ette „kirjutada Kadrina tema nimele“ ja palub lõpetada kohtuvaidlused, sest tal pole nendeks raha. Samas on see kiri ka väga paljuski emotsionaalne. Nt vabandas G. Männiste, et ei suutnud L.I. u õnnelikuks teha, tegi ettepaneku, et nad peaks R.M. t hoidma armastusega, palus lubada kõigil õnnelikud olla jne. Lisaks on selleski kirjas üks äärmiselt manipulatiivne vihje: „Tore oleks ju kui pojal elab ka isa tema lähedal pisikeses majakeses, sest me kunagi ei tea, millal on vajalik ja millal Richard soovib, et Tema isa kohe olemas oleks.“ Need viimasena välja toodud märkused ei ole ratsionaalsed ja on tingitud L.I. u isikust. Seega on tegemist L.I. u eraellu sekkumisega.
  23. jaanuari e-kirjas L.I. ule ja R. Friedrichsile (tõendid, kd 1, tl 41) heidab G. Männiste L.I. ule kõigepealt ette koeraga seonduvat. Nimelt olevat L.I. jätnud koera tema hoolde, ehkki koera hoidmine olevat L.I. u kohustus. L.I. pidavat mõtlema sellele, kuhu koer anda. Kui L.I.
  24. jaanuariks 2019 koera osas midagi ei vasta, olevat G. Männiste sunnitud koera varjupaika viima. Kiri lõpeb nõnda: „[…] L.I. ei täida endale võetud kohustusi elavate hingede üle, mis jällegi tähendab, et R.M. elu ja tervis on ka ohus. Nendele faktidele tuginedes ei ole L.I. pädev minu poja R.M. kasvatamiseks.“ Ringkonnakohtu meelest saab vähemalt kirja lõppu pidada L.I. u eraellu sekkumiseks. On võimalik, et G. Männiste lähtus soovist saada kokku R.M. ga. Samas aga ei oleks sellise soovi avaldamiseks olnud kuidagi tarvis esitada alusetuid süüdistusi L.I. u suhtes. 12
(21)
  2. veebruari meilis L.I. ule ja Rakvere Linnavalitsuse ametnikule (tõendid, kd 1, tl 42) toob R.M. välja tärminid, mil ta soovib R.M. ga kohtuda. Seda kirja L.I. u eraellu sekkumiseks pidada ei saa. Kiri on lakooniline, selles tehakse (võrdlemisi) ratsionaalsed ettepanekud ja pole võimalik öelda, et see kiri lähtub kuidagi L.I. u persoonist.
  4. veebruari elektronkirjas L.I. ule (tõendid, kd 1, tl 43) märgib G. Männiste kokkuvõtvalt järgmist. Ta avaldab lootust, et L.I. toob järgmisel päeval R.M. tema juurde. Ta igatseb R.M. t väga ja pojast eemal oldud aeg on talle väga piinarikas. Tal on väga kahju, et tema ja L.I. u suhe „selliselt“ lõppes ja kahju on tal ka sellest, et nad pole saanud oma sisemaailmast teineteisele päriselt rääkida (miks, kuidas, mis juhtus). Ta ei taha end L.I. u eraellu segada ega luura L.I. u järgi. Ta tahab oma poja käekäigu osas L.I. uga otse suhelda. Kriminaalkolleegium leiab, et see kiri sisaldab endas ilmselgelt L.I. u eraellu sekkuvaid osi. Nii saab öelda kõige osas, mis puudutab tundeid: oma tunnetest rääkimiseks puudus G. Männistel igasugune aktsepteeritav põhjus ehk tegemist oli lihtsalt sooviga mõjutada L.I. u tundeid. Jällegi on näha seda, kuivõrd manipuleeriv on G. Männiste: ta viitab sellele, et ei soovi end L.I. u eraellu segada, ent täpselt seda ta oma kirjas teebki.
  5. Ilmselgelt on L.I. u eraellu suhtumist näha ka
  6. veebruari meilis L.I. ule ja mitmetele ametnikele (tõendid, kd 1, tl 44). Kõige selgemalt väljendub see lauses „Kui sina ei mõista, mis sinu ümber toimub või vajad abi ja ei ole adekvaatne eluliste küsimustega ise tegelema, siis nii vastagi ja palume Sotsiaalosakonnalt ja kohtult sulle abi ja hoian kuni sinu ravi lõpuni oma poega rõõmuga ise.“
  8. märtsi meil L.I. ule (tõendid, kd 1, tl 45) on küll mõneti emotsionaalse stiiliga, ent siiski suuresti ratsionaalne: G. Männiste selgitab selles oma positsiooni mingite kinnisvaraobjektide osas. Siiski pole G. Männiste suutnud selleski kirjas lõpuni oma tundeid vaka all hoida: viimane lause on „Igatsen oma poja järele meeletult ja soovin südamest, et Temaga kõik hästi oleks?!“. Seda lauset ei saa ülal märgitust tulenevalt tõlgendada teisiti kui L.I. u eraellu sekkumist: G. Männistel polnud mingit aktsepteeritavat põhjust teavitada L.I. u oma tunnetest – seda tegi ta selleks, et mõjutada L.I. u tundeid.
  10. märtsi kiri on lühike: „Anna palun teada, kuidas pojal ja Nosteril läheb?!“ (tõendid, kd 1, tl 46). Selle kirja L.I. u sekkumise määr on madalam kui mitmetel varasematel. Siiski ei saa kuidagi jätta märkimata, et G. Männiste annab muu hulgas märku, justkui huvitaks teda L.I. u juures oleva koera (Noster) käekäik – ehkki alles mõne aja eest lubas G. Männiste selle koera varjupaika viia. On loomulik, et selline järjekordne manipuleeriv käik ei jätnud külmaks ka L.I. u ehk sellegi kirjaga sekkus G. Männiste L.I. u eraellu.
  12. märtsil saatis G. Männiste pika meili L.I. ule, R. Friedrichsile ja ühele kohtuametnikule (tõendid, kd 1, tl 57–59). Meili esimesed read olid „Viru Maakohtule. Avaldus“ Selles kirjas teeb G. Männiste muu hulgas L.I. ule väga palju etteheiteid. Pole tõendatud, et neil etteheidetel oleks alust – vastupidi, käesolevas asjas kogutud tõenditest lähtuvalt on need etteheited alusetud. Seetõttu kujutavad nad endast L.I. u isikust lähtuvat L.I. u eraellu sekkumist. Järjekordselt ilmneb G. Männiste manipuleeriv iseloom väga selgelt. Kirja lõpus on selline lause: „Vabandan kui antud kiri on L.I. ’u ahistav, minu soov on vaid lapsele tagada parem tulevik seoses tema isikliku pangakonto ja võimalusega sellele teha kandeid.“
  14. aprilli elektronkirjas L.I. ule (tõendid, kd 1, tl 60–61) pealkirjaga „Soovin Sinuga rahumeelselt asju arutada“ kirjutas G. Männiste kokkuvõtvalt järgmist: tal on meeletu hingepiin, ta tahab L.I. uga normaalselt suhelda, nende probleemide tõttu kannatab ka laps, tal on südamest kahju, et nende elud on nii läinud, nende suhtes ei olnud midagi n-ö päästmatut, ta püüdis anda 13
(21)endast parimat, laps vajab mõlemat vanemat, lapsele on vaja näidata, et ta vanemad on tublid ja ta võib nende üle uhke olla. On selge, et sellises kirjas on mitmeid kohti, mille näol on tegu L.I. u eraellu sekkumisega.
  2. mai e-kiri L.I. ule oli niisugune: „Tere. Soovin igapäevaselt olla kursis oma poja R.M. : 1) tervisega, 2) edusammudega, 3) pilte igast Tema päevast, 4) sõbradega suhetest, 5) trennidest ja lasteaia elust, 6) ja kõigest muust, mis puudutab AINULT Teda. Kuna last mina ei näe üldse, siis ootan igapäevaselt Teie käest Lgp. L.I. ülaltoodud punktide igapäevast täitmist ja minule saatmist.“ (tõendid, kd 2, tl 5) Sellegi kirjaga sekkus G. Männiste L.I. u eraellu. Nimelt soovis G. Männiste asetada L.I. ule äärmiselt suure ülesande: G. Männiste soovitud info igapäevane edastamine talle oleks nõudnud L.I. ult väga palju ressursse (eeskätt aega).
  4. juuni elektronkiri L.I. ule (tõendid, kd 2, tl 8) on koostatud pöördumisena R.M. poole. Selle pealkiri on „Ainult R.M. le lugemiseks!“ Selles kirjas öeldaks muu hulgas seda: „Issi igatseb Sinu järele Väga!“, „Issi ei saa aru, miks on emme sees selline viha, et ta ei luba issil pojaga suhelda..“, „Sinu emme võiks mõista millist valu ta igapäev mulle põhjustab!“ Taas tuleb tõdeda G. Männiste manipuleerivat käitumist. Adresseerides L.I. u meiliaadressile saadetud kirja oma mõne aasta vanusele pojale, soovis G. Männiste rõhuda just L.I. u tunnetele. On ju ilmne, et R.M. seda kirja lugeda ei saanud. Niisiis on jälle tegu L.I. u eraellu sekkumisega.
  5. Järgmine etteheide on seotud
  6. veebruaril 2019 R.P. e juures juhtunuga: G. Männiste läks XXX Lasteaia direktori R.P. e jutule, uuris, kas R.M. käib XXX Lasteaias, valdas soovi R.M. t näha ja kurtis, et L.I. ei luba tal nende omavaheliste keeruliste suhete tõttu R.M. ga kokku saada (R.P. e ei öelnud G. Männistele, kas R.M. seal lasteaias käib ja G. Männiste R.M. ga kokku ei saanud). Kriminaalkolleegiumi meelest ei saa selles teos L.I. u eraellu sekkumist näha. Selle külastuse eesmärk oli R.M. nägemine. Tõsi, G. Männiste rääkis R.P. ele ka L.I. ust, ent see info ei olnud väär: G. Männiste ja L.I. u suhted olid halvad (keerulised) ja L.I. u tõttu ei näinud G. Männiste R.M. t. Pole võimalik öelda, et midagi G. Männiste poolt R.P. ele öeldut oleks olnud seotud L.I. u isikuga iseenesest. Seda silmas pidades ei ole võimalik hakata hindama, kas see külastus L.I. u kuidagi häiris või mitte (nt kas R.P. e hakkas (oleks võinud hakata) L.I. u poole nö viltu vaatama või et L.I. ule oleks teadmine G. Männiste külastusest lasteaeda olnud ebameeldiv): seda külaskäiku ei saa siduda L.I. u persooniga. R.P. e ütlustest lähtuvalt võttis G. Männiste temaga ühendust ka pärast
  7. veebruarit. Kas seda G. Männiste hilisemat suhtlemist R.P. ega saab pidada L.I. u eraellu sekkumiseks, ringkonnakohus aga hinnata ei saa: sellele ei ole süüdistusaktis viidatud ja KrMS § 268 lg-st 1 lähtuvalt ei saa kedagi tunnistada süüdi süüdistusaktis mitte kajastuva teo toime panemise eest.
  8. Seejärel tuuakse välja G. Männiste
  9. veebruari 2019 e-kiri Rakvere Linnavalitsuse ametnikule (tõendid, kd 1, tl 26–27). Mitmeid lauseid selles kirjas ei saa pidada L.I. u eraellu sekkumiseks. Siiski on ka selliseid kohti, mille näol on tegemist L.I. u eraellu sekkumisega. Nii on see järgmiste formuleeringutega: „Palun L.I. keeldumisele ja valedele mitte alluda, sest tema jutt on tõenditeta šantaaž […]“ ja „Lapse ema L.I. töötab täna Rakvere linnas XXX lasteaias, teades tema varasemaid meeleolukõikumisi(vahelduv naer-nutt) ja enesevalitsuse kaotamist(karjumine,asjade lõhkumine), siis kardan, et L.I. on lastele ohtlik ja laste vanemad peaksid olema sellest informeeritud. L.I. oskab Suurepäraselt ja manipuleerivat head nägu teha, mis tähendab, et tegemist on hästi ennast maskiga varjava inimesega.“ Needki G. Männiste süüdistused L.I. u suhtes on alusetud. Tegemist oli L.I. u eraellu sekkumisega.
  10. Sama saab öelda puutuvalt
  11. märtsi 2019 kell 15:40 e-kirja Rakvere Linnavalitsuse töötajatele (tõendid, kd 1, tl 30–32). Nimelt on G. Männiste seal kirjutanud muu hulgas nii: „L.I. on täis Hästi peidetud viha ja tema manipuleerimisoskus on tasemel“, „L.I. leidis endale uue 14
(21)elukaaslase ja soovist isa-poja suhtlus kaotada on see tema järjekordne psühhodeelne arusaam elus õigetest otsustest“, „L.I. on varasema kooselu jooksul väga mitmetel kordadel hüsteeriahoogudes olnud minu ja lapse suhtes vägivallatsedes(asju loopides, teravate esemetega vehkides) piiripealne ja tema maharahustamiseks olen pidanud lapsega õues olema“, „[…] ta on psüühiliselt ebastabiilne […]“ 99. Viimaks tuuakse välja ka kahe kuriteoteate esitamine L.I. u suhtes. Kellegi kohta kuriteoteadete esitamine kujutab endast sekkumist väidetava kurjategija eraellu. Tõsi, kui kuriteoteated oleks piisavalt põhjendatud (st kui nende põhjal tekiks tõesti (mõningane) kahtlus, et isik võis kuriteo sooritada), oleks võib-olla tarvis tõlgendada koosseisu kitsendavalt ja öelda, et taoliste kuriteoteadete esitamine eraellu sekkumisena vaadeldav poleks. Samas võib väita ka seda, et selline kitsendus on vaja teha hiljem, nt alles õigusvastasuse tasandil: ka põhjendatud kuriteoteadet esitades sekkutakse (väidetava) kurjategija eraellu, ent see on

§-st 29 (hädaseisund) tulenevalt õiguspärane: riigi huvi menetleda kuritegu on märksa olulisem kui kellegi huvi mitte sattuda õiguskaitseasutuste tähelepanu alla (eriti selge on see veel juhul, kui inimene tõepoolest kuriteo sooritas). Sõltumata sellest, millist lähenemist eelistada, tuleb praegu igal juhul eraellu sekkumist jaatada: G. Männiste kuriteoteated L.I. u suhtes olid igasuguse aluseta. Seetõttu ei saa ka öelda, et objektiivses mõttes oleks G. Männiste kuriteoteateid esitades kuidagi kaitsnud mingeid oma õigusi: L.I. ühtegi tema õigust rikkunud ei olnud.

  1. Sarnaselt eraellu sekkuvate sõnumite saatmisega alates
  2. juulist 2018, olid ka kõik järgnevalt käsitletud eraellu sekkumised tõenditest üheselt nähtuvalt L.I. u tahte vastased.
  3. Ülal märgitut kokku võttes tuleb leida, et G. Männiste sekkus
  4. juulist 2018 kuni
  5. juunini 2019 järjepidevalt ja väga erineval moel L.I. u eraellu: L.I. ule sõnumeid ja kirju saates, kolmandatele isikutele kirju saates, kolmandate isikutega rääkides ja L.I. u kohta kuriteoteateid esitades.
  6. Eeltoodut ei lükka ümber ka apellatsioonis esitatud seni käsitlemata kaitseväited. Et G. Männiste on mõnele inimesele jätnud endast hea mulje, oluline ei ole: väga manipulatiivsed inimesed võivadki mõnele inimesele jätta endast soovi korral küllaltki pika aja kestel sümpaatse mulje. Pole tõendeid selle kohta, et L.I. on R.M. t puudutavas tsiviilvaidluses kuidagi vääral moel käitunud. Kui ta seda aga tegigi, ei puutu see praegusse asjasse. Ka ei puutu asjasse see, kas L.I. hankis G. Männiste psüühilise seisundi kohta alusetu ja ülimalt kahtlase tõendusliku väärtusega dokumendi: G. Männistet süüdi tunnistades sellele dokumendile ei tugineta.
  7. Järgnevalt tuleb vaagida, kas täidetud on ka objektiivse koosseisu järgmine element ehk kas L.I. u eraellu sekkumise eesmärk või tagajärg oli L.I. u hirmutamine, alandamine või muul viisil oluline häirimine.
  8. Konstruktsioon „eesmärk või tagajärg“ paistab eesti õiguskeelt ja -dogmaatikat silmas pidades mõneti kummaline. Näib, et tegemist on toortõlkega Istanbuli konventsioonist (vt konventsiooni art 40).

§ 1573

kehtestamise seletuskirjas märgitakse selle konstruktsiooni selgituseks, et teo toimepanija eesmärk võib olla kannatanut hirmutada, aga kannatanu tugeva isiksusena hirmu ei tunne; vastupidisel juhul võib teo toimepanija eesmärk olla nalja teha, aga kannatanu ei mõista tegu mitte naljana, vaid tunneb hirmu (lk 12). Selline esimese näitena välja toodud ebaõnnestunud hirmutamine oleks karistatav ka siis, kui normis kõneldaks üksnes tagajärjest. Nimelt tuleks sellisel juhul kohaldada süüteokatse instituuti: kui n-ö loodetud hirmu ei teki, järgneks vastutus hirmu ehk normis nimetatud tagajärje tekitamise (kõlbmatu) katse eest. Lõppeks on ju katse kõigi kuritegude puhul karistatav: vt

§-d 25 ja 251 . Niisiis ei saavutatud sõna „eesmärk“ normi lisamisega mitte seda, et mingi tegu muudeti karistatavaks, vaid

§ 15

(21)1573 muudeti osaliselt (abstraktseks) ohudeliktiks: et kellegi hirmutamine võib tõepoolest ohvril hirmu nahka ajada, tuleb ka ebaõnnestunud hirmutamist pidada lõpule viidud ahistamiseks4. Samas aga ei pruugi äsja viidatud seletuskirjas teise näitena välja toodud ebaõnnestunud naljategemine sugugi karistatav olla: kui n-ö halva nalja tegija vähemasti ei pea võimalikuks ega mööna (

§ 16

lg 4), et tema nali kannatanule hirmutav on, ei saa kõneleda kaudsest tahtlusest hirmutamise osas (saati siis sellisest eesmärgist) (nii ka Sommer. Kuidas tõlgendada karistusseadustiku § 1573? Juridica. 2018/8, lk 539). 105. Deliktistruktuuriliselt tähendab äsja öeldu, et kõigepealt tuleb analüüsida seda, kas ohvri tahte vastased tema eraellu sekkumised tõid endaga (tegelikult) kaasa ohvri hirmu, alandustunde või muul viisil olulise häirituse. Seda seepärast, et tagajärge tuleb analüüsida objektiivse koosseisu all ja eesmärki subjektiivse koosseisu all – ning objektiivset koosseisu on tarvis vaagida enne subjektiivset koosseisu. Kui selline tagajärg esineb ja objektiivne koosseis on täidetud, on vaja subjektiivse külje tasandil teha selgeks, kas toimijal oli selle tagajärje osas tahtlus – sealjuures piisab tulenevalt

§ 15lg-st 1 ja §-st 16 igasugusest tahtluse vormist, sh kaudsest tahtlusest.

Kui aga vastavat tagajärge ei esinenud, ei tähenda see seda, et objektiivne koosseis on täitmata. Nagu öeldud, muudab sõna „eesmärk“ kasutamine

§ 1573

(osaliselt) abstraktseks ohudeliktiks ehk objektiivse koosseisu saab lugeda täidetuks ka siis, kui tema eraellu sekkumised kannatanut ei hirmuta, alanda ega ka muul moel oluliselt ei häiri. Sellises olukorras tuleb aga koosseisupärasusest rääkida üksnes siis, kui toimija siht ohvri eraellu sekkudes oli ohvri hirmutamine, alandamine või muul viisil oluliselt häirimine – ehk teisisõnu peab toimijal olema selles suhtes kavatsetus (

§ 16

lg 2) ja pelgast otsesest (

§ 16

lg 3), saati siis kaudsest tahtlusest (

§ 16lg 4) ei piisa.

  1. Tagajärjeks olevate nähtuste puhul on üldmõisteks oluline häirimine.
  2. Kõigepealt tuleb tõdeda, et Eesti seadusandja on selles osas läinud kaugemale kui on Istanbuli konventsiooni valguses tarvilik. Nimelt pannakse selle konventsiooni art-s 34 osalisriigile kohustus kriminaliseerida teise isiku korduv ähvardamine, mis paneb ähvardatu oma turvalisuse pärast muret tundma. Seega peab konventsiooni kohaselt olema tegemist ohvri turvalisuse (turvalisustunde) riivega. Sellise nõude täidab Eesti ringkonnakohtu hinnangul seeläbi, et

§s 1573 viidatakse teise isiku hirmutamisele.

§-s 1573 on aga karistatavaks kuulutatud mitte üksnes hirmutamine, vaid ka alandamine ja muul viisil oluline häirimine. Iseenesest ei ole rahvusvahelisest õigusest kaugemale mineva regulatsiooni kehtestamine keelatud: see ei eksi konventsiooni vastu ja Eesti suveräänse riigina võib kriminaliseerida ka sellised teod, mis mujal maailmas kriminaliseeritud pole. Küll aga ei aita selliselt talitamine kindlasti hajutada võimalikke kahtlusi

§ 1573

liiglaia ja põhiseadusliku määratletuse põhimõtte valguses problemaatilise sõnastuse suhtes. 108. Ringkonnakohus näeb seoses „olulise häirimisega“ mõningaid sarnasusi

§-s 120 reguleeritava ähvardamisega. Kohtupraktikas on leitud, et ähvardus kujutab endast kuritegu vaid siis, kui selle teoks tegemine näib reaalne nii ohvrile endale kui ka n-ö keskmisele mõistlikule inimesele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-59-11, p 9.2). See on tarvilik vältimaks seda, et kedagi karistataks seetõttu, et kannatanu on väga pelglik ja võtab tõsiselt ka selliseid ähvardusi, mis ratsionaalse hindaja jaoks kuidagi tõsiselt võetavad pole. Nii tuleb tõlgendada ka

§-s 1573: ohvri arusaam ei saa olla ainumäärav, vaid analüüsida tuleb sedagi, 4 Küll oleks sõnal „eesmärk“ n-ö karistamisalust loov tähendus siis, kui ahistava jälitamise pelk katse karistatav ei oleks. Nagu öeldud, on Eesti õiguses karistatav iga kuriteo katse. Paljudes riikides see aga nii ei ole. Seetõttu oleks niisuguses õiguskorras „eesmärgist“ kõnelemine sisuliselt põhjendatud, aga Eesti õiguses näib see üleliigne. Sätte oleks saanud niisiis sõnastada ka nii: „[…] kui selle tagajärg on teise isiku […]“ või veelgi parem: „[…] kui sellega hirmutatakse, alandatakse või häiritakse teist isikut, kui puudub […]“. 16

(21)kas potentsiaalne ahistamine paistab oluliselt häiriv ka n-ö keskmisele kõrvalseisjale (sisuliselt sama seisukohta on väljendatud ka õiguskirjanduses: Sommer. Kuidas tõlgendada karistusseadustiku § 1573? Juridica. 2018/8, lk 539).

§ 1573puhul on selline lähenemine kriminaalkolleegiumi meelest veel eriti vajalik.

Nimelt võib inimene end tema eraellu sekkumisest tunda oluliselt häirituna küllaltki hõlpsasti – veel hõlpsamini kui ta võib hakata pelgama seda, et keegi põhjustab

§-s 120 nimetatud tagajärje. 109. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu (põhistamata) seisukohaga, et G. Männiste L.I. u hirmutas. Hirmutamine eeldab apellatsioonikohtu meelest seda, et toimija paneb ohvri kartma mingit tulevikus toimuda võivat sündmust, millel aset leidmine või ära jäämine sõltub toimijast endast. Seega on sisuliselt tegemist millegagi ähvardamisega. Et anda koosseisule mingeidki (kitsendavaid) kontuure ja piiritleda hirmutamise koosseisualternatiivi muu olulise häirimise alternatiivist, peaks asjasse puutuv olema eeskätt ähvardamine (hirmutamine) selliste tagajärgedega, millest kõneldakse

§-s 120: tapmine, tervisekahjustuse tekitamine ja olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine. Tõsi, mõeldav on lugeda koosseisu täitvaks ka nt hirmutamist mitte tervisekahjustuse tekitamisega (

§ 121

lg 1 alt 1), vaid valu põhjustamisega (

§ 121

lg 1 alt 2) – või ka igasuguse, mitte olulise ehk

§ 121p 1 kohaselt vähemalt 4000 eurose kahju tekitamisega.

Küll aga ei saa väita, et toimija saab ohvrit hirmutada ka nt sellega, et ta võtab temaga uuesti ühendust: selline tõlgendus muudaks koosseisu vastuvõetamatult laiaks. Niisiis tuleb ikkagi kõne alla vaid mõne piisavalt tõsise tagajärjega hirmutamine (ähvardamine). G. Männiste ei andnud L.I. ule ei otse ega konkludentselt mõista, et ta ise või keegi teine tema mahitusel L.I. u või R.M. tapab, neile mingit füüsilist kahju põhjustab või nende asju hävitab.

  1. Ka on väär maakohtu (jällegi põhistamata) väide, et G. Männiste L.I. u alandas. Alandamine tähendab kellegi (inim)väärikuse vähendamist ja/või kellegi häbistamist ilma igasuguse ratsionaalse pinnaseta. Seega ei ole see mõiste samastatav laimamisega ehk kellegi kohta kellelegi kolmandale tõele mittevastavalt millegi ebameeldiva rääkimisega. L.I. u alandamiseks ei saa pidada nt kolmandatele inimestele selle ütlemist, et L.I. on ebakompetentne või psüühikaprobleemidega. Need väited olid lihtsalt valed, ent nad baseerusid siiski ratsionaalsel loogikal: inimene võibki mõnikord olla ebapädev või vaimsete probleemidega – see aga ei tähenda, et inimene on vääritu. Sama saab öelda kuriteoteadete esitamise kohta: need olid valed, ent nad ei rünnanud L.I. u inimväärikust (ka kurjategijal on inimväärikus). Alandamisega oleks tegemist nt juhul, kui keegi toidu või värviga üle valatakse: selline samm ei sisalda endas mingit ratsionaalsust ja inimene muudetakse pelgalt (solvangu) objektiks. G. Männiste midagi sellist ei teinud.
  2. Seega jääb järgi üldmõiste (muu) oluline häirimine, mida kriminaalkolleegium järgnevalt käsitlebki.
  3. Kriminaalkolleegiumi meelest on ilmne, et L.I. u häirisid G. Männiste teod väga tugevasti. See ilmneb juba L.I. u sõnumitest G. Männistele. Asjakohane on ka L.I. u juba
  4. aasta mais saadetud meil Õigusteenuste Büroole, kus L.I. kurdab G. Männiste ebameeldiva ja teda koormava käitumise üle (tõendid, kd 1, tl 55–56). Niisamuti tuleb tähele panna, et L.I. võttis omale esindaja, et too hakkaks G. Männistega tema asemel suhtlema. Viimaks tuleb võtta arvesse võtta ka L.I. u kohtus antu ütlusi.
  5. Järgnevalt tuleb analüüsida objektiivse kõrvaltvaataja seisukohta. Nagu öeldud (vt käesoleva otsuse p 67), on „olulise häirimise“ mõiste väga üldist laadi. Pidades silmas seda, et teise inimese tahte vastaselt tema eraellu sekkumine võib toimuda küllaltki kergesti, lasubki

§ 1573(üks) raskuspunkt ringkonnakohtu hinnangul just sellel, kuidas sisustada koosseisuelement „oluline 17

(21)häirimine“ objektiivse hindaja seisukohalt. Tegemist on normatiivse otsustusega 5: on vaja analüüsida, kas väidetav ohver pidi toimija poolseid talle ebameeldivaid tegusid veel taluma või olid need teod siiski juba sedavõrd intensiivsed, et nad pole enam karistusõiguslikult aktsepteeritavad ja väärivad kriminaalkaristust. Sisuliselt on tarvis asetada juhtunu n-ö praeguse ühiskondliku reaalsuse konteksti ja küsida selle järele, kas menetletavad teod on lihtsalt mõneti ebatavalised (sellisel juhul ei tohiks kriminaalsanktsiooni järgneda) või on tegemist juba tavapärasest väga tugevasti hälbiva selgelt erakorralise asjaolude kompleksiga (niisugusel juhul on kriminaalkaristus põhjendatud).
  1. Endiste elukaaslaste tülid pole midagi ülearu erilist – eriti kui kooselust on sündinud mõni laps. Ka ei saa väga harukordseks pidada selliste tülide käigus teineteist süüdistavate ja suisa solvavate sõnumite saatmist. Seda silmas pidades ei saa koosseisu täitvaks pidada L.I. ule sõnumite saatmist iseenesest – seda sõltumata sellest, et ülal märgitust nähtuvalt oli L.I. u tahte vastaseid tema eraellu sekkuvaid sõnumeid palju. Sama tuleb öelda kõigi muude L.I. u eraellu sekkumiste kohta: üksikult võttes ei piisaks koosseisu täitmiseks ei M.K. ga rääkimisest, U.S. ega rääkimisest, e-kirjade saatmisest L.I. ule (ei üksikult võttes ega kõiki kirju koos arvestades), e-kirjade saatmisest Rakvere ametnikele (samamoodi ei üksikult võttes ega mõlemat kirja koos arvesse võttes) ega kuriteoteadete esitamisest (jällegi: ei üksikult võttes ega mõlemat teadet koos arvestades). Need kõik teod olid kahtlemata L.I. u jaoks ka objektiivselt hinnates ebameeldivad – ja mõned võib-olla isegi väga ebameeldivad. Samas on tegemist siiski selliste tegudega, mida inimene peab üksikuna võttes taluma, ilma et karistusõigus kuidagi sekkuda saaks. Otsustav küsimus on see, kas nad ületavad karistusõigusliku sekkumise jaoks tarviliku lävendi oma koostoimes. Ringkonnakohtu hinnangul ei pruugiks G. Männiste teod isegi paari kaupa karistusõigusliku vastutuse jaoks piisavad olla: nt kui G. Männiste oleks piirdunud vaid sõnumite saatmise ja M.K. ga rääkimisega või nt üksnes L.I. ule e-kirjade kirjutamise ja kahe kuriteoteate koostamisega. Tegemist aga polnud vaid kahe teoga – või kahe kindlat liiki tegude kompleksiga. Ka polnud tegusid (tegude komplekse) kolm: neid oli märksa enam. Seda silmas pidades ei ole G. Männiste käitumine ühiskonna tänast arengut silmas pidades enam aktsepteeritav ka karistusõiguslikult. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et G. Männiste L.I. u eraellu sekkumisi saab pidada L.I. u oluliselt häirivaks ka objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt.
  2. Eelöeldu tähendab, et G. Männiste realiseeris

§ 1573lg 1 objektiivse koosseisu.

116. Enne subjektiivse koosseisu analüüsimist vaeb kriminaalkolleegium, ega G. Männiste ei pannud toime eraviisilist jälitustegevust

§ 137mõttes.

Nimelt on ahistav jälitamine

§ 1573kohaselt eraviisilise jälitustegevuse suhtes subsidiaarne.

Ringkonnakohtu hinnangul pole

§ 1573sellise täpsustuse näol tegemist objektiivse koosseisu elemendiga.

See kujutab endast süütegude konkurentsi puudutavat regulatsiooni ja ühtlasi objektiivset karistatvuseeldust: ta ei mõjuta kuidagi teo ebaõigust. Ka

§ 137

on põhiseaduslikku määratletuspõhimõtet silmas pidades problemaatiline: vähemalt grammatiliselt tõlgendades saab selle karistusnormi alla paigutada väga palju (ka sotsiaalselt adekvaatseid) tegusid. Siiski saab

§ 137

teksti, jälitustegevust reguleerivaid kriminaalmenetluse seadustiku sätteid ja

§-s 1573 sätestatut silmas pidades öelda, et

§ 137

on piiritletud vähemalt sellega, et teise isiku jälgimine peab toimuma jälgitava teadmata, st salaja. G. Männiste aga salaja ei tegutsenud, mistõttu eraviisilisest jälitustegevusest

§ 137mõttes rääkida ei saa.

117. Subjektiivse koosseisu täitmiseks piisab sellest, kui G. Männistel oli objektiivse koosseisu iga elemendi suhtes vähemalt kaudne tahtlus (vt käesoleva otsuse p 105). Ilmselt on ahistavateks 5 Deliktistruktuuriliselt võiks öelda ka seda, et tegemist on normatiivse omistamise küsimusega, st otsustamisega selle üle, kas koosseisulise tagajärje naturalistlikus mõttes põhjustanud isikule on see tagajärg ka väärtuspõhiselt omistatav. 18

(21)jälitajateks tihtipeale küllaltki rigiidse mõtteviisiga inimesed, kes lähtuvad sellest, et nemad toimivad õigesti ja kui keegi midagi väära teinud ongi, on see nende tähelepanu objektiks olev inimene. Niisamuti on teo toimepanijad tõenäoliselt küllaltki tihti madala empaatiavõimega: n-ö pimedalt oma õigust taga ajades ei pruugi nad mõista, et nende tähelepanu on nende huviobjekti jaoks kõike muud kui meeldiv – ja nad peavad oma õiguse saavutama muul moel (nt kohtu kaudu) või üleüldse selle saavutamisest loobuma (nt kui sellist „õigust“ üldse olemas polegi). Seda silmas pidades võib tihtipeale tekkida küsimus, kuidas tuleb hinnata toimija tahtlust koosseisuelemendi „kannatanu oluline häirimine“ suhtes. Kui läheneda väga rangelt, võiks subjektiivne koosseis tihtipeale ära langeda: ahistaja ei mõista, et ta teist inimest oluliselt häirib. Seetõttu tuleb lähtuda sellest, et tahtluse jaatamiseks ei ole möödapääsmatult vaja seda, et toimija taipaks, et ohver tunneb end vaimselt väga kehvasti. Piisab sellest, kui ahistajal on vähemalt kaudne tahtlus nende asjaolude suhtes, mille alusel on võimalik öelda, et kannatanu tundis end oluliselt häirituna ja et see on mitteaktsepteeritav ka objektiivse kõrvalseisja vaatevinklist.
  1. G. Männiste ongi äärmiselt rigiidne, vähese emapaatiavõimega ja ülimalt manipuleeriv inimene. G. Männiste käitumist silmas pidades on võimalik, et ta on suisa mõne isiksushäirega – või vähemasti läheneb ta isiksushäire diagnoosimiseks tarvilikule lävendile. Ilmselt ei mõistnud G. Männiste ei
  2. ega
  3. aastal ega mõista senimaani, kuivõrd koormavad tema sammud L.I. u jaoks olid. See aga ei välista G. Männiste tahtlust.
  4. Esiteks oli G. Männiste teadlik oma nendest tegudest, mis on käesolevas otsuses loetud L.I. u eraellu sekkumiseks. On võimalik, et G. Männiste mitmed teod tingiski soov näha R.M. t. Nimelt ei soostu ringkonnakohus L.I. u ega tema esindaja väidetega, et G. Männistel on R.M. st (üsna) ükskõik: väga paljud G. Männiste avaldused lubavad siiski arvata, et G. Männiste R.M. st hoolib. See aga ei väära G. Männiste tahtlust L.I. u eraellu sekkumise osas. Nimelt mõistis G. Männiste, et L.I. u n-ö mustamine kolmandate isikute ees, L.I. u tunnetele rõhuv L.I. u pidev tagasi võita üritamine jms ei ole seotud mitte G. Männiste hoolimisega R.M. suhtes, vaid puudutavad selgelt L.I. u isikut.
  5. Ka oli G. Männiste teadlik sellest, et tema teod on L.I. u tahte vastased.
  6. aasta tegude osas on see ilmne: selleks ajaks oli L.I. väljendanud oma vastumeelsust G. Männiste osas korduvalt ja selgelt. Samas saab nii öelda ka
  7. aasta kohta. Nagu märgitud, saatis L.I. G. Männistele
  8. ja
  9. juulil selged palved temaga mitte enam ühendust võtta (v.a paar teema osas). Seega oli G. Männiste teadlik sellest, et L.I. tema sõnumeid ega kirju ei soovi. Et G. Männiste ilmselt seda soovi n-ö emotsionaalselt ei mõistnud (ei soovinud mõista), G. Männiste tahtlust ei väära. Ka saab öelda, et G. Männistel oli tahtlus selle osas, et L.I. ei soovinud, et G. Männiste tema kohta M.K. le, U.S. ele ja linnaametnikele valeinfot jagab või alusetuid kuriteoteateid esitab.
  10. Viimaks oli G. Männistel tahtlus ka selle osas, et ta L.I. u oluliselt häirib. Siingi tuleb öelda, et G. Männiste ilmselt ei mõistnud seda L.I. u olulist häirimist oma iseloomust tulenevalt n-ö empaatilisel moel. Küll aga nägi ta L.I. u kirju, kus too kurtis kohati vägagi värvikalt selle üle, mismoodi ta ei soovi enam G. Männistega suhelda. Samuti oli G. Männiste teadlik sellest, et L.I. oli endale hankinud esindaja ja luges G. Männiste ka selle esindaja kirju, kus viidati sellele, mismoodi L.I. ei taha temaga tegemist teha. Ka ei ole G. Männiste näol tegemist inimesega, kellel ei olnud tänapäeva Eesti (vabas) ühiskonnas elamise kogemust (nt polnud ta olnud pikka aega vanglas ega tulnud Eestisse välismaalt). Seetõttu oli talle teada seegi, et tema väga mitmesugused ja rohkearvulised sammud L.I. uga kontakti otsimise osas on äärmiselt erandlikku laadi. Seega saab kokkuvõtvalt öelda, et G. Männistel oli tahtlus nende asjaolude osas, mille põhjal saab öelda, et L.I. tundis end väga häirituna ja et selline tunne on ka objektiivse kõrvaltvaataja meelest põhjendatud. Niisiis pole võimalik öelda, et G. Männistel oli L.I. u olulise häirimise eesmärk, aga 19
(21)seda polegi tarvis (vt käesoleva otsuse p 105): G. Männistel oli selle osas otsene tahtlus (

§ 16lg 3) ja sellest piisab.

122. Kas G. Männistel oli tahtlus

§ 137koosseisu puudumise osas, oluline pole.

Et tegemist pole koosseisuelemendiga (vt käesoleva otsuse p 116), vaid objektiivse karistatvuseeldusega, ei pea toimijal olema selle asjaolu osas tahtlust (Pikamäe –

. Kommentaar.

  1. trükk, § 16, komm 8.3).
  2. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid pole. Muu hulgas ei saa G. Männiste tugineda hädaseisundile (

§ 29) ja väita, et tema huvi näha R.M.

t oli olulisem kui L.I. u huvi oma eraelu puutumatuse suhtes. Esiteks on üleval korduvalt selgitatud, et koosseisupäraseks ei saa lugeda neid tegusid, mis puudutasid tõepoolest kitsalt R.M. t. Teiseks aga tuleb pidada meeles, et n-ö laste jagamiste jaoks on ette nähtud (kohtu)menetlus ja seda menetluskorda tulebki järgida – mitte aga otsida lapsega kontakti kuriteokoosseisupäraseid tegusid toime pannes. 124. Süüd välistavana võiks tulla kõne alla keelueksimus

§ 39lg 1 tähenduses.

On võimalik, et oma esimeste tegude ajal ei olnud G. Männiste teadlik oma tegevuse karistatavusest – tulenevalt juba sellest, et esimesed teod üksikuna ei andnudki karistamiseks tarvilikku mõõtu välja (vt käesoleva otsuse p 114). Samas juhtis R. Friedrichs G. Männiste tähelepanu korduvalt sellele, et tema käitumine on vaadeldav ahistava jälitamisena ja sama selgitas G. Männistele ka üks Rakvere linna ametnik (tõendid, kd 1, tl 32). Seega ei saa vähemalt viimaste eraellu sekkumiste osas öelda, et neid toime pannes ei olnud G. Männiste oma tegevuse karistatavusest teadlik. Juba see – st teadlikkus viimaste tegude keelatusest – on kuriteost rääkimiseks piisav. Samas ei välista

§ 39lg 1 ka G.

Männistele tema varasemate tegude ette heitmist – isegi kui need olid G. Männiste meelest seaduslikud.

§ 39lg 1 välistab vastutuse vaid siis, kui eksimus on eksijale vältimatu.

Üldjuhul ta seda ei ole: vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-33-16, p

  1. Nii ka nüüd: G. Männistel oleks pidanud tekkima kahtlus, et tema selgelt L.I. u tahte vastased L.I. u persooniga seotud teod, mis muudkui kuhjusid, võivad osutuda karistatavaks. Niisiis on G. Männiste L.I. u ahistavas jälitamises süüdi.
  2. Eelnevast nähtuvalt on G. Männiste süüdi tunnistamine

§ 1573

(kehtiv

§ 1573lg 1) järgi õige. 126. Küll aga tuleb Kr

MS § 337 lg 1 p 4 alusel tühistada G. Männistele mõistetud 8 kuune vangistus.

§ 56

lg 1 ls 1 kohaselt on karistamise alus süü.

§ 56

lg 2 ls 1 sätestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Maakohus eelistas vangistust rahalisele karistusele seetõttu, et pidas G. Männiste süüd keskmisest suuremaks. Ringkonnakohus sellise arusaamaga ei nõustu. G. Männiste süü on väike. Ahistav jälitamine võib aset leida hoopiski suurema ebaõigussisuga moel. Näiteks võib eraellu sekkumise tagajärjeks olla ohvri hirmutamine. Muu hulgas võib jälitatav sattuda ahistamise tõttu suisa väga tõsisesse surmahirmu. Ka tuleb praegusest raskemaks rikkumiseks pidada nt olukordasid, kus kurjategija kannatanut alandab (nt mõnitab tõsiselt kolmandate isikute ees, valab kannatanu värvi või toiduga üle vms). Samamoodi on ahistamine praegusest suurema ebaõigussisuga siis, kui ohver on sunnitud muutma oma elukorraldust: nt piirab ta oma väljas käimisi, hakkab väljas käima varasemast erinevatel aegadel, vahetab töö- või elukohta vms. Ka võib ahistav jälitamine tekitada ohvrile suisa (tõsiseid) (vaimse) tervise kahjustusi. Praeguses menetluses on küll kohati käinud läbi väited, et L.I. pidigi G. Männiste tegude tõttu hakkama ravimeid võtma (seega olevat tal tekkinud tervisekahjustus), ent pole kuigivõrd selge, millisest tervisekahjustustest ja millistest ravimitest on jutt ning kindlasti on üheselt tõendamata, et tervisekahjustuse põhjustas just G. Männiste. Süüd vähendab ka see, et teatud määral saab G. Männiste mõned teod siduda tema sooviga näha oma poega. Seega tuleb tõdeda, et praegu aset 20

(21)leidnu ei ületa n-ö karistatavuse lävendit kuigi kõrgelt. Lisaks süü väiksusele tuleb pidada silmas sedagi, et G. Männiste on varem karistamata. Eelmärgitust lähtuvalt tuleb G. Männistet karistada rahalise karistusega. See karistus peab G. Männiste süü suurust arvestades olema sanktsioonimäära alumises otsas. Siiski peab ta olema

§ 44lg 1 pärasest minimaalselt võimalikust (30 päevamäära) kaks korda rangem.

Esiteks oli eraellu sekkumiste hulk siiski koosseisu täitmise jaoks tarvilikust selgelt kõrgem. Teiseks ei ole G. Männiste näidanud üles sama hästi kui mingit kahetsust ega ole L.I. u ees vabandanud. Seetõttu tuleb G. Männistet karistada 60 päevamäärase rahalise karistusega. Et G. Männiste sissetulekute kohta infot ei ole, lähtub ringkonnakohus minimaalsest 10 eurosest päevamäärast (vt

§ 44lg 2 ls 4) ja karistab G. Männistet 600 eurose rahalise karistusega. Kr

MS § 417 lg 2 kohaselt tuleb see karistus maksta ära kuu aja jooksul otsuse jõustumisest alates.

  1. Kriminaalkolleegium ei näe mingit alust tühistada G. Männistele asetatud lähenemiskeeldu: keelu seadmise eeldused on täidetud. Kellegi ahistavas jälitamises süüdi mõistmise puhul võiks niisugune keeld olla pigem reegel kui erand.
  2. Eeltoodut kokku võttes rahuldab ringkonnakohus kaitsja apellatsiooni osaliselt ja tühistab KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel Viru Maakohtu
  3. augusti 2020 otsuse G. Männistele mõistetud karistuse osas. Kriminaalkolleegium karistab G. Männistet 30 päevamäärase ehk 300 eurose rahalise karistusega.
  4. Viimaks teeb ringkonnakohus otsustuse apellatsioonimenetluse kulude üle. L.I. u esindaja R. Friedrichs esitas koos apellatsioonivastusega taotluse 240 euro (sh käibemaks) menetluskulu hulka arvamiseks. Selles taotluses palutakse tasu apellatsiooni analüüsimise ja seisukoha koostamise eest. See töö kestis 2 tundi ja tunnihinnaks on 100 eurot. KrMS § 185 lg 1 kohaselt kannab KrMS § 337 lg 1 p 4 järgse ringkonnakohtu lahendi tegemise korral menetluskulud riik. Esindajale saab menetluskuluna maksta tema taotletavast üksnes selle osa, mis on mõistliku suurusega (KrMS § 175 lg 1 p 4). Ringkonnakohtu meelest on R. Friedrichsi taotlus põhjendatud täies ulatuses, mistõttu jääb riigi kanda 240 eurone esindajatasu ehk riigilt tuleb see raha L.I. u kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) 21

(21)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.